Viktor haara elavadki emotsionaalset häält kuulates on tunne et ta on siin meie seas. Ta ju vestleb meiega oma lauludes. Praegu oleks ta 39 aastane. Ta võiks rõõmu tunda vabadusest, tööst, laulmisest, perekonnast, kõigest siin, sinise taeva all. Kuid 11. septembril 1973. aastal panid reaktsioonilised jõud Tšiilis toime riigipöörde. Tapeti president Salvador Aliende. Tapeti kümned tuhanded tema pooldajad. Sõjaväeline hunta jättis tšiillased ilma inimõigustest ja isegi rahvalauludest. Tänane saade on Tšiili rahvalauliku Victor, haara mälestuseks selle. Põinisime Victor, haara tema abikaasa, saan haara tema sõprade ja võitluskaaslaste mõtetest ja. Sündisin Tšiili lõunaosas, tulemaal Noblejanchiliaanib provintsis talupoja perekonnas. Seepärast on mul alati eriline heameel esineda külaelanikele, aga samuti minu maatöölistele. Kui olin veel laps, asusime elama keskTšiilisse mägi rajooni umbes 150 kilomeetri kaugusele pealinnast 16. Aastasena hakkasin ise leiba teenima. 20-lt astusin Santiago'st teatrikooli, pisut hiljem ka ülikooli õhtusesse osakonda. Pärast lõpetamist hakkasin tööle ülikooliteatris ja andsin tunde samas teatrikoolist, kus ise õppisin. Ülikooliteatris töötas Viktor, haara näitlejana režissöörina ja direktorina. Juba sel ajal võitis ta laialdase populaarsuse. Tema arvukate lavastuste seas oli Tšehhovi kajakas, Jaanovania samuti ka tema enda kirjutatud näidendid, mida esitati menukateldurneedel Ladina-Ameerikas, Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal. Victor, haara tegevust hindasid Tšiili teatritegelased kõrgelt. Ta pälvis rohkesti kiitust ja võitis mitmeid auhindu. Ülikooliteatris töötas Viktor Haara võitluskaaslane ja sõber, helilooja Sergio Ortega. Põgene Victoriga lähemalt ülikooliteatris. Tema oli teatri direktor, mina kirjutasin muusikat. Me mõistsime teineteist suurepäraselt. Vestlesime, vaidlesime sageli märkamata, kuidas minutitest saitujad. Palju oli juttu muusikast poliitilisest laulust. Uuest Tšiili laulust. Ühistes arutlustes sündis laul Vengheremos millest sai Rahva Ühtsuse bloki hümn. 300000 inimest laulsid seda Santiago tänavail president Dalia nende valimiskampaania lõpus. See oli unustamatu elamus. Teatritöö ajal ei unustanud Viktor haaraga laulmist. Ta kirjutas ise värsse ja lõi laule. Millal pühendasin täielikult muusikale? Võib-olla juba siis, kui hoidsin kinni oma ema seelikusabast ja kuulasin kitarrihelisid. Minu ema oli küla laulik. Aga võimalik, et hiljem, kui astusin laulu-tantsuansamblisse konkumen ei, hoopis siis, kui esinesin esmakordselt solistina Violetta parra ansamblis. Ma ei tea. Kuid kõik need lülid moodustavad ühtse ahela teel muusikasse. Meie fonoteegis mõned lindid tollest ajast, kui seitsmeteistaastane Viktor haara külastas ansambli konkumen koosseisus meie maad. Siis polnud ta veel kirjutanud oma esimest laulu. Ma reisisin palju. Ja iga kord, kui oli võimalik, tutvusin kohaliku folklooriga lõuna ja keskTšiili kaunite meloodiatega või hoopis teistlaadse põhjaalade folklooriga, kus lauldakse peamiselt religioossetel. Jaga paganlike kombetalitus Dustel. Mõnda aega juhatasin ansamblit, küllap tajun. Ma polnud küll selle ansambli looja, kuid tol perioodil, kui töötasime koos, kujunes välja kollektiivi oma nägu ja stiil. Meenutab ansambli Kihlepa Jon liige Carlos, kes saada 1969. aastal oli meie ansambel juba küllaltki tuntud, kuid massiteabevahendite omanikud ei lubanud meid esineda ei raadios ega televisioonis. Ei kutsutud meid ka esimesele suurele laulu konkursile, mille korraldajaks oli sant jaagu katoliiklik ülikool. Tudengid esitasid Aga juhtkonnale nõudmise, et konkursist võtaks osa Victor haara, kui helilooja Viktor Omalt poolt nõudis, et tema laulu maamehe palve. Esiteks tingimata meie ansambel administratsioon oli sunnitud järele andma. Viktor pani meile suuri lootusi. Ta rääkis, et edu korral lõhume selle vaikimise seina, millega meid ümbritsesid raadio ja televisioon. Tal oli õigus. Tema laul oli sedavõrd mõjus, et žürii, kuigi seal olid ülekaalus parempoolsete vaadetega inimesed otsustas laulule anda esimese preemia. See andis meile õiguse esineda Santiago staadionil. Nassi on all toimunud lõppkontserdil, mida kandis üle televisioon. Laulud oli edu. Ovatsioonid kestsid 25 minutit. See oli Victori tõeline trio. Kooli. Aula. Victor haara laule, lauldakse praegu kogu maailmas, lauldakse üliõpilaste, talupoegade ja tööliste seas neis lihtsates siirastes lauludes väljendub tõde Tšiili rahvast. Olin isetegevuslik muusik ja ma pole kirjutanud midagi muud peale laulude. Neid luues loodan iga kord, et järgmine laul on parem kui eelmine mõnedel minu lauludel nagu sigaret. Mäletan sind Amanda maamehe palve olnud Tšiilis edu vististi sellepärast, et olen neisse pannud oma tunded ja armastuse rahva vastu. Püüan neis kajastada tema ideaale. Võitlust elu, armastust, nimetatakse protestilauljaks, kuid ma ei ole nõus sellise määratlusega. Termin protest on tänapäeval omandanud üpris kahtlase väärtuse. Juhituna sageli impe realistlikest jõududest on ta kaotanud paljus oma tõelise aitäh. Väga tähtis on mitte spekuleerida publikule maitsega võid olla tõeline revolutsionäär. Mina olen kitarritööline rahvalaulik ja ma loodan, et just sellisena mõistab mind Tshiili rahvas. Tsiili rahvalaulul on kuulsusrikas ajalugu, milles Violetta parra on kustumatut täht. Ta elu möödus põldudel, kaevandustes. Ta oli alati rahva keskel. 20 aasta jooksul õppis ta tundma folkloori. Tema laulud on tõelised rahvalaulud. Neid laulavad talupojad ja töölised. Aeg on tõestanud nende laulude küpsust ja teravust. Koos rahvaga võitlesid nad ühise lipu all ebaõigluse, ekspluateerimise ja imperialismi vastu. Väikses folkklubis Renelos parras, mida juhatas Violetta parra sündisid kuuekümnendatel aastatel ka Tšiili uue laulu ideed. Oma laulud vastandasime imporditud kultuurile ja neofolk kloorile, mille oli sünnitanud grammofoniplaatide tööstus. See oli meie rahvuslikele püüdlustele võõras muusika. Uue lauluga võitlesime kodanliku ideoloogia vastu. Tema massiteabevahendite vastumis võõrandasid rahva hinge. Ajalehed, ajakirjad, raadio, televisioon, mis olid peremeeste kätes. Ärgitasid inimeste teadvustama võltsväärtuste ja iidolitega uinutasid oma ahvatlustele mõjusid kui narkootikumid. Massiteabevahendite kaudu pakuti rahvale Elušabloone, mis põhinesid Ameerika elu laadil. Sellisel viisil püüti luua inimese tüüp, kes täidaks nagu robot diktaatorite nõudmisi. Püüdsime luua omi kriteeriumeid ja neid propageerida. Esialgu oli raske. Massiteabekanalid olid meie vastu. Kuid me laulsime ülikooli teaduskondades, töölisrajoonides, külades. Pärast järjekindlat põrandaalust tööd saabus ka tunnustus. Kõige ootamatum oli meile kutse laulda raadios. Siin mängis olulist osa noorsoosurve, kes visalt küsis, miks me ei kuule laule inti Illimani ja Filäpa juuni esituses. Miks ei kõla Isabella ja Anhel aparra laulud? Selliste massiliste palvete järel hakati lõpuks meie laule lülitama ka raadioprogramm. Tshiili kommunistlik partei, kes stimuleeris meie tegevust ja aitas meil lõplikult jõuda selgusele oma seisukohtades. Arvan, et tõelise revolutsionääri jaoks peab olema kitarr, võitlusvahend nagu vint, püski seisab ees, pikk võitlus kodanliku ekspositsiooniga kultuuri alal. Keerukas järk-järguline protsess, mis toimub erinevatel tasanditel. Meie laulude jaoks on juba olemas määratlus poliitiline. Ma tahaks loota, et aja jooksul ei muutuks meele lahutuslikuks. Siis satub ta kodanluse kätte. Meie muusikat, toitub kindlatest allikatest rahva meloodijatest, rütmedest, tämbritest. Meie laulul pole piire, isegi mitte keelelisi erineva nahavärviga töölistel, kes kõnelevad eri keeli, on ühine vaenlane ja moodustama ühtse Ladina-Ameerika rahva. Nagu sümfooniaorkester. Koosneb paljudest kauni kõlalistest instrumentidest. Sageli külastas Victor, haara Ladina-Ameerika maid. Tema laulud olid populaarsed ka sealsete tööliste ja talupoegade hulgas. Episood Viktor, haara viimaselt välisreisilt Peruusse. Paljud neist olid tulnud mind kuulama rahvariietes. Nad vaatasid mind üllatuse ja uudishimuga ja meil on neid samuti. Minu ees oli Peruu ajalugu, tema olevik ja tulevik. Neile oli kerge laulda. Rääkisin neile Tšiilist palavast lõunast ja karmist põhjast meie põldudest agraarreformist. Kui ma lõpetasin, tõusis üks talupoeg, ütles midagi ketšiva keeles ja hakkas laulma. Selles vanas laulus kõlas rõõm ja nukrus lehtede sahin ja Oja sulim. Tol momendil mõtlesin ma laul, see on nagu pillikeel, kas liigutab neid või jätab kurdiks. On lauljaid, kelle eesmärgid on egoistlikud. Kasutades ära kuulajate lihtsameelsust ja siirust, kauplevad nad südametunnistusega oma või võõra omaga. Nad laulavad küll kauneid sõnu, kuid ei tee midagi. Sellised kuulsusekütid ei mõista kunagi, et laul see on nagu allikavesi värskendav tuulehoog, kuid laul, see on ka leek, mis ühendab meid võitluseks, mis jääb südamesse, et muuta meid paremaks. Tõeline laul kuulub kõigile. Ta on igavene nagu Meie andide ja koordineerida kaljud. Viktor haara mälestuskillud, katkevad siinkohal. Edasist meenutab tema lesk šanhara. Enne kui tutvusin Victoriga, elasin oma isoleeritud balletimaailmas. Ta avas mu silmad, näitas reaalset maailma, õpetas ära tundma tõde ja õpetas kaasa elama Tšiili rahva saatusele. 1973. aastal oli meil väga palju tööd ja vähe aega kodusteks vestlusteks. Saidi Viktor ja tema sõbrad Aliende valitsuse ajal täieliku tegutsemisvabaduse. See oli väga aktiivne periood. Victor oli kogu aeg lennus, turneed, kontserdid, kohtumised, Klaadistamised, pühendasin samuti tööle. Õpetasin Tšiili lastele tantsu. 10. september 1973 oli meie viimane normaalne päev. Kuigi mässueelset pinget oli tunda ammu. Mõistsin, et kui midagi juhtub, siis sõltumatuse päeva eel. 11. septembri hommikul viisin lapsed kooli. Kui koju jõudsin, olid mässulise sõjaväeaktsioonid alanud. Rutasin kuuli ja tõin lapsed koju. Siis leidsin ees Viktori, kes kiirustas ülikooli. Seal pidi toimuma fašismivastase näituse avamine Aliende osavõtul. Viktor pidi seal laulma. Vaatamata minevale olukorrale otsustas ta minna. Kuulasin raadiot, seal kõlasid veel president, nende viimased sõnad, kes kutsus rahvast üles koonduma kõik jõud läheneva mässuhu ees. Presidendi hääle summutas reaktiivmootorite müra. Sel ajal tulistati juba needa paleed. Kuulid vingusid linnatänaval. Aknast nägin koptereid. Käskisin lastel minna laua alla varjule võimalikke mürtsu ja klaasikildude eest. Juba kõlasidki raadiost sõjaväelise hunta käsklused. Helistasin Viktorile, sidekaabel oli õnneks veel terve. Rääkisin sellest, mis toimus meie ümbruskonnas. Ta ütles, et oleksin vapper ega läheks kodunt väljapoole. Viie ajal helistasin uuesti. Viktor rääkis, et presidendipalee on üleni leekides ja et president on tapetud. Veel ütles ta, et jääb ööseks ülikooli. Kuna kojutulek oleks liialt riskantne. Söögipoolist lubas ta tuua meile hommikul. Veel ütles ta, et olen talle armas ja mina vastasin, et tema mulle samuti. Panin toru hargile. See oli meie viimane jutuajamine. Kaks päeva ei teadnud ma Viktorist midagi. Siis helistas mulle tundmatu, kes ütles, et Victor on staadionil vangide seas. Victor oli sõna saatnud, et ta ei looda niipea koju saada ja hoiaksin lapsi. Et olen ise rahvuselt inglanna, Läksin inglise saatkonda abi paluma. Saatkonna töötajate järelepärimistele ei vastatud. Kuidas härgnesid aga edasised sündmused, seda meenutab Alessandro jänes, kommunistliku partei liige, üks Tšiili komsomoli juhte Mässu, teisel päeval oli Victor tehnikaülikoolis koos sadade teiste seltsimeestega üliõpilaste ja õppejõududega kaitsmas oma töö- ja õpingukohta. Ülikooli tulistati õhust ja suurtükkidest. 600 kaitsjat võeti vangi ja viidi staadionile natsionaal sinnasamasse, kus olid mitmeid kordi kõlanud Viktori laulud. Rahvas toodi sinna kõikjalt. 6000 inimest olid päevad läbi söömata ja joomata. Ohvritega õiendati arveid siinsamas laiba lehkajas iiveldama. Viktor käis rahva seas ja tegi ettepaneku laibad ära koristada, et olukorda veidigi leevendada. Hetkel, kui ta oli parajasti ühe sissekäigu juures, kus toodi juurde uusi vange, märkas teda laagriülem. Irvitades, küsis ta, kas keegi ei oska kitarri mängida? Twitter vastas otsekoheselt, et ta oskab küll. Laagriülem käskis neljal sõduril Victor kinni võtta. Staadioni keskele asetati laudja tuul. Victor pandi istuma. Tuhanded jälgisid õudusvärinaga toimuvat. Victoril kästi panna käed lauale ja hunta ohvitser raius ühe kirvelöögiga algul maha, vasaku käe sõrmed. Siis paremad. 6000 inimest, karjatas isakas ohvitser, kokku, varisevad keha taguma ja mõnitama nõudes. Noh, laula nüüd, laula, laula veel. Vaatamata haavadele leidis Victor endas jõudu püsti tõusta ja Vaarda staadioni ääre poole. Saabus hauavaikus. Kõik kuulsid Viktori sõnu. Laulgem, sõbrad. Tehkem härra laagriülemale seda head meelt. Ja ta hakkas laulma Rahva Ühtsuse hümni Vengheremos. Meie võidame, kõik toetasid teda. Siis kõlas kogupauk ja Viktor langes surnult maha. Sellest naistimukatele veel vähe olevat tema mõnitatud keha poodi üles koos kitarriga. Kuid tema laule ei suudetud tappa. Sõltumatuse päeva hommikul tuli minu juurde tundmatu noormees. Ta näitas oma passi mode tõusuks. Ta ütles, et töötab surnukuuris ja seal laibahunnikutes on ka minu mehe surnukeha. Läksin koos temaga staadionile. Ta viis mind kõrvaluksest sisse. Õues oli ootamas hulk inimesi, kes lugesid numbreid ja surnute nimesid. Leidsin Viktori surnukeha rohketest, kuulihaavadest ja harrastustest, mõistsin, et ta oli pidanud taluma hirmsaid kannatusi. Naised käed ei kuulu selle keha juurde. Kuid ta näol oli ka surnuna jonnakas ja raevunud ilme. Viimased teated Victor haarast tulid juba pärast tema surma. 10 vangi organiseerisid põgenemise staadionilt seitse neist lasti maha. Kolmel õnnestus pääseda. Mõne aja pärast jõudis üks neist sõprade abiga Prantsusmaale. Ta andis avaldamiseks edasi kolm- ruudulist vihikulehte, millele olid kirjutatud Viktor, haara viimase laulu istada Chile sõnad. Viktor, haara on loonud sadakond laulu. Tema looming ei jätnud külmaks rahvast, kelle tõelist tahet ja püüdlusi ta väljendas. Viktor, haara laule lauldakse praegu kogu Ladina-Ameerikas. Neid laulavad poliitilise laulu esitajad ja ansamblid kogu maailmas. Kui palju on aga loodud laule ja muusikateoseid temast endast, tema moraalsest jõust ja vaprusest? Victor, haara saatust on jaganud kümned tuhanded tšiillased lugu, Victor haarast on selle sümbol, mis toimus ja toimub Tšiilis. Seda ei unustata. Riga siinse. Eni Supuutossey. Koguma. Nii kõrge ei laulnud oodi, murti sõrme ja koodi. Rooma ei ta siis. Oli Tšiilis ja eile alitseevees ja eile kui, miks sellega ma ei saa. Olid käes, ei laulnud, Ooligi, murdis sõrme ja haputee. Remmuskond Morest. Palun.