Tähelepanu tähelepanu. Väga tähele pannud. Memoturniir. Memo turbiin. Me tervitame kõiki memoturniiri kuulajaid. Täna jaanuarikuu viimasel pühapäeval vastavad klubi liikmed Ivo Linna, Marju Kõivupuu, Peeter Helme ja Jüri Aarma meie toimetusepoolsetele küsimustele. Saatejuht on Tarmo Tiisler ja esimene küsimus on meil, nagu ikka heliküsimus. Kas tõesti loodad sa, et õnn on igavene, las meeldiv mäel, Estonia, mis meil möödunud päevist jääb siis lahkuda ainsa sõpradena. No see, ära ta jää, Lesa, naerab ta. Ja ma piisa ja nüüd kui vaata, naera õe ja ka Queeni ning saali ekseenindu süü ta siin ja sealhulgas siis möödunud Naerad ja naerad. Jaak Joala esituses kõlas, et olime kooli ajal Jeff Tiivensi Laul, naerata. See paljude kuulajate südamed võitnud laul on lindistatud Eesti raadios 1971. aastal. Kes kirjutas eestikeelsed sõnad sellele laulule. Kaks võimalust minu meelest kas Heldur Karmo või valli ojavere, aga ilmselt pole kumbki õige, sest need on liiga lihtsad vastased, võis täitsa vabalt olla, proua valli see ei ole, ei ole, vastu, ei ole õiget ka mitte. Karmo ei ole Heldur ja mitte Tiiu Varik, kes on ka laulusõnu teinud. Ei ole, Otto Roots ka ei ole, ütlen igaks juhuks, et ära hoida. Jumala nüüd ise ka ei teinud ja nooruke Vello Salumets kirjutas tollal selle laulu sõnadega. Autor on ühe väga tuntud tolleaegse muusiku tütar. Väga põnev, see on põnev küsimus, enam ära ei anna. Mõtleme. Arvi haugil on üks ja antud sõnade kirjutaja. Reet muusikute ehk siis autori isa, me väga paljuski tunneme ka ühe ansambli eestvedajana. Laansoo ja tal oli veel väga kuulus hunt laulu naerata eestikeelsete sõnade autor on meie legendaarse muusiku Emil Laansoo tütar Siiri kes on kirjutanud sõnad mitmele oma isa seatud hitile. 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ilmus Siiri talli sulest raamat minu isa Emil Laansoo. Jätkame küsimustega. Maailma esimeseks suusakuningaks peetakse norrakad tuur Neifaugi, kes 1924. aastal shamoniis toimunud esimestel taliolümpiamängudel võitis kuldmedali 18 ja 50 kilomeetri sõidus ning sai esikohaga suusakahevõistluses. Kuulsale sportlasele meeldis ka heliplaate kuulata, mida ta tegi nende heliplaatidega, mis talle huvi ei pakkunud. Kõige lihtsam oleks. Viskad minema, lõi puruks, õigencys, ära ole. Tol ajal olid ju šamott parajad sellakplaadid lähevad katki, neid on tore puruks loopida. Ta ikka kasutas neid oma sportliku tegevuse juures, sulatas üles, kasutas mingiks määrdeks Need heliplaadid, mis suusakuningale ei meeldinud, töödeldi ümber, kasutati seejärel suusamäärde valmistamisel ja sama teed läksid ka tema vanad autorehvid. Järgmine küsimus. Me teame, et mitmetes Aasia riikides süüakse koeri ent koeri süüakse ka Ameerikas, Aafrikas ja isegi Euroopas. Millises Euroopa riigis koeraliha toiduks tarvitatakse? Šveitsis? Vastus tuli kiiresti, vastus on õige. Alpides ja Reini orus on piirkondi, kus koerte söömine on üsna tavaline. Sealset kassidki eile ei halastust. Šveitsis ei ole lubatud koera- ja kassiliha müüa. Küll aga võib omanik oma loomi süüa. Jätkame. Ameerika Ühendriikide kõige suurem osariik Alaska, mille pindala on üks miljon 718000 ruutkilomeetrit, on peaaegu 550 korda suurem USA kõige väiksemast osariigist Rõuda elandist. Kuid rahvaarvu poolest jäävale Askaar õuda elandile kõvasti alla. Kui palju on elanike USA kõige suuremas ja kõige väiksemas osariigis? Ümmarguselt ei ole nii, et Alaska umbes suurusjärk 100000 ja Rõuda elanud suurusjärk miljon 10 korda. Alaska hiigelsuurel territooriumil elab 700000 inimest umbes Rõuda Eilandi osariigi elanike arv on umbes miljon 60000. Lähen oma küsimustega edasi. Miks pidid Vana-Roomas viinamarjakorjajad enne tööle asumist tegema testamendi ja varuma laudu kirstu jaoks? Las need ei ole nii järsult kude, nõlvadega kaaned viinamarjaütles, et oleks võinud alla kukkuda, korv lömastada, noh, selle maa kõne alla ei tule kõne alla, maod võis mao kalleni hammustas, eks nad ju kõik seal paljajalu käisid ja juhika mürkmadude pärast. Vana-Roomas viinapuid eriti lõigatud viinapuu oksad väändusid kõrgete puude ümber, ilutsesid majas seintel ning seetõttu olid marja korjajatel õnnetused kergesti tulema. Aga nüüd küsib meil Marju Kõivupuu. Me kõik teame suurepäraselt, et kui me kasutame väljendit punaste laternate tänav, siis mida see tähendab? Aga miks just punaste laternate ja mitte näiteks kollaste siniste roheliste laternate, miks hakati kasutama punaseid laternaid? Lihtsalt seal, kus seda tehti? Parasjagu tundus kõige mugavam kättesaadavam, mingi materjal ei küsinud. Silmatorkav värvi, silmatorkav nagunii, aga nii või teisiti iidne ta ju on ammu enne elektrit ei ole mitte siis oli iga tuli oli kollane, noh, miks siis kollane. Teeme siis natukene värvime värki ja paneme paneme punase pilti ja sellel punasel filtril on väidetavalt siiski ka väga pragmaatiline või, või loogiline, seleta see põhjus, et varjab natukene, et naised näevad paremad välja? Jah, Peetril on sisuliselt õigus, takse punases valguses ei paistnud naiste siis kas naha- või suguhaigustest tekkinud vigastused, haavad või mingisugused muud välimuse nii-ütelda, ebaesteetilised kohad nii palju välja ja järgmine küsimus. 1500 seitsmeteistkümnendal aastal asutas Winchesteri piiskop Richard Fox Oxfordis Corpus Kristi kolledži. Kui peaaegu pime piiskop esimest korda õppeasutust külastas, kõnniti temaga kaks korda ümber kolledzi. Miks kaks korda, no kõigepealt, kui ta oli pime, siis talle tõenäoliselt tutvustati, kuidas see teekond on, ja siis teisel võib-olla, kuna ta teadis, mis tuleb, seda sai teha mingeid oma religioosseid rituaale või oli selleks juba valmis, mis võib olla ükskord ühtepidi teist teinekord teinekord teistpidi ja ta õpiks ära, eks ole, et kui sa lähed siitpoolt, siis on sedasi jagu teiselt poolt teistmoodi ta sai seda mõlema käega katsuda, näiteks suhtumine nii-öelda. Võib-olla teinekord siis läks ta kõige esimesena, piiskop on ju selles mõttes nagu jõugu juht ja, ja nüüd oli tee tuttav kohustusi ei olnud, võib-olla sellepärast see kõik on loogiline. Aga meie küsimuse kontekstis, kuulge, kas see on seotud siis mingisuguse sellise religioosse, see ei ole üldse seotud religioosse teemaga mingi tava kindlasti mingi tavaga, vaid tema mingi vajaduse või isegi äkki mingi kiiksuga. See maja ei olnud nagu ajamis taheti näidata, et see maja on poole suurem ja täpselt nii oligi. Piiskopile taheti jätta mulje, et tema asutatud hoone on palju suurem, kui ta tegelikult on, siis maailmas on kaks riiki, mille pealinna nimetus tõlkes tähendabki pealinna. Üks on Lõuna-Korea pealinn soul, aga milline on teine? Kas ta mitte Kesk-Aasias ei ole? See riik jääb Kesk-Aasias, Watson, kuidas Astana. Aga jah, enne oli selle koha nimi akmula ja tal on veel teisigi, mida inimesed on nõukogude lakmulinski ja täna pakume selle täiesti õige vastus, see on Kasahstani pealinna Astana, nii et soul ja aastana on pealinna nimelised pealinnad. Järgmine küsimus, kui enamikku inimesi äratab hommikuti äratuskella helin, siis kuninganna Elizabeth, teisel on ärkamiseks teine moodus, kuidas ärkab kuninganna, kas need on mitte ei tulda äratama? Kui kammerteener kahe poolega uksed lahti kummardab ja selleks ei määra seal võib-olla ikka mingi konks taga olla küll jah. Seal oli väga, saab olla. No mille peale ta ikka saab ärgata. Keegi helistab kellukest, keegi inimene, või lubatakse koerdale tuppa siis tema lemmikkoerad ja need väikesed korgile, eks ma arvan, et kui meid äratatakse selliselt hommikust hommikusse nagu tehakse kuninganna Elizabethiga, siis me ei oleks väga õnnelikud ja hakkaks otsima Tersi ärkamise muudadele nüüd külvama Vetka vähelise ärkareid üles. Talupill näiteks, ma ei tea, minu meelest torupill on hea kindlasti põlvest põlve mingi torupillionu, kes mängib kas õige vastaselt elanud. Jah, kuninganna Elizabeth, teine ärkab kell üheksa hommikul torupillihelide saatel. Torupillimäng kestab täpselt 15 minutit. Torupillimängija ametikoht seati sisse juba 1843. aastal, kui on sel kohal töötanud vaid 15 inimest. Kes oli see 1906. aastal sündinud, kuulus vene helilooja USA-s Illinoisi osariigis asuva Nork Westerni ülikooli audoktor, kes armastas niivõrd jalgpalli, et ei jätnud vahele ühtki suuremat võistlust ning kavatses isegi jalgpallikohtunikuks hakata. Kuidas köshiniga ka ju Venemaalt pärit Juliega või aga see ei tarvitse muidugi olla käsi, see ei ole sootska Schweiale, kes mind, aga siis ta Vinski võis olla tõesti, noh, eks need audoktoreid ja au üle ilma audoktor on jah, selline natukene eksiteele viiv. No siis järgmine pakkumine, Dmitri 1906 ja täiesti vabalt võiks olla ealine, sa võid minna ja sobib. Suur jalgpalli fänn olid mitri Šostakovitši järgmine küsimus, mida armastas kinkida USA, 36. president Lyndon Johnson, valge maja töötajatele ja külalistele. Olgu öeldud, et presidendi biograafia autor said 10 aasta jooksul Johnsonilt 12 sellist asja. Mingisugune tore asjake, seega ilmselt siis mittesöödav ega joodav, vaid miski, mis ikkagi liigitub valdkonda suveniir. See võis olla kas kallis või väga odav, mitte väga kallis laiatarbevärk ja laiatarbevärk küll, aga täiesti kasutatav. Kell kell läheb äkki rubriiki, kallis, aga see, neid võib Kadavamaid olla. Odavad kellad presidendi poolt kinkida siis sobi nagu aga see võib olla midagi palju lihtsamalt, kaas võib olla kirjutusvahend. Pea, pastakas, sule tuleb. Aga see võis olla ka veel lipsunõel, lips aga televiisor, see see asi käis suhu. Hõbelusikas suubasi karmashoo. Aga võib-olla mingisugune eksklusiivne juus, hambahari. President Lyndon Johnsonile meeldis kinkida elektrilisi hambaharju. Ja mäng sai sellega läbi. Nüüd jääb veel ette lugeda suure ringi küsimus Eesti graafike kunstipedagoog. Günter Reindor oli ka kirglik kollektsionäär. Mida ta kogus. Küsimusele saate vastata 31. jaanuarini meiliaadressil nema turniirati. E-või postiaadressil nema turniir vikerraadio Gonsiori 21 15. Null kaks, null Tallinn. Ja vastuse saate jätta automaatvastajale kuus, üheksa, kaheksa kaheksa, üheksa, viis seitse. Auhinnaks on kirjastuses Varrak ilmunud Hendrik Normann Wilsoni raamat Viktoriaanid ja ajakirja Horisont aastatellimus. Kohtumiseni nädala pärast.