Ülikool Siberi šamaanid joovad ekstaasi saavutamiseks kärbseseenejooki ja põristavad trumme araabia ja türgi maailma kerjusmungad ehk tervissid keerlevad täpseid kannapöördeid tehes ringi. Uku Masing langetab end lobesse omaenda ettekujutuse jõul. Koole. Kirjanik ja tõlkija Ly Seppel-Ehin kõneleb teemal linud kellal vahutavad tiivad Uku Masingu luulet veerides. Loeng on salvestatud Kehtna valla külaülikoolis. Tänavu tähistasime Rapla vallas lippa kunagises koolimajas oma kodukandi suurmehe sünniaastapäeva juba seitsmendat korda. Oleme teinud seda iga viie mõnikord ka 10 aasta järel. Kas on vaja öelda, et Uku Masing läks lapsena oma kodukülas just sellesse samasse lipa Al kooli kodutalust heinu talust kooli minna oli vaevalt pool kilomeetrit. Põllupeenraid pidi viljapõldude vahelt minnes veelgi vähem. Kas on vaja öelda, et paka mägi, see tähendab Muinas-Eestis üks tähtis väega koht ja kaisserlingide mõis Raikkülas jäi teinud alust ja lippa koolimajast poole tosina kilomeetri kaugusele. Teame hästi, et Uku Masingu eluajal ilmus Eestis ainult tema esimene luulekogu neemet vihmade lahte 1935. Kas on vaja öelda, et nõukogude aastakümnetel oli Uku Masing kas siis võimude jaoks tülikas ja sobimatu või kogunisti maha vaikitud luuletaja? Välismaal ilmus Vaba Eesti kirjastuse väljaandel siiski ridamisi sõprade abiga salaja üle piiri toimetatud luulekogusid. Ja nüüdseks on Ilmamaa kirjastus usuteadlase ja kirjamehe luuletusi ainuüksi luuletusi välja andnud juba kuus mahukat köidet. Teoloogi folkloristid, keeleteadlase, tõlkija ja luuletaja loomingut on tänaseks päevaks analüüsitud küll, suuliselt, küll kirjasõnas lugematuid kordi, sealhulgas seitsmel korral lippa koolimajas. Mikk Sarv, Evald Saag, Andres Ehin ja teised vaimuinimesed olid esimesed, kes ettekannetega rahva ette astusid. Nüüd kõik juba manalamehed. 20 aastat olen minagi sealjuures olnud ja ikka jälle on räägitud Uku Masingu keele ja mõtete raskestimõistetavus, sest kas ehk on Uku Masingu mõttemaailm ja luulelooming meile tänaseks päevaks juba tuttavamaks ja mõistetavamaks saanud? Küllap veidike on. Kas saame nüüd paremini aru tema vaimsetest püüdlustest tema 20-st jumalaga tema hingeigatsusest meelemasendusest ja rõõmudest tema esimese ilmutuse nägemise tähenduslikkusest? See küsimus on toonud mind mõttele üle lugeda selle targa mehe alateadvusest sündinud märkmeid ja märksõnu. Tsitaat tuulde, lõikasin oma nime, et teda keegi Eibeeriks, samblalt ega põdedalt lehelt. Tsitaadi lõpp, kirjutab Uku Masing enda kohta luulekogus saadik ma kellani pilvest Ilmamaa 2005 oma nime, et teda keegi Eibeeriks veerimeika püüdes ületada mõistmatust kuristiku tänapäeva inimese ja Uku Masingu loomingu vahel. Kergesse ülesanne ei ole Mašinko värsson, keeruliste kujundite kirev põiming kohati hämaraks jääva mõttega. Arvo Mägi eksiilis elanud eesti kirjanik ja kirjandusteadlane kirjutas 59. aastal Lundis välja antud Eesti lüürika teises köites saatesõnas. Masingu lüürika pole mõeldud mõistmiseks, see on pigemini tunnetega haaratav ja aimatav. Selles ajas tunde varjundis ja idamaises pildirikkuses sillerdavad read mõjuvad vahetult meeltele. Küllap see nõnda just on. Sedasama on tõdenud ka kunagine Valga koguduse õpetaja Peep Oudova öeldes, et erinevus inimkonna enamuse ja vähemuse vahel seisnebki meele erksuses. Ühed nimetavad asju, teised tajuvad. Nendele, teistele on asjad valgustatud seestpoolt. See oli tsitaat. Tsitaat üks pill, mina olen tarna pääl, mille põhja keegi ei tea. Tarence tähendab kuristik, kuristik neelab. Nõnda ütleb Uku Masing enda kohta ühel paljudest katsetest iseennast sõnastada. Jätkab tsitaat. Mina olen see sumeri pile, Zemansi, kannel, eesti karjusse, pajupill, jumal teab selle kuju ja mõnu. Mina üksnes Arblen palumata, muudkui kõlamist. Katkenud on luulekogust saadik Magellani pilvest. Rapla kunagine kirikuõpetaja Evald Saag on öelnud oma hõimlasi ja hingesugulase kohta. Et Uku ise polevadki suuremat pidanud oma luuletustest, et need olevat tal lihtsalt üleskirjutus pähe tulvabatest mõtetest otsekui räägiks keegi temaga. Ja tema vastaks. Kes keegi võiks olla. Selgub, et kõigevägevam ise on see, kellega Uku Masingu luulevormis jätkuvalt kahekõnet peab. See kahekõne jumalaga on vist vägagi loomuomane assi. Otsekui hingamine. Kus sa oled pärit sügavalt usklikus perest. Ikka jälle luuletab Maasing, vaata jumalat, otsi lillest ja linnust virvendavalt jõelt ja tihedas tuisust kevadvihma paitavast toibusest. Tunne teda, kiida ja täna ikka jälle kordub matiivet. Tsitaat kaugelt kõneles keegi meie ei taipa, millest meie katsume leida sõnu ja teame, et sõnad on vari tõelisest olnust. Tsitaadi lõpp. Viimane luulekatke on pärit tänavusest augustikuu loomingust, kus trükiti ära Uku Masingu 63. aastal Kersti Merilaasi 50.-ks sünnipäevaks kirjutatud luuletus nimega samblasel metsa välgutil rohtunud raja käänakul. Ma mäletan seda sünnipäevapidu Tartus õpetaja tänava Kirjanike majas. Olin siis 20 aastane filoloogiatudeng 63. aastal, seal istusid kõik diivanitele ja tugitoolides ja peeti sünnipäevalapse terviseks kõnesid. Uku Masing jõudis kohale üsna viimasel minutil. Võttis istet ja kirjutas ja kirjutas. Paberileht põlve otsas. Pani nimeks, et ta üldse ei mõtelnud, muudkui kirjutas ja kirjutas. Varsti lugestama tervitus luuletuse Kersti Merilaasi-ile ja ülejäänud seltskonnale. Ja seal olid read. Viie sajandi pärast on tolm kõik, mis me olnud ja öelnud. Keegi ei mäleta meid. Tore jutumärkides luuletus küll ühe kirjaniku 50.-ks sünnipäevaks, mäletan, et mõtlesin tookord endamisi. Kersti Merilaas, teine arbuja kuulas vaikselt muheledes seda luuletust ja minule tuli samal ajal meelde, mida Kersti Merilaas oli sellel samal 63. aasta suvel ütelnud. Minule Peedul. Kersti Merilaas ütles minule teattli. See, et ma olen kolm last sünnitanud on minu jaoks palju tähtsam kui see, et ma olen kaheksa luulekogu kirjutanud. Tänavusel Uku Masingu kirjanduskonverentsil lippa koolimajas, rääkis Tartu Ülikooli teadur Indrek Peedu teemal arengu ja evolutsiooni ideedest Uku Masingu mõttemaailmas. Me saime kuulda, et Masing olevat olnud tarvinismi suhtes kriitiline aga ometi olevat tema maailmapilt suurel määral tuginenud tarvinismile. Kuidas mõistis Uku Masing inimese arengut või ka evolutsiooni laiemalt, küsis ettekandja ja vastased. Uku Masingu meelest toimub areng hüpetena kõrgema taseme suunas. Et areng võib mõnikord ka toppama jääda, aga pühendudes on indiviid võimeline ennast arendama. Ja ta areng liigub ennekõike tõelisema jumala mõistmise poole. Tsitaadi lõpp. Vallo kepi dokumentaalfilmis Masingu maastikud, kolmozza ütleb Evald Saag. Vaja on tegutseda iseõppimise korras nagu Uku Masing. Kas see tähendab, et meil tuleb elu läbi otsida, kes või mis jumal meie jaoks on? Looja kõigeväeline loodusjõud, kõike korraldav printsiip, armastus, puhas südametunnistus või minu põlvkond ja nooremad. Oleme pärit lapsepõlve ja kooliajast, kus hinge olemasolu naeruvääristati ja ateism oli ülim tarkus ja teadmine, mida õpetati. Kas me nüüd jäämegi pool usklikeks poolatestideks? Saame ju aru, et usklikuks ei ole võimalik niisama lihtsalt hakata. Ingvar Luhaäär on ühes neli aastat enne Uku Masingu surma tehtud intervjuus küsinud hukkumashingult kas too on pidanud ennast usklikuks selle sõna käibe tähenduses ja saanud vastuseks, et Tsitaat pean praegugi, aga see sõna usklik on niisugune, et see on iga inimese jaoks ise tähendusega. Sõna- usklik on niisugune, et see on iga inimese jaoks ise tähendusega, ütles Uku Masing. Ise tähendusega, niisiis meil jääb üle otsida edasi, kuidas jõuda vaimsema ja rahuldustpakkuva maaelu juurde. Ja mis seos on sellel vaimsel elul meie jaoks usuga jumalasse? Usklikuks ei ole võimalik, nagu öeldud, lihtsalt heast peast hakata. Niisamuti nagu hea luuletuse kirjutamiseks ei piisa heast tahtest ja julgest pealehakkamisest. Turgatust ja veel palju muud läheb vaja, nagu Andres Ehin ikka armastas ütelda. Mida on vaja etatestiks kasvanud või kasvatatud inimene saks hakata jumala usklikuks. Kas ilmutust 13. sajandi türgi suffi luuletaja ilunuszemree ütleb? Ei, ükski reegel tõeni sind ei vii, nad viivad ainult silmakirjani. See on minu ja Andres Ehini tõlge Jolossemree raamatus olen algus ja lõpp. Aga nüüd yonossembree läheb kaugemale. Tsitaat Endas jumalat tundmata kida Puhkida ringi, see ei ole ju parem kui jooks ümber madala mätta. Kus sa ennast ei tunne, saad teadma, teel alati petta ei olla saa tõe teadmist enese tunnetuseta. Tsitaadi lõpp. Türgissuffi luuletaja teatab lihtviisil, ma vaatasin lähemalt ennast, jumala leidsin nüüd hirm on mul kadunud hingest. Ma tean, et ma leidsin tsitaadi lõpp. Siin on kirjas Sohvi luuletajate põhiline arusaam, et meis kõigis on peidus jumalik alge. Omaenda surelikkuse ja kõige kaduvuse meelespidamine on pannud Uku Masingut tihti ahastama selle üle, et keha pole enam meeltele mugav. Kodusamm on jäänud tantsiks, juuksed on hallid. Elusoleku särts aga on kehas. Kuidas siis nüüd elada elusamatelu? Uku Masingu Rubai 1945. aasta kogust. Tsitaat kui paluda, et kuu väsimuse merre Uhaks tuul ehk ta olematuks pilvedesse puhaks. Kuid aastaid otsa tüütav näriv kiskuv tuli meist liiga palju, vajalist on söönud tuhaks. Paljud Masingu vanemas põlves kirjutatud luuletused on itk oma mahasalatud kehale. Samas on see õhtumaise tsivilisatsiooni vägev, valus ja aus itk. Oma armastusluuletuste koguski, mis on kirjutatud 30.-te aastate lõpus. Avaldatud 1988. Luuletaja olla ausalt erootiline. Masingu loomingule pühendatud konverentsil lippa koolimajas tõdes Rein Veidemann Eha Tuulemaad käsitledes, et Need abikaasale pühendatud lüürilised luuletused on küll kaunid aga et erootika nendes luuletustes on pigem metafissilist laadi. Tsitaat. Sinu keha tõuseb minu käsi partelt vastu mulle nagu ookeanis saar. On Masingu luules kuidagi nagu puurilinnuseisundis. Tsitaat, tuhm leige õhk kui kauge maine vein käib silmist hingeveres sõnadesse, jääki teame õnn, mis praegu siin ei karda enam surra, valgusesse. Imeilus tüüne, aga talitsetud kuigi jutu võib-olla koguni näiteks stiivustunud rõõmust luuletuses lobe lõikuskuuööl. Lähemal vaatlusel selgub aga, et autorit vallanud tunne ei olegi mitte tiivustunud rõõm vaid hoopis on tegu tundega, mis on otsekui tiivustunud rõõm. Uku Masingu väljaütlemised naiste laste ja emade aadressil on teema omaette. Ei mahu siia saatesse ja see pole kaudse luulega seotud. Ütlen vaid, et naisena olen saanud kõvasti haiget Uku Masingu naistevastast esseed lugedes naistest raamatus pessimismi põhjendus Ilmamaa 1995. Ja isegi kui olen püüdnud eri ajastute erisuguseid arusaamu arvesse võtta on see teinud mind siiski vihaseks. Mis on mind Masingu luules siis kõnetanud? Olen jäänud pikalt üle lugema Masingu 60. aastal kirjutatud luuletuste kogu saadik Magellani pilvest, kus on palju kokkuvõtlikke mõtisklusi oma eluülesandest, abitusest, meele kibedusest ja lohutuse otsimisest. Kuuendal augustil 60. aastal kirja pandud luuletus jääb silma ja paneb mind uuesti seda üle lugema. Algab see lookas vaarikavarte lõhkumisest pika männi kõrval ahtassisi serval. Ja jõuab tõdemuseni, et tsitaat säält, kuhu lendan tagasi, mina ei tule enam iialgi. Ja tunnis ma pole minnes mis tahes rada. Ja siis äkki tuleb kolm ridamisi panevat vupatama. Tsitaat. Ojad nõuavad tulekut, metsad hõikavad kõndima. Sest pilk on see, mis nemad elusaks teeb. Minu tunded neile jäädava mõtte annavad. Minuta minu pandud nimeta ülearused on kõik nemad tsitaadi lõpp, see tähendab ju arvan ma, et me kõik inimestena oleme luuletaja meelest ei vähem ega rohkem kui loodusse või kõiksuse meeleorganid. Meeleorganid tsitaat, kui ma ei vaata neid, kui ma ei püüagi kõnelda, olen surnud ja neetud, kirjutab luuletaja. Mulle tuleb meelde, et oma tööst psühhoterapeudina küsin mõnikord lastelt, kellega ma töötan. Kui mitu meelt on inimesel? Viis vastavad rõõmsalt kõik need, kes on jõudnud vähemalt viiendasse klassi. Kas oskad nimetada neid liit, meeltkisin järgmiseks, nägemine kuulmine saan vastuseks ja siis veel e maitsmine, jahja kompimine, haistmine, missarbat küsin siis, misjaoks meil meeli tarvis on? Sellele küsimusele aga pole ma saanud vastust, vähemalt koolilastelt mitte. Oleme iga kord pidanud üheskoos seda vastust tuletama. Niisiis, milleks meile meeli vaja on? Veerin nüüd edasi, nime andmisest läheb asi kaugemale, läheb kõnetamisele. 28. augustil 60 on kirjutatud luuletus, kus ongi jutuks looduse ja loodu kõnetamine. Tsitaat tõesti, mul on kahju kõigist, keda näinud tuhandete elude, käies mu sees päikesest kahju ja liblika-ist puudest, kahju ja samblast. Et ma pole öelda neile ühtki rõõmusõnumit suutnud ega suuda et nad peavad ootama kedagi teist, kui ma ütlema lähenet väetima olnud tsitaadi lõpp. Mis see siis on, kahjutunne, et luuletaja väetike pole suutnud öelda rõõmusõnumit päikesele ja liblikatele, puudele ja samblale. Tsitaat, mina ei tee iialgi seda, milleks mind saadeti, kurvastab luuletaja. Eks see viimane Juviita usule sellesse, et meid saadetakse või me kõik sünnime maailmakõiksusest siia kindla eluülesandega. Nii palju kõiksuse kõnetamisest kõiksus enda ülesandel. Sellesama 60. aasta alguse luuletuses pealkirjaga ons vaja ütelda varje, leiab luuletaja kokkuvõtlikult, et tsitaat. Mu sõnad ei kõnele täna-homme, nad tähendavat midagi ehk pärast mu surma selgeks lähevad neile, kes küsivad järsku, mida ta ometi mõtles. Tsitaadi lõpp. Miks need sõnad siis ei kõnele? Vastus, sest sõnad on varipaid ja see, kes varjuga kirjeldab kuju, eks ta ju valeta. Seletab luuletaja. Mulle meenub 60.-te alguses üks põgus külaskäik Uku Masingu Tähtvere koju. See oli üliõpilaspõlves, keegi vanematest kirjanikest võttis minusuguse luuletaja hakatise muidugi endaga kaasa. Lihtsalt heast peast ei mindud küllaid Betti Alver-ile, ei, Artur Alliksaarele ja ammugi siis veel Uku Masingule, mis Tolisse Jaan Kaplinski, kes minu kaasa võttis. Uku Masing istus oma kirjutuslaua taga ja peamiselt muheles, kui me kõik seal oma luuletusi ette lugesime, igaüks ühe või paar. Järsku ütles ta minule. Andke oma luuletuste vihk, ma vaatan. Ulatasin oma pisikesse märkmikku natukese aja pärast, ütles Uku Masing. Ma soovitan teil võtta luuletuste jaoks hoopis suurem risk, see praegune on liiga pisike. Mulle pole siiani selge, mida ta selle ütlemisega mõtles või ka mõtles. Kassett mu toonased luuletused olid tema meelest liiga arglikud ja kitsa tähendusega. Või nägi ta äkki minus seda, kelle paberimäärimist võiks õigustada. Aga tõepoolest, ka vihik oli liiga väike. 28. augustil 60. aastal kirjutatud luuletusest loeme tsitaat mitu päeva kirsi Raakutelt veerevad piisad, siis sajab lund, pungi, peksab kange pakase tuisk sõna augustikuus kirjutatud luuletus. Edasi tsitaat mina ei looda, mina ei taha piss sulamist näha. Nagunii ma vaatasin jällegi õisi katsudes elada, kiites ise oma rikkust, mida keegi ei vaja. Aga elanud mina ei ole, enam ei oska enam iial ei oska. Tsitaadi lõpp. Niisugune hinnang siis oma elule, et nagu polegi osanud elada. 10. veebruari 60. aasta luuletuses joonistub selgesti välja luuletaja karm kokkuvõtte oma elatud elust. Tsitaat heldeke, palju aastaid jälle tammunud sõrmede vahel lipiku kimp. Ilmaaegu tsitaadi lõpp. Kõik teaduslik tööelu, töölipiku kimp paladassa sõrmede vahel oleks nagu tehtud ilmaaegu. Tsitaat, keegi pole raatsinud osta mitte keegi. Kui palju päevi, kui palju öid on möödunud, uurides? Tsitaadi lõpp. Nüüd, kus juuksed langevad pääst tuulde ja tolmu Jayne kohmakamalt astun, ei jää üle muud, kui küsida issanda jumala käest. Kas kõik need pihku Pehkivad, paberitükid vihmas ja tuules, on need siis ometi midagi väärt tsitaadi lõpp. Jumal on kõige kohtumõistja, temalt loodetakse ja oodatakse õnnistust ja lunastust. Jumalalt palutakse 62. aasta luuletuses, et ta päästaks sellesse, tähendab luuletaja enda tsitaat, kes ei teadnud, et ta on saadetud kõnelema sinust tähendab jumalast suure tähega. Mis mind neid luuleridu lugedes siis puudutab? Muidugi, see siiras ja jäägitult andunud jumala usk on siin ilmne mis meie ajal nooremal põlvkonnal kas täiesti või osalt puudub ja mis on siinmail aastasadade vältel andnud meie esivanemate eludele kindla eetilise aluspõhja. Kuidas on selle kindla eetilise aluspõhjaga lood tänapäeval, millesse või kellesse meie usume, et õigel ja inimlikul rajal püsida? Mulle tuleb meelde, kuidas me uue sajandi algusaastatel ühes Andres Ehin ikka rääkisime kord juttu legendaarse kirjandustoimetaja proua lembe hiideliga. Jutt käis 13. sajandi Türgisufistlikust luuletajastjunuszemreest, kelle luuleraamatu olime Andresega koos hiljaaegu eesti keelde tõlkinud. Andres tsiteeris lembe hiideli kuuldes mingil põhjusel Junuszemree luuleridu. Tsitaat vaimu valgete icine hing on ainuke jumal. Tsitaadi lõpp. Mäletan, et lembe hiidel justkui võpatas selle peale ja ütles siis. See on Emreel väga ilusasti öeldud ja teil kahel võib olla väga täpselt ja ilusasti ka tõlgitud, aga see ei ole tõsi. Olen nende lembe hiideli sõnade üle palju mõtelnud. Äkki peaksime küsima, kes need vaimu valged siis õigupoolest on? Kristlikus mõttes on muidugi preestrit üks väga vaimu valge rahvas. Aga kas vaimu valge, võib-olla ka maarahva nõid? Edasi tuleksid, kes õpetlased, õpetajad kunstirahvas ja luuletaja tehk? Üks näib olevat selge, et Uku Masingu käsitluses ristiusk ei vastandu maausule vaid need mõlemad on ürgilmutuse vormid. Idamaade mõtteloo asjatundja Haljand Udam avaldas 96. aastal pärast Uku Masingu raamatu Eesti usund ilmumist Päevalehes artikli maausu ja ristiusu vahel kus on põhjalikumalt juttu Masingu ürgilmutusse otsimisest. Haljand Udam kirjutab. Tsitaat ürgilmutust võib otsida rahvaste juurest, keda pole veel rikkunud euroopalik filosoofia ega kirjatark, kus seda võib leida polümne eestlaste indiaanlaste, soomeugrilaste, vana testamendi, semiitide juurest. Eks ole ju ürgilmutuse otsimine ligilähedaselt sama, mis vaimuvalguse otsimine. Need mõlemad tähendavad omal kombel jumaliku ja vaimse otsingut. Lembe Hyydellil oli külla oma kindel ettekujutus jumalast. Kas on nii, et vaimuvalged on need, kes on ilmutuse saanud ja korraga taibanud, et kõige nähtava taga on veel midagi veel midagi? See tooks jumala mõiste rohkem maa peale meile lähemale kellelegi soojas vaimu valges pilgus võime siis jumala pilku kohata ja võime ka looduses ära tunda jumala hingust. Ja uskuda, et ürgilmutus ühendab meid kõiki, nagu ka lootus, et jumal armastab meid kõigele, meie ebatäiuslikkusele vaatamata. Ülim aeg on mul nüüd endalt küsida, veerin ja veerin, aga mis see on, mis mulle Uku Masingu luules kõige enam korda läheb? Jah, see on üks luuletus Masingu esimesest 35. aasta luulekogust. Pealkiri on love lõikuskuuööl. Praeguse õigekeelsuse sõnaraamat jutu järgi peaks Pealkiri õigupoolest olema lobilõikusööl. Lobilove love. Aga see täpsustus on vajalik eelkõige arusaamise hõlbustamiseks. Niisiis jutt käib lobesse langemisest augustikuu ööl. Nooremale kuulajale tahaksin ära tõlkida ka lobilove love. See tähendab erilist meeleseisundit, autosugestiivse transsi, šamaanid langevad lobesse. Selles luuletuses on ilus augustikuine ööaeg. Nii ilus, et tsitaat pole jumala riiki kenam ega valge laeva Lakerdav puri. Kuu paistab, on kuu, on kuu ja pilvedest kotkas ja selle pää olen ma. See tähendab selle pilvekujulise kotkapäev olen ma. Nüüd on kuu, on kuu ja õõtsuvad muistendist, puud ja templilaul olen ma jutumärgid kinni. Meeleolu läheb selles luuletuses salapäraseks ja natuke juba müstiliseks. Kuuvalges õõtsuvad puud, mitte lihtsalt tuule käes paid. Tuulekohin toob aegade tagant meelde vanu muistendeid mille kuulamine loob pühaliku tunde, nagu oldaks pühakojas. Seal loodusse pühakojas mitte lihtsalt ei kuulata templi laulu, vaid ollakse ise see templilaul. Eks sarnanes pilt palju kordi ja paljudes kohtades kirjeldatud Uku Masingu nägema hakkamisega jõuluvaheajal aastal 1932 kuidas pool sulalumi 100. heinu, talu õuel vastu pärnapuutüve ja jäi sambliku külge kinni ja kuidas täieliku kohaloleku selgeltnägemise hetk peatas selle lakkamatu dialoogi iseendaga, mis Uku Masingu sõnul on inimese üks suuremaid nuhtlusi. Aga lobesse langemise luuletus läheb nüüd templilaulust veel edasi. Tsitaat. Kes nyyd kõnnib katuste üle kergelt nagu metsparte lend, kes nüüd puude siristab lehis enam ei tunne end, eks ole, minu minu südame linud tsitaadi lõpp. Autori südamelind siristab puude lehis ja kõnnib kergelt telekatuste mõelda ometi. Edasi tsitaat jumal, sa jälle oled mu kõrval otsekui tiibustunud rõõm. Ja sinu kuueserval on tähtede rohekaslõõm. Eks sina nüüd vaatad ju lehtede läbi, paitad punapaid, õunu, naerad mulle vastu, justkui ammu oleksid oodanud mind tsitaadi lõpp. Edasi, mõtiskleb jumal selles luuletuses, nii et miks ometi ei astusse lind, see tähendab autori südamelind. Tsitaat, kellel on vahutavad tiivad ja suled täis rohelist Laant üle laguneb aia. Ja veel hullu pöörasem käik selles luuletuses jumal mõtiskle, miks ometi ei usu see lind ise, et tal on vahutavad tiivad ja suled täis rohelist? Laant. See meelepilt on nii ere ja suurejooneline, et isegi pilved on tiivad. Seda vahutavate tiibadega lindu nähes. Ekstaasi haripunktis hüüatab luuletaja tsitaat. Kui nüüd pole mu ilusa päeva lõuna, millal siis veel? Kindluse mõttes joonistatakse kogu panoraam luuletuse lõpus, veel kord välja tõttab kuu taevas pilvelind, mille kadunud päev on seekord luuletaja ise ja tuul. Tsitaat Su aiast, see tähendab jumalaaiast mullale vajunud puud. Luuletaja vaimusilma ees terendub kylge tuli. Küllap see on kylgendav tuli manalarannal manalaranna meelde tulek on muidugi mõista omaenda surelikkuse meelde tulek. Tsitaat soiast on mullale vajunud puud ja keset neid käetest andma. Tsitaadi lõpp. Esson luuletuse lõpp, käed tõstan maa Pole selge, kas käed tõstetakse palveks või tänuks või juubeldusse märgiks, mis ju ka Lovega kaasas käib. Aga üks asi on selge. Augustiööd on meie maal juba nii pimedad, et kogu selle panoraami nägemisega ei ole siin enam üldse tegu. Kogu see panoraam on ette kujutatud meile pilt, jänese sisendus. Ja see on pikk samm edasi sulalume sadamisest, pärnapuu tõdele. Tahan öelda, et üks asi on lobesse langemine ja teine asi on ettekujutuse järel luuletust kirjutades iseenda Lovesse langetamine. See kunsttükk on jõukohane ainult meistrile. Siberi šamaanid joovad ekstaasi saavutamiseks kärbseseenejooki ja põristavad trumme. Araabia ja Türgi maailma kerjusmungad ehk tervissid keerlevad täpseid kannapöördeid tehes ringi. Uku Masing langetab end lobesse omaenda ettekujutus jõul. Eks sellesama meele erksuse teritamise ja ürgilmutuse otsimise peal olnud väljas teisedki Arbojad. Tuletame meelde Bernhard Kangro luuletuse kutse lõpuridu alla kõvera kuu alla kõvera, kuhu mind tõmbab see ürgne hääl läbi täitmata himude lõputu nälja, oma päevlikkust, elust päriselt välja alla kõvera kuu kogust reheahi 1939. Või tuletame meelde Heiti Talviku luuletusest jumalate hämaras kuues osa tsitaat. Keegi ei tea, mis tasa meis kõigis tärkvel taga teadvuse lampide rea. Olgem ärkvel. Püüdkem siis olla ärkvel. Põikame nüüd korra veel luuletustest kõrvale. Kersti Keva on koostanud ja kirjastus Tammerraamat on möödunud aastal välja andnud mõtteterade raamatu nimega eesti hingemaastikud koos Konrad Mägi maalidega. Sealt leiame Uku Masingu mõttekäigu, mis kõlab nõnda. Tsitaat. Kõige suurem heategu teisele inimesele on olla talle inimene, mitte kritiseerija, hukkamõistja või kiitja inimene, vaid inimene ainult. Allikat ei ole võib-olla keegi, tsiteeris Uku Masingut mälu järgi. Tähendab võitluslik mõte nagu Arvo Pärdi keskuses dokumentaalfilmis Arvo Pärt ütleb, äkki sinu laps on minu laps ja minu laps on sinu laps. Selle kaudu oleme kõik vennad ja õed. Või nagu Kersti Merilaas mulle 60.-te aastate keskel ütles, et kaheksa luulekogu ei ole midagi selle kõrval, et mul on kolm last. Või nagu Andres Ehin ikka ütles, et soovist kirjutada hea luuletus on vähe, turkatus peab olema. Või nagu Uku Masing mulle kunagi ütles, et võtke suurem visk. Säärased ütlemised on ehk kõige olulisem asi, mis meist jääb ja mis meile tõeliselt korda läheb. Mulle näib, et paljud teaduslikud konverentsid, kus lõputult räägitakse näiteks metatasanditestia diskursus test on mõeldud eelkõige oma eriala kitsale teadlaste ringile. Need ei pruugi kõnetada laiemat humanitaariast huvitatud inimeste Ringi. Tänavuse Masingu mälestuspäeva ajal tegime lippal ühe katse. Pärast konverentsi astusime neljakesi Aino pillanud Margus Mikomägi Viio Aitsami ja teie ees kõneleja poolesaja kuulaja ette heinu talu õuel aida Mademel ja rääkisime igaüks ühe mõtte, mis meid Masingu pärandis on puudutanud. Igaühel oli aega viis minutit. Kui olime poole peal, hakkas kõu kõmisema Ennu talu taga metsade kohal otsekui vastuseks komistas ja komistas ja siis kastis soe vihmavaring meid kõiki parajalt märjaks. Ütlen üle, et mind puudutab Masingu luules eriti see ürgilmutuslikkuse otsing. Meeleerksus, arbujalik, nõidluslikus, huvi, eks staatiliste meeleseisundite vastu. Siin on ka üks võimalusi keha tardumusest üles äratada ja olla elusam. Vaistu ja vaimu väelisem. On imetlust väärt, kui paljusid Uku Masingu mõtteteri me saame tänapäeval kasutada olemaks elusam, vaimsem ja inimlikum inimene. Kirjanik ja tõlkija Ly Seppel-Ehin kõneles teemal. Lind kellal vahutavad tiivad, Uku Masingu luulet veerides. Muusika ansamblilt alfa. Ööülikool tänab Vahur Tõnissoo ood ja Petersoni. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.