Kas võiks olla luuletustega ka niimoodi mõnes mõttes nagu lastegagi et ükskõik, kui kaugele ajas ja ruumis nendest peaks sattuma? Nende olemasolek on alati meeles ja ei saa kuhugi kaduda ja, ja nende synni moment on niisugune fakt, et sellega koos peaks meelde tulema ka kõik see aeg, missugune isee sel ajal olid ja mida mõtlesid ja kalliks jäävad nad ikka. Eks ta on muidugi, et kui see luuletus on nagu päris oma ja kui ta nii nagu sinu enda seest ikka tõesti välja tulnud, siis on tõepoolest midagi sarnast sellega, et nagu oleks laps ja ja ei lähe meelest ära. Kunagi on muidugi juhuslikumaid luuletusi ka. Mis võib-olla on ja lähevad ja jäävad niisama, sellepärast ma nii küsisin, et kui nüüd meie toimetusel on palve mõnedest luuletustest rääkida nende paljude hulgast mõnesid meelde tuletada, siis just niisuguseid, milles õige Tunduvalt teile endale peegeldukse see luuleteekond, mis te olete läbi teinud ja muidugi siin on palju ja, ja valida on raske. Aga et me koos siin oleme natukene vaadanud ja püüdnud valida ja kui nendesse rohkem algusaegadesse minna, siis 50.-te aastate 56, kaheksa märg, ehkki kannavad siin paar tükki, mis kuulajale vast tulevad niimoodi meelde, et igaühes on see luuletaja, mina. Nii otse väljendatud. Veel olen laps. Aga see on väga tuntud luuletus. Las ma olen lind ja ma pihlak, olend. Jah, see oli mingi niisugune murranguaeg, kui tagantjärele mõelda tõepoolest on, ju, on olnud mingid ettevalmistavad ajad, mis tundusid nagu ka omamoodi valmis olema, sel ajal aga. Niiviisi ka õnnestunud, et endale praegu ka veel meeldib. See oli jah, vist umbes nii 1956 kui, kui kuidagi tundus, et et oskad nagu natuke teistmoodi teha, kui seni oled teinud. Eks see ongi luuletamise puhul see niisugune ahhaa-elamus, et et asked nagu äkki mingit lihtsat asja kuidagi teistmoodi öelda. Ilmselt on omamoodi kuidagi olulised 50.-te aastate lõpus valminud seitse laulu laul ärkavast sõnast siledas tänavast virgest, tuulest, julgetest tehtavast tänavast suurest avastusest ja laul heast ja kokku. Laulu algus minu enda jaoks. Kas see oli nagu esimene suurvorm, mis ma elus teinud oli, nii et esimene katse kuidagi laiemalt midagi midagi ette võtta ja näha ma esmakordselt nisugune püüdmine mingit ühiskondlikku mõtet poeetiliselt läbi mõelda nii heast kurjast, kui ma seda tookord teha oskasid? Kui nüüd otsida lätteid ja maid, kust teie luule üldse välja kasvab, te olete harjumaalane, põhjaeestlane, lihtne, tagasihoidlik ja omamoodi halgi maastik on see, mis teile on seda luuleainet andnud ja jõud andnud ja mida te nii kauniks olete teinud oma sõnaga. Eks iga igaühe meelest on, on see kõige ilusam ja kõige õigem maastik ikka see, millest seda on sisse sündinud. See tundub tema meelest õige maastik ja kõik muud maastikud, ükskõik kui ilusad ja toredad nad võivad olla, on, on nagu need valemaastikud. Lapsepõlves olin väga sageli oma tädi ja onu juures siin Keila Keila kantides ja see maastik on minule see riigimaastik. Ja mul on niisugune tore õnn veel osaks saanud, et praegu nüüdne oleme suveti perega Hiiumaal. Need Harjumaa ja Hiiumaa maastikud on nii sarnased, et kui mere peale mitte vaadata, siis võib täiesti arvata, et oled sealsamas rebase Rebase talu aia taga, kõik need kassi käpad ja ohakaõied ja ja ka põõsad ja puud, need on täpselt needsamad, nii et paljud tunded ja mõtted on selle läbi uuesti meelde tulnud, mis lapsepõlves kunagi on läbi elatud. Ja neid lapsepõlveelamusi, mis on seotud just selle loodusega ja eelnenud sugupõlvedega, seda leiab nagunii palju sellest just sellest luulest, kus on koosse kodu, kunagine kodu ja, ja see maastik ja see mõtlemisviis, mis seal sel inimesel on olnud. Looduslähedane ja terviklikke rikas, kuidagi. Maastik on ikkagi ju ainult taust, nii nagu ta igapäevases elus on taust, nii, ta peab olema ka luules. Harva, ta tõuseb rohkem esile või kui, siis inimese läbi, kes tema sees elab. Mõjukamaid luuletusi minule kindlasti paljudele on hingede rändamine. Ossa ilus marjaaeg, soe sügis, sumedas soovikus, palukad pääkse pervedel, korv käes, lähen teele kodu kuuse alt, aida ukse eest läbi rohtaia, vana värava. Rõõmsad mälestused, soovikad, kuld, säru, rabade rannal, Jubade kukute juus peetelt vaartelt poetute maha, sammalde sülle. Idee soo hõlma kulude alla 60 on, läksid nii sinagi vanaleena üks kord sügaval sügisel. Korv käes, lähen teele, suur suvi on möödas, õunad Valkavad, õunapuu ladvas sõks, sops kostab rohtaia, rüpest kukuvad, kukuvad aastad ja õunad, vana rohtaia sügavas südames. Harva saab tuldud. Harva on aega su loopealsel rännata, kivine keila, harva Su rabades Rubjata arvudel uid Ta karjamail kõndida vääna, pihuga paitada Udruma undruku palistust. Teele siis lembe lepiku vahelt käes vanaleena päratu koormav. Hussyndvaleena küll oled sa punud korvis, kes saab siis selle sinuta täis mälestada. Täna sind, ütlesin Leena mälestadava ahne päits, marjuline seeneline, aina teeline, aina teeline elu konarail külavahedel mälestada siin mõtlesin selle päratu suure korviga, selle ilusa marjamatkaga, Leena, osa, rahutu rabarändaja kõigist laugastest mööda, kõigist hälvetest üle. Raba roostes roostetama. Ta pehmiku pervedel Pehkimata kombatustes komistavad Ta siust saatanast, Salvamata tõitlemis. Plika, kes niiviisi looma nimetab, läksid peale Abaluist lookas ristluudest, köökas, kott kohmas, külje peal, korv ees, teine tagarätik silma peal, silm ilma peal, suu sinder, põigiti nina all. Proovi võtta valeena jällegi siin kott, teisel tühi, küll tuleb vist noosi saama, mis muud. Anna aga valuga vastu, Leena, seda sa oskad. Ilmas peab oskama enda eest seista. Ossa ohakas. Ossa kui rohu kõrgendikuks, raudrohu rootsakas, okkane orjavits, tihe tahe takjajuurikas. Aga minu võtsid sa kaasa. Võtsid kaasa ohakani, Moore, kaugel külakambritest väljas rabades, laantes ja lagedail väljul. Jõntsisin sinuga seltsis. Olen näinud sind teisiti. Teisiti olen näinud, kui ohakas õitseb punasiniselt just nagu taevad klibuse paekalda kohal. Olen näinud, kui ohakas udeneb tuulde sulgkerge ja valge. Kui õhtupilvedele end siis unustagu kad ei taha mäletada, alla ja talda. Ei mõtleda paremast pihaasemest. Magavadokad ta tiivuses südames rändab, rändab, tee tulla, tee minna, päike, tuul taga, täheparved paariliseks. Su kannul mahhilt, basin, rabasid luhtasid, väljasid mööda. Kui tuli, siis söögis, kui siilisid hallad, siis tulid seal külas jälle vōi talvist tulekul valeena uuesti siin. Kõikide kurjade tõbede vastu, kuivassis räästa all käsnia köömneid ahju peal kalmuse juurikaid kõikide kurjade tõbede vastu vastu. Mõtlen, kui rohulis takjajuurehelist, kase käsnalist kibuvits, ajalist mõtet sinust terveks tegevat mõtet ei kardama, Kree Psy ei verivill. Ei vatsa venitust, ei kurja keelt, ei musta meelt. Ei jussi, ei hunti, ei hullu, koera, ei kadeda, silmaga emist. Kõnnin, kõnnin kõnnumaadel, Rupjan rabarandu mööda, põikan tääkssebervedel. Käes Leena suuta äratu, korv kasvab kalda peal luua kanarbik, sirguvad siredad, sarapuud kõrguvad, kuumedad, kuusikud. Sinu kaudu mu sinasõbrad kättpidi teretuttavad. TRW Teresa, hüva, ei. Oled ise ju muld Keila kirikuaia peal oled ise muld. Ise kasvatad, karedad, luuad, ise paisutatud, paukuvad pähklid, ise Punata, pühad pyysilad, ise päeksele paned, palukad, tere, mullane voor. Lõikan su luudasid, korjan su kasvusid Isama ilu, kas ja enesehüvaks. Panin korvi su pühad pihlakad, kõride klaariks pihlakas, kaabakatele, kärata. Ta ta kurgu teeb kergeks kuremari. Tahedat tõesõna tunnistada. Sellele sügavale sisule antud hästi paras ja sobiv säng sõnadest. Võib-olla annaks võimaluse natuke küsida teie käest ja ja püüda tungida sinna sõnade maailma jaa, sõnavaralise külje juurde. Tee luules. Jah, see hingede rändamine on tõesti mitmest niidistiku kui põimitud, nii et seal on minu enda jaoks ka mitu kihistust. Üks on see reaalselt juhtunud tegelikkuses olnud sündmuste käik, mis on nüüd luuletuses võib-olla nii märgib pealispinda, see on see vanatädiga metsas marjul käimine. Teine on need kodumaastikud seal, mille, mille sees juhtus. Aga kolmas on, on see keel ja need sõnad, mille sisse see on pandud ja sain selle luuletuse üldse alles siis valmis kirjutada, kuigi ta mu sees oli ammu olemas. Kui ma kuidagi avastasin või, või leidsin need sõnad, mis oli puudu või osa neid isegi sai otsitud päris sõnaraamatust, osa oli kuskilt vana professor Veski tänapäeva eesti keele loengult külge hakanud ja ja osavast siis suguseltsi, kõne pruugist kuskilt lapsepõlvest talletatud nendest, kui alles sai see lugu. Teil on niimoodi õnneks juhtunud, et kõik see, mida te õppisite ülikooli ajal otse, muutus selleks varaks, mida vaja läks elus eesti keel, kirjandus. Teatavasti tegelemine ka juba lastekirjanduse probleemidega teoreetilisemas laadis. Minu jaoks küll see ülikooliaeg on üks kõige olulisemaid aegu nii lapsepõlve järel ja muidugi see kena juhus, et ma üldse filoloogiat õppima läksin, oleksin äärepealt hakanud arhitektiks õppima, aga siis Nigol Andresen, oli see arukas mees, kes ütles, et armas laps, tee peate minema õppima eesti keelt ja kirjandust, aga mitte arhitektuuri. Ja nii ma siis läksingi Tartusse muidugi ka emakeele õpetaja arvas sedasama, aga ma muidugi ei kahetse sugugi, et ma Tartusse läksin ja ja see oli väga-väga oluline mus sisemises arenemises kõik need kirjandusmuuseumis istumised pikki päevi ja ja muidugi paljud loengud ka ja kogu see tartu õhk, õhkkond, seal oli üsna loov. No ja need olid need aastad, kus kus esimesed põlvkonnad sõja äärel Kõik olid täis õha midagi teha ja, ja millekski saada, see oli loomulik. Niisugune punnis Pealt pääsemise aeg siiski, sõda oli ära lõppenud ja kõik oli kuidagi väga ees ja kõiki inimesi oli kangesti tarvis, nii et see oli omamoodi tore. Tore aeg, keeruline ka, muidugi. Ja kindlasti ka ungari keele õpingud sealt alustatud, eks ju soome keel. See on nüüd niiväga tinglik, see minu ungari keeleoskuseks ta nii sõnaraamatu abiga kuidagiviisi hädaselt luuletuse tõlkimiseks piisab, aga proosa tõlkimiseks tuleb puudu, aga kuna mina nagu olen tahtnud rohkem luuletusi tõlkida, siis siis minu armsa õpetaja Paula Valmeose abi veega olen ma siis midagi ka valmis saanute defiti ema võt ungari keelest. Aga see keeleoskus on pisike. Teie jaoks oli ka ikkagi keel üks niisugune põnev asi ja huvitav asi, millele ma mõtlen, et juba siin praegu emakeelt ja tema võimalusi Ja kahtlemata keel on ikka äärmiselt põnev asi, see on nagu nagu väikesed topsikud on need sõnad, kus igas ühes on, on vägi sees, niisugune loterii, kus ühtki tühje loosi ei ole ja, ja kuskil jah, ma ei tea, mis keskkooli ajal juba tuli see, see niisugune keeletunne, meil oli väga tore emakeeleõpetaja, ta nagu surnud Gabrielle meres maa ja ta oli keeleinimene puhtalt ja ülikooli ajal. Kaskia professor Veski, need süvendasid seda, seda keeletunnet et keel on niisugune kehaarav kogu maailma haarav nähtus ja üks hirmus põnev asi. Ainult paljas sõnavara muidugi ei tee tee luuletust, seal on nagu midagi veel ja alguses tuleb see kõik nagu vaistlikult ja võib-olla hiljem hiljem, kui on selle peale mõeldud ja võib-olla ka kuidagi teoreetiliselt ennast ette valmistatud siis on see asi nagu teadlikum, aga, aga ometi on mul tunne, et see luulekujund on nagu mingi mingi taim või mingi elav organism. Mis on seda kandvam ja seda põnevam, mida organismi mida on ja mida vähem ta on konstruktsioon, sõit muidugi sõltub sellest pinnasest, millest taim tuleb, nii et inimene ise saab nagu mõjustada seda pinnasse tähendab iseennast. Mida sa oled siis just lugenud, tundnud, vaadanud, tähele pannud, sellesse lähtub, aga, aga ma ei tunne ennast nagu võimeline olema seda kujundit päris nii ise enam suunama, siis kui ta tekib. Kunagi mul oli plaan isegi kandidaaditööd. Kujundi küsimusest kirjutajate pärast otsustasin lastekirjanduse kasuks. Ma olen muidugi palju selle üle mõelnud ja olen mõelnud, et kes üldse luuleteooriast on luuletajale miskit kasu. See kasu on niisugune kahe otsaga, tavaliselt nii otse sellest nagu ei olegi mingit kasu, aga mingi kaudne kasu kahtlemata on olemas. Teil on olnud väga omamoodi osa vabavärsitõusu aegadel ja samuti eriti just lasteluules niisuguse läga vormi hindleja särava riimilise luule juures. Ja no eks vaba värsiski on minu meelest väga, väga kindel rütmina kuidagi tajun, rütm on minu jaoks üks esmaseid asju värsis ja ja näiteks kui ma pärast loen mõnda teksti, mis ma olen kunagi ammu-ammu kirjutanud ja kujutleme trükivea tõttu on seal midagi kuidagi viltu läinud, siis ma tavaliselt taban rütmimuutuse tõttu selle silmapilk ära, niiet rütm on nähtavasti üldse inimesele oluline ja ta on ju meil veres ja meres ja ja igal pool nähtavasti luuletuses on see siiski kole tähtis. Lastevärsis ma olen küll taotlenud lausa riimi puhtust ja ja minu jaoks oligi nagu niisugune võimaluse leidmine, et, et lastele midagi värsket pakkuda on just võimalik. Niisuguse esmaklassilise riimi kaudu sinna külge siis liites mõtteid nii et see oleks vormi puhas ja täpne ja vähenemate lausetes, aga ometi korrektse, ilusa, puhta uriiniga laps jätab meelde selle riimi kaudu selle looja. Ja see on mingi pidepunkt tema jaoks. Vannid lasteluulest me räägime, kui te peaksite sellest kirevast kirjust saagist midagi valima, mis on endale armsam kui teised kuidagi tähtis. Ma ei tea, karud saavad aru, oli see väike raamat, oli, oli minu enda jaoks kuidagi midagi nagu teistmoodi, kui ma varem olin teinud, ma mäletan, kui mul tuli mõte kirjutada luuletus khatikaru siis see oli minu meelest niisugune. Jälle üks niisugune ahhaa tunne, see kogumik lahtiste uste päev. See oli ka jälle kuidagi mingi natukese vanemale eale oli seal sees minu enda jaoks mingi niisugune tunne või, või mingise üldistuse aste oli minu meelest nii paras. Et just nii sinna Nonii mitte rohkem ja mitte ka vähem sai nagu lapsele ära öelda. Selles kogus on minu meelest väga selgelt see tunded päriselt hea lastekirjandus ja alati pakkuv täiskasvanule ka ja ja ta leiab sealt omamoodi ja, ja et, et kui lapsele mõni asi seal jääb veel saladuseks või mõistmatuks või salapäraseks, siis see on vist ainult hea. Ei, kahtlemata lapselapsele määratud lugu peab ikka huvitama täiskasvanud, muidu ta ei ole ikka päris kirjandus. Võib-olla ainult päris killukestele peab nüüd spetsiaalselt seal teatud nõudeid silmas pidama, jään natuke, stiliseerime lihtsustama, ütleme kolmeaastane laps nüüd on, on teistmoodi lugeja kui päris täiskasvanuga juba natuke suurem laps on samasugune lugeja kui ka täiskasvanud. Kui üks lastelaul ema ei huvita siis vaevalt, et aga lapsele suudab pakkuda just nii midagi. Kui võtta niisugune mõte teie varasemast loomingust, et et maa on täis kummalist leidmist Jõuda nende meie aastateni kohe siia 70.-tesse siis võib näha, et see otsimine-leidmine läheb rohkem enda sisse, kuidagi hulk. Aga ma ei tea ja kauneid luuletusi, mis mitte niivõrd ei püüa väljast nähtut ja kogetut poetiseerida. Väid. Need on filosoofiline tundeluule, seal on armastuslaule, seal on tuntuks juba kindlasti saanud ja ilusad asjad nagu kodu ja kõik on nii habras. Aga samas kõrval, te olete niivõrd elu keskel liikluse keskel, igapäevast päevamurede nakkuni näiliselt nagu olmeni välja. Aga mille taga on siis hoopis suuremat tagama. Teine kord õnnestub nagu seda välist elupilti ja, ja seda mõtet, mis tegelikult seal all on või mille pärast see asi on kirjutatud, teine kord õnnestub seda nii peaaegu samastada või õnnestub leida niisugune elu pilt, mis nagu ütleb, ütleb ära need asjad, mida tegelikult on öelda tahetud. Noh, selleks peab natuke elukogemust olema, et nüüd need välja valida, veed osata leida neid. Nii et ega päris noor inimene võib-olla ei, ei saa neid lihtsalt kirjutada. Aga näiteks ütleme, kui me vaatame neid, kas v koormuse vähendamist, liiklejat, teil on nagu tõsine vajadus luulega maailma parandada natuke või võiks teisiti ütelda aktiivset eluhoiakut, et nende tunnete väljaütlemist teistele või teistele. Kuidagi äratundmiseks, no eks niisugune tahtmine ikka on, et tahaks nagu kuidagi sellest ka kirjutada, mis mis võiks nagu huvitada palju paljusid oletatavaid lugejaid. Naisõigusluse küsimus, kuigi meil naistepäev ja kõik naiste aasta oli ja, ja kõik muud asjad ja naisel kõik õigused, mulle tundub, et naisküsimus on ikkagi olemas, nii et sedagi on seal varjatult sisse peidetud, siin koormuse vähenemist. Luuletaja tõlkija, lastekirjanik, kuidas teise neid kolme külge oma oma töös ühendate või lahutate või mismoodi nad teis elavad, kuidas nad on liidetud? Tuleb hetke hetke nõudmistest suure sisemise võitluse tagajärjel jätter lihtsalt tolmu pühkimata. Luuletuse valmis. No kas võiks olla näiteks nii, et mõnigi kord loometungi hävitab see, et nii palju on, on, muud teha ei jõua, et aega. Kahtlemata kahtlemata on nii, et mõnikord tuleb kirja töölissealt edasi lükata, sest see annab edasi lükata, aga ütleme lapse kasvatamine niikuinii ei anna ühtegi päeva edasi lükata ja ja kõik muud niisugused väikesed ja väliselt nagu tühised asjad teinekord annavad ennast hoopis vähem edasi lükata kui luuletuse kirjutamine, aga aga luuletamise luuletuse kirjutamise juures on see hea asi, et sa võid teda enda sees haududa ja hoida ja ja see hetk ei pruugi päriselt mööda minna, ehk ikka tuleb jälle üks, üks hea juhus ja sa kirjutad ta siiski ära. No te ütlesite, et üks hea juhus siin hiljuti oli, et teil on midagi, no peaaegu et pooleli või mustandi puhtandi vahepealses järgus. Siin jah, üks väike. Laul Kunda lammasmäel. Kas tagasi saab üldse minna? Tee sinna on vaid virvatee. Mu siis mu neli kodulinna, neist ükski pole enam see mõnd kivikildu vanast tartust, ma olen hoidnud vahel peos ja tundnud siiski salakartust, et katkenud on mingi seos. Muu plikapõlve, raudtee, linnal, puul, südant, sõjas lõõmas tuhka. Rong peatub sellel kallil pinnal. Uus linn, mu poole, sellest valu kab. Keset süda sünnilinna, kus kestvust kiirgab müüria sein. Ma olen harva pääsenud sinna, kust olen tulnud, otsed ei mu hõimuhäll mäel kõrguv keila, vaid mõtteis muutumatu näib. Ei ole haudki seal, mis eile ka kalmudes tee üle käib. Täis suure muutumise valu on loomu poolest kõik, mis sees. Sest muud Duda nii tulistvalu ei suuda, süda minu sees. Hulk talutube, räästad längu mu mälus suve sumedas. Mind tõmbab pimesikumängu, siin kobab puude tumedas, üks kuusele, näe, torkab taeva põue otse läbides. Kui palju kasvamise vaeva on kuus Ta ladva käe piides. Ta tummal kutsel olen läinud paepealset kukeharjast teed. Ja aina mõistnud, aina näinud need maad on need ja pole need keskuudiskarjamaade rodu ja keset lauda linnu maa näinud kasvamas üht vastset kodukass uscan jõuda sinna maa keskamarasse kadumisi maakivi halli suurdes kuus. Con põim mu lapsee adumisi mu südant juhtivtuulteroos. Sealt selle varal siiski võttes rööbasteed ma äkki käin, kõik püsib tunnetes ja mõtetes ja kuski ühinevat näib.