Tere, hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet. MINA, OLEN Merle Liivak, kolme lapse ema, uue ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate üks saatejuhte. Tänase saate olen ma pühendanud sellisele teemale nagu suur usaldus võib-olla isegi peaaegu võimatu, usaldus, midagi üliinimlikku. Selline usaldus, mida ära õppida, sa oled hakkama saanud ilmselt oma elu ühe suurima vägiteoga. Me räägime puberteedist ja sellest, kuidas iseseisvus, deklareeriva lapsevanem sellest terveks ja mõistusele jääks. Ja suhe lapse ning vanema vahel ei laguneks, vaid vastupidi võidaks juurde uusi tahke sfääre sügavusi. Et usalduse ja armastuse püüdluses ületatud ja üle elatud puberteet muudaks lapse ja vanema suhte veelgi lähedasemaks. Mul on saates külas kaks väga inspireerivat naist, pereterapeut ja psühholoogiline nõustaja Marika kongi. Tere. Tere. Ja haridustöötajast lapsevanem Katre. Tervist, tervist. Katre. Kui Maaritan siia saatesse kutsutud eelkõige professionaalina, siis Sul on üks väga tähtis lugu rääkida Endast tema tütrest, kes on siis tänaseks juba täiskasvanu ja tubli tudeng. Aga teekond siia ei ole teil olnud päris selline sirge ja muretu. Sinu tütre juhtumist on Jutega värskes ajakirjas ema kuid tekkis tahtmine harutada sinu lugu põhjalikumalt uurida nüansse, mis sinna loosse jõudnud. Mis sa ise ütled, et miks see lugu oli sulle õpetlik? See lugu oli õpetlik kahtlemata sellepärast, et algaja lapsevanemana me oleme valmis mingiteks perioodideks lapse elus. Me teame, mis see kõik võib tähendada, aga kui see hetk on käes, siis tegelikult kaob nii-öelda nii lapsel mõistus kui vanemal mõistus ja lähevad kõik need tarkused meelest ära ja tegelikult tuleb see see periood nimega puberteet kõik kõik läbi elada. Ja võib-olla see tarkus, mis, mida ma nagu enne arvasin, et ma tean, see jõudis alles pärast seda perioodi nii-öelda praktilise töö käigus mulle kohale. Ehk et nüüd olles siis teise lapsega samas etapis on mul mingid nii-öelda tööriistad käes, mida ma arvan, et kui ma oskan mõistlikult kasutada, et see teine puberteet teise lapsega läheb veidi valutumalt. Kuidas kõik ka alguse sai, del tütrega tütar oli, oli väga-väga tubli õpilane ka olid väga head hinded, huvitegevust tegi kõik väga-väga südamega, kuni saabus ilus asi ellu, mille nimi on armastus. See pühkis teelt siis kõik haridusega seotud mõtted ja kõik sihid ja ja soovid, mis, mis eelnevalt olid olnud. Kui vana ta siis oli, kui armastus kohale jõudis? 16, ja loomulikult siis lapsevanemana mina ikkagi püüdsin teda hoida nii-öelda kursil ja rõhuda südametunnistusele, et kool ja haridus ja ja kõik need valitud huvialad, et need kõik on väga-väga olulised selle ilusa asja nimel kõrval, mis on armastus. Aga paraku noh, puberteet ju, selles mõttes on selline nii-öelda ka lapse seisukohalt selline keemine protsess, kus ta päris päris kõike oma oma tundeid, emotsioone, mõtteid ei kontrolli ja eks see fookus läks lihtsalt siis mujale ja sealt ka siis kõik see keeruline lugu, mis tegelikult lõpus lõppes, hästi alguse sai. Millega su tütar tegeles ja mis kallakuga haridust ta sai. Ta õppis prantsuse keele klassis ballett, diaklassikaline klaver, et selles mõttes selline kena klassikaline komplekt. Millist tüüpi laps tali, milline tüdruk. Dali? Ta oli väga selline, tõsiselt huvitatu, kõik koolihindade korrastada, piss süvenes, tal oli palju huvisid, luges väga palju. Ja et selles mõttes kuni 16. eluaastani minul kui lapsevanemal tema suhtes mitte mingeid pretensioone ei olnud, sest et ma ei pidanud osalema tema koolitöös ega pidanud käima kuskil vestlustel, sest et kõik õppeedukuse hinded olid korras, et oli superlaps. Mis hetkel siis siis hakkas kreeni? Kalduma see eluke teil kodus, eks ta ikka kaldub siis, kui, kui lapsel fookus läheb mujale, et tekkis austaja noormees. Minu esimene reaktsioon oli sisestada nii-öelda maa peale tuua ja teda ikkagi nagu suunata ja ka mingil määral nagu siis kinni hoida pole, pole õige õige termin, aga et hoida teda nagu siis sellele ühiselt valitud rajal, aga, aga tema siiski otsustas, et tema tähelepanu ja kõik, kõik see fookus läheb noormehele ja sealt see kõik alguse saigi. Mis, mis toimuma hakkas, hakkas toimuma see, et kadus huvi kooli vastuvõtmise vastu muidugi ei saa, ei saa üle ega ümber sellest, et gümnaasiumiperiood kindlasti on lapse haridusteel üks keerulisemaid, sellepärast et toimub lahku me nii-öelda lapseperioodist põhikoolist, kus siiski õppimine oli natuke teistmoodi üles ehitatud gümnaasiumi eeldab rohkem iseseisvat tööd, panustamist, süvenemist, et paraku need kaks asja kokku langevad, siis on ka lapse enda seisukohalt see periood väga keeruline. Ja, ja kust teie konfliktid alguse said? Konfliktid said alguse sealt, kui laps enam ei soovinud kooli minna. Et ühelt poolt oli koolis toime tulemine keeruline, mis on arusaadav teiselt poolt oli suur soov olla siis oma oma noormehega koos. Ja mina seal vanemana vahel ei osanudki siis seda kaalukaussi nagu paika lükata, et saaks nii koolis käidud kui ka noormehega koos oldud, et seal Need probleemid algasid. Kuidas sa ennast ka siis kehtestasid? Algaja lapsevanemana puberteetlik jõuga. Et selles mõttes ma arvasin, et, et kui niimoodi sedasi väga nõudlikult ja järjekindlalt midagi lapsele nagu peale suruda, et siis kannab vilju, paraku see tegelikult nii ei toimi. Meenub sulle mõni mõni hetk, kus sa siis jõuliselt kehtestasid ennast? Eks ikka neid neid hetki oli õnneks aeg on nii kaugele jäänud, et praegu enam kõige värvikamalt seigad meelde ei tule, aga noh, eks ikka sellised, et kui laps tahtis õhtul välja minna, võtad saapad, peidad ära ja selliseid üsna selliseid lapsikuid ahastuses inimene teeb üsna mõtlematuid tegusid, et eks, eks neid detaile oli palju tänaseks kui meelest ära läinud, sest sellest on juba möödas oma kuus-seitse aastat. Mis sai edasi? Edasi sai see, et laps kukkus koolist välja, tema valitud gümnaasiumist valis kutsekooli, sind kutsuti kooli ka siis elus jao ja esimest korda oli mul siis au käia gümnaasiumi siis esimest korda koolis, kus siis oli teemaks lapse õppeedukus, sest et noh, siiamaani meil neid probleeme ei olnud ja, ja tõepoolest ta sealt gümnaasiumist ka välja langes. Ja valikuks siis sai pärast olude sunnil kutsekooli kas ta jäi koju elama selleks ajaks paraku ei jäänud, et otsustas noormehe juurde kolida ja see periood oli päris pikk, kui ta oli kaks aastat noormehe juures. Et sellel ajal me jah, kohtusime väga-väga harva, kui, kui vana ta siis oli, kui ta kodust lahkus. 17 kas sa mäletad seda päeva? Mäletan see käinud nagu päevapealt, et ta järjest vähem hakkas olema kodus järjest rohkem hakkas olema noormehe juures minu telefonikõnedele ei vastanud. Ja lõpuks oligi see, et ma teadsin, et nädalas korra käib kodus mingeid riideid või asju võtmas, kas siis mina juhtusin kodus olema, alati see päris nii ei olnud, et see periood oli jah, selline üsna pikk, kus ta siis elas kodust väljas ja minul ei olnud kuu ettekujutust tema tegemistest ja toimetustest. Aitäh, Katre. Seda jagamast. Maarika. Sinule kui psühhoterapeudile, kui tuttav see lugu on? Ma täpsustaks, et ma mitte ainult ei ole perekonnaterapeut, vaid ma olen ka üle 20 aasta töötanud ka koolipsühholoogina ja see tähendab, et teismelistega koostöökogemus on, on väga pikk pluss enda isiklikud lapsed, kes kolm tükki, kes on ka täiskasvanuks kasvatatud. Et see võib minna ikkagi väga äärmuslikuks ja, ja on juhtumeid, kus tõesti laps hakkab kodus asju lõhkuma teeb vastaseid tegusid, näiteks selt varastab ema viisa tagant. Siis noh, loomulikult enesevigastamised, igasugused lõikumised, ähvarduskirjad enda enda eluga midagi teha. Ja loomulikult, et noh, kõige levinum ongi ikkagi see, et laps enam ei pea kokkulepetest kinni ja ei tule enam õhtul koju, kui on lubanud ja telefoni vastu ei võta ja ja võib jääda terveks ööks kadunuks. Kuni, siis juba juba pikemate kodust ära olemisteni. Loomulikult sinna juurde käivad ka noortekampades igasuguste ainete tarvitamised ja see allakäik on ikkagi päris päris kiire. See lugu, mida lapsevanem siin rääkis, oli seotud armumisega. Ma ütleks, et meil on suhteliselt turvaline olukord lapsevanema jaoks. Et palju hullemad on need kui ikkagi tõest. Laps tunneb, et ta kodus ei ole piisavalt aktsepteeritud, mõistetud ära kuulatud. Et ta nagu ei kuulu sinna, et vanemad on keskendunud rublad asjade asjaajamiste, maailma, mitte suhete lähisuhete maailma ja laps, kui ta tunneb, et ta ei ole seal kodus nagu päriselt, et osaline või kaasatud siis ta hakkab seda kuulmisvajadust paraku ikkagi otsima, jah, mujalt ja noh, mina nimetan seda hariduse kontekstis ka nagu erivajadus kuuluda tekib siis, et tõesti ta valimata siis seda grupp b kuhu ta siis ennast sobitab. Et ta võibki siis väga-väga äärmuslikku gruppi sattuda, mis on ka võib-olla vanemate lapse enda väärtushinnangute ja seniste põhimõttega mõtetega täiesti vastu vastuolus. Huvitav, kas selle kohta on tehtud ka statistikat, kui suur osa siis teismelistest kalduvat ära mingi mingisse äärmusesse? Testis kahjuks mul ei ole neid andmeid statistika kohta aga mida ma võin oma siis pika praktika jooksul ütelda, et ikkagi ma arvan, et neid, selliseid teismelisi on, on olnud kogu aeg, eriti just tsiviliseeritud ühiskonna arenguga. Ja rohkem on praegu meil ikkagi seda tehnoloogilist ja internetipõhist niisuguste väga-väga kergete ja vahel kiiresti vahelduvad Ta impulsside ka või niisuguse tugeva mürafooniga ühiskonda, et seda rohkem ikkagi on, on see noorte protsent, kes kes vastanduvad ja, ja kes ei saa just kodustada piisavat lähedust, kaasatust, et, et ma arvan, see protsent on järjest ikkagi tõusuprotsessis. Aga miks see tehnoloogia siis mõjutab neid lähisuhteid vanema ja teismelise vahel. Aga see ongi see, et keskendutakse asjadele, mitte päris kontaktis olemisele, pilkkontakt, puudutus, päriselt silma vaatamine, päriselt kuulamine. Et see, see jääb ära, paraku, kui kui kõik muud tunduvad nagu kergemad ja võib-olla ka siis kohustustega seotud asjaajamised tunduvad nagu tähtsamad mis oli. Sinu hinnangul praegu Katre, et niimoodi võttis kokku ühe suure saaga. Aga kas, kas sa tabasid nagu mingi hetke ära Katre jutust, mis oli see pöördeline hetk, kus läks suhe lappama? Et kindlasti ja mida ma Katre jutust kuulsin, oligi see, et, et kui Katri hakkas siis survestama last teismelist kes on armunud, armunud inimene tegelikult on nagu mingisuguse aine mõju all ning tema, tema aju, biokeemia absoluutselt ei toimi normaalsel tasandil ja, ja kui siis hakata teismelist selles faasis, kus tema ta tunneb, et teda ei mõisteta, ei toetata piisavalt ja tal on mingi oma arvates oma asja ajada hakata siis survestama või piirama või ka ultimaatumeid sõnastama. Et noh, see on umbes nagu liikluses praegu talvel eriti, et kui sa sõidad autoga, sõidad rahulikult ja järsku on sul tee peal ees mingi suur lumevall tuisuvaal näiteks et mida sa teed, Sa ei lähe ju hooga edasi käega ikka ei pane veel gaasi juurde, vaid, vaid pigem ikkagi võtad kiiresti gaasi, mahe pidurdad, jääd seisma ja mõtled, mida, kuidas sellest faktorist mööda minna, et see on täpselt samuti ka suhetes, et. Kas on üldse võimalik vanemal, kellel ei ole sellist kogemust veel olnud, suheldes teismelisega, et kas tal on võimalik neid vigu vältida üldse? See survestamine on ilmselt üks kõige klassikalisem viga, mida, mida lapsevanem teeb? Mina ütlen? Vigu vältida ei ole võimalik, aga igatahes on võimalik teha jälle see stopp. Tundus, et kui ma ikkagi tajun, et ahaa, et see meetod või võte, mida ma praegu lapse puhul kasutan, ei toimi. Et siis ma ikkagi mõtlen, analüüsin ennast kõigepealt, eks, et mida, mida mina äkki tegin sellist, mis praegu olukord hoopis hoopis halvenda, sest lapse pinget suurendas. Ja loomulikult mina peret terapeudina ikkagi hästi tähtsustan paarisuhet. Et lapsel on ikkagi ju kaks vanemat. Ja selles olukorras, kus siis lapsega tekivad mingid probleemid või raskused, ikkagi on eriti tähtis ühisvastutuse jagamine vanematena ja koosmõtlemine ja koos mingisuguse uue meetodi võte leiutamine, et kuidas siis selle lapsega edasi toimetada ja ikkagi et, et see lapp, vanemlik mõjuvõim ikkagi toimiks ja edasi kestaks. Katri jutust ma ei kuulnud, et oleks isa kuidagi olnud sinna. Seni. Paraku oli. Lapse kasvatamise vastutus ainult minul, et ma kasvatasin last üksinda, et sealt ka kindlasti ise minu nõrkus tulenes ja ka vead, mida ma tegin, et mul ei olnud paarilist, kellega seda läbi arutada või kes oleks aidanud seda olukorda lahendada või seda koormat kahe peale kanda. Et jah, et üksikvanematel on see eriti suur vastutus, sest olen ma ema või olen ma isa, ma tahan ikkagi olla parim lapsevanem, tahan õnnestuda. Aga et kui siis mul ei ole, kellega seda vastutust jagada, kellelt saada tuge keerulisematel hetkedel, siis minu hirm ja abitus ja mure järjest suureneb. Ja järjest rohkem hakkan siis ka vigu tegema, sest. Enda kogemus on ka, mida ma olen näinud, et, et võib-olla just üksikvanem võib isegi nagu jõulisemalt eksida siin, sest et tal on tunne, et ta peab ennast kehtestama kahe eest. Aga sul endal on nüüd täiskasvanud lapsed, Marek, kui puhtalt sina oled sellest perioodist läbi tulnud oma lastega ise olles terapeut? Noh, eks ma kodus kuulsinovateismelistelt ühtelugu vastust, et ära hakka jälle ma psühhology jutuga aga ma ütleks, et selles mõttes on, on mul olnud õnne ja, ja võimalik, et siis mina ja minu laste isa oleme olnud siis ka tublid lapsevanemad, agad. Et minu laste murdeiga läks, päris, võiks öelda ikkagi suuremate tragöödiat. Et kuna ma töötasin ise koolisüsteemis gaasis, minu lastel oli, oli tagatud see, et ma tegelikult tundsin kõiki linna noori praktiliselt oma, oma lasteaiakaaslasi ja, ja ma kogu aeg hoidsin seda joont. Need, lapsed mulle ikkagi räägiksid, kellega nad suhtlevad, kellega nad kuskil käivad ikkagi need kokkulepped, et kui nad lähevad, kust nad on, mis kell nad koju tulevad või miskil ma ise neile järgi lähen, et kuidagi see see toimis. Ja praeguseks nad on juba kõik 30 pluss, nii et, et noh, siis olid sellised üheksakümnendad, kui nemad olid siis seal seal murde-eas. Et kindlasti ikkagi ka see aeg oli mina minu hinnangul turvalisem, et et nii palju ei olnud sellist kaubanduskeskustes, sillimist või hängimist, kuidas noored praegu nimetavad näiteks väikelinnas, kus mina elan, bussijaama ümbruskond, mis on tõesti väga väga riskirohke ja jah, ja, ja minu kogemus ütleb ka seda, et, et, et tütardega on emadel tõenäoliselt raskem. Sellist keerulist murdeiga võiks öelda päris valutult siis mööda saata, sest seal tekivad sellised naiselikud. Võtad sellised konkureerimised ja ka ema ja tütre kuidagi niisugune vastandumine on hästi-hästi tugev. Et mina ütleks, et minul, tütrega oli, oli keerulisem toime tulla, sest tema selline emotsionaalsus, tema sellised ka vihapursked. Et oli küll periood, kus näiteks hommikusöögilauas ei osa, ei osanud mina midagi temalt küsida või ei julgenud, sest ma ei teadnud, mis vastus sealt tuleb. Ja kuidas siis isa võib reageerida, kui tütar ei vasta päris viisakalt ja, ja kohaselt et poegadega on natukene lihtsam olnud kuidagi, et nad noh, ma arvan, et poisid või mehed üldse elavad oma emotsioone pigem tegutsedes ja, ja naised ja tüdrukud rohkem tundes ja tunnetades et sealt ka see erisus, et, et miks on võib-olla poistega kohati kergem toime tulla kui, kui tüdrukutega, aga, aga see, see ei ole reegel. Teeme siin väikese pausi. Katre valisid meile välja muusikapala, mida kuulata meie jutu vahele, mis on. See on debiicii Klerde löönud ja miks sulle seostesse meie tänase kohtumisega? Kuna teemaks on puberteet nii tema ilus kui valus kui võlus, siis minu jaoks dressiglerde löön, iseloomustab kõike seda, kus on seda ilu, rahu, sügavust, ja siis tekivad emotsioonid, mis, mis keeravad kõik pea peale. Ja lõpus saabub see selline rahu ja sügavuse mõistmine ja rahunemine, et ma arvan, et see muusikapala peaks iseloomustama seda perioodi noore inimese elus kõige paremini. Peresaade. Armas vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas Maarika kongi ja lapsevanem Katre Maarika. Me räägime teisme-east ja protestist ja sellest, et vanem võib hakata käituma oma teismeeas lapsega mõtlematult. Võib-olla seadesse ülemääraseid tingimusi seades ka ultimaatumeid, mida need ultimaatumit lapsevanema enda kohta räägivad. Kui lapsevanem hakkab keelama. Ma takistama ultimaatumeid esitama, see näitab seda, et lapsevanem tunneb ennast äärmiselt abituna. Ta on hädas, ta ei oska enam säilitada endas seda nõndanimetatud arukat täiskasvanut, kes suudab olla oma emotsioone kontrollida, kes mõtleb läbi, kuidas, mida teha nüüd oma teismelise, kas siis sõnumiga või, või muutumisega. Need, ähvardused, keelamised, takistamise survestamise karistamise, et need kõik ikkagi tulevad lapsevanemal emotsioonide üle ülekuumenenud emotsioonide pealt. Aga ma küsin niimoodi, et kui. Ikkagi laps, kes on, kes on selle vanema silmis laps, aga kuigi võib-olla 14 15 aastane aga juba teismeikka jõudnud ja kes, kes ei tule õhtuks koju, et kas on siis arukas, mitte reageerida jõuliselt. No mis on selles olukorras jõuline reageerimine, kui läksid, ei tule kokkulepitud ajaks koju. Küsimusi lapsevanemale ja lase samasid. Pragamine võib-olla võib-olla piirangute seadmine, ähvardused, et sel hetkel sellele lapsevanemale jõu tundub, et see on mõistlik. Ta reageerib jõuliselt selleks, et laps saaks aru, et igal teol on tagajärg. Jah, et kui siis laps ükskord koju tuleb, et on see siis öised tunnid või hommiku varased tunnid või alles järgmisel keskpäeval, et loomulikult Ta, selleks hetkeks on vanem käinud väga palju emotsioonide ameerika mägesid. Kui nüüd laps juhtub koju tulema selles faasis, kus lapsevanem on vihane siis võib sealt tulla tõesti väga sobimatut sõimunimetusi lapsele, mis lapsele väga solvavad. Kui laps tuleb siis koju selles faasis, kus vanem enam ei jaksa vihane olla, vaid juba on tõsises mures ahastuses, et, et siis see lapse koju tulemine võib vallandada mingisuguse ultimaatumi või karistuse sõnastamisega. Aga et, et küsimus tegelikult on ju, et kuidas seda, seda olukorda võimalikult siis leebelt, et nii vanaema kui lapse jaoks lahendada, et miks see leebus siin oluline leebus ongi ka oluline see, et, et tekiks üldse võimalus teineteist kuulata, kuulda teineteist mõista ja, ja tekiks koos lahenduse otsimine. Mis sa arvad sellest, et kuidas ultimaatumit last õpetavad, et mida nad neile elukohta õpetavad, kui vanem räägibki ultimate mittekeeles. Et kas, kui sa käitud, niisiis arvestada seda, et minu kodus siin sellel territooriumil on ikkagi minu sõna, see põhiline, see, see on käsk ja keeld ja kui sa neid ei täida, siis siis võib-olla naela. Siit territooriumilt etno teismeealisele sõnastatud ultimaatumeid on minu meelest täiesti kohatud ja sobimatud sel põhjusel, et teismeline ise on oma arengus selles faasis, kus ta nõndanimetatud vaakumis talle enam need põhimõtted, et need tõekspidamised, need väärtused, mis olid, kuni siis 10. 11. eluaastani need enam ei toimi ja teismeline on juba valmis siis hakkama iseseisvuma. Aga kuna tal ei ole veel seda kindlat jalgealust, siis ta ongi äärmusest äärmusesse kogu aeg kõikuv, nii oma emotsioonidega, tumistega ja ultimaatum on ju väga äärmuslik sõnum vanema poolt. Ja kui teismeline saab ultimaatumi, siis teismeline võtab sealt ainult selle negatiivse poole ja, ja see jääb temas domineerima, ükskõik mida vanem pärast siis veel püüab seletada või siluda või heastada teismelise ajju võiks öelda, siis salvestub pikemalt see, et et mind ei taheta. Ma pole väärtuslik, ma ei ole oluline, mind ei mõisteta. Parem on, kui mind ei oleks siin. Et selles mõttes ultimaatumeid on jah, hästi, hästi, ka täiskasvanute omavahelises suhtlemises, sobimatud. Väga range käega vanem ja suudab kontrollida oma last ka puberteedieas edukalt. Kas on olemas sellist asja nagu allasurutud puberteet? Kas allasurutud puberteet, aga allasurutud emotsioonid, allasurutud vajadused ohvri rolli võte, isiksus, ja see on tõesti võiks öelda siis lemmikpinnas igasugustele ärevushäiretele isiksusehäiretele, nii et et jah, selline vanemluse äärmuslikus ei ole ka lapsele. Kas see tähendab siis seda, et see lapse sõdimine võib-olla isegi parem kui mitte sõdimine? Ja seda, seda meelt olen ma küll kindlalt, et enne olgu selline laps, kes ennast välja elab, välja trambib, välja karjub kui et see, kes endasse kõike sissekapsel tahab ja, ja siis võib-olla täiesti kohatus kohas järsku mingi mingi väljapurske deebet. Et loomulikult on, on parem variant, tervislikum variant ikkagi oma tunnetest ja mõtetest kohe-kohe välja rääkida. Mis laadi isiksushäired võivad tekkida sellest, et laps pole saanud? Korralikult iseseisvuda nii, nüüd me läheme juba psühhiaatria valdkonda. Et ma ei ole psühhiaater ja tavaliselt diagnoose ei pane, aga, aga ma ikkagi nimetan siin neid ärevushäireid depressiivsust suurenenud riskikäitumist kindlasti kaat. Katre, kuidas te oma suhtekriisi lahendasite? Aga meie lahendasime oma probleemi tänu sellisele toredale asjale nagu aeg, et toimus minupoolne rahunemine. Ma sain aru, et, et selles olukorras mina kahjuks enam kaasa kaasa rääkida ei saa, ma ei saa mõjutada naise sundida last, last, kes on kodust ära läinud, kes on teinud valikud. Ja Ma andsin ta oma mõtetes vabaks ja lootsin ja soovisin, et ta teeks otsused, mis on temale kasulikud, mis kahjustaks teda ja mis viiks meid tagasi uuesti kokku. Et läkski kaks aastat aega. Ma lubasin tal olla oma noormehega lubasin tal teha oma asju, käia oma radasid, mida ta oli valinud. Ja üks hetk, kui ta oli 18, hakkas ta puudust tundma sellest, et et miks ma ei helista iga päev, sest varasemalt oli see, et kui ma helistasin, ta ei võtnud telefoni vastu, üks hetk, ta hakkas sellest puudust tundma, et miks ema ei helista, miks ema ei küsi. Ja eks selles vanuses 18 juba tekivadki sellised küpsemad mõtted. Ta sai aru ka, et, et ka tema vigade vigu teinud, et me mõlemad tegime vigu, ehk me siis reageerisime väga emotsionaalselt ilma maailma kaine mõistuseta, ilma et oleks istunud maha ja arutanud, et kuidas me siit edasi läheme. Toimus temapoolne rahunemine, toimus minupoolne rahunemine. Ja ja ühel hetkel ta tuli minu juurde tagasi, ütles, et ema, ma jätkan õpinguid gümnaasiumis lõpetas gümnaasiumi väga hästi, järgmisel hetkel oli see tema, ma tulen sinu juurde tagasi elama. Ema, ma lähen ülikooli ja tänaseks päevaks on, on tütar lõpetamas ülikooli. Meie suhted on, on väga head, me suhtleme kui kaks täiskasvanud sõbrannat, enam ei ole sellist rõhutatud, mina vanem, sina laps suhet. Et oleme, oleme kaks võrdset isiksust, kellel on küll teatav vanusevahe, aga me aktsepteerime 11 sellisena, nagu me oleme ja me oleme väga lähedased ja suhtleme igapäevaselt. Katre, kust sa sellel raskel perioodil jõudu leidsid, kust abi said? Tunnistan ausalt, et Te ei saanud abi, ei leidnud ka jõudu selle kõigega toime tulla, et aeg oli ainusse ainus faktor, mis siis parandas selle selle suure haava. Et tänaseks julgen öelda, et see oli minu enda argus, et ma ei julgenud abi otsida, et võib-olla, kui ma läksin tunnistanud endale, et see on probleem ja seda on võimalik lahendada, et ma oleks ka julgenud otsida abi, leida mingeid lahendusi, see hetk ma ei olnud nii nii tark ja tegelikult ma jäingi lootma ainult sellele, et aeg teeb oma töö, mida ta aga lõpuks tegi, kuigi jah, see mõjus mulle väga raskelt keeruliselt ja siinkohal ma ikkagi tähtsustaks siin seda, et kui on mure, siis tuleb küsida abi, sellepärast et igale probleemile on siiski lahendus, kas seal võib rolli mängida ka vanema uhkus? Võib-olla isegi jah, võib öelda, et see on mingi uhkused, et ma ei julgenud tunnistada oma nõrkust ja võib-olla ka oma sellist mingil määral rumalust, et ma ei oska selle olukorraga toime tulema, ei suuda seda lahendada. Et tegelikult praegu olles siis lapsevanem, kellel teine laps on puberteedi eas, ma väga julgelt küsin abi, tunnistan oma probleemi, tunnistan oma muret ja olen ka saanud abi, et ma selles mõttes julgustan kõiki pöörduma professionaalide poole, kust sa oled saanud nüüd abi. Olen käinud psühholoogi juures ka koolipsühholoog, kellega olen siis vestelnud ise sellest sellest toredast vanuserühmas nagu puberteet, et olen saanud palju õpetlikke näpunäiteid ja ka enda jaoks nagu kinnitust, et tegelikult need probleemid ei teki minust, et need on ühe inimese noore inimese protsessid, mida ta peab kõik läbi elama. Aga mina lapsevanemana pean suutma jääda seal kõrval siiski arukaks väärikaks last toetavaks. Et seda perioodi on võimalik ka teistmoodi läbida, ilma nii suurte katastroofi leta. Mida te tütrega tänapäeval teete koos, et sa ütlesid, et te olete nagu sõbrannad, millega te ühist aega täidate? Neid liidab päris palju. Me käime teatris, kinos, kontserditel koos, meil on ühised huvialad, meil on ühine koduloom ja te elate ühes korteris. Me elame kõrvuti korterites. Lisaks, kas ta osaleb ka minu projektides, et me oleme ka nagu kolleegid. Ja muidugi väga tihedalt suhtleme tänu sellele, et tänapäeval on selline tore asi nagu Messenger, kus on võimalik siis iga paari minuti tagant emale saata mõni tore pilt või mõni mõni tore asi Facebookist, et selles mõttes me nagu jagame üksteisega oma igapäevaseid emotsioone väga-väga tihedalt, see on ikkagi väga tihe suhtlemine, see on väga tihe. Mitte tavapärane, mul on tulla jah, ma lähen oma sõbrannadele ka saanudki tihtipeale selliseid märkusikuma, näiteks olen mõne sõbrannaga kohvikus, et kogu aeg Messinser plingib. Kes see on siis ma ütlen, et minu täisealine tütar, et et me tegelikult suhtleme väga tihedalt ja kui ta leiab päevas midagi toredat või midagi, mis teda siis ka antud hetkel võib-olla nii väga ei rõõmusta, et pigem selliseid murettekitavaid asju, siis ta neid ka väga kiiresti minuga kõike jagab. Kas te käisite koos ka psühholoogi juures, nüüd hiljem? Ei ole käinud. Olete saanud nii ilusti siis asjad lahendatud? Jälle see imeline faktor aeg, aga tegelikult soovitan siiski vanematel, kes on sarnastes raskustes ikkagi pöörduda ja saada abi. Katre, ma teen ettepaneku. Kui, et teeme siin väikese pausi ja seejärel jätkame jutuga Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaaret minale, Merle Liivak ja mul on külas terapeut Maarika kongi ning lapsevanem Katre Me räägime puberteedist. Maarika, mida sa soovitad teha vanemal, kes on tohutus tunnete pöörises, tema laps on teismeline saanud hakkama mingi järjekordse jamaga ja ta teab teooriasse Ta ei tohiks olla survestavad, ei tohiks olla ründav. Agressiivne, aga noh, see on peaaegu võimatu jääda rahulikuks ja vaadata, vaadata rahulikul pilgul oma lapsele otsa. Nii see. Et selline olukord üldse peres on tekkinud tegelikult enamasti pikka eellooga seest pereterapeudina. Ma lähtun süsteemiteooria põhimõtetest, kus iga pereliikme olemine eneseväljendusrahulolu mõjutab teisi pereliikmeid ja peresüsteemis ikkagi kõige tähtsamad on ikkagi omavahelised suhted. Ja need hakkavad juba rolli mängima ikkagi sellest hetkest peale, kui ema tähendab, naine saab üldse teadlikuks oma rasedusest kuidas kulgeb koos lapse isaga siis raseduse kandmine, kuidas sünnitus, kuidas on lapse esimesed elupäevad elukuud kuidas seal tekib see lapsega kontakt ja kuidas siis kooslast kasvatatakse. Nii et et selle lapse kasvamise kõrval säiliks ka mehe ja naise vaheline partnerlussuhe isa, pluss siis jagatud vanemlus. Aga kui nüüd on ikkagi selline olukord, kus siis teismeline järsku tõstab oma omapead, mis on tegelikult täiesti normaalne arenguline protsess, teismelised ongi need, kes peavad ennast lahti rebima sellest vanemliku seda hoolitsuse ja, ja, ja siis noh, nimetama nunnutamise võrgust ja teisme eaga tegelikult kaasneb paratamatult selline distantseerumine või, või siis ka selline taandumine, et see peabki toimuma mõlemad poolt, et vanemad peavad hakkama last rohkem lahti laskma usaldama, andma talle, kui võimaldama talle selliseid jõukohaseid, iseseisvumiskatseid oma kõik seal ta siis tiibade proovimist. Ja samas laps juba juba teeb ka kõik selleks, et, et hakata saada selliseid iseseisvust ja vastutusrikkust. Nii et, et see taandumine või eemaldumine on, on paratamatult sisse kodeeritud sinna sellesse pere arengufaasi. Sest järgmiseks pere arengufaasiks on ju see, kus laps peabki perest välja lendama või pesast välja lendama ja selleks peab olema ta piisavalt kogenud ja, ja, ja juba jalgadel. Aga kui nüüd jah, tekib siis see olukord, kus ikkagi tekibki tõsine probleem seal vanema ja lapse vahel. Et see on väga oluline signaal tervele peresüsteemile, aga eelkõige siis täiskasvanud pereliikmetele ja lapsevanematele et midagi on kuskil jäänud võib-olla kahe silma vahele tegemata, märkamata. Ja tavaline muster on see, et kui siis tekib see probleem, siis täiskasvanud pereliikmed, kes keskenduvadki siis sellele probleemi kõrvaldamisele, et mida me kõik saame teha, et seda probleemi ära hoida või, või et seda ei korduks enam. Ja hakkabki selline võitlus nagu selle probleemiga, kuni siis selleni, et tegelikult siis omavaheliselt suhted ka lapsevanemad ei suuda selles pingeolukorras enam omavahel adekvaatselt ja hoolivalt suhelda. Rääkimata siis sellest, et nad ei suuda ka siis selle teismelisega enam enam suhelda selgi tasemel, mis blad enne seda probleemi on olnud. Ja need suhted jäävad siis unarusse ja järjest halvenevad ja, ja seda last ennast hakataksegi nägema probleemsena. Sest see on selline inimlik, et kui Ma ise ebaõnnestun siis teist alati süüdistan tema vigadest, mida tema valesti teeb või mis on, mis on tema valed omadused. Ja see on selline. Pereteraapias nimetataksegi siis sümptomaatiliseks tsükliks, kus siis see käibki sellist nõiaringi pidi jäeteid, mida, mida rohkem siis suhtet kaugenevad ja keskendutakse probleemile või siis sellele teismelisele kui probleemile seda, seda halvemaks suhted lähevad, seda halvemini hakkab siis teismeline ennast tundma. Ja sellest nõiaringist jah, ega ei saagi enne välja, kui juhtub võib-olla et midagi väga-väga traumaatilist. Või siis ühel hetkel ikkagi lapsevanem maandub uuesti jalgade peale või, või vajutab siis seda autos auto juhtimisel pidurit, kui näeb suurt tuisuvaalu enda ees ja, ja hakkab mõtlema, et mida nüüd selles olukorras ikkagi teha, et olukord pole ju normaalne. Et siin on hästi Oroliks teadlik vanemlus, arukas vanemlus, oma emotsioonidega toimetulek iseenda analüüsimine, et mida mina olen võib-olla teinud sellist või jätnud tegemata sellist, mis takistab teismelisel käituda ootuste kohaselt kokkulepete kohaselt. Mis on kõige kindlam retsept sellise raevuka, võib-olla sõdiva iseseisvumise vastu ei pane ennetuse mõttes, ennetuse mõttes ennetuses mõttes on ikkagi tõestise teismelise ka selle kontakti säilitamine, mis ma eeldan, et ikkagi siis kuni kuni 10. ühe 11. eluaastani on toiminud, et ma eeldan, et last on kuulatud ja, ja tema käitumisele tema tunnetele ka vanem on aidanud Sis tähendusi panna, et mida vanem näeb, kuuleb, kui teismeline nii ütleb, ennast väljendab, käitub, et see suhe, see kontakt on olnud ikkagi eelnevalt juba selline lähedane ja ma ikka hästi rõhutan seda päris kontakt, et, et me võime olla kontaktis suhtes. Aga see on kuidagi pealiskaudne, aga ma nimetan seda päris kontakti. Et kui, kui see põhi on olemas, siis on ka kergem teismelise selliste võimuvõitlust ega, või, või ka vastandumistega toime tulla. Et siis on see koht, kuhu jälle tagasi minna, et istume ja räägime, ma kuulan, siit maa, ma püüan sind mõista, sest teismeline vajab just, et tal oleks keegi tema kõrval, kes tõesti mõistaks ja aitaks siis selliste keeruliste valikute ja, ja olukordade virvarris ikkagi toime tulla. Ja kui sellised võiks öelda kokkulepete rikkumised või vastandumised nii väikelapsed poolt kui ka siis teiselt poolt on sellised üks-kaks-kolm korda, siis ta mingil määral kombib neid piire, mis ema või mis isa sa nüüd oled, et mida sa teed selles olukorras, kui ma, kui ma ei tee seda, mida sa minult ootad või mis on kokku lepitud. Aga et kui selline teismelise käitumine ikkagi juba läheb korduvaks mustriks või järjest süvenemaks vastandumiseks et siis on ikkagi juba probleemid tõsisemad ja näitavadki just seda peresuhet ja vanemluse pinnalt tulenevaid probleeme. Ja ikkagi ma soovitan, et nii kui lapsevanem tunneb, et ta ei tea enam, mida teha siis ikkagi täiesti on meil olemas koolides psühholoogid, nõustajad, kelle poole pöörduda ja ikkagi saada siis tuge. Ma tean juhtumeid, kus suhe lapse ja vanema vahel ongi katkenud. Katre kogemus on hästi positiivne, kuigi see kaks aastat oli Katriaks kindlasti igavik. Aga, aga kokkuvõttes kõik lahenes, sest Katre enda suhtumine muutus. Et kui nüüd vanem tõesti saab võib-olla võib-olla 10 aastat hiljem aru, et ta tegi vea, kas on võimalik seda suhet taastada lapsega lähedast suhet? Mina ütlen, et elus on kõik võimalik, nii kaua, kui mina olen elus ja minu lähedane on elus, nii kaua on kõike võimalik muuta. Et inimese psüühika, inimese toimimine on tegelikult fantastiline ja lõputu ressursside kogum. Ja kui juba üks pool eeldatavasti see peaks ikkagi olema, siis täiskasvanu või lapsevanema pool tahab teha muutust suhete parandamiseks või taastamiseks või uuesti ülesehitamiseks siis on kõik võimalik. Aga see tahe olema. Katre, kui sa vaatad tagasi sellele juhtunule, et kriis ja sellele järgnenud lahendus suhtes sinu tütrega mille üle sa kõige rohkem imestunud oled, positiivses mõttes. Positiivses mõttes oleme kõige rohkem rõõmus selle üle, et tegelikult ma sain kinnitust oma teadmisele, et kõik see headus, see kasvatus, kõik see, mida sa lapsesse panustad, kui ta väike kõik need põhimõtted, need väärtushinnangud, et see kõik, mida sa temasse panustad, kuni siis 12 13. eluaastani. Et need tegelikult ei kao ära selles perioodis vahepeal, mis tuleb, et lapse psüühika asja tema emotsioonidest toimub tohutu virvarr, aga need baasbaaselemendid, mida sa oled temasse kasvatanud, temasse istutanud, need tegelikult ei kao ära, et need tulevad ükskord tagasi, kerkivad pinnale, et, et see ei lähe, et see ei kao ära. Et selle üle ma olin tõsiselt rõõmus ja et oleksin pidanud seda nagu, nagu teadma, aga teadmine saabus veidi hiljem, need, aga see saabus, see tähendas aitäh Maarika kongi ja aitäh Katre liigutava vestluse eest. Ma usun, et kõik, kes, kes seda saadet kuulasid, said kõvasti lootust juurde ja uskuga armastusse. Aitäh sulle, armas kuulaja, sa kuulasid peresaadet MINA, OLEN Merle Liivak, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate saatejuht. Peresaatele võib kirjutada aadressil peresaade äpp, ERR. Saadet saab vikerraadiost järele kuulata just siis, kui sul selleks hea hetk on. Kohtumiseni järgmisel neljapäeva õhtul kell seitse.