Tere, hea kuulaja, seda kuuleb peresaadet. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Mõne nädala eest algas uus aasta. Aasta lõpp on paljudele inimestele aeg, kus nad vaatavad möödunud aasta ja elu peale üldse tagasi. Ja nii mõnigi meist nendib, et midagi oleks vaja muuta. Oleks vaja midagi alustada või vastupidi, oleks vaja lõpetada midagi millestki või kellestki vabaneda. Või teha midagi teistmoodi niimoodi, et miski läheks elus paremaks. Muutusi soovime me reeglina viies elu kõige olulisemas valdkonnas. Ja need viis on siis tervis, finantsseis, lähisuhted, tööalased väljakutsed ja selline üleüldine eluga rahulolu, mille hulka paljudel kuulub ka elu nautimine. Ja ihaldades seda muutust paremuse suunas lubab nii mõnigi meist. Lähen trenni. Muudan söömisharjumusi. Lõpetan oma aja ära elanud suhte, loobun alkoholist, hakkan igakuiselt raha kõrvale panema. Julgen, ei öelda. Lõpetan rutiinseks muutunud töö. Ütlen kellelegi tõe välja, et mis ma temast arvan. Olen oma tänaseks vestluskaaslaseks kutsunud Raimo Ülavere, kes on arengunõustaja ja kelle töö on aidata inimestel teha edukaid muutusi oma käitumisharjumustest. Tere, Raimo. Kuidas see siis nii on, et tahame parimat, aga pahatihti läheb, nagu ta läheb? Ind muutusteks on suur, teotahet justkui nagu on, aga mõni otsus läheb ikka täidega. Aga mõni ei lähe üldse ja me hakkame tooma vabandusi. Hiljem praegu pole õige aeg või ma olen selleks liiga noor või ma olen selleks juba liiga vana. Et milliseid vabandusi sina arengunõustajana, kui inimestel kuuled? No eks neid vabandusi on erineva kaaluga ja väga erineval moel, et me kõik oleme üsna leidlikud kõige levinumatest vabandustest, noh, eks me oleme kõik öelnud, et väga õige asi, aga vot täna pole õige päev. Just nimelt täna pole õige päev, et muidu on see kõik mõte on õige ja peaks hakkama tegema peaks trenni minema ja kõik, aga, aga mitte täna, sest täna siis noh, me kõik võime valida sinna järele, et mis siis täna on kuidagi eriline. Kas täna on sünnipäev või täna olen väsinud või, või, või noh, mis iganes. See on niisugune kergema kaaluga vabandus, aga see kõlbab ka, eks ole, ajab asja ära. Aga on olemas ka sellised nagu, nagu veidi keerulisemad ja kuidas öelda kaalult raskemad vabandused, miks me ei saa teda teha, ehkki tahame näiteks, mina ei ole selline. Ma tean, et ma peaksin käima trennis, ma tean, et ma peaksin oma tervise eest hoolitsema, aga vot mina ei ole selline, kes suudaks sellist enesedistsipliini pidada. See ei ole mina, mõni teine suudab, aga mina mitte. Ja noh, need nii-öelda raskema kaaluga vabandused on just seotud inimese. Kuidas siis öelda ettekujutusega iseendast kes ma olen, milline ma olen, milline mu identiteet, On, ja kaunis, palju pikitakse sinna sisse ka siis seda nii-öelda minevikku või lapsepõlve või noh, teised on, mis neil viga, nendel on ju olnud hoopis lihtsam elu, aga minul on nii raske elu olnud. Ja sellepärast ma olen selline ja sellepärast ma ei suudagi. Ma tean, et peaks, ma tean, et võiks, aga no vot, mina olen selline. Ja või näiteks tooma ei saa seda teha, sellest tuleb perekonnadraama. Kus siis nüüd asi puudutab minu valdkonda, et kui inimene tunneb, et ta tahab lõpetada mingi suhte, aga ma ei saa, et mis sellest saab või et mida teised minust arvavad, kui ma midagi sellist teen? Spordipsühholoogiast on pärit termin ahvi aju või see, millega, mis on seotud kõik meie nii-öelda emotsionaalse osaga, et kõik emotsioonid ja kõik muud siis öeldakse, et see on ahvi aju. Ja sealt see ahvi aju meil tahab küsida kogu aeg kolme küsimust. Kas ma olen piisavalt hea, mida teised minust arvavad ja kas ma teen asju õigesti ja, ja, ja, ja see on veel üks, mitte nii väga tore omadus, et ta on katastroof mõtlemisega, et ta vastab täiesti tõele. Rahvasuus levinud arvamus, et hirmul on suured silmad vangi et ta alati arvab, et asjad on hullemad. Kui nad siis pärast selgub, et et tegelikult on nii, et me kardame asju, mida võib-olla ei peaks nii palju kartma. Mõtleme veel, mis vabandasime, toome, see on nii suur asi, mida ma tahan muuta. Vaid see on nii tähtis, et ma kogun veel julgust, see läheb kokku sinuga, mis sa ütlesid alguses, et nad täna on eriline päev, et ma ei saa seda teha, onju. Või näite, kas ma ei saa seda endale lubada. Ma tean küll, millist muutust ma tahan, aga lubada ma endale ei saa. Või et keegi ei aita mind. Ma olen nii üksinda selle asja tegemises, mis ma teen. Mul endal ei ole seda jõudu, ma ei saa. Või ma tean, et ma tahaksin. Reeglid ei luba. Nojah, eks nad on kõik oma omamoodi omamoodi nagu vabandused et nagu ma ütlesin alguses, et kõik kõlbab, kui selle esimese juurde, mis sa nüüd nimetasid tagasi tulles, siis see on seotud sellise sellise inimkonna tabanud optimismipuhanguga, et mis on meil, kui inimestel on kogu aeg olemas, et me millegipärast arvame, et me oleme homme paremad kui täna ja see on meil intuitiivset sisse kirjutatud, et tänu sellele võiks öelda, on inimkond elus, eks ole. Et me oleme homme paremad, tugevamad, ilusamad, jõulisemad, otsusekindlamad ja kusjuures me kipume arvama, et homne on keskkond, meid soosivam. Ehk siis, et mul on vähem tööd, vähem kohustusi, vähem koormust hakkan õnnelikuks siis, kui seda kutsutakse ka õhtuma, haiguseks ja tegelik elu vist kipub näitama pigem seda, et saabub homme ja kui ma midagi pole nagu ette võtnud, siis olen ikka täpselt samasugune nagu täna, et midagi pole muutunud. Ja üks huvitav asi, mis on veel hästi levinud ja mis seda edasilükkamist soodustab, on arusaamine või ettekujutus ja usk sellesse, et selleks, et midagi tegema hakata, mul peab olema tohutus koguses motivatsiooni. Ja siis käiakse motivatsiooni koolitustel, loetakse raamatuid, hunnik eneseabi raamatuid ja nii edasi ja nii edasi ja muudkui otsitakse seda motivatsioon ja siis pannakse kaalukausile, et kas mul nüüd on piisavalt, et alustada seda. Ja siis seesama ahvi aju, kes, kes kipub mõtlema, et ikka katastroof saabub. See ikka ütleb, et vist ikka ei ole. Kui sa nüüd alustad, siis seda motivatsiooni küll piisavalt ei ole, sind ootab ebamugav elu ees. Iga muutus on ju mingis mõttes ka ebamugavus ja nii me lükkame edasi ja nii me lükkame väga palju asju edasi, teades, et et me peaks justkui tegema hakkama, aga, aga teiselt poolt siis meil afio ütleb, et sul ikka pole piisavat motivatsiooni ja siis lähme järgmisele koolitusele ja loeme järgmise raamatu. Ja nii võib see päris päris päris pikalt kesta ja noh, ka mina olen kohanud päris hea hulk inimesi, kes tulevad koolituma või käivad kuulamas, küsivad raamatuid ja siis nad on teinud seda aastaid ja aastaid ja vaadates, et millega nad siis nagu hakkama on saanud. Noh, ütleks nii, et nad on lugenud hulga raamatuid ja käinud hulgal koolitustel. Aga elu on ikka üsna samasugune nagu, nagu enne seda, et seda päris esimest sammu pole siiski nagu tehtud. Mõnikord näib mulle, et paljudel inimestel on sellised unistused, mida tahetaksegi unistuseks jätta. No näiteks, et kas kolin kellegagi kokku või lähen kellestki lahku või lähen välismaale tööle, et inimene unistab kokku suure unistuse, aga selle realiseerimiseni kunagi ei jõuta. Et nagu vanasti öeldi, et suuga teeb suure linna käega ei kärbsepesagi, et mingis mõttes mingid unistused ongi turvaline jätta lihtsalt unistuseks, sest et nende realiseerimine on raske. Ja siis me toome Belgia enam vabandusi. No näiteks mul pole praegu energiat või ma olen liiga hõivatud või näiteks ma ise mõnikord kasutan seda, polegi mulle oluline. Noh, see on natuke selline hapud viinamarjad. Põhimõttel, et tegelikult võiks teha küll, aga ega see nüüd nii oluline ei ole ka. Eesti keeles on veel nii tore vabandused, mai viitsi. Kui ainult viitsiks või tahaks, et küll ma siis teeks, aga noh, vaadake, ma praegu lihtsalt ei taha või ei viitsi. Ja siis on veel üks tore vabandus on, et ma olen väsinud. Ma olen vaadanud, et see on väga paljude inimeste selline nagu kate. Vabandust, et me kõik oleme väsinud, aga et mingit suurt muutust ei saa teha, sellepärast see väsimusaste on justkui nii suur, kuigi seal taga võib peituda hirm ebaõnnestumise ees. No see väsimus võib olla ka väga reaalne, noh tegeledes ka tippsportlastega, siis siis on väga tuntud ja kindel usk ja isegi mitte ainult usk võib ka uuringud kinnitavad, et väsimus algab peast, et ka sportlane annab alla, ikkagi algab peast, mitte lihastest. Ja väsimus võib olla täitsa reaalne asi ja kui väsimus on suur, siis inimene annabki kergemat alla, ehk siis antud kontekstis ei võta üldse asja, et et see on jumala jumala õige asi ja väsimuse all me võime mõista ju väga erinevaid asju. Võime mõista seda, et, et tõesti ma olen füüsiliselt täitsa läbi ja lähen viskan pikali ja magan ja siis olen puhanud. Aga see väsimus pigem või tõenäolisemalt antud kontekstis on see Ma pöörlen oma eluratas ja ma ei saa kuidagi sellest lahti, et ma teen seda ja siis iga järgmise nurga taga on järgmine nurka, et ma võtan jälle uue asja uue asja, uue asja ja mul ei teki seda nii-öelda pausi hetke, kus ma saax võtet. Nii, nüüd pööran oma seda elu. Ma ei tea laeva või kuidas seda niimoodi nimetada, natuke teises suunas, mul ei teki seda hetke, ma lähengi hommiku tööle õhtul koju, siis annan lastele süüa, siis vaatan telekat, siis peab magama minema, lähen magama, hommikul ärkan, ülesanne on lastele ja nii edasi, eks ole, et mul ei teki seda hetke. Aga ka see on omamoodi väsimus. Ja loll on see, kes vabandust ei leia, et miks me ei tee neid muutusi elus, mida me tahame teha, kuid siiski ma arvan, et üks vabandus on meil nagu eriliselt võimas, et ma tean küll, mida ma tahaksin teha, et keerata oma elu natuke paremaks, et siis kui ma olen näiteks noh, nagu allpool mingit taset, et kui ma juba kannatan, et tõesti teha, teha paremaks või isegi siis, kui ma elan hästi, aga ma tahan lihtsalt elu veel paremaks teha. Siis me kipume ütlema, et ma kardan, ma ei julge. No ma lugesin hiljuti ühte toredat raamatut karridžitubiidis Lict kahjuks seda eesti keelde pole tõlgitud, see on, see on Aasias hirmus hirmus levinud raamat, räägib noh psühholoogidel ilmselt tuntud on, eks. Adleri nimeline psühholoog, kes oli siis Froidiga koos, ajasid seal kunagi asju üks, sadakond aastat tagasi aga tema läks droidi juurest minema konkreetsel põhjusel, kuna Froidori tema jaoks väidetavalt siis liiga nagu ette määrata Kletud Freudi nägemus inimesest oli see, et sa sünnid ja siis sul tekivad seal uskumused ja nii edasi ja selline sa siis oledki. Aga Adler tahtis väita, et igal inimesel on iga ajahetkel olemas vaba valik. Ja meil on kõigil minevik. Aga see ei määra ära meie tulevik, et me võime valida, mida me selle minevikuga teeme ja, ja kuidas me temaga toimetame. Ja nüüd tagasi julgus juurde siis seesama Adler väidab, et väidab päris mitut asja, aga, aga antud kontekstis on oluline see, et me mingisuguseid asju ette ei võta taandubki selle taha. Me lihtsalt ei julge. Ja, ja, ja siis me genereerime selliseid tagasi vabanduste juurde, genereerime selliseid toredaid põhjendusi, miks me siis tegelikult meil lihtsalt ei julge sedasama Mu teha ja siis me otsime neid vabandusi ja põhjendusi, et miks me seda ei saa, s on liiga suur, see on liiga väike, liiga väsinud ja ma olen liiga väsinud ja nii edasi, aga kõik taandub, nagu sa ütlesid, et see üks suur põhjus on tegelikult see, et me lihtsalt ei julge. Ja mõnikord ka seesama Adler väidab. Ja minu jaoks seostub väga nagu päris eluga, et me mõnikord täitsa jaburalt moel ise kuhjame endale takistusi kuhjame endale. Noh, esiteks me lihtsalt teeme asendustegevusi ja ütleme, et ma ei saa praegu mul on nii kiire, eks ole. Aga me kuhjame endale meelega takistusi, et mitte hakata siis liikuma oma selle unistuse poole. Et tahtmise ja tegemise vahel on kuristik ja neid kahte ühendab julgus, nagu sa ise oled ühes oma artiklis kirjutanud. Ma arvan, et siin on hea hetk kuulata, kuidas seda jagada. Ja, ja Taavi Peterson julgusest laulavad. Ja. Kui. Mõelda. Missioonid. Räimed. Raskel. Joon vaid. Kil. Missa. Joon. Ja mis? Mis? Julgusega seostub võib-olla kõige rohkem meie niisugune nagu uskumus iseendast seesama, millest võib-olla eespool rääkisime, niuke identiteet, arvamus, kes ma olen ja kas ma olen siis julge või mitte ja meil inimestena on kuidagi erinevad arvamused endast ja julgusest, et millised me oleme. Ja siis kaunis sageli võib-olla ütleme endale, et mina ei ole üldse julge inimene. Ja jällegi keegi teine, eks ole, on seal, ma ei tea, hüppab lennukist alla langevarjuga või mis iganes see tegu on. Või ka rääkides suhetest, siis tema julgeb, eks ole kas siis lahku minna või kokku hakata elama või mis iganes see tegu on. Või julgeb oma lihtsalt arvamust väljendada? Ilmast välja öelda julgeb, teine ei julge just vot tema on julge, aga minul minus näiteks seda julgust ei ole või ta enda eest seista või iseenda eest seista on väga jah, et mis iganes olukorras nii-öelda nõuda ka teistelt aktsepteerimist ennast mingite tunnete ja niisuguste asjade peale. Aga Me kujutame millegipärast ette, et meie vot ei ole sellised, meie ei ole sellised, teised on, meie ei ole ja kuidagi on sealt siis juurde pugenud selline sisemine veendumus, et julgus on midagi mis sünnib meiega kaasa või siis ei sünni kaasa. Ja mõnel teda on ja mõnel teda pole. Ja noh, see muidugi aitab selline uskumus just kinnistada sedasama mõtet, et minul midagi pole teha, geneetiline koosseis on selline, et minule seda julguse geeni justkui kaasa põle antud. Kahjuks ja noh, loomulikult me saame ju kõik mõistusega mõeldes selle peale aru, et sellist asja nagu julguse geen pole olemas, noh, et ei ole, ei ole viiuldaja geeni ei ole julguse geeni, et sellist asja meil ei anta kaasa ja see on mingi isiksuseomadus või omadus, mis tekib, sünnib, kasvab, võrsub meil eluga. Aga vastavalt vajadusele me siis ikkagi mõtleme, et minul ei ole ja nii jääbki see tegu tegemata. Ja mis me siis teeme, me anname alla. Ja iga kord, kui me seda all anname ja ütleme endale, et neil ei ole julgust, teised teevad, mina ei julge siis iga kord liigub see nii-öelda kontrolli-kese või usk enda võimekus liigub natukene endast välja. Ehk siis ma tunnen ennast natukene natukene veel väiksemana nõks haaval niimoodi, kuni lõpuks ma tunnengi, et ma nagu võib-olla ei saa nagu üldse asjadega. Et me ise väikest viisi kuidagi närime ennast väiksemaks või sööme ennast väiksemaks kogu aeg selliste mõtetega, et mina ei ole julge, teised on, mina ei ole. Jah, mina iseenda eest seista ei saa, ma arvan, et see on üldse üks elu, fundamentaalsemad küsimusi, see tasakaalu küsimus, et kuidas leida tasakaal nagu hulljulguse ja siis julgusetuse vahel, et nii nagu sa ütlesid, et julgus ei ole anne. Et mis sul on kaasa antud, et et julgus peab kasvama, siis vähemalt jälle omaenda valdkonnast vaadata, siis ma mõtlen niimoodi, et suhteid puudutavates küsimustes sageli inimesed teevad julguseni küpsema. Et sa tead küll, et sa peaks tegema mingisugust muutust näiteks oma suhetes aga seal otsas istuma tuues analoogia leiva küpsetamisega, et see ei ole see, et mul tuli mõte, panin leivaahju ja nüüd võtan ta kohe ahjust välja, et leib ahjus küpsema ligemale tunni, et enne seda see otsus pole valmis. Nii ka inimestel mingisuguseid lähisuhteid puudutavad otsused jäävad sageli küpsema, et ta selle üldse omaks võtaksid, et see ka, kui sa istud näiteks mingisuguse idee otsas ja ka alguses ütled julgemaid julge, kuidas ma, kuidas ma oma partnerile seda ütlen, et mulle mingi asi või ei meeldi või ma tahaks mingit asja teistmoodi teha. Lihtsalt pole veel oma aega ära istunud seal otsas, et kui on mõte selge, siis saab seda ka välja öelda, aga enne ei saa, kui sa pole kasvanud oma julguse seemneotsas. Minu peas jooksis paralleel noh, tegelikult mis iganes suurte otsustega. Kunagi, kui ma töötasin, tähendab ajakirjanduses või äripäevas, siis ma mõtlesin, et noh, tore on, kirjutan siin ettevõtjatest ja ärimeestest ja aga mina küll selline ei ole, minul ei ole seda julgust ja ettevõtte riski ja ja mis iganes asju ma seal ette kujutasin, kuidas seda teha. Ja nüüd hilisemas elus, kui ma siin ikkagi pean kuidagi majandama ja olen nii-öelda ettevõtja, siis tundub see mõte on muidugi veidi kummastav, eks ole, aga tol hetkel võib-olla küsimus ei olnudki selles mõtteselgusest, mis peab küpsema. Küsimus on selles pigem julguse puhul, et kuidas ja kui suurena inimene näeb takistusi ja see natukene on seesama ahvi ajujutt, et see nii-öelda hirmud on, kipuvad olema nii suured, et me näeme seda nii-öelda barjääre ja takistusi hirmus suurtena. Ja sestap me ka ei asu neid asju tegema, sest see tundub liiga hirmus. Noh, ettekujutus sellest, mis mu partner siis ütleb, kui madal midagi nii-öelda justkui ausalt välja ütlen, et mis ta siis teeb, issand jumal, see on ju potentsiaalne konfliktioht. Ja, ja jumal teab, mis sealt edasi saab. Äkki me lähme tülli? Äkki juhtub see teine, kolmas ja selles mõttes noh, inimene on kohutavalt loov ja me suudame ette kujutada ikka üsna õudseid stsenaariume kas või alateadlikult mõnikord ka teadlikud või noh, teadvustades ja, ja seepärast need barjäärid tunduvad nii suured, et lihtsam on. Lihtsam on siis natukene kuidas öelda omas mahlas veel edasi istuda küll aga see, mis sa kirjeldad, et mõnikord peab see julgus nii-öelda küpsema. Mulle tundub, et see on midagi sarnast, et aeg ravib haavad või mingi noh, see on lihtsalt ajatöö. Et see ahvi aju või meie emotsionaalne keskus ei suuda nii kaua möllata. Et ta vahepeal lihtsalt väsib ära. Ja kui ta ära väsib, siis need barjääri tekki ei tundu nii suured ja siis tekib justkui see julgus, et vot siis siis ma saan öelda, et kui ma olen seal ikka tükk aega marineerinud ja praadinud, siis siis äkki ma lihtsalt väsin ära sellest nii-öelda hirmu mõttest kogu aeg ja siis barjäärid tulevad väiksemaks. Jama, äkki julgen, tahan öelda ja on julgelt julgelt enamikel kordadel asjad ei ole nii hirmsad, kui nadi eemalt vaadates või peas mõeldes paistavad. Nii et kui me ei julge midagi teha, siis me peame otsa vaatama kõigepealt nendele takistustele. Just just et julguse mõõdupuu on takistuste suurus. Julgus ei ole asi iseeneses, et julgus on alati millegi suhtes, noh, näitena võib ju tuua, et noh, ma, ma võin olla näiteks oma partnersuhetes väga julge, avameelne ja kõik muud, aga see ei tee mind julgeks. Ma ei tea, jälle sama langevarjuga hüppamisest. Et julgus on selektiivne, su julgus on konkreetse teo inimese olukorra suhtes. Ta ei ole nagu üleüldine isiksuse omadus, et mõni on julgem kui teine. Kõigepealt peaksime otsa vaatama siis sellele, mida me kardame, sõnastama need iseenda jaoks. Ja ma olen seda ise palju kordi endale elus öelnud, et julgus ei ole mitte hirmu puudumine vaid tegutsemine nendele hirmudele vaatamata. Jah, ja, ja seal on ikkagi kohutavalt oluline see, et, et see hirm kuidagi nagu välja tuua või öeldakse, et hirm kardab päevavalgust. Et kui see hirm välja kirjutada, võib ju välja mõelda, kellelegi rääkida, et siis siis see nii-öelda takistus tundub väiksem. Ja siin on üks niisugune, ma ei tea, kas on trikk või nipp või teadmine veel, et, et hirm on, tundub olevat vähemasti mulle alati mitmekihiline. Et see, mida inimesed räägivad, et nad kardavad, et tegelikult on seal veel, ma ei tea, kolm, neli, viis kihti võib-olla seal allpool, et mida nad nagu päriselt kardavad partnersuhetes võib-olla, et ma ühtpidi võib-olla kardan, kõige lihtsam on, ma kardan konflikti, eks ole, ma ei taha tülli minna. Aga noh, sealt natuke paar kihti nagu allapoole minna, et okei, et kui me lähme konflikti, siis ma kardan, et võib juhtuda see. Ja siis ma kardan, et võib juhtuda see teine, kolmas, neljas, et kuskilt sealt mõni kiht allpool, võib-olla see fundamentaalne kartus? Hästi lihtne. Ma kardan üksindust. Ma kardan üksi jääda, ma kardan seda, et keegi ei hooli minust, lähevad minu juurest minema, ma olen üksi. Ja see on see niisugune nagu teema, mille pärast ma siis jätan igaks juhuks need asjad ütlemata. Ja ega see ei ole midagi sellist, et nüüd kui see nüüd päevavalgele tirida kõik ja mõningaid asju on väga hea, kui nad ei tulegi päevavalgele, kõik ei pea tirima, eks. Aga kui need need avaliku tulevad, siis on probleem justkui lahendatud, et kaugel sellest. Aga vähemasti on tekkinud võimalus sellega tegeleda või see on nagu teadvustatud, et kõik, mida me ei teadvusta, see kontrollib neid ja, ja vastupidi, mida me teadvustame, siis me saame seda muuta, kui tahame. Ja kui me julgeme, eks ole, jõuame tagasi julguse juurde. No meie tänase saate eesmärk ei ole kindlasti öelda, et eesti rahvas võta oma julgus kokku ja tee oma mõtte teoks, et mõnele on see võib-olla pädev soovitus, eriti siis, kui inimene kannatab mingis olukorras, mida ta võiks muuta, aga meie siin Raimoga kindlasti ei tea, mis just ühele konkreetsele kuulajale sobib või ei sobi. Sest kindlasti on kuulajate seas neidki, kes peaksid endale võtma aja, et maha jahtuda ja oma hulljulget plaani just nimelt mitte ellu viia. Aga keskenduksin praegu siiski neile, kes tahavad end kokku võtta ja tahavad midagi ära teha. Midagi, mida nad on juba mõnda aega soovinud teha. Aga pole kuidagi ära teinud, on võib-olla siiamaani toonud vabandusi, aga võib-olla pole ka neid vabandusi toonud. Aga et mis aitaks siis sellised mõned mõtted meie poolt, kuidas oma muutust lihtsamalt ellu viia? Esimene asi, mis mulle alati pähe tuleb, sellistel puhkudel, kui, kui küsitakse või kui ma pean nii-öelda nõu andma annet kallis inimene, tee otsus või teevalik ja tegelikult ei olegi väga noh, nii nii tähtis, et kas sa valid tegemise või mittetegemise, aga teese valik, et see on minu esimene, kõige võib-olla olulisem soovitused, et, et mitte jääda nii-öelda maa ja taeva vahele rippuma, et ma nii hirmsasti tahan ja siis ma jään kahetsema, et aga ma ei saa ja ma ei jõua ja ma olen väsinud ja et seda rippumist nagu vähendada, on see hea küll, ma tahan seda. Aga kui ma valin ka mittetegemise, siis see on teadlik valik ja ma vastutan selle eest, et see on nagu vastutustundliku täiskasvanud inimese valik. Ja on täitsa okei öelda, et jah, ma tahan seda. Aga ma teadvustan ka, et ma ei saa seda praegu või praegu pole see võimalik lasta olla, ma lükkan selle kõrvale, ma tulen selle juurde võib-olla tagasi, aga praegu ma rohkem selle peale ei mõtle ka see on valik. Ja ka see on palju parem valik kui see, et me anname nii-öelda uusaastalubaduste moodi niukseid lubadusi iseendale ja teades, aimates juba ette, et me vist ei suuda neid pidada, sest nagu ma ütlesin, iga sellise otsuse puhul, kui see ebaõnnestub, siis pettumus nihutab seda nii-öelda kontrolli iseenda üle või nihu nihutab endast nagu väljapoole, et valik tuleb teha. Et see on nagu see, pane paika, mingi ei mõtle välja mingi selge soov, unistus või plaan, et mida sa tahad teha, mina lisaks siia omalt poolt, et sellest on vähe, kui sa tead, mida sa tahad, küsi endalt ka seda, miks sa seda tahad. Et mulle tundub, et isegi see, miks on olulisem küsimus kui, mis noh, näiteks, et, et ma tahan kaalu langetada mitte lihtsalt, vaid et miks ma seda tahan, sest nii on mul kergem liikuda või ma tahan raha kõrvale panna, sellepärast et nii on mul turvalisem elada, kui ma tean, et mul on varud. Või ma tahan oma suhtele rohkem tähelepanu pöörata, sest mu kaaslane on mulle oluline, ma tahan, et me suhe kestaks veel ka pikalt. Nii et siis mitte ainult mida ma tahan vaid ka, miks ma seda tahan, see annab juba natukene mingit jõudu või väge selle selle plaani tegemisel. No see on seotud sellise sõnaga nagu tähendus, et kas selles asjas on iba, et kui selles asjas nii-öelda iva pole või tähendust pole, siis siis meil kuidas öelda, nokk on üsna kiiresti maabul jälle liikumas, ütleme nii, et me ei suuda seda nagu väga pikalt niimoodi noh, lihtsalt tegemise pärast teha enda ära ei põhjenda. No just ja, ja eriti hea on see, mis 100 viitasid eriti head ja tugevad tähendused on, kipuvad olema need, mis on seotud teiste inimestega, see on, kõlab küll kummaliselt, aga aga teiste inimestega seotud tähendused, noh, ma siin enda pealt öeldes, et mina mõõdukal või, ja minu teise poole arvates küll mitte nii mõõdukal moel teen sporti. Aga minul on väga selge tähendus, ma teen sporti, et olla kauem hea isa oma lastele. Et see on seotud teiste inimestega ja sellel on väga tugev tähendus minu jaoks. Ja see on see, mis mind sunnib siis mõnikord ka minema tegema seda, mida ma väga tol hetkel ei tahaks teha, eks ole. Aga teistega seotud sedasama partneri näide, et ma teen seda sellepärast, et olla hea kaaslane oma partnerile kauem. Et väga hea põhjendus. Sa võtad mul nagu sõnad suust veel järgmise mõttekoha pealt, et vaat mõnikord inimesed väljendavad ennast, kui nad ütlevad, et miks ma mingit asja tahan, et see tuleb nagu läbi negatiivse sõnastuse, et ma hakkan trenni tegema, sest et ma ei taha enam olla vormist väljas või et ma hakkan raha koguma. Sest et ma ei taha enam elada ilma turvatunded, et parem on see panna enda jaoks positiivsesse sõnastusse, et ma ka on raha kõrvale panema, sellepärast et ma vajan turvatunnet või et ma lahkun kasvõi siit suhtest, mis on vägivaldne, sellepärast et ma olen väärt elada turvalises ja austavas keskkonnas. Kunagi mäletan ühel koolitusel Me tegime harjutust, kus tuli seista grupi inimeste ees ja öelda välja nagu viis asja, mida ma olen väärt. Ja see oli hästi võimas kogemus, et ma olen väärt armastavat suhet või mida ma olen väärt majanduslikus mõttes või mida ma olen väärt töö mõttes. Siis ma soovitaks küll kuulajatele seda harjutust teha, et mida sa tunned, mida sa oled väärt ja millist muutust sa seeläbi oma ellu tood. Ma arvan, et muudatusi aitab ellu viia ka see, kui need sõnastada endale võimalikult reaalselt et mitte panna sinna lihtsalt, et ma teen kas midagi rohkem või ma teen midagi vähem. Või et ma ütlen näiteks, et ma tahan, et suhe oleks parem, kuidas sa mõõdad seda, mis on parem või rohkem või vähem. Kui sa ütled endale, et nüüd ma tahan veeta endale olulise inimesega rohkem aega koos, kuidas sa mõõdad, mis on rohkem, et siin, kui vähegi võimalik, võiks need eesmärgid panna ka mingisugusesse, mõõdetavasse vormi. Ma tean kuskilt ma olen lugenud ja ma olen vist seda mingist saates rääkinud ka, et Mark Zuckerberg siis Facebooki asutaja on teinud oma naisega lepp. Et vähemalt korra nädalas viib ta oma naise ja, ja siis on ka tema lapse ema välja kohtingule ja veedab naisega 100 minutit nädalas kvaliteetaega, noh, ilmselt seal peres on olnud siis probleem selles, et härra tsukembergil on proua sucembergi jaoks natukene liiga vähe aega. Et uuringute järgi pidavat üks keskmine tavaline paar rääkima omavahel 35 minutit mitte siis päevas, vaid nädalas veega tundub küll, et härra Zuckerberg veedab oma naisega siis 100 minutit nädalas, et see on päris vähe. Aga kui harju keskmine, eks ole, nii et et just, et noh, mingisugune mõõdetavus võiks olla nendes lubadustes sees, siis on seda siis on seda lihtsam ellu viia või näiteks, et noh, et, et ma säästan rohkem, kulutan vähem palju lihtsam oleks öelda ikkagi, et ma võib-olla säästan vähemalt 100 eurot, siis ma ei tea, nädalas või kuus või, või kuidas see võimalik on, kui öelda lihtsalt, et ma natukene natukene rohkem No võttes sõnasabast ja sellest säästmisest kinni, et mina ütleks, et kindlasti peab olema see, kui tahta muuta oma käitumisharjumusi või midagi ettevõtte, kindlasti peab olema see kirjeldatud tegevusena. Mitte tulemusena, mitte ma võtan viis kilo alla, vaid mida sa teed iga päev või kolm korda nädalas ja, ja säästmise näide on, et mitte, et ma säästan vähemalt 100 eurot hoidet. Ma panen iga või kannan üle iga nädal 100 eurot teisele kontole. See on palju parem eesmärgistatud tegevusena kui see, et ma säästan, sest see säästmine noh ja ikkagi natuke udune, eks ole. Kuidas ma siis säästa on, eks ole aga mida täpsemalt see on tegevusena kirjeldatud, seda suurem on tõenäosus, väidetavalt uuringud ütlevad, et kaks-kolm korda suurem on tõenäosus tegevuse eesmärkide täitmisel kui tulemuseesmärkidega, et et siis keskendutakse nii-öelda sellele protsessile tegevustele ja neid on nii lihtne mõõta. Noh, tulemus on tagajärg, tegevusi on lihtne mõõta, sa kas teed seda või sa idees Ja kas sa veetsid oma partneriga siis 100 minutit nädalas või ei veetnud selle asemel, et öelda lihtsalt ma tahaks olla kuidagi temaga rohkem koos? Ma tahan, et suhe oleks parem, et seda, et seda on kohutavalt raske mõõta, et suhe oleks parem. No seda saab nagu sellise sihina saab juhu sõnastada küll, aga seal peaks siis kindlasti olema miskitmoodi tõepoolest need konkreetsed tegevused, et nagu ära sucembergil siin, et 100 minutit nädalas noh, mina nõuaks talt velt konkreetsemad, et millal, mil moel, kus kohas, mis see siis tähendab, et 100, eks ole, ta võib öelda. Me oleme kinos, eks ole, vaatame ühe koos ühe filmi ära, siis ongi sadam minutit täis ja ongi justkui tehtud, eks ole, sõnagi pole vahetanud omavahel, et, et kas see on siis see või et võib-olla peaks siis veel konkreetsemalt. Sõnastas. Mida väiksemalt on need sammus sõnastatud, seda parem öelda ka seda, et veel parem on panna oma eesmärk kirja ja veel parem on panna see kirja kuskile sellisesse kohta, kus on sul või mitte eesmärk, aga see tegevus, mida sa teed ja et panna see kirja niimoodi, et ta on sul kuskil silme all. Noh, üks asi, mis, mis selles kontekstis on, et esiteks kõlab natuke koledalt ja sellise nagu tehnokraatlikult, aga kõik, mis on kalendris on suur, tõenäoliselt saab tehtud kõik, mis on kalendrist väljas, see tehtud ei saa. Üldiselt mõte on selles, et kui me ei planeeri konkreetselt seda konkreetsesse ajahetke seda tegevust, siis mis meiega kipub juhtuma? Meid mõjutab inimese käitumist, mõjutab kõige rohkem keskkond, on kõik isiksuseomadused ja jääb koleerikud ja saan kliinikud ja kes me siin kõik oleme. Aga meid, konkreetses olukorras, maid mõjutab see keskkond meie käitumist ja oletame, et me ütleme, et me tahame hakata siin kolm korda nädalas trennis käima, hommikuti saabub hommik ja tekib väga palju küsimusi, aga kes lastele süüa annab, kes nad kooli saadab, kas ma jõuan siis seda teha, kas ma jõuan seda siis ma pean ju veel, mul on nii magus uni hommikuti et kui saabub see konkreetne ajahetk ja me ei ole läbi mõelnud, mis selles olukorras konkreetselt toimub ja mis on need, mis seda tegemist takistavad, siis on seal lihtsalt unistus. See on unistus meil mõttest, sellest, et ma käin kolm korda nädalas trennis või et olen 100 minutit partneriga nädala jooksul. Alustan kohe esmaspäevast ja väga suure tõenäosusega jõuame pühapäeva õhtusse ja vaatad tagasi. Oh näed, jälle läks üks nädal ja see 100 minutit jäigi tegemata, sest kogu aeg on midagi teha. Ja need kalendriplaanid on, on ühed head plaanid, kuigi osad inimesed kindlasti siin vaidleks vastu, et aga kuhu siis niimoodi jääb elu spontaansus, kui kui kõik asjad on kalendris, siis ma ise vastan selle koha pealt, et hõivatud inimestel tuleb spontaansus ka sisse planeerida. Jah, et mina näiteks iseendale just nimelt kui sa ajad panen, ma mõtlen siis nagu nädala sees olevat puhkus, aed, kus ma midagi ei tee, tõmban endale kalendrisse kõige esimesena kirja, enne kui ma panen üldse klienditöösid. Ja siis, kui keegi helistab, et noh, et kas nüüd sel ajal saab tulema, et enam ei saa, mis sa teed, puhkan, et ma olengi puhkamisega hõivatud, praegu. No seda mina teen ka või proovin teha, vähemasti proovinud kõlab väga kindlas kõneviisis, eks. Et olen pannud endale kalendrisse ka teatud päevadele sissepooletunniseid tunniseid. Mina kutsun neid, vabandage väljendust molutamise tunniks. Et kus ma teen mitte midagi. Noh, et minu tegevus ongi teha mitte midagi, tõenäoliselt ma midagi seal ikkagi teen, kas siis ma ei tea, joon kohvi või niisama, uimerdan. Aga, aga see on aeg, kuhu ma ei pane ühtegi kohtumist. Ja, ja kus ma teadlikult etteplaneeritult siis ei tegele mingisuguse asjaga ja, aga seda on vaja, see on see teadmine, mul pärineb ka natuke spordipsühholoogiast, et ja seal sportlased ütlevad, et lihas kasvab magades, kui saab puhkehetk endale ei planeeri ega võta siis me olemegi ratas ja meie pea. Ja kui meie pean ratas, siis me jõua ka ette võtta mis iganes muutusi või, või, või noh, meil ei ole mõtet mingist julgusest rääkidagi, sest me lihtsalt ei mõtle, meil pole aega mõelda selle peale, et selliseid hetki on vaja tekitada endale. Ja siin on jälle hea hetk teha väike muusikaline vahepala Jaagulata, mida Ivo Linna arvab julgusest. Veel üks hea punkt, mis ma olen vaadanud, mis aitab inimestel oma muutusi ellu viia on see, kui anda kellelegi teisele ka oma plaanidest teada. Et iseendale on palju lihtsam kuidagi lubadust murda. Aga siis, kui sa oled juba seda kellelegi lubanud, näiteks Toots lubas ka õpetaja Laurile, et ta teeb vähemalt pool rehkendust ära, aga selle teeb ise et kellelegi antud lubadusest on kuidagi kergem kinni pidada. Ja omaenda kogemusest saan ma rääkida, et paljud inimesed käivadki etne teraapias, arutame nõustamisprotsessis siis mingisugused asjad läbi ja nad nimme paluvad, et kas võiks tulla, on kuu või kahe pärast tagasi, et ma räägin, kuidas mul on läinud, et see hoiab mul distsipliini. Hoiab motivatsiooni kuidagi kõrgemana, kui selle eest peab kuidagi kellelegi aru andma. Ilmselt ka sinu elukutse on ju sellega seotud see arengunõustaja. Et sa aitad olla inimesel tema eesmärgiga tema arenguga kontaktis. Ja sa ütled seda nii diplomaatiliselt ja kuidagi niimoodi õrnalt, et mina olen enda jaoks nii-öelda selle ühe olulise rollina sõnastanud, et ma olen väline ora. Ja, ja, ja see kõlab küll veidralt aga, aga seda on vaja jällegi inimestega kokku puutudes eriti muuseas juhtidega kokku puutudes, siis on tekkinud inimestele ettekujutused, et ma võin muutuda ja piisab ainult sellest, kui ma tahan, et piisab nagu tahtejõust. Ja kahjuks on sellisel puhul nagu tagajärjed sarnased uus aasta lubadustega, et tahtejõuga kaua ei sõua, tahtejõud ütlevad, erinevad uuringud kestab umbes kuu-poolteist ja, ja kui me endale ei tekita nii-öelda seda toetavat struktuuri ehk siis ütleme siis välist ora siis elu matab neidki või kipub matma meid enda alla, et väga vähesed inimesed suudavad niimoodi üksi ütleme, selle keskkonna vastu niimoodi purjetada väga pikka aega. Et meil on vaja kedagi, kes meid utsitaks, kes meid hoiaks nii-öelda rajal ja see võib olla ka mida, et saab tekitada endale ka nii-öelda mitteinimlikke utsitajaid võime niukseid kikkis meid aeg-ajalt Sist torgiks torkaks. Aga inimene on kahtlemata parem, et kellelegiga jagamine kellelegi teisele lubaduse andmine kahtlemata mõjub hästi. Ja see inimene siis mitte ainult ei peadele lubama midagi, vaid see inimene peaks tulema ka teatud aja järel ja küsima, no lubasid. Jah, et läheb, et aidata seal enesedistsipliini pidada, sest et kui tahad uutmoodi elu, pead tegema midagi uutmoodi, et kui teed vanamoodi, siis saad vana tulemuse. Aga et saada uut tulemustel, tegema uutmoodi, aga seda on nii raske ju. Seda on raske teha ja selle välise ora olulisus ei tule nagu kohe välja. Ma olen täheldanud, et see tuleb kuskil niuke, kolmas neljas kuu. Et kui inimene hakkab midagi teistmoodi tegema, seda käitumisega karjumist muutma, siis esimene kuu või kaks minnakse hurraaga noh, on niisugune nagu, nagu hoog on sees ja indu on ja ja nagu sa ütlesid, motivatsiooni on ja kõik, eks ole. Aga siis hakkab nagu vajuma, sest siis see tegevus muutub rutiiniks või selliseks nagu natuke igavapoolseks, aga ta ei ole päris harjumusena kinnistunud. Ja, ja siis suur osa nendest nii-öelda käitumisharjumustest kipub ära kukkuma. Et ma juba nagu olen ka juba teen ja ah täna ei lähe. Ja mis siis juhtub, et ühe korra antakse alla, siis tekib see nii-öelda enda süüdistamine või hakatakse ennast süüdistama, et oh, ma ei saanud nüüd jälle sellega hakkama või kuidas iganes seda enda jaoks sõnastatakse ja siis tekib, sealt on väga väike samm mõtteviisi, nii et ah läks, trumm, mingu pulgad, ehk siis antakse üldse alla, et ma täna-homme. Ah, läks jälle nii, nagu läks. Ja just selle jaoks ongi see väline ora väga hea, et ma teen kellelegi nimel või kellelegi pärast kliki ma tean, et ta tuleb ja küsib. Ja see aitab mind rajal hoida, kuni see nii-öelda harjumus või see muutus on kinnistunud, et seda välisDoravi nihukest toetavat. Tahtsin peenelt öeldes struktuuri, aga toetavat õlga või küünarnuki, ütleme siis, täpsem on kindlasti. Vaja mulle me siin täna ka rääkinud, eks ole, et see on ka sinuga, eelnevalt me oleme rääkinud, et elevanti ei sööda kunagi terves tükis vaid et üks suur ülesanne tuleks teha kui endale võimalikult realistlik, eks väikesteks sammudeks ja panna kirja või mõelda välja, mis on see esimene samm, mida ma tegema hakkan, et kui hakata mõtlema oi, esimene samm, siis teine samm, kolmas samm, et ma selle kuuenda sammuga enam kindlasti hakkama ei saa, et ei pea alustama kuuendast sammust vaid on vaja teha esimene samm. Ja siis on üks üks võib-olla mõtte veel, et see esimene samm võiks olla lihtne. Mina küsiks alati, et, et mis on see kõige lihtsam asi, mida sa saad teha nii et see on korduv, see on piisava sagedusega ja et see muutuks harjumuseks. Kui sa selle oled sisse saanud, siis võta järgmine, et mitte alustada sellest kõige nii-öelda elevandi. Ma ei tea, mis elevandil on kõige suurem osa, eks ole. Et mitte sellest alustada, et, et inimestel on suur kiusatus suure hooga pihta hakata alguses. Et teeme selle elevandi nii öelda juppideks ja alustame kohe kõige suuremast, et ei tohiks alustada kõige suuremast, sest see, see seal on see nii-öelda see vastuseis või, või raskus sellega hakkamasaamisel on ju ka kõige suurem teoorias kõige suurem takistus. Et miks me, miks me endale meelega kuhjame seda kõige suuremat takistust kohe, et oluline on saada kuma alustada millestki lihtsamast ja siis niimoodi nagu kasvada. Võta järgmine. Kui see on selge, järgmine, järgmine. Jah, ja mitte ainult siis nüüd uute harjumuste loomisel, vaid ka see, kui on vaja lihtsalt mingisugune otsus või muudatus elus teha ikkagi mõelda ära, mis on see esimene samm, et millest panna kivi liikuma. Mida veel, eks inimestele soovitada, meil on aeg hakata varsti kokku tõmbama, aga. Siis on niisugune võib-olla veidi veider soovitus, mis, mis võib kõlada jah, omapäraselt, aga mina soovitaks inimestel pärast seda, kui on see valik tehtud ja otsus tehtud vähem mõelda ja rohkem teha. Et mitte mitte nii väga juurelda enam selle juurde, kas ma tegin õige otsuse mitte kahetseda selle üle, kas on parim asi mulle vaid teha lihtsalt teha, kuni noh, vähemalt kaks, kolm kuud, et kuni jõuab äkki esimeste viljadeni. Sest kui me hakkame seal vahepeal väga palju juurdlema ja mõtlema, siis, siis siis me tekitame endale sellise, kuidas öeldakse tagaukse. Noh, et see polegi vist ikka õige asi ja ma ei tea, kas ma teen ikka õiget asja, aga tegelikult me ei tea seda. Nojah, või nagu ma alguses ütlesin, et mõnikord on ikkagi vaja ka nagu istuda ja ja mõelda, kas see siiski on õige asi, enne kui tegutsema hakkan, nii et ongi see, kuidas leida optimaalne tasakaal selle hoovõtmise ja siis tegutsema. No seal on, mis ma, millele ma viitasin, on see, et, et teha seda valikut ainult üks kord ja panna kogu oma see nii-öelda aur ja tähelepanu ja mõttejõud sellele, et tehase valik võimalikult hästi ära juhin tähelepanu, et mitte teha parimat valikut, sest parima valiku otsing on see, mis meid ajab kahetsema pärast et kas ma ikka tegin parima valiku, vaid lihtsalt tehase valiku tegemise protsess läbi. Jah, ma olen jõudnud sinna. Jah, need on plussid-miinused, jah, ma tahan seda. Jah, ma katsetan seda kolm kuud. Jah, ma rohkem ei mõtle selle peale, jah, ma hakkan tegema ja see valiku tegemine saab toimuda ainult üks kord. Enam rohkem kolme kuu jooksul ei tohi valida enam, siis ei ole valikut, siis tuleb teha. Ja kolme kuu pärast saan uuesti valida, kas jätkan või kuidas läks või. Aga kolme kuu jooksul ei tohi ennast panna enam valikut, et kas ma täna lähen trenni või ei lähe. Kui ma olen ühe korra valinud, et ma üldiselt olen, ma ei tea, võtan kaalus alla, tahan mahtuda keskkooliaegsesse kostüümi või kleiti, siis ma kolm kuud teen selle nimel asju, ma rohkem ei küsi. Kas see on õige valik. No öeldakse, et inimesed jäävad pigem kahetsema seda, mis jäi tegemata. Eks sellega ole nii ja naa, et terapeudi tööst võib teha selle üldistuse küll, et inimesed kahetsevad nii seda, mida nad teinud on, kui ka seda, mis nad jätnud on tegemata. Et meie ajud on lihtsalt ju nii kavalalt seadistatud, et me kipume minevikku ja oma valikuid õigustama ja ilustama ja siis ütleme, et oi, ma ei kahetse midagi, ma ei kahetse, et ma seda ei teinud. Aga nüüd jõuame ikka kõik midagi kahetseme, et miski oluline jäi tegemata. Aga hea kuulaja, kes nüüd tahab tegeleda iseendasse vaatamisega, nüüd on siis selline võimalus, et kuulaja, millist muutust sina parasjagu oma ellu igatsed ja kas sa liigud selle muutuse poole. Minul ja ma arvan, et Raimoga, sinul on siiralt hea meel on ju? Seda teeb, aga kui mitte, siis see inimene ei ole üksi, kes ei julge mingil põhjusel või mingil muul põhjusel ei vii oma oma muutust ellu. Aga ehk on lihtsalt hea hetk süüvida iseendasse, et milliseid vabandusi sa leiad, et mitte viia ellu seda, mida sa tegelikult tahad teha? Midagi, mis parandaks elukvaliteeti. Mida sa endale ütled, miks sa ei saa teha seda, mida sa soovid? Ja ongi meil täna aeg tõmmata saatele joon alla, aitäh sulle, Raimo Ülavere, et sa tulid aitäh. Ja aitäh teile, head pere, saate kuulajad. Mina olen Katrin saali, Saul peresaateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Mina kohtun teiega taas ülejärgmisel neljapäeval õhtul kell seitse. Seniks soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast. Ja katsume siis igaüks omal moel olla natuke julgemad ja loovamad, et liikuda heade muutuste poole.