Ülikool kui kirjanik ühel hetkel suudab leida oma hääle siis lõpuks on see enamasti üsna selgesti äratuntav. Ja mul on tunne, et arvestades seda, et lood neid on piiratud hulgal, siis võib just loo ja siis selle hääle kombinatsioon olla miski, mis aitab saavutada midagi kassast kordumatut. Aga midagi sellist, mis jääb. Kirjanik ja tõlkija Indrek Koff kõneleb teemal hea lugu. Tere õhtust, ma olen väga hea meel näha, et teid on siia tulnud nii arvukalt ja loodan, et kuulajaskond on niisama heatahtliku ja arvukas. Tänasel õhtul ma muidu olen tõlkija ja kirjanik ja isa ja teen veel mitmeid asju elus. Aga tänasel õhtul ma mõtlesin kõneleda ennekõike kui tarbija, kui lugude tarbija. Ma olen 40 aastat ja võib-olla isegi natuke rohkem tarbinud meeletus koguses lugusid ja mõtlesin, et võib-olla just selles positsioonis oleks huvitav natukene mõelda kõva häälega lugude peale siin teie seltsis. Kui tuli jutuks see, et äkki ma võiksin pidada ööülikooli loengu, siis me rääkisime sellest Ülikooli rektori Jaan Tootsen, iga jõudsime selles kokkuleppele, et see lugude jutustamine ja jutu Westminejasta uurid telling ja kõik niisugune, et see on olnud väga populaarne viimasel ajal. Viimase aja all pidas Jaan ennekõike silmas siis umbes viimast kümmet tuhandet aastat. Mina mõtlesin sealt natukene veel edasi ja lõpuks hakkas mulle tunduma, et seda on vist vähe. Sest kui hakata mõtlema, et mis see aeg siis oli, kui inimesed hakkasid lugudele mõtlema, lugusid jutustama ja kui need muutusid inimesele üsna kiiresti oluliseks siis tõenäoliselt oli see veelgi varem. Erinevad teadlased paigutavad selle aja erinevatesse ajastutesse aga kusagil umbes 40 50000 aastat tagasi või siis mõningatel andmetel ka lausa 70000 aastat tagasi hakkas inimese ajus toimuma mingisugune väga kummaline muutus. Tekkis mingisugune selline hüppeline areng. Seda ei osata tänapäevani väga selgelt põhjendada, millest see tuleb või millest see tuli, õieti neid põhjendusi mitmeid ja üksmeelt teadlaste hulgas ei ole, nii palju kui ma olen aru saanud nimetatakse seda põhiliselt kognitiivseks, revolutsiooniks. Ja oligi tõepoolest selline kiire arenguhüpe, kui väga kiiresti hakkas arenema inimese keel. Ja see on üks asi, mis viis inimese oma arengus kuidagi üsna lühikese aja jooksul nii kaugele, et ta sai tugeva eelise oma vahetute konkurentide ees, kes olid siis teised inimesed, keda nüüd kahjuks enam ei ole. Ja ka näiteks teiste suurte imetajate ees. Siin on mitu tasandit, mille ka keele kiire areng kaasa aitas. Kui mõelda mõningate vahetute konkurentide peale, siis näiteks neandertallased väidetavalt said küll omavahel suheldud aga said suheldud, ütleme siis oma karja tasandil umbes 50 isendiga piirdusse hulk keda kõiki tunti nägupidi. Aga inimkeel arenes just sel ajal väga kiiresti sellest mööda, nii et sai võimalikuks rääkida asjadest, mis toimuvad väljaspool seda, mida me vahetult näeme. See on üks asi. Järgmiseks sai rääkida asjadest, mis toimuvad ühiskonnasiseselt kogukonnasiseselt ja mis aitasid ühiskonnal areneda. Ja kõige olulisem selle juures tundub olevat kuulujuttude rääkimine sellised sahinad, et need aitavad ühiskonda kuidagi nii-öelda sidusamaks muuta. Ja kolmandaks siis, mis on meie täna ühtlase jutu seisukohast kõige olulisem on see, et inimene sai võimeliseks rääkima asjadest, mida ei pruugigi olemas olla. Fiktsiooni loomise võime on võib-olla see, mis aitas kõige paremini inimesel üle olla, oma konkurentidest, luua mingisugune ühine lugu, mingisugune ühine müüt, mille ümber on võimalik koondada väga palju rohkem indiviide kui varem või kui need vahetud konkurendid. Otseline, ilus, ilus, kiire arengujärk inimese ajaloos. Kahjuks ei olnud muidugi läbinisti ilus, sest et just see võime olla teistest üle on toonud kaasa väga palju halba ja koledat, nagu me teame. Mitmesugused suured imetajad, kelle nimede pildid mõjuvad natukene niimoodi, et need olid mingid müütilised olendid, kes võib-olla Noa laevalt vette kukkusid. Neid oli palju, neid oli erinevaid ja alati, kui inimene jõudis kuhugi uude kohta, siis väga lühikese aja jooksul juhtus see, et nad surid välja. Noh, tõenäoliselt nad kas söödi lihtsalt ära, kuidagi käidi muidu loodusega pillavalt ümber, nii et et see inimene, kes oli saanud sellise ootamatult suure võimu ei osanud sellega väga sõbralikult ümber käia, mõeldes inimese vahetule ümbrusele. Aga no muidugi on siis fiktsioonide loomise võime toonud kaasa ka väga palju ilusat kuni sinnamaani välja, et tekkis kirjanik, kes ütles, et ilu päästab maailma. Et kas see nüüd just päris nii on ja et kas ta päriselt päästab, aga aga loota seda ju võib. Et vähemasti midagi suudab ilu, mida inimene loob ikkagi paremaks teha. Siin me räägime lugudest. Ja kui selle peale mõelda, siis on ju nii, et ega ei olegi võimalik vist peaaegu ühtegi sammu teha ilma lugudeta, ühtegi sekundit hakkama saada, sest nad ümbritsevad meid igal pool. Võtame suurema otsa, mehel räägitakse suurest narratiivist, mida otsitakse. Ja siis teiselt poolt iga viimane kui väike reklaam või või iga viimane poliitiku väikene lause moodustab meie peas kohe loo. Ja võtsime selle tagant lugu isegi siis, kui seda seal ei ole ja lõpuks leiame ka nii, et see maailm kuidagi on väga lugudepõhine ja ma arvan, et see kognitiivne revolutsioon, millest ma rääkisin ja kõik, mis sellele järgnes tõenäoliselt ei pruugi olla ainus põhjus, miks lood on inimesele nii tähtsad, aga ma arvan, et see on kindlasti üks selliseid väga olulisi põhjuseid. Nüüd, arvestades sellega, et neid lugusid on nii palju ja et nad meid kõikjal ümbritsevad on, on täiesti loomulik ka see, et lugusid on väga palju uuritud. Uuemal ajal kui 70000 aastat tagasi. Ja on jõutud igasugustele huvitavatele tulemustele. Üks asi, mida inimene tahab kangesti teha, on see, et ta üritab ümbritsevat maailma klassifitseerida, luua igasuguseid tüpoloogiaid, et sellest maailmast paremini aru saada. Ja, ja samamoodi on tehtud ka lugudega. Üks suurepärane valdkond, mis on selles mõttes liust lugude mõttes väga põhjalikult läbi uuritud on just pärimus rahvajutud. Näiteks muinasjuttude puhul on olemas niisugune asi nagu Aarne-Thompsoni, Utheri muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem, selle lühendan ATU ja miks seal on kolm nime? See ongi sellepärast, et neid uurijaid andis läbi aegade olnud kolm, alustas selle suure tööga soomlane Antti Aarne siis ameeriklannast, Tomson üritas tema loodud süsteemi veelgi edasi arendada. Siis kui mina ülikoolis käisin ja pisut nuusutasin rahvaluule loenguid siis räägitegi meile veel Aarne-Thompsoni klassifikatsiooni süsteemist. Aga aastal 2004 tuli siis veel üks täiendus, ei ole siis Hans-Jörg, Uther, nii et nüüd kannab see süsteem kolme inimese nime ja seal on üritatud kokku võtta siis kõik muinasjutud ja need kuidagi sellesse tüübistiku laiali jaotada. Muidugi on seda ka väga palju kritiseeritud ja tõenäoliselt põhjusega, sest paratamatult on pärimusjutumaailm ju kah niisugune, mis on pidevas muutumises ja pidevas arenemises. Ega tõenäoliselt mingit sellist lõplikku raami ei ole võimalik sellele peale suruda. Aga see toimib ikkagi mingisuguse sellise vajaliku vundamendi na vähemasti uurijatele ja ka mitteteadlasena võin öelda, et see on hästi põnev lugemine. Seda võib lugeda täiesti samamoodi nagu mingit muud muinasjutukogumikku. Seal on küll nende lugude süžeed ütleme pisut niimodi neutraalsemas keeles kokku võetud aga teisest küljest võib-olla siis on see kergemini ligipääsetav, kuna päriselt pärimusjuttu mõista on võimalik ainult siis, kui mõistad keelt, millest seda on räägitud ja ja milles on üles kirjutatud mõned näited ka võib-olla sellest kataloogist. Mulle endale meeldib üks jutt, mis on olemas ka eesti muinasjuttude seas. Hirmuotsija Aarne-Thompsoni Utheri kataloogi tüüp 326. Soovitan kõigil minna ja vaadata, mis on see asi, millega mees, kes ei tundnud hirmu ja kes oli selle pärast väga hädas mis aitas tal õppida tundma hirmu. Ma võin öelda, et mängus oli siin üks naine, kes teda õpetas, või siis teine lugu. Tüüp on ATU 332 c. Ja selle tüübi pealkiri on, soldat saadab surmapuid närima. See on ka selline huvitav lugu sellest, kuidas soldat pärast surma ei karda, keda kuraditki. Ei karda ta ei vanapaganat ega jumalat ega surma ja mis siis edasi saab. Ja vot ja niimoodi on need tüübid seal jagatud, mulle endale ka väga meeldib. Jututüüp number 2400, need on klassifitseerimata õiglassifitseerimatult jutud et paratamatult peab jääma mingisugune selline koera saba, mida ei olegi võimalik kuhugi liigitada. Et sinna alla on siis võetud niisugused. Geenin kõnni imenose, jää kooraagorga, Kuura, kor, kuulevaleri, Selle ühe läheb selle koodi mee, kui kellede poega nõrgad Nii palju siis muinasjuttudest kunstilisi lugusid on üritatud samamoodi taandada mingisugusele sellisele kõige väiksemale arvule kõige laiemalt hõlmavale ühisnimetajal ja neid klassifikatsioon on ka muidugi väga palju. Toon siin välja, uuemal ajal on väga palju kasutatud seitsme see ütleme siis sellist põhiloo klassifikatsiooni, mille autor on Christopher Bucker. Ja need seitse tüüpi on siis järgmised. Esimene koletise allutamine ja siin on näidetena toodud näiteks Taaveti koljat aga ka näiteks Dracula või hoopiski filmikunstist seitse samuraid. Ja päris siis uuemast kirjandusest Orwelli 1984. Teine tüüp on taassünd siin olla nimetatud näiteks lumekuningannad, kaunitari ja koletist. Aga mulle meeldivad, et siin selle tüübistiku allan, ilusat tänapäevased näited, siin on mainitud ka filmi lõputu küünlapäev. Et see on selline igikestev taassünd, mis lõpeb siis, kui inimene suudab selle ringi nii-öelda purustada. Kolmas on otsing või missioon? See on noh, ütleme näiteks odüsseia, ehkki see on ka nüüd kojutuleku teema. Aga kõige klassikalisem, mis vist kohe pähe kargab, praegusel ajal on Sõrmuste isand ja filmikunstis näiteks apokalüpsis näo, kes on seda filmi näinud, see on just nimelt niisugune otsing. Neljas tüüp teekond sinna ja tagasi, noh seal kääbiku alapealkiri, aga selliseid lugusid on tõesti väga palju, ka Alice Imedemaal näiteks on, on nimetatud näidete all ja kirjanduses siis tagasi Playtseedi ja tõepoolest siis nii on. Viies tüüp on vaesest rikkaks, siin on siis Charles Dickensi enam-vähem kõik raamatut või Tuhkatriinu lugu või näiteks kuuesti tragöödia, Shakespeari tragöödiad, Dorian Grey portree, Anna Karenina ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Ja viimane komöödia siin on siis ka nimetatud Shakespeari komöödiaid mitmeid ja toreda tänapäevase näitajana Bridget Jonesi päevaraamatut. Ja see on nüüd see istik, mida kasutatakse päris palju just muuhulgas siis igasuguste storytellinguteemade alla, et keegi korraldab storytellingukoolituse, siis on kohe väga hea võtta need seitse tüüpi aluseks. Väga huvitavalt lähenes sellele samale küsimusele kurtvanne kutt, kes aastal 1965 esitas Chicago ülikoolile doktoriväitekirja, mis küll kahjuks lükati tagasi. Aga noh, ma isiklikult arvan, et võib-olla sellest ei ole ka midagi hullu, sest et sellist huvitavat teadmist ei pea ju tingimata kinnitama doktoridiplomi ja, või mingi muu ametliku tunnustusega, sest igal juhul oli selle väitekirja autoril endal väga lõbus ja, ja meil endal võib ka olla väga lõbus, kui me otsime üles näiteks Youtube'ist sele, kuidas kurtpanekut ise oma selle töö sisu kirjeldav. Ja nüüd mõni aasta tagasi selgus, et tegelikult oli tal paljuski õiguse Viet vähemalt andis väga huvitavat ainest uuemale, teadusele. Aga mida ta siis tegi? Tema hakkas vedama selliseid kõveraid looga vääraid. Ta pani paika kaks telge, vertikaaltelg on tegelase õnnetase ja horisontaaltelg on siis loo kulg ajas siis on mingisugune selline nullnivoo ja siis hakkas vaatama, et kuidas on tegelikult siin mõned lood nagu Tuhkatriinu või nii, tulid ka temal arutlusele. Aga miks ma ütlesin, et asi läks tõsiseks, on see, et kurt vanekut ise olla öelnud et miski ei takista ju lugusid sellisel viisil sõitmast arvutisse ja vaatame, mis välja tuleb. Aastal 1965 ei olnud arvuteid veel nii kaugele arenenud kui praegu. Aga aastal 2016 võttis rism Vermonti ülikooli teadlasi selle idee. Nad võtsid 1737 inglisekeelset teksti. Need on küll klassikalised lood selles mõttes. Nad lähtusid Gutenbergi projektis kättesaadavatest tekstidest mis tähendab seda, et need on pisut vanemad tekstid, mille autoriõigus on juba nii-öelda vabaks lastud ja nad analüüsisid neid arvutiga. Nad analüüsisid siis nende nii-öelda emotsionaalset sisu sõnavara järgi. Ja mis siis välja tuli, nemad leidsid sealt kuus sellist põhijoonist, nii et ühe võrra õnnestus kokku võtta seda eelnevat seitsme põhiloo alust. Nad küll ei ütle, et need ongi need kuus lugu ja rohkem maailmas ei ole, pigem noh, ütleme, on need siis niisugused ehituskivid, millest vormitakse ka keerukamaid lugusid. Aga need on siis niisugused vaesest rikkaks sai juba, tegelikult oli selles seitsmes tragöödia oli samuti nemad siin veel täpsustavad tragöödia ehk rikkast vaeseks igas mõttes siis ilmselt mitte ainult majanduslikus mõttes. Siis on selline huvitav tüüp nagu inimene augus. Mis ma arvan, on siis mõeldud niimoodi, et kui lugu algav null tasemelt siis kõigepealt langus ja siis tõus kas tagasi nulltasemele või kõrgemale ja sinna jääb siis auk, milles inimene vahepeal sipleb. Neljas tüüp on Ikarus, see on tõus ja langus siis on Tuhkatriinu tõus, langus, tõus ja Oidipus langus, tõus, langus. Need kuus tüüpi on siis nüüd küll välja selgitatud, nagu ma ütlesin sellise pisut varasema kirjanduse põhjal. Huvitav oleks näha, mis juhtuks siis, kui teadlased saaksid sama vabalt kasutada tänapäevaseid kirjandustekste või analüüsida ka muid, ütleme näiteks miks mitte filmistsenaariume, sest tundub, et, et midagi võib olla muutunud. Kasvõi juba selles mõttes, et võib-olla autorid üritavad leida siit-sealt veel midagi, mis on kasutamata ja püüda konstrueerida kuidagi omanäolisemaid lugusid. Et oleks huvitav vaadata, kas on õnnestunud. Nüüd kui me läheme siit veel väiksema arvu peale, siis Horhe Luis Porches on ühes väikeses loos öelnud nii. Lugusid on ainult neli ja kui palju meile aega jäänud ei ole. Me jutustame neid aina ümber, ühel või teisel viisil. Ja tema järgi on need lood siis niisugused, kõigepealt linna piiramine. Ta lähtub siin tegelikult Trooja sõjaloost, aga iseenesest on seda linna piiramist võimalik laiendada ka muudele lugudele. Teiseks tagasitulek seda on tõesti väga palju ja see on siin ka eelnevalt juba nimetamist leidnud. Kolmandaks otsing samamoodi ja mingisugune emissioon. Ja neljas huvitav jututüüp on temal jumala enesetapp, jumala eneseohverdus, ta on siin toonud mitmeid näiteid nii antiikmütoloogiast kui siis ka näiteks vana Skandinaaviast. Odini puhul räägitakse kolmest surmast ja üks tema surmadest, mille ta ise valis. Oli siis nii, et tol ajal olevat olnud kombeks inimesi ohverdada neid puu külge riputades ja tema riputas ennast ise puu külge selleks et õppida mingeid taigasid või mingisuguseid salakunste. Ja siis on muidugi Jeesus Kristus, kelle eneseohverdusest tõesti siis selle loo tüübi all nii-öelda saab kõnelda. Ja muidugi on, on siis neid klassifitseerimise katseid väga palju, muide neid arve on väga palju erinevaid 20 ja 36 ja nii edasi ja nii edasi. Ja põhimõtteliselt kuni niimoodi mõtlema jääda, siis. Mulle tundub, et me võiksime ka öelda, et linna piiramine iseenesest võtabki kokku kõik. Kui me tahame äärmuseni lihtsustada. See on umbes sama, nagu on öeldud draamakunsti kohta, et dramaturgiliselt mõttes lugu see ongi tegelane ja siis see, mida ta tahab või mille poole ta püüdleb. Aga siis jääb muidugi alati see küsimus, et kas on vaja nii äärmuseni lihtsustada. Ja siis muidugi on selliseid lugusid ka, mis ei allu ühelegi loogikale, aga võivad mõjuda ikka haaravalt. Noh, ma arvan, et sellisel juhul mitte võib-olla kogu inimkonnale, aga mõningatele inimestele ma mõtlesin ühe niisuguse teile ette lugeda, mis on mind ennast haaranud. Lugesin läbi, kunagi ammu, jäi meelde ja enam meelest ära ei lähe selle Daniil Harmsi lugu pealkirjaga kohtumine. Ükskord hakkas üks mees ametisse minema, kuid kohtas tee peal testmeest, kes oli ostnud poolabatooniga, kõndis parajasti kodu poole, see ongi tegelikult kõik. Et noh, võib-olla ka niisuguseid lugusid. See võib-olla ei ole siis lugu sellises päris traditsioonilises mõttes ja klassifitseeritavas mõttes võib-olla see lähekski siis, kui see oleks muinasjutt, läheks sinna jututüübi 2400 alla. Aga, aga neid on ja mul on tunne, et teid on ka vaja. Jätkab kirjanik ja tõlkija Indrek Koff. See, millest räägitakse või millest kirjutatakse või tantsitakse, lauldakse, et see on tegelikult enamasti juba olemas, nii nagu koguja ilusast piiblis ütleb, pole midagi uut siin päikese all. Et väga raske on loojal leiutada midagi, mida juba ei ole. Isegi kui tundub, et nüüd on tulnud mul midagi ülivärsket, siis tõenäoliselt keegi teab seda varasemat k, mis on juba olnud. Ja seetõttu vist oleks oluline rääkida ka sellest, kuidas seda teha või kuidas see lugude loomine käib. Ja, ja siin üks oluline mõista, kui me räägime kirjandusest, noh ütleme, et muust ma eriti hästi üldse ei oskaks rääkida kirjandusest natukene. Oluline asi selle puhul, kuidas lugu sünnib, on see, kas ja mil viisil kirjanik suudab leida oma hääle. Ja mida ma mõtlen selle hääle all. See on niisugune tervik, mis koosneb üsna mitmetest asjadest ja ongi üsna raskesti defineeritav, võib-olla ongi isegi defineerimatu see ei ole kindlasti mitte ainult kirjanik kui stiil. Aga see on tõenäoliselt osaliselt ka stiil, kuidas ta keelt kasutab, kuivõrd ta sõna valdab. Siia alla läheb ka see, milline on tema, ütleme, maailma nägemise viis või, või maailmale lähenemisviis ja veel igasuguseid asju. Ja kui tekib, kui kirjanik retkel suudab leida oma hääle siis lõpuks on see enamasti üsna selgesti äratuntav. Ja mul on tunne, et arvestades seda, et lood neid on piiratud hulgal siis võib just loo ja siis selle hääle kombinatsioon olla miski, mis aitab saavutada midagi kassast kordumatut. Aga midagi sellist, mis jääb ja jällegi kas just igavesti, aga vähemalt siis mõneks ajaks. Kas seda häält saab teadlikult välja arendada? Selles ma ei ole kindel, ma pakuksin, et pigem mitte või vähemasti mitte niimoodi, ütleme projekti korras, et otsustan ma tahan saada kirjanikuks. Ja ma tean, et selleks, et olla huvitav kirjanik, pean ma leiutama oma hääle ja siis ma istun maha ja hakkan seda leiutama. Või et ütleme nagu filmikunstis, et meil on vaja stsenaariumi, istume maha ja mõtleme koos välja, teeme sellise projekti. Miskipärast on mul niisugune tunne, et selle tulemuseks saab olla selline hästi korralik Hollywoodi film, mõned neist on ju tõesti väga haaravad. Aga see tulemus on natukene nagu selline suurepärase disainiga, mingisugune, ma ei tea, auto näiteks istud sisse, fantastiline tunne on. Aga kui välja lähed, siis on juba meelest läinud, et kuidas see ikkagi täpselt oli. Mis tunne siis üldse oli. Ja kui ma siin räägin juba tarbijana, siis ma mõtlesin, et ma võiksin teile rääkida mõningatest kirjanikest, keda ma ise olen tarbinud nii lugejana kui ka tõlkijana. Sest exe tõlkimine ei ole ju ka selline süvendatud lugemine ja sellest, kuidas nemad on leidnud selle oma hääle. Nad on kõik prantsuse kirjanikud, eks ma olen tõlkinud põhiliselt prantsuse keelest. Üks neist on prantsuse kirjanik Emmanuel Kareer. Ta on teinud muidugi muid asju ka peale kirjutamise, ütleme peale ilukirjanduse loomise, ta on kirjutanud esse istikaathandinud filme, ta on tegutsenud ajakirjanikuna. Aga kui need kõrvale jätta, siis võib ikkagi öelda, et enne, kui tal õnnestus leida see tõeliselt oma hääl pidid avaldama viis romaani. Ta pidi nendega saama tuntuks. Ta pidi nendega saama isegi mõned auhinnad ja alles siis toimus niisugune pööre tema loomingus. Ja tema puhul on see pöörega väga selgesti leitav, kuna ta on sellest ise kirjutanud. Aga ka kuna pärast seda pööret hakkas ta tõesti kirjutama täiesti uuel viisil. Ja see pööre oli seotud ühe väga ebameeldiva, et mitte öelda jälgi tõestisündinud looga, mis Prantsusmaal väga palju vastukaja tekitas. See leidis aset jaanuarikuus aastal 1993, noh, võtan selle lühidalt kokku. Oli mees, kes sattus valetama ja valetas ja valetas ja valetas nii kaua kõigile ka oma lähedastele, oma vanematele ka oma abikaasale, kellega sai kaks last. Ta valetas ka neile, et ta töötab edukalt arstiteadlasena rahvusvahelises organisatsioonis ja kõik on väga hästi, aga selleks, et elu oleks ilus, oli ta sunnitud raha välja petma. Ja kui hakkas tunduma, et see kõik võib tulla päevavalgele, siis toimus tema sees mingisugune prüksatus ja ta tappis ära oma vanemad ja oma naise ja oma kaks last üritas tappa oma armukest, sellega ta enam hakkama ei saanud. Ühesõnaga, see on see lugu. See lugu hakkas Emanuel Kareeri jälitama niimoodi, et kõigepealt ta tundis, et ta peab sellest kirjutama. Kõigepealt kirjutas ta sellest romaani töödeldes, seda muutes võib öelda, et äkki on seal midagi äratuntavat, aga peaaegu mitte nendest siis tõestisündinud faktidest. Ja kaks aastat hiljem, 1995 avaldas ta romaani suusalaagris. 1996 toimus kohtuprotsess, uurimine ja kõik sellega kaasnev võttis nii kaua aega, kolm aastat. Kareeri olnud sellest log selleks ajaks veel lahti saanud ja ta võttis ühendust ühe ajakirjaga, palus ennast saata sinna reporterina, ta läks sinna protsessile, siis ta sai aru, et jah. Ta ei ole sellest loost ikka sugugi veel lahti saanud ja ta hakkas kirjutama uut raamatut, millega võib öelda, et ta leidis oma hääle ja mis see siis on, on see, et ta tõi sellesse luku sisse ka iseennast. Tundub, et väga ausal ja valusel viisil mitte kui ilukirjandusliku raamatu autor, kes vaatab kuidagi sellele loole kaugelt ja kõrgelt ja näed, mida tegelased mõtlevad ja mida nad teevad. Vaid just nimelt kui keegi inimene, kelle nimeks on Emmanuel Kareer, kes üritab aru saada, üritab kuidagimoodi pihta saada näpuga näiteks sellele kohale, kus võis toimuda see hull pööre või mis võis viia need asjad niikaugele. Ja selle raamatu lõpus on ka lause, mis kuidagi minu arust kõneleb väga palju selle kirjaniku uue hääle kohta ja sa lausa niisugune. Ma mõtlesin, et selle loo kirjutamine saab olla ainult kas kuritegu või palve see võtab endas kokku väga palju, seda võib ka muidugi tõlgendada väga mitut viisi. Ja sealt edasi ei ole ta kirjutanud enam sellist puhast ilukirjandust vaid ta ongi hakanud kirjutama raamatuid, mida nimetatakse ütlemisest dokumentaalromaanideks või mitte ka päris see võib olla, mida mõeldakse auto fiktsiooni all. Aga ta on ise nendes raamatutes alati kohal. Eesti keeles on saadaval näiteks raamat kuningriik, mis räägib algkristlusest evangeeliumi kirjutamise ajast evangelistidest ka seal on jälle väga palju teda ennast. Ja samamoodi on eesti keelde tõlgitud tema raamat Limonov. See on siis Vene poliitikust Edwardi moonamist, keda ta kunagi kaugelt tundis, kellest ta üritab aru saada neile teadmiseks, kes ei tea, Edward Limonov on siis vene natsionaalbolševistliku partei asutaja ja ma oletan, et ta on selle juht siiamaani, ehkki partei isa on ammu ära keelatud. Kelle elukäik on olnud väga kirju ja kohati ka suhteliselt jälk. Ja autor on siis sealjuures ja üritab läbi kirjutamise millestki aru saada. Ja mitte ainult võib-olla sellest tegelasest, keda ta kirjeldab, vaid ka iseendast. See on tema niisugune üsna selgesti äratuntav hääl. Ja vaatasin veel selle statistika üle, tuletasin meelde, et praegu on siis seis viis, viis viis puhtalt ilukirjandusliku romaani ja viis siis niimoodi selles tema uuel viisil kirjutatud raamatut. Siis teine autor, keda ma olen ka tõlkinud üsna mitu raamatut temalt seal selgel Beck. Tema puhul võib ka öelda, et küllalt suur osa tema häälest pärineb elust. Eks ju, enamasti kirjutajad võtavad mingisuguseid elemente elust tema puhul mulle tundub, et tema hääle kujunemine võib-olla seotud või võib ulatuda, ütleme juba mingil määral kaugesse lapsepõlve. Miks ma seda arvan, on see, et oma raamatus elementaarosakesed seal, kus ta kirjeldab ühe peategelase lapsepõlve ja väga raskeid suhteid emaga sellest on hiljem palju räägitud ja tema biograafiat ja seal viidatud sellele, et selles on väga palju sellist autobiograafilist ja tal on ka üks väike, ei saa öelda, et armas või tore, aga väga pane ja väga huvitav tekst sellest, kuidas tema arvates võiks inimesest saada luuletaja ka selles tekstis alustada ühest üsna Rülgest stseenist, mille lõpus ta ütleb, et noh, et see väike poiss, kes niisuguse asja läbi tegi, et temal on head eeldused luuletajaks saamiseks. Ühesõnaga, et raske lapsepõlv on tema arvates üks selline eeldus ja mul on tunne, et see kuidagi nagu kumab läbi tema teostest mis tal siis veel on, mis veel moodustab tema sellise maailma, ta vaatab ühiskonda, talle pakub huvi inimühiskond. Ta üritab seda mõista, tema raamatutest on väga selgelt aru saada, et ta on väga palju lugenud ka ühiskonnateadust. Ta tsiteerib neid, ta kasutab nende mõtteid. Ühesõnaga, ta ei kirjelda ühiskonda mitte ainult oma üksikute tegelaste kaudu, vaid ta pakub ka ise välja mingisuguseid juba natukene selliseid suuremaid konstruktsioone. Samuti iseloomustab teda üsna räige pessimism, mille alt kummalisel kombel kumab jälle läbi selline äraspidine optimism, kus noh, ütleme näiteks seesama elementaarosakesed lähtub sellisest olukorrast, kus inimliiki kui niisugust enam tegelikult ei ole. Selle raamatu on üles kirjutanud uus liik, kelle meie inimesed oleme suutnud luua iseenda põhjal. Me oleme suutnud iseendast üle olla ja kasutades geenitehnoloogiaid muuta iseennast paremaks liigiks. Et seal noh, niisugune optimism, et inimesel küll kahjuks lootust ei ole, aga midagi võib ikkagi veel ees olla. Või siis romaanis kaart ja territoorium on siis lõpus kirjeldus ühest kunstiteosest, mis tegelikult kirjeldab ka siis nii tõenäoliselt romaani peategelase kui ka autori enda sellist ideaali kus taimed kasvavad kõigest läbi nii-öelda kõigest inimese loodust ja siis see kunstiteos on selline videoteos ekraanile ilmub lõpetuseks suurtähtedega kiri. Taimede triumf on täielik. Mul on tunne, et see on näiteks üks sellise peki väga sügava optimismi märke. See on tema maailm ja, ja võib-olla siis ka see, et ta üritab jätta muljet iseendast kui täiesti illusioonitust kirjanikust ma arvan või vähemalt tahaksin loota samas mõistes täiesti illusiooni tulla ei ole võimalik. Kasvõi see tema selline pessimistlik kirjeldus ühiskonna inimese kirjeldus on ikkagi mingis mõttes illusioon või mingisugune pettekujutelm. No vaata, need on siis umbes niisugused asjad, millest moodustub tema hääl. Ja võib-olla see stiili poolest veel see, et tema stiil on väga eklektiline. Ta kasutab kohati väga kaunist kõrgstiili samas sinna juurde midagi väga labast. Ja üks, mis talle kirjanikuna väga meeldib, on tsiteerida mingeid ulmetekste. Ta on võtnud tekstijuppe turismi buklettidest. Vikipeediast on olnud ka. Ma ei mäleta, kas asi jõudis päriselt kohtusse, aga igal juhul on, on toodud esile tahan võtnud Vikipeediast terveid artikleid ja kasutanud neid muutmata kujul oma romaanides seal on tekkinud väikesed autoriõiguste küsimused. Ja vot niisugune hääl. Kolmas autor, keda ma ka lühidalt tahtsin mainida, on niisugune, kelle häält on võib-olla eriti kummaline või eriti raske kirjeldada või sinna näppu peale saada. Aga kui te võtate kätte tema raamatu minu sõbrad, mis on ka eesti keeles ilmunud Loomingu raamatukogus siis esimeste lehekülgede järgi juba tõenäoliselt saab selgeks, et siin on midagi väga isikupärast, seal on mingisugune hääl, mida ta teeb kõigepealt stiililiselt kirjutab ta, nii et esimesel lugemisel võib jääda mulje, et see on üsna lihtne. Ta kirjutab enamasti lihtlausetega. Midagi keerulist ei tohiks olla. Aga kui hakata lähemalt vaatama, siis vot mul ongi väga raske seda öelda, millised need lihtlauset siis on. Need laused on kuidagi viltu. Tihtipeale nad lähevad kuidagi mingisugused sellised loogilised trajektoorid natuke kõrvale ja see on selline statistiline pool. Teine asi on siis tema tegelased, kes on enamasti vaesed. Üks kummaline asi, mida ta suudab lugeja ka teha või väga paljude lugejatega, on see, et ta kirjeldab meile üdini ebameeldivat tegelast. Nad on tihtipeale üsna sellised, pretensioonikad peavad ennast väga õilsaks, aga on sealjuures äärmiselt väiklased ja tõesti ebameeldivad. Aga neil on võimalik kaasa elada. Kuidagi tekib selline tunne, et ma olen tema poolel. Et seda iga autor ei suuda, aga Emmanuel bow näiteks oma omasele häälega suudab tema puhul ka, ma arvan, et osa sellest tuleb elust, noh, ta on, suri juba aastal 1945, võimatan öelda. Kas ta nüüd just inimesena ise samasugune oli. Ma arvan, et mis võis olla samasugune, on see, et tema peategelased on enamasti väga tähelepanelikult, nad märkavad iga väiksematki detaili inimese näoilmes või oletavad, millised tunded võivad iga väiksemgi tundevirvendus, mis võib inimest vallata. Tõenäoliselt võis ta olla isani tähelepanelik või ma arvan, et pidi olema. Sest vastasel korral oleks seda väga raske kirjeldada. Sai tunda, mis on vaesus, ta sai tunda, mis on haigus. Mõned aastad enne surma kirjutas veel edasi, olles juba kannatades raske kopsuhaigusel. Ja väga huvitav fakt on see, mis ühendab teda tegelikult kahe teisega võib-olla rohkem isegi Emmanuel Kareeriga on see, et teda peetakse mingis mõttes dokumentaalkirjanduse isaks Prantsusmaal. Aastal 1927 kirjutas ta raamatu ühest noh, nii-öelda mõttetust kohast, mille nimi on pikk hoone fuajees ja kus ta siis kirjeldaski selles raamatus seda, mida ta seal näeb, aga suutis seda teha niimoodi kuidagi haaravalt, et sellest sai kirjandus. Need olid need näited kirjanikest, kellega mul on olnud rõõm pisut lähemalt kokku puutuda. Ja ma tõesti arvan, et ütleme suuremate kirjanike puhul, kelle teosed jäävad vähemalt mingiks ajaks, noh, sellest me ei saa rääkida, teos jääb igaveseks igaveseks, ei pruugi üldse midagi jääda. Aga vähemalt mõneks ajaks peab olema selgesti tajutav siis mitte ainult see, mis lood on võtnud või millist lugu ta on üritanud konstrueerida, vaid ka see, kuidas teda teeb. Milline on see tema hääl. Et nende kahe kombinatsioonis võib sündida midagi erakordset kirjanduses? Ma võin tuua ka ühe näite lastekirjandusest, millega ma olen ka pisut kokku puutunud, kui käia rahvusvahelistel lastekirjanduse messidel, siis üks, mis silma torkab, on see, et kirjastajad enamasti otsivad pildiraamatuid. Noh, neid on lihtsam valida, kohapeal saab kiiresti läbi lehitseda. Ja nende puhul räägitakse väga tihti formaadist. Tähtis on, et teie raamat vastaks formaadile. Seal on seesama kindlad nõuded pildi raamatul igal leheküljel ei tohiks olla rohkem kui üks-kaks-kolm lauset. Siis on vastavalt vanusekategooriale või siis lihtsalt raamatu paksusele kindel lehekülgede arv, see on seotud ka trikki tehnoloogiaga kas 20 lehekülge või 24 lehekülge või 32 lehekülge, aga ärge kindlasti tehke midagi vahepealset. Iga kolme lehekülje tagant või neljalehekülje tagant võiks olla pööre, lõpus võiks olla tagant ja see lõpp võiks olla positiivne, noh, umbes midagi niisugust tehakse selgeks ja, ja tõesti ongi väga palju niisuguseid raamatuid, mis järgivad suurepäraselt seda formaati ja on väga edukad. Aga siin on üks konks. Ja see konks on see, et minule tundub, et need raamatud, mis on tõeliselt geniaalsed, on kõik sellest formaadist väljas või vähemalt suurem osa selliseid, mis on täpselt pildiraamatu formaadis ja mille kohta võiks öelda, et see on nüüd vapustav saavutus, neid on üsna vähe. Toome näite siitsamast Eestist, meil on suurepärane lastekirjanik Piret raud ja tal on geniaalne pildiraamat treem ehk Eli hääl. See raamat on loodud ja kui ma õieti aru sain, koostöös kujundajaga tehtud, nii et selles raamatus on küll vajalik arv lehekülgi, ma ei mäleta peast, kas seda oli 24 või 32 või vähem. Aga igatahes ei lõpe selle raamatu pildid ja tekst viimasel leheküljel. Vaideid jätkuvad. Ja viimane pilt ja viimane lause on raamatu tagakaanel. Nii et suurepärane näide sellest, et raamat, mis on lausa suurepärane, sõidab sellest formaadist lihtsalt üle. Kui me läheme vildiraamatutest kaugemale, siis ma arvan, et piisab, kui ma tsiteerin Astrid Lindgreni ja kõik saavad aru, et mingitele formaatidele tegelikult ei ole vaja mõelda, kui tahad kirjutada geniaalseid raamatuid. Sest ei Pipi ega Karlsson ega ka mõnigi muu Lindgreni raamat ei ole omal ajal tõenäoliselt vastanud ühelegi formaadile ega täiskasvanute ootustele. See võis vastata sellele, mida lapsed janunesid, aga kindlasti mitte sellisele pedagoogitsevale täiskasvanute maailmale. Egas Ove Hansson tema kirjutas lastele täiskasvanute raamatuid ja jõudis ikkagi nii laste juurde kui ka täiskasvanute juurde ja ületas riigipiirid ja kõikvõimalikud muud piirid. Ja nii palju siis nendest näidetest seoses heade lugudega. Aga nüüd tuleks hakata sinnapoole ka jõudma, et mis see hea lugu siis ikkagi on? Sellega on nüüd nii, et et eks ma pean teile vist vastuse võlgu jääma, sest et sellest jutust on vist ka juba välja tulnud, et peaaegu võimatu on päriselt öelda, et milline see peab olema või et kuidas seda teha. Sest ikkagi paratamatult peab olema suurepärase, kauaks jääb aja sügavalt puudutava loo loomise juures midagi sellist ettearvamatut peab olema mingi sundma, arvan. Mul on tunne, et väga palju häid teoseid on loodud niimoodi, et autor ei ole teisiti saanud, lihtsalt ta on pidanud järgi andma nii-öelda sellele häälele, mis ta peas kõnelema hakkab. Ja, ja siis teinud ära selle raske töö. Istunud ära kõik need tunnid pannud kirja kõik need tähemärgid, sõnad laused kasutades oma häält, kui tal on õnnestunud leida. Ja siis on ta suutnud kirjutada mingisuguse loo, mis, mis jääb mõneks ajaks. Kui pärimuslugudest räägime siis Nende puhul, no ütleme just muinasjuttude puhul on asi võib olla natuke mingis mõttes võib-olla lihtsam või lihtsam aru saada. Muinasjutt on enamasti läbinud mingisuguse sellise eelkontrolli või nagu teaduses öeldakse, Pseebeevjuu kui jutuvestja on tulnud mingisuguse loo peale siis kui teine, kolmas, neljas, 10. 20. jutuvestja on tema loo üle võtnud, seda edasi räägib ja kui inimesed ikka ja jälle tahavad seda kuulda siis vist võibki aru saada, et nad on kamba peale sattunud millegi sellise peale mis tasub seda säilitamist, et see võibki olla midagi niisugust, mis puudutab kusagil sügaval inimestel midagi niisugust, mida on vaja puudutada Kirjanduse ja noh, ütleme muude kaunite kunstide puhul on sellest võib olla keerulisem aru saada ja veelgi võimekam on jah öelda, et kuidas seda siis ikkagi saavutada. Et jah, retsept on lihtne, tuleb võtta üks nendest, ma tea neljast loost või kuuest loost või seitsmest loost või 32-st loost ja panna sinna juurde oma hääl ja tehase lugu lihtsalt valmis. Aga kuidas see ikkagi täpselt käib, et seda tuleb katsetada, seda peab igaüks ise proovima. Igaüks, kes tahab niisugust lugu luua. Aga ma tahaksin teile veel ühe loo kaasa anda, selle jutu lõpetuseks. Selle loo kuulsin mina kuus aastat tagasi sellel samal sale Hardi reisil. Ja see ei ole küll selline lugu, mida jutustatakse, see on tegelikult luuletus, aga Ma kuulsin seda. Nii, see kõlas minu kõrvus nii nagu seda oleks mulle jutustatud jutustaja, eks ole, Jaanus Vaiksoo, kes on selle loo tõlkinud eesti keelde saksa keelest. Selle luuletuse autor on 20. sajandi austria luuletaja Ernst jandil. Kõlab see nii? Aa, ma igaks juhuks hoiatan ka, et kui te kardate, täitsa lugu, võib teid jääda kimbutama aastateks, nii noh, minul on see kestnud ainult kuus aastat, aga ma kardan, et see kestab edasi. Siis te võite igaks juhuks kõrvad kinni panna, sest see on seal midagi pöörast, see, see jääb kuhugi siia kurdude vahele ja ja see ei, nii kergelt ära ei lähe. Mitu last või õigupoolest on seitse kaks esimeselt naiselt, kaks teiselt naiselt kaks kolmandalt naiselt ja üks, üks päris pisike. Kuidas sina oma hääle leidsid? Üldse oled selle leidnud? Vaat seda vist on ise peaaegu võimatu teada ka. Aga mul on tunne, et ma ei tea, kas see on positiivne või negatiivne. Aga et ma olen kirjutanud mitmed oma raamatud kuidagi ka mingisuguste selliste ütleme, häälte sunnil, eks ole, see tuleb kuidagi aju ehitusest. Et mind õudsalt huvitab see, kuidas mingit asja vaadatakse erinevate nurkade alt. Ja ma olen niimodi üritades seda taibata, olen kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele just kuidagi nii, et tekiks võimalikult paljude erinevate häälte sümfoonia. Aga ma ei tea, kas ma olen sellele pihta saanud ja kas see on kuidagi hea või ei ole, et mingilt piirilt võib-olla on see ka selline sundmõtetest lähtuv loomine, noh enam ei ole hea sõnaga, et väga raske on, aga ma arvan, et seda ongi ise väga raske öelda. Kui see hääl ei ole väga selge ja ma arvan, et Emmanuel Karer saab ise väga hästi aru, mis on tema hääl, sest et see on lihtsalt see kõlab nii selgelt. Aga alati ei pruugi see olla nii selgelt eristuv. Sellest, kuidas tunda ära hea lugu, kõneles kirjanik ja tõlkija Indrek Koff. Kõlas muusika ansamblilt duo ruut. Loeng on salvestatud möödunud suvel Viljandi pärimusmuusika festivalil. Helirežissöör oli Algis Pauliukaid. Saate panid kokku Külli tüli jälised terilt. Raadioteater 2020.