Elu on näidanud, et Ülo Vooglaid on üldiselt raske tabada. Alati on ta kusagil liikumises. Aga üks koht, kus tihtilugu võiksid Ülo leida, on majandusjuhtide instituut. Ma tean, et sa oled juhtimisteooriaga ja nende küsimustega kaua aega tegelenud, mis sind viis juhtimisprobleemide juurde? Juhtimise juurde jõudsime juba Tartus Ülikooli päevil, kui me üritasime mõningaid ühiskondlikke nähtusi ühiskondlikke protsesse uurida. Ja uurimise käigus muidugi avastasime ka seda, mis meie meelest võinuks olla paremini. Aga keegi ei teadnud, milles on põhjused. Miks ei ole nii, nagu me arvame mõistlikuks ja tahaksime et oleks. Ja siis selgus, et Pole ka kuskilt seda tarkust, võtteriteet juhtimist täiustada. Ja mõne aja pärast selgus ka, et rumalusi tõtt-öelda polegi eriti tarvis täiustada, vaid oleks hoopis vaja muuta teha midagi teisiti. Ja tasapisi sai esialgu selgeks, et juhtimine on väga oluline tegur ühiskonna arengus ja oleme püüdnud ühiskonnaga tegeleda ja sellega seoses siis ka tuli minu jaoks aktuaalseks juhtimine. Aga ega ma noh, sellega nii väga spetsiifilised ka ei tahakski tegeleda, tahaks tegelikult ühiskonda rohkem uurida ja oodata Morel Madargi sinu töid lugedes, et et sa vaatad juhtimist üsna nii laialt seoses teiste teadustega. Noh jah, noh, ei oska seda hinnata nii väga, aga ma vaatan, et hoopis tähtsam kui juhtimine on iseregulatsioon. Ja siin tegin mõned tööd selleks, et selgitada, millistel eeldustel oleks võimalik üldse juhtida. Ja lähemal uurimisel selgus, et väga paljud juhtivad del ametikohtadel olevad isikud tegelikult ei ole midagi kunagi juhtinud ega juhiga praegu mit. Ja algul ma panin seda natuke imeks ja noh, küllap ka pahaks mõnikord. Aga praegu ma vaatan, et üsna sageli on vaja olla juhtival ametikohal, selleks et vältida juhtimist mingis valdkonnas ja see ei ole sugugi kerge. Vaja oleks hoolitseda ka selle eest, et keegi ei segaks, et protsessid kulgeksid ise regulatiivselt ja ressursse ning tingimusi optimaalselt kasutades. See on kõik ikka inimese uurimine. Aga mis sa ise arvad, kas sind viis inimese uurimisjuurde juhtimisprobleemide juurde see Hruštšovi aegne sulaperiood või on midagi pärit sinu lapsepõlvest, noorusajast? Küllap ikka see sula mis tõi suure osa minu põlvkonnast ja aktiivse poliitilise elu juurde ja ühiskondlike, nähtuste ja protsesside korraldamise juurde oli ka minule oluline ja. Ma arvan, et kui konkreetsest isikust juttu teha, siis selleks oleks küll Feodor Clement kellest ma väga lugu pidasin. Ja noh, ja praegugi nii austusega temast mõtlen. Et ta oli üllatavalt täpne ja niisugune kaugelenägev ja ja tähelepanelik inimene ja ta juhtis juhtimise kui probleemi juurde üsna paljust. Kas sa ise tahaksid juht olla? Ei, ei, ma ei tahaks, ma arvan, et mul ei ole selleks vajalik, keeldus oma tõekspidamisi praktikas proovida ei taha. Ma olen olnud, ma olen mitmed tere ametikohtadel töötanud ka asutuse juhatajana Ülikooli sotsioloogialaboriteadusliku juhendajana hulk aastaid ja asutuse juhatajana, nüüd ka aasta Pirgu arenduskeskuse rajamisel. Aga ma arvan, et ega mina Ei, minu, minu isiksuse ei vasta nendele nõuetele mis peaksid olema tippjuhil. Ja ma tean väga hästi, mis mul puudub selleks. Aga sa oled nüüd ühiskonna juhtimisega otseselt seotud, sa oled NSV Liidu rahvasaadik, sa puutud kokku siin meie valitsuse, ülemnõukogu tegevusega, näed seda väga lähedalt. Mis sa arvad, kuivõrd juhtimises on õigustatud emotsioonid ja missugune peaks olema selle rahuliku külma mõistuse emotsioonide vahekord? Jah, see on üks küsimus, mis on läbi aegade alati inimestele huvi pakkunud ja lisaks sellele küsimusele veel, kuivõrd on juhtimine teadus ja kuivõrd see on kunst ja mõned ütlevad, et see ongi ainult kunst. Ja no mina tahaksin dialetikuna siin nii siiski öelda, et küsimus ei ole selles, kui kas ta on see või teine eeskätt küsimus on selles, kuidas alati leida sobiv suhe nende vahel emotsioonidest vaba inimene on robot Jon täiesti talumatu, minu meelest teiste inimeste keskel ja inimene, kes omakorda ainult emotsioonidest lähtub ja kogu aeg tunnete vallas nii lehvib, selle asemel et korrektselt järele mõelda, loogilisi konstruktsioone rajada. Fakte teadmise arvesse võttes. See ka ei sobi ju. Aga kus on parast parajasti piir ja kus on mõõt? See ongi oma korde kunst. Mõni teab seda väga hästi, aga arvestada ei suuda. Kas nii võib öelda, et emotsioonid ergutavad mõttetegevust ja muidugi ja emotsioonid annavad kogu sellelegi eluvaldkonnale inimlikku dimensiooni KUS SINA satut oma emotsioonidele. Ma arvan, et kõigepealt suhtlemises teiste inimestega Mida sa muusikast armastada? Üsnagi kõike välja arvatud ehk niisugune mingi raskerokk, mis mulle eriti ei üldse. Aga laste osa lastega on lõpmata tore arutleda, mängida ja nende arusaamad on eriliselt kenad ja, ja õpetlikud. Minu meelest ka kõige targem kirjavara on muinasjutud. Neid ma loen hea meelega. Ja eriti selleks, et neid jõmpsikatele ette lugeda, aga, aga ka mulle ma loeksin neid ka sel juhul, kui ei oleks vaja kellelegi ette lugeda. Need on nii tarkust täis, et iga rida on õpetlik. Kas sa tunned, et lastega suhtlemine võib anda midagi juurde teaduslikule tegevusele, näiteks juhtimisteoorial ja kahtlemata. Sest lapsed on vahetud, vabad liigsetest kahtlustest, tagamõtetest, nisustest, kavalustest peda, täiskasvanutele on toonud kaasa elukogemus ja suhtlemine nendega kellega meelsamini oleks tulnud suhtlemist vältida. Aga lastega suhtlemine, lastega rääkimine, nendega arutlemine irgastab ja avab selliseid vaatenurki, mille peale no kohe kuidagi ei tuleks muidu. Saad elus kõhnus nüpeldada saanud ja sellele vaatamata pole säilitanud optimistliku ellusuhtumise. Kas selles etendab mingit osa sinu enda lapsepõlv? Sellele küsimusele on õige raske vastata. Ega lapsepõlv ka mul nii väga. Nagu öeldakse, meelakkumine ei olnud. Aga lapsepõlve ehk oli nüüd tagantjärele hinnates Väärtuseks ehk seetõttu, et ma Ei saanud midagi kergelt ja ega ma seda praegugi looda. Vanaisa oli mul üks väga tõsine töömees ja minu jaoks suureks eeskujuks ühtlasi ka vanaisa oli Saaremaal Sepp. Ja me tegime koostööd ja arutasime maailma asju. Ning vanaisalt päritud tarkusi on mul üksjagu veel praegugi igaks juhuks kogu aeg taskus. Ehkki peab ütlema, et ega ma neid tarkusi kõiki ei suuda tegelikult arvestada. Aga ma saan aru, et need olid väga head soovitused, mida ta mulle jagas aeg-ajalt. Ehkki ta ise ka kahtles selles, kas ma seda ikka tegelikult suudan arvestada läbi elu. Noh, igaüks elab oma elu ise ja targad inimesed ümberringi saavad sellele ju siiski mõnevõrra toeks olla. Aga rohkem tagantjärele tarkusega. Aga mis puutub sellesse nahutamisse, siis, Ma olen mõnikord isegi sünnipäeval toostiks öelnud, et veaks sünnipäeva lapsel nii, et ta saaks iga 10 aasta tagant mingi vähemalt 10 aasta tagant mõne suure ebameeldivuse läbi elada. Siis ta saaks ühtlasi teada, kes tal sõbrad on, kes seal niisama hulkurid seal ümber kes tegelikult mõtlevad seda, mida nad räägivad ja teevad ka seda, mida mõtlevad ja räägivad. See kõik tuleb siis välja, kui meil on õnne elada üle ebameeldivusi. Savi siis juttu nüüd ebameeldivuste ja ma arendati sedasi kohe konfliktide juurde. Kas sa pead konflikt erus vajalikuks? Ma ei pea neid niivõrd vajalikuks, kuivõrd mõistan, et nad on paratamatud. Konfliktide vältimine on ju küll niisugune meeldiv mõte ja oleks ju kena, kui meil konflikt üldse ei oleks. Aga tegelikult see ei oleks ka siis elumit elus, paraku konfliktid on alati olnud on ja ka edaspidi tulevad konfliktid. Konfliktide lahendamine tähendab ühtlasi mingite lahenduste leidmist, kusjuures ega neid lahendusi nii väga palju ka põhimõtteliselt ei ole. On lahendus, mis tähendab ühe poole võitu, teise täielikku hävingut kusjuures niisugune lahendus sisaldab endas alati alget juba järgmiseks konfliktiks. See, keda on püütud hävitada, ei lepi sellega iialgi edasi. Juba järgmine on see kompromiss, kus mõlemad pooled peavad leppima osaga sellest, mida nad esialgu tahtsid ja mõistlikul juhul maksimumi ei taotletagi. Kui konflikt ei oleks, kas siis eluprotsess ei muutuks liiga aeglaseks ja muidugi ei, konfliktid on vajalikud ka mina ei ütle nende kohta midagi halba. Aga muidugi võivad esineda sellised konfliktid, mis toovad kaasa nii kauakestvaid purustusi ja ja siin ei saa väga nii. Raadio kaudu nõu anda, et kakelgi rohkem, siis läheb asi elu elu paremini ja kiiremini. Ikkagi tuleks ju konflikte püüda vältida. Aga nende vältimine ei saa olla eesmärgiks, sisenes. Praegune ühiskond ju väga huvitavas olukorras alati on kogu ühiskonna ajalugu saatnud sõjad. Praegu me tõdeme, et sõda on muutunud võimatuks. Kuidas hakkab sinu arvates ühiskonna arengut mõjutama? Jah, see on praegu tõesti üheks äärmiselt huvitavaks probleemiks kogu inimkonnale. Sõjad ei ole olnud ju mitte ainult konfliktide, rahvuslike ja nüüd klassiliste ja muude konfliktide lahendamise teeks. Nad on olnud ühtlasi ka progressi oluliseks teguriks läbi aegade. Ja kui ikkagi eks rahvustunnetab, et eksistentsiaalne vajadus sunnib mõtlema, siis ta ütelda ka pingutatakse ennastületavalt ja leitakse lahendusi, mille peale muidu ei oleks tulnud mitte keegi. Praegu on tõesti selgeks saamas, et sõda nende vahenditega, mida siin mitukümmend aastat sepitseti on, oleks hävinguks ka sõjaalustajale. Ja saartel oli see mees, kes juba ammu pakkus idee et rahvusvahelist õigust oleks tarvis oluliselt korrigeerida. Ja nimelt lõpetada kokkulepe selle kohta, et sõdur ei vastuta selle eest, mida ta lahingus teeb. Vastutab küll saartel, soovitab mõelda nii, et iga inimene vastutab igal eluhetkel selle eest, mida ta teeb või tegemata jätab. Ja sel juhul ta üsna üsna veenvalt tõestab, et sõjaoht võiks olla välditud ka muus mõttes, mitte ainult aatomisõja mõttes. Aga kuidas me saame panna inimest vastutama igal eluhetkel selle eest, mida ta teeb? Neid inimesi, kes tahavad vastutada ja on võimelised vastutama, ei olegi nii palju? Jah. Ma arvan, et seesama asjaolu on meie kirstunaelaks ja nõukogudeühiskonnaks kutsutud ühiskond on selle asjaolu tõttu rängalt alla käinud. Kuna korraldada korraldati elu nii, et tegija ei vastuta, vastutab keegi teine, keegi kõrgemalseisva organi esindaja, aga too omakorda ei vastutanud, sest et ikkagi oli veelgi kõrgemal olev isik või organ. Ja kokkuvõttes tekkis üleüldine vastutamatus nii selle eest, mida tehti, kui ka selle eest, mis hääle tuli kui ka selle eest, mis tegemata jäi. Ja kui meie praegu nüüd siin oma maal vähemalt ei suuda selles punktis targemaks saada ja oluliselt muuta siis me ei saavuta ka mitte midagi. See teadmine küll kuulub nüüd juhtimise üldteoori valda, aga nii igapäevase elu praktikas, igale inimesele on see oluline. Sa pead praegu silmas Eestimaad ja ja ütleme siis täpsustuseks, nii vastutab psühholoogilises, sotsiaalses mõttes alati see, kes otsustab. Ja kui me ei suuda otsustamise taset allapoole, nii nii-öelda allapoole lasta iga igale kodanikule kättesaadavaks muuta osa osalemist otsustamises siis ei teki ka vastutust üleüldist iga inimese, iga kodanikuvastutust oma elu ja elukorralduse eest selle eest, mis ühiskonnast saab skulptuurist, mis järgmisest põlvkonnast saab ja nii edasi edasi. Ja sel juhul vastutamatus, aga kui on vastutamatus, siis on lagastus, siis on segadus, siis on häving. Kas Liidu rahvasaadikute kongress ja ülemnõukogu olid niisugused nagu sina näid kujutlesid, kui sa kandideerisid rahvasaadikuks? Noh, jah, ega minu kujutluses natuke palju paremat ei olnud, aga ma arvasin, et nad on. Siiski mõnevõrra selgema kujutlusega sellest, millest on tingitud praegune olukord, kus on põhjused, ma arvasin, et ollakse realistlikumad ja nõudlikumad iseenda suhtes. Aga selgus, et kujutlus sellest, mismoodi olukord on, on segane, kuid kujutlusteguritest, mille tõttu segamine on hoopis vilets ja sedavõrd puudulik, et isegi piinlik rääkida. Aga üldiselt siiski ma arvan, et ka liidu ülemnõukogu eriti just tänu komisjonide komiteede tööle on kasvanud noh, kaks korda arvukamaks võrreldes sellega, mis ta oli stardijoonel. Ja kui see asi niimoodi saaks veel kesta paar aastat, siis oleks üsna kindel, et ta enam rumalaid otsuseid ei tee. Ta ei suuda küll teha veel tarku otsusi aga seegi oleks juba väga suur saavutus. Ja. Tarvis meie Eestimaal suhtume ülikriitiliselt kõigesse, mis toimub Moskvas tihtilugu ka sellesse, mis toimub üldse Venemaal Nõukogude liidus ja mulle tundub, et sealjuures ei puudu teatud enese imetlemise. Nisugune osa. Kuidas sellelt seisukohalt hindad meie praegust uut ülemnõukogu tegevust? Ma ei tahaks uut ülemnõukogu esialgu veel küll eriti iseloomustada. Ma arvan, et Ta ei ole suutnud end veel ei leida ega näidata ja võtame siis üldiselt meie poliitilisel sti poliitilist liikumist ja poliitikud. Ja see on paraku küll õige minu arvates ka, et näimisele kulutatakse rohkem jõudu, energiat ning aega kui olemisele. Aga Ma arvan, et see on ka üsna paratamatu, sest laadimiseks aega pole muud kui lase ja võmmuta. Kusjuures eriti huvitab, et pauksaks tugevam. Aga üldse ei tea, kellel oleks tarvis pihta last. Sest ta polegi seda märki lehte ja see teeb poliitilise võitluse natuke naljakaks. Eriti paneb ütleme niimoodi muigama see, kui üldiselt samadel seisukohtadel olevad isikud Kes kuuluvad mingite juhuste tõttu erinevatesse rühmitustesse püüavad selgitada, et nad on tegelikult palju valgemad või sinisemad yhel kirjumad kui teised, ehkki igaüks teab, mis värvi tegelikult on ja värvi poolest sisule suurt erinevust polegi. Aga niisugune organisatsiooniline killustatus Sunnib otsima eristumisi? Vaja oleks. Vaadata. Natuke rahulikumalt asjadele. Kas sulle ei tundu, et meie elus maad võtnud poliitiline kemplemine on tõrjunud poliitikast eemale ühe suure osa tarku inimesi ja valdavalt jätnud eemiaga noored? See on, see on nii noorte Indolentsus või selline kõrvaletõmbumine on eriti märgatav praegu ja minu meelest ka lausa lausa ohtlik. Sest no mis ühiskond see on, kellel ei ole järgmist põlvkonda kellele üle anda need väärtused, Need mõtted ja lootused mis on noh, mida on suudetud kanda läbi igasuguste raskuste ja kuidagiviisi jälle selgeks kõneleda. Aga kui seda kõike ei ole siiski kellelegi vaja, järgmine põlvkond suhtub sellele sellesse kõige nina krimpsutamisega või lihtsalt hooletu õlaehitusega. Siis on ta ainult kurb, vaid siis on ka kuidagi tühitegevus. Aga ma arvan, et see on ajutine. Kui ikkagi asjad hakkavad liikuma. Kindlamini ja selgemalt tulevad noored osa võtma. Aga nad, ma arvan, ei huvitu sellisest tühipaljast Tõgistamisest, mis praegu siiski võtab olulise osa kogusest poliitilisest tegevusest. Ja selle asemel nad laulavad ja kallistavad. Aga vaata nüüd ennast oma kooliaastatel, millist osa etendas kool sinu elus ja kas sa näed kooli mõju selles, et sa huvitusid ühiskonnaelu asjadest ja ja ei katkestanud võib-olla sidet vanemate põlvkondadega ja milline roll on koolil praegu? Kooliosa on meil tõesti kõvasti muutunud, võrreldes selle ajaga, mil meie olime koolipoisid. Minul oli ka veel õnne pärast seitsmenda klassi lõpetamist õppede haapsalu pedagoogilises koolis, kus olid õpetajateks sellised mehed nagu Aleksander Lint, Tuglase oma, võitluskaaslane Paomets, Tõnu Paomets ja Nurmiste aarde normeks praegugi veel tubli muusikategelane Haapsalus ja nii edasi, niisugust väga inimesed. Ja Haapsalu pedagoogiline kool tagantjärgi vaadates ja mõeldes ikkagi oli väga niisugune väga kõrge vaimsusega kool. Ja see Haapsalu Õpetajate seminari vaim oli edasi kandunud ka sõjajärgsesse Õpetajate seminari Pedagoogilise kooli hiljem. Aga mulle näib, et üksjagu koole ka mitte ainult kesk ja Need keskeriõppeasutusi ja tehnikakoole, vaid ka isegi ka kõrgkoole ikkagi on kuidagi liiga vähese vaimsusega. Ja see vaimsuse probleeme hariduses haridusasutustes on minu meelest üks üks keerukamaid raskemaid küsimusi praegu üldse. Aga kui vaadata lapse poolt seestpoolt niimoodi, siis üliõpilaste abiga ma olen ka teinud üsna hulgaliselt vaatusi omal ajal ja praegu neid nii episoodiliselt korrates ma vaatan, et erilisi muutusi ei ole toimunud. Näeme, et siiski autoritaarsus. Väga range autoritaarsus on nii lasteaedades kui ka koolides siiski üsna laialt levinud ja mis veel hullem ka paljudes kodudes on nii, et vanemad räägivad lapsega ainult siis, kui on tarvis käskida või midagi keelata. Muudel puhkudel ei räägi üldse midagi, mis sa veel räägid, pole midagi, ei käskida ega keelata, järelikult polegi midagi rääkida. Ja vot selline olukord on niivõrd laialt levinud, niivõrd süvenenud, et väga paljudel inimestel näib isegi normaalsena. Aga no kui nii mõtlema ja vaatama hakkad, siis selgub, et see, see on ikkagi niuke. Meetod invaliidsuse saavutamiseks vaimsel vaimse invaliidsuse esilekutsumiseks. See tähendab kodus tekivad eri maailmad. Jah jaa, muidugi normaalne laps seda ei talu, aga kui koolis ja kodus ja igal pool on nii, et sulle mingid käsud ja keelud selles seisnebki kogu suhtlemine? Noh, siis see varem või hiljem tüütab ära ja muutub taluma. Näiteks kas sinu kodus on üks maailm? Kodu on Eestimaal üldse niisugune koht, kus arvatakse end eriliselt Kaitstuks ja hoituks. Küllaltki kummaline, et mõnel rahval seda mõistet kultuuris otse nii nurgakivina ei olegi. Ja eestlastele on see kodu mitte ainult niisugust suureks eesmärgiks, vaid ka ka eluni sisuks isegi. Ja. Meie kodu nüüd võib-olla parimate hulka küll ei kuulu, sest me oleme kodus liiga vähe ja koormatud igasuguste ülesannetega liiga palju liiga pidevalt selleks, et kodu saaks kujuneda niisuguseks, nagu ma tahaksin, et ta oleks. Ja küllap on ta selles mõttes ka lastele. Midagi siiski muud kui see, mis peaks nendegi arvates olema lihtsalt vanemaid on lastele liiga vähe. Ja ka on see asi, et. Erinevalt varasematest aegadest praegu ei ela, kolm põlvkonda koos mitte ja meil ka vanaema mujal ja vanaisa ja ja ehkki lapsed neid üsna sageli külastavad ja, ja vanavanemate kodu ja oma koduvahe ei olegi nii väga oluline. Aga siiski odra harati oodatakse, vot see on väga tähtis asi, aga meil ei ole kedagi, kes kogu aeg ja alati ootaks. Ehkki püüame selle vool. Ja aga seegi on ja et ei olda omavahel tülis, ei ole erilist nääklemised, ei ole väiklus, ei ole õiendamist selle üle, et keegi on öelnud või mõelnud või käinud või teinud midagi niisugust, mis teisele tundub täitsa talumatu ja see kõik siiski. On nii plusspoole pealt. Sa oled üsna palju kodust ära olnud oma saadiku töö tõttu ja ka muudel põhjustel. Mitmendal päevasel tekib koduigatsus. Oh kui nii üsna regulaarselt ära oled siis koduigatsus nagu ei lähegi üle. Aga hoolimata sellest, et kui jõuadki koju ikkagi tundub juba nii, et Softnitud kohe jälle minema, eks ole, see muudab kuidagi kõik teisiti. Aga kui pikemalt ära olla, siis ütleme, kaks, kolm päeva võib kuidagi niimoodi märkamatult mööda saata, aga aga rohkem juba tundub nii, et et midagi olulist jääb koduga seoses tegemata. Ma usun, unistad vahetevahel sellest, et küll oleks hea, kui saaks elada rahulikult kodus, perekonna keskel. Aga kui nüüd sügavamalt järele mõelda, mida see eelis, et kas. Niisugust rahulikku elu või rahututel? Nojah, eks elu siiamaani käike ega see ka ikkagi päris päris juhuslik ka ju ei ole ja kui ikkagi hinges on kuskil niisugune kujutlus, et liiga raskeid ülesandeid seoses oma see kõlab natukene suureliselt vist ma arvan, aga mis siin, ega siin peitega midagi ju ei ole ja pole nagu võib-olla vajagi. Ega mulle tõesti ükskõik sugugi ei ole seda asja ja ma arvan, et nii palju kui mina suudan, aitan ma siiski kaasa sellele, et Eestimaast saaks demokraatlik ühtteist austav loomingut ja inimeste vaba ettevõtlustaustav maa kus suhtutakse sõbralikult ja heatahtlikult üksteisesse hoolimata vanusest, soost, rahvusest, elukohast, tervisest ja muudest erinevustest. Ja kus ollakse heades suhetes ka teiste maade rahvastega, kus käiakse külas ja võetakse vastu külalisi, rõõmustatakse rikastumise võimaluse üle. Ja niisugune sõbralik ja heatahtlik maa, kus austatakse tööd ja eriliselt loomingut nutikust, järjekindlust ja selline maa, minu meelest võiks Eestist saada ja ma teen küll kõik, mis ma veel jõuan. Et see tegelikult niimoodi ka läheks. Sinu juures mulle meeldib eriti humaanne suhtumine ellu ühiskonda ja ma tean, et ka teistele on see avaldanud niisugust imponeerivat mõju. Kust see pärit on, kust on sinus humanism tekkinud? Ei, seda ma. Ja minu meelest on see niivõrd, ma küsisin siis ta ei ole selle üle iialgi mõelnud, näe, sa ei kujuta ette, kuidas ma selle üle mõtlema hakkaksin. Naid ei tea küsimuses tagurpidi mikspärast meie hulgas on. Jah. Ma olen seda, seda ma olen nüüd isegi uurinud natuke. Ja kõigepealt, ma arvan, on siin juured on varajases lapseeas koguni. Ja siin tuleks kasutada vist ühte võõrsõna. Deprivatsioon oleks niisugune nähtus, mida on üsna mitmetes maades hoolikalt uuritud ja vene keeles on ilmunud ka üx tšehhide raamat, mida sa keeruline saada Debrivatsioon, see on niisugune psüühiline pinge, mis tekib inimesesse seoses sellega, et tal on mahajäämise ja reetmise kogemus. Näiteks kui väike laps viiakse laste sõima, lisatakse üle ukse sov ja ta avastab, et neid, kelle juurde ta kuulub kelle juures ta tahaks olla, kes on tal omad, neid ei olegi, Pole, kedagi pole emapoolne vanaema pole üldse mitte kedagi omadest. Kõik puhta võõrad ümberringi ja lapse mitte ainult nii niivõrd ei karda seda, kuivõrd on ehmunud selle fakti üle hakkab nutma ja võib nutta nii et ta ei suuda üleüldse rahuneda. Nutukrambid tulevad peale, ta nutab tundide viisi, eks ole, ja ja selline et niisugune kogemus, mida siis nimetatakse Deprivatsiooni kogemuseks, see võib jätta lapse hinge läbi elukestva jälje. Paar-kolm niisugust kogemust võivad tuua kaasa sellise seisundi, kus inimene edaspidi saab täiskasvanuks ja, ja nii edasi. Ei usu ega usalda mitte kedagi siin ilmas. Ta arvab, et niikuinii valetavad, nagunii reedavad, nagunii jätavad maha, nagunii mõtlevad midagi muud ja nõnda edasi, aga kui ei ole usku, siis ei saa olla usaldust. Kui ei ole usku ega usaldust, siis ei saa olla armastust, siseses õprust olla siis ei ole, siis ei ole midagi. Aga kui ei ole sul sõpru, siis ei ole kellegagi jagada ei rõõmu ega kurbust ja kogu elu on niisugune hundi elu teiste keskel. Ja selline, kus kogu aeg pead kahtlustama, aga kui ise kahtlustad, siis kahtlustavad teised sind ka, sest antipaatiad pea alati vastastikune tunne. Seda juttu kuulates ma mõtlen praegu hirmuga meie lasteaedadele, laste sõimedele, kus tõepoolest ju ema kiirustades tuisa toob oma laps ja, ja läheb sealt kiiresti minema, et. Te ei kuuleks lapse kisa veel jah, umbes nii ja, ja see on õudne nähtus. Ja väga paljud lapsevanemad ja kasvatajad, keegi ei tea, mis selle taga. Oleme siis selle lastesõimede ja aedade paljukiidetud võrgu kaudu kasvatanud küljes suure hulga vigaseid inimesi ja muidugi nii see on paraku, aga muidugi lisaks Depribatsioonile on veel teisigi tegureid, mis toovad kaasa iseloomu, selliseid mõrasid, mis hiljem löövad välja tigedusena põelutsemisena, jõhkrusena, ülbusena ja nii edasi, nii edasi, nii et paraku mis puudutab nüüd ikkagi kasvatust, siis sellega oli ja muidugi ei saa öelda, et minevikuvormis iga on praegu asjad täiesti korrast ära. Ja sellised mõisted nagu heldus ja hingelisus ja selline südamlikus ja halastus ja terve rida kategooriaid, mis ütleme, seal religiooni raames on väga põhjalikult aastasadade jooksul läbi töötatud ja, ja milleta ühiskond kuigi hästi toime omadega ei tule. Aga kuidas nüüd niisugune hingeline tasakaal ühiskonnas oleks võimalik taastada, kuidas juba kodust ja lapse east peaks tekkima ja see kõik on praegusel hetkel ikkagi probleemiks meile kõigile. Sa mõtled nüüd seda kasvatus nii nagu meie poliitikutel on saanud moeks öelda seinast seina noh, lapsepõlvest täiskasvanu välja, aga ma arvan, et sünnist surmani. Missugust osa etendab sinu arvates usk ja see, et meil usku pole kaua aega tunnistatud? Usk on? Asendamatu eeldus elamiseks usk, sealhulgas ka usk endasse ja usk lähedastesse inimestesse, ust, tulevikuuske, noh, laias mõttes. Ja mis puutub Nendesse regulatsioonimehhanismidest, mis kaasnevad religiooniga siis et inimkonna ajalugu on näidanud, et nendel on püsiväärtus. Ja ma arvan, et oleks vaja hoolt kanda selle eest, et oleks lisaks muutuva ja see labiilse kõrval ka püsivat ja täiesti kindlaid väärtusi, millele tuginedes oleks võimalik juba oma maailmapilt ja elutunnetus tervikuna korrastada. Aga see on niisugune üsna keeruline filosoofiline problemaatika, mida siin nii paari minuti vältel käsitleda just minu arvates ei saa. Minu kvalifikatsioon nagu ei võimalda. Aga sa võiksid paari minuti vältel öelda, missugune stsena sinu kujutluses on meie maailm noh, lähema 10 20 aasta jooksul Mina usun väga, et aatomikatastroofi õnnestub inimkonnal vältida. Ma usun, et suudetakse toime tulla iibe reguleerimisega. Nendes maades, kus iive on läinud vohama, suudetakse seda mõnevõrra pidurdada ja seetõttu siis vältida ka erilisi Toidu ja, ja muid probleeme. Ma usun, et suudetakse peatada kirjaoskamatuse kasv. Praegu kirjaoskamatutele arv maailmas kasvab. Ma arvan, et õnnestub seda peatada ja saavutada kirjaoskus saavutada kultuurisidemete erinevate maade rahvaste vahel. Ma usun, et õnnestub leida mingi energeetikaallikas energia komuleerimise allikas või idee energia edasikandmise senisest palju paremad vahendid. Mistõttu õnnestub ehka vältida looduse nii metsikut saastumist, nagu see sellel sajandil neid on olnud. Sest loodus lihtsalt ei talu seda enam peatselt. Ja ma arvan, et, Rahvade ka siin meie kandis mõistavad üksteise järel, et teiste ängistamise teel ei saavuta rahulolu ega vabadust ka isemite ja loobutakse võimu taotlemisest teiste üle. Selleks, et elada sõbralikult normaalselt. Surumise kaudu hävitatakse lõppkokkuvõttes ennast. Sa oled praegu mees parimates aastates, mida sa veel tahad elus saavutada? Ma tahaksin nüüd natuke aega rahu ja kirjutada mõne raamatu. Et oleks võimalik korralikult formuleerida see, mille üle on mitukümmend aastat saanud mõelda ja Nika mingis mõttes kontrollida erinevatel ühiskondlikku regulatsiooni juhtimistasanditel ma arvan, et on kogunenud õige palju, mida oleks vaja nüüd teha ning korrastada kõik mõtted ja panna need ilusti korrektselt paberile. Ja ma arvan nii, et nii mõnigi ehk loeks. Ja mitte selleks, et ei tea, kui palju seal targemaks saada, aga selleks, et edasi mõelda.