Sõdur seisab postil nooruke mees, see rahuaja sõdur. Aasta pärast on ta jälle tööline, õppur või põllumees. Tema asemele astub uus vahetus. Põlvkondade viisi tulevad ja lähevad armeest, sõdurid täidavad Nõukogude kodumaa kaitsmise püha kohust. 55 aastat on nõukogude armee ja sõjalaevastik seisnud meie maa iseseisvuse, sõltumatuse, vabaduse ja rahuliku töökaitsel. Ja sees on paljugi muutunud. Missugune on meie armee täna sõjateaduste doktor Vello Vare, kes praegu Moskvas elab. Millise arengu on nõukogude sõjaasjandus läbi teinud pärast suurt isamaasõda? Kui me vaatame nüüd tagasi sõjaasjanduse arengule peale suure isamaasõja lõpu aga sellest on nüüd juba möödas päris palju-palju aastaid siis tuleb märkida, et oma arengus on sõjaasjandus läbi käinud nii-öelda kaks perioodi. Need perioodid on isegi ajaliselt täiesti selgesti eristatavad. Esimest perioodi vaatlemine ning sõja lõpust kuni 1953. Astani peamisteks ülesanneteks, mis seisid tollal sõjateaduse ees oli möödunud sõjakogemuste üldistamine, kuid juba sel perioodil ilmnesid mõningad nähtused, mis räägid, sest et juba on lähenemas uus periood. Ja nimelt 1947. aastal katsetati Nõukogude liidus esimest keskmise lennukaugusega raketi. Õige pea järgnes sellele juba palju võimsamad raketid. 1949. aastal, nagu üldiselt teada, katsetati Nõukogude liidus esimest korda aatompommi. Sellega likvideeriti Ameerika Ühendriikidega opol aatom relvasse alal ja mõni aasta hiljem, täpsemalt 953. aastal katsetati Nõukogude liidus juba vesinikupommi ameeriklast sai sellega hakkama alles aasta hiljem. Veel 1953. aasta ongi selleks piiriks, millest alates võib lugeda teise etapi saabumist seateaduse ja ühtlasi ka meie relvajõudude arengus. Ja see periood, mis ajaliselt piiritletud 1954. aasta kestab veel praegu. Mis on selle perioodi tunnusteks? Esiteks muidugi tuumarelva kasutusele võtmine, teiseks võimsate rakettide loomine, mis võimelised tuumarelva toimetame ükskõik millisesse maailma paika. Kolmandaks kosmosekasutusele võtmine. Ja muidugi peale selle neljandale võib märkida, et kõigi relvajõude liikide ja väeliikide tormilist arengut nii sõjatehnika seisukohalt organisatsioonilisest küljest väljaõppe alal ja ka teistel aladel rääkida Nõukogude Liidu relvajõududest nende praegusel kujul siis võiks nii mõttes tagasi kanduda 1945.-sse aastasse, tähendab aastasse, millal me lõpetasime võidukalt suure isamaasõja. Nõukogude sõjaveteranid. Eesti korpusepoisid mäletavad hästi relvi, millega nad jõudsid tagasi kuramaalt. Kui laias laastus võtta siis nõukogude relvajõudude koosseisu sel ajavahemikul tikkinud täiesti uued relvajõudude põhiliigid. Nii näiteks 1948. aastal õhukaitsejõud eraldusid teistest relvajõude, põhiliikidest muutus iseseisvaks põhiliiniks. Ja kui nad enne möödunud sõja päevil võitlesid ainult vastase lennukite vastu. Nüüd on õhukaitse ees suuremat keerulise tööülesanded. Nende ülesandeks on raketitõrjevõitlus. Anti rakettidega täiesti uus keeruline ülesanne, mida edukalt lahendatakse. 1959. aastal loodi esmakordselt maailmas siis meil Nõukogude liidus strateegiline raketivägi. Kui relvajõudude põhiliik strateegiline raketivägi on relvajõudude peamiseks löögijõuks. Võib meenutada, et kui 1000 945. aastal, kaheksandal, üheksandal augustil heideti Jaapani linnadele Hiroshima linaga sagile kaks aatomipommi, mille võimsus oli umbes 20 kilotonni. Kui võrrelda seda arvu möödunud sõjanäitajatega, nagu on üldiselt teada kõige suuremad lennukipommid möödunud sõjas kaalusid kuni 10 tonni sellest 10-st tunnist umbes viis tonni puhast lõhkeainet. Aga tavaliselt lennukipommid olid saja-kahesaja 50 500 kilosed ühetonnised üldkaalud. Kui nüüd võrrelda viietonnist ja 20000 tonnist pommi, siis on see vahe, muidu suur aku rääkida juba praegustest tuumarelvaliikidest aatomi vesinikupommidest, siis nende purustusjõud võrreldes Hiroshima lehitsetud aatompommi isa on tuhandeid kordi suurem. Sõjaveteranidelt hästi teavad, millised olid diviisid polgud pataljonid suure isamaasõja päevil, milline olime jalavägi, millega tuli relvastatud, milliseid toetus relvida sai kasutada. Nii võib lühidalt öelda, et jalaväge endises mõttes pole enam ammu meie laskur. Allüksused on kõik motoriseeritud, tegutsevad lahingumasinatel väekoondist, seal on oma rakeedid, oma tankid, mäletate möödunud sõjad päevil, me pidime ootama tankide toetust teistelt eri üksustelt. Nüüd väekoondisel juba oma tankid juhitavad tankitõrjemürsud on jällegi uueks relvatüübiks, mida ei olnud teise maailmasõja päevil. Siis tundsime hästi oma väikese tankitõrjekahureid, mis tegid tõhusat tööd mis panid seisma saksa tankide laviini. Nüüdisaegsed juhitavad raketid, tankitõrjemürsud on palju võimsamad ja suurte kauguste alt läbi viivad ükskõik millise tankisoomuse. Tuletame veel meelde, kuidas me tegutsesime koos lennuväega, selleks, et saada lennuväe abi ja toetust tuli paluda seda abi õige kaugelt ja kõrgelt. Lennuväge ei olnud sellepärast tihti näha lahinguväljal siis kui teda äärmiselt vaja olnud. Nüüd On juba väekoondisel oma lennukeid, relvastatud helikopterid. Populaarteaduslikus kirjanduses on palju juttu olnud. Surmakiirtest muidugi põhimõtteliselt võimatu ei ole, aga praegu jäävad laserikiired otsest kasutamist igasugust kaugus mõõtjates, mis annavad tohutult täpselt edasi objektide asupaiga viga võib-olla ainult mõni meeter. Kui tuletan meelde meie optilisi kaugusemõõtjaid, mida meie suurtükiväelased, eriti kasudest möödunud sõjas, siis ka siin on vahe tohutult suur. Praegu Nõukogude armees teenib juba noor põlvkond, kes kasutab neid Külvi, õpime tundma neid käsitsema. Muidugi selline kirun, relvastus esitab suuri tingimusi isikuliselt koosseisule poliitilis-moraalse seisukohalt, psühholoogilisest seisukohast, tehniliste teadmiste seisukohalt. Aga see kõik on vajalik ja meie noorte sõdurite ülesanne seisnebki selles, et seda kaasaegset relvastust hästi tundma õppida, oskuslikult käsitseda, siis, kui seda on vaja. Nii nõukogude kodumaa piiride kaitsel. Ühes kõige tavalisemas väeosas nägin ise moodsaid relvi, sõduri korda, puhtust ja rõõmsameelseid mehi. Saame tuttavaks, kuidas nimed on, Vello Köörna, Gunnar Lander, Ülo Kikas. Kaua teinud teenida, on jäänud veel paar kuud teenile. Tervjuuaassoil järgnege, no mina sain juba sügisel, kohe, kui te armeesse tulite, siis mis alguses kõige raskem oli, võib-olla ylesse ärkavad, liiga vara. Riidesse panen, see kõik käib kiiresti käsu järgi ja siis, kui väga kaua istuma jääda ja mõelda lossis fotoga, jääd, hoolitseda selle eest, et sõdur sõnusse, sest muidu täis saarlased inski armees väga, vägagi palju tugevamaks, muutuma iseloomu. Ja see oleks ainult kasuks, öeldakse, et ega mehest õiget meest ei saa. Kes armees käinud ei ole, aega teinud pole, läks tal küll ja sa sihukest tööd on teie vanematest keegi möödunud sõjas olnud. Minu isa on olnud küll ja veel, nii ja naa ma talle ka ei saanud, aga isad on teile rääkinud. Möödunud sõjast. On muidugi väga palju isegi rääkinud. Haridust vaja praegu nende eestlased muidugi naljas sõjaga. Mis väeosas teise teenis? Saali jalaväes? Jah, aga nüüd tänapäeval jalaväe käiduntoniganud ei ole sellist asja. Kõik juba mutri, söörid, tehnik, igal pool. Me kõndisime nüüd tükk maad maha ja oleme nende sõjamasinate juures. Masinatel on öise juhtimise aparatuur tähendab seda, et masin võib liikuda ilma tuledeta pimedas öös ja juhti ala on kõik näha. Aparatuur töötab infrapunaste kiirte abil minu arvates väga efektiivne ja, ja võib vaenlasele väga lähedale ja ja märkamatult lähedale tungida. Eksin, sellel tankil on nii mõndagi peal. Kas või see starter 145 kilo raske dünamo niisamuti. Need autodel on hulga kergem. Võimas oma raskuse kohta küllap. Siin on praegu õppemasinad. Ja peaaegu iga nädal me harjutame praegu siit mööda sõitseks õppemehhaanik. Kas teil siin on alati nii vinge ja tuuline ja nii nagu praegu on, tankis palju soojemaks? Ei ole, tange sai ikka veel külmem kui praegu. Oleme riietatud soojades riietes. Ja üldse need hoolits väga hästi ja juba juhtimisega endaga juba. Safsoojene juhtimine, see on seotud ka füüsilise raskusega. No eks ta sellepärast teete siin jõuharjutusi ka kangil ja rööbaspuudel. Kõik teil siin olemas, meil on siin see sisese. Hästi korraldatud vabal ajal korraldas igasuguseid võistlusi maadlemis, võistlused on olnud ja kergejõustikukrossi tõstmises on neid masinaid, mille ümber või keskel õieti me praegu seisame. Neetilist tunnete küll üksipulki oskate lahti võtta ja kokku panna ja kuus kuud sai õpitud ka kodus selle kohaga. Kõige tähtsam on laenu teisest lahkuta. Luugi lahti sellesse Zimmele. Peale küll ma tulen siit-sealt minema. Nii kuidas ta siia ära mahutas, pisike ruumik, pisikesse ruumi ära mahtuma, neli inimest. Liin istub sihtur ja siirdub komandör. Ja Sillaadi juhil on päris ees seal väikene ruum. Muidugi sõidu häälda kõigub päris toredasti. Juhile ta ei ole nii väga tunnetada, on aga, aga siin tornis, kus me praegu viibime, siin kõigutad ikka päris tublisti. Kahuri kõrvad lähevad kaks pilu, üks on mõeldud kuulipilduja jaoks, on praegu siin, teine on sihik. Olen juhtinud laskmise ajal, siin on vaja silma ja arvestust ja samuti kiirust ja see on siis siin, siin on raadiosaate ja sega nii moodsa tüüp, siit peetakse sidet keskusega ja teiste masinatega. See on väga tähtis, sest tankid üksikult ei tee midagi, ma tunnen siin mootorrattur sooja ja jah, just case alles sõitmas. Ma ise just tulin alles juhtivust. Põhimõte on ikka siin ka, et harjutamine teeb meistriks. Selge see, kui rutadasid välja saata, sest ega siit väljatulek keeruline tanki sisse minemiseks. Väljatulemiseks on antud üheksa sekundit aega. Nüüd olete seal aega välja. Midagi vaba ajaga siis peale hakata, ehk siis, kui õppused on läbi ja sõdurid päev õhtul. Tavaliselt on laupäeviti, pühapäeviti on meil Kinoteatrikülastused tegelemine, isetegevusega, mängitakse igas mänge. Laulate sõdurilaul on selline tuntud asi, iga õhtu rivisse tuleb laulda, siin vist hakkab laulma see mees, kes muidu tavaliselt elab, aga kuidas reis ikka lähed ja teised laulavad ja sina ei laula? See on tõsi küll. Naised kodus üldse laulnud, aga siin natuke ikka õppinud laulma ka teised kodus laulsite. Minu naasin, tuli. Plaan suurt kodusõda. Aga siin siin tuleb, laotasin pääs kuskilt, kust kandist pärit mees olete? Mul on ootamatult, Ma olen Kundas. Olen Tallinnast, kirju kirjutate ja see on tavaline asi, sõdur, kiri alati ootab. Nii oli see vanasti kivis teisiti poleks. Ei ole. Kirik tuleb. Major Enn Veskimägi on veel noor mees. Suures isamaasõjas pole ta olnud kogu seda uut tehnikat. Käsutab ju inimene. See noor, kes alles eile oli koolipingis ja tööstuses maal on täna armees. Praegu on juba asi ise küllaltki lihtsaks puutumas, sellepärast et koolides on sõjaline algõpetus sisse viidud. Noormehed, kes armeesse tulevad, on väga paljude asjadega suurepäraselt kursis. Aga siiski, kõigepealt me peame noorsõdurile andma midagi kuud enne seda, kui me hakkame tehnikat andma. Ma mõtlen just psühholoogilist moraalset ettevalmistust. Et oleks reaalselt ja psüühiliselt valmis kõike seda keerukat tehnikat omandama. Sellega me algame juba võib-olla esimesest poliittunnist Nõukogude armees kus me tavaliselt räägime, et iga nõukogude inimese püha kohus on õppida, kaitsta oma kodumaad. Ja sel teemal viiakse läbi esimesed poliittunnid ja edaspidi juba terve poliitõppust ja poliitilise kasvatuse süsteem ise teenib selle ülesande täitmist. Loogilis moraalselt, valmista normist ette oma kodumaa kaitsmisele. Ja mis puutub tehnikasse, siis tänapäeva tehnika areng, eriti sõjatehnika, kiire areng muidugi tingib erilise psühholoogilis moraalse ettevalmistuse seoses sellega siis võib-olla peaks veel nimetama kasvõi üht lihtsat momenti. Nõuab sõjatehnika omandamine, et tuumasõjaolukorras ei tekiks seda hirmu. Ei tekiks hirmu lahingutulemuste pärast. Rahuajal sõdur peab väga hoolega treenima mitte ainult niisuguseid omadusi nagu relva täielik valdamine vaid ka valmistama ette teisi omadusi, näiteks tahet võiduks uskuma relvajõusse, usku meie ürituse õigsuses. Ja sellega meie komandörid praegu Ongi kõik tegevuses haridustase on tunduvalt tõusnud ja need noormehed, kes armeesse tulevad, on juba palju rohkem koolis käinud kui nende isad. Meil on see eriti rõõmustav. Hariduse tase on eriti viimaste aastate jooksul tugevasti tõusnud seoses partei ja valitsuse viimaste määrustega. See annab muidugi väga head, väga head võimalused noorsõdurite kiiremaks väljaõppeks ja seoses sellega muidugi esitatakse ka suuremat nõudmised nende sõdurite komandöridele. Kas on tänapäeval suur vaheteenistuses võrreldes näiteks aastat 20 tagasi? Kindlasti on suur vahe sest mäletan, kui ma ise kunagi noorukina tulin Nõukogude armeesse sellest möödub ka juba varsti 22 aastat siis on tunduvalt suur vahe nii inimeste ettevalmistuses kui ka tehnika tasemes. Näiteks kuna ma olin sideväelane, siis seda sidetehnikat, mida, mida ma õppisin tundma oma esimeste noorsõduri kuude jooksul enam ültse relvastuses ei olegi. Neid laskurrelvi, millest ma tegin oma esimesed paugud, enam ammugi relvastus veel ei ole. Ja neid autosid, millega ma õppisin autoasjandust sõjakoolis, õppisin autoga sõitma, ammugi seda enam nõukogude armees relvastuses ei ole. Võib-olla vahe oleks veel selles. Sel ajal meie ei teadnud niisuguseid mõisteid nagu termotuumasõda. Me ei teadnud niisugust mõistet nagu psühholoogilis, moraalne ettevalmistus, termotuumasõjaks ja palju muudki. Aga igapäevane elu sõduritel, kes armees praegu aega teenivad. Kas selles elus on ka muutunud midagi? Väga palju on muutunud. Sõdurite materiaalne kindlustatus on muutunud tugevasti toitlustamine. Sõduri garderoob on väga suureks kasvanud. Minu garderoob mahtus omal ajal väiksesse Isamaasõjaaegsesse seljakotti ja Evel ruumi ülegi raamatute jaoks ja kirjapaberi ümbrikute jaoks. Aga praegu sõduri garderoob on niivõrd suur, et ühest tehasest teise sõitmisel ta kõik ei saagi kaasa võtta, vaid osa varustust jääb eelmisse väeossa maa selleks, et uues kohas saaks uue varustuse jälle välja võtta kuna ei ole võimalik kõiki kaasa viia. Mis puutub, ütleme kas või võtame toitlustamise, mis tänapäeva sõdur istub niisugusesse öklased, nii mõnigi kohvik jääb vist oma nii vormistamise kui ka teenindamise poolest maha. Missugused on nõukogude sõjateaduse ülesanded tänapäeval? Need probleemid on teile kui sõjateaduse doktorile Vello Vare eriti südamelähedased. Ma lubaksin endale peatuda kolmel põhilisel momendil, mis määravad kindlaks seal sõjateaduse osa. Kõigepealt sõjaasjandus areneb praegu erakordselt kiirelt selleks et tulirelva kasutusele võtmisest jõuda. Tema massilise tootmiseni kasutasin lahinguväljal. Möödus umbes 150 aastat. Selleks et korraliku lennuki valmissaamisest jõuda tema massilise kasutamiseni sõjaasjanduses. Esimeses maailmasõjas läks aega umbes 10 aastat. Praegu iga uus relva tüüp keskeltläbi umbes viie kuni seitsme aasta pärast vajab uuendamist ja relvastuse täielik väljavahetamine üksikute relvatüüpide kaudu toimub umbes 10 kuni 12 aasta jooksul see muidugi erakordselt kiire tempo. Arvestades paljude relvaliikide erakordset keerulisest teiseks seoses kuue lahingutehnika kasutusele võtmisega. Muutuvad sõjapidamisviisid, muutub taktika operatiivkunst, muutub strateegia need muudatused toimunud ka väga kiiresti selleks, et tunduvalt muuta taktikalisi võtteid. Lahingus tulirelvaajastul kulus ligi 300 aastat 20. sajandi esimesel poolel taktika seos relvastuse arengu muutub juba umbes kümne-kahekümne aasta jooksul. Praegu toimub veelgi rutem ja kolmandaks on erakordselt tähtsuse omandanud juhtimisprobleemid. Juhtimisprobleeme üldse nii rahvamajandus igal pool väga suure tähtsusega. Ja tähtsus tuleneb sellest, et kohutavalt kiiresti suureneb informatsiooni hulk, mida on vaja juhtimisprotsesside edukaks läbiviimiseks. Üldtuntud teadlik informatsioon viimase 20 aasta jooksul tuli 165.-st kuni 1000 985. aastani. Loodetavasti suureneb viis korda üldiselt iga kümne-viieteistkümne aasta tagant Tealski informatsiooni hulk suureneb, kaks korda kahekordistub ja see annab ennast tunda ka sõjaasjanduses. Väga kiire sündmuste areng. Keeruline lahingutehnika, suurt väemasside osavõtt lahingutegevusest laialdasel alal, see kõik muudab juhtimise protsessid ääretult keeruliseks. See ongi üks sõjateaduse põhiprobleeme. Sellise sõjatehnika sõjapidamisviiside kiire arenguga võib sõjateadlase peamisteks probleemideks praegu lugeda järgmisi. Kõigepealt peab meie sõjateadus olema võimeline õieti hindama tulevase sõja iseloom. Aga see on väga raske, sest ükski sõda ei alga nii, nagu algasid. Eelmised sõjad tähendab ajalugu korduvalt näidanud ja sellest tuleneb teine ülesanne. Vastavalt tulevast sõja iseloomule on vaja õieti üles ehitada ja relvajõud luuninud organisatsioon relvastada neid varustada sõjateaduse kõigi teiste teadusharude ees, mis kuidagi ühel või teisel viisil seotud juhtimisprotsessidega on teadusliku prognoosi osadele tähtsuse tõus. Ja teadus peab kasutama kõiki võimalikke teaduslikke meetodeid. Selleks et õieti ette näha sündmuste võimalikku arengut ja vastavalt sellele võtta tarvitusele praktilised abinõud relvajõudude ettevalmistamiseks. Et nad oleksid alati oma ülesannete kõrgusel meie riigi ja rahva huvide kaitsmisel. Me täna räägime palju sõjast sõjateadusest kuid eks me teeme seda kõiketeadmises, et me seda ei taha. Jah, nii see on, ma olen ise ka sõjamees ja ma olen sõja läbi teinud, kaks korda haavata saanud sõda ise ei taha. Aga riik, rahvas peab mõtlema selle peale, et on vaja kaitsta oma sõltumatust, iseseisvust, olukord peale oktoobrirevolutsiooni võitu oli selline, et Nõukogude valitsus Vladimir Iniš liini isikud pöördus kõigi maailma rahvaste poole üleskutsega lõpetada sõda ja korduvalt Nõukogude valitsus deklareerinud, et ta ei taha sõda teeb omalt poolt kõik selleks, et seda ära hoida. Kuid see peab arvestama sellega, et maailmas on erivaenlasi vastaseid, kes ei või näha meie riigi raf rahulikku arengut sotsialismi kommunismi teel. Oleks kogu aeg tõkkeid seada meie teele ja ei põrka tagasi relvastatud provokatsioonidest sest me olime sunnitud tuge too maakaitsevõimet. See on ajalooline paratamatus, kuigi me seda ei taha, me peame seda tegema riigi rahva huvides. Ja sõdurid seisavad postil meie armee sõdurit, targad ja julged, et mitte keegi ei saaks tulla segama meie rahuliku ja. Loovat tööd. Palju õnne teile tänase pidupäevadeks.