Ülikool. Tänases Ööülikooli unenäos Jaak Johanson ja Krista tsitra Joonas Esna mõisa hämaratel teedel säärsaabaste kriuksudes parketinogina saatel. Et suur tänu, et te olete siin niimoodi sõpruskondlikult, mitte just nagu kontserdile, aga aga sellise laulmisena, kus teie mõttes oma piltide ja tujudega kaasa laulate, nii kuidas teile meeldib või ei meeldi ja võib-olla mõnes laulus kõva häälega ka ümiseda et laulda asja käigus ka kuidagi võib-olla salve mõned laulud, mis on niimoodi kripeldama jäänud? See on üks. Krista viis, millele kleeppasid külge järgnevad sõnad ja pildid. Aidake neid aga vaadata, need ei ole väga kindlalt siin küljes veel. Saatus, kes saladus? Valu ja vanadusjulgus ja Johoogumust saatus, kes Alaris ilu, unistus, valu ja vanadusjulgus. Mängib päikene teater, suure kamina, kogu maailmateater, selles vaatuses mängib päikene teater selle maailma sees kogu maa kliimat. Kartuste kadedus elust ja mahe seal kuskil sügelus, julmus, jubedus, kargust ja kadedus mahutisse, mahedus seal kuskil sügelust, julmust, Jowelus. Olemaanitutse kolle annab sooja, tuli ja olen movitusse, kolle põleb ilma. Ta pole maasikas, kolle pole maalitud, see veidrik olema. See komme. Vargust ja parandustarkust must sor, mis sarnasust, suund sumedus, vargust ja parandustarkust ja tardumus Saur, mis sarnasus? Suur surma ja summe. Terena saab pädeva ühingu. Kas kõik pooleks, kas vanaks saab? Perele pere saab verevaim kuu, las jääda kõik nooreks. Suunaks. Usku ja lootust ja lohutust arme, armetus, pulma ja ulakust, usku ja unustust. Lootust ja lohutust armee arvutist. Ula. Sinus südames maa, ela ühes vaiksepoolses toas, sinus südames elab. Sinus südames maa, elan ühes väiksepoolsest, sinust südames, maa. Igatsus igatsus on silmini, igatsus, igatsus on sinuni. Mis eal tuules vihmas ja päikeses on juhtumas kuhu see taevas meil välja on? Seal, kus sa liigud, su ümber on tuuled värvides keerised vaiksed ja suured. Seal, kus seisad, suim, jooned, nurgad ja sokid ja mustrid ja sooned. Tunnen su kuju, kui see ka ei muutuks. Mis mulle vastu ka eales ei puutu? Seal, kuhu sa tuled, sind ootavad tuled kellad ja pasunad küllaps puule. Seal, kus sa tõused, sun leegid, veerevad kivid jala kevadki. Igavik igatsus on siis sinu nimi? Igavik igatsus on sinuni. Kuskil kümnendas klassis tehtud lugu samast helistikust terve sats neid laule, mis tekkisid Paul-Eerik Rummo sõnadele just just noore Paul-Eeriku. Ja nendega oli nagu selline kummaline lugu, noh et see oli siis kuskil 75. või kuues aasta või midagi sellist. Kui biitlid läksid laiali ja ealise Tšehhi värk. Ja see murrang, mis sellele järgnes, Paul-Eerik keelati ära. See oli nagu niisugune tohutu mingi küsimus või mingi äng selles, et miks see niimoodi on ja neid murdumise kuidagi juhtusid veel nagu küllalt lähedalt nägema. No mis siis olid sel ajal teatrimaailmas ja kuidas inimesed mingil moel katki läksid peale seda suurt värske õhuvoogu, mis nagu korraks nagu läbi käis või mis aga et see oli just see, nagu see eelmine maailm just nagu see lapsega maailm. Ja, ja et seda ma ei ole ka nagu niimoodi kuskilt pidi mingil kontserdile ka millalgi millaski laulnud nagu enda jaoks või nagu selline laulu harjutas olise. Eile olin maalapp. Siis oli, seal, näed, nägin Ruja rõõmsat Me. Sillutatud Ta ei. Tänas. Aga mina olin suuremaks saanud, aga mina olin. Naeru varjus näen. In love taga kõhklus, näen. Naeru taga, näen. Kindlameelsuses kõht pluss. Kauplum vaevakaske. Tule. Kaudu vaeva. Kui kruusaori Kraasidki ta tule ikka mu rõõmude juure. Ka muuseas, kauplum vaevakaskede. Homme saab minust lakk, eks ole, see lihtne. Tahan varjus naeru näha. Aga kõhkluste kindlat meelel? Siis üks üks lavaka lõpetamisaegne laul, selle refrääni teksti kirjutas Margus hoop kaob pabeririba peale, see oli siis see elulugude etenduse ajal, kus me istusime koolipinkides ja rääkisime oma elulugusid. Ja saatis selle refrääni Sulev Departele, kes oli sõitmas Pariisi Panso preemiaga selle delegatsiooniga, kust ära hüppas Aarne Vahtra. Ja kuidagi need muud salmid ja kõik see pluss sinna juurde ma ei mäleta, mis hetkel sellest laul sai üsna ruttu. Sellega oli hea lugu see, et mingil hetkel oli sellise peieri üks olulisi kuidas ta nüüd öeldakse, nagu esinemisformaat oli, oli olla palli üllatus komsomoliballil. Ja see oli hea võimalus minna sõpradele, kes Tartu ülikoolis õppisid külla ja siis ühel Tartu linna komsomoliballil Vanemuise kontserdisaalis laulsin seda ja tervitasin selle lauluga Estonia orkestrit, kes oli esimest korda läinud mängima Rootsi ja kuidagi üldse väga poliitiliselt korrektne oli, kõike laulan, poliitiliselt korrektne, nagu te kuulete, kuidagi seal tekkis nagu selline suurt pahandust sellest millegipärast ja komsomoli esimene sekretär isiklikult tuli lavale ja ja ikkagi see mingi 10 rubla maksti mulle ära ja ma sain Tartus jälle minna sõpradega noh, niimoodi juttu puhuma ja kõik, aga, aga siis Tallinnas paar päeva hiljem astusid ligi hallides mundrites mehed ja ütlesid, et oleks vaja tulla vestlusele. Toimus vestlus, üks vestlusi pagari tänaval, kus ma kirjutasin selle laulu ka seletuskirja, nagu seletuseks ei ole oma toimikuga tutvunud, aga ilmselt on see tekst seal olemas. Väga viisakas ja ma pean ikka selle loo lõpuni ära rääkima koos brändiga. Me rääkisime kõigest, et miks nii palju inglise keeles laulad ja noh, et siis oli see paber, shop, kvartett, laulsime džässi küll konservatooriumi kvartetiga, küll big bändiga ja ja siis aga hea ette näidata, et ma oskasin ikka väga palju vene romanss, sega laulda ja laulsin talle ühe kohe ette seal ja aga lahkusime sõpradena ja, ja koostöö ettepanekust tegi nagu, et nagu ei saaks aru ja kohe läksin noorsooteatrikohvikusse sealt praktiliselt üle tee ja kohe rääkisin bot, mis minuga juhtus, et oli selline huvitav jutuajamine ja nagu vanemad vanemad kamraadid olid ikkagi öelnud, see on nagu kindel asi, esimene, mis tuleks kohe teha, kui on mingid ettepanekud tehtud, kohe minna, rääkida kõva häälega avalikus kohas sellest ja kõik, see jäi siis niimoodi rahulikult seekord sinna sinna paika. Aga aastaid hiljem, kui juba Eesti oli vabanemas ja oli Need kodanike komiteede isikutunnistuste väljaandmine, Rumessen passideks, nimetati neid. Ja sellel hommikul läksin ka sinna poliitharidusmajja jalgrattaga, panin seda ketti just posti külge ja niimoodi kuidagi niimoodi üle õla vaatasin, sõitis täiesti tuttuushõbe, metallik volvo, noh, mina askeldasid oma ketiga seal ja sealt tuli väljakeegi ja, ja panin selle puldist lukku ja see oli täielik kosmos. Eriti ei olnud selliseid autosid siiski veel vaatamata juba õitsevale kooperatiivi majandusele kõigele. Ja sõbralikult tervitas mind, ütleks isegi seltsimehelikult seesama ohvitser, selline noor, intelligentne, meeldiv inimene ja siis umbes, et läksime koos nagu isikutunnistust kätte saama, kuigi mina arvan, et ta oleks sellel hetkel veel selle maja teise tiiba mingeid mingeid asju ajama. Laul on selline. Ja Rooma, Rooma. Iialgi minut Poolas ooda. Ei Kainima Pariisis poora. Ennem maa, Eestimaa oled loomad. Mind ei hoia käsirauad. Ei kaagid okastraadisaua. Kõik see ilm on minu riik. Siiski veel ei vähesi. Ei iial kima Rooma Rooma. Iialgi Poolas haa. Ei hoomama Pariisi hooma. Ennem ma jään eestimaale. Need loksed, ööbikud ja käod. Kummaliselt tuttavlikku näopäeva tõhus, kui mustasõstramoos. Selles kaoses hoiavad koos. Maa ja maa peal seistes kaua. Hingetorutuules laulmas taeva päike on vii. Enne me ei lähe siit. Midagi on veel, mis tuleb koota. Kõigest läbi kiirgudes, kui loota Mõttele, mis olla võib sukki ja bi ki? Igaviku-le, mis algab siitki? Iialgi maa, rooma ei rooma, ei algeemi Poolas, ooda ei hooma Pariisi kooma. Ennem ma jään eestimaale. See on ka ilmselt selliseid päris kui esimesi laule mis on ilmselgelt selline laul, mida just nagu väga noorena on väga vahva, lauldes on ka üsna noore Heiti Talviku luuletus. Võttis ka minu jaoks selle enese sele kooli keskkooli lõpuklasside meeleolu või kuidagi selle vot sellesama sellesama tunde kuidagi kokku, et oled liiga hilja sündinud, vaid kõik vahva juba kohe on nagu läbi saanud ja miskitpidi. Et miskit pidi nagu kõik jookseb nagu kinni ja kokku ja selline mis ka mõneti noh, on praegu nendel päevadel mingi nurga alt hoopis teistmoodi, aga ikkagi. Siis Heiti Talviku magaja Dub mus päik. Võib-olla kaks või kolm. Suhu mul kasvab sammal. Juustesse kuhjub tolm. Mulli kuivanud on kiriks päri kui roos, raud, kui kellel kid tüliks ma olen palunud kaevata mulle au. Ei riiva min kõdu, vinge võim. Siin sügaval liival. Muhu hingetõmbed on pika, ma magan, Kuimet. Ja unekollile küll ei ei, kramp. Mu käed, kui Parise ma pära ja kaheks kukuvad. Võib-olla peitub mus päik? See laul on Mingil moel seotud selle suure nüüdseks suure, nüüdseks nagu väga suure valge kassiga mis on pärit Maarja juurest. Siis tuli meile maarjamajast selline suur valge, otsapidi siiami kass. Maarjamäe kassist sai kalamaja kass. Ja siis see laul teistpidi ongi mingil hetkel Maarjale sünnipäevaks tehtud lahus kunagi otsapidi. Tritud tüüri Türil tüüp. Lume, kas une, kas pika pilguga vaatab ülevalt alla? Lume, kas une, kas pika pilguga vaatab üleval? Tegelikult tegelikkus. Tegemata võiks olla. Tegelikult tegelikkus. Tegematage, võiks olla. Unekas tule, kas pikkade käppade pikkadel päkadel tal laod. Une kas tulekast pikkadeke pikkadel päkakel Tallo? Pärilikkus pärimatutegi võiks olla. Päriselt pärilikkus. Parimatel võiks olla. Tule, kas tume, kas pika sabaga taevas kõik pilla-palla? Tule, kas tume, kas pika sabaga taevas kõik pilla-palla? Oletatavasti olematus olematusega võiks sul Hoonet teatavasti olema kuus, olemas, võiks olla. Parandatud tunnetamatus. Tunneldatud parandamatu, salastatud halastamatus, kullatud karistamatus, alandatud alistama, kodus salatud, seletamatu. Kulutatud sundimatu. See on Pirgu mõisa Pirgu mõisaaegne lugu ja, ja nende nende käikude aegne lugu. Kui me käisime talust tallu ja külast külla kuulasime, salvestasime neid uskumatuid ränki, kummalisi, aga ka Howeenbukaidia ja vapraid elulugusid. Paul Mägi oled, tuli, pole. Sellest selged pikad pilgu mõõtmata juba ta läbi ääre Veremmere. Keegi ei käi saatmata. Lihtsalt suure näoga pole nina, pole suu. Oled käsi, Pole põli pole kuju, pole mu. Kelle armeed, kelle armud võitmata kaotamata üle hetkel meile veel keegi ei saanud? Lihtsalt suurena ta pole, päike pole. Pole liugi pole, mägi pole, tuli, pole tuum. Sellesse pikantse pilgu mõõtmata juba ta. Kõrgel jõe sügavalt mäe siis määri silmini. Kõrb. Läbi selle Pariisi salli vihiku. Läbi vöörivisiiri. Ülem Mannerheim. Ületati seri taguse Eesti piire. Võid lennata läbi kaksiktornide. Läbi? Ei näe. Aga igatahes väga ei häbene. Või lennata musta auku, kui vaja. Black stand-up comedy. Eks Leida neutraažeri zürii hännad. Ära käia võib exceli tabeli lõpus. Esna mõisas või Hiiumaal hirmustes. Just nagu üleval Nii ka all. Ja nagu vasakul nii ka paremal. Ja nagu ta ka liiga ja nagu väljas liigas see. Ja siis nagu naine, nii ta. Ole Dubois. Sa oled juba suur tüdruk noor või vana kala või? Oleme eks haka ema, hakka minu palka tema. Muidugi hakkavad solva. Seisad tule all filmika pime. Kõhe tunne kõhus, nad ju teavad. Lase pill oli söeldavaim, laula tantsi ja neile. Pikale oodates sa loodad, et veel juhtus. Ööülikooli unenäos laulis sünnipäevalaps Jaak Johanson banzuuril Kristatsitrayonas ja Tampural Maarja Neivelt. Unenäo ilmutas ja kinnitas helirežissöör Ats Treima. Lapiteki õmblesid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2019. Vanemad tol õhtul olid ma Tallinna maja, sinu päralt jäi. Ja tantsimiseks Saluminessaa su lause mällu kummitama jäi. Võta Kall kaks kilost. Kolm kilotalki riiskil aparaati. Segu puista tantsupõrandale aga, ja seda asendab ka mesilase. Tuua aga. Me saime vanemaks ja seal õhtul kallil kui med tantsisime kooli lõpuballi kõrvades, ta puudutas su suu sosistasid nagu meeletu. Võta kalli kaks kilost, kolm kilotalf kivis, kilod, parati, see segu, kuis ta tantsupõrandale maha ja seda asendab ka mesilase. Päevad lähevad tihti, elu tundub kibe. Kuid Me tantsupõrand siiski küsib live. Sest sinuga ei unustada sa seda valget ööd, mil sosistasid sa. Tallinn kaks kilost ja riik kolm kilo taiki, viis kiloaparaati segu, puista tantsupõrandale maha. Ja seda asendab ka Silaazova.