Tere, hea kuulaja, sa kuuled peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul stress ja pinge on sisuliselt sünonüümid. Aga kõik inimesed ei muutu stressiseisundi tõttu ärevaks. Paljudega muutuvad. Ärevus on nendega kaasas igapäevaselt nagu vari. Äreval inimesel süda klopib, käed värisevad. Kehvemal päeval on süda lausa paha. Kõhus keerab, pea käib ringi. Hingata on raske. Raske on ka keskenduda, pean, paks mälu võib alt vedada. Söögiisu on olematu või vastupidi. Ärevuse maandamiseks käivad hambad päev läbi millegi kallal. Uni pole sügav ega rahulik ja inimene ei suuda uinuda, ei, vastupidi, ärkab patuselt vara. Inimene ärevuse seisundis ei leia endale asu. Mõnelgatab külm higi keha. Teisel vastupidi, viskab keha kuumalaineid. Selget pead on ärevana raske hoida. Tundub justkui, et kehal on midagi viga. Aga keha viga saab alguse hoopis peast. Mõtetest äreva inimese meel on murelik ja rahutu. Tam, pinges ja pinges inimene ärritub kergesti. Kui sa näed inimest, kes ärritub lihtsa küsimuse peale, et millal sa tuled või kuidas elad või kui sa näed liikluses kedagi, kes ajatab, siis võid kindel olla. Tan ärevuses. Täna räägimegi ärevusest. Minu tänane vestluskaaslane on nõustaja, holistiline terapeut ja koolitaja Kadi Kütt. Tere, Kadi, tere. Peresaade on keskendunud inimeste omavaheliste suhete ja nende probleemide kirjeldamisele ja siiani ma ei ole peresaates võtnud eraldi vaatluse alla ühtegi nõndanimetatud vaimse tervise häiret. Aga ärevus, olles küll inimese sisemine nagu vaimne ja hingeline seisund, mõjutab suhteid inimeste vahel, sealhulgas siis ka paarisuhet. Ja samal ajal inimestel on probleemid olulistes suhetes ja see omakorda teeb inimesed ärevaks. Jah, ma olen sinuga nõus. Ta ärevust on täna tõesti väga palju. Ajakirjanduses nimetatakse ärevust lausa moehaiguseks või elustiilihaiguseks. Kui mõni aeg tagasi peeti järevust keskealiste probleemiks, siis täna kurdavad ärevust psühhiaatrile või perearstile juba algkooliealised lapsed. Nii et siin moest rääkida on Pole päris õige. Ja kui ma ise mõtlesin ärevuse definitsiooni peale, et kuidas teda nüüd niimoodi lihtsalt rahvakeeli öelda, siis võiks öelda nii, et ärevus on sisemine pingeseisund, mis on läinud üle inimese sisemise stressitaluvuse piiri. Ärev inimene tajub, et ta ei saa enam olukorraga ja või oma seisundiga hakkama. Võime öelda ka seda, et ärevus on üks sisemine seisund, mida põhjustavad vaimsed protsessid, ehk siis mõtted. Aga ta väljendub kehaliselt varieeruda siis mõningatest kehalistest ebamugavustest kuni äärmiselt häirivate kehaliste sümptomite nii ja mõnikord lausa paanikahoogude nii välja. Jah, ärevusel on tõesti õige mitu nägu, et ta võib tulla väga järsku hästi tugeva hoona, mis tõesti hõlmab kogu keha. Et siin me räägime siis paanikahoost. Aga ärevus, võib-olla ka niisugune salajane, mis juskui tiksub kuklas hommikust õhtuni. Aga ka selline ärevus tegelikult mõjutab kõiki mõtteid, kõiki suhtumisi ja tegevusi. Ärevus võib ilmneda näiteks pärast mõnda stressirikaste olukorda, kui näiteks inimene langeb kallaletungi ohvriks või liiklusõnnetuse ohvriks. Ärevusse puhul räägime siis, kui inimene kardab paaniliselt mõnda objekti, näiteks mõni kardab ämblikke, teine kardab madusid, kolmas kardab pimedat ruumi. Või siis, kui inimene kardab paaniliselt mõnda olukorda. Näiteks kardab sõita liftiga lennata lennukiga või ka teiste inimestega suhelda. Ärevusest räägime ka siis, kui inimest valdavad sundmõtted või niisugused korduvad mõtted, mis ei anna talle asu. Näiteks kardab inimene, ta teeb oma lähedastele haiget, ta käitub näiteks oma lastega ebanormaalselt, teeb neile niisugust kahju, mida ta hiljem enam korvata ei saa. Või siis räägime sundtegudest. Näiteks on neid, kes enne kui nad saavad kodust välja minna, peavad kümneid kordi kontrollima, kas triikraud sai pistikust välja või kas uks sai lukku. Isegi kui ta on kontrollinud seda 10 korda, ta läheb välja täika järele just täpselt nii ongi, et neid ärevuse võimalikke ilmnemise vorme on väga-väga palju ja siis muidugi see ärevus, millest päris alguses rääkisime, et ta kuskil kuskil tiksub, tal justkui nagu ei olegi tegelikku põhjust. Aga ometi inimene on hommikust õhtuni ärev ärevus saadab teda igal päeval, jah, just kõik need sümptomid ja mida ma alguses ette lugesin kätevärinast kuni sellise sisemise ebameeldiva tundeni. Et ärevusega on nii, et midagi on juhtunud oleviku hetkes, võib olla palju pinget. Aga võib olla ka nii, et mitte midagi polegi juhtunud. Et kõik on justkui hästi, aga mõtted on minevikus, kus midagi olulist juhtus või vastupidi, juhtumata, et inimene kaotas midagi või inimene ebaõnnestus või tegi minevikus mingi vea ja selle vea tagajärjed on temaga kaasas siis oleviku hetkes. Aga võib olla ka nii, et midagi on juhtumas hoopis tulevikus. Ja inimese mõtted on eelseisval sündmusel, on ta siis esinemine, eksam, mingisugune suur, tähtis sündmus, kas kooli lõpetamine, abiellumine, on ta siis negatiivne või positiivne, eks me kõik ole ju aeg-ajalt pinges. Jah, ma usun ka, et need olukorrad, millest sa räägid, ütlesid, et need on tuttavad igale ühele aga siin olekski paslik rääkida. Ta on olemas terve ärevus ja ebaterve ärevus. Et tegelikult on ju iga inimese elus niisugusi, olukordi, mis panevad südamed ekslema ja ja võib-olla takistavad hingamist ja paneb pea ringi käima. Et see on normaalne stressiolukorras keha käitub nii, meil on stressihormooni veres lihased pingestuvad Me hakkamegi kiiremini hingama, sest et rohkem vajame hapnikku. Et see ongi terve ärevus ehk ettevaatlikkus. Me oleme valvsad, valmis ootamatusteks korral reageerima ja et ärevus justkui valmistab meid ette kas mingiks hirmutavaks olukorraks või lihtsalt olukorra muutuseks, et me oleksime nagu reaktsiooni valmis. Kõige tuntum ärevusttekitavam asi on avalik esinemine muule, kui peaaegu kõik inimesed kaotavad naljasoone ja, ja nagu mõistus juskui takerdub. Et paljudele inimestele valmistab ärevust teiste tähelepanu ja ka võõrasse kohta minemine või mingisuguse tundmatu tegevuse tegemine. Jah, et see me võimegi öelda. Normaalne ärevus, ebanormaalne on ta sellisel juhul või ebaterve, kui me jätame esinemata, kui me jätame nendesse olukordadesse minemata. Ehk ebaterve ärevus on siis see, kui kui ärevus hakkab juba meie igapäevast elu segama, näiteks? Ta oli justkui ei olegi põhjust selle ärevusel oht on minimaalne või siis väga ebatõenäoline, kui me mõtleme liftiga sõidu peale, et noh, kui tõenäoline on, et, et lift alla kukub ja kõik, kes seal on, surma saavad. Aga ometi inimene kardab või keeldub lifti astumast. Või siis on ebaterve ärevus sellisel juhul, kui sümptomid on nii tugevad, intensiivsed ja kestavad nii kaua, et see hakkab füüsilise tervise peale. Sest et kujutad sa ette, kui, kui sa oled kogu aeg pinges, kogu su keha on pinges. Sellisel juhul on ju häiritud hingamine ja südametöö ja kõikide organite töö. Pea valutab, kael on kange, selg on valus, seedimine on häiritud, immuunsüsteemi ei saa normaalselt toimida. Ehk sellised Pideva kroonilise ärevuse tagajärjed füüsilisele tervisele on kaunis laastavad uni joa, eks ole, taastumise periood on ju ka ärev, et meie oma mõtted tekitavad ju meile ärevust. Siin ongi see naljakas oli, et vaenlane on meie enda sees ja ja kui sa nii ütled vaenlane meie sees, siis me oskame ennast ikka väga hästi ära petta ja seda vaenlast üldse mitte märgata enda sees. Et on ju võimalik ka nii, et selliseid tavapäraseid ärevuse sümptomeid justkui esinegi, et pea ei käi ringi ja süda ei bukerda. Aga probleemid õieti sümptomid, mis probleemile viitavad, on olemas, lihtsalt inimene pole ise teadlik nendest näiteks pidev sisemine ärev dialoog iseendaga või muretsemine saabuva päeva pärast või kui võrdleme ennast teistega ja tunneme, et jääme pidevalt alla tahame olla täiuslikud, tahame kõike kontrollida. Ka need on tegelikult märgid suurest sisemisest ärevusest, räägime natuke muretsemisest, on nii eestikeelne selline huvi asi, eks ole, et me muretseme kõigile. Nii ongi, ja mis siis, kui mind lastakse homme töölt lahti või kuidas ma siis hakkama saan, kui mees ühel hetkel leiab teise ja, ja mu juurest ära läheb ja et tõepoolest me muretseme asjade pärast, mille puhul me ju ei tea, kas need tulevad või mitte. Inimese aju on ikka uskumatult andekas, igat sorti probleeme genereerima. Aju jaoks ei ole mingi vaev kujutada ette kuitahes hirmutavat asja, mida tulevik võib tuua. No neid ikka jagub, eks ole, kes kangestuvad hirmu krampi kui ka tema ise või tema lähedane satub tema jaoks ohtlikku olukorda, näiteks. Peab istuma lennukile või sõitma libedat teed, et inimene muretseb ja tema fantaasia maalib sõna otseses mõttes vertarretavaid pilte siis lennuki või autohukust ja iseenesest on, on selline muretsemine natuke nagu normaalne, ega me ju hoolima oma lähedastest, aga selline tunne, kui ma ei muretse, siis siis võiks temaga midagi juhtuda, et justkui see muretsemine hoiab midagi ära. Jah, nii nii ärevad inimesed mõtlevad küll, et ma muretsen selle pärast, et, et siis siis asi ei juhtu. Aga see sinu näide, eks, et kui kui lähedane istub lennuki peale, et jälle kui me räägime niisugust tervest reageerimisest, siis tasub endalt küsida, et kas ma saan selles olukorras midagi teha? Tegelikult ei saa tegelikult minust ei sõltu mitte midagi, kuidas, kuidas lennukisõit läheb ja kuidas see lähedasel seal läheb, et et sellisel juhul on, on muretsemine mõttetu ja eks me nii peamegi endale ütlema, et ega siin ei jää muud üle ka see fantaasiarikkus meid selle koha peal ei aita mitteks rahas. Veel, millised meie oma mõtted tekitavad meis ärevust peale muretsemise. Ja üks oluline viis, kuidas me oma sisemist ärevust kasvatame, on negatiivne tõlgendamine ehk et kuidas me läbielatut endale selgitame. Ma toon siin ühe lihtsa näite. Kui näiteks ma näen, et kolleeg kortsutab kulmu siis suure tõenäosusega tuli kolleegil meelde midagi, mille ta pidi ammu ära tegema või, või mingisugune tema enda probleem. Aga ärev inimene mõtleb siin, et see ei saa midagi muud olla, kui et ta minu peale pahane, mina olen midagi valesti teinud, minuga on midagi pahasti. Et see on see, kuidas me olukordi tõlgendame, tõlgendame negatiivselt või jälle hästi, tüüpiline näide, mida ma teraapias kohta on ikkagi väga palju. Inimene koondatakse ja selle taga võib ju olla ettevõtte omanike väga ratsionaalne otsus, et on vaja kulusid kokku hoida ja see on omanike õigus. Aga koondatud klient, siis inimene on vihane, hästi solvunud ja näeb selles aktis niisugust isiklikku kättemaksu või tööandja kiusu. Ta on pettunud, solvunud Ta on vihane, aga see kõik kasvatab ärevust. Et selle asemel, et öelda, et seekord läks nii, mul on kahju. Plaanid olid küll teised, aga, aga tõesti elus juhtub. Selle asemel ta tõlgendab enda jaoks katastroofilised taga negatiivselt ja loomulikult siis sisemine ärevus kasvab. Üks, mis on veel minu meelest väga valdav ärevus kasvatav mõtteviis, on täiusetaotlus, perfektsioni perfektsionism, et kõik, mis ma teen, peab olema Täiuslik. Ma ei tohi teha vigu, ma ei tohi teha midagi valesti, kõik otsused peavad olema õiged, kõik valikud peavad olema lõplikud ja õiged. Mulle on see hästi tuttav, ma olen ikka suure osa oma elust perfektsionismi taga ajanud ja ma tean, kuivõrd väsitav see on ja kuivõrd see tegelikult hoiab alal sisemist ärevust. Ma peaks sellest terve saate tegema, et see on ju niimoodi, et isegi kui sa saavutad nagu midagi, mida sa mõtlesid, et nii see peaks olema niimoodi saavutatud, siis saavutad selle ja siis on ikka selline aju, mu eesmärk ei olnud piisavalt kõrge. Või siis materjalide süüdistad ennast, otsib vigu, selle asemel, et tunnustada selle asemel, et näha seda positiivset, seal otsid vigu ja, või siis et miski ei ole kunagi piisavalt hea, et see jah, aga tuleb ikka sinna. No siin selle puhul palju kiidetakse meie edukusele orienteeritud ühiskonnale, et mulle küll tundub, et et inimesed kardavad olla nõrgad, kardavad, et nad ei muidu ei sobi või ei, ei võeta kampa. Et ärevate puhul on see mõte või see küsimus, kas ma ikka meeldin, et see on elulise tähtsusega küsimus ja see ongi see mootor, mis paneb neid täiust taotlema, sest muidu keegi ei meeldi muidu äkki võeta seltskonda? Jah, ja tema sisemine pinge, palun kogu aeg endal selline tunne, et ma ei ole ikkagi piisavalt hea, ma ei teinud piisavalt hästi, ükskõik kas siis käib emaduse puhul töövõtmise koha pealt partnersuhtes kogu aeg on selline tunne, et ma ei ole piisav. No eks see ole inimloomuses, et me tunneme ärevust muutuste ees, näiteks reisile minek. Huvitav asi, ma olen hästi paljudel inimestel seda kuulnud niimoodi ütlevad, et on, mul on ees mingi tore reisijana ärevus, aga siis, kui see reis hakkab jõudma juba lähedale, siis ärevus läheb nii suureks ja tekib see küsimus, vaid pidin ma tegelikult seda reisi planeerima, et kõik kuidagi nii see pakkimine, kui kõik need mõtted tekitavad hästi palju ärevust. Et nagu ma enne ka ütlesin, et tulevikus aset leidva toreda sündmuse ees võime me samamoodi ärevust tunda. Ja mõnikord sellisel määral, et enam ei saa, ei süüa, magada ega tööd teha. Ja las siis, Siiri Sisask laulab meile praegu sellest, kuidas temaga kunagi ei saanud süüa, magada ja tööd teha. Ärevuse tundega, eriti siis, kui ta on seotud positiivse ärevusega, on sellega on kergem toime tulla kui sõnastada või mõtestada ärevus enda sees ümber. Mõnikord aitab mõtted, ärevus on hoopis elevus. Et põnevus uue, tundmatu teadmatu ees, see ei pruugi olla sõnastatud meil ärevusena, vaid elevusena ja elevusega on märksa kergem edasi minna kui ärevusega, sest et elevus annab indu ja hoogu juurde. Ärevuse ja elevuse tunne kõhus on tihti sama, et justkui liblikad lendaksid. See on see tunne, eks ole, et justkui kõhus keerab. Adrenaliin toidab nii elevust kui ärevust. Uus olukord, turvatsoonist lahkumine, ükskõik mis muutus, et see toidab ja toodab ärevust. Aga see on jälle seesama tõlgendamise küsimus, et kui ma tunnen, et mul on liblikad kõhus, kuidas ma seda tõlgendan? Kas sõnastan enda jaoks, et saun, elevus ja hoopis teine energia, eks ole, hoopis hoopis teine tunne on asja kallale asuda? Ma olen nii elevil, jah, just, või nimetan selle hirmuks. Et on jah, meie enda küsimus, kuidas me seda enda jaoks tõlgendame. Elevus on nagu selline leviteeriv energia, mis tõstab ülespoole, kui ärevus on justkui gravitatsioonienergia, mis lükkab meid allapoole. Aga mõtleme siis sellest, et miks ärevus tekib hoolimata sellest, et ärevus on tänapäeval hästi sagene, kus ei osata sellele siiani selget põhjust anda. Meditsiinilistest materjalides räägitakse häiritud närvisüsteemist ja probleemidest ajukeemias. Üks on selge, et ärevuse kujunemisel mängib keskset rolli üks aju limbilise süsteemi osa mandeltuum mügdala mis annab meie mõtlevast ajust ehk frontaal kortexis tulnud infole emotsionaalse tähenduse. See tähendab siis seda, et mandeltuum on just see, mis väiksemagi ohu korral annab häiret ja justkui käsi meil siis ennast kokku võtta ja võidelda või põgeneda. Eks see on niisugune alarmsüsteem, just seal ka ei ole ja ei ole vahet, kas oht on, valitseb päriselt või on see ainult kujutletud. Enne rääkisime, et näiteks enne reisi, eks ole, inimene on ärev ja kujutleb end näiteks lennuõnnetust juba juba meie mandeltuum tegelikult reageerib päris suure kisaga nii hea, et meil pole nagu ärevana reaalset ohtu vajagi, piisab ainult mõttes sellele Äreva olukorrale. Nii ongi. Ja inimestena me erineme selle poolest, et ühel toodab aju rohkem stressihormooni kui teisel ja siin on arstide ja teadlaste seas väga palju erinevaid seisukohti. Ärevused käsiraamatutes räägitakse ka palju pärilikkusest, aga ka siin on küsitavusi või küsimusi palju ja, ja uuringud räägivad üksteisele vastu, nii et kindlat seisukohta ei ole. No suure tõenäosusega on ikka nii, et äreva inimese ajus on keemiline tasakaal paigast ära ja, ja võib-olla on probleem ka osaliselt tingitud geenidest. Kuid tänaseks on tehtud suur hulk uuringuid, mis tõestavad, et ärevuse kujunemisele mängib võtmerolli hoopiski keskkond ja kasvatus. Lapsed ju jälgivad suure hoolega vanemate käitumist ja kopeerivad seda juba väga väiksena. Nad õpivad vanematelt, kuidas ühes või teises olukorras käituda, mis on hea, mis on halb, mis on lubatud, mis on keelatud mille eest ma saan karistada? Peegelneuronid on need, mis meil aitavad niimoodi vanemate pealt õppida, malene, küsitlenud ämblikke, paaniliselt kartvaid lapsi, küsinud nende käest, et miks, miks nad kardavad ämbliku ja väga sage vastus on see, et aga, aga ema hakkab alati karjuma, kätega vehkima, kui ta ämblikku näeb. Et siin ei ole küsimus pärilikkuses või või sassi sajukeemias, vaid just nimelt õpime ära, kuidas on kohane reageerida. Ja ja üks nii-öelda oskus siis ongi jälle lapsepagasis juures, mida ta kannab läbi kogu elu endaga kaasas endale tegelikult aru andmata et ta on selle lihtsalt ära õppinud ja see ei peaks nii olema, ta teeb selle, kui ma elu keerulisemaks, mitte lihtsamaks. Lisaks oleme muidugi oma vanematelt saanud kaasa uskumused enda ja maailma kohta. Ma ei saa hakkama või inimesed on pahatahtlikud või maailm on ohtlik paik. Ja kui niisugusi asju meile lapsepõlves korratakse, siis need liiguvad otse meie alateadvusesse ja, ja teevad sinna endale pesa. Ja me ise ei teadvustagi, et me elame, käitume, mõtleme nende nendest uskunud uskumustest tulenevalt. Et need, need annavad ärevusele hoogu juurde. Aga mina olen veendunud ja, ja oma kümneaastase terapeudi töö ajal näinud, et ärevuse tegelikud juured on minevikus lapsepõlves ja tavaliselt ongi surutud hästi sügavale alateadvusesse viia, alateadvuses on varjul kogu meie elulugu, täitumata unistused, väljendamata jäänud vajadused, kõik hirmud ja valud. Kui laps näeb, et teda ei võeta tõsiselt, et talle ei lubatud ta ennast väljendada, tal ei lubada olla kurb või vihane siis ta surub oma vajadused alla ja, ja piltlikult öeldes neelab emotsioonid samamoodi alla. Näiteks kui lapsena on sulle tehtud haiget ja sa tahad nutta, aga, aga sul keelatakse seepärast, et näiteks öeldakse väiksele poisile, et sa oled suur mees, juba, ära nuta. Või siis tahab laps vastu hakata, sest et ta ei ole süüdi selles, mida, milles teda süüdistatakse, aga ta ei saa seda teha, sest ta saab karistada. Saab võib-olla veel hullemini peksa. Ja siis ei jäägi sellel lapsel muud üle, kui ta, kui ta tardub, kui ta neelab selle kõik alla, peidab endasse. Aga emotsioonid on energia, energia ei kao, kui me surume oma hirmu või kurbuse või süütunde sügavale alateadvusesse kehasse ja see jääb sinna alles. Lihtsalt ei teadvusta seda, ehitame hirmule ümber kaitsekihid ja loodame lihtsalt, et ei pea temaga iialgi enam tegemist tegema. Aga ometi mõjutab ta kõiki meie mõtteid ja tegemisi. Ja see, kui sa ütlesid, et seda näidet väiksele poisile öeldakse, et sa oled juba suur mees, ära nuta. Et see võibki hoopis täiskasvanu eas avaldada niimoodi, et kui tal tuleb kurbus peale, siis ta teab, et ta seda väljendada justkui ei või. Aga ärevus ta sees ikka ja ta ei oska võib-olla ka hakata midagi peale inimesega, kes on kurb, sest et ta ei ole harjunud ühte tunnet üldse endas ära tundma, seda väljendama ega ka teistes nägema ja terve nagu emotsioon, kui selline võib tekitada temas ärevust, ongi nii? Jah. Nii et lapsepõlve traumad mõjutavad meid, täiskasvanutena on tegelikult kahe saate teinud hingehaavadest, kus me Me rääkisime Peep Vainuga sellest et kuidas lapsepõlves mingisuguseid juhtunud, kui me nad nemad enda sisse ära kapseldame, võivad meile veel väga palju aastaid hiljem tekitada ärevust, kui seesama olukord justkui kordub mingil moel. Jah, kui täiskasvanuna juhtub meiega midagi sellist pisutki meenutab lapsepõlveolukorda sellist olukorda, millega me toona toime ei tulnud mingisugune sõna või näoilme või lõhn või mis heli mis tahes meenutab lapsepõlvetraumaatilist olukorda, siis siis selle käesoleva hirmuga või tunnetega koos tõuseb alateadvusest üles ka sinna peidetud vana tunne, vana hirm. Ja nii me siis tunnemegi ennast väga kehvasti sel hetkel. Ja et kui need vanad hingehaavad on tervendamata, siis need annavad justkui nagu hoogu juurde ka tänastes nii-öelda stressiolukordades meie ärevusele rohkem hinge, rohkem ärevust, just nii ongi. Jälle üks hästi tüüpiline näide, klint tuleb teraapiasse ja tema probleem on see, et, et tal on kuri ülemus, et ta kohe ei talu seda, kui ülemus tuleb vaid uksest sisse ja juba on tema sees ärevus, kliendi sees, ärevus kõhus keerab ja ta tunneb, et ta minestab ära. Miks, sest et ülemus lihtsalt heidab kos kurja pilgu või või kuidagi trambib ekstra jalgu või lööb liiga kõvasti ukse kinni või teeb midagi, mis näiteks meenutab kliendile seda, kuidas tema isa temaga käitus Trumpi seakarjus ja, ja puhistas vihaselt. Ja, ja võibki olla nii, et rohkem polegi vaja, kui kliendil juba ärevus läheb nii suureks sees, et ta ei tule sellega toime, piisab sellest, et ülemus ainult seisab vaikselt laua kõrval. Et sellisel juhul meile teraapias ei piisa sellest, kui me käsitleme ainult suhet ülemusega, vaid vaid siin on ikkagi ilmselt, et ilmselgelt tegu ebaterve ärevusega, et miks läheb ärevus nii suureks, meil tuleb uurida, kus on selle ärevuse juured, miks nii lihtsad ja igapäevased olukorrad, sest no ikka juhtub, et keegi on vihane meie ümber või või kuidagi käitub meie arust ebaadekvaatselt, et miks see meie sisemist ärevust nii palju kasvatab, et olukorraga toime ei tule. Ja, ja üks asi on veel, miks tänastes stressirikastes olukordades kõik need vanad emotsioonid kipuvad pinnale tulema, et meie kehal on üks niisugune, noh, ma arvan, et hea omadus keha tahab vabaneda kõigest sellest mis on vana ja mida ta enam ei vaja. Et siin võib mõelda kas või kõhulahtisuse või oksendamise peale, et see on ka viis, kuidas keha vabaneb vanast. Et täpselt samamoodi tahab ta vabaneda vanadest emotsioonidest, sest et kui see emotsioonide energia ei saa kehas vabalt liikuda, siis moodustuvad kehasse energiablokeeringud ja need ei lase kehal normaalselt funktsioneerida. Et kujuta nüüd ette, et hirm, mis on su kehas paljude kaitsekihtide all ja mis on aastakümnetega jõudu kogunud hakkab nendest kihtidest läbi murdma sel hetkel, kui sa lähed tööle, kus, kus on niisugune ülemuseks, kes jalgu trambib näiteks. Või on selline partner ealisus, keha ta kuidagi vaatab kurjalt, Rinus aktiveerub, eks ole sinu oma lapsepõlves kogetud ema või isa ja väga tüüpiline olukord ja, ja hirm tõuseb jõuliselt kehas ülespoole ja pusib ja võitleb ja ja tahab vabaks saada. Otse loomulikult toob see kaasa halva enesetunde, süda puperdab, ajab hingeldama, pea käib ringi. Ehk et ärevus aina kasvab ja see halb enesetunne ehmatab. Ja see muudab veel ärevamaks. Ehk ühel hetkel leiab inimene ennast surnud ringist, et ärevus toidab ärevust ja ta enam ei oska sellest ringist kuidagi välja tulla. Aga ta ise ei teadvusta. Mis on põhjus, kust see kõik pärit on ja miks ta niimoodi tänastes olukordades käitub. Ja kuna me ei mäleta sageli oma minevikust pärit valu või ei taha sellel lihtsalt otsa vaadata, sest somb valus. Et siis jääbki mulje, et ärevus lihtsalt tuleb, sümptomid tulevad, ei tea kust ja, ja lihtsalt vallutavad. Aga, aga nii see ei ole, ärevusel on alati põhjus. Kui ma küsin oma klientide käest, et millal ärevus neil algas siis saan hästi sageli vastuseks, et et nad ei tea ja nende meelest nagu pole midagi niisugust juhtunud. Et midagi nii koledat, et ärevus võiks nii tugevalt märku anda. Aga ma olen üsna veendunud, et ärevus ei tule ootamatult, inimene lihtsalt ignoreerib hoiatussignaale. Näiteks on ta pidevalt väsinud. Ta on jõuetu energiat ei ole elurõõmu, poled ei maga. Nii nagu päris saate alguses rääkisime, et need on ju kõik märgid kogunevast ärevusest. Lihtsalt ei teadvusta, aga mõnikord ei ole ka isegi lapsepõlves midagi, vaid lihtsalt inimese enda antud hetke elukorraldus on selline. See toidab ärevust ja meil on meeletu töökoormus ju paljudel ja hästi kiire elutempo ja tegutseme mitmel rindel korraga. Ja noh, lisaks muidugi terapeudina me ju näeme, kui kehvad on lähisuhted. Ma arvan, et see on üks, üks päris tõsine probleem, et meil on krooniliselt puudu tähelepanust, hoolimisest, armastusest, et see toidab, toidab ärevust või siis tarvitatakse alkoholi liiga palju või tarvitatakse ravimeid liiga palju või on toit ebatervislik? Kusjuures tavaline, et liiga palju tarbitakse just nimelt selle jaoks, et vähendada sisemist ärevust just alkohol väga tüüpiline, nii-öelda pääsetee, justkui mis peaks päästma ärevusest, aga teada on ja uuringutega selgeks tehtud, et see on, see on väga libe tee, sest hetkeks on kergem olla. Aga pikas perspektiivis alkoholi ainult kasvatab ärevust. Ja üldse öeldakse, et tänapäevases maailmas on liiga palju infot, meil on liiga palju valikut, meil on liiga palju teha ja meil on liiga vähe aega ja meil on liiga kiire ja kõik need liigad kasvatavad ärevust ja need on just kaasaja märksõnad, mis sa praegu ütlesid. Et kõigega hakkama saada, igal pool kohal olla, kõikide inimestega ka suhelda ja mitte millestki jumala pärast ilma jääda. Et sellepärast me peame kasvatama endast niisugused tõelised rööprähklemise meistrid. Aga, aga see lõpeb sellega, et oleme hästi hajevil, paneme killustunud, meie keha ei mäleta enam, mida tähendab olla rahulik ja lõdvestunud. Et see on üks hästi niisugune selge märk sisemisest ärevusest, kui meie teraapias on alguses alguse lõdvestus rännaku alguses. See on niisugune seitsme minutiline juhendatud lõdvestus ja siis ütlevad inimesed, et ma ei mäleta, millal ma viimati sai niimoodi lihtsalt olla, ilma et ma oleks kuskile pidanud tormama midagi lahendama mingisuguseid probleeme lahendama. Meil ei ole enam elus aega selleks, et lihtsalt olla nii ja siis läheb, eks ole, ärevus, nii kõrgeks etappi võetakse kas siis nagu enne rääkisime alkohol või söömine või poodlemine või kõrvalsuhted või liigne sport. Ja see on see, mida terapeudid kutsuvad kolm nurgastamiseks. Sellest on meil Monika Koppeliga tehtud ka üks saade. Et kui ärevus läheb liiga suureks, siis me hakkame midagi tegema, et seda ärevust vähendada. Aga üks teema veel, mis on väga suur ärevuse tekitaja, on üksindus ja rohkem kui üksindus. Üksindus on tegelikult päris tore asi, aga üksildus? Jah, mulle tundub ka, et üksildus on, on tõepoolest tõsine probleem, et hoolimata sellest, et meil on hästi palju tegevusi, et me rööprähklemine mitmel rindel ja, ja on väga palju suhteid ja kui mõtleme Facebooki leht, siis on inimestel sadu kui mitte tuhandeid turu nii öelda, aga, aga hinges on üksildus väga palju. On üksildust paarisuhtes, nii nagu ma enne rääkisin, inimesed teraapias kurdavad, et ma küll räägin, aga ta ei kuula. Palun, aga ta ei hooli, et meie meievaheline lõhe on kasvanud nii suureks. Aga ometi olete minuga nõus, et, et me kõik tahame oma elu jagada, eks nii head kui halba, et aga, aga kui tunneme ennast üksildasena paarisuhtes, siis, siis ei saame mingist jagamisest rääkida. Meie kõik ei ole ka paarisuhtes üksi ikkagi väga paljudel ka lihtsalt ei ole elus partnerid. Nii on, ja mis on veel üks minu meelest täitsa trend on see, et aina rohkem noori läheb välismaale kas õppima, karjääri tegema või niisama seiklema. Ja nad ei kohane seal. Tundub vahva võtta, seljakott selga ja, ja minna Austraaliasse näiteks või Hispaaniasse apelsine korjama. Aga nende noorte hulk teraapias ka või teraapia klientide aina kasvab, et nad siin justkui lõikavad oma juured läbi. Aga, aga seal mujal ei leia oma kohta ei leia nii-öelda oma inimesi ja ka need ümberringi võib olla väga palju inimesi ja palju suhtlemist, aga ometi hinges on väga suur üksildus. Ja just eksistentsiaalne üksildus on psühholoogide sõnul üks oluline ärevuse põhjus. Oleme näiliselt koos, aga tegelikult põhjatult üksi ja tegelikult muidugi filosoofiliselt ju ongi nii et me sünnime siia maailma üksi ja me lahkume siit ilmast üksi aga väga paljudele. Siiski on üksi olemine hästi suur pinge. Ja selles suures sisemise ärevuse fooniga elus või mõnikord ka elu tunduda suur hädaorg. Tahaks mind lolli nagu remontida kui Parma peale Elisa häda. Ta härra mada kannatuste rada on õnnetuste jada ja tundub, et igavesti taluma seda häda, häda ja viletsust, häda, keegi mu palveid ei kuulegi Grahale. Peresaade. Räägime nüüd sellest, mida saame teha, et ärevust vähendada, et kuidas saab terapeut inimest aidata ja mida inimene ise saab teha, ärevust natukenegi vähendada. Nagu me enne rääkisime, et, et me oma elukorraldusega suudame ikka ärevust päris hoolega ise toita. Et kõigepealt tuleks viia läbi inventuur oma igapäevases elus, me võime ju endaga teha tööd teraapias või käia enesearendamise koolitustel aga uus olukord ei kesta kaua, kui me oma igapäevases keskkonnas ja suhetes muutusi ei tee. Minu meelest tore endalt ausalt küsida selliseid küsimusi, kas ma lähen hommikul uuele päevale vastu rõõmu ja entusiasmiga. Kas ma olen oma tööga rahul või pean oma hinge müüma? Millised on mu suhted otsese juhiga, kas kolleegid toetavad mind? Kas raha küsimused tekitavad stressi? Hästi oluline on, et inimene tunneks ennast oma kodus mugavalt ja, ja turvaliselt ka kodukohta, võiks siis endalt neid ausaid küsimusi küsida. Kas ma hoolitsen oma tervise eest piisavalt? Ja muidugi täna oleme rääkinud juba lähisuhtest, kas ma olen oma partneriga õnnelik, kas ma saan suhtest vajalikku toetust ja tähelepanu ja armastust? Ja üks, millest me ei ole veel rääkinud, on suhted vanematega, et ma arvan, et ka sellele valdkonnale tasuks aus ja kriitiline pilk heita, et kas mu suhted vanematega on vastastikku austavad ja toetavad sest hinges on vanemad meile väga tähtsad. Ja, ja seetõttu tõepoolest tuleb näha vaeva, et ka need suhted oleksid korras. Jah, no öeldakse, et inimese subjektiivne õnnetunne seisab neljal suurel vaalal, et tema suhted tema finantsid, seal siis turvatunne, tervis ja töö. Et kui seal on kuskil rahulolematus, siis selge see, et see tekitab ärevust. Ja eks me tavaliselt oma hinges ikka teame ka, millist muutust me tahame. Et see ärevus võiks väheneda, aga raske neid muutusi teha ja olen nõus, on tõesti raske. Aga eks sul õigus ole, et kõikide nende teraapiaseansside ja koolituste mõju on üürike, kui me neid muutusi oma elukorralduses, kui me seda arenguvestlust iseendaga maha ei pea ja inventari ära ei tee. Ja, ja ka sellise emotsionaalse toetussüsteemi olemasolu on inimesele väga tähtis, et need on siis pereliikmed, sõbrad ja kogukond et ka kui nendes lähisuhetes mitte ainult siis nagu paarisuhtes ja vanemate suhetega, aga ka sõprade ringkonnas ja kogukonnas on suhted kuidagi keerulised, siis ka see kütab ärevust. Jah, paljud pikaealisust käsitlevad uuringud on just kogukonna tuge pidanud hästi oluliseks teguriks. Mis siis aitab inimesel ennast hästi tunda ja tervena tunda, terviklikuna tunda. Nii, üks on siis inventuur, aga veel enne rääkisime, et tegelikult meie enda mõtted on need, mis ärevust toidavad. Mingit tööd vist peaks tegema omaenda mõtetega või? Jah, kui inventuuri ka peaksime ise hakkama saama, siis töömõtetega seda on iseseisvalt juba keerulisem teha, et me neid inimesi, kes väga selgelt teadvustavad oma mõtteid ja teadvustavad seda, kuidas nad iseennast oma mõtetega vaenavad ja oma ärevus kasvatavad on vähe, sest meil ei ole keegi seda koolis õpetanud või kodus. Et seetõttu siin oleks juba hea küsida abi, kas siis psühholoogilt või erapeudilt. Terapeut aitab inimesel ärevust tekitavaid mõtteid ja uskumusi ära tunda. Et et inimene õpiks tähele panema, kuidas ta iseennast kogu aeg materdab ja süüdistada pea ja õpiks nägema, kuidas ta ikka jälle ise justkui sellele negatiivsele rajale pöördub, kui me enne rääkisime, et meil on alati valik, kas me tõlgendame meiega juhtunut positiivselt või negatiivselt et kuidas me harjutame ennast ikka ja jälle nägema negatiivset, meil on vaja kedagi kõrvale, kes näitab, et nüüd sa teed seda jälle, aga vaata, teine võimalus on ka olemas, teistmoodi mõelda, et sageli öeldaksegi, et kuidas teraapia saab kedagi aidata, et teil ei ole seal Piega võlupulbrit. Et aga, aga seal ka põhiline küsimus ongi see, et aga miks sa mõtled niimoodi, kui sa mõtled, et kuidas sa maailma tajud ja kuidas sa mõtled, et sellele tähelepanu pööramine võib-olla juba tervendav ja, ja üks asi on siin veel, mida mina alati teen, pea kõikide klientidega, räägin tahtest, et meil on inimestena, kes nii vägev tööriist nagu tahe. Ehk tegelikult on meil valik, tehase otsus, millele oma tähelepanu pööranud, siin on vaja tahet kasutada, teha, võtta vastu sisemine otsus. Nüüd aitab, nüüd ma hakkan teistmoodi mõtlema, nüüd ma harjutan ennast mõtlema või pöörama oma tähelepanu positiivsele rõõmustaale. Nüüd ma tunnustan ennast pigem, mitte ei kritiseeri. Et siin on ka terapeudi abi väga teretulnud või väga vajalik. Minu käest on sageli küsitud positiivset enesesisenduse kohta, et on neid, kes afirmatsioone hoolega kasutavad ja neid siis, kes selle üle naeravad, et see on selline ameerikalik eneseabi puudu, aga mina usun, et see tõesti aitab, et aastakümneid tagasi olid teadlased kindlad, et nii aju on muutumatu, aga täna me teame, et aju on tegelikult väga plastiline. Ja teame, et me oma mõtetega muudame, vajume, loome ajus pidevalt uusi närvivõrgustikke. Ehk et kui me pöörame teadlikult tähelepanu positiivsele ja rahustavale näiteks kordame endale positiivseid enesesisenduse, kõik on hästi, ma sain hakkama siis sellega me muudame oma aju struktuuri lausa ja, ja ajutegevusmustreid. Et igal juhul tasub seda teha mõne hea eneseabi ja kiirabimeetod, jah, kuigi mõtlemist peatada oskavad ju väga vähesed inimesed, on ju, et õpetus, mõtle positiivselt. Igal igal juhtumil ei aita ja sellele, kes sul seal hetkel positiivsest mõtlemist soovitab, kui sa oled ise omadega mustas augus, tahaks lihtsalt nagu tõesti panniga aidata. Aga siiski, kui ei jaksa mõelda ka positiivseid mõtteid, siis vähemalt võiksime nii palju eri ta enesedistsipliini, et mitte mõelda neid negatiivseid, et ma ei saa millegagi hakkama, võimul läheb niikuinii kõik untsu niikuinii min keegi ei armasta. Et see on päris selge, et kui ei jaksa olla positiivne, siis vähemalt ära ole negatiivne katse olla neutraalne. Aga see vajab harjutamist, harjutamist ja ja tahaks öelda, aga kõigile need, kes on näiteks lennusõidu või autosõidu ärevad. Et kui sa tahad just sel hetkel oma lähedasele mõelda, siis selle asemel, et kujustada neid õudusstsenaariumeid ja üle mõelda, et siis üks variant on, on fookus, mõelda ja visualiseerida näiteks ümbritseda lennuk oma armastusega, et hoida selle pardal kõik inimesed tervena, mitte kujustada seda katastroofi. See on jah, hea variant, nii et üks on siis jah, seda tehakse ka käitumiskognitiivsest teraapiast päris palju, just nimelt uuritakse neid mõtteid ja öeldakse, et iga mõttega ei pea kaasa minema. Et käitumiskognitiivsed terapeudid armastavad öelda ka niimoodi, et et mõtetega nagu bussipeatuses, et sa seisad ja ootad bussi ja ta ei lähe ju iga bussi peale, mis sulle ette tuleb vaid ootab oma bussi, et seega ei pea kaasa minema iga mõttega, mis sul tuleb. Aga see eeldus on see, et sa õpid oma mõtteid tundma, et sa vaatad, kuidas nad tulevad ja siis otsustada. Nii. Okei, ma näen, et ma lähen jälle oma negatiivsetesse mõtetesse näiteks, et temaga juhtub midagi või mul läheb kõik halvasti ja ma ütlen endale stopp. Ma ei lähe selle mõttega kaasa. Teatan teile mõte, aga, ja see on nagu väga suur meeleteadlikkust nõudev. Räägime natukene ka sellest, kuidas saab teha sügavama tööd oma lapsepõlveprobleemidega, et neid siis blokeerunud emotsioone vabastada. Jah, kui tahame teha sügavamat tööd lapsepõlveprobleemidega või traumadega, et siis üks asid, me uurime neid allasurutud emotsioone, aga ka alateadvusesse peitu pandud uskumusi ja eesmärk, selle sügavama töö eesmärk on tuua vana trauma pikkamööda teadvusesse, see uuesti läbi elada ja, ja vabastada need toona allasurutud emotsioonid. Eesmärk ongi siis, et meie keha vabaneks sellest vanast, et, et see allasurutud hirm ei mõjutaks meid enam täna, kui me enne rääkisime sellest ülemuse näitest, eks, et ma suudaksin mis tahes olukorras jääda rahulikuks, jääda kehaliselt, mitte ainult meile lihtsalt rahulikuks ja reageerida, nii nagu täiskasvanu reageerib mitte lasta siis nendel vanadel lapsepõlve emotsioonidel ennast mõjutada ja, ja endale ärevus sees kasvatada, et ühesõnaga, kui me enne rääkisime, et ja inventuur oma igapäevases elus, siis see tähendab inventuuri oma senises elus oma lapsepõlves vaadata, et mis on olnud seal need juhtumid, mis on tekitanud minus sügavaid negatiivseid tundeid, kas siis hirmu, viha, kadedust, võib-olla kurbust, alandust, süüd, häbi ja kuidas need toidavad tänasel päeval ja just nii. Aga mida saab inimene ise ärevuse leevendamiseks ja tervise taastamiseks teha? Kõige olulisem on siin õppida ennast lõdvestama, õppida rahulikult hingama, see kõlab natukene triviaalselt, tundub nii. Nii elementaarne, eks, aga aga nagu ma enne ütlesin, meie kehad enam ei mäleta, mida tähendab olla rahulik ja lõdvestunud. Et siin on ka eesti keeles väga häid raamatuid, on olemas juhendatud meditatsiooni lihtsalt tuleb igapäevaselt seda teha, enesedistsipliin on siin väga tähtis, seda ma räägin kõikidele oma klientidele, nüüd ei piisa, sa proovid korraks mediteerida, proovid ühte hingamisharjutust vaid et sa teed seda iga päev selleks, et oma keha maha rahustada, et tuletada kehale ja meelele meelde, mida tähendab ennast hästi tunda, ennast kindlalt turvaliselt rahulikult tunda. Te oma igapäevasesse programmi tuleb lülitada mingi lõdvestav harjutus, rahulik hingamine ja sina rääkisid, enne sellest tõid selle lennukinäitajaid mingi positiivne kujustamine enda jaoks mingisugune väga tore kujutluspilt kasvõi olukorrast, kus ma tunnen ennast väga turvaliselt ja hästi, et ka see on üks väga lihtne võte mida inimene saab ise teha ja lõdvestada, seda harjutada me selleks, me ei pea alati viskama voodile pikali, vaid me saame seda teha igal hetkel töölaua taga istudes, televiisorit vaadates, autoroolis istudes kogu aeg panna oma keha tähele ja harjutada jälle ma lõdvestan jälle, lasen õlad vabaks. Hingan rahulikult kogu aeg endale seda meelde tuletada, et see on üks selline kohustuslik kodutöö, keele ja ükski inimene muidugi ei jaksa seda teha kogu aeg, aga vähemalt võtta endale mingisuguseid ajavahemikke, mida teha, aga see eeldab ühte olulist eriti olulist asja leet pidada meeles, et aeg-ajalt tuleb puhata ja väga paljud inimesed, kes nagu selle puhkuse kui sellise üldse oma elust on välistanud, et justkui, et et puhkus lisatakse pensionile ja pension võetakse postuumselt. Jah, ma olen sinuga täiesti nõus, et siin ju keegi teine meid aidata ei saa, me peame vaatama kriitilise pilguga oma päevakavale peale ja vägisi need puhkehetked sinna lihtsalt sisse kirjutama, sest sest teised seda teha ei saa, et see on jälle vaata kui huvitav, vajab jälle enesedistsipliini, jälle jõuame tahteni, et üks pidev niisugune enese eneseharimine käib sellega kaasas ärevuse tervenemisega. Mina lisaksin igal juhul looduse ja mina ise olen hästi loodusesõbralik. Et mina lihtsalt tunnen, et ma lähen ise ärevaks, kui ma ei ole saanud paar korda nädalas minna metsa. Ja et minu jaoks see just nimelt metsas kõndimine, uitamine koos sealsete loomulike metsa ja merehäältega on minu jaoks just nimelt see meditatsioon, et ma ei istu ja ei mõtle mingisugust võõrakeelset mantrat vaid just nimelt see, et ma käin ja ma tunnen, kuidas mu meel puhkab. Minu jaoks on vaikus väga oluline, et see mõjub mulle väga-väga hästi ja ma pean lausa olema vaikuses regulaarselt selleks, et see sisemine ärevus tööpingega näiteks ei läheks liiga suureks ja on terve hulk inimesi, kes just nimelt vaikust talu, sellepärast et siis nende ärevus tuleb eriti tugevalt esile ja nad igal juhul eelistavad seda, et mängiks televiisor, raadio või vähemalt mingisugune muusika või tõmbset, see aitab kuidagi neil seda tähelepanu eemale võtta, selleks et nad on ärevad. Tegelikult vaikus on suurepärane. Siis isegi, kui tulevad sealt välja need ärevad mõtted, siis sa tead, et see on midagi, millega sa tegelema pead. Ja siin on isegi võib-olla toredam sõna kui meditatsioon, on see meeleteadlikkus, et ega meditatsioon ei olegi ju midagi enamat kui see, kui sa lihtsalt pid jälgima oma meelt seda, mis su meeles toimub. Eesmärk ei ole see, et sulle tekiks sinna sisse selline omm ja Wen tunne need, kus nagu ühtegi mõtet ei ole, vaid see on just nimelt see hetk sinu päevades, kus sa jälgid oma mõtteid ja oled oma mõtete suhtes uuriv ja heatahtlik ja mõtlen, ahaa, näed sellised mõtted siis näed, osad mõtted on mul võib-olla ka ennast kahjustavad, sest enne sa võid selle näite, et meil on alati valik, millise bussi peale istu, mäeks ei astume, et meditatsioon või niisugune meeleteadlikkus aitabki harjutada, seda, et me pime tähele panema, milline buss on meie jaoks õige. Et see on hea viis iseennast tundma õppida, iseendast paremini aru saada ja siis saab hakata muutusi ette võtma. Aitäh. Üks äärmiselt oluline ülesanne on meil veel õppida endale hoolt ja armastust, jagamat hellita ja hoolitsen enda eest pakku endale vaid parimat. Et kui elus on kehvad ajad, siis luba endale mõnusaid asju, need võivad olla ka pisiasjad, mis hingekosutavad, mõnel on see raamatu lugemine, teisel mingi lemmiktelesarja vaatamine, laulmine, tantsimine ja mis iganes. Soe, kosutav amps või, või jook mõtles enda jaoks läbi, vali enda jaoks sealt midagi meeldivat välja ja alusta sellega kohe täna. Enese armastamine on üks väga oluline asi, mis aitab sisemise ärevuse puhul. Ja nüüd siis mõtluskoht neile kuulajaile, kes pere saate käigus on harjunud eneseanalüüsiga tegelema. Küsi endalt, kuidas sinu ärevusega lood on? 10 palli süsteemis, kui ärev sa antud eluperioodil oled, mis sinule ärevust praegusel hetkel teeb ja mida sa teed, et ärevust vaigistada. Ja mida sa veel võiksid teha? Aitäh Sulle, Kadi vitt ta heaks ja ongi täna aeg saatele joon alla tõmmata. Aitäh teile, head pere, saate kuulajad. Mina olen Katrin saali, Saul peresaateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtun teiega taas ülejärgmisel neljapäeval õhtul kell seitse. Seniks soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast ja rahu, ainult rahu, ütles Karlsson katuselt.