Tere, hea kuulaja, sa kuuled peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänast teemavalikut ajendasid mind tegema mitu hiljuti tulnud kirja. Kirjad ise on äravahetamiseni sarnased, nii et ma koondasid nad kokku. Üheks kirjaks. Lahutasime oma abielu minu initsiatiivil kaks aastat tagasi. Meil on kuueaastane laps, kes peaks vastavalt meie esialgsele kokkuleppele olema nädala minuga Jänedale oma teise vanemaga. Mõni kuu pärast lahutust hakkasin koos elama uue partneriga. Minu eksabikaasa käitub pärast seda väga vaenulikult. Kallutab last otseselt minu vastu. Ta ei taha enam minust midagi teada ega kuulda. Eksabikaasa on keelanud minu igasuguse suhtluse lapsega ajal, mis jääb väljaspoole seda nõndanimetatud minu aega ega luba mul tulla ka lasteaiatrenni ja võistlustega seotud avalikele üritustele. Nüüd on tekkinud olukord, kus ekspartner ütleb, et laps ei taha enam minu juurde tulla. Tõepoolest, kui meil on vahetuse hetk, siis laps nutab kodus ja ütleb, et ta ei taha tulla. Kui ta siiski autosse saan, on draama lõppenud ja meil on tore aeg koos. Tõsi, laps helistab minu juures pidevalt oma teisele vanemale. Selline kriisis olendid kirjast meelega eemaldanud kõik soole viitavad sõnad aga sellelaadseid, kirju ja pöördumisi terapeutide poole on palju. Võib-olla õige pisut rohkem kaebavad mehed, et vihane eksnaine ei lase lastega vabalt suhelda. Aga tänase päeva reaalsus on selline, et ka naised lõpetavad suhteid ja lähevad uude suhtesse ning mahajäetud, kurvaks ja vihaseks pooleks on hoopis mees. Selle kirja olen koostanud just nimelt naistekirjade pealt. Nii et on ka olukordi, kus lapsed ei taha minna oma ema juurde. Teraapias kuuleb sageli lugusid inimestest, kes küsivad. Aga mida ma peaksin tegema? Sundima oma last teise vanema juurde minema, kui ta ei taha. Laps ise ütleb, et ta ei taha minna, mina pole talle neid sõnu suhu pannud. Olen küll eelmisel hooajal aprillis teinud kaks saadet lahutusest ja sellest, milline elukorraldus on lapsele lahutuse järgselt parim. Seal sai fookusesse võetud, mida teha ja mida kindlasti mitte teha, et laps saaks võimalikult vähe lahkumineku järel traumeeritud. Aga neis saadetes ma ei võtnud fookusesse seda, miks laps ütleb, et ta ei soovi teise vanema juurde minna. Battlendis tänases saates põhjusi, miks laps võib öelda pärast vanemate lahkuminekut, et ta ei soovi teise vanema juurde minna ja annan ka mõningad soovitused, mille üle sellise olukorra kujunedes mõtiskleda. Ja mida siis sellises olukorras ette võtta, et laps ikka tahaks minna. Kõigepealt lihtsad ja loogilised põhjused. Esimene põhjus, miks laps võib öelda, et ta ei soovi minna on selles, et teine vanem on lapsele kuidagi võõras. Kui vanem enne lahkuminekut ei osalenud lapse elus siis on selge, miks laps minna ei taha. See olukord on talle uus ja hirmutav. Ta peab minema kellegi juurde, kes on talle võõras ja keda ta võib-olla isegi kardab. Võib-olla on tema juures igav või muul moel ebameeldiv. Näiteks kui vanem ei tegele lapsega või keskendub ainult endale või oma uuele partnerile või jätab last pidevalt kellegi kolmanda hoolde. Lihtne põhjus, lihtne lahendus. Sellisel juhul on vanema ülesanne vaadata endale otsa küsida. Mida ma peaksin tegema, et minu lapsel oleks minu juures hea ja tore. Eriti kui vanem pole kuni lahkuminekuni lapsega sisuliselt tegelenud. Ta võib tõepoolest siis nõutu olla. Mida lapsega ette võtta? Põhihooldajast vanema nõu on siin suureks abiks, kui põhihooldajast vanem suudab ületada oma negatiivsed tunded teise vanema suhtes ja kõrvale panna vaikse kahjurõõmu, et laps eelistab teda teisele vanemale ja tahab keskenduda sellele, kuidas last julgustada. Teise vanemaga suhtlema saab laps oma võõristusest enamasti üle. Tingimusel muidugi, et teine vanem tõesti pühendab lapsele kvaliteetaega. Pereterapeudid on ühte meelt, et kui laps võõrastab oma teist vanemat, siis pole lahendus see, et ta teise vanemaga aega ei veeda. Seda vanemat tuleb õpetada, kuidas oma lapsega kontakti leida. Laps ei taha minna sinna, kus tal on paha. Kui laps tajub, et vanem on mingil moel emotsionaalselt vägivaldne. No kas räägib teisest vanemast tagaselja või avalikult halvasti? Ei pea oma lubadustest kinni, on väga kriitiline või hinnanguline tõstab häält, on närviline, ebastabiilne või alkoholijoobes, on tõesti palju tahta, et laps sellisesse keskkonda minna tahaks. Aga võtame nüüd eelduseks siiski selle, et lapse kontakt oli enne lahutust mõlema vanemaga tugev. Ja mõlemad vanemad osalesid enne lahutust lapse elus. Mis siis nüüd võib-olla sellist, et laps minna ei taha, kuigi enne olid suhted korras. Jälle üks lihtne põhjus, miks laps ei taha teise vanema juurde minna, on tihti selles, et lapsel pole tekkinud head suhet vanema uue partneriga keda ta kast mingil põhjusel pelgab või lojaalsusest oma üksi jäänud ema või isa suhtes vaenab. Eriti kui vanema uuel partneril endal on lapsed võib laps tunda, et tema jaoks pole teise vanema kodus ruumi ega aega. Teine põhjus on seotud vastuseisuga muutusele. Igas vanuses inimestele on omane, et nad ei taha muutust. Harjumuspärasest rutiinist on raske välja tulla, seda eriti lapsel. Olles lapsevanem, oled sa ka ise kindlasti kogenud, et laps protesteerib magama minemise vastu kuigi ise näeb juba püstijalu und. Või laps ei taha merest välja tulla mõnikord ka siis, kui hambad kastaniettidena plagisevad. Ometi ei arva keegi, et kui laps protesteerib hambapesumängu lõpetamise või magamamineku vastu, et ta on lahkuminekus traumeeritud seda oskab igaüks näha arenguetapina. Paljud annavad aga lapse sõnadele, et ta ei soovi teise vanema juurde minna. Selle tähendused, lahutus, valus traumeeritud, väike inimene, mõtlebki seda tõsiselt. See, et laps ütleb enne teise vanema juurde minekut, et ta ei taha minna, on igati normaalne ilming. Ja väga sageli peab laps just teise vanema juures programmilisi kõnesid, et ta ei soovi tagasi minna, kuna mäng on pooleli. Enamik neist, kelle laps on sellises olukorras, tahaksid öelda, et vat vat just nende eelnevate põhjuste pärast laps teise vanema juurde minna ei taha. Et lapsele ei sobi selle vanema uus elulaad või tema uus elukaaslane või on seal iga või üldse see teine, on üks paha vanem. Kui ta niimoodi tegi ja meie paarisuhte lõpetas, siis on ta üks paha inimene ja laps seda sisemuses tunnetab. Laps on tema peale vihane ja vot see ongi see põhjus, miks ta minna ei taha. Lihtne ja mugav on niimoodi mõelda. Aga asi on pisut keerulisem. Aeg on peeglisse vaadata, tean, see on raske ja valus aga vajalik lapse pärast hädavajalik. Ja peegel võib näidata hoopis järgmist. Kõige levinum põhjus lapse keeldumiseks on kuigi ükski vanem seda endale tunnistada ei taha. Et laps loeb haavatud vanemaolekust ja suhtumisest välja tema sisemise vastumeelsuse. Ning laps tahab olla sellele vanemale lojaalne. Laps tahab olla mõlemale vanemale lojaalne. Vanem, kes kasvõi oma sisimuses taunib lapse kontakti teise vanemaga. Tekitab oma lapses lojaalsuskonflikti. Vanemate poolt rahulikult aktsepteeritud reaalsus on lapse loomulik reaalsus. Kui mõlemad vanemad otsustavad, et lapsel on nüüd lahkumineku järgselt kaks kodu või et üks kodu jääb põhikoduks, aga teise vanema kodu uksed on talle alati valla. Teda lapsele rahulikult edastavad ja toetavad last. Selle ideega kohanemise faasis harjub laps sellega, mida ta vanemad nüüd uueks normaalsuseks peavad. Lapse kohanemine on otseses sõltuvuses vanemate toetusega. Kui aga üks vanem elab lahkuminekut ja lapse teise vanema juurde minekut väga valusasti üle. Pole mingit põhjust imestada, et lapsel on kohanemine uue elukorraldusega raske. Kui üks vanem on pinges lapse teise vanemaga kohtumise eel võib lapski muutuda ärevaks ja keelduda teise vanema juurde minemast. See jälle omakorda pingestab ema isa suhteid, mis bumerangina jälle last tabab. Isegi kui haiget saanud vanem midagi ei ütle on lapsed nii tundlikud, et loevad tema energiaväljast tema kulmude asendist või hingamisest. Et lapseminek teise vanema juurde on talle vastumeelne ja valus. Ja laps võib öelda, et ta ei tahagi minna. Või kui läheb, siis raske südamega. Ükski laps ei taha oma vanemale valu teha ja seda valu näha. Emotsioonid on teatavasti nakkavad nakkavamatki veel kui tuulerõuged, seda mida väiksem laps, seda enam funktsioneerivad laps ja vanem, eriti siis põhihooldaja, kui ühendatud anumad ja vanema ärevus kandub lapsele üle. Peresaade. Lapsele saab teha minekut kergemaks. Ära uuri lapse käest, kas ta soovib minna. Juba ainuüksi küsimus, kas sa tahad minna oma teise vanema juurde? Võib sisaldada küsija varjatud ärevust ja peidetud soovi kuulda, et laps ei tahaks. Saada laps teele rahuliku meelega. Ja kui ta ikkagi protesteerib, siis julgusta teda, et see tunne läheb varsti üle. Ära saada last teele vesise pilgu Johetega. Lapsel on niimoodi raske minna ja ta süda jääb valutama. Suure tõenäosusega on lapsel teise vanema juures tore ja tema veendunult kõlanud keeldumist sõnad on meelest läinud, niipea kui ta teise vanema juurde saabub. Mida siis teha, kui su sisemus karjub valust, kui laps peaks minema teise vanema juurde. Aga sa ei taha, et su laps lojaalsuskonflikti tunneks. Sind aitab see, kui tõused egoismi tasandilt kõrgemale altruismi tasandile ja teed endale nii mõistuse kui südametasandil selgeks. Et su lapsele on igal juhul parem. Isegi ma ütleks parim, kui ta saab suhelda oma mõlema vanemaga. Laps saab süüme vabalt minna vaid siis kui vanem teda selles julgustab, nii sõnades kui näitab ka tegudega, et ta seda tõesti mõtleb. Kui vanem jääb ukse peal kurvalt lapsele järele vaatama, on kõik julgustavad sõnad nullitud. Kui vanemaga ütled, sa rõõmustad mind, kui lähed kohtuma oma isaga või emaga, kui sa lähed tegema toredaid asju, sest see on sinu jaoks nii tähtis. Mina saan suurepäraselt hakkama. Mul ongi nendeks päevadeks nii palju huvitavaid plaane ja ma tahaks tõepoolest ka natuke omaette olla enda asju ajada. Selline lause annab lapsele lahkumiseks tiivad, mis kannaleta pärast jälle koju tagasi. Kui laps on kodus tagasi, teeb selline vanem targasti, kui jutustab, mida tema toredat vahepeal ette võttis. Kui ta pajatab vaid sellest, kuidas ta last igatses. Ja kui kehtal ilma lapseta oli on lapsel järgmine kord raske minna. Loomulikult tahab iga vanem, kes on harjunud pidevalt lapsega koos, olema, teada kuidas lapsel teise vanema juures läheb. Väikelapse puhul peaks olema normaalne, et vanemad hoiavad omavahel sidet. Kui laps on juba nii suur, et ta oskab ise helistada, võib teha lapsega kokkuleppeid, et laps helistab, ise. Üksi jäänud vanem teeb aga mõnikord ülihoolitsusest lapsele mitu kõnet päevas. Ühest küljest on see küll tore hoolimis märk aga pahatihti suurendab liigsage telefonikontakt vanemaga ja seda eriti just emaga. Lapsel igatsus tema järele. Eriti siis, kui ema rõhutab, kuidas ta ise last igatsed. Ja kui tühida elu parasjagu ilma lapseta on. Suuremate laste puhul tasub just emadel kõrva taha panna et eetrivaikus tähendab enamasti seda, et lapsel on tore olla ja ta saab endaga hästi hakkama. Ja see tähendab ka seda, et ema ei tule talle meeldegi. Ja seda võiks võtta kui lapse iseseisvuse näitajat. Emadel ei tasu seda tõlgendada nii, et laps on ta unustanud vaid hoopis õnnitleda ainult selle puhul, et ta on osanud anda lapsele kaasa piisavalt turvatunnet ja toimetuleku oskusi. Valus viga, mida emad mõnikord teevad, on see, et nad riidlevad teise vanema juures viibiva lapsega sellepärast et tollel unus emale helistamine sootuks. Kui laps viibib isaga, pole tarvis talle sisendada süütunnet, et ta kogu aeg emaga olla ei vali. Sellest räägivad paljud vanemad, et kui laps on tema juures, on neil imetore aeg. Pruugib aga teisel vanemal, eriti kui see vanem on põhihooldaja helistada ja laps räägib talle pisarsilmil sellest, et ta lõi põlve ära või kukkus või mis veel halvasti läks. Ühesõnaga, laps valib välja rääkimiseks just selle ühe ja võib-olla ainsa episoodi, kus ta ennast kõige paremini ei tundnud, jutustab just sellest. No muidugi jääb siis põhihooldajal mulje, et tema last ahistatakse, et talle tehakse liiga ja tema mure kasvab. Laps paneb telefoni käest ja mängib rõõmsalt edasi. Eemal olev vanem on aga Ärevas agoonias. Miks laps niimoodi teeb? Ühest küljest näitab see turvatunnet, et ma võin oma väikese mure ära rääkida. Aga teisalt see võib tähendada ka seda, et oma mõõtmetelt pisikese, aga hinge suuruselt suurest südamest teab ta et sellele vanemale teeb tuska see, kui ta räägiks, et tal on teise vanema juures tore ja hea laps tuleb oma kallile vanemale vastu ja teeb nii, et vanemal poleks valus ja räägib seda, et tal pole seal tore olla. Vanem, kes lahkumineku järgselt määratleb end kui psühholoogilist ainuvanemat tahab olla oma lapse jaoks kõige tähtsamaks kiindumus suhteks. Nii mõnigi kord käitub selline vanem nagu oleks laps tema omand keda ta siis oma suva järgi annab teisele vanemale ka mängida. Ja kui ei taha, siis ei anna. Justkui oleks tal mingil põhjusel lapsele rohkem õigusi. Ja ta soovib, et kõik hea jõuaks lapseni tema kaudu. Kuigi võiks ju tunduda, et iga vanem tahab, et ta lapsel on teise vanema juures tore igatseb end alateadlikult psühholoogiliseks ainuvanemaks pidaja pahatihti kuulda, et lapsel on oma teise vanema juures paha ja igav sest vaid tema juures peaks laps tundma end tõeliselt hästi ja turvaliselt. Tavaliselt on omandiinstinkt sellisel vanemal juba lapse sünnist saadik mis valdaval juhul on tingitud sellest, et lapsega oli tal emotsionaalne side palju lähedasem kui oma partneriga. Selline vanem võib ette võtta ka lapse ülekuulamise, kui ta teise vanema juurest naaseb. Paraku on tal oht anda iga küsimuse ja reaktsiooniga lapsele edasi järgmist sõnumit. Mulle ei meeldi see, mida sa seal teed. Ja laps vaeseke, on jälle kahvlis. Ühest küljest ta ju hea meelega jutustaks, mida toredat teise vanema juures sai ette võetud. Teisest küljest õpib ta peagi vaikselt varjama, et armastatud vanemale mitte liiga teha. Ja see on järjekordne eluline õppetund lapsele diplomaatia varasalvest. Räägi vähem kui vaja. Ära näita välja rõõmu. Milline vanem tahaks, et ta lapselise elu kooli omandaks. Seega lapsele minekul antud õnnistus on kui psühholoogiline luba olla teise vanema juures õnnelik ja rahul. Vanemate püha kohustus, et säilitada lapse tervislik sisemaailm on hoiduda üksteise halvustamisest naeruvääristamise eest ja ükskõik millisel muul moel madaldamisest lapse ees. Sõltumata omaenda valutamise määrast, pettumusest ja vihast võiks täiskasvanul olla nii palju oidu hoolida oma lapsed psüühilisest maailmast et hoida lapse silmis teisest vanemast üleval head või vähemasti neutraalset kuvandit. Nii vanemana kui inimesena. No ja seda isegi siis, kui enda ekspertarvamus ekspartnerist on vaid tumedates värvides. Suur eneseületamine, vaieldamatult eneseületamine ja eneseareng käivadki käsikäes. Ja lapsevanemaks olemine ongi üks hiiglaslik enesearendusprojekt. Ma valisin hingetõmbepausiks kuulamiseks välja maarjanii, sind ootan. See on armastuslaul. Aga võtke ja pange need lihtsad sõnad lapse meelde ja suhu. Temal on ju armastussuhe oma mõlema vanemaga. Ta on kiindunud mõlemasse. Ta igatseb mõlema järele ja ootab kohtumist oma mõlema vanemaga. Saadan su. Et siis tahaks la jaa Selle eest, kui ta spa ja ma Saadan su. Mõnikord teevad vanemad, kes on teinud sellise elukorralduse, et üks kodu on põhikodu just selle vea, et lapse viibimine teise vanema juures on liiga üürike. Laps ei jõua veel uues kohas kohaneda ning teine vanem on ärevil olukorra uudsusest. Ja nii võib laps naastes näida üksjagu häirunud. Juhul kui teine vanem ei ole hoolimatu ja emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne ning neil on olnud lahkumineku eelselt hea kontakt siis lapse sõnu ma ei taha minna ei maksaks kohe üldse alguses tõsiselt võtta. Sellisel juhul tasub kaaluda, et äkki nad veetsid liiga vähe aega hoopis koos. Seepärast on tihti paradoksaalsel parim lahendus mitte vanema lapse kohtumiste vähendamine vaid vastupidi, külaskäikude ajaline pikendamine. Et mõlema, nii lapse kui teise vanema ärevus jõuaks hajuda. Harjumine vajab aega ja regulaarsust ei tasu teha järeldusi paariskorrast. Haiget saanud ego võib mõnikord lapse kaitsmise egiidi all korraldada kummalisi repressiivseid lahendeid. Nii võib solvunud maha jäänud partner kuulutada, et lapse kaitsmise eesmärgil ei tohi lahkunud vanem last näha, et niimoodi saab laps rahuneda. Aga mõelgem hetkeks, kuidas laps võib seda tajuda. Kuidas see mõjutab lapse suhet, lahkunud vanemaga. Laps tajub seda tavaliselt nii, et lahkunud vanem justkui jättis tema maha. Et laps ise pole piisavalt väärtuslik, et vanem ta jaoks aega leiaks. Seega lahkuminekujärgne paus lapse ja ära läinud vanema suhtluses ei aita lapsel rahuneda. Laps, kes on elus kogenud hülgamist, võib hilisemas elus olla klammerdub ja kontrollib. Seepärast peaks igal juhul lapse tuleviku nimel korraldama elu niimoodi, et lapsel ei tekiks seda tunnet, et ta sai hüljatud. Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvalt lapse huvidest. Variant, kus üks laps jääb elama ühe vanema juurde ja ei kohtu teise vanemaga ei kohtu, kas üldse või need kohtumised on harvad? See ei ole lapse huvides. Lapsel on õigus kummagi vanema juuresolekul välja näidata, et ta teist vanemat armastab. Lapse sügavad hingehaavad ei tule lahkuminekust vaid sellest, kui lapsed tunnevad, et peavad varjama ühe vanema eest oma teise vanema armastamist või kui nad kardavad tunda teise vanema suhtes üldse mingeid positiivseid tundeid. Sest need teevad ühele vanemale kriipivat valu. Sageli öeldakse, et lahkuminekud ja uute suhete moodustamise toodavad haavatud tiivaga lapsi, kes on määratud igaveseks kümblema valu jõgedesse. No ei tule haavatu tiivaga lindu, kui vanemad teevad head koostööd. Kui vanemad lõpetavad oma paarisuhte, aga jäävad lapsele endiselt pereks, kes vastastikku hoolib oma lapse jaoks olemas leiavad aega mõlemad lapse jaoks. Siis jäävad lapse tiivad terveks. Nii mõnigi kord võtab kõigi osapoolte vajadusi arvestava lahenduse leidmine aega. Ei pea arvama, et õige ja pikaajaliselt toimiv lahendus peaks sündima nädaluti kuu peale lahkuminekut. Algul saab teha ühe otsuse ja seda aja jooksul korrigeerida. Muutujaid on selles võrrandis ju palju. Lapse vanus, tema seotus põhihooldajaga, ema, isa, psüühiline seisund, lapse vajadused, vanemate võimalused. Aga kui sina või keegi su lähedastest on olukorras, kus peab tegema lapse elukorraldust puudutavaid otsuseid. Ja konsensus tuleb sama raskelt kui poliitikutel koalitsioonilepingute sõlmimisel siis pöördu terapeudi või lastekaitsetöötaja poole. Väga konflikt sees või väga õnnetus olukorras, inimesed ei pruugi suuta selgelt mõelda ning langetada lapsi kõige vähem kahjustavaid otsuseid. Ma olen tööalaselt kohtunud mitme, väga armastava mehe ja naisega kellele lahkuminek on tulnud šokina. Tema maailm tema peremudel on kokku varisenud. Laps on ainus, mis hoiab teda veel toimimas ja kes esindab ta elus midagi harjumuspäraselt ja stabiilselt. Tihti on sellele inimesele laps ainus põhjus miks veel üldse edasi elada. Sellisele inimesele kõlab jutt, et ta peaks mingi aja kas puulajast või veerandajast või üldse mingi aja olema ilma lapseta, et laps on teise vanema juures. Kõlab hullumeelsena. Ta on just kaotanud perekonna. No mis te veel tahate, lapsed kaera võtta? Partner läks ära, mingu, aga last kaasa ei saa. Nii mõnigi kord teeb sellises emotsionaalses seisus inimene panuse et kui ta lahkunud partneril ei võimalda lapsega kohtuda või kui võimaldab siis väga lühikest aega siis too suurest vanemlikud armastusest pöördub siiski koju tema lapse juurde tagasi. Mõnikord see töötab, aga tõesti mõnikord ainult väga sageli siiski nii ei lähe. Emotsionaalne side on üks kummaline asi. Mõnikord katkeb emotsionaalne side partnerite vahel täielikult ja inimeste vahele tekib rahu. Mine oma teed, ela hästi. Teinekord aga pole ükskõiksusest rahust juttugi. Ekspartnereid või vähemalt üht ja pikkadeks aegadeks teisega siduma negatiivne emotsionaalne side mis väljendub vajaduses teisele pidevalt haiget teha. Teises lahtilaskmine ja leppimine lahkumisega tundub võimatu. Justkui ollakse sõltuvad sellest valust, mida teine oma tegudega või ükskõiksusega põhjustab. Ühest hingepõhjani haavad tud ja, või lihasest vanemast piisab et nende edaspidine jagatud vanemlus jätkuks võimuvõitluse areenil. Haavatus ja viha tuleneb enam ei olnud sellest, et ei suudeta partnerile kuidagi andestada, et tol armastus otsa sai. Mõnikord kestab see võitlus, kuni raugeb ramm või kumbki endistest partneritest leiab hingerahu. Ja edasine koostöö vanematena hakkab sujuma. Mõnikord jätkub võimuvõitlusega igavesti ja selle altarile ohverdatakse laste huvid. Võimuvõitluse tunneb ära näiteks selle järgi, kui lapse kõrvu jõuavad solvavad avaldused teise vanema suhtes. Kui laps pannakse otsustama, kas ta tahab teise vanemaga kohtuda. Kui last meelitatakse põnevate tegevustega sel ajal, kui ta peaks teise vanema juures olema kui lapsega seotud kokkulepetest ei peeta kinni. Kui laps on pühendatud vanemate elatisrahadega seonduvates emotsioonidesse. Ka siis, kui laps peab edastama vanematele sõnumeid, mida vanemad peaksid suutma ise teha. Ja kui lapsele antakse teise vanema autoriteeti, tühistavaid korraldusi, et sa ei pea teise vanema sõnu kuulama. Võimuvõitluse suurimaks kaotajaks jääb alati laps. Eriti siis, kui vähemalt üks vanem tahab teha lapsest endale liitlast oma endise partneri nüüdse vaenlase vastu kellega teda seob võimas emotsionaalne side. Enamus professionaale nõustub, et väikelapsed harjuvad lahkuminekuga kergemini kui teismelised. Kuigi väiksemad lapsed võivad tunda mahajäetuse hirmu, mis võib väljenduda ka tervisehäirete näol ja nad võivad reageerida, klammerduvad enamasti senise põhihooldaja tavaliselt ema külge võtavad nad vanemate uue elukorralduse ja sellega seotud muutused hõlpsamini omaks. Kui teismelised. Vanus 10 kuni 14 on vanemate lahkuminekuga leppimiseks keerulisim aeg. Miks siis nii hakkab neile aru pähe kogunema juba? Lahutusprotsess sildistab lahutajad sageli heaks süütuks kannatajaks ja pahaks, kes on lahkumineku algatanud ja kes teeb heale ja lapsele liiga. Teismeline jagab maailma asju ja inimsuhteid oluliselt paremini kui väike laps. Samas teismeiga on tuntud oma mustvalge mõtlemise poolest ja nii on teismeline aldis valima pooli. Ent just tänu mustvalgele maailma pildile jäävad teismelisele sageli veel tabamatuks halli varjundid. Ja ta võib sildistada lahkuva vanema halvaks. Eriti siis, kui hea seda niimoodi serveerib. Ent ei pruugi mõista, milline on hea vanema roll. Hea siis, eks ole, jutumärkides vanema roll suhte purunemisest. Suhe on alati kahe inimese ühislooming. Lapsed ei näe ja ei mõista suhte loomingu kujunemisprotsessi. Nad näevad ainult tagajärgi, tülisid ja kulminatsiooni lahkuminekut. Tülid, riiuli pikad vaikimised muutuvad oma harjumuspärasuses lapsele tema stabiilseks loomulikuks reaalsuseks. Ühe vanema lahkumine lõhub aga kõik harjumuspärase. Kuna teismeline on ise suures muutumises nii hormonaalselt, intellektuaalselt kui kehaliselt käib liiga palju muutusi üle tema võimete muutustega toime tulla. Kõik teismelise sees muutub ning ta liigub lapsepõlvest nooruk ikka. Ja kui kõik nii muutub, siis võiks ju ühe teismelise õigustatud ootus olla, et vähemalt kodune keskkond püsib muutumatu ja stabiilsena selleks teisme-ea läbimisel igati abiks. Lahku minek lõpetab sageli teismelise lapseliku psühholoogilise süütuse ajajärgu. Ma kaldun arvama, et just see lapseliku süütuse ajajärgu järsk lõppemine ongi suurim erinevus väikelapse ja teismelise kohanemisel lahkuminekuga. Mida rohkem vanemad teismelist kisuvad oma sõjatandrile üritavad temast liitlast teha. Ja veel kõige hullem temale toetuvad seda kiiremini see süütuse aeg otsa saab. Väikelapsele ei hakka ükski täiearuline vanem oma muret kurtma ning teise partneri käitumist lahkama. See oht on aga väga reaalne teismeliste puhul. Sageli saavad teismelised oma vanematelt valgustust, milline lahkunud vanem tegelikult on. Vanemale võib ju tunduda, et teismeline on piisavalt küpsed teda mõista aga laps ei jaksa olla oma vanematele tugi ja ilmasammas. Ta ei taha kuulda lahkumineku detailidest, sest see lõhub teda. See lõhub ta suhet teise vanemaga. Üdini vihane vanem aga alateadlikult just seda tahabki, et tema laps oleks temaga ühel meelel, jagaks tema vaenuäramineja suhtes. Sellisel vanemal on väga raske näha ja taluda, et ta laps suhtub oma eemaldunud vanemasse siiski hästi. Teismeline ei pruugi teha vahet oma east tuleneva üldise maailma valu ja vanemate suhetest tekkinud valu vahel. Nii võivad vanemad vajutada oma lahkuminekuga päästikule, mis vallandab kogu teisme ja maailma valu. Võib-olla oleks teismeline sel perioodil ka vanemate koos elades olnud tujukas või tujutu. Sageli süüdistavad teismelised lahutust oma meeleolu kõikumistes. Aga see võib tegelikult olla hoopis ka vanuseline iseärasus. Pole harvad ka stsenaariumid, kus lahutus valus teismeline keerab selja mõlemale vanemale. Teismelised võivad kodusel tandril pageda omaealiste seltskonda, et leida sealt mõistmist või unustust. Unustuseteenistusse võivad mõnikord sattuda ka meelemürgid. Teismeline võib reageerida lahkuminekule ka sellega, et muutub hoopis rohkem koduseks. Ei soovi kuhugi lahkuda. Ta justkui valvab kodus kurvastavad üksi jäänud vanemad. Kui lahkuminek on toimunud, siis, kui laps oli väike tuleks teisme eas vanemlik lepe uuesti üle vaadata. Sest teismelisel võib-olla välja kujunenud selge eelistus, kummas kodus ta tahaks statsionaarselt viibida ja kust ta saaks oma muusikat kuulata nii valjult kui vaja visata oma riided segamatult hunnikusse ja täita laud vaid ainult talle arusaadava sodihunnikuga. Teismeline lihtsalt ei jõua endale olulisi hunnikuid kahes kohas luua. Ta tahab elada ühes kohas oma tuttava hunniku juures. Teismelised vajavad lapsepõlvest eraldumiseks oma nõndanimetatud koobast, kuhu nad tassivad ka toitu ja kust nad väljuvad vaid äärmisel vajadusel. Teismelise vajadus ühe kodu järele võib üles kaaluda vanemate soovi võrdsele vanemlusajale erinevates kodudes. Teismeline võib tahta olla ühes kodus ja igasugune lahkumine teise vanema juurde muudel aegadel kui puhkuste pidamiseks. Võib-olla tema nägemuses välistatud. Ent kogu lugupidamises teismelise koopa ja hunnikute loomise vajaduse vastu peab lapsel siiski olema regulaarne võimalus olla koos teise vanemaga ja temaga piisavalt koos aega veeta. Teismelistega rääkides tuleb sageli ilmsiks, et nad ei pea ise võrdset ajajaotust vanemate vahel enam üldse oluliseks vaid tähtsustavad pigem kvaliteetaja veetmise võimalust. Mida teha aga siis, kui teismeline otsustab ainult ühe vanema kasuks ja keeldub teise juurde minemast. Juhul kui teismeline ei võta uut elukorraldust omaks, peab see vanem, kelle suhtes teismeline tõrgub olema niipalju tark, et mitte võtta Carsondliku hoiakut. Mina nii ei mängi. Kui sina minuga ei mängi, siis mina sinuga ei mängi. Kui elus on peale surma ja maksude veel üldse midagi püsivat siis on see teadmine, et kõik muutub ja kõik läheb mööda. Nii mööduvad ka laste elufaasid ja nende meeleolud. Arukas on anda tõrksale teismelisele märku, et sa oled tema jaoks olemas siis kui ta on valmis. Et sa suudad välja kannatada tema valiku. Ka teismelise jaoks on hea ja lohutav kuulda, kui vanem suudab talle öelda. Ma armastan sind ka siis kui sa minu peale vihane oled. Teismeline võib vanema pikalt saata, kui too teda enda juurde kutsub. Aga isegi kui ta ei tule, on teismelise jaoks siiski väga oluline, et teda sinna ikkagi kutsutakse. Valutaval maha jäänud partneril on lahendada peaaegu võimatuna näiv ülesanne nagu muinasjutus, kus kuningas käskis talumehel tema ette ilmuda. Mitte riides, aga ka mitte alasti ja mitteteed mööda aga ka mitte tee kõrvalt. Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud sind petnud su unistused purustanud siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Ta lihtsalt unustada. Nii mitmedki üksi jääd valiksid selle mooduse toibumiseks. Kui last poleks mängus, siis nii võikski teha. Aga laps on mängus. Ja sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, tema turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda petetud ja maha jäänel kahjustab last. Lapse nimel peab ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla tõesti raske ülesanne. Aga antud olukorras peaks mahajäetud partneri eelistama lapse huve, kuigi see võib ta enda toimumisprotsessi aeglustada või lausa saboteerida. Ma räägin seda osa saates kaastundega südames. Pettunud inimesel on raske. Tal on valus, ta tahaks kaitsta last. Ja tihti just teeb valu, paneb inimesi tahtmatult tegema vigu, mis mõjutavad lapsi. Selge see, et vanemate lahkuminek on lapsele igal juhul katsumus. Rohkem, aga kui lahutus ise ruineerib last, õnnetu, vihase pettunud, partneri isiklik reaktsioon lahkuminekule. Laps võtab ju endasse oma armastatud vanema valu jängi. Laps armastab ju mõlemad, vanemad ei taha kummastki lahus olla ega soovi oma ellu selles küsimuses mitte mingeid muutusi. Muidugi meenutan, et me räägime normaalsetest vanematest, mitte vägivaldsetest hoolimatutest. Nende puhul on vägagi võimalik, et laps on juba aastaid mõelnud, et miks need vanemad ometi lahku ei lähe, saaks ometi rahu ja eemale vägivallast. Lapselahutusjärgne vaimne seisund sõltub otseselt vanemate endi vaimsest seisundist. Laps on nii palju haavatud kui haavatuna tunneb end nõrgem. Õnnetu vanem. Mahajäetud partneri maailm on pärast lahkuminekut sageli pahupidi pööratud. Kehvemal juhul tunneb inimene, et ta ei püsi enam üldse pinnal. Kuidas tulla toimetundega, et armastatud inimene vedas alt? Mis sel kõigel üldse nüüd mõtet on? Ta ei jaksa elada ega võidelda ega teha nägu, et kõik on korras ja ta kurbus vaheldub vihaga. Sageli kaasneb lahkuminekuga turvatunde kadumine ning mahajäetud partner peab hakkama saama kangelasliku teoga et tema äng ja kindlusetunde kadu ei kanduks üle lapsele. Võimalik, et mahajääja ei taha ekspartnerist mitte midagi enda jaoks selgena hoida. Võimalikult tahaks ta täielikult unustada. Ent paraku too jääb alati kaasvanemaks, kellega ollakse energeetiliselt seotud oma lapse elupäevade lõpuni. Isegi kui see partner oli partnerina kehvapoolne, on ta suure tõenäosusega siiski vanemana adekvaatne. See mõte siis ma tahan öelda, on see, et mahajäetud partneri kibedus võib-olla ruineerima kui teise vanema eemaldumine. Sõltuvalt vaimsest seisundist võib mahajäetud partner tahta hoida lapsest kinni kui päästerõngast mis annab talle veel ainsa põhjuse vee peal püsida. Ja kui teine vanem tahab last mõnekski ajaks enda juurde võib maha jäätul tunduda, et ühtki pidepunkti pole. Kui ma kirjutasin oma eluterve kärgpere käsiraamatut, küsisin Doris Kareva loa kasutada ühtema luuletust. Nii et nüüd tuleb pere saate luulenurk, Doris Kareva, siis ma ei hoia sind kinni. Hoian kõigest kaks rida. Aga kui palju mõtet? Ära hoia oma last kinni, et ta ei saaks suhelda teise vanemaga. Hoia teda lubada, armastada oma teist vanemat. Laps ei ole sinu omand. Oma lapse armastamine tähendab mõistmist, et ta on iseseisev olend, kelle sünniõiguse hulka kuulub õigus kahele vanemale. Paljud üksi jäänud vanemad kipuvad võtma lapse teise vanema juuresviibimist, kui minu laps on nüüd kuskil seal nende juures. Siit soovitus valutamale vanemale. Pea meeles, et see pole mitte ainult sinu laps vaid kasu ekspartneri laps. Soovitus mõlemale vanemale igal juhul soodustada seda, et sul laps veedaks aega teise vanemaga. Lapsel on õigus veeta mõlema vanema juures aega. Veel tahaks valutavale vanemale südamele panna ära toetu lapse peale jagama sügavaid negatiivseid tundeid teiste täiskasvanutega, sõpradega terapeudiga, aga ära koormama lapse psüühikat. Laps ei saa olla sinu tugi, sinu raskus vajutab ka tema viltu. Kui sa langed depressiooni, võid sa täitsa ära vajuda ning su lapsest võib saada väike täiskasvanu, kes tunneb sinu eest vastutust. Kes kardab sinu juurest lahkuda ja kes peab sinu meeleolu üleval hoidma? Sul ei ole oma lapse käest mõtet küsida, et kas tal on sinu jutu kuulamine ja sinu emotsioonide talumine kurnav. Suure tõenäosusega vastab laps hoolivalt, et ta jaksab sind toetada küll, et pole hullu. Aga on ikka hullu küll. Laps toetab siin sellepärast, et tal on sinust kahju. Ta teeb seda enda arvelt ega pruugi sulle rääkida tõtt. Seda, et see on tema jaoks raske. Säästke oma lapsi. Stabiilne vanem suudab pakkuda oma lapsele tuge lahkuminekuga kaasnevate elumuutuste juures. Ebastabiilne, pettunud, vihane, vanem aga peegeldab lapsele oma seisundit, tahab ta seda või mitte. Kahjuks peab sellisel juhul laps lisaks oma Segadusele pastakatele, tunnetele ja vaevale hakkama tuge pakkuma ka oma õnnetule vanemale. Ta muretseb vaevatud vanema eest ja see käib lapsele üle jõu. Hoida lapse elu- ja kasvukeskkond rahulikuna ning kibeduse vabana. See nõuab vanematelt palju isiksusliku küpsust ja tugevat tööd iseendaga. Mõnikord terapeudi abil. Selline saade sai siis täna. Täna ma ei saagi siia panna, seda mu saadetes tavaks saanud enesearengu küsimust, kuna see teema kõike ei puuduta. Aga pisut siiski, kui sina, hea kuulaja oled ise sellises olukorras, et paarisuhe on lagunenud siis kas sa oled teinud kõik, et lapsel on võimalik suhelda pingevabalt mõlema vanemaga? Meie elu on jõudnud sellisesse punkti, kus peaaegu igaüks meist teab mõnd lahku läinud paari, kel on laps. Kas nemad on suutnud minna lahku nii et lapsel on hea kontakt mõlema vanemaga? Kui mitte, siis on neil aeg peeglisse vaadata. Ja võib-olla on sinu asi neile seda peeglit näidata. Aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet? Mina olen Katrin saali, Saul. Peresaadet saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni ülejärgmisel neljapäeval õhtul kell seitse. Seniks aga soovin teile kõike head. Hoolige üksteisest ja iseendast ja kõigist lastest meie ümber.