Tere, armas vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet. Mina olen Merle Liivak, kolme lapse ema, uue ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate saatejuht. Tänase saate võib kokku võtta küsimusega, kuidas süstida lapsesse elamisjulgust ehk kuidas julgustada last kompama piire võtma mõistlikus koguses riske, lahendada ohusituatsioone. Elamisjulguse elamisrõõm on komponendid, mida saab esile kutsuda kindlasti väga paljudel erinevatel viisidel. Aga tänane saade on pühendatud ühele neist ja selleks on teater ja teatrimäng. Minu tänased külalised tulevad nukuteatrist. Tere tulemast kunstiline juht. Mirko rajas ja näitleja Taavi Tõnisson. Mirko sa oled teatri alal tegus mitmel pool ja mitmes vormis ehk tutvustaksid laiemalt. No praeguse seisuga jah, tõesti, need ametid on hästi palju kokku ja see kõlab väga uhkelt, et praegu on mul õnn olla nukuteatri kunstiline juht. Aga samas võiks ju öelda, et mu peamine kutsumus on lavastaja amet. Õnnestub mul mängida veel mõnes lavastuses ehk siis näitlejana üles astuda ja praegu olen õppejõud ka vanalinna hariduskolleegiumis teatri erialal ja ka lavakunstikateedri 30. lennu juures Ühem õppejõuna. Et need ametid on tõesti palju ja kõik kõlab hästi uhkelt, aga eks see on, et see ei ole kogu aeg nii olnud ja see ilmselt ei jätku ka elu lõpuni, nii et need ametid on hästi palju. Taavi, sina oled ka kunstiline juht olnud. Tõele, et minu elus on see periood olnud, kui ma olin kunstiline juht, aga nüüd ma olen näitleja ja siis lavastaja. Ja seda on päris palju. Mirko, kuidas on sinu arvates eesti lastel lood elamisjulgusega? See on selline hästi suur teema ja et tahaks kohe nagu öelda et kõik on hästi, aga kusagil hinges ikkagi natukene nagu kripeldab, et võib-olla see elamise julgus ei ole nii aktiivne, kui ta oli minu enda lapsepõlves, aga eks ma ikkagi peamiselt võrdle võrdlengi enda lapsepõlve oma lasteaialapsepõlve siis et kui ma mõtlen enda lapsepõlve peale see, kuidas me olime suvevaheaegadel vanaema juures ja hommikul ärgates kell üheksa vanaema tegi seal praemuna ja praadis vorsti kõrvale, sõime kõhu täis ja läksin õue ja mõnikord tulin sealt õuest tagasi, ütleme on kuskil kella 10 paiku õhtul, eks ole, sõin ja läksin magama ja nii mitu nädalat järjest siia, see võib-olla algas juba kuskil viie-kuueaastaselt seal niimoodi et praegu kumama ütlen oma laste peale siis Nendel võib-olla oleks julgus küll niimoodi õue minna, aga minul ei ole küll seda julgust õue lasta, nii et ma ei tea, mulle tundub, et see on praegu selline aktuaalne teema, millega tuleb tegeleda, et, et elu meie ümber on natukene muutunud. Aga samas sellist elujulgust tuleb lastes hoida ja neis kuidagi süstida, et kui kui nad ei saa enam niimoodi iseseisvalt tegutseda ja õues oma maailma ise konstrueerida, et siis tuleb need seejuures aidata. Ja sellepärast ma võib-olla täna siin olema sellest natukene rääkida, et kuidas teater saab kaasa aidata sel teemal. Taavi, millise diagnoosis annab tänapäeva laste elamisjulguse? Mulle tundub, et et teatud mõttes on tänapäeva lapsed palju julgemad, kui, kui meie omal ajal olime nendes on võib-olla vähem naiivsust ja võib-olla, et need peavad varem hakkama toime tulema selliste asjadega, millega meie üldse ei pidanud tegelema. Teistpidi võttes sellist kahe jalaga maa peal siin ja praegu nagu suure naudingu ja rõõmuga millelegi tegemist. Noh, ma mõtlen just mängu, et seda võib-olla nende elus on, on vähem kui meil omal ajal oli. Aga siin muidugi ei tohi unustada seda tagantjärgi vaadates, rohi on alati rohelisem ja taevas sinisem. Et noh, meie laste lapsepõlv on täpselt selline, nagu ta täna on ja muidugi meie ülesanne on neid julgustada ja neid toetada ja neid kaitsta, et neil oleks turvaline, aga mina olen praeguseks siis kolme lapsevanem ja selle kõige pisema ka. Ma olen küll vaikselt hakanud aru saama, et ma ei saa teda iga komistamise või väikse vopsu või, või, või siis ütleme mängusituatsioonis või tema maailma avastamise eest tulenevast ütleme, mingisugustes eriolukordades ma ei saa teda alati kõige eest kaitsta. Et mingisuguse mingi nutta, mõned korrad ta peab põlvili kukkuma selleks, et aru saada, et see teeb haiget, eks ju. Või noh, et küsimus on selles, et kuidas mina sellele reageerinud, kui ma teen sellest suure sündmuse, siis tal ei olegi julgust, siis ta hakkabki kartma, võid olla, aga kui, kui see noh, kui ma näen ära, et laps on enam-vähem tegelikult terve, eks ole ja tal ei ole häda suurt midagi, siis me võib-olla ei teegi sellest suurt draamat ja tõusime püsti, mängib edasi, et kahe otsaga asi. Võib-olla sellepärast ongi hea kolme last saada või, või rohkem. Et sa ei jõuagi enam teda niimoodi igal igal sammul saata ja kaitsta, et tahes-tahtmata on vaja rohkem elu usaldada. Ja, ja võib-olla seda normaalsemas keskkonnas laps kasvab, et ta ei ole üle ületurvatud. Kuidas meie argikeskkonda, kui palju see nagu takistab või, või mis, mis lõigus ta takistab seda elujulguse väljaarenemist? No jällegi, kui ma enda pealt mõtlen, et mis eristab võib-olla minu enda lapsepõlve ja minu laste lapsepõlve, on see, et. Mulle tundub, et praegu, elades siin linnas käies hommikul hommikul minnes tööle ja siis veel igasuguste argipäev on täidetud kogu aeg igasuguste tegevustega ja mina lapsevanemana ka võib-olla planeerin kogu aeg oma lapse elu hästi tihedalt ja tugevalt ära hommikust õhtuni ja, ja tegelikult võib-olla mitte nii temast sõltuvalt kui just endast lähtuvalt kahjuks või õnneks. Aga et mulle tundub, et kui mina olin laps, siis seda planeerimist oli vähem ja laste elus oli palju rohkem kõige paremas mõttes juhuslikkust. Et see andis ka mingisuguse hoopis teistsuguse perspektiivi või või kasvõi see mõte näiteks, et et lastel ei ole enam igav. Et neil on kogu aeg nagu midagi teha, nad on kuskil, neile antakse midagi kätte, nad saadetakse kusagile, et kõik on nagu planeeritud ja kui sul ei teki seda igavus momenti, siis sul ei teki ka nagu sellist kreatiivselt impulsi, kuidas seda igavest nagu täitma hakata või millega seda nagu igavust peletada mingisuguse mänguga või kontaktiga või mingi sõbraga suhtlemisel, et et mulle tundub, et praegu võib-olla jah, et on kõige suurem takistus see, et meil on kogu aeg nii kiire, me peame kogu aeg kõiki plaane tegema ja me lapsed on nende nendest plaanidest ka nagu sees niimoodi, et nad ei suuda ise ju tegelikult öeldud, milliseid plaane nad täpselt tahavad või mitte, et kogu aeg, see aeg on täidetud nagu hommikust õhtuni ja kell üheksa on raamatu lugemine, siis on pool tundi vaikust ja siis on magamine hommikul üles, eks ole, lasteaeda trenni siis teeme midagi koos, et noh, et sellist vaba aega, kus laps tuleb ja ütleb, et kuule, mul mitte midagi pole teha. Väga igav on, et tahaks nendega teha, et need lauset tekitavad tegelikult praegu juba rõõmu. Kuidas sina, Taavi, seda, seda loovuse ja igavuse teemat siin kommenteeriksid ja. Et see on tõsi, et, et lastel ei ole vist aega igavust tunda võib-olla mitte nii palju, kui meil omal ajal oli. Aga teine asi on see, et et neil on ka neid asendustegevusi on rohkem, ütleme, et need on kättesaadavamad. Ma pean silmas siis kõiksuguseid, nutiseadmeid, eks ju mis, mis on sellise erakordse haardevõimega, et teame ilmselt kõik omast käest, kuidas see käib. Et lähed viieks minutiks telefoni ja siis oled seal 2,5 tundi. Mõtlevad, et ma olen ju täiskasvanud, ma võin seda endale lubada, et ma ise tean, mis ma teen. Aga, aga no laste puhul loomulikult siis on väga tore. Ja jule julgustan kõiki lubama lastel natuke igavesed, aga meil on noh, lastel on koolivaheajad vanem kahe lapsega kahe vanema lapse puhul, näiteks. Et Meil on küll selliseid hetki, kus ma täitsa teadlikult me ei võta midagi ette. Et tahaks seda teha ja tahaks teiste, tahaks minna mamma juurde, tahaks sõpradega minna ja sinna ja sinna, aga mõnikord on vaja teha ka nii, et ei lähe kuskile. Ja siis oledki kodus ja ja kui Ühtegi loovat impulsi ei tule, siis kasvu magad lihtsalt. Aga, aga kõige toredam on see, kui, kui see loov loovuse impulss tekib näiteks Mul oma kahte vanemat last on üsna keeruline õue saada, kuigi me elame minu meelest imeilusas kohas looduse keskel. Ja seal õues tegevust võiks olla väga palju, aga nad noh, ma ei tea, kas nad näevad ennast juba liiga suurteks või nad ei, no ühesõnaga, meil ei ole väga huvitav seal. Aga siis, vahel harva ja nüüd näiteks lumega seonduvalt, mida sa hetkel palju, eksju neil neil tekivad, et sellised mänguhood ja siis nad võivad tundide kaupa seal lumes mütata ehitada, oma kindlusi, pidada, lumesõda, sõidutada 11 kelguga mängida selliseid mänge, millest mina kõrvaltvaatajana mitte midagi aru ei saa, aga nendel on kohutavalt lõbus. Et jah, et kui oleks see võluvits, onju, et kui, kui, kui oleks see võlusõna või mingi nupp, mida sa vajutad, siis laps hakkab mängima. Küll ma siis kasutaks seda nupuga, aga no ma ei tea, eks ma siis lapsevanemana parim, mis ma teha saan, on see, et ma proovin neid julgustada ja, ja võimalikult vähe piirata selle juures. Aga kas siin ongi kohe tahakski küsida, et, et kuivõrd erinevad on näitemäng ja, ja, ja siis päris mäng. Aga mulle tundub, et need lähteimpulsid on justkui samadeks, erinevused peituvad selles, et et ütleme, teatri kontekstis mäng on, ta on eelnevalt kokku lepitud, läbi harjutatud või noh, kui igav tegemist lavastusega, mis põhineb improvisatsioonidel, siis need improvisatsiooni ikkagi põhinevad mingitel kokkulepetel. Lapsed, kui nad mängivad, siis muidugi ma olen näinud selliseid mänge, kus ainult kokku lepitaksegi, aga siis mängu. Aga enamik mänge minu meelest on sellised, et nad hakkavad mängima, vaatame, mis saab. Et see on see, mille poolest need erinevad. Aga, aga põhialus see kujutluspildis või mingis mängusituatsioonis keegi teine olemine või, või, või mingisugusesse, teise hetke enda kujutamine, et see, see on. Või kellekski teiseks enda mõtlemine, jah, et see, see on see minu meelest on sama Eks see näitleja ideaal on saavutada sellise lapse mänguvabadus, eks ole, aga see on muidugi, et see on huvitav teema, sest ega kui lapsed omavahel mängivad, nad ei mängi kellelegi, nad mängivad omavahel, nad lihtsalt tekitavad mingisuguse maailma mingisuguste reeglitega, milles nad toimetavad. Nii loomulikult ja seda on väga põnev ja huvitav kõrvalt, et vaadata. Aga eks see on muidugi seda lavale panna ei saa, sest see ilmselt ei ole enam, ei täida oma eesmärki. Aga selles mõttes, et midagi seal on, seda ikka otsitakse, et näitleja mängiks vaid tema kujutlus või fantaasia oleks sama vaba nagu lapse oma. Need seal mingisuguseid sarnaseid jooni. Meil on teatris selline ettevõtmine nagu kohtumine nukuga, mis toimub meie muuseumis. Ja seal ma, kui mina siis lastega kohtun nukuga, siis ma proovin ka tomat alate seda paralleel, et mille poolest me oleme väga sarnased ja just selle mängu poolest me oleme väga sarnased. Ja ma proovin jutu alati viia sinnamaani, et mäng põhineb usul. Et kui laps mängib oma mänguauto või, või ükskõik millise teise mänguasjaga siis sellel hetkel, kui see mäng toimub, ta usub, et see mänguauto päriselt tema usub, et tema on see autojuht, vähemalt mulle niimoodi tundub. Ja, ja näitleja laval teeb täpselt sedasama. Täna oli mul etendus, mängisin Parun tarukit ja ma usun, et ma olen palunud aruk sellel hetkel eksinud. Mingi osa minu ajust ütleb küll, et ma olen Taavi Tõnisson ja ma olen laval ja mul on partnerid, saalis on publik, aga, aga mängu hetkel ma vähemalt püüdlen selle poole, et et ma ise usun, et seal on ka päris. Aga enne kui me jõuame selleni, et, et tuurile, siis kuidas teater aitab seda, seda võimete julgelt suhtuda elule julgelt vastu minna siis siis küsimus, et, et mida ikkagi see elamise julgus nagu elus annab väiksest inimesest kasvab suur inimene. Kuidas ta siis käitub või elu võtab? Mulle tundub, et, et selleks, et üldse elamine üldse on üks väga suur risk, eks et kuidas see laul käiski, Meidudi helistati, mille siis vati sees. Et kui kui vati sees olla, siis, siis ongi väga pehme ja turvaline, aga siis ei koge kahju, midagi. Elamine iseenesest ongi, ongi paras julgustükk ja sa pidevalt ja kogu aeg puutud kokku olukordadega institutsioonidega kus on vajavast vastu võtta otsuseid, mis mõjutavad su edaspidist elu või või, või nii-öelda väljuda oma tavapärasest kestast. Kirjanik Astrid Lindgren on nii imeilusasti kirjutanud, et vahel on vaja teha asju ka siis, kui sa väga kardad. Sest et kui sa ei tee neid, siis ei ole mitte midagi muud kui väike rämps. Isegi siis, kui seal meeletult kardad. Kui sul on meeletu hirm, siis, siis, siis noh, on vaja teha. Aga eks see on ka mingisugune selline asi, et julgus elada, julguse otsida, julgus mõtestada, julgus küsida kahtluse alla seada julgus oma põhimõttelt, Te eest võidelda muudab meie elukvaliteet, te olete paremaks ja kui me teeme seda nagu noh, kõige paremas mõttes puhta südametunnistusega või mingi tõe nimel, et siis ju muudad ka teiste elu paremaks ja kuidagi ikka me siin koos elame ja koos mõtestame, koos peame hakkama saama, et et ikkagi mitte ainult enda nimel, vaid et kõigil oleks nagu kõige lihtsamalt ja ausamalt öeldes parem olla. Nii et meie lapsevanemana tegelikult teeme neid valikuid täna laste eest, et millist elu tema hakkab tulevikus elama ja kui palju sellest rõõmu tundma. Kindlasti jah, kuigi mingist hetkest alates on, on ilmselt ja ka nende valikute tegemist laps ise kaasata. Aga mõnes mõttes võib-olla selline mõtteline sild selle eelmise mõtte ka, et mulle tundub küll, et praegu, et seda julgust, et kui võtta julgus märksõnana, et lapsevanemad peavad väga nagu suuremalt hinnangud teadlikumalt suunama oma lapsi julgema nagu katsetama, uusi asju, proovima uusi toite minema, õue mängima. Et kui see kunagi ütleme, oleme lapsed, oli loomulik osa see, et mindi õue ja tehti siis praegu on loomulik osa, võib olla mingi teatav passiivsus ja see nõuab vanema aktiivsust ja impulsi anda just et mul tuli praegu meelde, see on lapsed praegu kodus haiged mõlemad. Ja eile olin kodus nendega ja pean tunnistama, pool päeva vaatasime Teliast mingisuguseid erinevaid lastefilme asju, mis ma on vaatamata või kuidagi ja me olime nagu passiivsed, oli seal diivani peal ja ühel hetkel tundsin, et see on nagu kuidagi väga kummaline, hakkasin mõtlema, et mis võis olla kunagi, kui lapsed olid haiged, eks ole maal kuskil ära lõigatud, eks ole. Et ilmselt jutustati lugusid, mängiti midagi joonistega. Ja siis me panime televiisori kinni, vanem poeg läks joonistama, tüdruk läks mängima, lõpuks ehitati onni ja nii edasi, et tegelikult meil me peame andma selle impulsi neid otsima mingisugust kontakti oma kujutlusega või mängima või päriselt, sellepärast et praeguses ühisvõi ajas on loomulikud vahendid, on passiivsed, mulle tundub. Ma ei tea, ütleme sihuke kahe otsaga asi. Mitte et ma ei taha sulle oponeerida, aga aga, aga et on jah, teatud mõttes selline passiivsus vist on, on sellesse praegusesse aega sisse kirjutatud, me nagu eeldame ja ootame või et asjad toimuvad meie ümber või meist kaugemal. Aga, aga teistpidi võttes jälle seda olelusvõitlust minu meelest on, on palju rohkem, sest keskkond on nii palju ebaturvalisem, et iga mingisuguse eesmärgi saavutamise jaoks tuleb näha palju rohkem vaeva. Ja see tähendab seda, et on võimalik elu elada lihtsalt suure stressiga et ühelt poolt on hästi palju väljakutseid ja teisalt võib-olla kui ei ole piisavalt seda päris päris elu olnud, siis siis julgust. Ja see on võib-olla seotud, kas ei lähe nii-öelda avaliku ja privaatse ka. Et kui sa oled päev otsa selles nii-öelda avalikus ruumis, selle müra keskel, nii täiskasvanule kui õhtuks koju jõuad, siis sa oledki üks passiivses isenesest, et sul ei ole enam grammigi energiat, eks. Nojaa, aga seda enam on oluline see mängu osa elu muidugi lastele, et areneb välja mingisugune teatav huumorisoon, eks ole ja et et ei oleks niimoodi, et selle olelusvõitluse all ei murduks ja et, et selle jaoks on vaja meil, ma arvan mängu teadlikult oma lapsi kasvatada just. Ökomeetoditega. Selleks veel elujulgust. Vaja ongi, aga siinkohal sobib teha väikese pausi ja kuulata teemasse sobituvad muusikapala. Upa Upo Obinud kõne on sellise toreda lastelaulude plaadi nimi, mis anti välja mõni aasta tagasi ja kus Tuulikki partashikraama Teder ja mari kalkun esitavad lugu lõvijaht. No aga ma lõvi Minnada ohu jäätuaari laam daam trumli päris dzungli, päris metsik džungli. Lennuavamaal käia, et minna, aga ma kogu maa Vilal, ta on suur, suur suu, sõge plika, suu. Ma lähen läbi Innovamaal nõies minna lava ohu. Taavi Laan daam jõgi, külm jõgi, kelm, lakkia jõgi. Ma lähen silla päält ja nüüd teame, et raami raam, trammi, trammi, trammi, trammi, trammi. Ohu taavi laam, daam, nägin kord nägin. Kuup. Armas vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet, MINA, OLEN Merle Liivak ja minul on külas Mirko rajas ja Taavi Tõnisson. Räägime sellest. Miks on vaja lastel jaga suurtele inimestele elujulgust ja kuidas teater aitab, aitab seda inimeses kasvatada. Mirkko. Kuidas. No me oleme sellest teemast viimastel aastatel väga palju rääkinud ja mõtestanud, et miks üldse selline teater nagu meil on, kes tegeleb peamiselt noore vaatajaga ja Üheks selliseks läbivaks mõtteks võib kokku võtta see, et me oleme enda jaoks nagu sõnastanud, inspireerime noori inimesi elama, julgustame, anname mingisuguseid impulsse, ärgitame mõtlema, et kui mõelda näiteks mõnele loole, mis meil ka repertuaaris on, eks Taavi tuli täna tindaaleri müüdud naeruetenduselt, kus ta ise kaasa mängib ja mis on tema lavastatud ja näiteks kas või väike prints siis seal on ju lapstegelased, kes seiklevad, satuvad ohtudesse, küsivad, mõtestavad, tahavad teada, miks elu on nii ja, ja mulle tundub, et noorele vaatajale selliseid lugusid mängides ma arvan, et nad suudavad samastuda, nad suudavad võib-olla näha kedagi mingisugustes situatsioonides, kuhu nad ise võib-olla oma igapäevaeludesse enam ei satu. Aga võib-olla tahaksid sattuda, et mul on selline tunne küll, et praegu sellisel noore vaataja teatri üks roll on julgustada, inspireerida ja aidata kaasa sellise, vaimselt terve ja elurõõmsa inimese arengul. Seal minu meelest on ka nagu mitu mitu aspekti selle asja juures. Üks on, et Mirkko sõnadega ütlen, et teater võimaldab turvalises keskkonnas läbi mängida situatsioone millega inimene võib kokku puutuda ka elus, eks ainult et elus need situatsioonid ei pruugi olla turvalised. See on üks asi, et õppida neid situatsioone tundma, võib-olla nendes situatsioonides käituma. Aga teine asi, mis on, on see, et läbi nende lugude läbi nende tegelastega, kellega lapsed noored kokku puutuvad, siis teatri kontekstis. Me kasvatame ka nende empaatiavõimet, ehk siis kuidas see lapse areng toimub, et kõigepealt tulen mina, eksju, ja siis ühel hetkel toimub arusaamine, et ma ei olegi maailma loba, et kõik siin ilmas päike ei tõuse minu pärast, ainult et on veel inimesi minu ümber. Ja, ja siis hakatakse järjest märkama seda, et need inimesed on veel erinevad, käituvad erinevalt. Me klapime nendega erinevalt, eks ole. Ja seal võib olla joonistuvad välja mingisugused mustrid. Ja siis ka võimalus võimalus hakata mõistma, et miks üks või teine inimene teatud situatsioonis niimoodi käitub. Eks, ja siiski mõistmine tähendab ka seda, et on, on võime võime. Siis ma ütlesin, et kui ma tahan kaastunne sisse, kõlab haledalt, aga ütleme siis koos tunda, et selles mõttes on teater ja mäng justkui väga olulised asjad. Kas teater on nagu igiomane inimesele, kas teatri mingis vormis juba eksisteeris ka kiviajal? Ma ei tea, kas ta just nagu teatrifunktsiooni täitis kiviajal aga teatri juured seal kuskil rituaalides on ja kui vaadata koopamaalinguid, eks samamoodi nagu religiooni juured läksid juba kuskilt sealt sealt ju kõik algab, eks usutakse mingisugusesse mingisugusesse jõudu millegi suurema müstilisema olemasolusse, millest täpselt aru ei saada, võib-olla. Aga see miski vajab konkreetset väljendust, vajab mingisugust kuju, noh, ma lähen praegu võib-olla nagu nukuteatri rida pidi, onju aga see on ju noh, ütleme kultuurile on see väga omane. Et sellele ütleme siis, mida ei osata seletada, sellele tekib mingisugune vorm, mingisugune kuju, mingi tootem, mingi nukk keda siis usutakse olevat elus meie enda disajaloost, eks võtan eesti rahva ajaloost selline mõiste nagu animism, usk, et et asjad on elavatel puudel on hinged. Ja siis need tootjaid, kes on siis selle nii-öelda noh, selle suure mõistmatu väljenduseks ja sealt siis nende tootjatega mäng, eks nendega suhtlemine ja, ja kuidagi sealtkaudu tantsis arenenud tänasesse päeva ikka oma vormi ja kuju muutus järjest kasvades-arenedes. Kuidas, kuidas nad rituaalid võisid last õpetad? See on, minu meelest on see ka ikkagi seotud sellesama elamise õpetusega, et kui võtta loodusest näide on ju, et loomad ju ka õpivad jahti pidama, ennast kaitsma, paarituma toituma, nad õpivad oma vanemate pealt, eks, ja ja vaata, et noh, nagu meil siin oleks igal pool näha rebasekutsikaid, eks. Ühesõnaga, et vaadake, kasvõi loodusfilmi või et kuidas nad mängivad omavahel, nad mängivad, et läbi neid samu situatsioone, milles nad täiskasvanuna hakkavad olema, ainult et nemad teevad seda turvaliselt. Vanemate järelevalve all. Ja need rebasekutsikad mitte ei paita, ainult võistlevad päriselt. Võitlevad nagu päris rebasekutsikad ehk siis väikesed rebasekutsikad noh nagu laste mahudjaga päriselt võitlevad. Ja mulle tundub, et need rituaalid, noh, üks asi on see, et Trituaalil rituaali kaudu pääsetakse lähemale siis sellele suurele tundmatule jõule, eks ole, kes loodetavasti hoiab ja kaitseb ja annab meile võimalikult hea tuleviku ja homse päeva toob parema vilja ja rohkem marju korvi või siis liha söögilauale. Aga, aga teine asi on, et, et nendes rituaalides kindlasti on see nagu kasvatuslik element ka, mis mängu ma ütlengi läbi mängu kasvatamine või see on see, mis ballett on. Ja jõudis tagasi uuesti nagu tänapäeva, et mulle tundub, et see teatris käimine ja teatri vaatamine, et ta on ikkagi noh, teie jutu jätkuks, et ka ikkagi mingi alati mingi hingeline või vaimne impulss, muidugi kontakt, mingisugune areng, parema inimese kasvamine just nimelt. Ja üks üks hea märksõna minu meelest käisid vahepeal veel muu jutu sees läbis, on suhtlus, et just sellel ütleme siis virtuaalsel tasandil suhtlemisega seoses meil seda silmast silma vahetut kontakti on jäänud vähemaks. Aga teatrisse koos läbi elatud, koos kogetud hetk teatriks põhi, nii-öelda tunnusjooni on see, et ta sünnib siin ja praegu, ükskõik missugune ta siis oma vormilt täpselt on aga tal alati kordumatu, ta sünnib koostöös publiku ja näitlejate vahel, eks et see, see on minu meelest ka oluline punkt. Mul on seal suhtlus ja kontakt, just mulle tundub ka, et see on hästi oluline, et kogu selle teatava müra keskel teatrisse tulek tekitab mingeid teatava vaikuse, mille sees sünnib nagu dialoog. Et on nagu täiesti nagu keskendumine, et isegi keskendumine mingiks lühikeseks või pikemaks ajaks teatud nagu ühele asjale, olles suletud ruumis koos teiste inimestega et ta muutub täiesti nagu selliseks vaikuse keskpunktiks, millest areneb midagi uut ja seda võib-olla ei olegi nii lihtne enam saavutada, et tegelikult on ju väga tore, et meil on keset linna selliseid maju, kus on seal võimalik mingiks kas 40-ks viieks minutiks-kaheks tunniks vä. See probleem on ka täiskasvanutel tänapäeval, et väga raske on keskenduda, et kogu aeg, see infovool on nagunii totaalne telefon ikka piiksub. Ta ei kogu aeg ja sellepärast mulle tundubki, et teater jääb sellepärast, et seal on, mulle tundub, et seal on midagi sellist, mida inimene vajab ja mida rohkem nagu kära või inforikkamaks, see ümbritsev elu muutub, seda rohkem võib-olla vajame nagu mingisugust teatavat vaikust, mingisugust ühtelugu, mida jälgida mingisuguseid üht nagu lihtsamaid või kergemaid või siis raskemaid mõtteid, aga et need on kontsentreeritud, mida mõtelda mingisuguse aja jooksul. Ega teatris ei ole väga võimalik kusagile põgeneda. Ideaalis on see, et just nagu Taavi ennem ütles, et tekib mingisugune kontakt inimeste vahel näitlejate vahel saalis ja et võib-olla ka nende inimeste omavahel, kellega te koos olete teatrisse tulnud teil on midagi, mida te saate pärast jagada, kogemust ei pea alati rääkima, aga midagi on ja teater nagu puudutab, ta paneb hinge helisema, ideaalis. Kas seal on vahe, kas laps tuleb teatrisse üksi või koos vanemaga ja siis veel grupid klassi ja, ja lasteaiarühmagrupid. Seal on kindlasti vahe, sest et lapsed grupis käituvad teistmoodi kui, kui, siis, kui nendel oma vanematega, et grupis oleksid kindlasti mõnes mõttes julgemad ja grupis pääsevad mõjule natuke sellised teised tegurid, ehk siis et korraga muutub oluliseks see, et millises positsioonis mina grupis parasjagu olen, olen ma see-eestvedaja või tagant lohise ja see, kelle üle tehakse nalja või see, kes teeb teistele nalja või kellegagi koos, teeb nalja, eks. Et sellised asjad muutuvad oluliseks, kui tullakse grupiga. Kui tullakse perekonnaga, siis on laps minu meelest. See ei pruugi alati niimoodi olla, aga mulle tundub, et lastel on kergem keskenduda sellele, mis toimub laval. Ja, ja siis on suunanäitajateks vanemad, kes kellest siis kas teadlikult või alateadlikult võetakse tooni, kuidas käituda, kuidas olla, kuidas jälgida. Meil oli just siin hiljuti jaanuari esimeses pooles oli, oli teatris õpetajate päev ja, ja seal ühes vestlusringis tuli ka jutuks seesama teema, et kuidas lapsed käituvad ja, ja siis keegi ütles väga toredasti, et, et kui laps on, teatasime vanematega siis ta kanaliseerub, kõik, ta võtab selle kogemuse läbi vanema ehk siis alati vaatab kõigepealt või vähemalt alateadlikult kompab läbi selle, kuidas vanem reageeris ühele või teisele, eks ole, ja reageerib selle selle järgi. Ja samamoodi muidugi ta teeb seda ka siis, kui ta oma klassiga on ju miks vahel lähevad asjad käest ära, eks lärm kipub minema liiga valjuks. Sellepärast, et noh, see grupijõud. Ühesõnaga, et on küll väga suur vahe. Ilmselt on seal ka vahet selles, kuidas vanem siis suhestub sellesse nähtusse seal mida nad näevad. See kogeda oli võib-olla väga intiimne, ilus tegelikult ka, et me oleme otsinud praegu ka teatrisse, tuua repertuaari selliseid lavastusi, et nii-öelda koguperelavastus, eks ole, nagu sõnana võib-olla, mõjub nagu kummaliselt, et mis asi see siis täpselt Ta on nagu mõeldud kõigile, aga samas mitte kellelegi. Aga kui nagu otsida neid sisulisi kokkupuutepunkte, siis ta on lavastus, mis puudutab mingil tasandil laste, eks ole, ja teisalt ka seda ja vanemad, kes temaga kaasa on tulnud. Et tegelikult kusagil ideaalis, et see võikski olla nagu selline hea asi, mida teha koos koos perega, et te lähete vaatama lavastust. Nii et sellest on võimalik pärast rääkida, seda analüüsida, seda mõtestada või siis, kui alati ju ka ei pea, et olen isegi käinud oma lastega teatrisse pärast proovinud nagu välja urgitseda, et noh, et kuidas meeldis või mida see, mis teemad sulle tulid. Teinekord nad üldse ei taha rääkida, aga siis noh, piisab ka sellest kogemusest, et me käisime koos, et me jagame midagi. Miks see oluline on sinu meelest? Mulle tundub, et, et praegu on, on väga vähe isegi keeruline leida selliseid ühistegevusi väljaspool kodu loodusesse sa seda alati koos minna ka, just mis on nagu selline rohkem struktureeritud tegevus. Et huviringid ja nii edasi, et väga vähe on suunatud kogu perele. Laps saab koos vanemaga minna ja teha midagi koos. Et see on huvitav, et te teatris sellele mõtled, aga miks teie jaoks on see vanem sinna juurde saada? Oluline? No mulle tundubki, et see on sellepärast oluline muidugi looduses see on ju veel parem kui teatrisse minna vist, vabandust, ma ütlen, ma ei tohiks rääkida või ikka võinud miks mitte. Aga et, et see jääkski, et see teatriskäik, et ta oleks ühine asi, et see on meile sellepärast oluline, et ei oleks mingi laste mingi hämar asi, mida nad teevad kusagil, et nad käisid midagi vaatamas, aga et et mulle tundub, et kui on laste eest hoolitsetud. Jah, lasteaiast on hoolitsetud, et minge vaatama, et istun kohvikus ja siis pärast saame kokku ja nii edasi, et käisite. Aga et selles mõttes võib-olla. Kuna teatri üks eesmärk on ikkagi ju tekitada mingisuguseid küsimusi ja aidata kaasa anda mõtteimpulsse kui mõni lavastus suudab anda neid nii lastele kui vanematele mingitel teemadele, mis on vaja nagu läbi käia teatud vanuseastmes või elus üldse. Ja teater annab mingisuguse impulsi nendest rääkida, neid mõtestada, et see on ju tegelikult ideaal, et nad käiksid koos ja üldse noh, tegelikult ka, et seda koosveetmisaega oleks rohkem. Just et olukorras, kus kus ühiskond liigub järjest rohkem selles suunas, et, et meie päevad on tihedalt täis tegemisi ja Me puutume oma lähedastega kokku võib-olla ainult õhtul enne magamaminekut ja siis varahommikul enne seda, kui kõik laiali hommikul tehnikadoktor, et siis on sellesama sideme hoidmiseks tugevdamiseks need hetked väga vajalikud. Miks see side on oluline? Aga sellepärast, et me ei tunneks ennast järsku täiesti üksinda siin maamuna peal? Tundub. Kuulame siia vahele Kenyialistidelt lugu, mina ka. Ja vikerraadio kuulaja, oled peresaadet, mina olen Merle Liivak ja mul on külas mehed nukuteatrist. Mirko rajas ja Taavi Tõnisson. Me räägime elamisjulgusest ja sellest, kuidas teater saab seda esile kutsuda, häid impulsse anda. Kas teatrit võiks ka kodus teha, kas see on kuidagi kuskilt otsast hea oluline? Muidugi mul tuli kohe meelde üks pilt sotsiaalmeediast, et hea sõber anti postitus, kuidas ta kodusest pojaga mängisid, tegi teatrit, mida nad mängisid, seal oli mingi pilt, pildi pealt nägid ja see hirm oli midagi, mis nad tegid täpselt, ma ei tea ka. Teadlikud igatahes mängisid. Ühesõnaga, kas peab minema teatrisse selleks et saaks teatrit. Ei, ma arvan, et tingimata ei pea minema teatrisse kuigi ma pean ütlema ausalt, et noh, mina ise kodus, aga teatrit ei tee, meil juhtub seda väga harva, et me mängime teatrit. Arsada, aga, aga minu meelest on see väga tore, kui on perekondi, kus seal tehakse, kus kus vanemad investeerivad ka sellesse, et lastega koos teatrit mängida, mis väga vahva. Ja siis on, minu meelest on see seotud ka ütleme noh, natuke nagu laiemalt ühe sellise mõttega, et me mängime tegelikult kogu aeg. Et mina mängin praegu intervjueeritavate seda mingit saatejuhti. Helirežissöör mängib helirežissööri, kuigi ta ongi helirežissöör. Aga ta on inimene, ka helirežissööriks olemine ei defineeri kogu tema olemust, eks ole. Et see, see mängu mõte käib meiega igal pool kogu aeg. Aga teatriskäik võib jällegi inspireerida lapsi kodus teatrit mängida. Et veel hiljuti just oli kodus käisime vaatamas teatris lavastus, vari mis on varjuteatri, etendus ja lapsed toimetasid oma toas ja kutsusid etendusele ja nad väga tihti mängi, teatrid ei noh, ei tee näitemänge ise kodus. Aga nad olid võtnud taskulambid ja näitasid varje seinte peale ja näitasid varje tagant ja ühesõnaga, et nad said seal ka nagu rõõmus, sellepärast et mingisugune teatav enda poolt sõnastatud missioon läks enda kodus nagu hakkas tööle. Et kuidagi see on ikkagi võib anda mingisuguse impulsi kreatiivsusele küll. Ja ma olin ühel kooli aktusel, kus sellel ajal, kui kui lapsed laulsid, toimus ka varjuteater ja see tuli nii ootamatult, isegi mina tundsin, kuidas ma lähen täiesti ühelt, et elu on palju mitmeplaanilise, et. Ja kui küsida nüüd siia otsa, milleks üldse teatrit vaja on, siis selle jaoks ongi vaja. Selle rõõmu jaoks ongi vaja, et et kõik tegelikult. Te olete vaadata, nii saab ka jah, ja seda, et sa näed, et nii palju muid võimalusi veel. Selle kaheks, et me praegu ju väga palju räägime sellest, et võib-olla alati ei olegi oluline see emotsioon, mida nad saalis istudes saavad. See on ka oluline, aga et tähtis on see, mis me neile kaasa anname nagu selle lavastuse etendusega. Aga kuidas saab lapsevanem seda lapse teatrielamust siis maksimeerida? Asja, et muidugi sõltub sellest, mida vaatama tullakse üldse, mulle tundub, et et ühe sellise kõige parema teatrikäigu eelduseks on see, et inimene, kes siis selle teatrikäigu organiseerib, et ta võtabki vaevaks ja uurib välja, et mis asi see on, mida vaatama minnakse, see on ja väga tore on ja seda on teatris seda vahet tunda ka. No ma mõtlen näitlejana laval. Kui saalis on publik, kellest on aru saada, et on nii-öelda ettevalmistus on tehtud ehk siis lapsed on tulnud vaatama midagi, millest neil on juba mingi eelteadmine ja, ja täiskasvanud samamoodi. Et Mulle tundub, et see on nagu see lähtepunkt, see niuke, esimene asi, eks noh, sealt edasi võib siis juba mõelda, et, et et vastavalt siis etenduse ütleme, lavastuse teemale tasub pärast rääkida, ilmselt on ju ehk siis ettevalmistus ja siis pärast ka mingisugune analüüs mingisuguselgi kujul. Ja kui, kui meil on teatris ütleme, lavastused noortele, see tähendab siis nendele 12 14 aastastele mis käsitlevad teemasid, mis on kohati päris jõhkrad. Et siis nende lavastuste puhul meil praktiliselt alati on, on olemas teatri koduleheküljel materjalid, mis on seotud nende teemadega, mida, mis võiksid aidata. Ta näiteks õpetajatele lapsevanematele seda teemat käsitleda enne etendust pärast etendust, või noh, ütleme siis enne teatri külaskäiku teatrikülastust ja pärast Tähendab, meil ainult jõhkraid lavastuses. Ei, ei ei, ma ei taha seda öelda, aga ma pean lihtsalt päris teemadel. Nojah, päriseluliste teemade üle, mis ongi. Jääda vale mulje, jah, tegeleme jõhkra Laurite, sedagi vant jõhkraid lavastus ei, ei lavastusi, mis käsitlevad ka teemasid, mis on raskemad näitavad selle ukse avada võib-olla nende teemade juurde, et me nende üle rääkida just nimelt, et mis. Mis ongi selle mõttega tehtud, et nendest oleks võimalik pärast rääkida, analüüsida, arutleda, et see on oluline. Aga muidugi näiteks väikelaste puhul, keda ka meil teatris käib, eks seal on ju teatriskäik, ei ole ainult etenduse vaatamine, vaid sinna eelneb kogu see protsess, teatrisse tulemine, kohvikus käimine, etenduse järgnev periood ja nii edasi, et tuleb ma arvan aega varuda ka teatrisse tulemiseks, kui tulla väikelastega Sest noh, tänapäeval räägitakse ju palju sellest, kuidas lapsed võiksid ennast vabalt ja hästi tunda erinevates kohtades ja vahel ka mul väiksem laps on eelistanud laual hoopis pirukat süüa. Ja mingis kontekstis on see minu meelest tore, aga, aga siis see kultuuripool ka, et, et sa nagu ikkagi õpetad lapsele ka seda, et, et kuidas, kuidas mingites formaatides on kena mingid kirjutamata eeskirju järgida sotsiaalselt. Et ta saab hakkama erinevates Ma arvan, et see on, ma arvan, teater on selle jaoks ka suurepärane koht, kus, kus neid sotsiaalseid oskusi omandada. Täna siiapoole kõndides siis arutasime Mirkko küsitel teemat, mõnes mõttes on see teater oli päris keeruline ülesanne olla selleks esimeseks esimeseks siis korraks või esimeseks teatrikogemuseks lastele, kes võib-olla ei, ei ole kunagi varem teatris käinud, nad ei teagi, kuidas teatris käituda. Ja näitlejatena. Me peame, oleme sellest teadlikud, sest et sattudes ise esimest korda situatsiooni, kus ma ei ole kunagi varem olnud, ma ka ei tea, kuidas käituda, eks ja läbi selle läbi selle kogemuse ma saan siis targemaks ja järgmine kord ma võib-olla oskan juba paremini. Ehk siis me põrkume sellega aeg-ajalt küll, et meile satub teatrisse lapsi ja noori, kellel vot need sotsiaalsed oskused puuduvad ja ja mulle tundub, et see on seotud väga palju just nimelt selle teistsuguste Meediumite. Ma ei saa öelda pealetungi, kas on see normaalne areng, eks, aga ütleme, et nii palju on teisi meediumeid, mis ei nõua. Siiski ma arvan, et ta peale tulnud, sest me kõik imestame, kuivõrd läbivalt nad meie elus isegi kinos käies ei ole üleval. Nii-öelda kontsentratsioon ei ole enam nii tähtis, eks ole, et see popkorn või joogipudel või topsi omavaheline aktiivne suhtlus, samal ajal telefonis olemine, see kõik on muidugi normaalne osa sellest kultuurist, teater teatrisse ja need asjad ei mahu, eks. Sest et muidu muutub väga väheoluliseks see, mis lava peal toimub. Ehk siis, et see on selline koht, kus meil täiskasvanutel on hästi palju ära teha ja muidugi on lihtne lihtne hukka mõista on lihtne lapsega pragada. Aga, aga võib-olla, et tasub ka proovida neid mõista ja nendega hästi inimlikult rääkida. Et mille, mille pärast on oluline see keskendumine see hetk seal, mille jaoks on tähtis peale selle, et sa noh, võib-olla Likud ära muidu teiste vaatajate kogemuse ja iseenda jaoks ka ja sa segad näitlejate tööd. See, et sa võib-olla jäätisega millestki väga väärtuslikust ilma Aga võttes kokku see selle elada julgemise et, et mul on selline tunne, et, et see, see inimene, kes julgeb elada. Et see, see on ka inimene, kes julgeb teha vigu, tunnistada seda, et ta pole täiuslik. Et kui nüüd teater aitab seda elujulgust kasvatada, siis, siis ehk aitab teater kasvatada ka paremat ja õilsat inimest. Väga ilus mõte ja ma arvan samamoodi, et me kõik töötame ju tegelikult teatris selle nimel, et inimhing ja inimene oleks kõige paremas mõttes kvaliteetne, rõõmus ja õnnelik, et Sillamäe liigume seda nii-öelda tööd me ju iga päev. Võitlus me iga päev võitlema rõõmuga ja selle nimel tasub siis rõõmuga võidelda, küll. Suured tänud. Mehed nukuteatrist Mirko rajas ja Taavi Tõnisson võitlemast ja inspireerimast. Aitäh sulle, armas kuulaja, sa kuulasid peresaadet MINA, OLEN Merle Liivak, ajakirja EMA peatoimetaja ja, ja peresaate saatejuht. Tere saatele võib kirjutada aadressil. Tere saade ERE. Saadet saab vikerraadiost järelkuulata just siis, kui sul selleks hea hetk on. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval kell seitse.