Vikerraadio peresaade. Tere, hea vikerraadio kuulaja, seda kuuleb peresaade. Mina olen Merle Liivak, kolme lapse ema, uue ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate üks saatejuhte. Tänases saates uurime dialoogi ja dialoogi puudumist. Lahku läinud lapsevanemate vahel. Tundub, et hästi läbi saavad lapsi jagavad, eksid, on pigem meil suur erand kui norm ja dialoogivõimetud. Vastastikku mõrudeid emotsioone loobivad vanemad, pigem tavaline nähtus. Ehk on see miski, mida ei olegi võimalik muuta või kuskil siiski terendab väljavaade vahetada teid pingevabalt, ilma tundeta, et kohe järgneb katastroof. Ja kuidas on asjaga seotud lapsed. Need on siis küsimused, millele me otsime täna vastuseid. Saates on külas pereterapeut ja programmi dialoog laste nimel. Koolitaja Marlen, Tammsaar, Ojamets. Tere, tervist. Ning dialoogi võimekas lapsevanem Marit tervik. Marleen, miks selline ühendus loodi, kas piltlikult öeldes olid järjekorrad EMO-s muutunud liiga pikaks? Tegelikult on nii, et dialoog laste nimel programm baseerub Hollandis välja töötatud programmil, nokid enda, meil ja selle programmi eesmärgiks on parandada lahutavate või lahku läinud vanemad vahelisi suhteid, nii et lapsed saavad võimaluse kasvada pingevabamas ja elu tervelmas õhkkonnas. Et põhifookus on sellel programmil ikkagi lastel ja loodi selle jaoks, et aidata neid paare, kes omavahel tülitsevad. Et kui ma võin natuke näiteks statistikast rääkida, et umbes pooled sõlmitud abieludest lahutatakse Eestis ja 2015. aastal oli Tallinnas üle 600 lapse, näiteks kelle puhul kohus lahendas siis vaidlused, mis tähendab, et nende vanemad ei suutnud neid lapsi puudutavates küsimustes üldse kokkuleppele jõuda. Ja see abielude ja kooselude lagunemine on üha sageneb probleem ja see põhjustab hästi palju emotsionaalseid kriise ja mitte ainult täiskasvanutel, vaid ka lastele. Programm saigi tehtud selle Hollandi programmi eeskujul. Keegi testis nägi, mida tehakse sealpool ja tundus, et me võiksime midagi sellist üle kanda. Siis meil on selline hästi tore ühing nagu Eesti pereteraapia ühing kes siis otsustas, et see oleks väga tore programm pakkuda ka Eesti lapsevanematele ja siis mõned aastad tagasi tulid programmi loojad koolitasid välja spetsialistid, kes siis hakkasid nii-öelda Eestis lahutatud vanemaid abistama, et on hästi tõhus meetod selle lahutus konfliktide lahendamiseks. Kaua te olete tegutsenud, Me oleme tegutsenud kaks pool aastat. Kas probleemid dialoogiga on sisse kirjutatud eestlase natuur ja kultuuri, kas see on meie eripära? See võib nii olla, sest vanemal ajal ja inimesed ei rääkinud omavahel probleemidest ja asjadest, kõik tehti lihtsalt ära. Ja nüüd me oleme teadlikumad oma võimetes oskustes ja meil tegelikult on soov olla teisega dialoogis, jagada, mida me tunneme, ja Ma arvan, et paljudel meist on oskamatus mitte jagada iseennast. Ja kui me ei nagu ei siruta oma partneri poole, siis meil ongi raske kontakti omavahel luua ja hoida. Ja siis me tunnemegi helmest üksikuna, mis võib viia lahutuseni ja milleni iganes. On sul kogemusi ka teistest kultuuridest kasvõi siis oma kolleegidega välismaal suheldes, et kas see situatsioon, et lahku minevat vanemad kaotavad dialoogi, on selline üldinimlik. Väga paljude puhul kell, sest me ikkagi tekib uus niisugune narratiiv, uus mõtlemine, et järsku meiest saab mina ja siis ma üks kasvatab lapsi, kes siis kasvatab lapsi, et see on ju tegelikult hästi inimlik, mingis mõttes hästi inimlik konfliktiolukorda, et kus pinged ongi kõrgel. Ma arvan, et see on võib-olla, ma võin väga eksida, aga võib-olla et erinevates kultuurides on see ikkagi meil mingid sarnasused, aga inimloomus on sarnane erinevates absoluutselt, aga siin tulevad juba mängu need kultuurilised eripärad, kes elavad koos, kui abiellutakse ja kellel on sõnaõigus ja nii edasi, kui võtad Itaalia või Hispaania perekonnad, et need on täiesti teistsugune dünaamika kui Eesti pere, kes tegelikult tavaliselt ikkagi kolitakse mees ja naine ja lapsed on ühes eluasemeei, jaga oma eluaset ämma ja veel sugulastega. Aga milline üldse näeb välja dialoog, mis asi on dialoog? Mis sa ise mõtled, mis sinu jaoks on dialoog? Et kuidas sina tunned? Mulle tundub, et see see ikkagi sisaldab tahet mõlemalt mõlemalt poolt tahet saada aru ja valmisolekut. Pingutada Antsi dialoog minu nägemuse kohaselt ongi võib-olla see, et me otsime kontakti, et dialoog on kontakt. Kui ma tunnen, et mind on mõistetud siis mul on kergem kuulata teist ja mõista ka seda, mida tema räägib. Et kui see dialoog puudub ja ma tunnen, sina mind ei kuula ja teised mind ei kuule ja ma olen täitsa üksinda, et siis see on väga kuidagi õnnetu olukord. Marit, millisel põhjusel sina oled? Et meie saatesse sattunud, mina olin see õnnelik, kes oli vist kõige esimeses grupis dialoog laste nimel ja läbisin selle koos oma eksabikaasaga siis sel hetkel taliteksid juba, eks ole, siis meile jubeksid. Siis oli olukord üsna pingeline. Ja ega me ei läinud sinna ka kohe esimeste konfliktide puhul, et sinna eelnes ikkagi sihuke pikem, pikem ja raskem ja käänulisem rada. Aga sinna me jõudsime ja sellepärast ma siin olen ka täna. Millal te lahku läksite, kui sa kaks ahvad tagasi käisid koolitusel? Veidi enam kui kolm aastat, ütleme jah, kolm. Et aasta otsa olnud juba lahus ja tundsite, et vajate abi ja olete valmis selle selle probleemiga tegelema. Ja eks seda Abime otsisime ka varem erinevatest kohtadest, aga see tundus selline väga teistmoodi. Ja just ongi, erinevus oligi, võib-olla see oligi mõeldud eelkõige lastele, et minu mure oligi, et lapsed selles kõiges nii-öelda ellu jääksid, rõõmsad, täiskasvanu täis, kasvaksid. See programm on mõeldud siis nii vanematele kui ka lastele. Just et kaasatakse nii lapsed kui lapsevanemad ju tegelikult ka võrgustik, ma võin hiljem sellest täpsemalt rääkida. Lähedal olevate isikute võrgustik, just mitu last. Teil on, teil on Marit. Meil on kaks poega, täna näete 11, üheksa aastased ja kuidas teil lahkuminek välja nägi? Lahku minek nägi välja nii, et otsus tuli minu poolt ja mina kolisin eraldi ühisest eluasemest. Poisid olid esimese hooga poolega isaga poolega minuga, et see oli tema saab ja mõtlesime, et proovime nii ja kuidas täna on lapsed jagatud, täna elavad lapsed peamiselt minuga käivad isa juures umbes ühe nädala jagu kuu jooksul. Et ise valivad, millal siis täpsemalt, kas, kas te jõudsite kohtuni ka? Ei, õnneks mitte. Mida sa panid tähele laste puhul, et kuidas nemad teie lahkuminekut võtsid? Nad olid selles mõttes üsna vaprad, et nad, ega nad tegid head nägu ikkagi. Aga ütleme, need probleemid võib-olla väljendusid koolis. Sellise sõiduki tekkisid nagu kas kooli vastumeelsus, õpiraskused, natuke närvilisust, et niisugused asjad, mida võib-olla otseselt ei pea seostama, aga eks võis nagu aru saada, et et suur osa tuli ikkagi sellest ka. Lapsed on ka erinevad, et ühel lapsel läks natukene kergemini, teine võttis rohkem südamesse ja mis hetkel sulle tundus, et nüüd nüüd teil on abi vaja. Tegelikult mina olen seda meelt, et, et abi, kui on vähegi mingi kriis, sest tegelikult seda küsida ja otsida, et halba sõide, et suhteliselt algusest saati, kui kohe tuli tuline konflikt, siis ma otsisin abi. Aga kui enamus teraapiaid ongi kas siis ühe lapsevanemaga või teise lapsevanemaga või lapsevanemad koos või lapsed eraldi et siis ma just mingil hetkel sain aru, et sellest võib-olla ei ole nii palju kasu eraldi nendest jupikestest kui see, et olekski sihukest ühtset lähenemist, tervikut vaja, et me kõik koos nagu lähenema, sellele küsimusele saame jagu. Dialoogikoolitus iseenesest integreeribki erinevaid teraapiaid, et nyyd traumateraapia, narratiivteraapia, siin on elemente psühhodraamast, et inimesed saavad kogeda ja kaasa mõelda, et ongi, et nagu Marjut kirjeldab, et, et proovime erinevaid asju, aga tulemus on nagu sama, et siis see on nagu võimalus midagi teistmoodi teha. Et vaadata asjale kuidagi kolmanda nurga alt, kaasates. Ja mis oli meie juhtumi puhul väga mis aitas, oli, et me nägime neid, teisi paare, teisi inimesi, samas olukorras khati on ju see, et kui sul on see, oled seal oma mättad, sul on selline tunne, et ainult minul on selline mure. Siis sa saidki aru, et teistel on samad probleemid, teistel on samad käitumismudelid, sa näed kõrvalt, kuidas üks või teine käitumine või tegu mõjub teisele inimesele, et näed nagu ennast natuke kõrvalt, kui sa näed teise lapsevanemaid, kas sa panid midagi mõnd ühisnimetaja tähele? Erinevate perede vahel lapsevanemate vahel ikka, kes sinna olid kogunenud, meie põhisõnajärjemustreid olid üsna kindlad. Klassikalised käitumismustrid seal, mis olid plokk, rünnake, rünnak, rünnak ja blokk, blokia, sellised ABC aga väga lihtsad, aga kui sa hakkasidki, olid selle olukorra sees, siis hakkad mõtlema, et okei, nüüd ma blokin, nüüd ma ründan väga lihtsad tööriistad anti meile kätte tegelikult mida peem tähendab, plokk, rünnak? Plokkrünnak on näiteks see, et kui üks inimene teist ründab, siis mina automaatne reaktsioon sellele võiks olla, see mul blokki ei näe, ma ei räägigi taga rohkem. On variante, kus läheb nii-öelda rünnak, rünnak, mis tähendab siis seda, et mõlemad ründavad 11, on plokk, et me üks üritab midagi korraldada, ma blokeerin ära, et noh, need on erinevad suhtlemis, mustreid, mis aktiveeruvad siis, kui me oleme konfliktis, et need ei aktiveeru tavaolukorras, aga ta on just siis, kui mina tunnen ennast rünnatana, mida ma siis teen. Kas ma ründan, kas ma tõmbun eemale? Noh, see on ju tegelikult suhetest täpselt sama moodi, et kui me nagu kakleme omavahel, siis kas me oleme need kilpkonnad või me oleme need rahetormid siis mis, kes ründavad, reisis. Ma saan aru, see initsiatiiv tuli sinu poolt, et minna dialoogi. Nimel koolitusele jah ja ühtlasi ka koolilaste psühholoog soovitas, et ilmselt ma ma üksi ise tegelikult seda juba varasemalt soovitanud, aga siis tuli ka teiselt poolt see soovitus ja siis see oli isegi mõjusam, nii et siis koolipsühholoogi suunamine oli piisav argument ka sinu kaasale, et sellega kaasa minna ja ta oli nõus proovima, mis seal koolitusel siis juhtus. Kusjuures, kus politsei on väga peenelt üles ehitatud, et ma arvan, et kui lugeda seda kodulehte, siis tekib esimene hirm, et kas nüüd ma lähen siin, näen, ma pean kõikidele rääkima, mis siis juhtus. Eks see hirm oli ka meil, aga esmane kohtumine oligi eraviisiliselt tähendab psühholoogidega siis Raustati meid, midagi sellist seal esimese hooga ei juhtu, et kellegi musta pesu avalikult pesema hakata. Ja ja tundus selline tunne, et kuidas see võimalik on, kuidas saab üldse asjadest rääkida, nii et ei lähegi detailidesse, aga tegelikult sai küll, et see nii kenasti üles ehitatud, et räägitaksegi teoreetiliselt, et nendest olukordadest ja pannaksegi võib ka lasteaia olukorda, et mõned jah, väga sihukesed mõjusad hetked olid, kus pisaraid voolasid, oligi, kui me pidime läbi tegema teatud olukordi, kus olid ise nagu lapse rollis et siis tihtipeale kindlasti paljud said tegelikult aru, mida see tähendab, kui keegi karjub ülepeakaela või siis vaikib, et agressiivne vaikimine ei ole ka sugugi parem selleks. Koolitusest saaks osa võtta, selleks peab olema kaks vanemat, võib ka, võib ka üks vanem olla. Ikkagi kaks vanemat ja mõlemad peavad sellest nii-öelda märku andma meie kodulehe kaudu wwwd dialoog laste nimel poee, et seal on ankeet, mõlemad vanemad täidavad ankeedi ja siis kutsutakse neid eelintervjuule RT-le intervjuu on selline, kus vanematele kirjeldatakse, mis see programm on, miks see hea on ja antakse võimalus küsida. Ja siis meil pärast esimest järgneb teine intervjuu, kuhu kaasatakse siis juba ka lapsed, et kõik saavad nii-öelda ennem päris grupp algab, et saavad juba kontaktid lasteterapeutide, aga kui täiskasvanute terapeutidel Marleen, miks lapsed ilmtingimata kaasatud on, sellepärast et lapsed saavad seal koolitusel mõistmist ja julgustust, et väljendada oma tundeid ja mõtteid seoses vanemate tellidega, et tihtipeale lapsed jäävad kogu selles lahutusprotsessis tähelepanuta, kuigi kõik kohtusse läinud juhtumid on ju nii-öelda võitlus laste pärast. Selle programmi jaoks, see on oluline, et on kaasatud kogu süsteem, et kui me muudame ühte inimest nii-öelda või kui üks inimene ennast muudab, siis ei ole nii mõjus, kui kogu süsteem on haaratud sellest muutusest. On sama, on ka pereteraapia puhul, tegeletakse kogu süsteemiga. Kas ei ole lastele liiga raske? Emotsionaalselt ütleme nii, et kindlasti on seal lastele raskeid hetki, aga lastegrupi pool on rohkem mänguline kunstiline et, et tegelikult meie eesmärk ei ole ikkagi neid lapsi juurde traumeerida, vaid ikkagi luua neile turvaline keskkond, kus nad saavad tunda esiteks juba seda, et nad ei ole üksi, sest lastele ei ole omane väga rääkida, et minu vanemad lahutasid ja nii edasi, et seda enam kui vanemad kaklevad, siis lastel tekib tunne, et nad on selles olukorras täiesti üksi ja nagu Marit ennem ütles, et et kui ma olen seal ruumis, siis ma saan aru, et ma ei ole tegelikult üksi, et on teisi lapsi, kes on samas olukorras, on teisi vanemaid, eks vanemate grupis, kes on täpselt samas olukorras, et me ei olegi üksi, et see juba aitab väga palju. Ja ma arvan, et see ka, et lapsed kui on vähe suuremad, vähemalt siis nad saavad aru, et vanemad teevad midagi nende pärast, et saaks nagu, ütleme, et astuvad sammu, et asi paremaks muutuks, kuidagi seda ka lapsed oskavad tegelikult hinnata, mis oskusega need lapsed sealt lahkuvad. Ma arvan, et neil on hääl, hääl, mis kaob ära lahutuse käigus. Nad saavad tagasi hääle, et see on meie nagu sihuke üllam, eesmärk, et nad julgevad sellest kõva häälega rääkida sellest, mis nendega teeb. See tähendab, et dialoog, mida, mida püütakse taastada ei ole ainult suunal üks vanem ja teine vanem, vaid ka siis lapsed täpselt seal vahel Marik võib-olla oskab täpsemalt, kuidas tema nägi, et see mõjutas lapsed. Minu lapsed võtsid seda kui selline tore ajaveetmiskoht, et see oli taas tehtud, nii et ei saadud aru, et nendega mingit väga teraapiat tehakse. Nad ei pidanud istuma ja aru andma, vaid olidki sellised koostegemised, võib-olla pidid, et seal läbi kunsti oma tundeid väljendama ja võib-olla analüüsima mingeid asju ja ja kui olid pausid, siis said koos mõlema vanemaga mingeid mänge mängida, et jah, nemad said seal küll siukest tuge. Pikatse koolitus. Siis me kohtume kaheksa korda, et see tegelikult see koolitus on ütleme, kolm kuud kestab see koolitus, et me ei kohtu päris iga nädal. Lapsevanemate ja lastekodude kantakse vanemad saavad kodutöid, lapsed, kodude idee ei saa seen lastele õudsalt meeldib et me alati ütleme neile, et teie saate mängida ja lõbutseda, aga vanemad saavad hunniku kodutööd, et see on nende jaoks alati väga motiveeriv. Mulle tundub Kuulame siia vahele üht muusikapala, mille nimi on tander, mis tähendab eesti keeles siis äikest ja mille esitajaks on meie kohalik võluv artist Anna Kaneelina, kes lülitas paar päeva tagasi just debüütalbumi ning valmis sai ka muusikavideo sellele samale loole. Armas vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas ühenduse dialoog laste nimel tegija Marleen Tamsar Ojamets ning lapsevanem Marit Marleen. Räägime sellest ebameeldivast seisust lähemalt, mis selles kodus tavaliselt toimub, kus vanemad on lahku minemas ja ma mõtlen eelkõige isegi neid asju, mida palja silmaga ei pruugi näha olla. Mida me oleme näinud dialoogigruppide puhul ja ka oma vastuvõttudel, mida ma näen, on see, et seal kodus on kohutav pinge, lahutavad vanemad hästi tihti need, kes tulevad meile näiteks koolitusele, ütlevad, et aga lapsed ei saa üldse arugi, et me kakleme, et me üldse ei räägigi üksteisega, et pole siin midagi. Ja meie sõnum on alati see, et lapsed ei ole rumalad, et samamoodi nagu täiskasvanud tajuvad, et pinge on õhus, tajuvad seda ka lapsed. Ja lapsed on ka tihtipeale esimesed, kes hakkavad seda väljendama, et neil võivad tekkida käitumisraskused, et nad võivad muutuda depressiivseks hakata omaette hoidma, et seal on tegelikult hästi palju, neil võivad tekkida kõhuvalud peavalud, täiesti seletamatud sümptomid ja tavaliselt ongi see, et see on see asjad, mida ei räägita. Mis siis nii-öelda hakkavad lapsi mõjutanud. Et seal kodus toimub see, et energia on üleval, et mingi jama on, aga keegi täpselt ei räägi, mis jama on. Ja lapse jaoks võib-olla on see, ta tunneb, tema on midagi valesti teinud, aga keegi ei ütle talle, et sinu sina ei ole milleski süüdi, milles vanemad kõige suuremat abitust tavaliselt tunnevad. Kui me räägime üldiselt teraapiast, on paare, kus üks pool tajub seda abitust rohkem kui teine ja otsib ise terapeudi pereterapeudi kelle iganes ja pöördub siis nii-öelda spetsialisti poole ja ma arvan, mis seal ikkagi selles peres tavaliselt juhtub, on see, et me ei ole enam üksteisega ühenduses. Et ma tunnen, et kui ma sirutan, siis mul ei ole mitte kedagi või et kui ma räägin, siis ma saan ainult rünnaku osaliseks või et mind ei kuulata. Et see on ikkagi see üksindustunne, mis paneb inimest välja sirutama. Et mul on abi ja kui on nagu vähegi ressurssi, siis võetakse ikkagi kaaslane kaasa. Lähme koos ja tihtipeale ma võin öelda, et tullakse ka lastega. Et lastel on mured. Ja pärast hiljem siis selgub, et tegelikult on peres juba suuremad probleemid, et see ei pruugi alati Kui me räägime, siis nendest, kes jõuavad pereteraapiasse klassikalisse, just, kas sinu kogemusel on ka nii, et, et lahkuminek võib isegi tunduda selline üsnagi sujuv ja tehakse? Mingisugused sellised kokkulepped, ka, pinged tekivad hoopis natuke hiljem ja võib-olla siis, kui näiteks ühele vanematest tekib uus partner, oleneb muidugi sellest konfliktiastmest, mis on seal abielus varem olnud, et aga kui inimesed nii-öelda kahekesi lepivad kokku, et midagi on otsas, oleme nüüd lapsevanemad ei lahuta lapsi, vanematest olid, lahutame üksteisest ja ongi rõõmsad ja roosilised ja kõik optimismi täis ja et nüüd hakkabki nii olema, siis tõepoolest mingi aja pärast tekivad mingid tunded, eriti raske on selle lahkuminekuga leppida just siis, kui teisel tekib uus partner, et see kuidagi see dünaamika ümbermängimine on ikkagi väga raske, nagu minu soovitus on alatised, fookusesse tuleks ikkagi jätta lapsed ja nende vajadused, sest nemad hakkavad ennast süüdistama, kui vanemad hakkavad kaklema. Mulle tundub, et, et see ikkagi võib jube raske olla, et et sa võid küll mõelda, et sa hoiad oma lapsi fookuses aga siis tulevad sellised emotsionaalsed tormid. Ja ikkagi mõlemad partnerid võivad, võivad libastuda suhtlemises. Ma arvan, et mida teadlikum on lapsevanem, seda kergem on tal aru saada oma vajadusest abi järele teadlikud lapsevanemad ka tihtipeale need, kes võtavad ühendust siis psühholoogi terapeudiga ja paluvad abi. Et kui sa tunned, et me ise enam ei jaksa, siis on tegelikult väga tore, kui on keegi veel, kes on täiesti neutraalne ja kes aitab nii-öelda sellest suhtest aru saada ja sellest, miks meil tekivad mingid mõtted, miks meil tekivad mingid emotsioonid, sest kui me oleme kurjad või pahased teise peale, siis aktiveeruvad ikkagi meis mingid tunded ja mingid emotsioonid, mis ei pruugi tegelikult üldse meie ekspartneri või praeguse partneriga seotud olla. Aga mida siis teha, kui sulle tundub, et sama ekspartneriga suheldes ei suhtlegi enam temaga, vaid võib-olla hoopis tema uue partneriga? Et kui siin on ruumi dialoogile, siis saab sellest ju alati omavahel rääkida, eks ju. Aga et pigem on nagu küsimus, et kui sa tunned, et kas partneri uus kaaslane kirjutab sinuga, et mis sinuga siis juhtub, mis on need tunded, mis sind läbivad? Miks sind segab? Milliseid vigu ekspartnerid teevad suhtlemises kõige enam, kui kaob ära dialoog, et siis hakatakse 11 mustama, rakendub see, et ma tahan ennast kaitsta, mis tähendab seda, et dialoog kaob ära, ainult monolooge hakatakse teist süüdistama kõvahäälselt, nii laste kuuldes, sõprade kuuldes pere kuuldes, see ei ole tegelikult üldse kergem või nähaksegi teises algatajad, püütakse siis oma tõde teistele tõestada ja kindlasti on seal, selle taustal on ka vähene teadlikkus võib-olla emotsioonidest ja oskamatus siis nendega toime tulla. Kui me hakkame 11 nii-öelda nagu dialoog seda nimetab demoniseerima, siis kaobki ära kontakt, kaob ära kontakt nii iseendaga, ekspartneriga kui ka võib-olla lastega. Et suurim viga, mitte suhtlemine, tegelikult, aga kui me oleme konfliktis, siis me tihtipeale ei saagi üksteisega suhelda, siis meil on vaja abistavat kätt kes aitaks meil üksteisele sõnumeid selgemalt saada. Ma arvan, et mida ka võib-olla alahinnatakse, on see, et lapsed on tegelikult kogu aeg selle infoväljades, et isegi kui sa oled autos, helistab sulle sõbrannaga, arvavad, et seeläbi lillede räägid midagi tegelikkuses lapsed saavad aru, kellest on jutt, mis olukord on võib-olla isegi võimendavad enda jaoks, seda me ei tea, tegelikult. Või siis, kui ekspartner helistab, et tasub, võib olla paar sammu tagasi tõmmata ja mitte kohe esimese emotsiooni põhjal ka vastata. Tahtmine on ju kohe öelda, mida sa asjast arvad, aga tihtipeale on palju kasulikum kohe ei vasta, võtad natukene aega järgi mõtlemiseks ja mõtledki, et miks nüüd minus tekkis emotsioon, on see kasulik, on see kahjulik ja kes sellest kasu saab, kui kui ma nüüd hakkan uuesti ründama teadlikkus, tuleksin väga palju kasuks ja emotsioonide oskus neid vaadelda ja teha järeldusi. Veel lisaks, et kui lapsevanemad on hästi suures konfliktis, pöörduvad näiteks kohtusse või lastekaitsesse. Et siis tekib selline muster, et nad ootavad, et teised teeksid nende eest midagi ära. Kohtunik otsustab. Lastekaitse suunab, sotsiaaltöötaja ütleb, kuidas asjad on. Et aga mida dialoog teeb, ongi see, et me üritame nagu kontrolli asemel vanematele vastutuse tagasi anda. Sina oled vastutav selle eest, mis sinu elust saak, mis sinu laste elust saab ja ainult sina saad seda kontrollida ja motiveeritakse. Aktiveeritakse neid lapsevanemaid, et nad peavad tegelikult ka vaeva nägema selle nimel, et nende lastel oleks parem. Mul on üks hea sõber, kes, kes asub praegu oma suhtes sõjatandril. Nad jagavad eksmehega kolme last. Ma tean, et neil on praegu raske. Palusin sellel sõbral saata paar küsimust, kuidas teie kommenteerite? Tema esimene küsimus kõlab nii. Mis on lapsele oluline teada tunda lapsevanema kohta, kes ei ela temaga koos psühholoogina? Ma arvan, et oluline on see, et, et partnerid ei mustaks 11 ja kõige olulisem on teada, et ema ei ole selles süüdi, et vanemad lahku läksid. Et see ühine tõde, mida lastele tihtipeale tegelikult üldse ei räägitagi, kui minnakse lahku. Et öeldakse, et näiteks mina ja issi-emme lähme nüüd lahku ja nüüd on nii ja lapses on teadmatus, aga hästi oluline lahutuse puhul on tõesti, nagu istutada lapsed maha ja rääkida neile mitte väga detailselt, eks ju, oleneb, mis seal on, aga lihtsalt vastata nende küsimusele, et laps ei tunneks kordagi, et lahkuminekum kuidagi tema pärast või et tema oleks pidanud olema parem laps või või mida iganes. Sest lapsed hakkavad ennast süüdistama ja mida nii-öelda, et kui me ei räägi lastega, siis seda sügavamalt nad hakkavad ennast süüdistama, sest neil on segadus ja neil ei ole mitte kellegi poole pöörduda. Lisaks sellele tasuks vaadata, et ei jääks lastele mulje, et üks lapse vanematest on süüdi ning kindlasti jälgida, et säiliks kontakt selle lapsevanemaga, kellega koos ei elata. Ja julgustada seda kontakti, eks ju, et ikka issi juurde ikka emme juurde, nagu emme väga ootab. Aga. Kuidas saab lähi- vanematest toetada lastega sideme jätkamist ka lahus oleva lapsevanemaga, kui teine vanem? Justkui huvitatud pole, küsibki ta järgmiseks iga laps vajab lapsevanemad, et et lahutuse käigus ma ütlen veel kord, et me lahutame vanemaid meie lahuta lapsi vanematest, et jah, kindlasti tekib selliseid olukordi, kus jääb mulje, et teine ei soovi oma lastega suhelda. Oluline on ikkagi teadvustada lapse vajadusi, et meie vanemana saame last toetada ikkagi selles, et ta tahaks suhelda teise vanemaga ja kui ta ei taha mingil põhjusel sa temaga suhelda, siis saab ju alati selgitada, miks see nii on. Aga kui tõesti need täiskasvanud inimene kaob ära, ei ole huvitatud, et siis on juba natuke keerulisem variant. Aga et kui lastevanemate vahel säilib võimalus dialoogiks, siis saab seda arutama ja tema, kolmas küsimus on, kui lapsed elavad ühe vanema juures, kui palju teine varem võiks ja peaks osalema otsustamisprotsessides, mis puudutavad lapse igapäeva toimetusi. Oleneb hästi palju kokkulepetest, mida tehakse. Soovitus on panna kirja omavahel kokkulepped. Ja võib-olla Ki kohtudagi kahekesi rääkida läbi, et mis on mõlema lapsevanema vajadused. Ja tõesti rääkida ka läbi see, et mis on sinu kohustused, mis on minu kohustused, milliseid otsuseid on sinu jaoks okei, et mina teen ja millistes otsustes soovid sina kindlasti kaasa rääkida, et ikkagi omavaheline dialoog, eks, ja kui tõesti on, et seda dialoogi ei ole võimalik saavutada, et siis hästi julgustan, otsige abi, et kas pereteraapia, kui on väga konfliktne, siis tõesti see dialoog laste nimel ise minna individuaalsesse nõustamise, et tänapäeva inimesed on ju nii palju teadlikumad, et enam ei kardeta minna nii-öelda terapeudi juurde psühholoogi juurde, et vaid käiakse rõõmuga. Täiesti uhkusega käiakse, räägitakse iga nädal, eks ju, asju, mis neid muretsema panevad. Praegu on, ma arvan, hea hetk muusikaliseks pausiks. Marleen, sa valisid kliin, bänditi pala imisju. Millest selline valik? Et tegelikult ma helistan selle loost, Mu tütar jagas minuga seda lugu iseenesest, see peegeldab ka mingis mõttes inimsuhteid, et meil on igatsus, igatsus olla ikkagi kellelegiga kontaktis, kui see kaob ära, siis väga kurb on. Armas vikerraadio kuulaja kuuleb peresaadet MINA OLEN Merle Liivak ning mul on külas programmi dialoog laste nimel koolitaja Marleen Tamsar Ojamets ja dialoogivõimeline lapsevanem Marika Marit, sina käisid oma ekskaasaga kaks aastat tagasi dialoogi koolitusel. Millised uued mõttemallid teid aitasid kõige enam? Meie puhul me nagu ma eelnevalt ütlesin, siis nägime teisi endasarnaseid paare ja kuidagi arusaamine üksteisest, miks üks on solvumisest tingituna võib-olla niimoodi üle reageerinud, miks teine on võib-olla blokeerinud, et kõik need, et sellised ongi need mustrid. Et õppisime kuidagi nendest mustritest võib olla lahti saama ja üksteise kõrval ilusti istuma ja arutama asju ja võib-olla ka leidma. Kui seni oli see, et üks aja soojuste joont ei näe, sest Eesti ant siis dialoog laste nimel hästi palju aitas ka grupikaaslaste abil nägema hoopis kolmandaid variante vaatame nii-öelda kastist välja, et tihtipeale ongi, kui sa oma mätta otsast näed ainult ühte lahendust ja teineteist lahendust võib-olla kolmas tee. Et siis ongi niisugust analüüsivõimet, arendati meil seal korralikult ja dialoog, nagu nimigi ütleb, täna läbi saate, täna saame päris hästi läbi, eks aeg-ajalt ikka tekib konflikt, aga kindlasti mitte nii tuliseid ja ma arvan, et neid konflikte tekib kõikidel ja ja täna ongi need seotud pigem eriarvamustega selles suunas, kuidas lapsi kasvatada, mitte ei teki sinna tühja emotsionaalsust taha või mingit meeldetuletamist, kuidas kunagi oli ja mis sa ütlesid ja ise sa oled. Et süüdistamist meil yksteisest pihta ei ole, kas teil on sellised reaalselt kokkupuutepunkte ka praegu eksmehega ja ma käisin isegi tema vanemad, kusjuures jõulude ajal, et meil ikkagi on lastel ühiselt vanavanemad ja ma ei ütle, et me nüüd kõik sündmused koos istume, aga ei ole mingit siukest tabu, et on üks suguvõsa, teine suguvõsa ja lisaks aeg-ajalt, kui on sellised otsused, kus juba lapsed nende vanuses kaasa võivad rääkida, et noh, mingid otsused, me teeme eraldi omaette. Aga teatud hetkedel, kui tunneme, et lapsed võiks ka juures olla, et see tuleks kasuks, siis saame ka neljakesi kokku nagu näiteks, mis küsimustesse kaasata lapsi. Näiteks, kas see aeg, millal aja jagamine, millal nad on minu juures, millel on isa juurest, me tundsime, et selline käskimine antud hetkel ei mõelnud nii hästi, siis nad tundsidki, et nad peavad need minema ja on seal olema, et isa tahab ka teiega koos olla, ise väga igatseb teid. Ütleme, et ongi seitse päeva nädalas, kuidas te arvate, selle võiks ära jagada kuu aja peale ja siis nad ise valisid need pigem nädal lõppeti. Neil oli valida, kas järjest üks nädal. Ühesõnaga sellistes küsimustes ma tunnen, et vähemalt selles vanuses laste puhul juba annab päris häid tulemusi see koos arutamine. Te nägite vaeva, et see suhe dialoog korda saada. Mis see auhind on? Auhind on rõõmsad, lapsed rõõmsad, täiskasvanud sõjad peab olema ära sõditud, aga lihtsalt mitte minna nendega nii kaugele, et on vaja minna kohtusse. Kohus, olgu see viimane koht, ma arvan, ükskõik mis otsuse kohtu poolt vastu võetakse, üks vanematest jääb kannatajaks. Et on mõlemal oma nägemust ja lõpuks on kõige suuremad kannatajad lapsed, aga dialoogi puhul ongi võimalus panna paika heas koos edasine elukäik. Marleen, sina, kui siis dialoog laste nimel, koolitaja, olete te arvet pidanud, kui paljud pered on siis pärast koolitus dialoogi? Tänud meie kolleegid Hollandisse, nemad on nüüd teinud seda 11 aastat, et kaks paari nendest 12-st lapsevanemast kaks endist paari saavad väga suure muutuse osaliseks, nad teevad endaga väga kõvasti tööd ja selle oma laste nimel siis kaks paari nendest. On selliseid, kellel on väike muutus, aga nad vajavad edaspidigi tuge ja abi ja kahe paari puhul väga oluliselt midagi ei muutu, et kuna me koolitusel nii-öelda ühte gruppi võtamegi kuni 12 lapsevanemad, et ikkagi vastutus on sinul ise endal, et see, milline sinu inimsuhted teistega on, et see vastutus on sinu lend, aga ühe küsimuse juurde. Ma tuleksin tagasi, millele sa vihjasid Marleen, meie intervjuu alguses, et kaasata, et peaks olema ka tugivõrgustik nii-öelda siis lähedased sugulased, sõbrad selleks, et dialoog kahe vanema ekspartneri vahel toimiks. Mida sa sellega. Ütlesid, et me nimetame seda võrgustikuks tihtipeale, kui inimesed lahutavad konflikt sealt siis lähevad tülli ka sõbrad. Lähedased ei pruugi tülli minna, aga nad lahutatakse üksteisest, sellepärast konflikt on nii suur, et soolatera ja sugulased, no just, et keegi ei soovi sinna lähemale astuda, et äkki juhtub midagi, eks, ja dialoogiprogrammi puhul ongi see, et me palume igal osalejal leida vähemalt üks võrgustiku liige, mis tähendab seda, et kui lastevanematele antakse koduseid ülesandeid, siis võrgustik on see, kes peegeldab neile tagasi, et näiteks kui ma lähen koolituspäevalt koju ja teatan oma võrgustikule, et mina arvan, et mina diskäitun, niisiis võrgustikul on alati võimalus antud öelda oma arvamusi, anda tagasisidet, et kuule, et mina arvan, et sa käitud pigem nii, et nemad on nagu justkui peeglid ja mis on hästi huvitav, et tihtipeale ka nendel võrgustikukohtumistel, mis meil on olnud, et inimesed ei ole aastaid 11 näinud, et kuidas on tore vaadata, kuidas näiteks ekspaaride emad kallistavad 11 rõõmsalt, et see on nagu niisugune taaskohtumise koht, kus tekitataksegi tegelikult ruumi selleks muutuseks. Et muidu on see konfliktiolukorras inimeste ümber, ei olegi ruumi ja me palume, et see dialoogivõrgustik, kes meil on, et nemad aitaksid. Eks paaridel tekitada ruumi muutuseks sinu käest küsin, et olete te arvet pidanud, kui paljud pered teil siis pärast koolitust on dialoogi saavutanud? Meil on olnud need üle Eesti seitse kaheksa gruppi ja igas grupis on vähemalt kaheksa lapsevanemad. Neid inimesi, kellel on olnud võimalus midagi omavahelises suhtluses muuta, on olnud juba päris märkimisväärne hulk. Ja loodame, et on ka Bachi rõõmsamaid lapsi. Et kui nagu omavaheline suhtluski vähemalt väga palju, ei muud. Tõsi, seal ehk lapsed on saanud sellest midagi oma ellu, sellist, et nad ei ole võib-olla enam nii katki. Kas võib juhtuda ka nii, et dialoog läheb nii, Heakse partnerid otsustavad taas kokku kolida? Kõik on võimalik. Et seda ei pea ju tegelikult kunagi, et see on muidugi väga suur boonus, eks ju, et kui inimesed leiavad jälle ühise keele ja tõesti, et kõik on võimalik. Aitäh Marleen ja aitäh Marit valgustava dialoogi eest. Aitäh Sulle, armas kuulaja. Sa kuulasite, et mina olen Merle Liivak, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate saatejuht. Pere saatele võib kirjutada aadressil peresaade TRE. Saadet saab vikerraadiost järelkuulata just siis, kui sul selleks hea aeg on. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval kell seitse. Vikerraadio peresaade.