Tere, hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet. Mina olen Merle Liivak, kolme lapse ema ja uue ajakirja EMA peatoimetaja ja ühtlasi ka peresaateks saatejuhte. Tänase saate teemaks on lapse hingehoid ja lapse hinge vajadused. Nii lihtne on ju lapsevanemana unustada end hoolitsema laste argistaja materiaalsete vajaduste eest. Tahame, et meie lapsed oleksid terved ja rõõmsad. Jälgima, mida nad söövad. Et tähed ja numbrid saaksid selgeks utsitama. Neid õue peame huviringi ja sporditundi. Aga palju raskem võib olla tähele panna, millised on minu lapse hinge vajadused. Ajakirjas ema ilmus hiljaaegu kasesule läbi artikkel lapse hinge salaaed. Loo sissejuhatus osutab, et isegi kui lapsevanem tunnistab lapse hinge vajadusi ei pruugi see tähendada, et pilt saab kohe klaariks. Vastupidi, see võib tuua kaasa hulga segadust. Tsiteerin. Kui toitumise ja tervisega seotud küsimuste kohta saame googeldada ja raamatuid lugeda, siis hingelise heaolu tagamine on palju peenem ja tundlikum töö. Siin jääb raamatutarkusest väheks, sest meie ise peame olema vastuseks oma laste küsimustele. Ent kuidas, kui endalgi vastuseid napib? Ses võrratult põnevas salajas aitavad meil täna orienteeruda ning vastaseks olemist avada vanalinna hariduskolleegiumi perekonnas tegutseva lasteaia aiake juhataja Eve Padar. Ning lektor Ville jahe. Tere, tervist. Tervist. Eve, kole hea, palun tutvustama tausta natuke põhjalikumalt just seda osa, mis kaudu oled sina laste ja nende heaoluga oma erinevate ametikohtadega? Kokku puutunud ma olen töötanud päris pikka aega vanalinna hariduskolleegiumis kolme aineõpetajana, peamine minu haridus on üldse muusik, aga olen õppinud ka folklooriõpetajaks ja elu on mind õpetanud usuõpetuse õpetajaks. Ja seda ajakirja artiklit lugedes. Ma kogu aeg mõtlesin selle peale, et kuidas ma omal ajal, sest viimased aastad ma ei ole neid tunde andnud, püüdsin teha täpselt sedasama oma tundides püüdsin hoida seda lapse hinge, see on nagu selles mõttes hea termin ju kirikus ka, et hingehoid, hingehoiu, töö kuidas ma läbi folklooritunni ja usuõpetuse või kristliku kasvatuse tunni ja lõpuks ka muusikatunni abil sain aidata lapsi just sellises osas, mis võib-olla on nendel natuke vähem avatud igapäevases elus. Ja nüüd, kui ma olen rohkem ka lasteaia juhatajana tegev ja nii väga ei praktiseeri igapäevaselt seda siis ma nüüd püüan oma neid teadmisi rakendada siiski nende lasteaia laste peale, et käime ka ikka pidamas seda kristliku kasvatuse tundi ja lihtsalt ka rääkimas. Villed, kustkaudu sina oled sattunud lapse hinge salaaeda? Noh, eelkõige sellepärast, et mul on kolm väikest last, aga teine kokkupuutepunkt on oma nii-öelda kaasõpilaste kaudu tegelen teadliku muutuse kunstiga üldise teadlikkuse teemadega laiemalt ja ja anna neid loenguid ja sealt on jäänud selline seltskond, kellega me saame kokku mitu korda kuus ja kui me arutame, nagu justkui väliselt tundub, et alustame alati mingite tühistest ja oma sisemaailma juhtimisküsimustes, siis mida rohkem seal gruppides nagu avanetakse, seda rohkem läheb teema alati pere ja laste kasvatamise peale. Sest kui inimesed tegelevad teadlikkusega kõigepealt meenutavad, kuidas nad ise on kasvanud ja siis nad kannavad selle üle nagu praegusesse hetke, kui nad oma lapsi kasvatavad ja hea on nagu tõdeda, et, et seda peetakse oluliseks, et ühel hetkel kõik need firmad ja arenguid ja kõik need muud asjad jäävad kõrvale, lõpuks jäävad peresuhted ja suhted lastega. Et see on nagu igal ettevõtjal igal tippjuhil tegelikult ikkagi seal all see üks baasprobleemipundar, mis nagu vajab lahendamist peale kõike muud ja võib-olla isegi esmajärjekorras Ilmselt puutute kokku ka siis ka selle õppija lapsepõlvega, ma kujutan ette, et see väli aitab seda teadlikkust siis kasvatada. Täna. Seda kindlasti ja põhiline teema, mis sealt välja tuleb, on see, et kui vanemal endal on nende asjadega nagu hästi-hästi vähemalt selles mõttes, et ta teadlikult tunnistab, et see on oluline teema, sellest juba hakkabki pihta siis on, on nagu tõenäoliselt ka lastega läheb palju paremini oluliselt suurem. Ma ise olen jõudnud kindla veendumuseni. Et see, mida meil räägitakse keskea kriisist, siis sellele võiks nagu tänase saate valguses nagu vaadata hästi lihtsalt et kui täiskasvanud inimene oma seda sisemist vajadust nimetame seda siis hingelist vajadust oma nagu sellist sisemist sellist hästi abstraktset nagu tõmmet kuhugi poole ära ei tunne siis tuleb keskeakriis. Ehk see kriis on selleks ta sundida nende teemadega tegelema, aga osad ei saa aru ja siis väljendavad seda hoopis. Noh, ma ei tea, kas nooremate partnerite kaudu ja arvavad, et see pere pole see ja vahetad peres avastavad ikka kõik on samamoodi või noh, mõni vaatab autosid, maju või suvilaid ja püütakse nagu välisega siis kompenseerida seda sisemist igatsust ilma aru saamata ja vot see on tõesti üks asi, mis võib-olla ühiskonnas on nagu vähe puudutatud, et tegelikult selle igatsus on kõigil meil olemas. Aga selle lahendus ei ole välismaailma sisemaailmas, kui see on, see igatsus on vanematele ära tuntud, isegi kui nad sellega konkreetselt tegeleda ei oska, aga otsivad alles siis on kõik korras, siis on kõik väga hästi. Aga kui nad langevad sinna üldise tendentsi hakkavad seda välismaailmas nagu lahendama tavaliste vahenditega, kompenseerida seal midagi siis nii paremaks just käepäraste ja lihtsate vahenditega siis noh, siis jätkavad lapsed sedasama mustrit kunagi hiljem, umbes 40 aasta pärast. Nii et sinu teadliku muutumise kunst on siis tegelikult teadlikuks saamise kunst, teisisõnu. Ma arvan, et elu ongi teadlikuks saamise kunst. Huvitav on see, et kui 2000 seitsmeteistkümnendal aastal tegi EMOR uuringu eestlaste seas, et millesse nad usuvad või millise religiooniga nad ennast seovad, siis siis ma toon need protsendid välja, mis, mis võib-olla annavad sellise nagu teadliku lähtepunkti meile tänases vestluses. Et 29 protsenti Eestis elavatest inimestest määratles end kristlasena 34 pidas end vaimseks, aga mitte religioosseks 59 protsenti Eesti elanik, kes uskus ülivõimetega inimeste olemasollu ning sama palju inimesi siis 59 protsenti tunnistas kõrgema jõu eksistentsi. Millise foonis need protsendid teie arvates loovad Eesti laste kasvamiseks hingekeskkonnaks? Minul ongi selles mõttes huvitav neid protsesse jälgida ju täitsa praktilise poole pealt, et kui ma nädala jooksul kohtusin samade lastega nagu kahes erinevas tunnis. Aga see teemade ring on ju võrdlemisi sarnane, et kas ma õpetan seda pärimuskultuuri või ehk rahvakalendrit, mis käib ühe kindla aastatsükli järgi või ma siis tutvustan neid kirikupühi või midagi sellega seotud. Et siis ma hakkasin iseenda jaoks ja eelkõige laste jaoks ja otsima seda ühisosa. Ei saa ju kahte erinevat asja rääkida. Et me püüdsimegi leida, leida sellist, et noh, mis on nagu ühes rohkem rõhutatud ja teisese võib-olla vähem või kust on midagi üle võetud, et leida siis nagu lastele see ühine maailmapilt või et mõlemalt poolt võtta. Ja siis me jõudsime väga palju ka äratundmiseni, et me ei saagi niimoodi öelda, et me nüüd ei usu seda või usu teist, et me endale nagu teadmatult ikkagi me ju võimega pidada ennast nii usklikeks inimesteks kui ka loodususku inimesteks, sest eks see kõik olegi ju meil niimoodi kokku põimunud ja võib-olla siis ongi nii, et kui sa oled juba täiskasvanud, siis nagu tahad öelda. Tei. Usklik, ma kindlasti ei ole aga endale teadmatult saiu tegelikult kasutad ühte või teist rituaali või pead mõnda püha tähtsaks või elad ikkagi seda rütmi, mis on noh, võib-olla niimoodi kannab endas erinevaid kilde nii usuelust kui ka meie rahvakalendritraditsioonidest. Et eestlasel on nagu rohkem omane luua nagu mingisugune Ma oma oskaga, see ei ole minu arvates üldse mitte selline noh, taha asi ja et mul on väga hea meel, et needsamad lapsed ikkagi hea meelega laulavad kirikulaule ja sama hea meelega ka rahvalaule. Sest ikkagi neis on teatud selline ühisosa. Pille. Minu jaoks on need väga ajad, statistilised numbrid, mitte sellepärast, et kuidas seal täpselt see kristluse või, või siis loodusjõudude või mis, mis iganes uskumus, et seal on, vaid pigem vaataks kõiki neid kokku. Ehk kui palju inimesi Eestis usub, et lisaks materiaalsetele on veel midagi ja see protsent on kõige olulisem see protsent väga suur, sest põhimõttelist sa võid nad seal kokku liita. Ehk enamus Eesti inimesed usuvad, et see, mis meie ümber on see füüsiline maailm, pole ainult see, vaid midagi veel, kas nad usuvad sellesse või teavad, seda polegi enam nii oluline, ehk minu jaoks on see ülihea nagu statistika, mis näitab seda, et me oleme avatud. Ja nüüd loomulikult, kui on nisurull ka inimesi, kes on avatud, siis tekivad sellised äärmused ja eks ju kõik need ütleme, need, kes liialt sinna esoteerikast süvenevad või jäävad neid uskuma, et, et see on loomulik. Meil on lihtsalt see, see nii-öelda amatut inimeste hulk nii suur ja see avatus on ikkagi tänapäeval juba oluline, aga tulevikus on veel rohkem olulisem. Ma arvan, see laste nii-öelda selles mõttes Eesti kui kodumaa meie lastele on nagu väga hea paik, et on sellise avatud suhtumisega paik, kus ükskõik mis maailmas juhtub, siis inimesed adrateeruvad olukorraga lihtsamini kui need, kus on nagu levinud sellised ülidogmaatilised, jäigad vaated elule, vaimsusele. Aga aga Ville, kuidas sina näed seda, millises suhtes on laps vaimsusega? No ühelt poolt võiks öelda, et laps on vaimsusega otseselt suhteliselt Tal ei ole sellega mingit probleemi, et mida noorem, seda, seda paremini, et mida, mida vanemaks ta kasvatas, seda, seda rohkem hakkab see keskkond teda mõjutama ja mentaalsus, ehk just see mõttetegevus hakkab teda tegelikult sellest Niukest otseühendusest nii-öelda välja tooma ja tegelikult ega elu areng ongi see, et, et siis kui ta rääkima õpib, siis ta hakkab sellest eemalduma natukene, sest siis tekib selle seletuste mõistete maailm, mis püüavad seda nagu konkreetsemaks viia, aga tegelikult püüad päris asjadest eemale. Ja nüüd ühel hetkel, siis ta peab nende mõistete ja selle mentaalse mõtete tagant uuesti nende tähenduste juurde tagasi jõudma, see on siis keskea kriis, juhul kui seda ei juhtu, siis tuleb see, eks ju. Et ta ühel hetkel läheb sinna tagasi, selles mõttes nad on mõnes mõttes nad on hästi ühenduses, aga nad ei suuda seda seletada, eks, ja nad ise ei tea seda, aga see tähendab keskkonna just, aga see ei tähenda, et nad ei ole ühenduses. Aga jah, selles mõttes lapsepõlv on pigem nagu sellest just eemaldumine mõnes mõttes tundma õppida, aga seda materiaalselt ja see kõik on loomulik ja see polnud see paha. Ja siin nüüd vanematel ja kogu keskkonna mitte ainult vanemate, vaid ka koolile, lasteaiale on nagu see roll, et see muutus ei toimuks liiga järsult, et see läheks teise äärmusse, et see ei ole nii, et laps on rumal ja ei tea mitte midagi, tunneta mitte midagi ja nüüd me õpetame talle alles, kuidas asjad käivad, vaid õpetajad ja juhendajad võiksid aru saada, et tegelikult me õpetame nüüd seda füüsilist poolt sellega lapsed nagu hakkama saada, aga see muu, millega kontakt meil on väga hea olnud. Väiksest peale see peab, võiks alles jääda, aga seda seletada ei saa, seda saab ainult eeskuju või, või selliste kaudsete abstraktsete asjade kaudu, noh näiteks minu arust väga hästi artiklis välja toodud see, et looduses käimine, et noh, ma ise tundsin, et ma olen selle nagu unarusse jätnud pärast lapselaste ise käisime küll matka oleks iga nädalavahetus, aga siis kui lapsed tulid, siis kuidagi see ja vähemaks, et looduses käimine just hea näide, kuidas abstraktselt, eks kaudselt saad last vaimsusega kontakti viia looduse kaudu, sest seal see toimub niikuinii. Sa oled väga ägedalt öelnud sellise lause, et India filosoof Christian murti on öelnud, et näitaja nimeta lapsele lindu ja pärast seda ta enam kunagi lindu ei näe. Ja võib-olla ka natukene seda avama, et, et see mõte on selles, et laps, kes ei tea mõistet lind, eks oletame, et hamstrid teab, aga lindud ja nüüd see esimest korda lähetega metsa. Siis ta näeb ühtlasest lendavat keha algul istub oksa peal hamstri suurune, aga istub teistmoodi ja siis esikäppasid ei ole selle asemel mingid imelikud asjad, mida välja sirutab ja ta suudab hõljuda õhus. Ta ei ole kunagi nii-öelda hamster hulluks peale seda, kui ta pole visanud, eks ju. Et see on tema jaoks täiesti müstika, ta ise juhib oma hõljumist ja kui ta veel laulu kuuleb, siis ta saab aru, et see on üks, üks suur ime, mis seal metsas selles oksa peal on toimunud. Ja nüüd vanematelt talled ahah, seal lind ja peale seda see kogemus on oluliselt vähem. Järgmine kord tuleb metsast ütlevad samamoodi nagu vanalind, ma tean, et see on seesama näide, kuidas mentaalne maailm ehk nimetuste maailm võtab meil selle sündmuse kogemise kontakti konkreetse sündmusega, nagu ära võib võtta. Aga nüüd tegelikult selle taga peaks tooma uuesti selle kontaktis sündmusega ka. Ehk siis imest saapa midagi. Lind neli tähte, L-i, nende ja kõik linnud on kohe paigas ja kunagi ta nende poole vaadata, sest see pole huvitav, sest seal lind Teresa. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuuled peresaadet MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas Eve Padar ja Ville Jehe. Me räägime lapse hinge salaaiast ja oleme jõudnud teemadega ja sinnapaika, kus ma tahaksin natuke põigata. Pärimuskultuuri Eve, sina kui folklooriõpetaja valgustab meid, kuidas hoiti lapse hinge vanal ajal Eestis? No kuidas nüüd päris vanal ajal hoiti, et seda ma väga täpselt ju ei tea ja ega nad eraldi, nii nagu on teada, ei pühendanud ka väga suurt osa nüüd teadlikule, hingehoiule või lapse kasvatamisel, et eks laps koos oma pere ja vanemate kõrvalt kuidagi ise kasvas. Aga noh, mida ma võiksin kindlasti soovitada ja mis on minu enda elu muutnud? On just see, et kuidas me tänapäeval saame avada seda pärimus, kultuurimaastikku, et mina olen ühe poja ema ja kui minul poeg oli väike, siis nagu pärandas mind sellesse maailma või pärandas mulle edasi selle võrratu aarde, Tseelia roose, kes kunagi vanalinna muusikamajas selle pärimusmuusikaringiga alustas, kutsus mind sinna ja hiljem ise läkski Viljandisse õppejõuks. Ja sealt ma sain 90.-te aastate keskel sellise väga-väga ja nagu elumuutva kogemuse, kui ma nägin, et selles laulu muusikaringis olid vanemad koos oma lastega. Esiteks ei olnud ainult emad, vaid olid ka isad, mis oli ikkagi väga suur erinevus mulla, kui ikkagi nõukogude aja lapsele, et isa on ka tegeleb millegi muuga kui ainult töö tegemisega ja nad olid väga soojalt, suhtusid oma lastesse, nad hoidsid oma lapsi süles, laulsid, kallistasid niimoodi, et laps ei pidanud esinema ise, vaid temaga koos. Kas see viis tuli paremini või natuke nii kehvemini välja? See ei ole tähtis, ei olnud tähtis, vaid tähtis oli see lugu, see protsess, need mängud, laulud, tantsud ja eriti just need pikad regilaulud, millel on väga huvitavat sisud ja just mida enne ka villa rääkis. Me ei pea kõiki asju lastele seletama ega vanad regilaulutekstid ongi sageli ju ise endale natuke jäävad, nagu arusaamatuks, et mis ta sellega mõtles või mida ta sellega kirjeldab. Ei peagi kirjeldama Vaidze ka väike inimene ja rääkimata ka suurest kõik lähevad nagu selle protsessi ja laulmise sisse ja see on mind saatnud see kogemus läbi minu töö, et ma olen seda väga palju kogenud ka nüüd ise õpetajana, et lastele väga meeldivad sellised pikad-pikad, heietused, mis on huvitavad lood, mis neile meeldib laulda ja nad nagu hakkavad langema sellisesse rahulikku seisundisse ka keset koolipäeva, sest folklooritundjale lõppeks ka ainult üks tund teiste tundide keskel. Aga ma olen nagu hakanud mõtlema, et sellel peab olema mingi suurem mõju, et lapsed ei nihele ja ei vaata niimoodi nagu kella et mitte sellel tunnil, aga just sellel ainesel peab olema mingisugune mõju lapse üle ja et me väga peame seda hoidma. Ja ma olen kuulnud, et õnneks käibel praegu Eestis ikkagi erinevais paikades on selliseid toredaid just pärimuskultuuril põhinevaid laste tegevusringe ka. Ma pean ütlema, et ka mina olen olnud ärahellitatud ühe sellise ringi poolt, et kui meie pere resideeruv Viljandimaal, siis käisime pärimusmuusika aidas, siis pärimusringis oma lastega, siis erinevas eas, väikeste lastega ja ja see, et esiteks me olime koos. Me tegime, võtsime sellest osa koos, see oli laulmine, muusika ja lapsed said olla seal suhteliselt vabalt ja näiteks, kui minu kõige vanem poeg samal ajal soovis ringi joosta, selliseid tiirutada, teha tiire ümber selle maas istuvate inimeste ringi, siis seda päris nagu ära ei keelatud, sellepärast et see oli hea kohane käitumine ja tegelikult ma pärast kuulsin, kuidas, kuidas mu laps laulab hiljem sedasama laulu, et iga laps kogeb seda erinevalt ja erineval moel. Et seesama, see vabadus selles pärast mul kui ma, kui ma kolisin Tallinnasse, otsisin sellist ringi, kus käia koos lapsega, ma pidin tõesti tikutulega taga ajama, sest üldiselt oli ikkagi nii, et siin oli uks, uks läks kinni, lapsed Talle pole just vanemad teisele poole ust. Ja tavaliselt vanemad tegid midagi sellel ajal jooksid poodi või siis närviliselt toksisid oma oma nutitelefoni seal fuajees, et see kultuur oli nii teine, aga see on levinud, see on domineeriv. Ja ma tunnen, et siin ongi see vahe, et tegelikult võib-olla see üks suur osa ongi tegelikult seesama koos. Ja minu meelest on see väga suur probleemide ennetamise võti. Et me ei saa hakata ikkagi probleemidega tegelema sellel hetkel, kui nad on käes vaid ikka, kui me vanemadki oleme peame ikka suutma natuke nagu teadlikult ka anda oma lastele või kui ma olen ka õpetaja, kasvõi püüda anda midagi, millele nad võiksid tugineda, võim, mis võiks neid aidata minu arvates mingites olukordades. Et neile meenuks kasvõi mingi tunne, mida nad on kogenud mõnes tunnis või mõnda laulu lauldes või mõnda mängu mängides ette. Muusika on ilmselt üks üks otse otseteid sinna hinge salaaeda. Et kui seda saab oma lapsele pakkuda, siis siis on hästi. Et tegelikult noh, mina, ma vabandan, ma olen oma olemuselt insener-läbi-lõhki, ehk siis siin on kaks asja, üks on seesama pärimus, aga teine on konkreetne tehnika, sa kirjeldasid praegu tehnikaid, kuidas lapse seisund muutub. Kui palju me täna koolis õpetama, aga kui palju pered oskavad, vanemad oskavad tehnikaid, see on võib-olla liiga tehniline sõna selle jaoks, aga, aga noh, ma loodan, et kõik saavad aru, see on nagu tööriist, kuidas seisund on enne üks hakkad laulma regilaulule ja pärast seda on lapse seisund, teine, kõik need ärevushäired rahmeldamist, et kõik see on hoopis teine. Ehk siis meil on puudu selline tööriistakast, mida, mida vanemad saaksid nagu ise õppida ja lastele õpetada laste peal siis nagu kasutada. Ehk need on traditsioonis olemas olnud, näiteks nagu regilaul ülihea koostegemine, ühine rütm alati rahustav, absoluutselt kõik rahunevad riigilaulu lauldes, kas ta oskab loodud, mitte isegi see, ehk siis poiss, kes jooksis, eks ümber laulvate, eks ju ka lõpuks rahunes sama moodi, et, et vot selle tähtsustamine vaadates nagu, et mis sealt Ta on ja kuidas seda ikkagi tänapäeval kasutada, et see ei ole lihtsalt nagu taanlane laulutundi, et seal on nagu üks on traditsiooni jätkamine ja teine nüanss on see, et see on ühe tehnikategemine. Et need tehnikad on ka teistsuguseid, ka teistes kultuurides olemas, aga me, meil on nad kuidagi jäänud unarusse jäänud kõrvale. Sina tunned budismi traditsiooni, kuidas selles lastega tegeletakse? Oi, ma ei saa öelda kaugelt, et ma budismi traditsiooni tunnen, et ma olen nuusutanud, seda tähendab võib-olla isegi ingvistlikud ratsioonilisega tunnen natuke paremini või siis või siis joogas kasutatavaid lähenemisi mis on noh, budistlikus traditsioonis kõige, kõige lähedasem meie välimusele on see, et kogu loodus on hingestatud. Et seesama vaade, eks ju, miks, miks me loodusesse rahuneme, miks, miks lastega tegelikult tasuks looduses käia, on see, et tegelikult selle, kogu looduse eluslooduse mõju on juba selline, see foon juba iseenesest mõjutad teaduslikult tõestatud vibratsioonide tasemel. Jah, aga saime ja aga see vaade just et tegelikult see puu ja see lible sipelgas ja see liblikas, eks ju, lind, et nad kõik on hingestatud, kõik nad on elus. Me oleme lihtsalt erinevad eluvormid ja kõike seda elu tuleb austada, kõigi sellest tuleb tänulik olla, et see on see, mis nagu me püüaks seda sõnadesse panna, siis see on see, mismoodi see, nagu mõjub tegelikult kõik loodus, loodus, siis optimistlikud lähenemised on tegelikult ühtemoodi, samamoodi austavad kõike elusat, isegi tapmine, kui see on vajalik, eks ju, isegi see on tavaliselt siis vanades traditsioonides spetsiaalselt läbi viidud kuidagi just et, et austada, olla tänulik, eks ju, selle saagi eest ja nii edasi, et see on meil täna kuidagi seal poe kassas muutunud natukene teistsuguseks. Tere, kuidas käsitletakse lapse hinge kristluses, kuidas seda nähakse? Ütleme usuõpetusprogrammid või kui mõelda nüüd seda traditsioonilist pühapäevakooli, mis ka ikka päris hoolega siin Eestis toimib, kui ma räägin noh, ütleme, mina olen luteri kirikus, töötan ise organisti nuga, aga on ka teistele kirikutele päris palju pühapäevakoolides käib lapsi. Ma olen nii aru saanud, et siis need on muidugi sellised hästi konkreetsel põetud välja piibli erinevatest sündmustest, mida saab siis kohandada niimoodi, lapsele on hästi palju mõeldud välja ümber kirjutatud niisugusteks jutukesteks mis siis natuke nagu aitavad lapsele läbi elada teatud sündmusi. Aga nendes jutukestas käsitletakse ka selliseid hingehoidlikke teemasid või ütleme, raskemaid elujuhtumeid päris ilusti. Et ma üldse ei eita, et neid pühapäevakooli materjale teinekord isegi saab ära kasutada koolitundides, et ütleme seal hingedepäeva ajal või kui on ka vaja, mõnikord tuleb ette klassis või koolis või sõprade ringis mingeid keerulisemaid olukordi kas või üle elada kaotusvalu surma. Ja muidugi sellises usuõpetus kontekstis on väga tähtis osa palvel. Ja seda ma võin öelda ka oma praktikast, et isegi kui ma lastele nagu väga põhjalikult ei kirjelda ja ei räägi seda piiblilugu või või noh, sellega kaasas käivaid nähtusi või rituaale siis üks asi on see, et Ma olen väga palju lastele öelnud, et aga palvetage või palvetame selle eest ühe või teise asja eest. Ja see on väga uskumatu, et lapsed teavad seda väga hästi. Ja lapsed ei ole minu käest näiteks kunagi küsinud, et mis see tähendab. Ja see töötab ka lasteaia lasteaia seal väga hästi. On väga palju selliseid erinevaid teemasid, ma käin lastega rääkimas ja mina püüan lahendada mõnda olukorda, nii et siin ei aita küll muudkui nüüd tuleb palvetada. Ja siis hakkab üks selline suur vaikus ja igaüks justkui omal moel oskab seda teha ka kõige suurem nagamann. Ma ei tea, kust see tuleb, see tuleb võib-olla kuidagi niimoodi emapiimaga kaasa, et lihtsalt see sõna palvetamine sain jälle, võib-olla selline kristlikku terminite hulka käiv sõnad, mis te palvetate minu lapsega, ei mõelge seda siis kuidagi teistmoodi, aga ma võin öelda seda, et lapsel on sees mingi selline kanal. Ta kohe oskab seda teha või tal on vaja, et keegi natuke annaks nagu selle tõuka suunaks. Et muidugi me teame täpselt, mis kirikutes, kuidas palve Tonja, meie isa palvet tegelikult lapsed teavad päris palju ja ka lasteaias, mis, mis rituaalid teil veel on? Meile on rohkem tänu laulud olnud. Et need on ka natuke erinevate sõnastustega ja noh, need on üldse sellised väga ilusad kus isegi võib-olla lapse ei saa aru, et, et nüüd me täname jumalat, vaid et see on lihtsalt selline üleüldine tänamine, Aganud. Kuidas siis kellelgi, milline nagu kodune taust on, kuidas tänu salm käib näiteks üks väga ilus tänu sall, mida lapsed teavad ka lauluna, on see, et see, kes linnukesi toidab, kannab hoolt ka meie eest kõiki vajadusi täidab. Tänan teda südamest. Et vot seal on jälle see linnukese sõna sees, et ega lastele ongi siis juba ilusti meel helge ja silmad lähevad ülespoole. Mis sa arvad, millest on tänapäeva lastel kõige rohkem puudus nende hingeaial? Minu arvates ongi puudus just sellisest, kodusest intiimsest suhtlemisest enda avamisest, ilma igasuguste rituaalide tagamõtteta ta üks-ühele või oma pere keskel suhtlemisest kohe kasvõi niimoodi, et hakkame magama minema, ma ei tea, laseme tule ära, aga räägime veel juttu. Et ma arvan, et sellest on ikka puudus. Sest mulle tundub ka, et nii palju on seda kiirustamist ja, ja kogu elu on ära lahterdatud, et. Ma mõtlen vahest, et see kõik on üks tohutu matemaatiline tabel, mida mööda perekonnad on oma elu planeerinud, kuidas üks läheb sinna ja teine läheb tänna, et et nüüd nad on ikka väga avatud sellisele lihtsale vahetule jutuajamisele. Väga tahavad rääkida lapsed. Et mulle tundub, et võib-olla sellest jääb nagu puudu, et isegi praegu, kui mul on omal poeg, 25 aastane, et ma olen nagu järjest rohkem seda tundnud, et isegi oma ühe pojaga. Et me tahame ikka rääkida ville, milliseid kõrbealasid sina oled tähendanud. Ma võib-olla kommenteeriks eelmiste ilmisteta, et jälle insenerina avastasin, et jälle oli minu jaoks juttu tehnikast palve kui tehnika kui tööriist, et saavutada midagi. Et esiteks-mäletasin, et lugu, kui ma esimest korda malevasse sattusin, õigemini teist korda Konu võrra, siis Raul Talmar oli seal komandör ja üks asi, mis meil seal ehmatus oli, see, et meil oli enne sööki siis meieisapalve iga kord. Ja kaks aastat hiljem ma tegin ise seda malevat ja üllatus-üllatus siis sihuke tehnikaülikooli tudeng, mille ehe on selline ülimateriaalne tüüp, jätkas seda traditsiooni, miks, sest selleks ajaks ma tabasin ära, ma ei olnud aru saanud sellest palveosast, aga ma sain aru, et kogu selles virvarris see, et, et me seal oma mõisahoones, kus me kogu aeg elasime nende 30 noorega umbes siis see nii-öelda stopp, tehnika, see, et oot, mis iganes me tegime enne nüüd läbi, nüüd rahuneme, keskendume nüüd, me oleme siin koos, hakkame koos tegema ühte asja, eks sööme, ehk siis nagu jälle seisundi muutus, rabelemine kõik see kolin igaüks oma kohta. Kas mul on see, kui ei ole ja siis korra vaikus ja see töötas ülihästi ehk nagu tehnikana see, et sa võtad lihtsalt nagu aja maha ja palve alati seda teed, eriti kui seda koostajaks. Siin on veel teine nüanss. Et kui küsida inimese käest, et, et kas tal on mingeid soove või unelmaid, noh, kõigil on. Aga kui palju see siis näiteks aasta jooksul oled siis nagu niimoodi keskendunult ainult siis nagu selle suuna peal olnud, et nagu võtad selle soovi ette, ma tea, kirjutada üles, võivad meeles ja oled nüüd sellega minuti või kaks või kolm või viis. Ja siis tuleb välja, et inimesed ei ole Nad lihtsalt nagu arvavad, et noh, ma olen mõelnud sellest, seal on siit-sealt läbi käinud, aga ta ei ole kordagi võtnud aega maha. Et nüüd ma olen keskendunud ja vaatan ja siis, kui ta seda teeks, siis ta avastab tavaliselt see soov on ta täiesti abstraktne, tal ei olegi palvet olemas, tal ei olegi üldse nagu sellist suunist olemas, mida ta tahaks, ta lihtsalt mingi kogu mingist erilisest kahtlustest ja asjadest arvab, et ta on kogu aeg soovinud midagi tegelikult ei ole soovinud mitte midagi. Ja nüüd palve on üks selles mõttes tehnika esiteks aitab seisundit muuta, aga teine on see, et aitab inimesed nagu asja selgeks teha ja tihti siis avastad, sa ei soovigi tegelikult täpselt seda, siis sõnastas selle korrektselt ja nii edasi ja nüüd edasi, see läheb juba natukene edasi, et kui sa nüüd tegelikult sellest saad üle, eks, ja selle nii-öelda sõnastada õigesti ja paned sinna jõu taha, siis annab hoopis teine, see on mõne teise saate teema. Aga iseenesest mina näen seal nagu sellist noh, nagu kolme tasandit, palve juures, et selles mõttes palve on nagu väga hea tehnika, mis on jälle jäänud kuidagi kõrvale lähe, tähtsuselt hoiad seal religiooniga seotud. Ei ole, see on, see on absoluutselt igas vanas traditsioonis samamoodi. Aga seda küll, et enamus inimesi teeb seda nagu ainult mentaalselt, noh lihtsalt nagu ketrab lihtsalt ühte mingit konkreetselt sõnapaari ilma siis nagu konkreetselt selle peale teadlikult siis nagu fokusseerimata jõude sisse panemata just, ja see on kindlasti jälle asi, mis võiks olla tegelikult perede ressioonides, eks ju. Noh, nii see, et aja mahavõtmine, eksju enne sööki tegelikult on väga ilus ju rahuneda, eks pärast seda võiksite suhtlema hakata mitte nii nagu meil, võib-olla paar põlvkonda tagasi arvati, et laps räägib siis, kui kana pissib ja mis need kõik need vanad lood on, on ju, et ei tohtinud, aga seal oli ka oma loogika, miks sel ajal sel ajal lihtsalt, kui lapsed rääkisid, siis nad jäid ilma söömatest kõik hobisid, söödi tühjaks. Üks kaust, mis keset laudel. Kuidas sina oma laps oled õpetanud teatama? Täna ma tunnistan, et ega mul sellist selles osas pere konkreetne peretraditsioon puudub aga kindlasti olema, mida ma jälgin, on see, et kas neil on selliseid selliseid tegevusi, mis nende seisundeid muudab? Noh, kõige tähtsam tegevus on magamine. Et kas see on piisavalt pikk ja mis kvaliteediga, kes on siis see on nagu annab ka füüsilisel tervisele nagu hästi olulise aluse. Aga ka päeva jooksul kõige, kõige suurem tänapäeva väljakutse on nii nagu meie peres, ma arvan, enamus peredes on needsamad nutiseadmed, millega ei, vanemad ise ei oska suhestuda õigesti ja veel vähem jaoskonnas seda lastele õpetada ja siis ainuke, mida me teha saame, on see, et püüame siis piirangute kaudu. Võib-olla see on ainuke, aga võib-olla on midagi veel. Nii et ma pean tunnistama, et mul ei ole sellist nagu konkreetselt sellist manuali, mida ma siis ise jälginud olen, 10. aastal nagu rahule, et see ei vaja üldse täiendamist, pigem see alles tekkimas. Palve juures ma võib-olla puudutaks ühte nüanssi veel, et lihased on hästi oluline vastutus meie enda elu eest, vastutus on meie enda käes, ehk siis suhteliselt lootusetu või ma ei soovitaks nagu kasutada palvet, kus annad vastutus oma elu eest ära kellelegi teisele, ükskõik kes on kõrgemate jõudude poole või teiste inimeste poole. Et siin tuleks nagu seda järgida, et seal on oluline vahe, sest kui vaadata vanu traditsioone, enamasti palve sõnastus on selline, et et kui see on võimalik, siis eks sa küsid toetust oma teadlike tegevust ja oma elu suhtes toetust. Kui see on võimalik ja kui ei ole, siis on nii, järelikult ei olnud vaja. Ehk ehk mitte see, et, et, et ma ise ei tee midagi ja annan kogu vastutuse ära, et nii elu ei tööta. Et see on täiesti lootusetu, et kui me räägime siin palvest, land, kui mina räägin, pole, siis ma mõtlen seda, et see on sellise toetuse palumine, keskendumine, aja maha võtmine, fokusseerimine endale asja selgeks mõtlemine ja siis sinna jõu lisamine, selleks, et saada toetust Nende asjade osas, mida sa tahad teha ja olla isegi siis tänulik kui seda toetust ei tule, ju siis pididki ise tegema ainult ise. See määrab ka mentaliteedi lapsel, kuidas ta suhtub, soostub küsimisse, palumist. Jah, ja ta arg sellega, et, et ta ei saa anda, et ei ole nii, et sa ei saanud sellega hakkama ja nüüd annad selle teistele, et need teised peavad tegema, nii et see asi mul oleks korras, et see on üks asi, mida kindlasti lapse kasutades peaks jälgima. Palve on selles suhtes nagu tihti ekslik tee, et osad arvavad, et see on selle kaudu, millele me anname vastutuse ära ja nüüd ongi keegi teine, juhib ja teeb kõik, kas ei, sa pead ise tegema? Sinu käes on vastutus, sa võid saada toetust, võid ka mitte saada, aga vahet ei ole, sa ise vastutad. See on tõesti õige, et seda piiri peab nagu väga hästi tunnetama ja lastele ikkagi selgitama ka, et palve ei ole mingi võlusalm, mis täidab sul nagu päkapikususse. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet, MINA OLEN Merle Liivak ja mul on täna külas ele Padar ning Villehe. Räägime lapse hingevajadustest ja sellega seoses oli meil saate alguses juttu sellest, et selleks, et et vanem saaks vastata lapse hingest tulevatele küsimustele tuleb tal endal olla tegelikult vastus. Aga kuidas seda teha? Kui lapsevanem näiteks ise on segaduses, ta ise alles otsib ennast, siis kuidas vastata näiteks küsimusele, et mis tuleb pärast surma, mis juhtus vanaemaga, kes lahkus siit ilmast, kuhu läks hamster, kes suri hiljuti. Ville, kuidas sina vastad? No kõigepealt võib-olla laiendaks seda sinu öeldut ehk selleks, et vastata nendele küsimustele, peab ise olema vähemalt küsimus võib-olla ka vastus, aga pigem küsimus, sellepärast et et kui nagu tahta või loota seda, et need lapsevanem saab kuskilt õpetust, kuidas siis asjad käivad ja siis ta hakkab lapsele täpselt seletama, et vot need asjad on niimoodi, siis see jälle on selle Me avatud teema puhul juba juba vaatasime seda tegelikult see, et vanad lapsel teatud sellise osa vaatad kinni mingiks ajaks, need lähevad talle uuesti lahti, selles muret ei ole, aga tegelikult võiks hoida siin avatust, ehk ehk kui vanem ise küsib ka neid samu küsimusi, siis on juba väga hästi. Ja ta võib anda neid vastused, mille tema ise on praktiliselt ise nagu avastanud oma elu pealt, aga see ei tähenda üldse seda, et lapse elu läheb täpselt. Samas rajas ja tema vastused neile samadele küsimustele saavad olla samad. Et siin peaks nagu võiks vanem hoida sedasama avatust. Aga noh, surmaga on iseenesest asi lihtne, et kõige olulisem on see, et selgeks teha see osa, seda saab täiesti pragmaatiliselt vaadata, kas või statistiliselt, et enamus maailma usundeid ja religioone enamus IZ allikaid räägib ühtemoodi peale surma läheb asi edasi. Ent surm on ainult üks vaheetapp, eks, ja nüüd siis mis seal edasi saab olema see vot sealt tulevad erisused. Et kas see siis on selline lihtsam variant. Ütleme järjepidev variant, ma ei saaks öelda, et ühtepidi võiks öelda, et kindlasti mul on praktiline kogemus, aga kahjuks ma ei saa seda teada siin, vaid võin ka arvata, et et tegelikult me ei ole siin üks ja ainus kord. Ja, ja selles mõttes, kui nüüd ütleme oleks selline noh, ma tahaks öelda aktistlikaga selline, ütleme hästi kinnine või kitsas vaataja surmale, et, et see ongi kõik ja pärast polegi mitte midagi. Enne ei ole midagi öelda pärast midagi pole olnud siis sellisel vanemal, kes ise sellesse usub, on väga raske vastata või ütleme, vähemalt väga raske hoida oma lapsi ja järglasi siis sellest surmahirmust. See selgelt tekitab seda, kui sul nagu sa tead, et seal lõpus on pimeduse, mitte midagi, kõik saab läbi. Et ja kui sa oled teise vanema, kes näiteks ise usub reinkarnatsiooni või siis on kristlane, et peale seda tuleb see ja see ja see, et seal ainult protsess, siis see on hoopis hoopis teine, vaata et need on nagu täiesti kaks ise maailma ja seal siis siis ükskõik, kas läheb edasi või, või jätkub sama siseelude järjepidevus ja sa ei ole siin õppimas mitte üks kord, vaid võib-olla tuhandeid kordi ja need on veel eespool ka siis see on ju noh, ütleme sea surmahirmukomponendi olemasolu on kolus nõrgem. Nii et siin on nagu väga erinevaid vaateid, aga muidugi noh, see vastutus on lapsevanemad, et ega me ei saa siin ühtegi oma vaadet peale suruda. Et ma lihtsalt tunnistan, et neid nii-öelda sellisel kinnisemal või kitsamal atistlikul vaatel on sellega palju suurem probleem kui, kui, kui teiste vaadete esindajatel. Aga noh, see on niisugune huvitav teoreetiline jutt, sellepärast et leida inimene, kes suudaks tõestada, et tal on isiklik praktiline kogemus selles vallas. Et täpselt, kuidas on, siis see ei ole nii lihtne. Võiks öelda, et see on võimatu. Ja ega see ei ole niisama nii tehtud, sest kui meil oleks teadmine nii selge, siis siis oleks meil paljud teisi kogemusele raskem saada. Et see kõik on üks väga nutikas disain, ka see, kuidas siis lastele surmahirmu selgitada, kas see on selle disaini osa? Heda noh, mind ikka väga palju aitab ju see rahva kalendritraditsioon, et kuidas meil pühade ajal jäetakse ju esivanematele toitu ja seda väga lapsed usuvad. Ja selle surma puhul samamoodi täpselt jah nagu villa rääkiski, et muidugi me ju kõik oleme ise ka sellises olukorras täiesti jalust löödud ja ja lein ja mure ja kõik kokku. Ja ometi sa pead kuidagi aitama nüüd ka oma lastel sellega toime tulla, kui see näiteks on sinu perekonda puudutanud. Aga nagu Pipi laulus, et ema on mul taevasingliks ja mingeid selliseid ilusaid asju, mälestusi, esemeid, et mina ikka olen seda meelt. Peab kuidagi leidma selle ühisosa, selles leinas nüüd selle lahkunuga, näiteks kui meil surmast räägime, et need aitavad kuidagi, et lapsed ikka hästi usuvad sellesse ka, et et see vanaema on ikkagi noh, ütleme meie juures, aga ja kõik need kalmistul käimised ja just sellised loomulikud asjad ja küünal ja tulebki nutta ja pisarad ja lein ja kurbus. Et see aitab lõpuks ka seda kontakti saada ja kui siis tõesti tuleb appi võtta natuke ka see, et, et hingedeajal meil käivad hinged ja küll siis lapsel ajapikku endal see see piltsis selgemaks kujuneb või kuidas tema siis arvab sellest. Aga siin siin oli ka see oluline, et see lein ja Aidki kurbuseks igal asjal on oma aeg ehk kelle traditsiooniliselt on olemas ju jällegi tehnikat nimetan, nii et on siis heitke laulud, eks ju, vastav traditsioon, kuidas siis kollektiivse toetusega, eks lein läbi elada, vabastada need emotsioonid, mis inimestel kogunevad, et kahjuks see traditsioon on jälle nagu väga suures osas katkenud, et tänu sellele see lein ehk siis negatiivsete emotsioonide selline koormus on nagu veninud pikaks ja osadel jääbki, eks ju, veel veel iga kord, kui sinna surnal minnakse, jälle tuleb uuesti esile, et see näitab seda, et see tegelikult on midagi valesti. See lahtilaskmine peaks olema seal võimalikult kohe selle surmasündmuse juures seal loomulikult tuleb siseneda, emotsioonid välja elada, need ongi need itku tehnikat, mis on meil tegelikult vanast ajast olemas. Kui endal on kinni siis teiste ümberkaudsete, eks ju, see nutt ja hala, eks ju, tõmbab sul uuesti selle käima ja sa saad selle välja elada. Ja nüüd pärast seda, eks ju see nii-öelda tänulikkus Nende esivanemate vastu, nende meenutamine erinevad kõik need rituaalid, et siis on need vajalikud, et kindlasti ma oleks nagu üli ettevaatlik, nagu need allasurutud emotsioonide puhul, kus lein ei ole vabanenud siis nagu kõik need hingedepäeval iga kord tõmmata uuesti see üles see nagu uuesti käima kogu see mootor seal ja siis jälle pool aastat, nagu selles mõjus olla, et see on täiesti vale lähenemine. Et need vanad traditsioonid võtke siis esimene k see, kuidas vabaneda sellest esimesest kõige suuremast nagu leinaosast. Vanasti olid siis need laulud, mis aitasid, mis siis, mis siis täna peaks aitama, mida vanem saab teha, et tema laps saaks erinevaid emotsioone välja elada? Nagu ma saan aru, on kõige hullem see, kui laps matab endasse. Mina soovitaks kõige rohkem jälle vaadata peeglisse vanemal, et kui vanem lapsevanem ise alla surub, siis ükskõik, mida ta lapsele räägib, siis laps õpib alla suruma. Ehk lapsevanem, kui ta tahab, et laps välja näitab, välja elab, siis ta peab ise ka välja elama. Hiljem võid teisi tehnikaid ka õppida, aga ikkagi varases nooruspõlves on see kõige tähtsam, et see eestlase kõige levinum emotsiooni tehnika, milles eestlased võiks öelda, et eestlased surevad, isegi on see allasurumine, emotsioonide, mitte välja näitamine, allasurumine. Et parem võtame seda regilaulutehnika, elame nad seal metsa, kohinduse, mere mesilasvälja, karjudes siis ja nagu välja elades, et lastele kindlasti mitte näidata eeskuju, et noh, kõik need mehed ei nuta, ole mees, noh, mida isad tihti poistele emad poistele endiselt õpetavad, et ehk ära näita mitte midagi kunagi välja. See tuleb pärast niisuguse ringiga tagasi, et kindlasti ei soovita seda kasutada. Millised komponendid on veel olulised, et toetada last? Lapse hingeelu, et mina laste peale ütleksin ka, et väga hästi toimib ka tõesti näiteks ühe tehnikana, need, mida meil väga unustuse hõlma on vajunud näiteks vanad laulumängud, kus saab võtta erinevaid rolle ja nüüd näiteks õpetaja nägi, kui ma näen klassis erinevaid lapsi, erinevaid karaktereid, mul on väga hea võimalus anda lastele erinevaid rolle nendes vanades laulumängudes, kus sa võid olla seal peremees või hunt või sulane. Ja kui nüüd ikka oskuslik õpetaja oskab näha silmaga, et kes on, ütleme, igapäevases elus seal allasurutud ja kinnine, anna talle ükskord teadlikult mingi teistsugune roll. Ma arvan, et need asjad ka ikkagi aitavad lapsi kuidagi natuke noh, iseennast avada ja võib-olla ka teistel märgata. Kui nüüd hakata mõtlema juba kõiki laiemalt neid koolis ette tulevaid probleemegi. Et ei pea ära lahterdama neid oma kaaslasi andma neile kogu aeg ainult ühed niuksed karakterid. Et minu arvates niisugused mängud väga hästi aitavad ja no miks ma seda arvan, et et noh, meie kooliski seal vanalinna hariduskolleegiumis on ju niimoodi, et folklooritunnid on algkoolis. Ja siis põhikooli osas neid ei ole, seal on muudki palju tegemist. Ja gümnaasiumis nad tulevad tagasi. Nii et nad tulevad tagasi kuidagi iseenesest, et seal ei ole õpetajat, vaid seal tekivad ise eestvedajad. Viimastel aastatel on ja teatud lainetena on elustanud tantsuklubid, seal ka lauldakse, mängitakse ja lapsed vajavad seda. Võib-olla seal on selline huvitav seos, et mis sa oled mingil hetkel nagu läbi teinud, mis protsessid oma hinges ja enda sees, et need käivituvad elu jooksul uuesti. Kui sul on mingi olukord, kuhu sa satud. Et seep pea käima ju mitte ainult laulude ja tantsude kohta, aga ka igasuguste lugude ja tunnete kohta, mis sa oled läbi elanud, sa oled arutanud, kas oma kodus või? Ma olen kuulnud, et muinasjutud pidid mõjuma nii nii väikestele kui ka suurtele, nii et, et seal on nii arhitiivset tegelased ja olukorrad, et need mõjuvad päris eluna. Et sa elad sellesse nii sisse ja, ja justkui saab päriselulise kogemuse sellest, mis õpetab väga palju Jah, need jutud aitavad alati, kas nad on muinasjutud või nad on lihtsalt ka kellegi poolt kirja pandud jutud või on nad muistendid või üldse mingisugused sellised huvitavad lood mida räägitakse või kuulatakse ja minu arvates eriti suur mõju on, kui laps kuuleb neid oma ema käest. Et see on ikka hindamatu aare, mis ka näiteks minu elus on, et et ma mäletan ikka oma lapsepõlvest seda, kui ema luges jutustas muinasjuttu ja isegi minul on veel selline tore ema, kes ka laulis ja siis ta laulis vahepeale laule. Aga ema ja isa siin, kas sa näed siin vahet? Ei, sa mõtled Ell nii ema kui isa, nii ema kui isa, et näiteks minu pojale luges rohkem igasuguseid jutte, näiteks hoopis tema isa. Pille, on sul midagi lisada, mingi oluline komponent veel? Oma loengutes sõnaga muinasjutte kasutanud ja miks on see teade muinasjuttudel, on see mind, paluksin mitme Kiilisus et üks osa arvatud pidetasand, kus nad saavad nagu samastada mingite rollidega ja nii edasi, eks ju, et see selle kaudu on hästi, palju elutarkus antakse edasi. Aga no näiteks mulle imponeerib praegust need kolme venna muinasjutt, et kus on nagu üks on loll ja nõrk, rändesse on kaks tugevat lenda, siis nad lähevad, saadetakse tavaliselt süžee on sarnad, saadakse siis maailma nagu otsimas risttee, kus on kolm teed, seal on sildid tee peal, lähed otseselt kohe rikkaks, nad paremale, siis saad hea naise, eksju vasakule siis on õudne jama, eksju. Ja siis need tugevamad võtad kohe kaks teed ära. Ja siis lollile nõrgemale siis vasak kehte, kes kuningat ütles lõpuks ja kuningRi alates on nõrgem, on ju nii? Ehk tegelikult tugevamad on mentaalsus ehk mõtted ja emotsioonid, emotsioonid ütlemine paremale viivad paremale, aga võitu too mõtted ütlevad, mine otse, sest see on kõige õigem, ühtegi teist argumenti pole, see peab nii olema, ehk selline mõtetes kinni olev vend läheb otse ja ka isa tulemust ja siis dissident kes on lihtsalt teistsugune, noh, muinasnimetatakse lolliks nõrgaks, aga tegelikult on lihtsalt teistsugune. Tema suudab nagu mitte minna mõtete ja emotsioonidega kaasa. Tema suudab valida selle, kus võivad ka raskused tulla, aga seal on, see tulemus on nagu abstraktne, millega tema siis valib tundega äratundmisega, aga see ole emotsioon, tema seal ristmikul isegi sikutad vennad talle peksa. Annaks, ta saab aru, et, et sorry, otse paremal see paljude, ma millegipärast pean vasakule minema ja ta ei arutle selle üle, sest mõistus ütleks, tuleb otse minna. Emotsioonideks, mine paremale, ta tunneb, et tema tee on vasakult, mis siis, et seal on raskused näha ja suured hoiatussildid, on need kõik läbi hammaste ikkagi läksin. Ma tänase vestluse väga toreda vestluse lõpetuseks tahaksin tuua ühe tähelepaneku lihtsalt sotsiaalmeedias. Ta hüppas mulle ette üks artikkel kell mille pealkiri ütleb seda, et neuroteadlased on teinud kindlaks, et tänutunne muudab aju sellisel viisil, et inimene tunneb end õnnelikumana. Kindlasti vaidlusta seda, seda teadusuuringut aga noh, kahjuks on kõikide seadused uuringutega nii, et seda suudetakse ainult füüsilisel tasemel mõõta ehk siis keemiliste ainete aju, erinevate piirkondade aktiivsuse siis vaadatakse, kuidas patsient või objekt siis katsete objekti ennast tunneb ja mida ta kirjeldab, eks ju ka iseenesest tänulikkus on üks, üks olulisemaid asju üldse, mis võib-olla jällegi tänas. Kui rääkida laste kasvatamise mõttes, siis see on üks selline asi, mis on võib-olla ainult natukene unarusse ja mina isegi laiendaks seda tänu tunde olulisust, mitte ainult siis sellega, et sul on see elu antud ja olla tänulik, et näiteks noh, looduses siis saades aru, et see kõik on elus, eks siis tegelikult noh, ütleme, toetab sind. Aga ma laiendaks tänulikkus ka selles mõttes, et igapäevatäiesti tavalistes situatsioonides, kuidas seda saaks kasutada. Ma soovitan igal inimesel tänada kõige suuremat vaenlast. Ma kõige suuremat takistust, seda, seda, kes suudab sind endast välja viia või, või suudab sulle jalga taha panna, eks ju, jälle jälle kas mõni naabritest või mõni töökaaslane või või, või siis ma ei tea, laste koolikaaslane või nende teised lapsevanemad tegelikult, et seal on peidus õppetunnid. Ehk kõikides nendes situatsioonides meie suheldes õpime kõige rohkem ja vot kus nende osas ehk võtta ette siis kõige suurem takistus endal täna üks inimene, igal inimesel on sellised, eks võtad ette ja kui sa suudad temale tänulik olla kõige selle eest, mis ta sul on teinud ja teised ütlevad ja sa ise oled ka aru saanud, et see kõik on halb, mis ta on teinud, aga ka sellest võiks olla tänulik. Ma saan aru, et see võib utoopiline tunduda, aga vot see on see tänulikkuse seal viimane aste sest selline abstraktsed tänulik olla sellest, et sulle on elu antud ja su elu on selline, nagu ta on ja üldiselt me ju kõik oleme elus ja, ja noh, ma tea, siia raadiosaatesse kutsuti kaotlik võiks olla ju suhteliselt hästi siis siis just oluline jõuda selle tänulikkusega oluliselt kaugemale ja vot see on elumuutev, kui see on elumuutev ka lapse heaks absoluutselt ja seda võiks jällegi lapsevanem nagu isegi kui ta ei saa hakkama, loomulikult ka ka mina kihvatan, kui keegi mulle ma tea bussi rajalt, eks ju, ette keeradeks niimoodi, et napilt hoian siin liiklusõnnetuse ära, aga tegelikult on need ju kõik õppetunnid. Aga just mis inimsuhetesse puutub, sellised nagu raskemad suhted noh, just kolleegidega või pere sees isegi siis siis tegelikult see on see koht, kus, kus me kõik õpime ja vot sealt võiks kultiveerida sinna taustale isegi siis, kui sa sel hetkel ei suuda olla. Distaustal võiks tänulikkus olla ja kui sa situatsioon on möödas, siis on seda lihtne nagu uuesti üles tõsta ja vaadata tagantjärgi situtsioonil peale püüda olla seal ka tänulik ja ühel hetkel see hakkab õnnestuma ja siis avastada, et elu on nagu oluliselt lihtsam. Olen täpselt sama meelt millega, et ka täiskasvanuna. Me suudame justkui seda nii-öelda õppetundi enda jaoks mõtestada. Suudame sellest probleemist, et leida selle iva. Aga minu arvates see ongi väga hea kokkuvõte just sellele eelnevale mõttelegi, et räägin omavahel kodus räägime lapsega ka just sedasama juttu, et oli jah, raske oli, ebameeldiv olukord. Kuidas see nüüd meid kokku viis, kasvõi omavahel ema ja laps või pere ja lapsed, et rääkida nendest olukordadest. Ja leida tõesti see võimalus kasvõi tänada, et me saame ka nendest asjadest rääkida ja edasi siis minna. Just mul meenus sellega seoses üks mõte, mis, mis räägib just sellest tähendusest, et inimesed on tähendusi otsivad olendid. Et üks selle tähenduste eestkõnelejaid on teise maailmasõja koonduslaagri õudused üle elanud psühhiaater Viktor Frankel, kes siis oma kogemusele toetudes küsis, et miks mõni inimene kustub ja teine peab vastu ka kõige kohutavamat kannatuste kiuste. Et tema jõudis selleni, et siis see tähendus annab siis selle jõu inimesele saada hakkama kõige raskemates olukordades. Ja mis võiks olla imelisem, kui meie lapsed oleksid selleks ilusti eluks ette valmistunud. Aitäh tulemast ele. Pille aitäh, armas kuulaja. Sa kuulasid peresaadet, MINA, OLEN Merle Liivak, ajakirja EMA peatoimetaja, peresaate saatejuht. Tere saatele võib kirjutada aadressil peresaade ät, RÜE Saadet saab vikerraadiost järelkuulata just siis, kui sul selleks mõnus hetk on. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval kell seitse. Ilusat hingehoidu.