Juba paarkümmend aastat oleme harjunud kuulma kõneldavat muljetest võib-olla kõige tõsisemalt kõige tihedamalt, kõige viljakamalt Eesti uudisloomingut stimuleerinud ansamblist. See on Jaan Tamme nimeline puhkpillide kvintett. Puhkpillikvintetti praegusesse koosseisu kuuluvad flöödil Samuel Saulus poel, Heldur Värv klarnetil Rein Karin metsasarvel, Uve Uustalu, Jahaagotil Ilmaraazmets. 1958.-st aastast peale on see ansambel igal aastal välja arvatud üksainus 69. aasta korduvalt esinenud küll nõukogude liidus, peaaegu kõikides linnades, aga sageli ka väljaspool. Kui ma vaatasin selle ansambli kronoloogiat ja tema ajalugu siis paistis silma, et kõige enam on käidud linnadest Moskvas. Kui siia lisada avaakordina meie Eesti Kunstidekaadi 1956. aastal siis kokku on Moskvas esinetud kuuel korral. Sellele järgneb meie lähedane Vilnius viie korraga. Jerevanis assa paadis on käidud neli korda. Kõik kokku on aga siin ja seal külastatud ja esinetud 125. linnas. Kui vaadata aga kvintetti tegevust aastate lõikes siis on tore täheldada seda, et töö on muutunud üha viljakamaks. Esinemise võimalused köha paremaks, kuna just kõige toredamad ja reisijaterohkemad aastad on olnud seitsmekümnendad. Nii oli 71. aastal 26 avalikku kontserti 72. aastal 29 ja 75. aastal kogunisti 40. Peale avaliku kontserditegevuse tulebki omaette liinidena veel esile tuua kahte iseseisvat. Üks neist on eesti muusika talletamine Eesti Raadio fondi, see aga tähendab selle muusika nisukest igavest kõlamist ja alati mõeldavat ja haaratavad kõlamist. Teine väga oluline ja laiemale publikule suunatud on plaadistamise töö. Seni on lindistatud juba üheksa plaaditäit muusikat. Seal on pakutud välja tervelt 23 eesti heliteost. Ja terve rida väljaspool Eestit kirjutatud kammerteoseid. Inteti repertuaaris on nende paljude aastate jooksul sadakond teost barokist kuni kõige viimase kaasajamuusikani nende hulgas muidugi me peame kuldse kirjaga tähele panema tervelt viitekümmend kuut heliteost, mis on kirjutatud eesti heliloojat poolt tervelt 37 helilooja poolt õige mitmest põlvkonnast. Meenutagem siis käidud tehtut ja nähtut koos puhkpillikvintetti iga reisinud esimese pianisti Elsa awessaniga ja ansambli praeguste kauaaegsete liikmete Fletist Saamuel, Sauluse ja metsasarvemängija Uve Uustaluga. 20 aastat ei olegi ei tea, mis pikk aeg. Ja lühike, hoopiski mitte. Aga. Kui meenutada meie esimest väljasõitu Meie koduvabariigist siis tundub ta õigele kaugele ana külla. Esimene esinemine oli kirjandus kunsti dekaadi ajal Moskvas, nimelt mängisime ühte teost seal kammerkontserdil ja küllap vist see esinemine äratas sedavõrd tähelepanu. Meie vastu, et aasta hiljem saimegi kutse esineda Leedu vabariigis juba järgmine aasta Kesk-Aasia liiduvabariikides. Pikem ringreis kuni 15 kontserdiga. Kahtlemata see ergutas meie tegevust, mis seni piirdus ainult lindistamisega Eesti raadiole või loeng kontsertidega. Ja mis nagu toitis meie entusiasmi andis meile jõudu põhitöö kõrval tegutsemiseks kvintetti muusikaga. Meie filharmoonia hakkas meid üha rohkem rakendama, mida võiks meenutada või esile tõsta. Sellest 20-st aastast. Mind ketti erinevate koosseisudega on paljude aastate jooksul koos esinenud terve rida pianiste sest te mängite ju mitte ainult puhkpillikvintett, vaid klaverikvintett ja igasuguseid, muutke ansambleid. Esimene nendest oli essaawesson. Peale selle on ketiga esinenud koos Heljo Sepp, Leelo Kõlar, Peep Lassmann. Pidevalt läbi aastate olnud kvintetti ka koos töötanud Vaike Vahi. Ja minulgi on kolmel pikemal reisil Armeenia dekaadil ja kahel. Krinketiga koos mängida ka seal Savesson võib-olla mäletab, kes teid tookord kutsus kaasa 58. aastal ja kuidas kujunesid teie kontaktid puhkpillikvintetti ka siis minu meelest olid need Roland Kriit ja Voldemar Uustalu kes käisid minuga läbirääkimisi pidama ja millega muidugi rõõmuga nõustusin, sest ma olen eluaeg olnud ansambli fanaatik. Aga selles taolises koosseisus polnud varem mänginud ja see oli mulle sellepärast eriti huvitav. Piketis osalesid sisse Samuel Saulus, Herman Talme, Roland Kriit Voldemar Uustalu ja Eugen saunpere. Ja kuhu teie tee kõigepealt liis, kui ma õigesti mäletan, siis me käisime Pärnus esinemas. See oli suvine aeg, seal oli väga palju puhkajaid. Ja oli seal üks Moskva professor, ka kammeransambli professor Kotlib kes kirjutas hiljem sellest Sky muusikas väga sümpaatselt, õhtuti oli temale nagu nagu ilmutused, niisugune ansambel on olemas. Ja ta andis seal nagu väga suure tähtsuse sealt Once, esimene minu teada, esimene kirjalik tõend meie esinemisest. Väga positiivne hinnang antud. Ja nagu üleskutse teistele kah luua taolisi ansambleid. Kas te meeldis mängida puhkpillikvintetti kasutajani, erinev klaverikõlast ja klaverimängulaadist? Mulle väga meeldis, et ma olen eluaeg armastanud puhkpille ja kuidas te Teedus vastu võeti, siis üldse puhkpillikvintetti minu meelest dist Nõukogude liidus ei olnudki, meie arvates olime vist ainukesed Nõukogude liidus, kes seda tööd hakkasid tegema ja see oli nagu niisugune uudisasi ja ei olnud juurdunud. Ja ega publikut ei olnud palju. Need pidid olema kah niisugused niisugused fanaatikud või eriala inimese eriala inimesed ja nyyd laia publikuni see huvi nagu ei jõudnud veel. Aga nii palju, kui meie külalisteraamatust nähtub, ongi just need mälestused kohalike muusikategelaste, Leedu konservatooriumi, praeguse direktori karnavigsuse vaimustav hinnang ja tihti Leedu muusikategelaste hinnangud Eestile esimese kontserdi kohta võib-olla siis on, millest midagi Kesk-Aasia režissööri üpris pikk reis. Seal vist algas diplissist pealeva, tead veel, midagi oli mingi maalikunstnik. Turkmeenias ja see oli muidugi ilus, huvitav, sest mina olin esmakordselt nendes paikades oli kohtumisi kaameratega ja oli kohtumisapelsinivärvikuuga, mis kastis üle kõrbe. See on täiesti apelsinimees punakaskuu ja me nägime ametis siis veel neid üksikuid naisi. Need olid maanaised, kes tulid turule, kes olid üleni kaetud selle musta eesriidega. See nägi tüdimus välja nii meie arvates harjumatu kuna tema ju välismaailma näeb mingil määral läbi selle musta loori, aga tema nägu ei ole üldse näha, kuidas Kesk-Aasiast neid vastu võeti. Igasugune puhkpillimäng, vähemalt vilepillimäng, peaks seal olema traditsiooniline rahvuslik, kuigi need pillid on natuke erinevad ja, aga mul on niisugune mulje, et meil seda kohalikku kui publikut Usbeke ja Turkmeenia neid oli ikka väga vähe. No see on kindlasti siis meie kvintetti mõjul tekkinud ja millal nad selle asutasid oma? Kas noortest kohaliku orkestri liikmete suhteliselt nagu huvitav, huvitav jah, kas neil siis oma autorite loomingut ka spetsiaalselt kirjutatud, et selle mõni aeg enne meie kohalesaabumist oli jäänud üks kontsert kohaliku autorikontsert, kus esimene pool koosnes kammerteoseid, kus mängis karbiidi teises pooles oli siis selle autor sümfoonilised teosed kavas? Nojah, eks nüüd repertuaari raskused on alati olemas, meil on selja taga juba, meil on jäänud elu teile rikkalik. No mitte tänu minule, aga tänu meie heliloojatele, kes teie nägusid, kes on võtnud minu üleskutset kuulda sellepärast et meil oli alguses väga raske, sest oli ju vähe asju, mida mängida. Ja siis oli üldse niisugune olukord, et ka neid muid klassika asju ja neid noote lihtsalt polnud saada ja kellel oli Sist, keegi teadis, et kellelgi on kodus, võiks olla ja siis otsiti neid klassisse. Sellest muidugi nagu oli vähe ja tekkis tarvidus oma villade loomingut esitada ja siis ei jäänud muud üle, kui pöörduda otse heliloojate poole palvega meile ekstra midagi kirjutada. Aga muidugi, ega nad ei olnud vaimustatud sellest, sellepärast et kvintett ei olnud siis veel kuulus siis nagu ei olnud mõtet vaeva ette näha. Cyrillus Kreek. Soojemine suhtus sellesse ja kirjutas väga palju asju. Kuidas teil temaga kontakti võtsite? Lihtsalt võtsin kätte, kirjutasin talle. See niisugune asi on olemas, aga ei ole midagi mängida, pronoomen kirjutada ja tema reageeris väga kiiresti selle peale. Kui vaadata kvintetti kroonikat, siis paistab küll, et vähemalt kreegi võrusõit on väga palju esitatud ja muuhulgas on see üks neid eesti teoseid, mis väga palju on kõlanud ka väljaspool Eesti piire. Aga kas te veel mõne teise heliloojaga kontakti võtsite? Tookord ma rääkisin Lembaga ja ma rääkisin hiljem kapiga ja nad kirjutasid ju ka. No ja siis ma mõtlesin, et südamerindel kirjutasin Rambadciad koriaanile, sain tema käest väga armastusväärse vastuse lubadusega kunagi hiljem kirjutada, mida ta ei ole siiamaani täitnud. Kahtlemata kõige erutavam oli meil esinemine Soomes Eesti muusika päevadel, nimelt Turu linnas vanaaegses lossis, kus me esimest korda kohtusime nii tänulikult publikut ja selles mõttes, et seal oli väga palju meie kolleege, kes olid isegi Helsingist kohale sõitnud. Sellised esinemised rikastavad ju mitte ainult interpreteerimise alal olevaid kogemusi vastastikuste kontaktide näol, vaid üsna oluline on see, et me tutvume rahvaste muusikaga. Tuleb meelde üks esimesi heliloojaid, kes pühendas meile oma helitöö. See oli Ashabadi helilooja Nurajev. Nimelt pääle kontserti läks ta koju ja öö jooksul valmis tal väikene kammerteos kvarteti näol mille ta hommikul vara siis pani meie kui nii-öelda kohvilaual lausa lisaks nur õievile on meile pühendanud kvintetti veel shampsu tiinov kaasamist siis helilooja Kurfinkel, Kissinjovist ja kõige viimasem, mida me alles hakkame omandama, on helilooja Omaar minduras Phili. Teine oopus meile kvintett. Näol mindurašviili seitse meniatuuri on siis esimene teos, mis ta teile pühendas teos praegu kuulemegi kõlamas, viimast nendest seitsmest miniaturist. 1975. aasta oli kvintetti ajaloos nagu üks pöördilisemaid. Ehteks omistati valitsuse otsusega. Meile Jaan Tamme nimi ja see nime omistamine, nagu kohustas meid ka kõrgemates ülesanded. Need ülesanded ei lasknud ennast kaua oodata, sest 75. aasta oli meil kasid rikkalikum esinemiste poolest just esinemiste poolest väljaspool Nõukogude Liidu piire. Nimelt esinesime sel aastal kolmel välisfestivalil Bulgaarias, Slovakkias ja Ungaris kõige vastutusrikkam ja meile kõige huvitavam oli reis Tšehhoslovakkias mille põhiliseks telgpunktiks ühinemine Bratislava muusikapidustuste sarjas toimuvad interpoodile, kontsertidel, kontserdiruumiks oli keskaegne Clarisi kirik, burned interpoodiumi kontserdid, tavaliselt neil toimuvat meie kontserdil lisas omajagu vastutus see, et neil tuli esineda vahetult pärast kohalikuga kuklid inteti nimelt praaginketi. Ja kuna selles kirikus puudub niisugune kõrvalruum, kus artistid saaksid esimeseks ette valmistada kontsert toimus ilma vaheajata. Sest publiku jalutusruumi seal ka nagu ei ole. Ühesõnaga, meil tuli oodata oma esinemisjärjekorda samas saalis kardinaga eraldatud nurgas. Muidugi, tšehhi puhkpilliansamblite tase on endiselt teada, ansamblit esinenud varemgi Tallinnas, esineda nende oma kodumaal vahetult pärast neid. Kusjuures tingimused olid sellised, et ei saa ju enne ka lahti mängida, ennast tuli otsekohe minna lavale ja vahetult pärast esinemist peab ütlema, et algul tundus meile publik siis veel vastu nagu teatud külmusega muidugi mängida. Richad Tšehhis on ka teatud risk, aga kuna ühe kontserdikorraldajate palve oli, siis me mängisime Riho taga järk-järgult see jää sulas. Iga mehe panus oli tunda, kuidas kõik mehed eranditult võtsin ennast maksimaalselt kokku ja siis kokkuvõttega momendil sünnib tõesti midagi suurt ja meil õnnestus võita publiku poolehoid. Mis tundus publikule kõige enam meeldivat, tookord? Paistis, et see pöördemomendiks sai kuulbergi kvintett. Kui me lõpetasime jälle traditsioonilise intelliti kammermuusikaga, siis oli vastuvõtt juba lausa vaimustav. Te olete paljudes linnades mänginud ja paljudes kontserdisaalides arvatavasti kehvemates ja mõnedes väga toredatest. Kas te teaksite meenutada mõnda, mis oleks olnud väga soodus, kas akustiliselt või kaunis arhitektuuriliselt mis teile on meelde jäänud? Jah, lisaks turulossile jättis meile unustamata mulje Bratislava kirik kontsertsaal Claris unustamata mulje, jättis veel pakku kontsertsaale väga omapärase interjööriga ja ruumilise kujundusega nimelt see saal omab ovaalsed kuju, mis ei ole päris tavaline, väga hea, kontsertsaal on kiievi kontsertsaal sammassaali taoline ja muidugi ei jõua üles lugeda neid vanu losse Saksa demokraatlikus vabariigis igalühel oma nägu ja kõla kahtlemata lisaks interjöörile kõige meeldejäävam on ikkagi kontserdikülastaja kuulaja ilme, tema tähelepanu, mismoodi ta võtab vastu meie muusikat. Need on hetked, mis jäävad alatiseks meelde. Sellega me saame ju ikkagi kõlama panna meie pisikese rahva pisikese kammermuusika. Paljudes kohtades esinemistest on muidugi kvintetti kerele jäänud ka arvustusi õige mitmete muusikakriitikute sulest mitmetes ajalehtedes väga paljudes arvustustes. Me loeme kiitvaid sõnu ansambli kui terviku kohta. Aga ohtrasti on esile tõstetud ka üksikuid mängijaid. Nii näiteks loeme teisest lehest. Sammersauluse Fredil on haruldaselt paindlik, ilus kõla ja tema pianissima algab vajaduse korral koguni altpoolt kuuldepiiri. Rõhutades siis mängija õhulistoni käsitlust. Oboemängija Heldur Värv mängis sisukalt traditsioonilise inglisepärase tooniga, mis ulatus nagu klarnet-ist Roland kriidilgi õrnast pialissimast võimsa Forteni metsasarvemängija Uve Uustalu ja fagotist Eugen saanud pere Onkkyntetile kindlaks alus müüriks. Siin on esile tõstetud ka neid instrumentalist, kes nüüd enam kvintetti koosseisu ei kuulu ja keda on asendanud nooremad kolleegid. Bratislava Pravda kirjutab. See on täiuslik kammerharmoonia. See on tehniline täpsus ja omanäoline loominguline pale. See kõik tõestab kunstnike küpsust. Eriti toonitatakse täpset dünaamikat selle läbimõeldust terviku kujundamisel. Toredasti kirjutatakse Debretsenist, tuleb esile tõsta fagotisti tõeliselt humoristlike helimõjusid. Nüüd on siin juba silmas peetud Ilmar Aasmetsa interpretatsiooni. Debretseni arvustaja sulest pärineb veel väga kujundlik võrdlus Samuel Sauluse flöödimängu kohta. Püssi söörings sooloflööditõlgenduses saavutas otse Antiik-Kreeka paaniflöödi nõidusliku kõla. Kui aga kirjutatakse omaaegsest Soomes esitatud hindemiti väiksest kammermuusikast, siis rõhutatakse veel Eugen Sandere lausa saksofonistlikult elavat fagotimängu. Üks lõbusamaid momente, mis minule hakkas neid arvustusi lehitsedes silma on samuti märkus turuarvustaja sulest kindel mitte väikese kammermuusika kohta kus räägitakse tavaliselt erinevast bravuunsusest ja lisatakse veel väga toredasti kujundlikult, kuigi ma täpselt ei tea, mis selle all on mõeldud. Esituse ebasaksa likust kergemeelsusest, mind väga lõbustesse põhjema meeste kohta öeldud arvamus. Siin aga märgitakse, et kodanlik tüsedus kadus juba esimese osa tempo valikul. Mida arvab Uve Uustalu ise selle hindemite kohta? Indemiti esitus Turu linnuse kuningasaalis oli meile esimeseks välisreisiks, jääks sellest siis ka nii. Eriline kokkuvõtmine on juhindemit kõikide puhkpilliClintettide repertuaari raudvaraks asjaliku pillikäsitlusega ja huvitav muusika on olnud meie repertuaaris juba rida aastaid ja teosaline kuni omani, siis erilise kokkuvõtmise puhul tekivad uued momendid. Ja siis võib-olla kaob Saksalist tõsidus tõesti ära, aga ega me seda nii väga tõsimeelselt pole püüdnud kunagi mängida. Eesti heliloojad on meile eriti just viimasel ajal, on need siis nüüd nii otseselt tellitud tööd, et võta meile nööbist kinni ja ütleme, et las tulla või siis teadis juba meie ansambli olemasolust kirjutatakse meile teoseid. Aga eriti rikkalik saak oli meil enne saksa demokraatliku vabariigisõitu see esimene ja teisel aastal. Sel puhul kirjutasid meile Mati Kuul Bergama puhkpillikvintetti Kuldar Sink oma kvintetti Jaan Rääts klaveri sexteti. Selle perioodi kuulub ka Hillar Kareva kontsert metsas arvele puupillidele ja klaverile, mis on ainuke omanäoline teos kogu selles eesti muusikas, kuna ta on nagu kontsert vormis soleerivale pildile kusjuures kõikidel teistel kaasosalistel klaveril ja pudelitele on igaühel öelda oma sõna. Väga tugevasti hindab ka välisajakirjanduskvintetti kui ansambli osa omamaise puhkpillimuusika ja just nimelt kõige peenema kammermuusika propageerimisel. Nii näiteks kirjutab Schweriinist doktor Klaus Köhler Ansambli põhilise suunitluse kohta väga targasti esiletõstvalt. Kuulates neid Eesti Nõukogude heliteoseid, neid originaalseid, omapäraseid ja väga kontrastsed kujundatud kammerteoseid saime me aru kunstnike tugevasti traditsioonidele toetuv aluse kõrval ka nende sihipärasest avatusest moodsale uuele muusikale. Doktor Klaus Köler kirjutab veel, kui huvitav oli kuulata kontserdil just nimelt Eesti muusikat ja tõstab kõigest kuuldust eriti esile Jaan Räätsa äsja nimetatud klaveliseksteti, nimetades, et helilooja demonstreeris kuni orkestraalse kõla mõjuni kasvavas teoses eriti just välja kujunenud peent kõlameelt. Ja iseloomustab seda kui muusikat, mis köidab klaveri rütmiliselt, tugevate aktsentide rolliga ja pikemate, olgu siis lüüriliste või kargelt tujukate meloodia, puugnatega. Monty Kulberg on meile pühendanud veel teisegi teose mille esiettekanne oli eelmise aasta kevadel. See on Sekstit klaveriga. Tema oskuslik pillide käsitlus ja vaimukad ütlemised avalduvad ka selles teoorias. Vana aasta viimasel kuul tuli meil esineda Moskva heliloojate majas Eesti Noorte Autorite õhtul kus mängisime Lepo Sumera värsket teost. See on mäng bukligintekile. Mille poolest see erineb traditsioonilistest kvintettidest peale nimetuse ja miks niisugune nimetus? No nimetus on tal sellest, et seal on väga palju mänguelemente antud improvisatsioonilist vabadust ja ta seisneb nagu erinevalt kõigi viie pilli nii monoloogitlemistes, mis vahelduvad Sist jõulisemate koolt kooridega. Tegeldes professor Jaan Tamme 100. juubeli ürituste ettevalmistamisega, kohtusin ma Juhan Aaviku poja Karliga tema käest ma sain Johan Aaviku ühe varasema teoseid, mille käsikiri oli säilinud 141. aastal kirjutatud viis kaanonit puhkpillide intetile. Lähem tutvumine selle teosega näitel, et on tegemist väga huvitava teosega just Eesti nii rahvamotiivide ainestikul ja mängisime seal suure huviga. Bratislavas olime külas ka slovaki muusikafondis, kus meile tutvustati uuemaid ja vanemaid slovaki heliloojate teoseid puhkpillikvintett-ile ja saime kingituseks kaasa ka hulga noote kvintetti ile. Nii trükitud kui ka Rothablidil paljundatud. Üheks huvitavamaks nende hulgast oli nende klassiku. Bukligmenteetile hobus viis mitmete niitidega meie puhkpillikvintetti tegevus seotud mehega kelle nime me praegu kanname, son professor Jaan Tamm, tema enda kammermuusika innustus, tema tahe suunata oma õpilasi just musitseerima ja just kammeransamblites. See avaldub eriti selgelt selles, et üks esimesi õpilasi Tallinna konservatooriumis Albert kõhilik juba kolmekümnendatel aastatel organiseeris Tallinnas Buckley kvintetti, millega rea aastate jooksul anti kontserte. Ja eks meie kvintetti algaastate repertuaari mured. Lahenesid ka paljutki just tänu Albert kõhiliku rikkalikule noodikapile. Eino Tambergi intit puhkpillidele meie ansambli repertuaaris. Üheks kõige värskemaks teades Tambergi kalduvust huving instrumentaalmuusika vastu, oleme vareneva palunud kirjutada midagi ketile ja ma olen väga tänulik, kui teda nüüd lavamuusika kõrval leidis endas sellise. Nooruslikkuse ja kevadise laiskusega muusika lätted. Meeldivaks üllatuseks kujunes meile viimane kontsertreis eelmise aasta sügisel Kasahstani ja Kesk-Aasia liiduvabariikidesse pani, nagu üllatama seal ehitustegevus, mis leidis mahti püstitada küllalt suuri ja kapitaalseid uusi hooneid ka kohalikele laste muusikakoolidele. Esinesime, kus ta naisväga toredas uues majas, millel on saal umbes 400 inimese tarvis. Hoopis omalaadne esinemine oli meil Taškendis. Buddy Me oleme Dash kindis olnud mitmeid kordi varemaltki. Ei teadnud me sealse spetsiaalse muusikakeskkooli olemasolust. Ainult puhkpillimängijatele, kus on kokku üle 300 õpilase. Esinedes oma tulevastele kolleegidele, tegi meele kadedaks see vaimustus, millega nad püüavad iga uut informatsiooni meie ansambli kohta. Meie repertuaari kohta tuli ridamisi palveid uute nootide saamiseks. Kahjuks ei saanud me neid kõiki palveid rahuldada, kuna paremikku eesti autorite loomingust meie ansamblile ei ole siiamaani veel trükitud. Nagu siin kuulsime, on Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett omal ajal justkui avanud tee uutele musitseerimise võimalustele ja andnud oma vaimustust ja mängurõõmu edasi reale puhkpillikvintetti telemis on tekkinud peaaegu kõikides Nõukogude liidu suuremates linnades samuti vastutulelikud, levitanud omapoolset repertuaari cropageerides nõnda ka eesti uuemat loomingut. Eesti muusikaeluski figureerib juba mitu aastat. Küllaltki järjekindlalt töötab ja hea tasemega kvintett veidi noorematest meestest Jaan õunaga eesotsas. Rõõmustav on seegi, et Tallinna konservatooriumi üliõpilased on küllap seal õpetama Uve Uustalu õhutusel hakanud üliõpilaste teadusliku ühingu raamides koos mängima. Nii on toiminud juba kaks kvintetti. Need on muidugi kiiresti muutuva koosseisuga. Aga ansamblimängule on nisu tekitanud alus rajatud. Kui kümmekond aastat tagasi käis Tallinnas kontserteerimastreesteni puhkpillikvintett oli Karl lehter öelnud. Kui teisi kuulame, siis oskame ka omi rohkem hinnata ja nende voorusi näha. Küllap see nii ongi ja seepärast tahaksime meie saate lõpetada lootusega. Tamme nimelise puhkpillikvintetti mäng ning sellega koos ka tähtis osa eesti ansambli muusikast kõlavad endiselt sagedasti väljaspool Eestit. Aga hoopis sagedamini ka Eesti kontserdisaalides.