Artur Alliksaarelt sündinud aastal 1923 surnud aastal 1966 on ilmunud kaks luulekogu pealkirjadega olematus võiks ju ka olemata olla ning luule. Tänases keskööprogrammi luulekavas loeb Aarne Üksküla Artur Alliksaare trükis avaldamata luuletusi. Me oleme aegadel eelhetke kärsitult läituvad ringid ja meloomusi, teiseks ei tee mingid maskid, kulissid või mingid kui ka saatus on ihne gruppiee, kes me tähendust vähemaks tingib. Aimu õnnest saab siiski vaid see, kes end jäägitult elule kingib. Iga balangu paljude värvide gammas üks on tugevam teistest kui marmorist sammas kandev südamed õekapiteeli. Ehk küll kivist nukrus, lepikolonaad tan tee, millel ulmade kiirgav plejaad. Mõnel südaööl läbib me meeli. Olen nagu tagurpidi sõudja, silmad ikka minevikku saet. Marie Under. On väsinud mu salalootused, kui laevad, mis ei jõua iial randa. Maailm on uinunud, hilisöised, leed ei suuda südamele sooja anda. Nüüd armastuse sädelevat keedme laupa enamistima ei panda. Ent olgu siiski õnnist, et need teed, kus tohtisin ta rasket krooni kanda. Enam pettumused rängalt. Raba ei ükski valu sügavale taba enam miski mälu tumista. Ta läitub, kuid komeedi hiilgav saba ja jälle hing on kahetsusest vaba. Jäidjoovastub kui õite külas maa. Nüüd tuulde vaju kumu tusk ja Kiibus kõik erutused, ihasinad. Las hämarduva taju viimsesse viivus suur seilangele lõpeb näoga vastu maad. Moodsa lõikelises pilke kuues ei puudunud teatud kurvavõitu sarm. Kuid tõiketukuti mu tuliriida juures mulle tundus tõesti üleliia karm et seista kõrgemal, kui käskis saatus mind meenutades sõbrad naerge vaid ta häälest kost, kui nende elujaatus, kes kaotusvalust kergelt üle said. Kui lamedaks kaja vaim ei vajuks. Ja kõik, kes sõltuvusse sattunud dast tean. Organ, mida nimetati ajuks, ei lakka siiski päris olemast. Jääb mõtte sõudma oma sihi poole ta liikumisse, liidet, piin ja lust ei ole tõkkeid selle lennuhoolemisse valgeks, jäi keskhullunud pilk kasust. Las laskuda, Me päikestele pilved enam kaunimaks, meid häilita. On siiski kahju, et me armuilmet aeg loomud ruuduses ei säilita. Veel hirmsamat, kui lausa halvad päevad on teesklev tujukana, ebahead. Ja võluvad on pildid, mida silmad näevad vaid siis, kui nende tõelist sisu tead. Las viljad variseda, hardad aiarajad, las jahtunud rindadeni rohtuda. Meid meenutama jäävad vaiksed majad, kus enam iialgi ei kohtuta lampjalgseid tunde. Tühjusesse tõttab küll kõledalt, küll põlevalt. Mis oli, seda ei saa keegi võtta meilt mõlemalt. Unelmad, mis ei täitu, on eriti pühad. Unelmat, mis ei alistu, on eriti kallid. Unelmad, mis ei rauge anduma, on eriti hatud. Kuidas mõista Olesid, kelle unelmad on tarbelist laadi? Kõik on üllus ja ülekohus, kõik on õndsus ja õnnetus. Kõik on nälg ja küllastus üks kujus. Olenevalt sellest, kummale poole end nägema, nuputada ja tundma tempida. Igal häälel on kaja, mis ei küsi, kas teda on kellelegi vaja. See on õhkkonna pärast. Ja see on konna päralt. Igal esemel on vari. Lihtsamaid on üks keerukamaid, terve kari. See on päikese pärast. Ja see on päikesepäralt. Ma hõikasin, ükski hääl ei ületa oma amplituudi ja kaja hõikas. Ohoo. Ma ütlesin, vari pole ometi osa esemest ja vari, ütles ahhaa. Ma küsisin, kas siis igavikul üldse pole piiri, aga singa vaikis ja vahtis põhjatusse. On asju, mida kõik teavad, aga mina ei tea. On asju, mida keegi ei tea. Aga mina tean, tasakaal ja kooskõla selles, ehk just ongi. Kes ütles, et ajad on kehvad ja ajame kuidagiviisi läbi. Nurjatu narrus. Arvestades, et me ei kasuta kümnendikugi oma aja oma elu, oma mina võimalusest mis kuulub, ei lakka, ei lakka liikumast, ulm kangastustes, sume, suured kangasteljed. Iga oles on iseenda suurim mõistatus ja suurim tõde ja suurim kiusatus ja suurim kahtlus ja suurim needus ja suurim jõuproov ja suurim takistus. Ja kaugeim eesmärk kõik, mis jääb kurvalt kättesaamatuks ka siis, kui kõik võimatugi on ammu omandatud voolavad, voolavad, voolavad, taevad, lahkuvad, lahkuvad, lahkuvad laevad. Kas tõtates või pikkamööda, mis vahe selles on? Hüvasti, hüvasti. Hüvasti. Kuni hiiglaslik ring saab jälle täisunelmad, mis on eriti pühad. Ei täitu. Unelmad, mis on eriti kallid, ei alistu mõlemad, mis on eriti ihaldatud, ei rauge anduma. Kas selles ehk ongi täiuslikkuse mõtte? Võluv valem? Taha mind targaks tunne mind tugevaks võrdleminud võlgatuks, tajumin taiplikuks imetle mind ilusaks. Usu mind uhiuueks, naerata mind nõtkeks. Soovi mind suureks siis ujundma läbi subtumedate tujude ja tungin su täiesti tundmatute tõdede tuumadeni et nautida müüduvate pöörasuste püüri öid ja jätta ääretult palju jälgi kõikide jumala tujude jõulis janune misse. Iga silmapilk on mõne võimaluse varing. Vähesed ei söösta kinnisilmi mööda oma sihist. Salgamine veelgi salla vabam on pihist. Mis on parim, selgub alles läbitust. Omama peab tervet häbituste puhtaks jääda igast saasta, sajus ja murdmatuks, ükskõik kui raskes raius. Koosnen valikuta, kurbus ist Jonaljust. Mind on palju jäiga paljastus vaid suurendab mu paljust. Igas sügis süvendab mu haljust. Süda purskub nagu vesi kaljust ja ta riik kond teispooltaju piire. Olen ebakiire kiivalt kustuv naeratus. Olen enda katkev kordumine, julmus, õnnes, veetlus ohus, virgus, vaevatus, silmapiiri kauge kutsumine. Mööda pikka spiraali imbub igaviku heli. Aastasajad kuulatavad, kummardunud Seli meloodiaid loobivad sündimata maailmade avamata avarustes. Mad loodivad looduse lõpmatusse laskumist. Keset tõdede raskumistum, helide hegemoonia, absoluutne ja üha uudne. Kaanonite koorid tugevdavad vormide tardumist, korraldatakse kärarikkaid, kontserte, leban lohus ja loen. See on mu kohus. Hoovan üles ja haaran kättesaamatut kunstniku kirega taituri tulega jooja ahnusega looja vahvusega tahan tähistada tõeluse telgi su näos, mis on voolitud voolamisest. Su suu on kui ise suutmisse suubumine. Miks siis su silmad on mõnikord nagu parved paljude mere hädalistega. Miks su meened on neetud hiilima? Paigutan Supjedest staalidele, ideaalide hämarduvates saalides. Olen õnnelik sind maalides. Olen õnnelik su tujudest traalides. Eks taas kanna meid suur ekstaas, kes temasse kramplikult klammerdub. Ei eksi ilmaski. Raske on vabadust kanda, sest vabadus tähendab maalide mõtlemist, laulude loomist ja viiside viimistluspiinu. Vabadus tähendab võimetest, sõltumatust, teadmist, oma peaga tundmist, oma südamega ja astumist oma jalgadel. Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida Veerale vaim. Veene vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale. Vabadus on otsimine. Vabadus on eksimine, vabadus on kaotamine, jälle leidmine ja lakkamatu küllastumatus ühe võrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel. Vabaduse jaoks sündinuid, kadesta vange, kuigi neil on kergem ka vangina, on ta vaba. Laulud tärkavad mu hingest nagu mullast muru. Kui kord kubjas puhtaks pühib kunstituru. Küll saab koorem sõnniku ja sõnapuru. Inimmõtte tungib läbi Ungse uneuru. Piirideta võimalusteks muudab kitsa kuru. Mu üha kasvav hinge rahutus on nagu leek, mis valgustab mu kadu. Ta tiivustab mind erk ja ime, uus don kui hele meteoorisadu. Marm ei ole meelelahutus ja lõbu, tule värkida seadu. Kus on ta piir, ta lõõma jahutus, nii kõrge kiindumus ei tunne kadu kui liblikas, kes elab mõne tunni mama ilu, tarbe loomusunni, niigeskendan, et jäädvustub mul end mis suurt mu hinges iial kääris valmis. Munne igatsuse haprassalmis soeta asetan. Üks mängu faabula nii juurdub pähe, et mitmes vaatuses ta lavastan ja rahuldun kuid möödub aega vähe, ta hävitan ja ümber kavastan. Kui kaugele neis otsinguiska lähem mas sulle ustavuse avastan? Sest sina oled tekkejärgus, tähed, malakamatult uudsus, avastan päev- kainelt ettevaatlik, aga öö jääb täiesti, me südamete tarvis ja täis on armuüllatavaid teid, kesk heldeid, viljapuid, neist kõigist söö, et julged kired hoovaksid meist parvis, kuid peitunuks meis palju olendeid. Sa süütasid mu hinge, ma ei hakka. Nüüd juhib ta meid armastuse randa ja vallandab lauluga. Talendu enam lõppema ei panda. Mis seni õnnest jäänud, vajaka võid mulle ainsa suudlusega anda ja koormad korjuvad, mis ajaga su kõrval sulest kergemad on kanda kõikuma 1000 väikest juhurõõmu, nüüd langetan, et ühes suures sõõmu vaid viivuks tunda kuumal kurgulael. Hetk mõni mahukam on igavikust. Me naudingutest sügavust ja pikkust ei haara ükski maine. Mõõdupael. Sihitud tõtted, kujutud hetked, vajumastusk, pihitud mõtted, tujutud retked, hajumas. Usk kaua ma istun, kaua ma valvan, enam ei tea. Tean, Vaidet soove lendab, kui parme läbi mu pea. Kahju ei ole millestki enam, raskus on vaid deemonit tänavu südamekraatris kõik kokku vist said. Hilise linnu väsinud tiivad riivavad merd. Nii palju vett pole mingis maailmas, et päästa mu põlevat verd. Õhetab kuuma kasutut, kirge pilvede vaip siia ja sinna sumbunud õhus võpun kui laip. Kui sa nüüd võtaksid istet mu kõrval, ei paluks ma muud, ainult et lõhnaksid magusat Narbumist nagu need puud. Mis sulle anda, mis Sulton võtta? Näivust Jaund kus lõpeb peitmis, kus algab näitumist, täitumist tund. Sisalik, samblik, männid ja tähed, kivid ja liiv. Kuskil siin algus peab olema rajal, mis otseteed põrgusse viib. Tänase keskööprogrammi luulekava oli koostatud Artur Alliksaar, et trükis ilmumata luuletustest luges Aarne Üksküla