Ja ta? Ei no jaa Vastutavam ta ei näe põrandal tall siia istuma, kodus riik võtma ja majad nitavana tahate meiega tulenevad pood, kus ma ja ma ja. No tahate meie, me ka. Venemaa. Ja vahetu. Identne ilmaariatuur maaga peidab jääl legi äia keelud naabumi ka o Jabba näriks püüda ja ta. Ega koos ja papa lon, paat, Meriks treid, noor. Sammaste liit perekonna vahel on isegi need. On, kus ta on eestlase avatus. ABT mõistata soovide valss, perekonnavalss vingerpolka pritsik, seda nimekirja võiks veel üksjagu pikaks venitada. Õpetaja Alfred Raadik noogutab peaga, järelikult on teile need nimed kõik tuttavad. Tsunami kohe niisugune, see on suur protsess ja ja üks kergeimine, teine nagu raskemini. Aga üldiselt on ta hästi põnev. Ja ma olen alati elus olnud niimoodi lastele, kelle dial ma just pärast oma loomingut teen. Nendele tundub ka, et on põnev ja kui nad on juba suured inimesed olnud ja kui nad enam ei isegi tantsis, nad räägivad ka, et oli hästi. Mina ei ole niimoodi, et noh, laua taga loomingu mul tekib ta siia. Siis ma natukene nagu teen omal märkmed, rohkem madin elava peal ja põneval muidugi loomingut veel teha. Kui sul on väga head tuttavad, kes tunnetavad su sisemust tähendab sõnameistrid ja heliloojad, ja kui me see kolmik niimoodi siis ta tuleb ikka väga-väga tore oluge pärast rahvas otsustab, kas ta oli hea või halb. Paljud heliloojad teevad niimoodi, et ennem kirjutavad viisi ja siis küsivad luuletajalt sõnad kas tantsu vist niimoodi ei saa teha, et enne mon tantse, siis on? Tuleb otsida muusik. Minu arvamuse järgi on, on tantsu on õigem teha. Kui on, ent kõigele sõnad siis meloodia ja siis tants. Mul on ka vastupidi olla, et juba meloodia olnud. Ja selle peale on tehtud tants. Näitena sellel suurel peol, kui ma lavastasime niukse brigaadiga. Me olime kolmekesi, tähendab mina, Niina Raadik ja Enn Tiivel. Mees on avatud kõik teed. Vaat seal oli muusika ennem olemas või tegime selle peale. Hästi kukkus välja. Kui palju on neid tantse mitte nüüd ainult teie enda tantsud, vaid üldse nii tantse, mida te olete suurpidudel üldjuhina lavastanud. Oi seda, seda arvet ma ei ole pidanud. Aga need on ikka päris hulga. Päris hulga all neid väga hästi kukkus minu arvamus või välja välja oli leedu kokk. Seal oli suurepärane kuka, oli stanud ammuli, see. Väga toredasti seal läks ja leedulased vaatasid ja nad võivad väga. Neil see lavastuse välja kukkus väga hästi väljaarvamise järgi. Te olete olnud üldjuhiks nii täiskasvanute tantsupidudel kui ka laste tantsupidudel. Mis üldjuhile siis südamelähedasem on? Missugusel peol rühmi juhtida? Südamelähedased on nad mõlemad. Aga siin on alati meeldinud see laps ja eriti kui ta on alles seal, kas lasteaias või esimeses klassis, nemad on just asja toredad ja nad väga toredalt võtavad. Omaks ei unusta kunagi, kui lasteaiad oli meil esimest korda, olid oma nukkudega väljas, see oli väga südamelähedane. Suurtega on põnev ka teha. Anu põnevus on alati nii, et kui see tantsupidu on valmis siis mina olen niisugune rahutus, ma hoopis mõtlen, kui saaks uuesti alustada ja uuesti teha. Kindel, siis oleks veel parem. Ega ei ole sugugi ehtepiduliste teha. See on ikka tohutu suure eeltöö ja üks asi on see, kui rühmad on väljakul, viid juht läheb ülesse esinenud mikrofoni juurde ja hakkab neid käske jagama. Minge siia, minge sinna, tehke seda. Jookske sinna märgini, tantsige siia välja, aga see, kuhu keegi peab tantsima, kuidas keegi väljakul peab olema, see peab olema juba üldimine ennem selge. Kui öelda nüüd, et nüüd järgmine suur pidu tuleb, et mitu aastat sõda on siis tehtud. Ja nüüd iga pidu, me teeme kuskil niimoodi viis aastat, siit peod on iga kollektiivne looming, seal kõik rühmajuhid, nii palju, kui neid üldse välja tulevad, need rühmajuhid, need õpetajad, need teevad kõik selle esimese töö ära. Siis on nüüd, meil on väga toredasti, minu arvamus on praegu meil lavas brigaadid, mäletan 50 aastat siis oli, meil seda ei olnud, see oli küll rasked Toomiga kahekesi tegime seda biolavastused valmis, olgugi siis olid need esimesed, aga hästi lihtsad, need suured üle väljaku joonised. Kassile tohutu raske, raske teha. Aga need on üldjuhul natukene kergem, olgugi sele proovide ajal ja igatahes üldjuhtil magada küll ei saa. Aga kui on tulemas näiteks 46. kooli kontsertreiside näol, on selle lavastaja nad ikka Alfred Raadik kas siis kontse teel annab magada? Kontserdi ees on see narbika üleval küll, aga siis saab magada, kui algab juba meie proov, siis on see muidugi suhtarv kõige rohkem, kui seepeale proovi siis nagu magavad, saad, mõtled ikka, teeks seda veel ühte, pidime sedapidi teistpidi. Et oleks ka parem, on parem ja kas isegi kuni peale ei tule, aga kui sa ära lõppenud, vot siis oled sa nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ja tegemise käigus on niimoodi, et kus on antud see julgus? Viimastel sekunditel, kui peab, algab juba kontsert, ma võtan kätte ühe asja, pean, pööran pea peale ja teen hoopis teistmoodi. Kõik arvavad, et kus ma julgen, aga koolilaps, laps üldse, ta on väga andekas mega Me tema anded ei ole veel suurtel väljakutel veel kõik kätte saanud. Viimane kontsert, mida te lavastasid nädalapäevad tagasi Oli Tallinna uues ja vanas poliitharidusmajas Pelgulinna kooli 75. aastapäeva kontsert. Sellist pole varem meie kooli ajaloos olnud. Ja see kava, see oli siis tänapäeva kooli õpilastelt ja vilistlastelt sele olite teie kokku pannud? Ja see oli põnev. See oli hästi põnev, seda, seda kontsert Osama, kuskil paar nädalat tegime juba proovija ja isegi vilistlased käisid proovis, proovis rääkimata oma lastest. Ülesehitus oli, oli niisugune hästi põnevalt. Meil oli maad, kellega me siis seda mõtlesime ja tegime, me proovisime teha temani muse hästi südamliku ja järjepidevus, sest oli enne Pelgulinnas oli kaks kooli. Ja nüüd me tahame kõik need vilistlased ja praegused õpilased, viidad viia ühe kooli. Nimelt saaks Tallinna Pelgulinna keskkool väga südamlik oli see, ega enne seda suurt magada ei saanud. Te olete olnud õpetaja 41 aastat. See on õige jah, 42. õppeaasta läheb mul on niisugune suur õnn olnud. Et minu kolleegid, kellega ma olen töötanud, on väga hea olnud. Ja kuna ta on iga koga üks koht olnud, siis on seda kooli tunned sa läbi ja lõhki ja õnneks minu põhieriala. Ja see hobi, see rahvatants, nemad on hästi tihedalt, seos. See on, on olnud, on mul niukene suurenud. See on olnud õnn ka teistele, sellepärast et kui on mingeid rekvisiite olnud ükskõik, kas koolikontserdil või kusagil mujal vaja olnud, kõik ütlevad, et ah, lähme sinna Alfred Raadiku töötuppa sealt ikka saab, olgu see siis punutud tool või olgu see küünlajalg või võilillealus, ikka saab sealt midagi. Nojah, see peabki saama, ega laste fantaasia tuleb arendada näitajalase viima viimasel Pelgulinna kool 75. Seal oli meil vaja. Väga tore tore kujund panna, mis sümboliseeris tervet seda pidu. Ja kuupkes on selle ristiku tänava koolimajas näinud selgel koolimas eesel, kuup ja kera, see oli meil vaja valmis teha. Ja poisid tegid valmis nii nagu peolised nägid. Ja neid dekoratsioone tuleb meil ikkagi teha, mis, ja seda me ära teeme. Poisid on andekad, ega seal midagi öelda. Kui vanad need punutud toolid, mis teile alltöötoas on, on? No nüüd me tegime Kuskil 10 10 12 aastat tagasi. Meie proovime, et me teeksime meie esivanemate kunsti ja see on nüüd täpselt, need on muhu toolid. Punutud põhjedega kogus meil väga ilusad nad välja ja ega nende poiste tööd võib ka maailmanäitusele saata. Näitena kudumisteljed. Viini naiste kongressile. Need kudumise teljed valmistas Indrek Toome. Et tore oli see, need kudumisteljed ja seal muidugi. Õpilaste näitus oli väljas ja see kulumisjäljed selle kongressile kingiti. Neile tuli kiri, et ta on ära kingitud, kas nad seal kuskil hale nad läksid, seda ma ei oska öelda, seda andmed puuduvad, aga kirjamäe saime etada. Sinna nad jäid. 42. õppeaasta ühe õpetaja elus see on juba rohkem ju kui inimese pool eluiga. Kui palju erinevaid suundi meie hariduselus, kui palju erinevaid tõekspidamisi. Mis nendest teie arvates on olnud kõige õpilase sõbralikum nüüd, kus me nii väga räägime õpilasekesksest koolist. Ma arvan, praegult praegu tema läheb õiges suunas. Muidugi, palju tuleb veel ära teha, et õpilane ei peaks õppima niisugust asja, mida tal elus vaja ei lähe. Et ta elulähedaselt kõik õpiks ja, ja õpilasel on minu arvates kõige tähtsama õpilane see, et tema teeb tööd. Tähendab, tema õppimine on ikka tema. Kui ta teeb seda südamega tööd, siis temast tuleb ka väga haritud ja tore tore inimene, ega õpetajad ja õpilased, need on igavalt sõbralikud, praegu küll räägitakse, et me ei ole nii sõbraegu. Ja ega kui on õpilased väga palju kodus õppida, tuupida ega see ei olene õpetajast, see on ikka need ülevad, need programmid, mis tulevad, need programmid peavad olema rohkem õpilaste õpilastele, nii sõbralikult. Õpperaamatuid, ma ütleks õpperaamatut, õpperaamatuid peaks olema õpilasel kaks, üks õpperaamat koolis, teine on temal kodus, et tema ei peaks seda suurt ranitsad veikste lihtsalt kahju, ma ilmatu suur on see ja raske kott on kanda. Vot see peaks minema õpilassõbralikul, et meil oleks kahed raamatud, et ta ei peaks raamatut üldse kodunt kooli ja, ja koolist koju vedama, et tal oleks aine, see raamat sealsamas, kus ta tunni läheb, oleks kooliraamat, kus tema saab siis koolis õppida selle tunnis juba selle raamatule järgi. Neid raamatuid ei pruugiks üldse vedada, see oleks minu ärandused, üks suund, mida me peame saavutama. Aga kuidas praegu poiste käsitööprogramm No programm, ma olen selle programmiga rahul, mina ja meie võtame poistega. Võtan selles programmis ainult need töövõtted. Need, tööriistad, need on raudselt meil teooria raudselt. Aga see ese, mis me valmistame, vaat seda me proovime teha ikka niisugune ja see nagu kaubandusvõrgus ei ole müüa ja kui kaubandusvõrgus ei ole nii seda asja müüa, mida meie paliste valmistame. Poisis poisid teevad hirmsa põnevusega 600 teed. Seda, ma usun, mul on siiamaani kodusse prügikühvel alles, mis ma siin viiendas klassis teie käel tegin. Prügikühvel maksab 40 ja 60 kopikas poest stantsigannad löödud. Tal on ka hästi toredad akovi Plytaldad tuhka välja võtta, sellega ei saa. Meie kühvliga võtate. See 46. kool on 26 aastat juba. Mina mäletan seda käsitöötundi, mis oli seitsmeteistkümnendas keskkoolis all keldris võib-olla et jah, need ruumid olid väiksemad, siin on teil kolm, neli ruumi käes sellist suurt töötuba, seal oli üksainus, aga seal sai ka kõik ära teinud. Ja seal sai kõik ära tehtud ja ega all see oli päris alguses uuesti see tööõpetus sisse tuli siis ei olnud, no midagi seal keldriruumis ja akent ka polnud seal. Pärast natuke saime seal koolis suurema ruumi ja muidugi siis olid tüdrukud ja poisid olid meil ajalehtedes ajakirjandus küll küll küll meie kõik need meesõpetajat, kes tüdrukud õpetasid saidi no mida iganes need meie õpetajad ei olnud süüdi, tüdrukud pidid õppega rauda hiilima sellepärast et lihtsalt tütarlaste tööõpetuse õpetajad ei olnud veel. Muidugi normaalne on see, et tüdrukud õpped eraldi, nii nagu poisid eraldi, nii nagu ta praegu on. Siin teid natukene oli küll tüdrukute käsitööõpetajaid, näiteks samal ajal kui mina teie käe all tegin seda prügikühvlid, samal ajal. Õpetaja Liivia Kivilo õpetas minule kindakudumist, õpetas mulle kitli õmblemist, ütles mulle söögitegemist. Nii palju aastaks ei tule nagu täpselt meele ega see pole oluline, aga ma arvan, et tüdrukud, kes me minu meelest lõppevad, ega nad ikka naelalevad seina ja kruvi, oskavad seinad ka pöörata, nii et ega midagi kaduma küll ei läinud. Ja jäävad kõik seina püsima ka, kus teil endal huvi esivanemate kunsti vastu tärkas? Oi, see on hästi-hästi vara, minu arm seal karjapoisipõlves juba. Kui ma noaga vestlesin, ise olin karjas, võistluseni algus on igasuguse, siis hakkasin. Mul oli niisugune, lepingus oli ka koht, kus ma hakkasin seda no tegema või noomil hästi palju, aga siis ei olnud hooneid ja siis hakkasin hooneid tegemas, siis oli vaja neid hooneid ka jälgida. Missugused need hooned on, püüdsin neid säilitada. Ja võib-olla ta sealtki tuli. Sest ma ei tea, kas ma olin 17 vana võime lammutsemiste küüni, teise kohta mitte viisime panime ülesse. Küün oli tehtud nähtsusta, sel ajal, kui saagimist ei tuntud, kirvega raiutud ka otsad, olles saetud. Ja sealt muna hakkas nagu see oota seal karjapoisipõlvest ebaläks sisse ja kuises küünist veel öelda selle, see küün oli mitmed 100 aastat vana, ühtegi coilid ei olnud sees, nad oskasid iga puud esivanemad nii maha võtta, et see puu oli ikka säilist. 20 aastat tagasi, kui Alfred Raadik pühitses oma viiekümnendat sünnipäeva, aga siis oli suur tantsupidu Tallinna vineeri ja mööblivabriku klubis, kus teie olite ise tegev rahvatantsuõpetaja. Ja sellel juubelil oli ka Ullo Toomi, kes ütles niimoodi, et küll oleks kena, kui kõik see rahvatantsuvägi, mis siin praegu koos on, tahaks kord omale oma seltsi või oma. Et see ei anna väga, olen südamest liigutatud, seal nüüd valmis said, meil on rahvatasu selts olemas. Selts on veel vähe, me peame edasi arendama. Seltsilt peab tulema ka ruumid seal, kus tema saab võib-olla kuus korrapärast, ma arvan, et üks kord nädalas, kus oleks meil tõesti niuksed, esimene tantsude, tantsimise õhtut, niukene peoõhtu, kus siis pillimehed mängiks ja vanu eesti kombeid. Selle suuna peame, arendame edasi. Ja teine, mis on meil minu arvates seltsil üks põhiline, et meil tuleb rahvatantsupidude koht, kus me saame neid neid teha, minu arm, see staadion on selleks liiga väike. Kord oli see meil hästi teravalt, isegi ala on nagu väljavalitud. See on lauluväljakult veel Pirita poole pole mitte palju, palju seal. Las olemas, kus me saame juba tribüüni peale ehitada ja mõte oli siis see ka. Me paneksime korragiga, no oma 100000 pealtvaatajat. Ja tantsukoht oleks palju suurem, kui praegult oleks avaram. Ja pealetuleku võimalusi, oleks lugematu arv. Saaksime igast suunast peale tulla. Ja väga toetanul Ullo Toomi mõtet, et meil on praegu tantsupeol, on see täis. Kui me harjutame seda tähised kõrgel pärast tantsimas, on ta ehitus väike. Aga me paneksime Need tähised kapitaalselt maa. Ja iga tähise seisuks kõlar. Nii et iga rühm kuulaks Rikmelised väga täpselt. Et kõik tuuled ja kõik mõjuvad. Aga siis me kuuleksime väga täpselt praegusel tehnikaajastul on see täiesti loomulik, et me seda saaksime. Kas saab nüüd teoks, oleks tore. Lähemate aastate jooksul me saaksime oma väljakul suurt pidu teha. Kas aastatega on meie rahvatantsus ja meie rahvatantsija ska toimunud mingisugune muutus? Rahvatantsijad on ikkagi elurõõmsad ja, ja toredat. Ja ma veel kord ütlen, et ega need praega kõik need üldjuhid, kes on, et ega nad seda seda viimast välja üle pigistanud. Tundub ainult et tahab välja libiseda sellest meie puhtast eesti etnograafilisest Tansuste sellest tunnetusest nagu läheb nagu teise teise liini peale mõningaid asjad nagu lavastus, nagu kergem ja ja asutakse nagu nagu rohkem ja väga efektseid asju. Väga palju joostakse lihtsalt need, nagu ei ole meie toredale rahva uuesti nagu õige suund. Mida teie arvate sellest rahvatantsuõpetajate ja spetsialistide omavahelises sõna, kähklusest, etnograafia ja lavatantsu või autoritantsu vahel? Minu arvamus on, siin ei tasu üldse kakelda, ainult tuleb väga täpselt tõmmata joon. Niukene on rahvatantsus, mükolavatants. Missugune karaktertants tuleb väga täpselt selle selle, see vahe vahe ära teha, kakelda siin ei ole mõtet ja nagu ühel ansamblil üks joon, mis seal arendab, teine ansambel arendab teist, joon. Kolmas arendaja peale kolmandat joon. Ja see on tore omanäolised ja ma ei kujuta üldse ette, et meie Eestimaal siis tema rahvatantsu ja meie oma esimene tantsu ei tunne tingimata. Kõik peavad tundma ükskõik niukene niukene rühm või ansambel son ikka oma eesti joone. Seda me peame hoidma. Tuletaksin meele. Ullo Toomi on öelnud. Kui on eesti rahvas, siis on ka eesti rahvatants. Kui ei ole eesti rahvast, siis ei ole ka eesti rahvale. Te olete ise Ullo Toomi õpilane olnud. Mida te arvate sellest väitest, mida meie etnograafid on väitnud, et Ullo Toomi ei tundnud eesti etnograafilist tantsu? No see on absoluutselt vale. Sellepärast et need, kes jutustavad, need on juba kolmandal ja neljanda põlvkonna inimesed, mina kui hakkasin tantsu tegema sel ajal juba enne seda toomi käis mööda vabariiki ja kirjutas neid tantse üles. Ma arvan, et see, mis ta on kirja pannud. Ja see meie rahvatantsu suur raamat, see on alus, selle peale ei maksa mitte midagi rääkida. Tähendab siin. Kolmanda või neljanda põlvkonna inimene ei saa kunagi öelda ja ei tohi ka öelda ja kui tal üldse südame tuli, son ei tohi öelda, et see ei ole õige. Aga kus tema võtab selle väite, et see ei ole õige? Need, kes tol ajal tantsid, neid enam elus ei ole hullu toomi, sama põhimeie vana esimene tants, mis ta on kirja pannud ja see on kõik meil alus. Ja selle ümber ei maksagi üldse keerutada, mis keerutab seal väiklane inimene. Lähevad aastad need mööda, mine tea, äkki keegi võtab suu täis ja ütleb, et Alfred Raadiku tantsud ei ole eesti rahvatantsud. Las tema ütleb, iga inimene võib öelda, mis ta tahab. Ja kui ta tahab tõestada seda, et sein on värvitud valgeks, tema ütleb see seinal mustriga, sinna midagi teha ei ole. Las ta ütleb. Aga minu loodud tantsud, nad on. Meie esivanemate tantsude põhjal tehtud. Ja seda, mis ütleb üks inimene, see ei loe. Aga rahvas on tema omaks võtnud, tantsivad jooda, siis on ka Eesti baasil tehtud tants. Ta on tingimata on Eesti looming. Ja ega meid on vähe ja me peame seda seda oma tantsu hoidma. Õpetaja Raadik öelda, palun, milles te olete elus kõige rohkem rõõmu tundnud? Rõõmu, ma olen oioi palju rõõmu tundnud. Üks suurem rõõm oli siis, kui sõda oli lõppenud ja ma sõjaväest sain välja. Küll oli hea meel, et eluga välja tulid. Üks väga suur rõõm oli siis, kui ma pidasin oma 25 aastast abielu juubelt väga suur rõõm oli jälle. Ja väga suured rõõmud on mul olnud ka väga hingelt, kui on see tore meie eesti tantsupidu lõppenud, et vati õigest eestlasest olime koos ja saime väga toreda peoga hakkama, jälle suur. Need suured rõõmus on mul väga palju. Aga kas teil on südames olemas mingi salasoov, missuguseid rõõme elus tahaksite veel küllaga üle elada? Oleks väga suur rõõm kui ma näeksin seitsme aasta pärast. Kui ma näeksin, meie tantsupidu on oma tantsuväljakul. See oleks tohutu surra. Tugevat tervist teile selleks ette selle rõõmu üle saaksite elada ja loodame, et ka kõik teised täituks.