Taas on eetris saademann kirjanduses, eelmisel korral me rääkisime kaudsiin barbarite ootel ja mingil määral selle peaaegu et loogilise jätkuna jõuame me ühe prantsuse kirjaniku juurde, mis sel õhtul nii juurde ja selle raamatu pealkiri on reede parem kui see seos, mis meil saadete järgnevusega tuleb, on muidugi seos Robinson Crusoe ka, aga see on väga huvitav, sellepärast et see praegune variant on originaalis ilmunud aastal 1967. Nii et siis tänapäeva nägemus sellest klassikalisest teosest stuudios on Ain Kaalep, Linnar Priimägi ja Peeter Tulviste. Robinson Crusoe on ju väga ajastuomane teos ja on inglise kirjanduses omal ajal selgesti tekkinud või esile kutsutud selle poolt, et ühiskondlikus mõttes muutus väga oluliseks Thomas hopsi filosoofia ja selle toomas hopsi niisuguse eraettevõtja või üksiku tugeva egoisti filosoofia illustratsiooniks valmiski siis nagu ühiskondliku tellimuse korras defo Robinson, kruuso. Me teame, et 18.-st sajand niisugust Robinsoni situatsiooni väga hindas, kuna kapitalism oli jõudnud tol ajal just niisuguse arengujärku, kus isiklikku algatust, ettevõtlikkust väga hinnati ja kui me vaatame tolleaegseid poliitökonoomilise teooriaid, siis nad kõik loovad selle mudeli situatsiooni. Sellest ühest Robinsonist, kes satub maale, kus kedagi ei ole, peab omal jõul välja tulema, pidades siis üksinda, noh, ütleme sõda kõikide vastu seda ümbruse vastu. Siin see, mis seal turniee reede on oma lähteülesandele, on hoopis teistsugune, selle taga ei ole niisugust selget sotsiaal, poliitilist kontseptsiooni või sotsiaalfilosoofilist kontseptsiooni, nagu defool oli, pigem on see kontseptsioon niisugust psühholoogilist, moodsamat laadi ja õieti ja kui nüüd kohe žanrimääratluse juurde minna, siin on taga seletatud, et see võiks olla klassifitseeritud ka fantastiliseks teoseks. Tõepoolest ta ei kuulu, noh, ma ütleksin, realistlikke Robinsonaadide valda. Aga see, mida siin taga on nimetatud tastikaks selle kohta ütleksin mina pigem, et see on esseistika. Et tegemist on niisuguse Esseistliku Robinson aadiga, see oli võib-olla teose puhul kõige üllatavam ja kõige sügavamat elamust pakkuv. Peeter kui psühholoog muidugi, tõenäoliselt oli teile see raamat maiuspala. Kui nüüd minna sellest võrdlusest edasi defooga, siis defoo Robinsoni on üks maailmavaade, mida ta kaunis järjekindlalt teostab. Selle raamatu võlu on selles, et siin on inimese noh, vähemalt kolm täiesti erinevat maailmakäsitlust niisuguses kriitilises olukorras või ükskõik mistahes olukorras. Kõik kolm mängitakse üsna põhjalikult ja üksikasjades ja väga ilusasti läbi. Üks on niisugune oma inimlikkust peaaegu minetav, puhtalt naudingu printsiibist lähtuv Freudi terminit kasutada olemine, see on see, millele Robinson andub üsna alguses, pärast laevaõnnetust. Teine on niisugune inimene oma ajastu ja kultuuri oma sajandi Euroopa kultuuri teostav inimene. Liin on kõige rohkem ühiseid jooni deforobinsoniga. Ja kolmas on siis niisugune, noh kuidas me ütleme, enam ei peeta ilusaks selliseid väljendusi nagu primitiivsed ja ja loodusrahvad, aga siiski niisugune looduslapse maailma nägemine. See on see osa raamatust, kus Robinson seal saare peal koos reedega, nii et ühtedes samades oludes ühel saarel mängitakse läbi kaks esimest ei saa ehk tõsiselt maailmavaateks nimetada kaks maailmavaadet ja selles on minu meelest seal raamatu võlusam. Haruldaselt tore raamat. Mul on mitu korda olnud südametunnistuse piinad varasemate saadete puhul, et kas ma võiksin puhta südamega öelda inimesele, kes neid saateid kuulab, et see on tõesti hea raamat, seda maksab lugeda selle raamatu puhul ma tahaksin, kui otse öelda, et see on väga hea raamat, seda kindlasti maksab lugeda. Mind võlus see raamat ka peale kõige muu selle poolest, et minu meelest on tegemist ühe täiusliku paroodiaga. Paroodia žanr on mind alati huvitanud ja need teooriad, mis ütlevad, et 20. sajandi kirjanduse põhimotiiviks ongi paroodiateooriad on mulle alati huvi pakkunud. Ja süžee on sealtsamast Robinsoni-st, aga, aga ta on päris nii nuripidi keeratud ja ei puudu ka see element naeruvääristamise elemente, Fow Robinsoni ja tema kontseptsiooni naeruvääristamine. Ja see paneb natuke mõtlema sellele, et Mandri-Euroopas oli Robinson eriti populaarne just protestantlik maades. Teatavasti shansak russohindas teda väga kõrgelt selliseid ilukirjanduslikke teoseid, mida ta Narvas sobivaks isegi lastel lugeda lasta. Ta oli teadupärast jälle vastavat lapsed ennast liiga palju haiksid. Kuna jällegi vastupidine tendents, mida ma nimetaksin poolt väärlikuks, oleks võinud juba võib-olla 18. sajandil Robinsoni parodeerida. Bolther ise oleks võinud seda peaaegu et teha ja kui midagi kirjandusloos meelde tuleb, seda teost lugedes paratamatult kõigepealt Foltari filosoofilised romaanid, mis võisid ka fantaasiat sisaldada romaanid või jutustused, kuidas nimetada, mõni on päris õige. Ja, ja ma ütleksin, et see Michel turnier jätkab tänapäeva prantsuse kirjalises vultäri traditsiooni. Vahepeal on kindlasti Kanatolfrans oma kasvõi pingviinide saarega ja niisugune irooniline joon ja sealjuures ilmtingimata kultuuri ja tsivilisatsiooni kriitiline joon mis pooltaril ka täiesti olemas on. See jätkub tänapäeva tasemel tänapäeva probleeme arvesse võttes kas või tänapäeva psühholoogiat Farresse. Ja siin nüüd see just see eurooplane ja loodusrahvad, kui niimoodi neid nimetada, nende vastandus. Aga lõpuks päris paradoksaalne lõpp. Eestlane Jaan Neljapäev. Muide originaalis on see lause, milles Jaan Neljapäev oma tutvustamiseks ütleb, on originaalis eestikeelne, eesti tõlkes ei tule see päriselt välja. Ja meile, eestlastele kerkib kohe küsimus, kust ta selle võtnud, mis suhted sel turneel eestlastega olnud on, seda me ei tea. Vaat seda ma tahtsingi küsida, et kuidas teile mõjus selle lõpulugemine, sest see on meile kui eestlastele jäetud üsna lõpu ja nii nagu omaette poendiks väikseks. Ja huviks ja eestlane, ühesõnaga võime niimoodi võtta, et eestlane on see, kes selle uue sünteesi loo eestlasest algav uus kultuur, uus tsivilisatsioon, kui soovid. Mulle mõjus väikese pettumuse ausalt öeldes väikese alla mängimisel väikese pugemisena, praeguses situatsioonis, kus me seda eestlust oleme iseni otsast otsani täis, siis need leida Mihhail tongi romaanist reedel lõpust üksi üks eestlane nii tähtsale kohale paigutatud, see tundus mulle veidi maitsetu. Aga minule tundus lausa solvav Ei, mina olin, vaat mina ei ole kunagi ennast lubanud isamaalaseks nimetada, ainult et noh, viimastel aastatel ei saa ju teisiti pead olema, kui sa näed, et et see on rahvale, on nii kaua ülekohut tehtud ja need ometi on võimalus sellest ülekohtust välja tulla. No sa pead, lihtsalt pahalane olemas, on endastmõistetav, me kõik teame seda olema ja sellepärast nüüd niisuguse vallatu kohaga läki eestlast kohata. Seal tekkis minus niisugune tõesti humoristliku isamaaline puhang korraks, sest isamaal on olles ei tarvitse ju sugugi mitte naljameelt unustada. Nii et minu meelest oli see täitsa tore ja ainult jah, küsimus autorile ta kätte saaks, küsiks kohe, kuidas kuidas eestlased, kes tuli ja see ei ole halb leid. Me oleme muuseas ikkagi väga huvitav rahvas. Prantslaste kohta öeldakse ta geograafilist, midagi ei tea, aga turniel on üks teine romaan, ainuke, mis ma peale selle olen lugenud seal L Kölnis või metsa all ja see on vist selle kütteluuletust eesti keelde tõlgitud ja selle tegevusega Ida-Preisimaal. Minu meelest eestlasi kindlasti ei esinenud, selles romaanis, aga geograafiliselt see on meile nüüd natuke lähemal. Kiidab reisimine võib olla turnie ja seal on ilmselt olustikku tundes see asi, kirjutatud see see l küünis. Nii et järsku on sealtkaudu kuidagi Ida-Preisimaa, ei ole meist Jaku kaugele sealtkaudu lagi eesti juurde välja jõudnud. Jah, aga siin on tegemist, eks ole, tema esikteosega õigusi. Ja igal juhul jääb see siia mõistatuseks, mis aga meid muidugi muidugi lõbustada võiks muuseas, autorist endast ma olen kuulnud, ma ei ole lugenud prantsuse eriti viimasel ajal, küll aga üks sõber, kes on nendega koos siis ütles, et möödunud aastal sõidurnie mingisuguse hirmsa skandaaliga hakkama. Kõik panid talle hirmsasti pahaks, mingisugust poliitilist seisukohavõttu, ainult mu sõber kahjuks ei mäletanud, milles asi. Nii et on tegemist ühe niisuguse väga omapärase vaimuga, kes on valmis kõike ja kõiki ärritama. Teost lugedes me juba märkame seda, kui Prantsusmaal öeldakse, et kõik olid vihased, siis see, mida turnee ütles, pidi kindlasti midagi parempoolset olema. Tõenäoliselt, eks ole. Küllap küllap ja. Ei tea nüüd tagasi tulles selle anni arutluse juurde paroodiast, mina julgeksin talle küll vastu vaielda, just nimelt niisuguse üldteoreetiliselt pinnalt, et tegelikult on ju iga kordus, mis püüdleb ka teatavale täiustamisel. Iga motiivi kordus igast süžee kordus on mingis mõttes paroodia, rääkis ju, eks ole, toomas mangi oma oma doktorfaustuses, kus mõttesüsteem on välja arendatud, aga. Ei, ma olen täiesti sellega nõus, paroodia ei tarvitse üldse mõnitlus olla. Jah, aga siin selle juures tuleks siis tingimata rõhutada seda, mida Peeter juba mainis, et kõikidel nendel astmetel, millel autor laseb olla ja areneda oma peategelasel Robinson ehk siis kõikidel nendel astmetel võtab teda autor salgamatut tõsimeelsusega tähendab, ei ole ette näha seda vedru juba alguses, mistõttu Robinson võiks vahetada oma meeleseisundit või ilmavaadet või eluhoiakut, ükskõik kuidas me seda nimetame, tähendab kõik need astmed on läbi kirjutatud väga tõsiseltvõetavalt ja väga analüütiliselt. Ja kui nüüd midagi sellega seoses autorile ette heita, siis minul jääb lihtsalt, et ma ütleksin, sellest analüütilisusest jääb veelgi puudu. Ma näeksin seal veelgi võimalusi veelgi sügavamale, selles analüüsis liikuda sellepärast et need situatsioonid on pööraselt huvitavat kuju. Robinson, noh, psühholoogiliselt paigutub need mõtted, mis tal läbi käivad, need tunduvad kohati praegu lihtsalt markeeringut tena lihtsalt fragmentaarsetena väga huvitavad mõtted aja kulgemisest, aja kulgemise tempost, mis, mida nad toomas mannil on võlumäes välja arendatud pikkadeks traktaatideks on siin vaid õrnalt riivatud ehki autoril peab ütlema, siin on originaalseid seisukohti originaalseid vaatepunkte. Tõsi, tühja koha peal vaidleksin vastu minu meelest autor on just prantslaslikult irooniline, et isegi kui ta tõsine läib Ai mull Ma rääkisin tõsidusest, aga mitte tõsimeelsusest, aga need on erinevad asjad. Linnar ütles vist seda, et ta võtab kangelast tõsisest ja minu meelest see on tõsi, ta ei pruugi nii tõsiselt võtta kõiki neid, neid konkreetseid maailmavaateid, mida see mees seal endale loob? Ta ehitab terved kultuurid või tervet maailmade üles üksinda selle saare peal, noh, tõsi küll, teisel juhul mitte üksinda, vaid koos reedega. Aga looja on ikkagi tema jälle selle kõige juures. Aga kasvõi niisugune üksainuke probleem, see on sõnadel luursus, võit ellu, rism mis on mitmesugustel Euroopa maadel kord nii kord teisiti moes olnud Ladina-Ameerikas näiteks ja nii. No ühesõnaga see maa element, et kõige aluseks on maa ja ka ühesõnaga kogu meie mõtlemisviis meie esteetilised pürgimused peavad ikka olema maaga seoses mitte niivõrd, näiteks õhuga või tulega. Ja, ja siin septellurism muide, saksa keele alaltellurizonandika üsna tagurlik ja ka natsid on sellest juustukoodi ja Plutan pood on hea, aga terrorism hulgal saksakeelsetel maadel käibel olnud selle autor teeb ju naeruväärseks. Mis selle tagajärg see on? Minu meelest on see täiesti groteskne nali, seksuaalne vahekord mahaga, mille tagajärjel lõpuks sünnivad Arrauni joojad. Jaal Rausid veel pealegi sealt Saksamaalt pärit, siin ühesõnaga see pigem õhulisi vaateid kajastav prantslane, nagu irvitab selle maavaade tööle koguseletelulismi üle narhiaks. Mingeid saksa liku tav rongid võivad sellest maa-armastusest sündida, kõige vaimuinimene läheb ikka sinna õhu ja tuleelementide poole, mitte sinna maa ja veepoole, millest lõpuks tuleb jonn. Ma julgeksin siin jälle juhtida tähelepanu sellele, et autor on tegelikult mitte tõsimeelne, vaid tõsiselt võtab neid asju ja kõik see vahekord, seksuaalne vahekord maaga, see muutub otsekohe tõsiseks, kui me julgesime formuleerida asja niimoodi, et tegelikult see, mida autor oma kangelase ja kangelaste puhul uurib see on tegelikult sensuaalsuse fenomen. Sensuaalse fenomen kõikidel erinevatel vaimu läbi või siis ütleme, ümbruse läbi õilistatuse astmetel või kultuuri läbi õilistatuse astmetel. Tegelikult maadleb Robinson seksuaalsete probleemidega ka siis juba, kui ta kultiveerib seda saart, kui ta sinna rajab neid ehitisi, aitu põlde, kõike muud, just nimelt see niisuguse sensuaalse põhitoon, mis siin sees väreleb väga intensiivselt. Tere, kas ei ole kahjuks areni nendest madalamates sensustest meeltest kompimiselt siis maitsmisest hoidmisest ülespoole, sinna kuulmise ja nägemise poole, kas see areng ei ole siiski nähtav ja kuulmine ja nägemine mehed juba lähevad sinna õhulistesse sfääridesse? Ma ei julgeks seda öelda, sellepärast et algusest peale raba pautori väga selgete nägemis-kuulmis- elamuste kirjeldustega need on väga intensiivsed tal ja kui mina siin vot selles liinis jälle midagi julgeksin autorile ette heita, siis võib-olla seda, et tema kirjeldajana piisavalt ei suuda võta uut vaatepunkti, kui ta hakkab kirjeldama, mille reedet. Et kirjelduskeel, mida ta kasutab Robinsoni tundmuste aistingute kirjeldamiseks on põhimõtteliselt seesama, mida ta kasutab reede puhul. Robinson on teadagi saarel üksi. On võimatu kirjutada üksikul saarel elavast inimesest niimoodi, et me selgesti tunneksime, et seal on keegi, kes teda vaatab, ütleme siis autori isik, kes jälgib kõiki tema käike registreerida, seetõttu tuleb anda see Robinsoni elamused, tuleb anda teatavast siird kõnes niisuguses kõnes, mida me ei saa täpselt omistada ainult autorile, kas ta täpselt seda Robinsoni loomistada andres hiirt, kõne, vaat see siirt kõnelisuse vahekorra iseenda ja Robinsoni vahel kannab autori üle nüüd ka iseendale reede vahele. Ja vot selles hiiet kõnelisuse materjal ei eristu piisavalt ja võib-olla, et siin on arutlus ainult ainet Peetrile. Kas sina, Peeter, panid tähele, et psühholoogiliselt on Robinson ja reede ju küllalt sarnased on esitatud küllalt sarnaselt? Noh, siis on asi ilmselt selles Robinsoni, sul on palju igasuguseid algeid, eks ole, ja reede valib nüüd või tänu reedele tulevad sealt välja jälle asjad, mis varem välja ei tulnud, kui ta üksi oli, eks ole. Sarnasus on ainult, et meie ettekujutus Robinsoni sild on siiski rikkam, sest raamatus on olemas ka eelmised peatükid, kus ta käitub hoopis teisiti. Aga kui selle seksuaalsuse juurde tagasi tulla, siis minu meelest hästi omapäraselt turnie kirjeldab näiteks neid mülka elamusi või poris olemise elamusi. Need on niisugused tõeliselt meisterlikult tehtud ja vot seal on minu meelest aineid õigused, seal lähevad distants meele kaduma. Jäädvusse kui sooja mülka tunne sarnaneb psühholoogias nende sensoorse isolatsiooni katsetega, kus inimesel katsutakse välistada aistingud. Jaa, aga samas me paneme tähele, et nende sama mõlka aistingute kirjelduste juures hakatakse korraga rääkima sellest, kuidas Robinson ise välja näeb. Ta ütleb, et minu keha oli kaetud, eks, krementide Corbaga. Ühesõnaga koguaegseid autorkuiseid, hiired, kõneline vaade, eks ole, iseendale või autori läbi iseendale Robinsoni puhul olemas, see ei kao kordagi ega uinu kordagi. Isegi siis, kui räägitakse sellest, kuidas ta seal pimedas koopa sügavikus konutab, mingisuguses korvas ja püüab maaga või maoisaga üheks saada, isegi siis on tegemist väga noh, niisuguse visuaalse pildiga, kuigi on selgesti öeldud, et seal on läbini pilkanisti, pime seal selles koopas küll, tõsi küll, jah. Siin on tegemist ilmselt niisuguse esse, istlikuna, jutustamislaadi või esikus, objektiivsed ja subjektiivsed vaatepunktid väga keerukalt segunevad. Teine asi või kolmas asi on ka see päeviku olemasolu või päeviku kirjutamine, see no praktiliselt ikkagi on ka Robinsoni silma läbi vaadatud reedet põhjalikumalt kui reedet ennast analüüsitud, lisaks minu arust on siin ka tegemist veel võimu ja vaimu küsimusega. Nende hilisemates Möödunud sajandi teise poole evolutsionistlikus, antropoloogia ja etnograafia, seal kujutati selle asja tõesti niimoodi ette, et päris ma arvan, ühesugune eurooplane on teistsugune. Aga neil juba aastakümneid, see pilt on pigem niisugune. Igas kultuuris on inimeses palju igasuguseid asju. Need, varasemad või kunagi läbi käidud kultuuristaadiumid, need suurel määral säilivad ja suurelt osalt meie mõtlemine ja tunded ja need on samad, mis nad on olnud aastatuhandeid. Ja sellepärast niisugust selget vastandust ei saagi põhimõtteliselt välja kukkuda. Primitiivselt ütleme eurooplasi metslase vahel sellepärast et igas eurooplase summ metslast väga palju, tegelikult minu meelest see on õige, et see raamatu psühholoogiline, aga minu meelest on veel midagi, mida hoopis raskem öelda tarnet, antropoloogiline või etnograafiline ka sellest, kusjuures mitte konkreetse etnograafia mõttes, et niisugune kultuur või teistsugune kultuur vaid et niukseid, kahe kultuuri loomist ühe mehe poolt kujutades turniei ilmselt täiesti teadlikult toetub kõikvõimalikele teadmistele kultuuriantropoloogia kultuuriteooriatele ja näitab haruldaselt ilusasti, kuidas tekib vajadus igasuguste kultuuriinstitutsioonide järele alates seal ütleme sisemine vajadus selle juures, alates nendestsamadest, toiduvarudest ja, ja kuberneri ametist ja seaduste kehtestamisest ja nii edasi ja siis teeb selle kõik tühjaks ja toob sisse reedega seoses jällegi uued asjad, nagu rituaal olid ja mütoloogilise maailmapilti ja nii edasi. Nii et siin ta toetub minu meelest rohkem kultuuriantropoloogia etnograafiapsühholoogiale, kuigi psühholoogiliselt see kõik on ka väga veenev, nii niukseid, kultuuri, universaali, et tulevad ka kõigi selle kontrasti peale vaatamata välja nende kahe perioodi euroopalikku perioodi ja loodusrahvaliku perioodi vahel. Seda võiks ikkagi nimetada filosoofiliseks romaaniks, nii nagu on noh, omal ajal need pultari kandiidi tiigi nimetatud filosoofilised probleemid on meie 100 teha, nimetataksegi pigem kultuuri atropoloogiliseks romaaniks. Kui juba hakkan järge, filosoofiline on lihtsalt lühem ja haarab kõik. Siin lähtutakse just nendest, mida on kirjutatud sellelt, miks kultuuris ja kuidas kultuuris tekivad rituaalid, kombetäitmised ja nii edasi ja väga ilusasti, need tuletatakse üksteisest ja pannakse ritta, näidatakse, kuidas inimene kultuuridega Kus su ja soovi korral võime leida ka poliitilise motiivi, püssirohuvõrude õhkulaskmine, katastroof, Robinsoni ehituste hukkumine, kolmas maailmasõda, kui soovite Euroopa Ameerika puruks ja lõunast tulevad need loodusrahvad ja võtavad võimu enda kätte, nii et kas või paralleel, kui soovite Tuglase Popi jahuga. Ja eestlased on lõpuks siis selle päris suure sünteesi logod. Kui siin räägiti Robinsoni arengust, siis on tähelepanu väärne seed Robin alustab ju tagant, ta tulebki. Ja niimoodi rangest ühiskonnas ta on Pulitaan, nagu ma arvata võime. Kõik tema kompleksid seal üksinduseski saarel on esialgu noh, niisugused tüüpilised puritani kompleksid. Kui ta liigub tagasi mingi rituaalsuse juurde mingi algupärasuse juurde trimitivismi koole, siis käib see tõesti järk-järgult. Aga eripära on selles, et autor serveerib seda tagasiminekut meil väga valulisena. Robinson peab iga kord läbi tegema endas erilise murrangu, et avastada uue seisundi uusi eeliseid. Ja seetõttu esitub niisugune tagasiminek algse inimese algse vahetu looduskontakti juurde. Nisugune tagasiminek esitub teatava ülenemisena teatava kangelaslikusele. Ja seetõttu ei esita mitte õieti tagasiminekuna, vaid me näeme siin teatavat arengut mingis suunas. Ei saa öelda, et Robinson lahkuks varasematele astmetele tagasi minnes oma hilisemate astmete kvaliteetidest, oskustest ja mõttepeenusest. Ei, ta võtab selle kõik sinna kaasa. Ja see tuleb kõige selgemini esile nendes tema arutlustes kui ta laseb laevalt lahkuda jääbise saarele. See vahepealne kogemus on tema jaoks olnud niivõrd oluline, et ta ei taha enam niisuguse eluga leppida, ei taha enam saada niisuguseks, nagu ta oli siis, kui ta sinna saare peale tuli, eks ole. Aga ta ei mõtle, kui laev lahkub, ta ei mõtle sellest sugugi nii nagu reedesele tiks veel läheb ju kaaslasel laevaga hoopis, eks ole. Et temas on säilinud tõesti vaadata juba sünteesi võib vähemalt algava sünteesi seisukohast. Muidugi, see ongi fantastiline element, siin juures julgeksin ma tähelepanu juhtida see, et Robinson mitte midagi unustada ei suuda oma aastakümnete pikkuse elu jooksul, et kui kapten tuleb maha ja ütleb talle täpse kuupäeva, mis on, teostab ta ilmatu kergusega peast arvutuse, tehes kindlaks, et ta on viibinud seal nii ja nii mitu aastat, nii ja nii mitu kuud ja nii ja nii mitu päeva. See on see asja fantastiline või mina, julgeksin öelda, eesti istlik moment siin juures. Kusjuures aastaarv on kaks aastat enne prantsuse revolutsiooni? Jah, oli 87, ainsale. Võiks küll olla ja see ongi selle asja juures tundub mulle üks niisugune noh, mitte psühholoogiliselt väga tõsiseltvõetav, aga seda enam hinnatav on muidugi autori ideeline trend niisuguse asja poole esile tuleks tõsta autori väga head kompositsioonitunnet, esmapilgul täiesti seletamatu do või mõistetuslik sissejuhatus sellele romaanile osutub pärast terve romaani kokkuvõtteks kõikidel nendel kaartidel, mis pakist välja tõmmatakse, lauale pannakse ja mille kohta laeva kapten ütleb siis tähendusi kõikidel nendel kaartidel on, pärast selgub, et kompositsiooni ülesehituse kohalt oluline koht ja põhimõtteliselt võiks ju kujutleda ka niisugust kirjutamisstiil ja, või kompositsiooni koostamise stiili tõmmatakse kaarti tegelikult raamatu kompositsiooni pärast kirjutatakse siis täis. Ma ei usu, et siin niisugust teed oleks autor läinud, küllap tal see romaan oli enne valmis või romaani põhistruktuur oli enne valmis ja siis ta komponeeris sinna väga oskusliku eestlasena või sissejuhatuse sellele. Teisest küljest tuleb jälle tähelepanu juhtida ka sellele, kuidas ta kompositsiooni hoiab seesmiselt üleval. Olukorras, kus väga palju erinevaid seisundeid vahelduvad, kus tekivad järjest uued maailmad, on tarvis neid maailma millegagi koos hoida ja kui see ei ole mitte kirjeldatavad inimese, niisugune psühholoogiline järjepidevus või järjekindlus, ütleme siis, kui see kangelane muutub pidevalt, kui ei piisa selleks ütleme ka autori enda jutustamise laadist, kelleks kooshoidmiseks siis tuleb sinna leida mingisuguseid niisugusi lisapidemeid ja siin täidab seda väga oskuslikult piiblitekst. On lausa imetlusväärne, kuidas autor valdab piiblit selles mõttes, et ta suudab leida väga täpsed tsitaadid iga situatsiooni, iga vahekorra iga tundeliigutuse jaoks, mida ta peab vajalikuks illustreerida. Nota bene uut testamenti ei ole tsiteeritud ainult vana. See on nüüd ka tüüpiline puritaanlik traditsioon. Sellega mina põhjendaks siin uue testamendi puudumist. Jah, tõesti, inglise puritaažis pidasid just vanast testamendist eriti lugu, see on õigus. Mulle meeldib selle kõige juures just see kultuuri loomise moment või siis on minu meelest simsi raamatut ilusaks. Suureks toredaks teeb. Kuidas inimene lähtub mingisugusest imperatiividest esimesel juhul Robinson lähtub lihtsalt sellest, mida oma kultuurist tunneb, eks ole, ta katsub luua saare peale niisuguse pisikese oma kodumaa või pisikesi Pulyndaanliku Euroopa ja paneb sellesse kogu oma hinge ja kõik nii edasi, siin ta käitub pigem nagu kruthambruni kangelane, eks ole, kui lähemalt näide võtta. Ja, ja vot see suur ilu on selles, kui see hakkab tühjaks saama. Ma mingis mõttes see, mis ta teinud on ja ta loob täiesti uue maailma ja nüüd loob juba võõrast kultuuri, lähtudes sellest, mis temas endas olemas on ja mida ta näeb ja tunneb ja kuuleb reedest, eks ole, loovad kahekesi uue maailma ja ja see võiks täitsa kohe põhjalikult analüüsida seda, mis nendel kahel maailma ühistan ja mis neil erinevat on siis, erinevus tuleb muidugi selgemini välja kui see ühine kultuuri loomise tähendab tegelikult mõlemat ja see on ühtlasi ka lugu sellest, kuidas üks inimene elab siis teise kultuuri võludesse, säilitades Endu kultuuri omad, seal võib-olla see mõte, mis alguses oli siin, et et selle jaan nelja päevaga tuleb üks sünteesitaotlus on, on ilmselt õige.