Meie vabariigi rahvakunstniku professor Edgar Arro liivakellas pudenes viimane kübe 24. detsembri pärastlõunal. Liiv on alla langenud ning sõprade liivapeotäied juba ka sarkale koputanud. Kuid ei ole selle liivakella ülemine osa siiski tühjaks jäänud. Seal heliseb aeg, mis tema elus oli alati täidetud helidega. Saates meenutavad head sõpra ning kolleegi Hugo Lepnurm, Villem Reiman, Boris Kõrver, Leo Normet, Harri Otsa ja Matti Reimann. Mäletan, et kord 1929. aasta sügisest, kui ta astus konservatooriumi oreliklass äratas tähelepanu oma niisuguse hea muusikaalsusega ja väga tasakaaluka iseloomuga, kes võrdlemisi kiiresti taipas muusikalises küsimustes kõike vajalikku, kuid ka puht inimlikus läbisaamises kaasüliõpilastega ja õppejõududega. Ta üsna kiiresti tõusis teiste hulgas esile igatahes konservatooriumi lõpuaastatel see oli ta vist oreliklassi lõpetas 1935 juba 33 ja neli. Ja isegi varem ta oli üks tugevamaid mängijaid, meil oli oreliklassis tol ajal avalikke kordsete võrdlemisi palju, professor Chapman organiseeris neid raadios vähemalt kord kuus. Eriti kollektiivne esimesel ja teisel aastal. Ja Arro oli seal üks ägedamaid esinejaid, et ma mäletan, ta mängis niisugusi palu harva mängitavaid palub meil nagu Schumanni Fungat teemal vee ATH. Seda ei ole peale tema meil pärast esitatud, et niikaua kui 60.-te aastateni vist samuti mängistab ostsise roilist bana ja Bachi üsna tublisti. Millega teda rohkem tähelepanu äratas, oli ta improvisatsioon ja seda ta tegi kohe esimestest õppeaastatest, pealegi armastas sagedasti pikalt oreli ees istuda. Ja ta oli huvitatud tol ajal moodsast džässmuusikast ja kõigest muust, mis piiri tagant tulid ja katsetas selletaolise harmoonia isi oma stiilist. See oli alati väga huvitav meil kaasõpilastel kuulata ja pärast ta Ma ei mäleta täpselt, kui kaua seda oli mul vist sellest kirjutanud ja ja praegu ära unustanud vast nelja aasta jooksul, kui ta igal hommikul Raadios improviseerige, veerand tundi või 20 minutit. Ja seal ta tõepoolest tekib Algne kiitlikult kuulnud suure huviga tol ajal seal ta tegi palju huvitavat tol ajal, see ei pidanud olema mitte nii võrra. Eesti muusika kui üldse orelipärane, muusika ja Arro viiks olid harmooniliselt otsingut. Sellega ta kas väga suurt tähelepanu tegi oma nime organiseerida tuttavaks, aga avalikult esinemine tuntud helimeistrite teostega, see Aiden aastate jooksul vähemaks ja vähemaks ja pärast seda ta loobus sellest üldse. Üks sõjaeelse perioodi suurpäevi helilooja elus oli esimene veebruar 1937. Seda on Edgar Arro meenutanud oma esimese teose avaliku ettekandepäevana. Legend valmis täiesti iseseisvalt ja tema kompositsiooniõpetaja Artur Kapp sai tookord vaid ajalehest teada, et Edgar Arro selle palaga võitis Eesti akadeemilise helikunsti seltsi kammermuusikapalade võistlusel preemia. Mida on arvanud küps helilooja Edgar Arro tookordsest üliõpilaspõlvedest et see jäi õpilaslikuks katsetuseks. Tänase silmaga vaadates on selles konstruktiivseid jooni kuid mingi muusikaline mõte leidub. Nii on ta öelnud. 1939 kompositsiooniklassi lõpetamine, töömured. Juunipööre töömurede lõpp. 1941, suure isamaasõja algus, mobilisatsioon. 1942 kuni 1944. Helilooja stipendiaadina Eesti riiklikes kunstiansamblites. Meie tutvus toimus Jaroslavlis 42. aastal, siis organiseeriti Eesti riiklikud kunstiansamblid seal. Me konsulteerisime teineteisega, näitasime, ega teil seal oma loomingut muidugi mina olin täiesti algaja, selles mõttes. Kõik see, mida ma tema käest kuulsin, oli mulle uus ja palju, kui oli seda, mis eluks ajaks on meelde jäänud. Kui ütelda veel seda, et Ott Roots saatis mulle tema ühe kõige populaarsem ja igihalja laulu Kodulinn Tallinn teksti, millega ma toime ei tulnud, siis andsin ma selle Arduleja arroviisistas selle tõesti sellisena ta siiamaani heliseb kõigi südameis. Oleks. Võinud ka luge. Pääle. Terri arvuga. Äravoolu vaikne. Sõjaaegsed tingimused ei olnud kaugeltki kerged. Ei unustanud ühtegi päeva rasket heitlust ja see suunas loomingu vastavate teemade leidmisele nende lahendamisele. Aga see oli tore aeg, sest sai täielikult pühenduda loomingulisele tööle, on helilooja öelnud Jaroslavli aastate kohta. Ta lõi seal 40 teose enamasti väikevormides. Kuid sinna kuulusid ka kantaadid võiduni ning võitlev koduma. Ennemised ora kirjutas ühe sonaadi orelile ja väiksemaid prelüüdi, paar laulmist, tšellole oreliga, üks pala. Ja võib-olla on paar väikest asja, mida ta näidanud ei olegi, ta nagu oleks midagi kõnelenud sellest sõja päevil 1943. Ta kirjutas esimese pala uuest stiilis. Lihtsama ja rahvusliku helikeelega oli vaesdoose mis sai 43. aastal jüriöö 600. aasta mälestusaktus kontserdilt kontete Moskvast. Ka Edgar Arro, Leo Normeti koostöö alguspunktid võib leida Jaroslavlist. Hiljem jõudis see ühistöö kahe väga menuka opereti koosloomiseni. Esimesed kontaktid olid puhtsõbralikud? Ei, siiski, kui nii otseselt meenub teda üht-teist ikkagi ka siis tollal me üksteisele näitasime. Ma mäletan, et Edgar siis rääkis oma huvist just harmooniaalaste otsingute vastu ja näitas mõningaid oma teoseid. Mis ta sellel perioodil kirjutas? Saime toredasti läbi, vahest istusime päris kaua Gruusia, ajasime head juttu. Aga muidugi, no ega siis ei tulnud meil veel kaugeltki pähe kunagi mingeid teoseid koos tegema, võiksime hakata. Taas tallinn, tõelised tornid silme ees. Tõeline rõõm kohtumistest ja kodulinnast. Tõeline mure rusude kohal. Tuba. Siis ei, kuue olles siis. Aga meil füüsiva. Ma. Meeldida ja. Sõjajärgsel perioodil, õppides Tallinna riiklikus konservatooriumis, ma võin ütelda, et Arro oli ka minu pedagoogiks kuna ma pedagoogilist praktikat sain tema tundides ja alates 1953.-st aastast peale kuni 66. aastani. Me töötasime ausa koos heliloojate liidus tava vastutava sekretärina, mena juhatuse esimehe asetäitjana ja siit on mul temast jäänud kui ühest taga ausast ühest toredast mehest. Meil ei tekkinud omavahel töö osas või peaaegu mingeid probleeme. Kes ees oli, see tegi selle töö ära, mis meil teha tuli. Sealt on mul jäänud alati temaalne siukene. Tore huumorimeel, väga palju koosveedetud õhtuid sai arutatud ka uusi palasid, see kujunes niisuguseks toredaks sõpruseks, millest mul on eriti nii meelde jäänud, kui ta mulle ühe omamoodi kinkis, seal ühte asja välja tulnud. Kuidas Elena peale kirjutas venna südamele. Tema välimus. Ma mõtlen sindama riietust ja kogu tema olemust, ühesõnaga koos sööli tervik ta oli alati tipp-topp esinemisvormis. Ja juba see jättis temast niisuguse mulje, ühesõnaga, et iga tema sõna mees taga ütleb, see oli ka taga läbi kaalutud, põhjendatud ilma liialdusteta ja eriti ta oli kiindunud oma pedagoogitöösse. Ta oli mures alati oma õpilaste pärast, mismoodi nad oma eksamid ära teevad. Kuidas neil läheb, see näitas tõesti tema väga, väga suurt vastutustunnet oma töö eest. Ta tahtis, et tema õpilased saaksid tugeva aluse, mida elus neil tingimata vaja läheb. Edgar Arro kui pedagoogi kõrval oli kohe sõjajärgse neist päevist alates professor Villem Reiman. Teooria kateeder. Olime seal töötanud käsikäes pidevalt, kusjuures vahel on olnud tema kateedri juhataja vahel, mina tähendab olen muutunud ülemusest alluvaks või vastupidi. Just see fakt on minu jaoks väga määrav tema isik kui hindamisel, et temaga oli. Mul meeldiv olla nii alluv kui ülemus. Kõigepealt Edgar Arro nime kuuldes tuleb meele tema, nii välimine kui sisemine hoiak. Minu meelest ka väline hoiak, kas või riietamine ja käitumine väga suur korrektsus heatahtlikkus teiste inimeste vastu. Ma ei teagi. Oma ümbruskonnas võib olla sel määral, kes selle küljega nii-ütelda nii väga silma paistaks kui tema. Ma olen tähele pannud, et on inimesi, kelle puhul ma tean täpselt tema käitumist ette. Tähendab, ma tean, mida ta on võimeline tegema, mida ta ei ole võimeline tegema näiteks mingit inetut tegu või, või silla tagarääkimist või see üldse Arro puhul ei tulnud kõne alla, et, et ta kellegi suhtes oleks ebakorrektselt käituma ja selle 35 aasta jooksul ei tulnud mitte kunagi temas pettuda. Väga heatahtlik suhtumine inimestesse. Kui tekkis küsimus, no näiteks komisjonis hinde panemisel siis Arro, eriti neid, kust, kui ta neid ninna vanemaks jäi siis Arro oli alati selle poolt, et hinnet tõsta, mitte madaldada. Harri Otsa täiendab Kolleegina ja samuti sõbranna. Kõikidel juhtudel need kolm eri liini langevad kokku kõikidel juhtudel iseloomustas teda siiski paljudest tema headest omadustest võib-olla eelkõige korrektsus ja tagasihoidlikkus. Kunagi oli meil Edgar Arro peaks kokkusaamine mingil põhjusel mahilinesi. Ja vaat siin oleks just huvitav väikese vahemärkusena lisada seda, et Edgar Arro üsna sageli nimetas põlvkondade erinevusi. Näiteks rõhutas ta alati seda, et kui ma midagi luban, siis ma seda tee. Ja ta tegi muuseas ka seda alati. Kui ta lubas minna kohtumisele, siis ta tingimata läks ja oli alati õigel ajal või varem kohal. Ja minuga just see õnnetus juhtus, et nagu ma mainisin, ma hilinesin kohtumisele. Seekord ei öelnud ta mulle midagi, sellest võis minna isegi aastapäevad mööda kui ta tuletas mulle seda ühel momendil meelde seoses muidugi millegi muuga. Ja ütles, et Harry, sinu generatsioon ei ole enam selles mõttes nii täpne kui olemas Ena meie. Kui me näiteks lubasime Villem kapiga, et saame kell 12 raekoja platsis kokku siis olime mõlemad veerand tundi varem kohal, et teine ei pruugiks teist oodata. See läks mulle hinge. Kui ta oli kateedri juhataja. Enne koosoleku algust oli ta tingimata vähemalt veerand tundi varem kohal. Mina jõudsin kohale üks viis minutit varem, ta oli juba seal ja kirus natukene söökla ettekandjad, et tal jäi magustoit söömata, et ta vaatas, ta jääb hiljaks. Ma küsin, kuidas hiljaks, praegune aega küll oleks võinud rahulikult süüa. Ei, aga ma pean olema veerand tundi varem kohal. Vot see oli üks tema nii-öelda niisuguseid jooni, milles ta kõrvale kaldumatult pidas kinni, ta ei unustanud kunagi midagi ja täpselt sedasama joont nõudis ta ka oma kolleegidelt. Näiteks kateedri koosolekul, ta ütles sulle ainult üks kord, palun pidage meeles, sellel oli omakorda väga suur kasvatuslik tegur. Sest siis jätad selle meelde. Ta oma suure eeskujuga on mõjutanud väga paljusid minu jooni. Mille poolest ma püüan ka praegu tagantjärele, Edgar Arula Low kas või läheneda? Leo Normet meenutab ühistööd koos Edgar rooga Ma ei kujuta ette ideaalsemad koostöövormi kui see, mis meil temaga välja kujunes. Jüri puhul tegime valmis kaks esimest lugu ja rutasime kohe teineteisele näitama. Ma tegin valmis Jüri lüürilise laulu. Edgar tegi valmis poiste laulu nüüd meie valda tulnud Jüri Rumm. Ja huvitaval kombel lausa noh, ma ei tea, kas need jahmusime palju öeldud, aga üllatanud olime küll. Et see oleks nagu ühe inimese poolt tehtud, sest see intonatsiooniline viisi käiguline kokkulangevus oli lausa üllatav. Näiteks jüri laulu algus. Sest tegemist on praktiliselt samade helidega Jüri sai ju tehtud nagu erilises vaimustuses kuidagi eriliselt päikeselises meeleolus. Ja tegime tüki ju tükk maad pikema, kui seerimis pärast lavale tuli ja kui me hakkasime tegema teist ooperit ehk siis jällegi meie koostöö, laabus hirmus toredasti niiskust, head huumoritunnetust, seda oskas muusikasse valada tema huumoriväliselt tagasihoidliku, kuid seest väga sooja ja kergesti erutataval inimese huumor. Nii nagu kogu tema isik oli selline. Ta esimesel pilgul kohe noh, nii-öelda ennast nagu üles kütta ei lasknud, aga kui ta oli kunagi hoogu sattunud, kui ta midagi jutustas, ta võis teha seda tundide kaupa lausa enese unustuseni millegistki, rääkides väga loogiliselt, südamlikult ja toredalt. Heliloojate omavaheline koostöö on siiski suhteliselt harvaesinev nähtus. Hoopis sagedasem on heliloojate koostööd poeetide ning interprojektidega. Edgar Arro on tunnistanud, et suurem jagu tema laule on sündinud luulekogusid lehitsedes ja selle tõttu niisugust oma poeeti tal päriselt polnudki. Seal. Aga oli tihedaid suhteid interpeetidega. Matti Reimann. Viimastel aastatel tekkis meil professor härraga tihedam kontakt ja see sai alguse ühest tema klaveripalast. Kunagi nootide sees otsides leidsin ma tema klaveripala pealkirjaga hetk. Ma mõtlesin, kaua tagasi kirjutatud. Kuulnud ei olnud, vaatasin hea lugu, ühe teema peale kirjutatud suure konventsiooniga korrates tuleb tagasi Sibernissides võtsin siis loogiat, tööandjad on mänginud ikka ma ei tea, üks korda 50 kindlasti eriti siin väljaspool Eestit on see lugu kuidagi väga mõjule pääsenud, küll on temast noote tahetud ja küll temast balle juttu olnud ja see on midagi, mis annek ühele teosele tarvilik tähendab niisugune Säde jõudu ja, ja kompositsiooni meisterlikkust. Matti Reimanni sõrmede alt on läbi käinud õige mitmed Edgar Arro klaveripalad. Kuid saate lõpuosa pühendame siiski taas oreliloomingule. Milles on Edgar Arro küllap ehk säravaimad teosed. Kõige toredam on see, et igast inimesest jääb midagi järgi ja temast on jäänud väga palju head, väga palju südamlikum, väga palju siirust. Ja kõiki see kajastub ka tema väga toredas mitmepalgelise loomingus tema lauludes eriti meelde jääb, on tema viimane ulatuslikum devustama meesterahvaviiside töötlused. Ta oma loomingu põhisuunalt võiks ütelda, oli rahvusliku kallakuga, aga ta väga maitsekalt ja väga hoolikalt töötas välja, need rahvaviisid filigraanselt otseselt rikastuda, seda omapärase harmooniaga. Rääkimata sellest, et olles ise oreli viltu. Ta tundis põhjalikult oreli registrid ja nende registrite sobitamisega saavutas ka nii huvitavaid kõlavärve et nendest paladest peaaegu igaüks võiks ütelda, on pärliks meie muusika varasalves. Kuus orelivihikut moodustavad tervikliku tsükli. Huvitav on nendesse valitud palade arvude süsteem 11 üheksa, seitse ja siis tagasi kaheksa, 10 12. Viimased 12 pala mängiti heliloojate liidus esmakordselt ette siis, kui ta oli juba laskelt haiglas ja kuna ma just sel ajal käisin teda vaatamas, siis oli juttu sellest viimasest 12-st palast temaga ja kuigi tal oli juba valud jutt, et heliloojate liidus kiideti, see teda ergutas ja siis ta ütles, et jah, see oli väga raske juba kirjutada. Läks juba paljuks ja tikkusid kordamised sisse, aga ma ei jätnud jonni, et ma ikkagi viisin läbi ettenähtud skeemi kohaselt ja mina siis küsisin selle peale, aga no teistpidi on, see arv läheneb 60-le. Kas paar pala veel juurde ei kirjutaks, siis saaks jälle teise arvumaagia nii-ütelda 60 siis alla selle peal läks tõsiseks ja täitsa kategooriliselt öeldi. Ei, seda ma ei tee nii, nagu ma planeerisin. Selle skeemi kohaselt nii magada täitsin ja nüüd on see valmis ja jõujääb vaid juurde lisada, et see on eesti orelimuusikas üks parimaid näiteid heast orelimuusikast ja üle maailma juba tuntakse ta vastu huvi ja teda on palju juba mängitud, nii meil Nõukogude liidus kui isegi välismaal. See on omamoodi vääriline elud. Edgalarla loomingust.