Igaüks, võib-olla ütlete algul, kuidas teie Toilaga seotud olete? Olete siin sündinud, kasvanud? Lapsepõlves ikka siin juba? Mina tulin peale kümmet aastat põlinedalianane, aga mina ise, mina ja mina olen sündinud Toilas ja mereäärsel seal supelrand on seal järsaku all. Aga nüüd elame siin üleval. Aga mina olen püha ja mees tegelikult kaldal sündinud ja elanud, elan praegu ka. Selle aja jooksul on palju muutunud, kui teie väga väiksele ringi jookseb ja palju muutunud, tõelan palju kasvanud väga palju peale sõda, just eriti. Sest siia koondusid kalurid valastist ja Sammelt Sillamäelt ja ja siis need ajasid siiamaale kodude ehitasid majad ja nüüd on Toila palju palju suurem, teine sellega ka küla välisilme on muutunud, sest uusi moodsaid maju on juurde tulnud. Pärcon kyll endine ikka Teie kulm võib-olla meenutate lapsepõlves tunda, niisugust sõikamis teile just Toila armsaks tegi, kõik on iseenesest armas, ei oskagi ütelda, helilisi seiku oleks olnud. Minu jaoks on küll kalja lihtsalt väga kodune ja armas koht, sest peale sõda tulime siia, emalisid, siin vanaema elas. Siis tundus see väga kaunis ja ilusast kaheline küla väga ilusa ja üldse meri, mina ei olnud enne märg üldse näinud, niisugune meeldiv oli alati mere ääres käia ja arvatavasti jaanist mõjunud. Mina olen kogu oma elu ele homsel pühajõe kaldal. Ja mulle väga meeldib see jõgi, meri ja ma ei kujuta üldse ette, et ma peaksin kusagil veest eemal elama. Ja üldse eemal sellisest kenast looduslikust paigast. Te olete hiljem tulnud, kus teie kodu rõdul, mina olen sündinud ülesse kasvanud Saadjärve ääres, Norra lehela sattusin juba Virumaale tööle. Esimene töökoht oli arumetsades. Toilasse meelitas mind samuti ilus loodusveekogu. Ma igatsesin juba noore poisikesena saada mere äärde. Kuigi ma ise ei olnud näinud Maren Metsamees. Armastan metsa, loodust muidugi see hästi ilus oru park, mida ma siin tundma õppisin, see hakkas mulle samuti meeldima hiljem ning siis suunati siia tööle, nii et ma olen niisugune õnnelik inimene, kellel on nii-öelda elukutse ja hobi langenud siis kokku. Minu ja suurem huvi on neuroloogia ja metsandusega tegelemine. Ja nii ta siis need kaks niisugust tähtsat ala elus. Me. Teame ju, Toilal on väga pikk ja, ja tore kultuurilugu. Vaatamata sellele, et on niisugune väike koht jah, ega küla ise väga vana ei ole, näiteks all küla nägu, siin kutsutakse seda osa, kus on talunud eas, see on küll vanem, ei teagi, kui vana, aga siis üleval tila siin siin Männiku nagu nimetati ja nemad siis ei ole väga vana. See ei ole võib-olla 100 aastat ja siin oli männimets, mis oru pargis tuletas küla siia, mõni, mis tuli välja, aga siia üleöö, kaluritele jah, ja ei ole kuigi vana. Aga eriti ja saida hoogu peale seda, kui Peeter tuli, Raltki avati, siis tungisid, kohtume suvitajaid suvitama. Ennem oli küll ka juba suvitajaid käisid, siis olid pargis, praegusest pargis olid siis suvilad, niidid mul on siinsetele inimestele vaid nendele, kes huvitavas käisid. Abrasiiv on oma autobiograafilisest märkmetes märgib ta, et kui tema asus siia elama 1963 siis tema asutas siia juba laulukoorile niisuguse väikse laulukoori, nii et 69. aastal käidi ikkagi Tartus laulupeol. Esimesel laulupeol saadi Voka mõisast ühteniga niukene käest saadi plaanvanker hobustega ja 11 lauljat, siis sõitsid sinna Tartu seitse päeva kestis reis kaks päeva sinna kaks päeva tagasi ja siis ülejäänud päevad seal paigal. Hiljem tuli siia õpetaja Ants klass. See oli siis. Hakkas muusikakooli juhiks ikka Jahans klassi. Juhatusel tehti esimene näidend möödunud sajandil Te rääkisite Toila möödunud sajandi kuulsustest aga selle sajandi omad. 20.-te aastate vaheajal dollas koos peaaegu kõik eesti kirjanduse rahvas. Marie Under, Henrik Visnapuu, rahvakirjanik Johannes Semper. Friedebert Tuglas kirjutab, et tema nägi esimest korda Toilas nörd alaliselt kirjanik, luuletaja Jeanine jäesele. Jänin tuli 13. aastal siia külla Solo kuubile, kes vene kirjanikule ka esse siin suvitas. Ja siis ta, käisin tal külas mitu korda tallaga siinse loodus nii väga meeldima. Ja 18. aastal ta asus siia päriselt elama. Elasin peaaegu suurema osa oma ülejäänud elust ja abiellusin kunsti andilise Toila neiuga Lissa kruntida. Ja ta väga austas oma naist ja väga palju luuletusi. Ta pühendas oma naisele, sest naine oli see ja inspireeris teda kirjutama armastuse luulet. Kui kolisin töötanud peole klassi, öelge palju kuulsamaid maid, töötas tollal kuulus-kuulus matemaatikaprofessori angetlam. Aastast 1000 903905 ja 1905.-st seitsmenda aastani töötas Jaan Anvelt ja praegu Toila kool kannabki Jaan Anvelti nime. 1968.-st aastast. Last on pärit veel Jaan Anvelti õpilane Daniel Blau, kes on sündinud martsa külas. Ja hiljem sai temast punaarmee kindralmajor. Tanel Plau hukkus 38. aastal. Daniel Plauan sündinud martsus siin ekslikult on jah pandud sellesama raamatukogu hoonele siia peale tahvel, et Daniel Plau mälestustahvel ja niisugune lugu kaed, brošüürid kestes, mis on trükitud märgitakset. Toilas on elanud Taaniel laulja Jaan Anvelt ja need majad on Taisto tahvlitega. Kahjuks siin majas küll Tarielblaugena keeranud ei ole. Ja õigem oleks võib-olla see tahvel üles panna martsa tema kodukohale mingisugune mälestusmärk üles panna. Niisugune ümberkorraldamine teha nukkoli meestest võib olla üheks nimekamaks. Koolimäeks võiks lugeda veel August Möldrit, kes peale Jaan Anvelt töötas 10 aastat Toila koolis. August Mölder oli Jõhvi Gümnaasiumi asutaja, Jõhvi Gümnaasiumi direktor. Jah, kui ta, pange käed kanged ammu nii ja kui seda ei ole, seal siis ei oleks. Tal tuli nii palju riideid ja see kindlasti ei ole, ta on veel seal õppinud, ütleme esimest aasta talilahke, aga ühtlasi ka nõudlik. Talvel olin kylaska poistega lumesõda, kui väljas oli sulailm ja ei panda pahaks, kui mõni lumepalle omale krae vahele potsatas. Suvel armastas paljajalu käia tervise mõttes. Ega ta nii karistamist ei pooldanud, aga vaes kuigi hinge täis tekkideks isegi panin seisma ka ikka. Mäletan, ükskord oli esmaspäev, tüdrukud kutsuti vastama maade teadus, isegi maa teatas Vene kiiresema teid kolmandas jaos Sis. Ja Sa võid ju osanust vani sinna seisma, kastike pahameel tuli, sest nii laisad ei ta muidu ta püüdis nii läbi saadetite karistada. Aga nõudlik oli, no alguses revolutsiooniline tegevus olnud, organiseeris noorte poliitringi. Sealt võtsid aktiivselt osasid vennad, Kipparid, Aleksander lahjulistki. Praegu toimub Hiiumaal niisugune ümberkorraldamine, rahvas asub elama ikka teatud keskustesse, olgu välja kujunenud meil kaks keskust, põllutehnika koordis ja siin kalakombinaadi virulase ümbrus ja eks siis sellepärast muidugi rahvaarv kasvab. Kes õieti praegu Toilale näo annavad, kunagi, nagu ma aru sain, olid need suvitajad vest Toila küla? Jah, on põhimõtteliselt ju väljakasvanudki tänu suvitajatel enne esimest maailmasõda suvitas Toilas ju ligi 1000 inimest. Käisin suvitamas ja teine, mis siis enne esimest maailmasõda rahvast juurde tõmbas, oli Jelizeevi lossi ehitamine ja pargi rajamine. Aga praegu muidugi on ikkagi keskleksin. Filorani ja kala on kalakombinaat, on küllaltki suur. Kalakombinaadi keskus asub siin, tsehhid asuvad veel Narva-Jõesuus, Rakveres siis kalurikolhoos, virulane, selle keskus on koondunud siia kalurikolhooside liitmisega. Vokas järjest laieneb põllumajandustehnika Kohtla-Järve rajooni koondise asula keelata kõik nii toredas ja väga ilusas kohas. Kui sageli teie mere ääres käite? Suvenic ikka tahaks iga päev korra ära käia. Talvel, nüüd küll, on isegi talvel väga ilus käia. Pargis avaldame ka päev läbi akva merd. Kui just päris mere äärde pääseb. Paljudel kanaleid siinkandis praegu üldse on 60 ringis ja tal on kõik hästi, ka väljas. Said kala, ei saanud talle, jagad väljaski liikumist, teised lülid olid nagu sepad paati rõhutama, sest mitte midagi ei olnud seal sees. Meil oli veel siiski üldiselt kolme koldondid, mõni neist oli midagi olla paarsada kilo, millest see tuleb, et meri ühele annab, teisele mitte. Kuidas, kus, kus uskuda, kala kogub? Päästab kude aeguste kudele, kokuleerid on praegult. Meil kalapüügis selline olukord, et selline on meie kolhoos siin Soome lahe kaldal. Üks selliseid kolhoose, kes püüab veel seisev loodadega kala, teised kalurikolhoosid on selle püügiviisi juba maha jätnud kui ebarentaablid. Ja nähtavasti neil siis ka sellist kala ei ole meie püügikohtades siin just peab seda ütlema Toila Toila rannakohta, et siin on veel olemas küllalt sobivaid püügikohti, kuhu kala tuleb igal aastal ikka nii päris stabiilselt kudema. Ja teie jääte oma püügivisi juurde ikka kindlalt ja, ja praegult, kuigi see püügiviisi juba loetakse vananenuks ja ta on võib-olla võib-olla tõesti mõningatel aastatel ebarentaabel, kuid me leiame, et me jääme ikkagi selle püügiviisi juurde siis juba ainult sellepärast, et me saame püüda kala sel ajal, kui teiste küünistega teda ei ole võimalik saada. Sestraalidega harilikult ei mai lõpus ja juuni ja juuli alguses kala siit ei saa vaid ainult seisu nootidega. Missuguste paberitega pead mees olema etta kalurite hakata, seda merele pääseb? Meil peavad olema kõik kalurid, spetsialistid peavad omama juba vastavaid kutsetunnistusi. Kas olema siis laevajuhid, võitraal, meistrit või mehaanikud. Ja see lihtne kalur, kui niisugune lihtsalt kalur või see tänapäeval hakkama niisugune nimetus ära kaduma, kõik on juba siin kaptenilt ja kõik on, kõik on mehaanikud ja kõik on traalmeistrid ja ja see madruse või kaluri nimi see Kaup nagu ära, sest. Tehnika vajab praegult ikka spetsialiste. Põhiliselt meil, noored kalurid, need on meie kalurite lapsed. Kalurite pojad. No siin on lahtine meri, teil merehädas, oled tulnud. Ma ütlen, siin rannas on viiskend jäima liig suur torn, tulija tola, laadal oli sees ja siis lõi sead paadi vett täis ja ja siis treisima siit 18 kilomeetrit juures randa, siis oli viis kraadiga külmatekkeline rinnust saadik vees ja kaljut, leipurust ja nii suurt võrgukorgid ja keerasid ümber käinudki kõik. Eks need hoidsage neid preeria ega muid, milleks meil kõik põgised Norrid juba ammu ära sööneks, oma eluaja merel käinud, eks seal juhtub paljugi. 70 aastat vanad juba, ikka väikse rüsa väikeserveras käin Te, olete nüüd nii kaua merel käinud ja kalu püüdnud ja miks te selle ameti endale valisite? Kunsti? Merel teete? Virde armastamine või tallad lahti öeldakse, see kutsumus on ka ikka proovisid teisi ametit, aga ikka meri jääb ikka mereks. Teie olete ka juba õige tükk aega kaluritega tegemist teinud. Neljandast aastast peale. Kuidas kalurid on võrreldes teiste elukutsetega toredad mehed, vanad on võrreldes maameestega teistmoodi, sellepärast et nad on elanud igasuguseid verehädasid üle ja ja kuidagi iseloomult on nad tugevamad kui maamehed. Iga mees ei sobi meremeheks. Missugune Nendest siin veedetud päevadest teele kõige rõõmsam võiks olla? Muidugi, kõige rõõmsamad päevad on need, kus on kõige suuremat kala keegi saagid andnud. Kõige parem müügitulemus on andnud 55. aasta juunikuu 24. kuupäeval, see oli 92 tonni, oli ühe brigaadi peale praeguse ajabrigaadi peale, siis oli küll virulased, kolhoos oli ainult Toila brigaadid, 64. aastal ühendati siia veel mereankru kolhoos ja mahust lahe kolhoos. Mereankur oli juba ennem ka ühinenud Saroni väiksed kolhoosid, ankuri, Ameerija, Neptun, ankur, jam, erined ühinesid 50. aastal mereankruks ja siis 51. aastal ühines nendega veel Neptun. 64. aastal ühendati need kõik üheks kolhoosiks nimeks virulane. Küll on teada kõik kuupäevade järgi millal üks või teine kolhoos ühines ja kuidas nad kõik kokku said. Kas kõik arvud on teil nii hästi peas ja kas kõik arvudest on, aga ta teab niisugune pea olemas. Numbrite tehast? Mida te püüate? Ja minul, õnn tuli minul räimi räimi varem oli siin kilupüügiga, aga nüüd viimastel aastatel on kilu, kilu, saakesed ei ole olnud midagi. Kuhu te selle kala annate? Noh, praegu läheb, põhimõtteliselt on siin kombinaat, võtab ta vastu, nüüd on juba teist aastat töötanud oma suitsu, see, mis osa kala omale võtab ja missugune ilm annad kõige paremini kala. Oleneb, kuidas on, on külmavee, kala vajab oma ja teatud temperatuuri alandab nii kaheksast 12 gradi, uidata nii palju vanast proovismik kraadilise asjaga, võrkude käisime, kui on kaua aega olnud idatuuled veel külmad. Teil on suur merekaart seina peal kõik sihid välja veetud, tütarsaarest alates seal ümbruskonnas hüüategi või? Tüüp tuleb tihtipeale meie oli kaka, mitte siia seal ja lastel oleks olnud ranna lähedal, kui sõidad, siis pole mingit kompassiga midagi vaja. Komsomolikalendreid, Rudonilisaine, salaniidad jõuga hambad ei ole selle, kus elektrimis on suuremad laeval, need saavad olema kõik navigatsiooniriistad olemas. Väikesed siin väiketraalid neilt otseselt nii palju ei nõuta. No new tase peab olema ikka merekaart, kohalik digirajooni kaart, kompass siis pappmall ja paralleeljoonlaud ikka nii, mis, mis kaadide jaoks on ette nähtud, sest nad on kursuse lõpetanud, selle peale peavad ikka mõistma seda tööd teha. Suurematel laevale ja seal on juba neid igasuguseid navigatsiooniriistadest peada lasevad rohkem silma järgi juba udu jahutusel ainult kompad. Kolm 15. puhub kagutuul seitse välja, see murdeseal jää tulid veres ja see oli Jan Gruusias. Ja kuidas veel, ootab juba tuule põhja asile kibedalt stab jääd, siis ei tähenda Kalve edasi. Kiiresti kerisin ülesse, hakkasin tulema, oligi ist kinni, kuhugi pääsenud enam, siis leidsin pahelisuse kokku peale, mis me teeme siis alguses võtsime asjad, panime üksteise järgi, saaks läbi suruma, ei surunud läbi vallas tal või, ja siis tuli lahtne vesine, kõva tuul oli ka seal üks seitse kahtleval öelda Jerdamisegalise juurde üheksapallilist tuult ja ja siis lakkasid, vaatasid, hakkame kokku, no ei saanud üksteise küljes pidada, üks Lepistardin teise ara võiks vaat kus, kus Arold lahti, vett rohkem põlema läks läbi. Pärast hakkas hakkas siiapoole tulema omal ajal nagu näiteks nende tähendab toredasti lappimine võib-olla läbi jooksnud. Ja siis on kas üht-teist nagu jälgi sisse, kuhugi kellegi kuhugi minna. Alles Simmidemaatili seal meie kõrval sisse laius, Nad võtsid meilt naftat, on siin 40 liidril lahmi natuke rohkem telling liitrit naftat nendele ja nad jäid lahti, meie sõitsime, jäädi vahele, seilame silla Tomlase valgeks, siis hommikul lähme seal nii hommikul oli Eeesselliga neljal või niimoodi. No siis hommikul kella kuuel jooksevad seal lõinadele paadist läbi laiust alla. No meil seal paadis seal kaikad, mis seal, millal tuumad teevad peale võetud igasugust ja siis käisime Keila ühendust vedela kolm meest, siis tulijad ikka meie paati sisse, sinna. Seal läks paat põhja, vajutati alt ära ja mehed tulid jäätükkide mööda ka suured lauatükid hoidnud jäädik meest peale kannatab, on kaika kahe tüki peale rõõmsasti küll kuidagi jälle sealt ja niimodi hommikuni hommikul küll on kuskile minna ainult diali ümbergi, teistes hakkasime jäätmetega alla tulema, mõtlesime hetki kukkuja lähedal mehi oli temaalla aranda välja. Paadid jäid padjad sel merele ja siis tuli meil jäänuku Jelofispaadid ära. Ühesõnaga nii kõva jooks oli jää lõhkudes kolm paadi taha, seal meie vaataja Liia siis veel kakstikulisel sõitis, jäi nendest, läbisid võistlused vahedalt, tõmbas puru ja ei saanud midagi nendega kolmandsivad uppus meil üksukusele koha peale, kus nad jäid jäävangi ja kaks tükki selle jäälõhkuja taga ja ta naeratas seda hommikut ka. Soomik ei olnudki nii hull, kui see oli, sellepärast et sinna oli torm, oli lõhkunud meil kõik selle elektrivalgustus ära ja siis muidugi kalurite naised, tulite siia lapsed, need aga. Aga olid paanikas, et mis nendest üldse meestest saab ja kuskil ei saanud teatada, nüüd on palju kergem, on veel raadiojaamad olemas on, laevade peal on ka siin kontoris, sel ajal ei olnud, pime oli siin kontoris, siis lapsed nutsid, naised mõtlesid küünlatule valgel, me istusime siin. Ja me helistasime muidugi igale poole päästejaamadesse, kus oli võimalik ja kutsusime abi Leningradist ja Tallinnast ja Tallinnast tuli siis Naktsiir välja. Aga see torm oli niivõrd tugev, et tema jäi Keri saare varjule, kuskile ta ise tormivarju, nii et teda ei saanud ka tulla midagi siia päästma, aga torm vaibus ja jäetamine oli kaunis suur, nii et hommikul kalurid pääsesid ära. Üks nendest laevadest, siis vajus ära. Aga järgmisel päeval, kui nad maale tulid, need mehed, siis nad olid kõik habemes ja ja õhnadia niuksed. Ööpäeva jooksul võivad mehed nii palju muutuda. Noortel meestel isegi oli habemed hallis. Ma olen olnud olla üsna mitme mere ääres, nagu siin öeldakse, olen olnud Riia lahe ääres elanud, selles Saaremaapoolses küljes elanud, mis käib punu otse vastu Balti merd. Ja siis muidugi peab ütlema, et see meri, mis siin Toilas on see minu arvates sarnaneb sellele Balti merele. Ja see laine ja see lint koha ja mühin, mis siin rannas on see väga sarnane balti mere mühinale ja lainetus sai, iseloom ka. Ja see tähendab, selline suure mere nisugune hõng on siin selle koha peal ja see on nagu omalaadne niisugune ja väga vajalik inimesele nagu rahustab niisugune tunne, et sellist merevõimsust ja jõudu selle mühinal, aga siin on juba kallas, niisugune meri on väga sügav ja laine on niisugune küllaltki suur ja ja, ja järsk muidugi see koht iseenesest Toila asula või Toilasin ümbrus ja kõik see on ju küllaltki küllaltki ilus ja just eriti mõjub see järsak, see paekallas, mis siin paljandub, et see vaade sellelt järelikult on merele on, ta annab väga suure vaatepiiri, mujal me kuskil ei näe niisugust suurt vaatepiiri, sest siin on ikkagi mõne koha peal kuni siin 50 meetrit üle merepinna, siis saab kohe merele näha. Ja ka vastupidi, kui merelt vaadata siia seda Toilad, mina olen seda ka vähe näinud, aga ta on hästi kena Anda sel ajal, kui toomingad õitsevad ja meri on niisugune vaikne. Vot siis on see Toila mere poolt vaadates väga niisugune ilu, kus tulebki, ei tule, seitse tulin. Panime rüsa sisse sallaste ja mina ja ja siis. Neymar rüsa sisse ja ma käin juba maale, teeme, panin üle, pole ilus vesi, riided läikis. Ja mina painet. Mis asi tuleb, palun ka meie peale? Seal allveelaeva, mis on haige, ei ole, mis sa ei näe, ise paned tähele ja meie pole piimast aimad, sarved suured, siis esimene otsandad kõrgel ja tagumine ots on ka kõrged keskpaik on hulk maad, kord vee all ja siis läksin randa ja kaks tükki siis vaata seal rannas jälle neid kolistanud, midagi oli mul kohe nii väga, seda seal rannas ja siis läksime muidugi head teised, kes tulid, siis lakkusin, vaadates seda, mis merest ära tuli ja siis hakkasin siis Toila poole tulema. Eks lapsed olivad jälle mere ääres seal ja hirmutas ja, ja siis lasevad Igasa varrukad Natk, river, krabisisvatasime tursasilla poole ja neelab, meie vaatasime, läksivad kolmekest, ujub kenast ja nii, et kes paik, hulk maad medaliga. Vot, ja siis esindan meie peal ja tarbed, mis sunnib siis põtra minema merre, naasise Käia kuum mail oli, kas ta siis taatlus siis ennast karasatavalmis? Räägitakse, et teil pidid külas käima sealsamas alevi vahel jalutamas spets loomapargis lossivaremete vahel kits. Minski, jalutas ringi, metskitse, võtan selle sageli. Põdrad tulevad diaultimate ülesse. On isegi juhus esinenud, et põdrad tulid laulu pidule kolm põtra, pullid eesotsas kioskid ja kõik olid pargis üles sätitud, päeval pidi pidu hakkama. Hommiku põdrad jalutasid ümber nende kioski. Väga palju esineb üldse Toilas metsloomi. Paekallas on niisugune looduslik barjäär, kuhu loomad nagu teatud määral kuhjuvad. Praegu võib loetleda Toilast, Talle, põtrade ja metskitsedel metssigu. Siinsetes metsades kohtab Ilvest, rebaseid, nugiseid muidugi jäneseid, oravaid, väiksemaid metsloomi kärpisid üsna arvukalt. Pühajões näeb sageli saarmast, isegi on tatra, on tatra, on viimasel ajal pühaikesisse rändanud ja tema mitmel aastal on pesitsenud ja toonud välja pojad. Oru pargis. Järsud kandsid rahastel, vähe liigub metsistunud koht väga, aga õhtul, kui on vaikne rahvast pargist ära läinud ja kui sinna satud käima vatis, lähed ilusat pruuni-valgekirjut, pojakesed ujuvad jões ringi, on tatrapojad. Väga huvitav on ka veel oru pargi linnuriik, kuna siin olid kõrge paekallas paekalda ja mere vahel asub laialeheline salumets. Esitatava palju arvulisi, väga palju pesitseb siin, kullisid kakkusid. Mina olen, kohtan, disesin arvukalt kodukaku, siis pesitseb raali kakk. Sageli võib ka näha läbirände ajal või talikülalisena peamiselt ööd, kaku värbkakku. Kõige ilusam oli kevadel kui kogu pargis õitsevad toomingad, laulavad ööbikud ja meie pargis ööbikud normist kinni ei pea, nagu räägitakse, asustamis normistad, siin on näide, kuid siiski väga-väga palju. Noh, teie lastel koolis on siis väga mõnus kõiki neid linde tundma õppida ja see oli nagu elav muuseum teil. Meil õpivad siin lapsed ja tihtipeale käivad õpetajad, õppimasin. On korraldatud õpetajate kursused just spetsiaalselt lindude tundmiseks, linnulaulu kuulamiseks. Millal ehitati oru loss? Oru loss ehitati 1897. aastal kirik 1899. aastal. Pargi rajamise töödega alustati aastal 1900. Oru pargi autoriks on sajandivahetuse tuntumaid loodusteadlasi ja Haieldas ja arhitekte. Riia linna peaaednik. Muuseas võiksid mainida ka seda, et kupade rajatud veel Eestis niisuguseid pargid nagu Kadrioru Polli ja oluster pargid kupalt projekteeris selle parkija ja viis ka siis ise oma projekti loodus kandis maha. Park oli rajatud niinimetatud Itaalia renessansi stiilis. Need pargid nikerdati välja. See oli suur kunstnike ja arhitektide tööoru. Lossi juurde kuulusid siis iluaedade veel hipodroom just nagu vanadel roomlastele. Talle selle kuulus oru lossi juurde niinimetatud lasteaed, mille eeskuju tuleb minna otsima õige kaugelt vanades idamaades. Kuningad ja rikkad rahakad, mehed rahasid omale kah niinimetatud lasteaedu võib-olla kõige primitiivsemad kujude kohta veel selliseid lasteaedu praeguses Kesk-Aasias niinimetatud tekkis lakkide näol. See on siis niisugune kõrge müüriga piiratud ala kasutatakse peamiselt looma perekonna vabas looduses elamiseks, sellise naisteaia siis ka see rajas oma naise ja perekonna jaoks. Ta asus otse lossi lõunaküljel. Lossist oli otse, päästsin aeda Dali hästi luksuslikult ja ilusti kujundatud seest kogu suve alates varakevadest hilissügiseni õitsesid seal lilled. Lilli vaatati suve jooksul kolmel korral, samuti kasutati hästi rikkalikult potililli. Oru park on looduskaitse all alates aastast 1959 siis sai õpitud tundma oru pargi loodust. Selgus ka, et siin kassast 260 mitmesugused puu- ja põõsaliiki ja vormi paekaldaaluses metsas kasvab. Omapärane tain. Maaki kuslapuu. Minu teada on see ainukene eksemplar, mis Eestis kusagil, kes esineb, võiks nimetada, on väga huvitavad taimed, temal ei olegi veel eestikeelset nime, kohalik rahvas kutsub teda maa kastanics ja värvide poolest isegi siis, kui taimed ja puud ei õitse. Kui peaks kõik nagu roheline olema, siis pole ühtegi siin teie pargis kõik roheline, sest puude lehed on ta nii väga erinevat värvi ja alates tume-tume lillast kuni hele hele rohelisena. Jah, see on kõik saavutatud just puude ja põõsaste oskusliku paigutusega maastikule. Missugune on teie arvates kõige ilusam ja kõige mõnusam koht Toilas kuste võib-olla alati tahaksite olla ja kuud õues tahaksite kasvõi näiteks jalutama minna. Siuke park, jess meelelannada, keedigi kiiru ära jää. Insenere rändesuhted ja sealt tagasi koju ja ongi paras jalutuskäik tehtud. Minule meeldib jalutada sinna maltsa poole, seal on väga ilus koht seal kõrge kalda peal, sellest vist ei olnud kellelgi juttu. See on alati väga ilus, kui on päikeseloojang ja sest päike läheb siis merre looja ja on kõik väga ilus, aga võrratu ongi aladel härjaoja või aluoja. Tal on väga mitu nimetust. See on mitmeastmeline kosk, mida on väga harva leida. Iga kevadel me teeme kaks korda kolm korda jalutuskäigu ja et seda v langust leida. Mis on Narvas nüüd enam ei leia, aga siin me leiame seda mitmekordselt. See on kõige ilusam paik, mis Eestimaal, võib-olla mina armastan kõige rohkem vast siiski käia nende panga all. Sest ma armastan puutumata tervet moodust. Kus ta seal Toila Toila nime kohta ka juba väga mitmesuguseid variante on? Üks variant venekeelsest nimetusest. Jah, lüpsipaik Toila, küllaltki noor asula, see praegune Toila külanematust enne oli kõik käri lõppe küla Toila all küla siin ja, ja see oli Toila Männiku küla sõna Doyle andunud, võrdlemisi hilja. Aga ei ole õnnestunud selgeks teha, kus ta siis on täpselt püha jõgi, see on, selle kohta käib ka mitmesuguseid variante, noh, üks variant on see, kui hakati meie talupoegi ristima ristiusku, siis olevat pühajões neid ristitud. Ja teine niisugune versioon on see, et katku ajal olevat siis ühel pool jõge haigus levinud ja teisel pool mitte ja siis selles järgi olevat jõge hakatud nimetama püha. Jah, ma olen ka kuulnud vanemate inimeste uskis, räägivad sellest katkust, püha ääres elavad inimesed kasutasid allikate siis hakatigi uskuma nendesse allikatesse, keda imettegevad allikad, nende vesi on hästi puhas, ravib kõiki hädasid ja tõbesid, siin on suuri allikaid, mis kannavad nimesid, näiteks püha allikas, pühaoru ojal, siis on ohvriallikas aluojal oru allikas, härjaojal, neil allikad avanevad, üleval nael ja voolavad siis jugadena kaskaadid alla. Olgu siis võib-olla veel tuntum allikad on siin pargi Al-hõbeallikas, selle kohta liigub kah oma legend, selles allikas vanal ajal on käinud neiud kuuvalgel suplemas, mis pidi neile siis andma kordumatu võlumeeste silmis või seal hästi kate saie kohta. Et jaekohta siis pidivisklannas käima täiskuu ajal keskööl. Kui mõni oli nüüd armunud mees, noormees, aga no teate küll mingi väljagi siis aitis kohe kui läksid vilklema, seal kuuvalge vist käis täna siis normisel jama. Väga kahju, et nii hilja sai sellest teada. Ei teadnud ennem, et oleks selline võimalus. Ja ilus ilm ja kas te oskate praegu lugeda või deklameerida luuletusi Toila kohta põhjakaldal seisingi põrisel seisin poltiga järsul rannal kase ladust, vaske kõlises kulda varises, vahtrovaat, tõusid pihlakad, kuused, sihvakad vastu, tumedalt sigalat lahte, südames valu kihvatas need kaldagi, järsud ja uhked luuletus, kellelt Aira kaalud.