Ülikool. Kui me räägime ilmast, ilmajäämisest, ilmast, ilmajäämisest, uuest ilmast, heast uuest ilmast siis võti kliimamuutuste mõjude mõistmiseks ei paikne troopikas. Se paikneb Arktikas, natuke vähem Antarktikas. Ei koole. Mereteadlane ja matemaatik, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere Kõneleb teemal ilmast ilma. Head kuulajad, et ega ma tegelikult ju millestki muust väärtuli oska kui merest meres. Me ei ole ilma. Eesti on Euroopa üks suuremaid mere riike praegu Me oleme rannajoone pikkuse arvestuses Euroopas 10. kohal. Meri ei ole valitud siin põhiteemaks üldse mitte asjata. Meri on see, tänu millele on meil siin see ilm, mis on. Kui merre ei oleks meie ja Ameerika vahel oleks meil umbes samasugune ilm nagu oiminakonis. Kui meil ei oleks merd meie Ameerika vahel siis oleks Soome suurelt jaolt jääga kaetud ja meil siin parimal juhul tundra. Sest Gröönimaa jääkilp on õige natukene põhja pool. Meie laiuskraadi merevaatlemine annab meelega tunnistust sellest, kui omapäraselt võivad kulgevad asjad meie maailmas kauni eestikeelse sõnaga paradoksaalselt. Veel 60 aastat tagasi jämedalt olid ka kõige suuremad mereuurijad ka need, kelle kaal üle 100 kilo. Kindlalt veendunud, et ookeanide põhjas nelja-viie 10 kilomeetri sügavusel peab olema külm, kõle, elutu sel lihtsalt põhjusel, et ei tundunud olevat mehhanismi, mis viiks hapnikumaailma merepõhja. Me oleme harjunud siin sellega, et igas hingetõmbes paras sõõm liitrises kahes õhus paarkümmend protsenti hapnikku enam üldse ei mõtle selle peale. Hapnik on atmosfääri koostisosa. Hapniku kulgemine meresügavustesse saab toimuda väga väheste mehhanismide kaudu. Kõige tuntum on diffusioon. Vaikselt, kui paneme mingi gaasi vee kohale, hakkavad seda molekulid vee sisse minema. Ja nii saab hapnik meie järvede jõgede põhja aga mitte niisama lihtsalt ookeani põhja ookeani veekihi paksust on palju kilomeetreid. Ja kui võrdleksime ookeani supipotiga, siis ega seal väga palju vahet ei ole, noh, suuruse vahe olgu. Aga supipotis, eriti kui ta keeb on igal kõrgusel hapnikku, umbes sama palju. Seal lihtsalt põhimõtteliselt supipotti soojendab, tuli või pliit altpoolt. Ja siis läheb käima, protsess pidujutakse konvektsiooniks all poti põhjas, vesi soojeneb, tõuseb üles, mullitades kõlaza keema läheb ja kuskilt mujalt peab teine vesi alla minema. Ja teine vesi viib poti põhja endaga kaasa, hapnikku. Ookeanides on asjad nõnda, et need soojendatakse ülevalt mitte Altpäike, õhk, mis iganes. Ja me kõik teame, et nendes temperatuurivahemikes, mis on ookeani pinnatemperatuuri jaoks tavalised on ju soojem, vesi, kergem kui külmem. Nii et ookeani pinnakihid on kergemad kui põhjakihid. Täpsemalt öeldes, tihedus on väiksem ja ei ole olemas sellist kohvikannu sõela moodi asja, mis suruks selle kergema, kuigi hapnikurikka vee ookeani pinnalt põhja. Selline kohvi presskannu moodi sõel on tegelikult olemas kahes kohas maailmas. Üks neist kõige suurem ja tähtsam on päris meie lähedal Gröönimaa idarannikul. Ja see on seotud ühe teise protsessiga, nimelt, et kui sügisel talvel läheb sealkandis väga külmaks, meil hakkab lund, sadamajõed, järved jäätuvad, siis jäätub see alga meri. Aga kui soolane vesi jäätub, siis tekkiv jää on palju magedam. Suurem osa soolast jääb ette. Ja nii läheb värskelt tekkinud jääkihi all merepinnakiht hästi soolaseks. Mida soolasem ta on, seda raske, seda suurem on vee tihedus. Ja see soolane tihe vesi vajub ookeani põhja võttes endaga kaasa hapnikku. Ja see on mehhanism, mis hoiab käigus elu kõikide ookeanide sügavamates osades. Õige natuke toetab seda ka Antarktika lähistel tekkiv jää. Seal kippuv jää olema enam-vähem paigal, mitte alati, aga sageli. Gröönimaa lähistel tekkiv jää liigub tuultega üle kogu Põhja-Jäämere ja muudkui tekib seda jääd juurde ja muudkui tekib seda soolasemat vett juurde, mis viib hapnikku merepõhja. Mis oleks siis, kui seda pumpa ei oleks? Saaksime õppida näiteks mustalt merelt? Must meri on ju põhiosas elutu. Sügavamal kui paarsada meetrit võimutseb väävelvesinik. See on eesti keeles ka hea nimetus, odame, tunneme vahest tualetis. Ja elu on ainult pinnakihis. Me vahest räägime probleemidest, mis võivad siis tekkida, kui golfi hoovus seisma jääb. Kui meile siia enam väga palju sooja ei tule. Aga see ei ole päris probleeme. Päris probleem oleks see, kui ookeanipõhja hapnikuga varustab mehhanism, seisma jääks. Paljud eksperdid arvavad, et viimati juhtusse 252 miljonit aastat tagasi hoitakse permi triase välja suremast sündmuseks. Paljud siin on minu eakaaslased. Küllap te mäletate, kuidas me õppisime tsiviilkaitset ja vahest siis selle käigus võib-olla sarkastiliselt, võib-olla kurvalt ütlesime, et noh, et elu maakeral elab tuumapommi ja tuumasõja üle, sest vähemalt tarakanid jäävad ellu. Kus siis prussakad, eesti keeli selles Permid Riiase väljus, olemas, sündmuses kadus ookeanist 96 protsenti liikidest ja maismaal 70 protsenti liikidest. See oli hullem kui tuumasõda, sest hävisid ka putukad. Seal on globaalprobleem mitte selles, et golfi hoovus tooks meile vähem või rohkem sooja vaid kogu ookeanide veemassi, eriti põhjakihti. Haarava transpordi seiskumine on globaalprobleem. Teadlased on seda lähemalt vaadanud ja püüdnud hinnata, kui heas või halvas seisus see on. Ja see transport, mis varustab ookeani põhjakihti hapnikuga see on alates 19. sajandi kespaigast ehk viimase paari aasta jooksul viimase poolteise 1000 aasta nõrgemas seisus. Kui siit midagi järeldada. Meie ilma kohta teeme sarnaseid palju järeldada ilma kohta ja võimalike muutuste kohta, mis meid võivad ees oodata. Aga ka selle kohta, millised muutused on meile tõeliseks ohuks. Siis võib-olla kõigepealt hästi lihtsad järeldused. Kui me räägime ilmast, ilmajäämisest, ilmast, ilmajäämisest, uuest ilmast, heast uuest ilmast siis võttis kliimamuutuste mõjude mõistmiseks ei paikne troopikas. Se paikneb Arktikas, natuke vähem Antarktikas. See on probleem, sest need piirkonnad on äärmiselt raskesti ligipääsetavad, seal on külm, seal on kõle sellele, kes kütet väga raske laevaga paksus jäämas, siis navigeerida. Väga karmid ilmastikutingimused. Ja meil on selle kandi kohta hirmus vähe andmeid. Mis tähendab eesti keeles, et ei tea, mis seal toimub. Me isegi ei tea, päris täpselt, palju jääd tekib. Me ei tea, mis toimub isigeltsaga siberis ja Kanadas, palju jääd tekib seal. Kas jõed ja järved on seal üle aasta ja kaetud palju metaani eraldub? Sealsel rannaprotsessid on täiesti teistmoodi kui meie omad. Me vahest kurdame, et lained uudistavad liivarandadesse, augud viivad kuskilt kruusa minema. Põhja-Jäämere rannikut, suures osas on veidi utreerides külmunud muda. Kui enam ei ole jääkatet merel, randa mitte juhuta, rand sulab üles ja vajub laiali. Rannataganemine on üleüldine protsess, see peabki nii olema. Meie kandis on meil probleem, kuranud taganeb rohkem kui meeter aastas. Vesi viib vahest liiva ära. Seal on üsna sageli mõõdetud lanna taganemise kiiruseks 100 meetrit aastas sest land sulab ära seal omaaegne jõemuda, mis on külmunud. Nii et sealt see mõte, et Eesti ilmateadus eesti kliimauurijad peaksid väga tähelepanelikult vaatama, mis toimub polaarmaastikul, see on võti meil toimuva mõistmiseks. Ja palju kordi on näidatud pilte õnnetutest, jääkarudest, kes on nii-öelda näljasurma äärel. See, kui põhja jäämeres enam jääd ei tekijääkarud, ei saa enam hülgeid kätte. See on kurb neile, see on kurb veel mõnele liigile. Aga kui Arktikas enam jäädi tekki põhja jäämadel ehk teisisõnu, kui pelsin enam üldse külma talve ei ole siis võib kogu maailm seisma jääda. Läänemerel on selles osas natukene vedanud tegelikult palju rohkem kui mustal merel. Eluga meie merepõhjas hapnikupõhine elu ei ole iseenesest mõistetav, aga see elab mõneti teistsuguse mehhanismi alusel. Kui juhtub nõnda, et mõnda aega on tuul puhunud ida poolt siis puhub tuul jämedalt öeldes suure hulga vett Läänemerest välja magedat vett. Ja kui siis tuul pöördub sobivasse suunda lääne poole, kust meil enamiku tormid tulevad siis võib paari nädalaga pressida Läänemerre nii palju soolast vett juurde, et terve merevee tase kasvab terve meetri võrra kogu merel. Sõda on palju kümneid ja vahel sadu kuupkilomeetreid. Ja see on siis hapnikurikas põhja, merepinnavesi, see on raskem, ta on soolane. Kui Läänemerevesi ja ta vajub, siis merepõhja levib tasapisi mööda Läänemere põhja, peaaegu meie randadeni välja Soome lahe suudmeni ja vahel ka Tallinna kanti võib veel peaaegu helistada selle vee molekule. Ja see on see, mis hoiab elus Läänemere põhjas hapnikupõhist, ökosüsteemi. Kunagi tuli seda vett palju, igal aastal umbes viis korda iga kord mitukümmend või kuni 100 või 200 kuupkilomeetrit. Midagi juhtus umbes 30 aastat tagasi. Järsku need soolase vee sissevoolud, see nii-öelda elustavad sõõmud kadusid, nad tulid kord viie aasta kohta. Küllap mäletavad paljud, et 40 aastat tagasi oli tudengi jaoks üks hästi hea amps. Suitsuturska. Läänemeres peaaegu pole enam turska, tuss tahab soolasemat vett kui see, mis meil praegu on. Nii et ilma muutumine, tuulte suuna muutumine on järsku see, mis võib anda elu või hävitada elu. Meres. Ilmast rääkimine ei ole suusoojaks, jutt ilmast rääkimine on palju olulisem, see on sellest rääkimine, mis on meie toidulaual järgmisel paarikümnel aastal. Sellest rääkimine, kas Läänemeri elab mõistliku elu või on lämbumas või juba surnud nagu must meri? Suurelt jaolt ilmast rääkimine tähendab meie tervisest rääkimist mitte viirushaiguste pärast vaid ka selle kaudu, et me kaasajal oleme ju kõik passiivsed suitsetajad. Kui head sõbrad Poolas põletavat kivisütt või meie oma inimesed põletavad põlevkivi. Suur osa sellest tuhast ja muudest ainetest, mis põletamisel tekkivat, püütakse küll kinni aga teine osa käib ümber maakera, korra ringe jõuab läänetuultega tagasi. Me oleme kõik passiivsed suitsetajad. Sageli ilmast rääkides arvatakse, et räägitakse ka kliimast. Õige ja vale. Aga ilm ja kliima on kaks äärmiselt erinevat asja. Juba meie sõnavalikust ilma ja kliima kohta tuleb see välja ilma kohta me saame öelda nagu inimeste kohta, et võib-olla hea või halb tuul võib olla kuri, päikeseline, pilvine, tuuline, vihmane, aga hea ja halb inimesi iseloomustavate sõnadega. Me räägime ilmast. Kliima kohta. Ei saa selliseid asju öelda. Kui võib-olla kõige lihtsamalt püüda väljenduda, kus on ilma ja kliimavahe meie igapäevaelus siis ma alati mõtlen heale kolleegile Ain Kallisele, kes seda seletas päris lihtsalt. Ta ütles, et ilma peale me mõtleme siis, kui teeme riidekapi lahti ja vaatame aknast välja, mida hommikul selga panna. Aga kliima peale mõtlema, siis kui läheme poodi, ostame endale midagi järgmiseks hooajaks. Siis me küsime, silm on täna. Me küsime talvejope soojendamisvõime kohta meile oodatavas kliimas. Ilmale on omane tohutu muutlikkus, meeletu muutlikkus. See, et ühel päeval sajab vihma, teisel lund, see nagu päris pisiasi. Aga rääkides sellistest kategooriatest nagu aastaajad näiteks päris kevad, see on aeg, millal taimed kasvama hakkavad ja ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb püsivalt üle, pluss viie kraadi. Need on asjad, mida teavad meteoroloogid, aga mida nad siis püüavad kuidagi teiste sõnadega edasi seletada. Ehk teisisõnu, millal võib kartuli maha panna? Keskmiselt saabub see Eestis 22. aprillil. Paljuaastane keskmine, aga on juhtunud, et saabub päris kevad 21. märtsil. Või alles seitsmeteistkümnendal mail viimase 100 aasta jooksul. Põllumees peab ikka omama väga head seljaaju, et selles muutlikus maailmas kartuleid maha panna. Mõni seeme ei karda midagi. Kartul ei tohi külma anda, vähemasti Kohilise tohtinud. Eesti on ju tohutult suur riik ka kliima mõttes. Meil on ju lausa mereline kliima meie saartel ja väga kontinentaalne. See on siis külm talvel soe, suvel sisemaal. Nii et Võrumaal saabub päris kevad. Ja sellega tegi tohutu vea Nõukogude Liit. Ta käskis terves Eestis panna kartuli maha, ühel ajal. Noomis Nõukogude juust, sai, teame, kõik kadus ajaloo prügikasti. Nii et ilmun on see, mida me nii-öelda omal nahal tunneme või mõõta saame ühes konkreetses kohas. Ja see, kui me siin midagi mõõdame, ei ütle suurt midagi ilma kohta Võrumaal. Välja arvatud üksikud juhud, et me saame mõõta tohutu tutthulka parameetreid suurusi. No õhutemperatuuri üle käib kõige suurem vaidlus Pariisi kliimakokkuleppe alusel. Me peaksime nii toimetama, et maakera keskmine temperatuur ei tõuseks rohkem kui poolteist kraadi võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Poolteist laadi tundub ju täitsa olematu suurus. Mõelge, et miinuses ei saa minna 273 kraadi veel koma 18 otsa. Ja plussi poole on ju tuhanded ja miljonid miljardid kraadid ju see pooldes ka tundub täiesti absurdselt väike suurus olevat. Arvudel üksikult võetuna ei ole tähendust muutuvat kõnekaks kontekstis. Kui maatemperatuur saab puutuda meie jaoks mõistlikel tingimustel ainult natuke üle 30 kraadi siis poolteist või kaks kraadi, sellest on päris palju. Muidu käib ilma juurde veel tohutult parameetrid, olgu see päikesed, kiirgus, pilvisus, sademed, tuul, tuisk, udu, lumikate, mis iganes. Ja kõikide nende parameetrite mõõtmine on hirmus keeruline, kallis ja nende analüüs on veel keerulisem ja kallim. Aga sellega seonduvalt on mul üks üks halb uudis et kliima ei ole lihtsalt ilma keskmine või keskmine. Kindlasti mitte kliima, nimelt matemaatilise statistika kategooria. See on nüüd üks väheseid kohti, kus ma arvan ennast teadvat, mis on tegelik ja mis on unistus. Sest põhiosa haridusest on matemaatik. Vaata, ma ütlesin, statistika on omaette teadus. Selle üks kõige lihtsamaid suurusi on tõesti keskmine keskmine temperatuur. Aga märksa detailsemad omadused on need, mida me tunneme. Me tunneme märksa rohkem seda kui külm võib-olla või kui soe, võib-olla need on hälbed, Maxisumist, see vahemik, milles temperatuur saab kõikuda. Kui sageli esinevad ülikõrged temperatuurid, kui sageli uputab meri tardnud või Haapsalu Kuressaaret? Need, on tõenäosus jaotused, nende parameetreid. Ja sinna juurde kõigi nende asjade ruumilised mustrid. Selleks ei pea olema üliinimene, et seda mõista. Külla aga on hea teada, et ainult keskmistest rääkimine või ühest-kahest parandajatest rääkimine ei tähenda veel kliimast rääkimist. Kõige suurem probleem selles kontekstis, mis meid ähvardamas on on see, et meie riik olen võtnud nõuks, et matemaatikat ei pea lasteaia enam nii palju õpetama. Et me lubame lõpetada keskkooli kitsaste matemaatikateadmistega. See on see, millega me oleme vastamisi. Kui me tahame rääkida ilmast tulevikus. Tänapäeval on selge, et kliima on nii looduse kui ka inimeste poolt mõjutatav süsteem. Oleks võib-olla palju öelda, et inimkond kujundab kliima. Aga on selge, et ta mõjutab kliimat. Ja kuna seal taga on miljardite inimeste heaolu ja tohutud kulutused, mis oleks vajalikud, et kliimat hoida üle kogu maakera inimestele sobival kujul siis on saanud kliima nutus viimase paarikümne aasta jooksul poliitilise võitluse Areeniks. Ja see on see koht, kus tõsised teadlased ütlevad endale stopp. Objekt, kellega manipuleeritakse politsei areenil. Ja see on põhjus, miks väga paljud tõsised teadlased on vältinud kliimateemadel sõnavõtu kliimaterminid ja arusaam sellest, mis üldse on peale matemalt statistika, kuidas temaga ümber käia, on omandanud, puhtalt religioosse vajunud. Üks ütleb, mina usun kliimamuutused, ütlen minagi. Usu. Kumbki ei ole teaduslik lähenemine. See, mida me kliimamuutusest näeme, kui paari sõnaga kirjeldada on ennekõike Hiiobi sõnumid. Et süsihappegaasisisaldus on praegu tõusnud juba kõrgemale kui viimased miljon aastat. Maakera keskmine õhutemperatuur on märgatavalt tõusnud, mitte täpselt nii, nagu see hokikepitaoline kõver aga praktiliselt kindlalt, mis tähendab tõenäosust 99,9 ja nii edasi protsenti. MEIE MAA tavaline seis ei ole ju nii soe nagu praegu. Et viimase miljoni aasta jooksul on ju olnud ainult kümmekond aega, kus meie kant siin ei ole olnud paksu jääkatte all. Tavaline seis, siin on kilomeetri paksune jääkiht. Ja soojaperioodi on päris vähe. Nüüd me oleme järgmisesse jõudnud. Arktika jääkate pindala suviti ja siis vastavalt ka tekkiva jääpinda talvel on vähenenud pea kaks korda. Täpseid arve on siin väga raske tuua, sest iga aasta on erinev eelmisest. Ja kui meil on statistika ainult umbes 50 aasta sest see on väga lühikene, see on poolteist inimpõlve, parimal juhul selle aja jooksul isegi saada teada, mis ajal oleks õige kartul maha panna või mis tuulega või mis nädalapäeval. Selleks on vaja palju pikemat mälu. Ookeani veetase kipub kerkima umbes kolm millimeetrit aastas. Siis on suur hulk praktiliselt möödapääsmatud fakte. Temperatuuri tõusust on juba räägitud. Lumikate ulatus põhja poolkeral. Seda on hea lihtne sputnikul mõõta. Albeedo järg selle järgi, kui hele on pind. See on kõvasti kahanenud, ookean on soojenenud, Gröönimaa ja Antarktika jääkilbid kipuvad kahanema ja mis on ilma jaoks olulisem, et kui õhk on soojem, on seal rohkem energiat. Ja see tähendab seda, et ekstreemsed ilmastikunähtused, äikesed, ülitugevad tuuled, isegi trumbid. Neid tuleb juurde. Võru sai oma sahmaka kätte. Rapla ja Valtu peavad lihtsalt ootama oma järjekorda. Küll see tuleb võimude lubada. Kinnitage katused korralikult, ega sellest korralikult kirjutatud katus pole ära lennanud. Aga kui pikka aega on arusaamine, et midagi ei juhtu, et me oleme nagu vanaemal selja taga? Siin Eestis. Lodevus toob tagajärje. Mis on nende muutuste põhjuseks, eks selle üle käib kõige rohkem kemplus. Aga kui minna kunstimuuseumisse, mitte meie omasse, vaid kuskile Madalmaadesse vaadata, seal pilte seina peal. See on küll näha, et 500 aastat tagasi maalitud hollandi maastikumaalid, olgu see Spite püügel vanem või noorem. Alati on seal dieedid ja kanalid jääga kaetud. Jahile minnakse üle jäätumatiidi. Oli tavaline, et lund oli vähe, aga tiigijää ka praegu saab mõnel aastal Hollandi kanalitel uisutada, aga kaugeltki mitte igal aastal. See oli seotud Päikese aktiivsuse muutustega ja need muutused käivad täiesti meist sõltumatult. Kui suur nende periood on, ei tea keegi. Märksa olulisem muutuja on see, kuidas näeb välja meie maa orbiit. Teil on seal päris ringikujuline, ei ole ikka vähe lapergune. Ja see, kui Loperkonnad on, see muutub aeglaselt. Ta muutub tsükliga väga jämedalt 100000 aastat. Et vahest venib meie maa orbiit välja ja kui maa on päikesest kaugel, siis me saame ju vähem päikesekiirgust. Siis on meil külma teine, mis mõjutab väga oluliselt maa kliimat, on kuidas on meie maa pöörlemistelg orienteeritud päikese suhtes. Meie maa pöörleb öö ja päev vahelduvad ja see pöörlemistelg teps mitte seisab paigal, kipub Loperdama kah väga mitmekümne 1000 aastase tsükliga. Ja sellest sõltub, kui palju saab maa päikeseenergiat. Nii et täiesti õigus on neil geoloogides, ütlevad, et oodake rahulikult, nii, umbes 20000 aastat, küll see jääaeg tuleb, meie jõua planeeti nii soojaks kütad jääaega enam ei tuleks, kui päikeseenergiat enam ei jätku. 20000 aastat on päris pikk aeg, see on kolm korda pikem kui tsivilisatsioon siin meie kandis. Kui need esimesed põlluharijad siia tulid, kuus pool 1000 aastat tagasi oma nöörkeraamika palju muuga, et see on omaette huvitav, kuidas nemad siis seda ilma nägid. Õietolmuuurijad on seletanud nii, et palju tuhandeid aastaid tagasi oli Eestis tundra. Leedus kasvas juba mets, aga Eesti ja Läti piiri peal oli paar vaevakaske juba elus. See oli see aeg üsna varsti pärast jääaega. Nüüd me näeme, et Eestiski on täheldatud suur hulk muutusi, mida saab lugeda mitte ilma muutuseks, vaid kliimamuutuseks. Eesti on kõva tegija. Eesti keskmine õhutemperatuur kasvab märksa kiiremini kui maailmas. Meil on kahe protsendi piir juba ammu ületatud. Kui vaadata tervet maailma siis need maad, mis on rikkad nad on üldiselt valmis reageerima ja kasumit võtma. Ja vaesed maad on siis need, kes pannakse arveid maksma. Et see tuleb välja väga erinevatel tasemetel. Ka näiteks põllumajandustoodangu muutuste prognoosist kuni aastani 2050, aastal 2050 ei ole väga kaugel, mitmed siinsest saalist näevad seda. Ja siis me näeme, kuidas tulemus on jaotunud laiuskraadide kaupa. Nii et väga jämedalt öeldes seal, kus on praegu nälg, läheb hullemaks. Ei seal, kus aidatakse, seal ka saab rohkem. Maailm polariseerunud, järjest rohkem ütlevad prognoosid. See on õige väga mitmetes aspektides. Ülirikkad lähevad rikkamaks ja suhteliselt vaeseid inimesi tuleb juurde. Absoluutses vaesuses elavad väga vähesed ühiskonda saun nii tugevaks, ta suudab teataval määral sissetulekut, erinevusi tasandada ja aidata. Polariseerumist näeme ka teaduses, paljudel vanadel on kompetentsiinimesed kontsentreerunud väga vähestesse teadvus keskustesse. Nii et mitmetel aladel on üks, kaks või kolm teaduskeskust kogu maailmas, kes suudavad sel alal üldse edasi liikuda. Ja siis on tohutu hulk inimesi, teadlasi õppejõudusid, kes peatse teadmise kuidagi edasi jagama, et see ära ei kaoks. Nii et see polariseerumine on igal pool. Ja nii ilma kui kliimamuutustega oleme situatsioonis, kus globaalne soojenemine on juba kasvatanud globaalset majanduslikku ebavõrdsust. Ebavõrdsus ei ole kunagi hea. Võrdsus ei ole ka hea, erinevus rikastab, aga kui kellelgi jääb üle ja teine tunneb suurt puudust siis ei ole see situatsioon uue ajasõnadega säile nõtke. See tähendab seda, et kui mingi hoop tuleb, see küll kahjustab, aga saame hakkama. Inglise resiilients, millel on siis leitud taoline ilus vaste säile nõtke. Ja see, mida me näeme prognoosidest, on need muutuv ilma kaudu. Jätkub ebavõrdsuse kasv kogu maailmas. Et sellest küljest vaadates ilm ei ole see, et me vahest külmetama või vahest on jalad märjad. Ilm on see, mille pärast algavad sõjad. Süüria konflikti taga oli ju mitu aastat nende jaoks halba ilma tõuda. See ei olnud otseselt see mees, süütas tulekahju, aga ilma selleta. Võib-olla oleks Süüria tänapäevalgi õitsev maa ja see, et vahest võib-olla seitse kõhna aastate siis seitse rammusat aastat olnud head vanast testamendist. See ei ole mingi uudis, et ilm meie maailmas võib-olla sant aastate kaupa, aga see ei tähenda kliimamuutust. Probleem, mida vaesed riigid praegu näevad teravamalt kui meie on ju see, et rikkad riigid on ebaproportsionaalselt võitnud neist protsessidest, mis on kliima soojenemise taga. Ja vaesed riigid on ebaproportsionaalselt tugeva kliimamuutuste surve all. Ja see ei ole hea. Mik silmast rääkides peab ikka jälle tagasi pöörama mere juurde. Meie, ma mõtlen, teadlased on suhteliselt täpselt kokku rehkendanud selle, mis on saanud Maale tervikuna viimase 50 aasta jooksul lisandunud soojusest. Enne aastat 1009 70 on andmed liiga auklikud ja seda on raske kokku rehkendada. Aga viimase 50 aasta jooksul Maale laekunud lisasoojusest on üks protsent kulunud atmosfääri soojendamisele. Üleujutused, mida tuul üles ajab ja ka jõgede üleujutused, sest et õhus on rohkem veeauru. Üks protsent, kolm protsenti on kulunud maapinna soojenemisele. Meie seda nii väga ei märka, aga seal, kus on tundra sulapidi selts sulavad mudast rannikut. Veel kolm protsenti on kulunud jää sulatamisele. See on Arktika vähenenud merejää. Jaga liustike vähenenud mass. Jää sulatamine on kallis tegevus. See nõuab palju palju soojust. Seitse protsenti. Ülejäänud 93 protsenti on ära peidetud merre ookeanides. Ookeani, ligikaudu 700 meetri paksuse pinnakihi temperatuur on tõusnud naeruväärse 0,2 kraadi võrra. Aga peameelset 10 meetrit paks veekiht on sama massi, kogu atmosfäär ja palju suurema soojusmahtuvusega. Nii et see naeruväärsed 0,2 kraadi tähendab seda, et me oleme ahju üles kütnud. Et kui täna hakata ilma peale hästi tõsiselt vaatama, siis soe ilm püsib meil siin veel umbes 40 aastat selle arvelt, mida me oleme ookeani ära peitnud. Inimkond, ühiskond saab kliimamuutustega kindlasti hakkama, aga siis, kui tülli ei minda ja praeguse protsessid need ei ole taotluslikud. See nõnda läinud Universumi struktuur on selline, et ühest küljest me ootame soojussurma, kõik jaotab ühtlaselt, aga teisest küljest situatsioonis, mida kütab väline energia, nii nagu planeet maa on alust oodata nii-öelda suhete teravnemist. Jaa, erinevuse suurenemist. See võib olla üks hästi lihtne võrdkuju. Kui soojus tahab pääseda troopikaaladelt keskmiste laius laadale või edasi siis võiks ju arvata, et las ta voolab, kõige kiiremini pääseda. Pole õige. Kõige kiiremini pääseb siis, kui seal voolu sees on tugevad keerised. Ja neid me teame tsüklonite andsid tsüklonite taifuunide orkaanidena. Taifuunide orkaanide roll on kiirendada soojusümberjaotamist ja energia ümberjaotamist. Mägijõgi on väga harva ühtlase vooluga ikka keediseid täis, mis tähendab seda, et vesi pääseb allapoole kiiremini siis kui ankeedis täis. Ja need, kes on nagu õllejoomise meistrid, panevad ju õllepudelis keerlema. Nii et mida rohkem soojust jõuab tropikasse, seda tugevamat peavadki olema keerised, mis kannavad seda energiat üle planeedi laiali. Mõned kasusaajad nendest muutustest on ju ka täiesti kindlalt olemas. See, kui Arktikas on vähem jääd, sama pidulisi pääsu tohututele ressurssidele maismaal ja meres. Ja Donald Trump hea ärimehena tõesti tahaks Gröönimaad endale saada, see, mis on seal jääkilbi all, on ju rohkem kui kuldaväärt. Sinna juurde siis nafta, gaasi ja oma varade tööstus, tohutud uued ressursid, mida kaevandada. Ja pean seda hirmsasti vaja, me tahaksime, et elektriautoga sõita, Persson liitiumi vaja. Liitiumi, põhiliselt varud on Boliivias soolakutel Nemad ise ei taha kaevandada, teistele ka ei anna. Kui Arktika muutub laedatatavaks, siis laevateed läbi Arktika on ju Euroopa ja Jaapani ja Hiina vahel ju sealtkaudu pea poole lühemad. Põllumajanduse nii-öelda kasumlikkuse piir nihkub kogu aeg järjest põhja poole. Bataat ja lääts on siinkohal, viinamarju saab Eestis kasvatada Eestist põhja poolgi. Biomassi juurdekasv on kiirenenud terve parasvööde ja kant, kus varem oli praktiliselt lumi ja tundra muutuvad roheliseks. Puud on hakanud kasvama seal. See ei tähenda seda, et Amazonase kandja võib maha põletada aga parasvööde on muutunud palju rohelisemaks. Ja tõenäoliselt see on üks asju, mis tasakaalustab vihmametsade raiumise. Võib-olla mõneti ootamatult kasud tulevad sellest, et paljud ühiskonna paljud liigid peavad tulema välja mugavustsoonist. Eesti on siin. Eesti on hästi läinud, Eesti saab jätkata mugavas tsoonis. Seni kuni mõnes kohas nakkab kriis pihta. Juba see, et kliimamuutustega maja kohaneda. Ja tuleb asendada põlevkivienergeetika muude energiaallikatega. Eks see sunnib inimesi mõtlema, kuidas ütles õnnestuda edeleford, kui raha enam ei olnud, et härrased, meil pole enam üldse raha või peab kasutama mõistust. Mõistus on lähtuslikum kui kontol paiknev raha taastuvenergeetikas ilmselt tekib miljoneid ja miljoneid töökohti. See, kes saab esimesena sinna astutud, on võitnud ühiskonna ja riigina. Need, kes jäävad tahaotsa, peavad ostma targemate käest asju sest tehnoloogiat ei müüda. Ja see kogukond, kes saab hakkama kliimamuutustega sellega seonduvate pingetega on ilmselt tugevam ka muudes aspektides. Iial ei tea, millise järgmise katsumuse vastu me peame valmistuma. Aga kui me oleme treenitud raskeid asju mõistlikult lahendama, küllap saame ka järgmise asjaga hakkama. Ja võib-olla kõige naljakam on see, et kui kliimamuutuste leevendamise kaasmõjud see, et me ei ole enam passiivsed suitsetajad see, et meil on puhtam õhk, parem tervis ja tema ressurssi kasutaksime mõistlikult, ei ole ka mitte üldse mitte väärtusetu. Ja kui püüda bilanssi kokku võtta siis mõned inimesed ja mõned piirkonnad kindlasti võidavad kliimamuutustest. Aga kui rehkendada kogu planeedi mastaabis võimalik ühiskondlike pingete kontekstis sest see kasu on suhteliselt lühiajaline. See on ikka nõnda, et ühes kohas maailma soojaks kütmine tähendab seda, et kuskil mujal jääb midagi puudu. Nii et kui kliimamuutused peaksid jätkuma sellise kiiruse mastaabiga siis pikas perspektiivis ja globaalses maailmas. Me jääme kaotajaks. Ja et negatiivsed küljed kaaluvad võidu kindlasti üles. Pole selge, kuidas saab ühiskond hakkama sellega, et paljudel inimestel mingil hetkel ei ole kohta, kus elada ses mõttes, et ei ole pinda jalge all, kui meri peaks ära viima. Ja päris selge on ka see, et ükski piirkond ei ole päriselt immuune kliimamuutuste suhtes. Nii või teisiti tuleb see meile koju kätte, kui mitte sellisena nagu vesi ahjus Pärnus, Kuressaares või Haapsalus, siis teisiti. Me tegelikult kipume alahindama inimkonna poolt pakutud ohtu inimkonna rolli praeguses globaalses tasakaalus. Inimene funktsioneerib hästi väga kitsas õhu hapnikusisalduse vahemikus kaks protsenti allapoole kaks protsenti ülespoole võib paljudel olla kui mittesurmav, siis raskesti talutav. See, et süsihappegaasi konsultatsioon on tõusnud. Õige natukene, ei ole veel probleem. Aga kui me kulutame rõhu hapnikku, siis see saab probleemiks kui maa peaks soojaks minema, kui me kütame ilma veel rohkem juurde ega siis maa kui tervikuga midagi ei juhtu, inimesega juht, me ise ei kannata seda välja, mida me teeme. Ja see võib olla probleem. Nii et kliimamuutustele reageerides ja võimalikele muutustele mõeldes peaks mõtlema mitte tagajärgedele, vaid põhjustele, siis meie jaoks olulised muutused sünnivad Gröönimaa ja Islandi kandis. See on see koht, kuhu Meie ilmaspetsialistid tellima spetsialistid peaksid pilgu pöörama ja aru saama, mis seal toimub. Küsimus on selles, et kui me tahame, et kõigil läheks hästi ja ka planeedi looduse, siis peab selle eest maksma. Vahest on see hind, mille oma taskust välja käima, vahest on see hind, mille valitsus võtab maksudena meie taskust ja vahest on see hind, mille nimi on ebamugavus. Et ega siis ütleme, et maa-onude inimeste poolt asustatud väga lühikest aega. Ja kui ta enam inimeste poolt asustatud ei ole, sest elab teistmoodi. Nüüd kui me räägime planeedi päästmisest, Me räägime iseenese heaolu päästmisest. Pes aus olla. Aga planeet maha ka ei juhtu, mitte midagi, viimine kaob. Marek Strandberg ütles, et siis saab raske olema koduloomadele parasiitidel. Ülejäänud loodus ei saa aru, et midagi valesti oleks. Nii et see on nagu loomulik, et tal olemas, eks ahviliik, kes on õppinud kasutama fossiilkütuseid ja mingil hetkel jah, ka maandab nagu ajaloo prügikastis. Noh. Võtsite sõnad suust ära, et et ma just tahtsin öelda, et võib-olla on maailm ilma inimeseta oleks parem paik. Aga ilma jumalata. Üks antpaik. Universumi struktuur on selline, et mõnda asja me ei saagi teada. Ükskõik kui palju või täpselt me teame, et selles mõttes on, on möödunud sajandi avastused matemaatikas nagu väga oluliselt mõjutanud meie inimeseks olemise mõistmist, interpreteerimist. Ütleme nõnda, et enese positsioneerimine looduse krooniks ei tundu väga mõistlik positsioon olevat, et seda võib järgi proovida, et mingi Austraaliasse otsige üles näljane krokodille küsida, mis tema teist mõtleb? Ma võin ette öelda, ta mõtleb teist ühel viisil kolmest kas, kui hommikueinet, lõunasöögist või õhtusöögist. Ja see on väga hea harjutus, kui tekib tunne, et inimene on looduse kroon. Ja krokodillid on väga kaua elus püsinud teatavasti palju kauem kui inimene. Mereteadlane ja matemaatik, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere kõneles teemal ilmast ilma külas Raul Vaigla muusika. Ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2020.