Sündisime Tõlliste vallas Teniste mõisas, õieti vanas valitseja majas Emajõeperve peal. Ja siis, kui ma olin kaheaastane, siis vanemad kolisid Kaagjärve mõisa, siis oli seal aidameheks, isa oli Tõlliste-Qaeda mees ja kutsar 19. aastal me kolisime KGB vallas ratsi tallu, seal olidki põhilised kasvuaastat koolis, ma käisin Valgas teises algkoolis ja siis käisin ühe aasta Valgas tütarlaste gümnaasiumis. Toda tüterlasse gümnaasiumi juhatas Marta Pärna. See on Carl Robert Jakobsoni õetütar. Aga siis ma läksin Võru Õpetajate seminari. Minu arust oli seminarikool üks väga noort inimest kasvatav kool. Ja veel praegu Vanaid avastab endas seminari mõjusid. Seminaris õppisin ainult kaks aastat, 30. nad panid selle seminari kinni. Me pühitsesime Marxi sünnipäeva, SR laulsime internatsionaali. Õpilased jaotati teiste seminaride vahel. Ja mina seminari ei teinud, me läksime gümnaasiumi, lõpetasin Valgas gümnaasiumi, tuli 32. aastal terve igavik tagasi. Mul on nagu meeles, et seminaris olid omapärase klassitunnistused. Peale õppeainete oli seal ka õpilasi iseloomustus ja üks küsimus oli erilised omadused. Ja minule siis selle koha peale erilised omadused kirjutati, armastab palju kirjutada. Ma kirjutasin tõesti palju, ma pidasin looduse päevikud ja ja klassipäevikut ja enda intiimset päevikut ja kirjandit, kirjutasin kaunis. Aga sellesse aega, siis tuleb ka esimene trükiproov. See oli koolielu jutukene kirjutatud neli lehekülge tihedat teksti. Palgalõhe ei olnud, see oli võrgulehes Valga lehes, ma kirjutasin ka siis ma olin juba vanaajakirjanik. Siis ma teadsin, et neljalehekülge ei tasu kirjutada, seda keegi Raidrutiiv. Ja kaks senti maksti reast ja kuu jooksul kogunes ikka viis 60 senti ära söögiraha, tol ajal. Aga gümnaasiumi lõpetasin, ma jäin koju isa juurde siis nagu tekkis vaheaeg sellel kirjutamisel. Aga 34.-st aastast maksin vesteid avaldama igasuguseid enam-vähem ikka mingisugune tõsielust võetud fakt ja selle ümber siis kiritud terve lugu. Ja kõige rohkem nagu ajakirjandusega oli tegemist 39. aastal ja 40. aastal ja päris kutsel niisuguse ajakirjanikuks läksin, jah, 41. aastal varsti pärast juunipööret, läksin toimetusse tööle, aga siis jaanuaris oli niisugune asi, kui esimesed täitevkomiteed moodustati. Tava oli niisugune, et ma pidin jääma toimetus ikka kirjelduslikuks kaastööliseks, aga siis täitevkomitee liikmena juhatada sama haridusosakonda. Aga kui lehes avaldati need määrused esimeste täitevkomiteede moodustamise kohta, tassist selgus niisugune asi, et et mina olin täitevkomitee sekretäriks pandud ja see on koosiline koht. Ja siis tuli niiviisi, et toimetust ära tulla nagu ei tahtnud, jäin pooli tööjõuga toimetusse ja siis terve koht oli maakonna täitevkomitees. Maakonna täitevkomitees olek kestis lühikest aega, mis me selle tegime, maareform, alustati ja kuigivõrd viidi lõpule ka. Ja siis natsionaliseerimine. Valgas õieti suuri tööstusi ei olnud, aga noh, kauplusi oli küllalt, mis nagu käisid selle natsionaliseerimisest vajadusi sisse. Seda last sai tehtud. Aga pool aastat on väga lühike aeg, et üldse midagi valmis saada, kõik jäi pooleli, palju oli vaja ümber teha, palju oli vaja ümber harjuda, endal oli väga palju käsitamatult ja arusaamatut, kuidas see õige nüüd on ja miks ta nüüd nii on, miks ta teisiti ei ole? 44. tulin siis natuke tagasi, siis tulin juba ajalehe toimetajana lehe tegemine, see oli juba midagi muud. Siis tulid nagu tagasi teadjana ja, ja väga poliitiliselt arenenuna ja sa olid iki sõja läbi teinud, mis te õige mõtlete? Meil trükikoda oli lõhutud, maja oli maha põletatud. Noh, paberit ka ei olnud ja lehte trükkisime roosal paberil. Mees oli mul maakonnakomitee sekretär ja põrutas õhtuti rusikat vastu lauda, et, et see leht ükskord juba tuleks, mingit teadaannet ei sa kirjutad, no lehte oli vaja. No ja siis saime selle paberi ja käsiladu oli siis. Ja lehe suurus oli esimesed lehed olid nii nagu lendlehed. Seepärast meil üks kastides kiri oli operatiivgrupil kaasast äss niiviisi oligi, ma tulin operatiiv juba põhitööga ajalehe toimetaja, kohakaasluse haridusosakonna juhataja, aga siis, kui ma Valka sain ajalehte veel kuskil teha ei olnud, roosat paberit oli, ainult siis võtsin ma põhitööks ise omal algatusel haridusosakonna juhataja ja kohakaasluse ajalehe toimetaja. Nali naljaks, ühel bürool kutsuti mind välja, sain mina pähe, koolid veel ei käi. Ja järgmine büroo kutsuti mind välje, sain mina pähe, et ajaleht ei ilmu. No aga koolid said ikka käima ja jäin ma toimetajaks, sest nad ei olnud minust haridusosakonna juhataja, Ene, kui kõrgel arvamisel, aga toimetajana tulime me toime, ainuke viga, öeldi, et, et ma väga palju kirjutasin, tuli mul siis kah ikka kontrolli üks autoriteetne töötaja keskkomiteest, siis tegi meie rajooni meister või korral maakonnameestele selg ette. Toimetaja, kes palju kirjutab, see on haruldane hea toimetaja. Noh, siis jäeti mind rahule. Nujah 10. aastal kolisime Viljandisse. Mu mees lõpetas vabariikliku partei koodi sügisel ja määrati Viljandisse tikuvabriku direktoriks ja nii ma olengi viljandaseks saanud. Võib ütelda, et, et kõik jutud, mis on nüüd kaante vahele jõudnud, novellid, romaanid, noh, suurem osa on alustatud Valgas. Aga nagu valmis kirjutatud Viljandis siinsamas uueveski nurga peal. No mis ma nendest juttudest kirjutan, kõik need minu prototüübid on minu enda lapsed. Ja head või halvad igasühes elanni, naise. Mõnikord esitatakse küsimused, näiteks, kes ema jutustus, ma ise olen kas Anneli või või siis lasti tütar või mina, arvan, et mina olen varblasi Milda. Ja, või siis Vivian vilt. Mõlemad nii vilt kui varblase, mil ta mulle hästi meeldivad, võib-olla meeldivad rohkem kui Annelil. Tal ei ole nagu seda ühiskondlikku kandepinda ega neid õdesid, kes vennad maha lasevad. Väga palju, 44. aastal ei olnud seda me tagantjärele tunnistama. Ja nii on minu Anneliga nagu kokku mõeldud minust endast, ma nagu tahtsin, et niisuguseid oleks olnud. Ja sellepärast ma tema kirjutasin. Ema jutustusi oli minu suletöödest vast kõige esimene ja kõige ulatuslikum. Seal ma olin kirjutanud vestid ja ajaleheartikleid ja ja olukirjeldusi olingi ütelnud, enne seda ma olin saanud kahel korral novellivõistluse preemiaid ja olu kirjanduse võistluse preemiaid. Võistlused olid, mis viisid minu kirjandusse. Ema jutustus Ma hakkasin paberile panema Valgas toimetuse töö ajal. Ja ema jutu sündmused kulgevad Valgamaal pidi või mu vanemad elasid renditalu, pidasid Karula vallas ja ise ma töötasin mõnda aega Karula vallamajas kantseleis võib-olla selle tõttu Karulas ja Kaagjärves. Kõige rohkem oli mälestuste jäänud ka 44. aasta sündmusi. Kuigi ema jutustus olen kokku pannud ja välja mõelnud, mina siis kõikidel sündmustel on oma tõesti aset leidnud juhtum taga punavory röövimine siis tulekahju ning kõik sündisid ja niisama ka selle Anneli isa mõrvamine sakslaste poolt operatiivgrupitulek. Siis operatiivgrupi õhkkond isema, nagu keskendusin Martin ruumi ja Anneli suhetele. Ja esimese trükiajal oli niiviisi, et vägisi toimetajad soovitasid, et ikka Anneli ja Martin peavad kokku saama. Aga siis teise trükiajal enam nagu seda soovitust ei olnud ja ma ajasin nad lahti. Niisugusest Annelist ei olnud tolle aja Martin taru, mille kaasat ja niisugune Martin Tarum poleks eales kosinud Annelid. See oli aja paratamatus. Kui kaua aega läks selle kirjutamiseks Emajõe jutustuse kirja panema? Ema jutustus oli osaliselt juba 50. aastal paberile pandud aga siis, kui ma olin neid novellivõistluse au hinnakkisi noppinud, siis mul romaanivõistlus oli välja kuulutatud ja ma sulisin oma lauasahtlist üle, mõtlesin, et ega ma siin ikka midagi leian. Ja leidsin selle ema jutustuse. Ja esimene päälkiri oli nagu kuplimaastikul. Aga siis tekkis ema jutustus, kuskil hakkas helisema ema jutustus, ema jutustus. Jutt oli mul pikk ja lohisev. Ja kõige rohkem nagu võtsin arvesse Olev Jõe retsensioonis, tal oli rida vead ära näidatud, kus on liigliha. Siis ma sain kas pool aastat palgata puhkust ja siis ma tegin ta korda. Kes sellest 59. aastal ilmunud tema jutustusest võib lugeda nüüd teie professionaalse kirjanikutee algusest? Noh, sina jah, peaaegu see võimaldas nagu teatava iseseisvuse ja siis olid üldse elu, läks kuidagi lahedamaks, sellepärast enne seda sai mees pool väikest pensioni, siis hakkas väga kõrget pensioni saama. Personaalpensioni ja siis on niiviisi, et, et meil nagu elu läks lahedamaks ja siis. Ma mõtlesin, hakkasin muud raamatut kirjutama. Või õieti ütelda, korjama materjale kokku, et uut raamatut kokku panna jälle oli suhteliselt lühike, oli ta tegemist temaga, natuke oli ilmust ära kohaga rahule, mina temaga jääma. Aga nüüd sellega, mis nüüd ilmus 82. aastal, see nagu mulle endale rohkem istub, aga vähem istub tormipööristormipööris oli üldse 700 lehekülge. Ja sealt sai umbes 300 lehekülge, mina ise võtsin välja juba enne, kui ma üldse toimetajale näitasin. Ja mõned kohad oleks pidanud nagu vahele kirjutama või. Augud on sees ja no ma arvan, et võib-olla mul on jumal annab elupäevi, et ma näen Veldise trükiga ära, mis see 20 aastat mul visata. See on ju nüüd koos wind õega ka praegu üks mahukas suur kopsakas raamat. Kas selline asi lugejat ei võiks ära peletada? Tüütab ära üldse see meie kirjastuse praktika lüüa kaks raamatut ühe kaante vahele minu arvates vast lugeja suhtes kõige õigem praktika ei ole Barcelonas kirjastuse poolt, siis? Oi ei mingeid, oi see kaanekujundus mulle absoluutselt ei meeldi see minu arvates lugeja hirmutamine, ma ei tea, kuidas see 48 toad ära Oteti. Kui ma esimene kord seda nägin, siis, siis ma ikka natuke jäin tummaks. Noh, sellepärast et siin on kahuritoru ja kui te olete nüüd raamatu läbi lugenud, siis te teate, kuivõrd vähe siin kahuritorudega üldse juttu on. No siin ei ole mitte sõda, vaid inimesed sõjas ja rohkem anda tsiviiliks isikud sõjas. Ja ma saan aru, kui siin oleks naised ja lapsed ja lapsekäru jooksnud, aga mitte neid sõdurid ja just oleks olnud. Ja mul oleks muidugi väga meeldinud, kui kaks raamatut oleks olnud väga meeldiv, aga ma ütleks ainult tänu sõnadeta niigi ära haigus. Ma saan aru, et, et kirjelduses on omad raskused ja eks seda kaanepaberit napilt noh, ja kui kokku löövat rämps, minu kokkuhoid Kaarepere läks ja sellega saab jälle raamatule panna ja teine raamat tagant tulemas on paberit vaja. Aga seal on ka kaks raamatut koos. Koos andis ema ja jutustusi ja päevavalges või minugi, kust ta jäi Trinud õe puhul te olete vihjanud, et selle aluseks on teie päevikud, mis te sõja ajal pidasid. No vot nüüd me sõja ära ma pidasin päevikut ja need päevikud on praegu alles sinna päevikusse sisse kirjutanud igasuguseid huvitavaid seike, mis ma sõja ajal ise läbi elasin ja mida teised minu seltsimehed läbi elasid. Nendest ma olen õieti kuse jäädinudki rinde diis osa toimetamise ajal seismises arvustus oli öeldud, et kohutavaid niisuguseid uskumatuid asju on, aga sõda ju toob inimeste ellu väga palju uskumatut. Ja tagantjärele me ise ka ei usu, mida me oleme läbi teinud ja kuidas me oleme elanud ja missuguses Viimsis. Me oleme olnud kui sõjamehed kooslunud. Me arvame, et nad viskavad villast, aga tegelikult nad tuletavad ainult meelde, kuidas oli. Seda ei ole harilik aed, see on ebaharilikud aegade summa. Ja nendes päevikutes, nagu olen ma põhimõtteliselt kokku võtnud. Vadim Tauru on oma õige nimega. Tema töötas 44-l 41. aastal raudtee julgeolekus. Mina ei ole niisugust inimest kohanud, nagu Tauram enam. See oli ainukene. Ja oma Kraude oli temal ka ja ta oli, elab praegu Leningradis, ainult nimi on tal muudetud, aga Tauruv suri ära. 44. aastal maeti Leningradi. Kude kirjutama hakkate, kui hakkame uue romaani idee peas sündima, kas see algab sellest, et teil on nagu silme ees tegelased ja nende saatused või siis see sündmustik, probleem? Tegelased sündmustik või, ja probleem on ikka segamini. Sellepärast et iga tegelane kannab mingit probleemi ja ja siis on probleem olemas ja tegelane on selle ümber, aga mõnikord ei tule nagu välja või Katri pool puhul, nüüd esimeses teises osas me nagu jäin rahule temaga. Aga kolmandas osas see talupidamine on mul kaunis niisugune. Et kas ma ise asetan enda asemel läks minema. Hakkan vanemate talu pidama, kui minu vanemad oleks ära läinud. Ega vist. Aga kui on järg, no ta on üks kord läbi kirjutatud, minimaalne tallima, töötasin ta kallal, ükskord on nüüd puhtalt kokku pandud, aga tööd temaga ikka terve see talv. Ma ei tea, kas ma 83. lõpetanud. Ma ei tea, kas lõpetan aga arvan, et kuskil 83. teise poole, siis ma võib-olla lõpetan. Ta lõpetab nagu selle see kolm raamatut ära. Esimene raamat oli nagu inimesed enne sõda ja sõjas ja teine oli siis sõja kõige raskemad aastad. Ja kolmas on Rahu tulek ma, mis aastanumbriga. Linde lõpeb kuskil 45. sügisega algab 43. sügisega algab, toome memme matustega. Ja lõpeb 44. Katri äraminekuga Jõgistelt, kelle töö on nagu punkt pandud katki juurdlasema tagasi, aga siis selgub talle ja tema ei tule tagasi. Ja siis kuskil kaudu, nagu siis ikka immitses läbi, saab ta nagu aimu, et ema on vanema juurde läinud. Katri backmani juurde, kas nad abielluvad, mõlemad on kummalised või niisugust omaette inimesed või ei, siis jäägu, kes tahab, pangu paari ja kes ei taha, siis ärgu pangu. Sõrve, see kolmas osa on ikkagi maa ja inimene. Maa jagamine ja esimesed, nagu hoovused, tehakse kolhoosid. Esimesed rehkendused, et üksik, ma ei tasu end. Et jaotatud ma ei anna kaubavilja, aga maa peab andma, kaubaviljamaa peab toitma mitte ainult seda, kes nüüd seal 10 hektari peal elab, peab kolme lehma ja, ja kasvatab neli, viis siga. Seda on vähevõitu. Õieti ta jõuab juba sinna lähedale, kust jätkab päeva palgist. Mul on nii kahju, et ma seda päevavalges kopsakamad ei kirjutanud, aga siis olid parajasti moodi läinud niisugusete ilukesed raamat. Ja Paul Kuusberg hoiatas mind, et vaata, kirjuta mõistlikumalt, et mina kirjutasin müürid maksu- ja keegi ei olnud rahul ja, aga nüüd ma tegin kitsamaid raamatuid ja nüüd kõik küll rahul, et katsusin, aga võib-olla on sinuga siis rohkem rahule. Ma tahtsin ilukest raamatut teha, aga nüüd on kahju. Nüüd on kahju, nüüd on kahju, oli niisuguseid toredaid lugusid, terve see külaelu tahaks veel, kui elu on ja jõudu on ja tervist on, siis tahaks ühe tänapäeva kolhoosielu raamatu kirjutada, kus kolhoosid on jalul, kus kolhoosnikud elavad kolmetoalises korteris vanniga ja aia peal kuivatavad oma märgi riideid. Kolhoosnikud peavad tõukoeri, muid loomi neil ei ole, linnas käivad leiba ja liha ostmas ja kirjutavad kollektiivseid kirju ajalehe toimetusse, Eesti raadiole ja televisiooni ette. Kauplusauto tuleks nendele siis kus lehmatoitu ei ole, aga ilmatuma närakad on kõik metsa kasvanud ja kolhoosi esimees peab metsamajandi ka nagu läbirääkimisi, võtku see maa ära omale, et siis temal nagu jääks väiksemaks hool. Ja, ja muidugi seda ka mitte ainult sedasi nagu taust, aga saagikuse tõus ikkagi lehmade piimaand on suurenenud ja no mõtlen seda Kõpu kolhoosigi. Kolhoos ei ole mitte väga jõukas kolhoos, maad on kaunikesti kehvavõitu ja tahaks ühte väga lustakad, kui ma nüüd eesti kirjandust lugedes ei ole ka nagu minetanud tervet oma huumorimeelt ja kui ma ei ole hakanud kartma lustakaid lugusid kui suhtled maa inimestega. Ja kui ka mõneti oludest tingituna kahe jalaga olete maaelu sees siis hakkad mõtlema, et, et miks ei võiks siis sellist nii kirjutada, nagu ta tegelikult on, mismoodi ta saab ja ja kas minust ei kirjuta, saab enne tuleb selline teede lõpetada. Et kas ma selle veel jõuan kirjutada, siis võib-olla ma olen oma elutöö teinud, kui jõuan teile ära teha, aga kui ei, siis võtab mind jumal, taevariiki sellega ka, mis ma teinud. Elu käib ikka õhtupoolikut, aeg on sealmaal juba. Ma kirjutan praegu aeglaselt kaks ja kolm, kõige rohkem, aga mingitel masinaga. Ja iga päev siis ma eetris iga päev, mul võib-olla tuleb niiviisi välja, et üks päev kirjutan kuus lehekülge, teine päev ei kirjutagi. Ma armastan väga palju ringi käia, teatris armastan käia, kinos ei käi, aga filme vaatan ainult krimkasid varem inima, nagu võtsin mingil määral osa rajooni niisugusest ühiskondlikust elust kah, aga praegu väga vähe, väga vähe. Noh, kuigivõrd raamatuühingus olin käinud. Aga kõik niisugused lugejatega kohtumised ja kõik ma olen ikka vältinud. Ühelt poolt on niiviisi, et, et nad erutavad mind ja teiselt poolt on niiviisi, et et mul nagu on keelatud nii negatiivsed kui ka positiivsed emotsioonid. Aga no mis kohtumine see on, kus sinu hinges midagi ei väärata? Ei usu ise vähe, et ma ei ole kolme aasta jooksul jalga Tallinna linna tõstnud. Sel suvel mitu korda ma olen tahtnud minna, aga ikka on jälle midagi ette tulnud, ei ole sabinnitud higise, lähen ootan nüüd, kui natuke jahedamad ilmad on septembris ja palun. Aga öelge, kas on nüüd 10 aastat hiljem võrreldes ütleme, eelmise juubeliga mingi teisend unega? Oi, muidugi, kus sa sellega 60 on ikka ilusad aastat. Noh nagu see tuhin jaa, jaa. Ning on raugenud, vea on väga selge ja ja mõttega töötab selgelt, ma ei ütle ta, mul praegu sigased töötab aeglasemalt, töötab aeglasemalt. Ja mis võib olla positiivsemad on, ma olen vist rohkem enesekriitilisem 60 ma ei olnud voi küll mul lobinal läks, kirjutamine 60, ma olin võimeline veel 15 lehekülge päevas valmis saama. Aga nüüd on nagu kahe-kolmega pärast. Aga siis, kui see kaks lehekülge oled ära teinud, siis nagu enam küll ei teki tahtmist, et hakata ümber veel tegema, aga neid, mis siis viis, 16 tegid nendest nüüd lõpu peal võib-olla midagi järele jäänud. Ega ma ei peagi end päris kirjanikuks oma hingelt, ma olen ajakirjanik, see, ma olen sellega, ma olen oma leiva teeninud ja ja praegu kah nagu ajakirjaniku töö on rohkem hingelähedasem ja rohkem kaasakiskuv on kui üldse. Vaata kirjutaminegi, mis teie raamatu kirjutamine on üks hirmus raske töö. Istu, selg jääb valusaks, käed hakkavad valutama, aga kõik see tegemine on. Ja lapsed on ka head minia, ütleme niiviisi, et see koht ei kõlba kuskile, vist. Poeg ütleb, et sealt jama kokku ajanud. Aga see ajakirjanikule viitamine, kas te mõtlete sellega seda, et kõigi romaanide aluseks on ka enam-vähem dokumentaalne materjal, siiski, eks ole? Seda ma tahtsingi ütelda minu ajakirjaniku aastate vältel pikalt. Päris ajakirjanik olin ma kuus aastat, aga see võib olla elu ja aja läbi sõelumiseks oli küllaldane aeg, et ühtpidi tundma õppida, õppida inimesi tundma, võrrelda praegusega kõike, minu elu, niisugused pöörded, silmad aastal on toimunud Valga, sest ma armastan Valgamaad tarmuliga kodu. Ma ei tea, kas ma tahaksin Valka tagasi minna ja seal elada, see on küsitav. Ma olin liiga mulgi istunud. Aga, aga üldiselt, kui ma Valka lähen, siis on midagi väga sooja. Sel kevadel ma olin väga parteikomitees tükk aega siis ma käisin Valga keskkoolis oma koolis, käisin õpilastega kohtusin ja kõige rohkem, mis nagu südame tegi, Hillar oli siis õpilastega kohtumine vanemate klasside ja sinna olid tulnud Karula kirjandusõpetaja vanemate klasside lastega. Ja siin nagu hirmsasti tegi hellaks. Vana kooli nägemine tegi hellaks. 60 aastat tagasi mul nii hella hing ei olnud.