Tänase saate aluseks on kaasaegse inglise kirjaniku John Faulsi seni kõige menukam romaan prantsuse leitnandi tüdruk. Miljon eestindanud Valdo Raun. John Paulson sündinud 1926. aastal Inglismaal Essexi krahvkonnas pastori peres ja praegu elata liim režise linnakeses just samas paigas, kus toimub romaani prantsuse leitnandi tüdruk, osa tegevust. Jon Faulsi nimi pole Eestis võõras. Kaheksa aastat tagasi ilmus Loomingu raamatukogus jutustus eebenipuust torn mis on tiheda kunstiloolise taustaga. Aga mida leiab lugeja nüüd eesti keeles ilmunud romaanist. Stuudios on koos John Faulsi uue raamatuga Ain Kaalep, Linnar Priimägi ja Peeter Tulviste. Romaan prantsuse leitnandi tüdruk ilmus aastal 1969 seega nüüd 20 aastat tagasi. Aga juba siis õige pea, äratas ta tähelepanu ka meil Eestis. Millised olid siivsed lugemiselamused? Peeter Tulviste? Ja ma mäletan, tol ajal mind ehk kõige rohkem vaimustas selle raamatu juures see, tema niisugune sihikindel reflektiivsus, kus kirjanik kirjutab muuhulgas ka sellest Heta raamatut kirjutab ja läheb sujuvalt üle väga ilusalt ja osavalt süüliselt jutustused läheb üle oma mõtisklustele. Eriti teravalt see niisugune enda mõtlemine, selle aja üle selle raamatuid, mida ta parajasti kirjutab eriti ilusasti, see tuleb välja lõpus, kui pakutakse kolm erinevat lõpuvarianti. Ma mäleta, kui tookord mind väga vaimustusse võtte ka ja, ja sinna juurde Need, kirjaniku põhjendused, mis pärast võiks just nii lõpetada jälle teistmoodi ja miks ka kolmandat moodi, vaid selle raamatu lõpetada. Siis on meie näide selle sajandi keskpaiga kirikult ilmunud on ta Inglismaal 1969. aastal inglise kirjandusest. Kas on see tüüpiline näide, saab ka selle puhul rääkida moodsast romaanist või mitte? Minule tundub, et siin on midagi väga traditsioonilist, just nimelt. Üks väga hea ja tähtis inglise autor, keda meil paraku väga vähe tuntakse, on Lorenz staal. Me teame ainult oma väikest reisikirjeldust, tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia. Aga tema peateosed. On ju romaanide rid, romaan Drysdramshandi ja seda võtet süžee ja siis autori mõtisklused autor ise mina-vormis tegelaste hulgas, nende vaatlejana, see algab minu meelest just nimelt Stranist. Ja see möödunud sajandi kirjanduses romantikud on seda kasutanud ja nii edasi. Vahepeal niisugusele asjalikkuse taotluse puhul realism naturalism see võte muidugi ei sobinud, aga nüüd on ta jällegi ammu juba juba tagasi tulnud ja eriti mulle tundub, et just inglastele on see omane sobiv. Muuhulgas ka on see suurepärane vahend inglise huumorit kasutada. Sinna juurde kuulub just nimelt inglise huumor, mis on midagi muud kui saksa huumor või prantsuse vaimukust, mis on midagi spetsiifilist hiiglasliku. Ja sellepärast see raamat ongi omamoodi väga armas, et ta on väga hiiglaslik raamat. Traditsiooniliselt hiiglaslik raamat, olles aga samal ajal kahtlemata ka moodne raamat ja vastuolu selles mõttes, ehk ei olegi. Mina olen anniga siin täiesti nõus, minu jaoks oli see ka kohtumine 18. sajandi romaaniga, kus tõesti neid võtteid väga selgesti julgesti kasutati neid niisugusi kompositsioonilise ärapetmise ja enese sissetoomist tegelaste hulka nagu siin powski teinud on. 19. sajand teatavasti katkestas üsna resoluutselt oma kultuuriloolised sidemed 18. sajandiga. Paar üksikut esindajat oli noh, prantslaste standalges selgesti teadvustas ennast 18. sajandi kirjanikuna üheksateistkümnendas sajandis, aga üldiselt 19. sajandi kirjandus hakkas arenema omasoodu ja see inglise mõju, mis oli 18. sajandil kontinent Totaalse kirjanduse, eriti romaanikirjanduse peale täiesti vaieldamatult, kui ta oli nagu sumbus ja hääbus ja hakkasid tekkima kohapealsed iseseisva suunitlusega romaanid alguses prantslastel ja hiljem siis ka 19. sajandi teisel poolel juba märgatavalt sakslastel ja need arenesid siis nendest prantsuse ja just eeskätt prantsuse psühholoogilisest romaanist areni siis see tüüp, mida me nimetame siis 20. sajandi moodsaks kirjanduseks, seal teadvuse voolu ja muuga kontinendil ja nüüd siis Paul, see romaan oli minu jaoks, kes ma inglise kirjandust kuigi põhjalikult ei ole jälginud, oli just nimelt taaskohtumine niisuguse hea 18. sajandiga tema romaanipoliitikaga. Aga nagu siin juba öeldud, Peeter rääkis, sellest on selle romaani puhul see, mis teeb ta väga kaasaegseks, on just nimelt selle Esseistliku momendi sees olek või Esseistlik ollus selle romaani koes. Tõepoolest, autor kasutab ju muutodena väga kindla perioodi tsitaat ja luulenäiteid ja sellega juba viib lugeja Viktoriaanliku ajastusse sisse. Samas ta kogu aeg reflekteerib, mõtiskleb, arutleb selle Viktoriondliku ajastu eripära ülevat, niisugune seislik ollus on siin võib-olla noh, meie lugeja jaoks tähtsam rikastavam kui see armastuslugu, mida ta konkreetselt räägib. Ja sellepärast mina lugesin seda romaani täiesti kui etnograafilist käsitlust inglise Hektoriaanlasest annab täiesti selle mõõdu välja. Autor mitte ei upu sellesse ainesse, vaid valitseb seda ainest temast mõneti väljas seistes, nii nagu teadlane või esse-ist või kultuuriloolise käsitluse autor. Ja samas on see väga hea juturaamat, tähendab see füüsiline osa on ka suurepäraselt kirjutatud. No kujuta nüüd ette, et kui inimene, kes tahaks lugeda ühte head juturaamatut paneb ehk veidi jutu peale selle raamatu kõrvale, jätab lugemata, et palju reflektsiooni, järelemõtlemist, etnograafiat, teadust ja nii edasi, aga see on kõik üks osa selles raamatus on üks osa temast, aga aga peale selle on ta õige suurepärane romaan, lihtsalt väga hea juturaamat. Ja autorile on tõesti õnnestunud siin teha niisugune huvitav süntees ja kui ta annab selle Viktoriaanluse psühholoogilise portree siis annab ta selle kahtlemata nende tegelaste kaudu sisemiselt see, mis on ümberringi. Milline on see vaimne keskkond, kus need tegelased liiguvad, see on esitatud seistliku kirjeldusena. Nüüd ei tuleks unustada, et tegemist on siiski kah moodsa romaaniga ja mis mõtestab ta moodne olla, autor on irooniline. Meil sõna iroonia tarvitatakse sagedasti täiesti valesti, iroonia nagu oleks heatahtlik, pilge iroonia tähendab tegelikult lihtsalt noh, niisugust teesklemist võetakse näiliselt teine hoiak ja selle varjul öeldakse midagi näiliselt vastupidist iroonia. Enamasti on iroonia õigegi heatahtlik suhtumine asjasse. Mitte mõnitav, mitte mitte pilkav sõna nii teravamas mõttes. Ja see on kogu 20.-le sajandile ja anglo juba möödunud sajandist ja võib-olla isegi kogu romaani žanrile väga omane ja siin on ka autor, suhtub irooniliselt tegelastesse iseendasse, aga mis eriti oluline on sellesse klassikalisse Victoria ajastusse. Ta vaatleb seda eemalt ja täiesti 20. sajandi inimese pilguga. Kui Viktoriaanlikele kuulsatele romaanidele mõelda, siis ega nende inimeste psühholoogiat ei ole ju kunagi võimalik noh, nii-öelda Froidistlikega kategooriatega vaadelda Tigelsid näiteks, mis aitaks Dickensi romaani röödistlik analüüs, seda võiks ju teha, aga kuna autorile sellelaadiline suhtumine inimesse üldse omane ei ole, ei ole, ei oleks meetod viljakast, aga antud juhul on kohe näha, et autor on ju 20. sajandi inimene. Jaanid irooniline efekt selles ongi. Ta ei vaata mitte tänapäeva inimesi, vaid kannab tänapäeva vaatlusviisi sellesse kaunisse, idülli, lisse, inglase jaoks. Victoria perioodi ja efekt on suurepärane. Meile muidugi ütleb see vähem, sest meie jaoks Victoria ajastu sellisena nagu ta inglastel on, ei ole klassikaline ajastu, meil võiksime efekti saavutada, noh kui mõni meie autor vaatleks näiteks ärkamisaega, midagi sellist võib-olla on Mati Undi Koidula käsitluses. Seda võiks ju vahest, kuigi Mati Unt on väga erinev auto Faulsist aga, aga vähemalt see metoodiline võte nagu võiks olla võrreldav Mina võib-olla ei oleks päris nii esimese hooga anniga siin nõus et ütleme, Dickensi puhul Fradistlik meetod midagi ei annaks. Asi on ilmselt ka selles, et Dickens kirjutas enne Freudi, aga kõik kirjanikud, kes pärast Freudi on käsitlenud tagasihoitud või vaoshoitud armastuse teemat, need on nii või teisiti Freudist juba teadlikud ja mingil määral kirjutavad Froidile alla või Freudi teooriatel Froidiskeemidele alla, nii et pigem seepeale neid Froidiskeemia võib-olla tõesti ebamugavamaks endaga, nagu aimasin täpselt ütles ei ole need selle autori enesega kooskõlas. Aga et see võimatu oleks, seda ma päris hästi. No võimatu muidugi ei ole, mõnikord võib isegi viljakas olla Froydjoo oma sümbolid on ju antiigist võtnud Oidipus kompleks, pidanud silmas ufod, hoidi, post ja ja nii edasi ja nii edasi. Aga antud juhul on just see, et noh, autor on täiesti teadlik tänapäeva psühholoogias. Enne seda on suured kirjanikud aimanud võimalusi, aga antud juhul autor teadlik ja selle tõttu tekib irooniline suhtumine. Mulle tundub nii Oli küll, jah, need on kaks ise asja linateost mis ammu enne droidi kirjutada saab uurida psühhoanalüüsi seisukohast, eks ole, Troidise juuri uuris ka esimese raamatuna, ta kirjutas vist Jenseni gradiiva kohta monograafia. Jensen ilmselt ei olnud Freudi lugenud, erinevalt Freudist, kes oli lugenud Jensionit ja teine asi on, kui vaadata nüüd juba psühhoanalüüsi mõjusid ja siin kindlasti on pausi puhul olemas. Aga see on vist küll minu meelest õige mõte, et tore efekt tuleb siin just sellest, et see niisugune tüüpiline Freudi inimene või kõikidele droidi poolt kirjeldatud hädad, kompleksid ja nii edasi inimene on pandud hoopis teistsugusesse aega. Vot sellest siis tuleb tõesti siin Hollandil vist õigus, et et sellest tuleb see niisugune tore efekt välja. Tänapäeva inimesed oma hingehädadega, kuna tänapäeval tegutses, see kedagi ei üllata, eks ole, aga kui see pannakse, kui juba ütleme, siis Freudist mõjutatud autor paigutab niisuguse tegelaskuju varasemasse aega, mille oma aja autorid ei saanud seda aega ja neid inimesi oma kaasaegseid niimoodi näha, et sellest tuleb visse tore. Kui nüüd tulla selle Viktoriaanliku ajastu ja tema jäi kirjeldamise juurde gaasi siis me peaksime tingimata siin nimetama ühe niisuguse autori, kes julges või võimaldas endale selle niisuguse hoiaku, et ta sellesse Viktoriaanlikusse moraali suhtub väga irooniliselt ja väga eitavalt Sonoskar vald kes teatavasti sellepärast kannatas tema põhipat, ei ole mitte see ta poisikesi taga ajas, vaid põhipatt oli see Ta terve oma hoiakuga terve oma loominguga seadis kahtluse alla Victoria andluse, moraali või Hektoriaanluse kui niisuguse psühholoogilise eluhoiaku. Ja see voldi fenomen on siin taga ja kui me nüüd vaatame seda võrdleme Faulsi teost, ütleme voldi teostega, siis me näeme, milline on, on just nimelt see Freudi järgne Victoria Andruse kriitika, mis suunas on arenenud ja kuivõrd on, on süvenenud tänu Freudi leiust. Siin on paratamatu, et te räägiksite lähemalt ajastu mõistest, sest korduvalt on juttu olnud ajast ja ajastust. Tähendab me vaatleme neid tegelasi kahtlemata oma ajastus, Viktoriaanlikus ajastus ja millega eesti lugeja seda tunnetuse poolest saaks võrrelda? Paratamatult tekib niisugune efekt, et tulid ikka kummalised inimesed küll sel ajal, et mis pärast need hüsteeriline tüdruk, kes valetab, et temal on romaan olnud prantsusele lehitaldiga, et satub kohe üldise põlguse alla ja, ja kautor seletab, et selles ajastus oli see endastmõistetav ja meie muigama nukralt. Ja kehitab õlgu ja, ja leiame, et me vist oleme targemad. Aga siis võib-olla mõtleme edasi, et jumal teab, kas olemegi targemad. Et võib-olla selles suhtes natuke oleme targemad, et tütarlapsele tema süütuse kaotamist ja Grete heitma ei pane tähelegi üldse. Aga mõnes teises asjas äkki oleme niisama rumalakesed, nagu selle ajastu inimesed olid? Võib-olla tuleb lõpuks niisugune mõte välja, aga ma tahtsin veel ühest asjast kõnelda, mis selle raamatu kaasaegseks teeb, sellest oli juttu ka nimelt et seesama võte autor tegelaste hulgas, autori kommentaaride, siis isegi kolm lõpu ole lahke. Võta ja vali. No eks see ole ka muidugi teatud iroonia, võib-olla juba ka lugeja arvel. Aga siin on mingid niisugused elemendid, mida, mida on nimetatud ka antiromaaniks. Ja ühesõnaga romaani žanri sele kujunenud romaani žanri, nagu me seda realistlikkust romaanist tunneme. Teadlik lõhkumine ja muigaminega heatahtlik muigamine romaani žanri üleüldse. Ja see tuletab mulle meelde üht väga huvitavat Nõukogude Vene kirjandusteadlaste kirjanikku, kelle nimi oli Viktor Schlovski, elas väga vanaks, aga nüüd ta on surnud. Ja kui see antiromaani küsimus noh, eks aastat 15 tagasi üles kerkis, küsiti ka vana targas Klovski käest, mida tema arvab, anti romaanist. Tema vastas selle peale kõik maailmakirjanduse head romaanid, nii palju kui tema neid teab, on alati olnud antiromaanid. Et romaani žanris endas juba on midagi niisugust destruktiivset, mis hea kirjaniku puhul ei lase tal üldse romaanis žanrit üldse tõsiselt võttagi Tõi servantese muidugi roblee tõi näiteks romaani žanri nii-öelda loojad siis ta tõi näiteks muidugist körni, keda ta põhjalikult tunneb. Mothambova riideid näiteks ütles, et tema meelest on need kõik antiromaanid ja et hea romaan ei saagi olla teistsugune kvandi romaan. Aga jällegi selle teadlikkus selles mõttes ja teos, romaan peab olema antiromaan, on minu meelest jällegi just 20.-le sajandile omale, enne ei olnud seda teoreetilist teadlikkust taga. Aga nüüd jah, nagukas Klovski on seda sõnastanud, küllap on teisedki targad mehed ei mahtunud, see kuulub jällegi asja juurde. Et need just veel üks niisugune teadlikkuse ja tänapäevase elemente teadlikkus ka žanriga mängimise võimalustes võiks öelda. No siin on nüüd probleem on veidi keerulisem ja ma ei tea, kas ma lühidalt saan teda äragi praegu siin seletada. Asi on selles, et romaan oli hulk aega reglementeerimatel žanr ja võis olla igasugune asi selles mõttes Rablee ja servantes astusid üsna noh, niisugusele tühjale kohale, nendel ei olnud ettenähtud seda kaanoni, millise nad peavad kirjutama, nad olid suhteliselt vabad ja see, et nad seal ironiseerisid seal servantes varasemat rüütliromaani üle. See oli ka nende vabadus. Aga see ei olnud veel mitte mingisugune, noh, niisugune kaanon, mida nad seal üles ehitati, ütlesid romaanižanr tema, noh, niisugune klassikaline periood on 19. sajandi keskpaika, 19. sajandi teine pool ja kuisem flober nimetati, globaar võib olla kirjutas väga erineva kõikidest teistest oma omade hambova, Riiga väga erineva teose, aga selle teosega ta ise aitas üles ehitada seda klassikalise romaani imidžit. Ja 20. sajandi olukord on olnud niisugune, et see 19. Saindile omani imidž on kirjanikke terroriseerinud, kirjanikel on lausa ette kirjutatud, romaan peab välja nägema niisugune, see on realistlik romaan, eriti niisugused ühiskonnad, kus, mis tõstsid realismi kilbile või Canoniseerisid realismi ja seetõttu mõistan maga, Šklovskid, kes ise kirjutas moodsaid romaane. Et tema jaoks oli see omaenese originaalsuse õigustus see, et ta ütles, et igasugune romaan on antiromaan, see oli võitlus just nimelt selle klassikalise välja kujunenud 19. sajandi ütleme siis Tolstoi sula ja vööri romaani tüübi vastu. Kas ta isegi Tolstoi sõda ja rahu ei nimetanud antiromaaniks? Ma ei ole küll päris kindel, aga, aga, aga mulle tundub, et ta oleks võinud nimetada, sest ka seal on eksimusi nii-öelda selle kujunenud. Imaasi maalseda inglise imidžit ei taha öelda, tal ei maas. Imaasi vastu on ka Tolstoi. Ja aga vot siin on nüüd teine probleem, mis selle eelmisega liitub, on see, et kirjanik, kui ta midagi kirjutama hakkab, eriti romantismijärgsel ajastul, on alati häälestatud teatavale originaalsusega. Originaalsuse sundus töötab temas ja see seetõttu võib ta tõesti nimetada ka Tolstoid oma sõjarahuga võib nimetada anti Romani tegijaks, kui ta nüüd antiromaaniks nimetab seda originaalsuse taotlust, mis kirjanikusse on sisse pandud. Keskajal mingisugust originaalsust ei olnud, isegi uusajal ei olnud seda originaalsuse sundust veel nii, niivõrd nagu ta tekkis, ütleme pärast romantismi, eks ole, minule on üllatav just nimelt sees infoulsi puhul selles kontekstis, et tema ei püüa seda originaalsust, hambad ristis, iga hinna eest saavutada, aidata täiesti tugineb omaaegsele materjali, me nimetasime seda varem siin seismiks, eks ole, et ta tugineb sellele, et ta suhtub võrdlemisi normaalselt sellesse tsiteerida, me sageli ei saa ju arugi kustuma, inspiratsioon on esmane ja kus tema inspiratsioon siinse romaanis on sekundaarne. Sellepärast et kõik need Darwini arutelud toob ta siia sisse. Täiesti võimalik, et ta on mõned lõigud lausa siia siin maha kirjutanud seal haadist või nendest, keda ta siin tsiteerib 19. sajandi keskpaiga autoritest Arnoldi, näiteks tema on sellest originaalsuse sundusest vaba õieti ja vaat see originaalsuse sundusest originaalsuse kohustusest vaba oleks tõesti üks kõige moodsamaid jooni kultuuris, mis üldse tekkis ja kui romaan on valminud 68. aastal, siis on ta ka üks esimesi selle niisuguse hoiaku selgeid manifest, statsioone, et autor ei pea tingimata olema originaalne. Me teame, et muusikas tekkis seitsmekümnendatel aastatel ja teatris ja, ja ka kirjanduses ei teki seitsmekümnendatel aastatel juba laiemalt see niisugune abaolek iga hinna eest originaalsust. Autor kirjutab lihtsalt romaani ja muuseas see noh, niisugune lineaarne hoiak oma romaani suhtes tähendab niisugune hoiakus autor ei lähtu mingisugust üldisemast teesist, mida ta oma teosega kavatseb tõsta. See niisugune lineaarne hoiak paistab silma Caromani kompositsioonist kompositsiooni lahtine 21 esimest peatükki on suhteliselt terviklikud ja räägivad nendest juhtumitest seal selles väikelinnas. 22. peatükk, me näeme, on see niisugune üleminekupeatükk ja pärast seda kaotate niisuguse selge orientatsiooni või aine kooshoidmise. See jutustus ennast tundub sisemiselt ammendavat ja hiljem siis need hilisemad peatükid on siis liitmistehte ka külge pandud, muuseas liitmistehe see niisugune lineaarse kirjutanud kirjutamise viis põhjendab väga hästi ka seda, miks tal on siin vahepealsed peitelõpud või miks ta siis iseennast autorina sisse toob. Need kõik niisugused asjad on võimalikud ainult siis, kui kirjutatakse lineaarselt. Ja 18. sajandi romaani kirjutati just ka nimelt niimoodi lineaarselt. Sest tol ajal oli veel see niisuguse teekonna, romaani või seiklusliku või kelmiromaani nisugune. Lineaarne struktuur oli väga selge 18. sajandil ja siin ka autor on võtnud lihtsalt ette ja on hakanud kirjutama, vaadanud, mis välja tuleb. Nii et romaan romaani pärast Võikski öelda Roman lugemise pärast. Ma arvan, et selles on ka oma tõdel, mis te mõlemad olete siin juba ütelnud, et et tuhandeid graafiline romaan ja ta romaanis uurib inimeste ühte ajastut ja siit võiks edasiarendamise või mõte, et umbes niimoodi, et romaan sellest, kui väga ühe ajastu inimesed oma ajastus kinni on, eks ole, nii et et kui küsida, miks ta praegu on kirjutatud ja mis ta meile annab, siis peale kõige muude võib veel seda anda, et et näitab üksikasjadeni välja tõesti, kui palju inimese mõtted ja, ja arvamised ja käitumisviisid on ajastus determineeritud, mida me tavaliselt tähele ei pane. Ja see on juba tähtis mõte. No mina arvan igatahes kokkuvõttes umbes niimoodi, et et jah, olgu nüüd selle hundiromaani ja tema problemaatikaga kuidas tahes, aga, aga et romaani juurde kuulubki see, teda kirjutatakse ikkagi tema enda pärast ja selles romaanižanri suur jõud ja ka omamoodi nõrkus, ma arvan üldse romaanižanr õnneks ajalik nähtus. Võimalik, et tuleval sajandil elam romaane kirjutadagi sest maailma kirjanduses vahel on romaani periood, vahel ei ole, tema nõrkus ongi just nagu, nagu selles, et tema žanris ei ole seda noh, täiuslikkuse terviklikkuse mõtet ei ole, lihtsalt sees ei saa kirjutada täiusliku romaanina kusagil täiuslikus ometi. Aga väga huvitavaid ja toredaid romaane saab alati kirjutada. Ainult et võib-olla tuleval sajandil enam ei tunta selle võimaluse vastu huvi. Aga praegu saab küll kirjutada. On olnud küll ka autoreid, kes on püüdnud seda täiuslikkust saavutada ja noh, niisuguse spetsiifilise kompositsioonivõttega on see võib-olla et isegi korda läinud, tähendab niisuguseid autorid, kes ei kirjuta mitte lineaarselt, ei hakka otsast kirjutama, lõpupoole vaid kirjutavad romaani, kuidas ma ütlen siis tsükliliselt või epitsentriliselt ja minu jaoks on, on niisuguse romaani näide just nimelt niisuguse tervikliku ja, ja peaaegu et täiusliku romaani näide on näiteks Thomas Manni, doktor Faustus. Ja tähendab, see on muidugi õige, kõik, mis aine räägib, et romaan on lahtine, žanre, jääb lahtiseks, žanriks kuigivõrd reglementeerida või kivistada teda ei õnnestu. Aga noh, autoreid, kellel on selge, püüa selle vormi mingisuguse vahepealse staadiumi täiuse poole. Neid autoreid on, on olemas küll. Nii et nii või teisiti tegemist on väärt raamatuga väga mitmes mõttes ja mis kõige olulisem, raamat ei ole üldse igav.