Tere, hea kuulaja, sa kuulad peresaadet. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänases saates võtame luubi alla suhted õdede ja vendade vahel. Laste omavaheline suhe on inimese kõige pikem suhe läbi elu, kuna nad reeglina elavad oma vanematest kauem. Neil, kel suhe oma õe või vennaga, on hea. Neil on väga vedanud. See on nii harukordselt tore ja mõnus, kui keegi, kes on tehtud justkui samast savist, mis sinagi mõistab sind, hoolib sinust ja sinu jaoks olemas siis kui sul teda vaja on. Te olete ainsad inimesed maailmas, omades sama geneetilist algmaterjali. Ta on sinu kõrval olnud läbisu kasvamise aja. Ta mõistab su päritolupere ja kõigi nende veidrusi. Ta teab su lapsepõlvesaladusi, teab su üleskasvamise rõõme. Ja kui lapsepõlves on juhtunud midagi ebameeldivat, siis on ta vande Seltslane kasu valus vihas või häbis. Ja ideaal, see, mis ma praegu ütlesin, on väga armas. Paraku paljudele pole oma õde või vend, aga hoopiski mitte lähedane vaid täitsa võõras. Elatud küll aastaid koos, aga kontakti pole. Ja mõnikord ei taha ka. Võtame siis täna vaatluse alla selle intrigeeriva ja samas komplitseeritud suhte õdede ja vendade vahel. Minu tänane saatekülaline on mu hea kolleeg Pereterapeut Monika Koppel. Tere, Monika, tere. Räägime kõigepealt toredatest asjadest, miks siis on tore omada õde ja venda peale juba selle, mis ma ette lugesin, kogu selle vande, Seltslaslikkuse ja õde või vend on kingitus. Võib-olla on pikad ajatund, kui te pole läbi saanud ja võib-olla ei saagi väga tihti kokku. Aga kui te kokku saate, siis sa siis sa tead, keda sa kohtad tänu oma ja see on nii tähtis läbi Elume, vajame inimesi, kes oleks omad kelle juures ei pea mõistatama, mis nüüd edasi saab? Mõnikord suhe on selline, et sa tead, et tüli tuleb nii või teisiti. Aga on ka ilusaid aegu. Temaga koos on nii palju tehtud, nii palju kogetud. Ja seal on mitmeid asju, mida mida meenutada ja et partnerid võivad tulla ja minna ja lapsed saavad suureks ja lähevad ikka. Vanemad surevad ühel hetkel, kui asi läheb elu loomulikku kaart pidi. Aga õed ja vennad jäävad ja õed ja vennad jäävad. Me võime hästi paljusid asju elus ette plaanida. Aga see on nüüd üks selline asi, mille üle meil mitte kuidagi mingit mõju ei ole. Meil kas on õde või vend või ei ole. Ja inimese sündimist võib võrrelda nagu lavale astumisega. Sa ei saa valida, nüüd on sinu kord, sa tuled, selle valiku hange teinud sinu vanemad, et sa tuled ja siis sa saad nagu rollis. Ja nii naljakas, kui see ka ei ole. Sa ei saa võtta enam seda rolli, mis on võetud. Vanemad sageli räägivad, et no küll on imelik mõelda, kasvatame neid ühtemoodi, ei ole kunagi vahet teinud, aga need on nii erinevad, mõistus ei võta, üks on nii tubli ja teine ainult rahmeldab ringi ja temaga on alatasa ainult pahandusi. Ei saa aru, mis toimub. Mina saan päris hästi aru, mis toimub. Ja täpselt, et kui ei ole just tegemist identsete kaksikutega, kes sünnivad samal hetkel siis tavaliselt sünnivad lapsed erinevatel hetkedel ja ka vanemad ei ole ju kunagi, need on nii nagu sa ei saa ühte ja samasse jõkke astuda kaks korda. Tegelikult ei ole ühelgi lapsel päris sama vanemat, mis teisel veel ei ole sama vanemat ja ei ole sama perekonda ka. Nii nagu te ütlesite ilusasti selle jõe metafooriga. Et elu on läinud edasi. Esiteks, iga järgmise lapsega lapsevanem tunneb ennast järjest kindlamini. Tavaliselt nii on võidid natukene kehvemini, kui on läinud esimesel korral midagi väga teistmoodi igasugust, täiesti teistmoodi, vanem tunneb ennast teistmoodi ja ka elu on teistmoodi. Me ise nagu ei taju seda, et, et me muutume perena, aga me oleme teistsugused, kui tulevad järgmised ja järgmised lapsed. Just kohtusin ühe emaga, kellel oli, kuulsin, et ema ütles, et tal on pooleaastane beebi kodus ja ma ütlesin ja see on raske aeg töödest. Oh ei ole siin rasket midagi, ta on juba neljas. Ma olen aru saanud, et lapsed kasvavad ise ja inimestel on nüüd mõtlema ja, ja tõesti, kogesin seal seda, et inimene on saavutanud enesekindluse. Ta usaldab maailma, usaldab oma lapsevanema rolli ja neljandana sündinu, võimalik, et ta jääb viimaseks lapseks, aga mine tea, saab juba selle kaudu sellise stardipositsiooni, mis on teistsugune kui esimese lapse puhul. Mina lapsevanemana küll mäletan, et ma olin väga, väga ärevuses, kui mu esimene laps sündis ja ma kohtun ka palju vanematega, kes on hästi mures. Kas just mures, esialgu oleme rõõmsad ja ärevil sedapidi ja siis siis hakkavad tulema praktilise eluprobleemid ja siis mõnikord on väga vaja abi. Ma mäletan, ma küsisin ema käest, et, et kuule, ütle, kuidas sa seda tegid või kuidas sa teistegi ja, ja ma ütlesin, aga ma ei mäleta, kuidas see võimalik on, et sa ei mäleta, nii tähtis asi tõesti ei mäleta. Ja et ema ei ole sama, kui sünnib järgmine laps ja see, millest me kindlasti peame täna rääkima, on ka see, et suhe on tavaliselt väga erinev ema ja isa vahel ja võib-olla ei ole üldse seesama isa. Ja võib-olla ei ole sama emaga, see on tänapäeval nii variatiivne, sest meil on olemas veel ka poolõed ja poolvennad. Ja mõnikord on meil õdesid ja vendi, kelle olemasolust me üldse ei tea, nad ilmuvad meie ellu alles võib-olla siiski sügavalt täiskasvanud, aga jätame selle teema nüüd saate teisele poolele ja võtame praegu siis näiteks sünnijärjekorra. Kuidas see mõjutab? Justkui see, et ühest küljest lavale esimesena oled esmasündinud prints või printsess ja siis, kui sa tuled juba teisena ja siis meil on siin mitu roll, eks ole, esmasündinu teisena sündinu ja siis juba kõik need hiljem, kes sünnivad siis kolmandaks, neljandaks, ja nii edasi ja esimesena sündinu saab väga palju tähelepanu. Meil on olemas täitsa selline termin, et see tekitab suguvõsas nii suure rõõmu ja ootuse, et tekib mingis mõttes konkurents sellele esimesele sündinud lapsele. Vanavanemad kuulutavad välja niisuguse sõjahüüu, et kes on vanavanem number üks ja seal ideaalis on ju kaks komplekti vanavanemaid. Lapse onud, tädid, lapsevanemad kõik väga keskenduvad sellele. Esimesele tulijale saab väga palju tähelepanu ja teda arendatakse väga hoolega peredes tavaliselt on esimeste laste kohta väga palju fotosid. Viimaste laste kohta, eriti mitmeid lapsi on peres siis viimaste laste kohta võib-olla ei olegi fotosid, on mõned üksikud klõpsud ja räägitakse, et on need raamat, vot see on minu esimene aasta esimese lapse puhul on kõik täidetud, millal, esimesed hambad, millal tõusis püsti, millal hakkas käima. Ja viimase lapse puhul on sageli see, et on esimene sissekanne sündis sel päeval ja see on ka kogu lugu. Jah, täpselt nii, et esimene laps tohutu tähelepanu ja areneb hästi kiiresti ja jõudsalt ja on üks väga õnnelik laps. Tal on head suhted täiskasvanutega. Ja siis väga sageli tuleb järgmine laps. Ja esimene laps satub väga suurde segadusse. On kurb ta arusaamatuses, mõned lapsed kohe küsivadki vanemate käest, et kas sa enam mind nüüd ei armasta. Ja suisa nii palju küsitakse, et miks sa tõid. Kas sulle minust ei piisa, et see kaotus on valus? Esimene laps kaotab opositsiooni ja Temastab, vanem laps, vanem õde või vanem vend. Ja see roll toob kaasa nüüd läbi elu teatud niisugused kvaliteedid, mis hakkavad automaatselt tööle. Esimene laps Ps läbi elu on väga vastutustundlik, sageli päris murelik. Tema on see, kes läheb ees, aitab teisi kaasa, vaatab, et kõigil oleks hästi ja mõnikord ta, ta, kui ta peab olema selles rollis väga nii sügaval sees, et vaatab, et kõigil oleks hästi. Mõnikord kaotab kontakti oma vajadustega. Et esimestest lastest väga sageli saavad mentorid eestvedajad maailma parandajad, hoolitsejad teiste tagant utsitajad psühhoterapeudid ja siis tuleb järgmine laps. Ja nüüd oleneb, kui, kui pikk see vanusevahe siis on nendel kahel esimesel ja järgmisel tulijal. Et kui see järgmine laps tuleb viie aasta jooksul, siis me saame öelda, et nad jäävad ühte põlvkonda, need kaks õde või venda. Aga kui see järgmine laps tuleb hiljem kuskil kuus, seitse, kaheksa, üheksa või veel rohkem aastaid hiljem siis, siis, siis nad satuvad nagu erinevatesse põlvkondadevoogu. Siis me võime öelda, seal peres on küll kaks last, aga nad kasvavad nii, nagu nad oleksid üksikud lapsed. Et seda niisugust kasvulaborit võrdsel tasandil olemist ja võitlemist ja, ja koos selgade kokkupanemist ja mängimist, seda neil on pähe. Mulle mõnikord meeldib mõelda, et vanem On väiksele lapsele justkui nagu armastuse selline laadija, et väike laps peab ju saama oma vanema sülle, peab saama laadima. Ja kui see sünni vahe on suurem kui viis aastat või noh, üle seitsme aasta, kui juba suurem laps läheb kooli, siis ta on saanud tegelikult piisavalt käia oma ema-isa süles laadimas. Et alati, kui tal on olnud sinna vaja minna, siis ta on alati saanud, et kui see vahe jääb aga väiksemaks, siis on tal ikka endiselt ju väga suur vajadus sinna laadima minna, aga keegi teine on seal ees, et sealt tekib nagu see konkurentsitunne ja sageli ka kadeduse tunne, et olen ise ka kuulnud päris tihti sihukeste väikeste laste omavahelised jagelemised, et see on minu emme? Ei, see on minu emme, et just nimelt nagu see võit elus armastuse, vanemliku armastuse ja sülepärast. Laps ei sünni ainult emale. Ma tänast kohtumist nagu mõtlesin, siis mul tuli hästi palju vanasõnu meelde või ütlemisi ja üks väga tark ütlemine on see, et laps sünnib külale. Kui lapsi on rohkem, siis lapsed ikkagi vaikimisi jagunevad täiskasvanute vahel. Lapsel on vaja seda tunnet, et ma olen kellegi jaoks maailmas kõige kallim. Me tegelikult peredes teame, kes on nii-öelda kellelegi lemmikud. See lemmik ei tähenda seda, et teisi ära tõugatakse või teisi ei armastata. Aga kujunevad välja teatud paarid. Ma saan kuuluda kellelegi juurde ja ma saan selle peale loota. See armastuse allikas on minu jaoks alati avatud. Siin tulevad mängu kõigepealt isad siis vanaemad-vanaisad ja veel täiskasvanud, kes selles külas on küla nagu mingis mõttes metafoor minu jutus, et keegi kes näeb seda last suure armastusega, kelle süli on selle lapsega just see laadija, et ühesõnaga, kui lapse ärevus läheb suureks, kui tal on vaja oma ärevust maandada või lihtsalt saada armastuse patareile ligi siis, et kuhu tal on nagu otse ligipääs. Et sageli räägitakse just hästi väikese vanusevahe puhul, kui see on kaks või kolm aastat. Et selle uue beebi sünd on vanemale täielik šokk. Et ta on siiani olnud nagu ainuvalitseja ja siis tuleb keegi. Ja Sa ei saa aru, et kuidas see nüüd on, et lubati, et tõstab mängukaaslane, aga ta ei ole mingi mängukaaslane, ta on lihtsalt pump, kes on võtnud ära minu koha minu seaduslikku koha minu kõige tähtsama inimese süles. Ja olen kuulnud sellist võrdlust, et see oleks sama, kui mees tuleks koju ja ütleks naisele, et vaat nüüd kallis naine, mina tõin nüüd endale siia uue naise, et teie saate omavahel toredasti mängida. Aga vaata, ta praegu magab siin meie voodis, kuna ta on nagu uus ja värske tulija. Sina oled juba suur ja mõistlik ja sina pead nüüd ise hakkama saama ka jaga nagu oma asju, ole tema vastu lahke ja tähelepanelik, näpistada ja lüüa, teda ei tohi ja kui ta häält tõstab, siis ka ei tohi, sest sina pead olema nüüd mõistlik ja sina oled need suur. Et see on ikka päris suur tõenäoliselt kui niimoodi öelda ühele naisele. Aga ega see väike inimene tunneb ju tegelikult samamoodi, ainult selle vahega, et kui me saame eeldada, täiskasvanud naisel on ikkagi juba mõistus kohale, siis siin on ju väike laps, kellel impulsikontroll on nõrk ja oma kadeduse tunne, et ta kindlasti ei suuda hallata. See on selline suure konkurentsi algus ja, ja see on nüüd see asi, miks kogu pere ja laiendatud pere ja nii-öelda koguse küla peab olema valmis teise lapse tulekuks, sest nüüd on nende aeg. Neid suhteid tuleb ette valmistama hakata juba varasemalt sest ema ei ole ainuke armastuse allikas. Armastus on igal pool. Väga sageli tullakse paariteraapiasse. Kas pärast esimese lapse sündi seal kuskil pool aastat, kuni aasta või siis, kui tuleb järgmine laps, siis läheb veel keerulisemaks kogu selle pere elu opereerimine. Tänapäeva me elame nii hajali, et mul on vaja eraldi, kõigepealt räägin inimestega, kes täiskasvanutest, kes teie perest käib teile abiks, kui kihti tihti käib abiks. Ja seal on nagu üks osa sellest seletamisest, miks on nüüd tõesti vaja, et tulevad vanavanemad või, või, või sinu õed-vennad sulle appi, on see, et kas või seesama vanem laps, laps vajab nüüd hellust ja toetust teiste täiskasvanute käest ja vanemad peavad saama puhata. Täielik juba. Et see ongi selle tänase maailma üks traagika ja enam pole küla, ei ole küla ja see on tõesti keeruline olukord. Ei ole, inimkond ei ole kunagi elanud sellises sellises olukorras, kus küla ei ole, kus me kõik oleme nii ülepeakaelatöödesse uppunud. Ma kuulen, kui tulevad noored inimesed, see, mis nad räägivad, need, need, need eesmärgid, mis nad on oma elus endale võtnud, see, et mul on väikesed lapsed, ma käin seal kõrvalt veel koolis ja siis katsun veel tööd teha, firmat ka arendada. See lihtsalt ei ole reaalne, see ei ole võimalik. See, mida lapsed vajavad, on tähelepanu. Tähelepanu algab sellest, et ma vaatan sind ja mul on aega sind vaadata. Armastus on teise inimese silmades, armastus on ema silmades, armastus on isa silmades ja armastus on vanaema silmades ja onu silmades ja kätes ja süles ja aga et ikka see, see tähendab seda, et mul on aega sinu jaoks ja siis me pean korraldama oma elus aega sinu jaoks. Seesama esimene laps, kes, kes kogeb sellist suurt ehmatust, et enne oli, eks ole, silmad, käed süli ael teise jaoks. Et tema jaoks tuleb aega võtta ja me kõik peame aru saama, et seda aega on vaja võtta ja see tähendabki seda, et ema saab päevas vähemalt 15 minutit olla ainult selle vanema lapsega koos. Ema silmad, süda ja käed on ainult selle oma armsa vanema lapse jaoks. Kõlab utoopiliseks, ma saan aru, selle jaoks on vaja, et keegi tuleks appi keegi, kes aitaks mulle tekitada seda ajaauku keegi, kes võtaks ülejäänud 23 tundi ja 45 minutit hoida Meie pereelu toimimas ja, ja, ja tal jätkuks aega ka vanema lapse jaoks. Et seda on keeruline korraldada. Aga et kui me teame, et see on vajalik, siis, siis me teeme seda. Et mingis mõttes teise lapse sünniga peab hakkama peres toimima ka selline töö sektsioonides ja et ei ole iga kord vaja liikuda nagu kogu pere koos, sest et ikkagi tavaliselt kõige häälekam saab endale ju selle aja ja tähelepanu ja silmad ja, ja, ja sealt võib hakatagi, eks ole, noh nagu konkurents ema silmade pärast, et kui ta heaga küll siis saab halvaga, eks ole. Kõik lapsed vajavad tähelepanu. Ja mõnikord öeldakse kuidagi halvustavalt selle kohta, noomis ta, tahtis, tahtis tähelepanu, laps vajab tähelepanu ja laps vajab tähelepanu kohe ja laps vajab tähelepanuvanemalt. Ja lapsed õpivad väga hästi meid Manageerima. Ja kui laps saab aru, et mul ei ole aega ja ta laps püüab olla hea laps ja teeb kõike hästi ja ta ikka ei saa reageeringut siis ta õpib väga kiirelt ära selle, et ta saab tähelepanu siis, kui ta teeb pahandust ja siis ma reageerin, ta laps nagu proovib erinevaid variante, ta ei pruugi seda teadlikult, aga ühel hetkel ta saab aru, et kui ta teeb pahandust ja näiteks sakutab oma väikest õde või venda, siis ma reageerin ja reageerimine on raudselt arengumittereageerimine. See kõla uskumatult, seda on raske nagu omaks võtta, et laps võib niiviisi tähelepanu tahta, aga nii nad teevad. Ja mida rohkem ma vaatan tema lapse oma lapse poole, siis kui ta teeb midagi halba, seda rohkem hakkab ta halba tegema, sest ma õpetan talle sellega, et siis ma sind vaatan. Eestlastel on väga palju häid algatusi, me koristame maailma aja teene, toredaid koostööprojekte. Mina arvan, et meil oleks vaja ellu kutsuda üks uus liikumine ja ma arvan, et me peaks hakkama tegema kiitmist, talguid. Eestlane ei oska kiita, ei oska ta kiita, paarisuhtes ei oska ta kiita suhetes kui ta kedagi. Ta ei oska ta kiita oma lapsi. Me oleme ülikõvad vigade otsijad. Kuidagi tundub, et kui, kui me üles loeme, kõik halvad asjad, mida teised teevad, et küll nad siis saavad paremaks. Häda on selles, et see ei tööta absoluutselt. Kiitmine on väga võõras teema, see asi, mis lapsi aitaks, ka see asi, tahaks lapsi leppida järgmiste tulijatega, see asi, mis aitaks lapsi vähem konkureerida. See asi, mis aitaks õnnelikumatele paarisuhetele, on teises heade asjade märkamine ja seda oma suuga ütlemine. Ja ma vaatan neid inimesi, kes tulevad paariteraapiasse, siis mõned on juba täitsa kaua aega olnud, täiskasvanud ja mõned on juba nii kaua olnud, täiskasvanud tiba hakkavad pensionile minema. Ja ikka see giid, mis asi on nii võõras ja milline rõõm ja üllatus. Rahulolev valgub siis inimestesse kui teine ütleb, et sa teed seda teist või kolmandat või neljandat asja hästi. Et ma olen sinus ammu imetlenud neid asju, lihtsad asjad ja ei ütle üksteisele neid asju. Lastekasvatuses. Lastega koosolemises on ülitähtis neile öelda häid asju ja ülitähtis kiita seda kui nad Ta on vakka, kui nad mängivad kenasti oma õe-vennaga, kui nad tulevad meile appi, b kui nad on lahked ja kui nad jagavad asju kui nad leiavad häid lahendusi. Iga laps tahab olla hea laps oma vanemale. Iga inimene tahab olla hea inimene, iga partner tahab olla hea partner ja ma olen kogenud seda nii lastega kui täiskasvanutega. Sellest tekib üks täielik epideemia sellest kiitmisest, kui see ots lahti teha. Ja võiks öelda, et me vajame täitsa nihukest kiitmise, viiruse puhangut. Ja see ja see levib, võiks öelda, nakkusliku kiitmine levib. Lapsed hakkavad vastu kiitma, lapsed hakkavad järjest paremini käituma, partnerid hakkavad järjest paremini käituma. Ja see algab sellest, et ma võtan aega, ma näen sind ja ma ütlen sulle asju, mis teevad mind rõõmsaks ja, ja mis, mida head sinus näen kana emadele küll siin peab ütlema, et, et noh, kiita tasub ikka asja eest, mitte lihtsalt, et sa oled nii tore, tore, tore vaid kiitma peab ikkagi siis kui on mingi tegu või sooritus, et muidugi selle nagu lihtsalt tühja kiitmisega harjub ära. Tubi on nagu parem kui üldse mitte midagi. Aga tubli, kirjelda seda. Mille eest ma olen tubli üks hea kiige, see, ma räägin, et meil on kiitmist, talguid vaja, et meil on vaja enne kõigepealt nagu õppida, kiitma, just õppida kiitma. Kui me täna lastest räägime, et see, mida ma ütlen, aitaks lapsel aru saada, mis on see käitumine, mis on see olukord, mis, mis toob vanema kiituse, vanem saab ütelda seda, et see on nii tore, kuidas sa oled oma järjekorda ootanud? Mul on hea meel, kuidas sa oskad oma keha teha rahulikuks? Mul on hea meel, kui sa jagada asju, mul on hea meel, kui sa tuled mulle appi nõusid koristama. Alguses jube võõras postab jube võlts. Ja, ja sageli ma kuulen sellist mõtet. Et ma kiidan siis, kui asjad on nagu ülihästi tehtud ja kui asi on lõplikult valmis, see võtab tegemise lusti ära ja ma ei tea, kas ma õiges suunas teen. Vajan protsessi kiitmist. Et ma liigun, liigun õigesti ja sa näed, et ma püüame. Ja kui tuleb nüüd see järgmine laps peresse siis saab ju vanema lapsega rääkida, selgitada ja kiita ja julgustada ja anda ka teada, et ajad tema jaoks, millal me saame olla sinuga kahekesi. Et need ei ole kadunud? Iga kuulaja saab nüüd ise mõelda, et kui palju tema on kiitust saanud ja kui palju ta ise kiidab, et siit me saame minna nüüd väikesele muusikalisele vahepalale. Et kui ma mõtlesin, milliseid muusika paludena vahele panna ottides laule, õdedest ja vendadest siis oma üllatuseks ma neid suurt ei leidnudki. Ja sestap laseme hoopis laulda vendadel Johanson idel. Las nad kahekesi koos musitseerivad. Laskub üks hall. Väsinud. Aga üsna selgete Silmega. Ja lausub. Hei, poisid, kas oled vall, mis siis? Ka korra. Väikese koha peal oli lahti selle väikese maa ja maa Peipsi koha pealt kare selle väikese maa ja maa ühe tiiru ümber, selle ma nõndaviisi peaks tegema. Ja siis kasvõi täi. Ühes rohu Iierra aga siis kasvõi Ühed rahu ja väga. Eks toet pilgud sihkis vastu. Jaali game korr. Parasjagu, et kaks Soome, Rootsi, Vai, Norra, aga parasjagu hõrkaks Soome Rootsi way nurka. Räägime siis nüüd, mis toimub siis, kui sünnib teine laps, teine laps sünnib ja esialgu on ta noorim laps. Ja, ja noorim laps vanematena me ju väga tahame hoolitseda seal noorima lapse eest. Tänapäeval järjest rohkem sünnib ka kolmandaid ja neljandaid lapsi ja on ka peresid, kus on rohkem lapsi kui neli, viis või kuus väga suuri peresid. Et niisugune kindlamad ja tugevamad rollid sotsiaalselt nähtavamad rollid on selle esimese lapse roll siis on kirjeldatud hästi ka noorima lapse rolli ja siis need vahepealsed lapsed nende kohta me saime mingis mõttes ütelda. Neil on kõige keerulisem oma rolli luua, kui noorima lapse osa peres on olla vanem materjale, õnne ja rõõmutooja, sest nad on noorimad. Nad õpivad sageli, naljatame hästi, nad toovad meeldivat õhkkonda peresse. Nad on kõige väiksemad, kõige nunnu mad. Sellel on nii plussid kui miinused. Kui see teisena sündina jääbki noorimaks lapseks siis, siis temast saab läbi elu nagu võidujooks ja tema jaoks on ebaõiglane, et tema ees läheb see suur õde või vend. Ja teda peetakse saamatuks ja abituks ja, ja tema peale nagu ei loodetagi, et see paneb teda väga, see kannustab teda väga elusmäed vallutama ja tõestama, et tema, tema ka suudab asju teha. Et nad on väga sageli siis need nooremad on sellised väga võistlejahingega tahavad tõestada, et ma võin olla olles küll väiksem, vaatame ikka, et olen küll väike, kuid mu jõud on suur, et ma suudan ka ja ma suudan teda ületada, et siin on tihti soov ületada mingi kriteeriumi alusel seda vanemat. Mina võin enda ja see joon jääb noorematest lastesse noorem laps, kui ta nooremaks, siis tema ei pea kunagi kogema seda, et tuleb keegi, kes võtab minu osa ära või minu rolli ära nagu vanem laps, seda kogeda. Aga et kui nüüd see noorem laps ei jää nooremaks, sünnib järgmine, võib-olla ka 405. laps, siis keskmise lapse roll on kõige suuremat segadust tekitav roll üldse, kui on peres hästi tugevalt esindatud vanema lapse roll, kes on siis eestmine ja kes vastutab, organiseerib, hoolitseb väiksemate eest kes rajab teed ja sest et sageli kõige vanematel on ju kõige vähem lubatud. Et vanemad ju arenevad laste lisandudes ja vanem rajab nagu tee ette ja kasvatab vanematest vanemad ja vanemate tõekspidamised sageli muutuvad, et et nagu kasvõi õhtune väljasoleku pikkus on tihti vanema lapse puhul, tema peab võitlema ja noorem saab juba selle kõik lihtsalt kätte, et vanemad on välja koolitatud. Ja kui lähebki hästi, mõnes peres on iga teismelisega võitlus. Aga et see, kui nüüd see teisena sündinu jääb keskmiseks, siis temal on kõige raskem oma rolli luua keskmisel lapsel ja mingis mõttes keskmised lapsed on sageli nähtamatud lapsed. Nende vanemad ütlevad, et need on nii head lapsed, meid üldse pole näha. Ta istub seal oma arvutis või loeb raamatuid või joonistab või nokitseb või teeb asju omaette. Et temaga meil küll mingit muret, et ei ole, et kui sagedasti võib olla muret olla selle noorem, aga või, või teismelise eas võib olla probleeme vanemaga, siis keskmine laps on meil täiesti. Meil ei ole temaga miskit häda olnud, aga et hiljem elus keskmisel lapsel on mingis mõttes kõige rohkem raskusi selle oma identiteedi loomisega ja temaga kõigub tema on see kaalukeel, tema on see, kes loob tasakaalu, peab diplomaatilisi läbirääkimisi. Ja võib-olla tal elus kõige kergemini hiljem ei lähe otsustamise asjad. Ja võib-olla ta ei oska endale võtta hiljem elus niisugusel poisil diiselviisil tähelepanu. Paljudel juhtudel võib keskmistest hiljem saada just see laps, kellega hiljem probleeme, kui nad kasvavad, siis ta nagu nähtamatust positsioonist, teised kaks, esimene ja viimane teevad oma rolli väga võimsalt, aga hiljem võib keskmisel olla keerulisem. On peresid, kus elu läheb nii-öelda omasoodu, midagi hullu ei juhtu, aga on ka peresid, kus kus on mõnikord suured kriisid, on peresid, kus on võib-olla sõltuvusprobleemidega mõni lapsevanem, on peresid, kus on puudega lapsi, siis nendes peredes tekivad hästi tugevalt need polariseeritud rollid lastel mis on seotud nagu sünnijärjekorraga. Et kui me räägime peredest, kus on sõltuvusprobleemid või piisab ka sellest, vanemad töötavad üli ülipalju, neil lihtsalt ei ole aega erinevatel põhjustel siis vanem laps on nagu kangelase rollis. Ja reeglina siis vanem laps ema, abilise rollis, kangelane, ema abiline ja tema, tema side emaga on ülitugev siis järgmine laps, kuna see positiivne roll on juba ära võetud, nii tugevalt, vanem on nii tugevalt positiivne tegelane, saab kõigega hakkama, läheb ees siis sagedasti järgmine lastest, teine, mis on siis seotud selle teise lapsevanemaga ja kui tegu on peredega, kus siis teine lapsevanem on ütleme, sõltuvus problemaatikaga või võlalihtsalt, haige või paarisuhe vanematel ei ole kõige paremas korras. Teine laps vaikimisi kuulub siis teise vanema juurde ja kui on tegu sõltlaste peredega, siis teisest lapsest võib suure riskiga saada hiljem ka sõltlane, aga lapseeas Nad kipuvad olema patuoinad. Ja need mõlemad rollid, kangelase roll ja patuoinaroll on hästi tugevad, sotsiaalsed rollid. Hiljem, kui perel läheb paremini ja kriisid lahenevad ja lapsed kasvavad suuremaks, siis patuoinast sageli saavad sotsiaaltöötajad ja näiteks politseinikud, mis on nagu hästi huvitav lastekaitsjad, politseinikud. Nad on hästi tugeva sisuga teiste, et kui ei lähe nii hästi, siis siis need teekonnad võivad olla. Kui vaatame täiskasvanuid, lapsi, kes elavad oma vanematega koos, siis need esimesed lapsed, need kangelased saavad kodunt nagu minema ja iseseisvad. Ja sageli siis koos selle vanemaga, kes näiteks alkoholi tarvitab siis koju, sageli jääb see teine laps, ta hakkab koos siis selle oma vanemaga tegema neid asju, mida see vanem teeb, näiteks võtavad napsu koos nendes peredes siis kolmanda lapse roll, kui see kolmas laps ei ole viimane laps. Kolmas laps on nähtamatu rollis, seal tema hoiab balanssi, ei tekita pahandusi, püüab tahaplaanile jääda, püüab pähe segada. Aga kui nüüd kahel esimesel lapsel on side vanemaga esimene kangelase rolli kandev laps on seotud hästi emaga või siis selle positiivses rollis oleva vanemaga siis teine laps on seotud selle vanemaga, kes ei saa nii hästi elus hakkama. Kolmandal lapsel ei ole kellelegiga olla seoses, ta nagu mingis mõttes täitsa üksi omas mullis. Ja kui sinna perre sünniks nüüd neljas laps. Ja siis neljas laps on klouni rollis, tema on see, kes toob rõõmu. Aitab lahendada peres niisuguseid raskeid olukordi sellega, et ta teeb nalja, tantsib, laulab, räägib hiljem anekdoote, lõbustab kogu süsteemi, sest ta on õppinud sellel viisil olema nähtav. Tema roll on rõõmuga seotud ja teisest küljest aitab ärevust maha võtta, seal süsteemis ikkagi peab nagu ülekord, võtame selle, et, et see on niimoodi, et sageli on nii, aga ikkagi väga tihti ka selle, ütleme, ülihoolitseja patuoina nähtamatu või klooni roll võib siiski olla mitte sellel, nii nagu me praegu räägime, aga mingil teisel, et mingil põhjusel ta vanemast lapsest kloun hoopis. Ja, ja noorim on ülihoolitseja, nii et siiski need rollid võivad olla ka teistmoodi, nad võivad olla teistmoodi, siis me peame vaatama seda, mis seal süsteemis on juhtunud. Miks need rollid on niiviisi tunud? Hea roll, see niisugune on selline, et laps kasvamise jooksul saab olla kõikides nendes rollides ja see, mis on, mis toob rahu hinge ja, ja balansi tagasi on see, kui kangelane kangelane saab olla näiteks patuoina rollis niisuguses tavaperes. Kui see kangelane jõuab teismeliseikka, siis ta temast saab mingiks ajaks patuoinas, kangelane, et kangelane saaks iseseisvuda, siis ta ühel hetkel peab tegema oma protestid ära ja siis ta on pere jaoks patuoinas. Ja see on hästi tervislik muutus, ta õpib selle käigus paljuks. Patuoinal on vaja, et teda nägema positiivselt patuoina laava ja kiitust patuoinal on vaja inimesi, kes näevad tema tugevusi, et ta saaks sellest rollilõksust välja kui vanematel on väga palju tegemist ja nad on väga koormatud ja nad ei märka seda, mis lastega toimub siis lasterollid kivinenud ja need rollid saadavad neid läbi elu. Kui vanematel läheb vähe kergemaks ja nad saavad, saavad abi ja võib-olla toetust ja nõustamist, siis ei ole mitte kunagi hilja sekkuda. Aga räägime nendest konfliktidest, õdede-vendade vahel ka, et kas see peab olema nagu sisse programmeeritud see, et laste vahel alati lähe tüliks või konkurentsiks kismaks. Sest et nagu me teame, eks ole, lapsed suures osas siiski võitlevad nagu vanemate ressursside pärast, on see siis tema aeg, tähelepanu, energia, aga et lastel ka omavahel siiski tekib tihti arusaamatusi ja no mitte keegi ei tea paremini, kus on õeke või vennake ta hiljem kand, kus ta on haavatav pered, ei ole mingid imelised paigad, kus on rahu ja idüll. Kui vanematel on selline ootus, et et oleks sõbralik läbisaamine, ilus armas mängimine kogu aeg nagu aastat jutt on ju siis see on üks väga ebarealistlik ootus. Pere on see koht, kus inimene on ise ja kui on palju isesid, siis on palju vastandumisi. Ja mõnikord vanemad on kurvad, sellepärast et lapsed kogu aeg kraaklevad ja, ja isa rahulikult oldud. Ei ole põhjust. Niisugune hea pere, kus on head suhted, seal aeg-ajalt ikka toimuvad kokkupõrked, nurkade, lihvimised, üksteiselt õppimised, ootused on vastupidine, siis loomulikult pettumus on suur inimesel lapsevanemale, et miks nad ei saa hästi hakkama. Nad kasvavad, neil on omad vajadused ja need on erinevad vajadused ja siis on vaja leida kuidagi viisid, kuidas neid vajadusi presenteerida ja leida viisid, kuidas koostööd teha, et suur õppimise labor on see Õed ja vennad peredes. Ja et see on ju teada, et vanemad on alati laste esimesed krustreerijad, eks ole, frustreeriv, see, kes käsib sul teha seda, mida sa teha ei taha ja ei luba sul teha seda, mida sa teha tahad. Nii et esimestel krustreerijatena meil on nagu elukirjelduses kaasas vanemad, aga esimene konkurent on meil tavaliselt alati õde või vend ja need on ka omamoodi sotsiaalsed oskused, mida me õpime. Oma õeke teie vennakestega kakeldakse oma huvide eest seistes ja et seal on ikkagi hoopis teistsugune relvastus ellu, kui sa tuled üksiklapsena ja sa pole pidanud kas siis napimate resursside pärast võitlema või oma õiguste ja vajaduste eest seisma, on väga hea elukool. Ja see on väga hea kool ja teisest küljest see on, teisest küljest, see on toetusrõõm, soojus kui ma mõtlen, minul on nii õde kui vend, mina olen vanim laps ja mul on õde ja vend. Ja mu mälupildid on sellised, vahepeal me kaklesime, aga vahepeal oli jube tore olla. Ja mu sees on see soojus, mis on sellest koosolemisest sellest rõõmust, kui me koos ehitasime, Kõve koos rändasime, kui me koos uurisime. Mul oli kellega rõõmu jagada. Et see, see ei ole ainult see, et ma olen konkurents ja, ja ma kaklen, vaid seal on hästi palju seda teist poolt ka. Aga nagu ma ka saate alguses ütlesin, et see on väga tore, kui see on, aga mida me võime öelda lohutuseks nendele kirjeldada soojuse poolt ei ole ja kelle suhe õdede-vendadega ongi olnud pidev võimuvõitlus ja olelusvõitlus Polegi seda kontakti olnud, siis tuleb see kontakt luua, see soojus ja rõõm on olemas, seda tuleb koos avastada. Võib-olla ei ole seda lihtne koos teha kahekesi, sest et alati tulevad õdede-vendade suhteid, mõjutavad need suhted, mis on õdedel-vendadel oma vanematega. Sageli jookseb sellistel juhtudel selle kirjelduse. Juurde tuleb minu pähe see pilt, et seal selles peres jookseks, nagu rindejoon õe-venna vahelt rinde on, on sageli seotud rindejoonega, mis on täiskasvanute vahel. Kui ma olen ühe täiskasvanuga väga seotud ja mul on tast väga kahju, sellepärast et see teine täiskasvanu teeb minu täiskasvanule midagi, mis ta ei tohiks teha siis ma kaitsen seda oma armsat täiskasvanut. No näiteks, et. Ma olen emaga väga seotud, mul emast väga kahju. Isa teeb emale väga halbu asju ja isa on koos minu vennaga, nemad kahekesi koos on siis siis minu ja venna vahel ei saa tulla head suhet. Sigma reedaks oma ema, kui ma hakkaksin heasse suhtesse oma vennaga, kes, kes on minu isa poole peal et need õdede-vendade suhted ei ole kunagi ainult õdede-vendade suhted, nad on seotud täiskasvanute suhetega süsteemis ja paljud suhted, et on õdede-vendade vahel konfliktseid või distants ka pärast seda, kui vanemad on surnud juba, aga ikka see vana niisugune kaevikus istumine kestab edasi, koalitsioonileping kehtib ja täiesti. Ma reedan oma ema, reedan, sina reedad oma isa. Kui meie kahekesi peaksid nüüd hästi hakkama läbi saama, paljud asjad muutuvad siis, kui vanemad on mõlemad surnud, siis tuleb esimest korda see koht, kus siis saaks hakata nagu meie suhet looma ja arendama, sest siis see konkurents vanemate pärast, võitlus vanemate pärast kaob ära. Kui ma näen vanemana, et on võimuvõitlus, siis on minu asi aidata sellel võimuid võitlusel lõppeda, sest võimuvõitluse puhul see metafoor on see, et need lapsed seisaks nagu vanemate õlgadel, siis need vanemad tegelikult võitlevad. Ja kui vanemad võitlevad omavahel, siis ka lapsed võitlevad omavahel. See võitlus ei pruugi olla avalik, kes seal peres ei pruugi olla üldse suuri konflikte, see võib olla sti. Fassaad võib olla imeline, vaibad on maas, inimesed on ilusasti riides, kõik on väga hästi ja ometi selles peres on väga külm elada, sest see on niisugune külm, sõda käib seal? Jah, ja mõnikord on lihtsalt õdede-vendade isikuomadused niivõrd erinevad ja nad väärtustavad nii erinevaid asju, et ongi nii, nagu me ka elus ei klapi mõningate inimestega siis kuigi jah, nagu ilus idülliline pastoraalne pilt näeb ette seda, et õde-venda jooksevad nagu üle heinamaa koos siis mõnikord just erinevad isikuomadused seda ei võimalda teha ja mõnikord see, mis me alguses rääkisime, vanusevahed on nii suured, et tegelikult justkui tundub, et ühes peres on mitu last, on nad tegelikult kõik tänu oma suurele vanusevahele üksiklapsed ja eriti kui see vanusevahe läheb juba suuremaks kui üle seitsme või üle 10 siis on nad justkui erinevatest põlvkondadest ja siin ei olegi midagi hämmelduda, et nendevaheline suhe ei toimi. Et seda öeldakse ka ju tihti, et tegelikult täiskasvanutena, kui need mõlemad lapsed on täiskasvanud, nad peaksid looma täiesti uue suhte mitte kinni jääma sinna, kus alguses üks oli vanem ja teine oli veel kellega polnudki millestki rääkida ja see nõuab seda, et vanem laps just olgu see initsiaator, kes teeb oma südame lahti ja ütleb teisele, nii, sa oled nüüd minuga võrdne. Sest et tihti on ju see, et kui lapsed sünnivad siis nagu pereterapeudina ja me kutsume seda laste allsüsteemiks siis ka selles ühes süsteemis on tegelikult sees hierarhia, et üks on kõrgemal, teine madalamal ja see, kes on vanuse mõttes olnud enne kõrgem vanem see peaks tegelikult siis tegema ukse lahti, oma südame lahti, ütlema, et nii, nüüd me oleme võrdsed, kui me oleme ühel hetkel, siis juba kas siis hilisteismelised või täiskasvanud ja seda sageli ei juhtu. Kui me räägime nendest õdede-vendade suhetest siis kui inimestel, täiskasvanud juba väga täiskasvanud, peaaegu pensionil, varsti siis ise peame ikka mõtlema, mis asi see hea suhe on. Õe ja venna vaheline suhe ei ole paarisuhe, see on teistsugune, kui mul on oma partneriga. Ja, ja paradoks seisneb selles, et kui mul on õe või vennaga Ülija suhe siis mu ellu ei mahugi paarisuhe. Et kui ma mõtlen täiskasvanu elust sellisel viisil, siis minu esimene soojuse allikas ja läheduse allikas on minu partner. Ja, ja ma tean, et kusagil paralleelselt minu eluga sammub oma eluteed, minu õde või vend. Ja see teadmine ja kogemus on mul klass ja kui me saame kokku, siis me saame vabalt jagada midagi, aga ma pean vaatama kogu aeg ka seda, kuidas minu hea suhe õe või vennaga mõjub minu partnerile, kui partner hakkab tundma seda. Sa arvestad oma õega palju rohkem kui minuga siis see ei ole mulle hea, see ei ole see suhe, mida ma peaksin oma õe või vennaga omale. Et see niuke trikki värk ja siis tulevad mingid ajad, kus võib-olla mul partnerit ei ole ja siis mul on hullult hea toetuda oma õele või vennale, isegi kui me oleme vahepeal kakelnud ja, ja On hulle asju meie vahel olnud. Ja siis mu elu tuleb jälle partner, uus ja siis ma pean jälle oma õest ja vennast minema natuke kaugemale, et mu ellu mahuks, partner. Kõnnime paralleelselt oma elusid elus, aga ma tean, et ei ole kuhugi kadunud, võib-olla kui me väga tihedalt ka ei räägi või kokku ei saa, sest mul on oma elu ja omad elu asjad teha. Kui me räägime väikestest lastest, siis mida rohkem me püüame vägisi panna neid erinevatesse põlvkondades sündinud see hästi läbi saama ja, ja surume neid kokku mängima, seda vähem seda juhtub. See on järgmine paradoks, suhetes on palju paradokse. Kui lähemalt vaadates, et see, mis ma mõtlen, et mis oleks hea tulemuse toob, see ei tooda sageli seda head tulemust. Et need erinevatesse põlvkondades sündinud laste head suhted tekivad siis, kui me vastupidiselt loogikale julgustama neid eraldi mängima. Julgustame neid otsima endale teisi sõpru ja mitte väga nagu püüdma kunstlikult neid ühendada, sest nende maailmad on erinevad. Selle surve maha võtame ja kiidame seda heaks. Ja laseme neil endal seda suhet luua ja tekkida sellel suhtel. Ja kiidame vahepeal, neid olukordi on võime arutada vanema lapsega, et näed, seal noorem tahaks väga sinuga olla ja et ma saan aru, et sind segab see, kui sa oma sõpradega olla. Et võiks vanema lapsega arutada, et mis need viisid oleks, mis tal oleks vastuvõetavad. Natuke saaks nii et ega seda kontakti ja see soosida ja tekita, mitte survestada nagu noorema vastu huvi, aga noh, mitte teda nagu üle ujutada ja sellega ja seda illusiooni, et nüüd nad on, nüüd on kahekesi koos ja need on hirmus tore. Seda ei maksa hellitada, nad teevad seda omas tempos ja pigem toetab see selle julgustuse, et nad elavad oma elu, neil on omad sõbrad ja siis aeg-ajalt saame kokku. Sest et see mõte, et mis asi see hea suhe siis üldse on, et see on ka omaette trikiga asi, mis on hea õe-venna suhe. See pastoraal tuleb kohe pähe, jookseme käsikäes üle aasa, aga see ei ole võimalik, see ei ole reaalne, et mõni mõningal ta on ka see võimalik. Kui see Nikked jookseme käsikäes üle aasa, siis ma küsisin, et noh, aga siis sellesse elusse ei mahu enam partnereid, siis me näeme neid pilte, kus kaks õde elavad koos ja siis seal teisel korrusel elab veel vennake ja nii tore on kogu lähedus ja rõõm tuleb õest ja vennast see lõppkokkuvõttes pikas perspektiivis ei ole see hea suhe, see ei ole see suhe, mida vajatakse. Ehk siis ongi see, mida me teame emotsionaalse sideme definitsioonina. Et mu õde ja vend on minu jaoks olemas siis kui mul on teda vaja just sellisel viisil, kui mul on seda vaja piisava kauguse Jabisema lähedusega. Ja tõesti, mõnikord ongi nii, et meil on lähemalt inimesed hoopis meie sõbrad kellega me jagame samu ilma väärtusi kui meie omad õed ja vennad, mis on ka mingis mõttes nagu loogiline, sest et see on üks kummaline ja komplitseeritud suhe. Kuidas mõjutab õdede-vendade suhe paarisuhet? Head paarisuhted on sellised, kus mõlemad saavad jätkata oma rolli. Üks hea paarisuhe on see, kus on koos vanem ja noorem kui on näiteks kui saavad kokku vanem vend, kellel on olnud noorem õde. Temale on kõige parem partner, selline noorem õde, kellel olnud vanem vend. Nad mõlemad saavad jätkata seda aastaid sisse harjutatud rolli. Üks on see, kes juhib, on mentor kirektiivne, teine on see, kes allub ja oskab käituda ja annab otsustamised ära. Need kõige keerulisem paarisuhtemuster on see, kui kokku satuvad kaks nooremat, kaks nooremat ja selles mõttes, et nad on kumbki olnud oma pere päritolu peres noori noorimat õde-vend sest nemad on nende tükele loomulik. Kasvukeskkond on olnud see, et nende eest otsustatakse asju. Nad küll tahaksid teha neid otsustusi, aga kui kriisiolukord tuleb, siis nad vajavad, et teine toetaks otsustamise või, või, või teeks otsuse ära. Ja nad ootavad mõlema käest seda, mida teine anda ei saa. Üks ikka hästi, hästi suure keerukuse loob olukord paarisuhtesse, kui mõlemad on noorimad Aberes. Ja teistpidi on ka väga keeruline paarisuhe, kus satuvad kokku kaks vanimat. Kui on koos vanem vend ja vanem õde siis neil on väga raske võimuteemadega. Nad elus klapiksid hästi, nad klapivad hästi sõpradena, nad klapivad hästi töökaaslastele. Aga et kui nad nagu paarisuhtesse lähevad, siis see ootus on see, et mina teen otsused ja sina oled sellega nõus kuidagi väga lihtsustatult ütelda. Ja teine, teisel on täpselt samasugune ootus, et hästi palju konflikte tuleb sellel teemal kelle jalas on püksid ja kelle nimel ajaleht käib. Ja siis niisugune eraldi kategooria on veel sellised lood, kus mõlemad partneritest tulevad peredes, kus ei ole olnud neil vastassoost õde, õde või venda, kui on naine, kes on elanud õdedega koos ja kui on mees, kes on elanud vendadega koos siis nad tegelikult mõlemad ei ole kogenud seda, milline on tavaline sinuvanune inimene, vastassoost, inimene, et nad mõlemad peavad väga palju õppima seda vastassoost, inimesega käitumist üleüldse. Vennad teevad koos teistsuguseid asju, kui õed teevad koos teistsuguseid asju ajaksid tegelikult täitsa eraldi väljaõpet selles teemas. Ühesõnaga, sellised mustrid, kus on ainult peredes siis nendel vanemad Nende perede vanematele õdedele on üldse väga keeruline partnerlust luua paarisuhte näol. Mida rohkem neid õdesid on, seda, seda keerulisemaks läheb see nagu hiljemalt elust veel eraldi positsioonid on nagu paarisuhetes mängivad rolli, kus kus on näiteks olnud paljud asjad ja siis sina viimane lõpp, see viimane laps on näiteks vend või vastupidine variant, kus on palju vändi ja viimane laps on õde. Et siis nemad on veel eraldi, väga erilises positsioonis. Et neil on. Kui mõelda näiteks sellisest õest, kes on kasvanud paljude vendadega siis ta on olnud väga hoitud tema eest asju ära tehtud, ta on olnud väga-väga eriline täpselt samamoodi, see vennake on olnud seal väga-väga eriline. Ja meil on suhteliselt ebarealistlikud ootused siis oma partneritele, kui nad paarisuhtes on. Nad ei saa sellist kohtlemist, nagu nad oma päritolu peres on saanud. Aga tal on mingi mingisugustes printsessi ja ja printsi rollis. Nojah, eks väldin niimoodi ongi, et sellepärast paarisuhtes, et ongi nii keerulised, need on ühed kõige keerulisemad asjad maailmas, keerulisem kui, kui raketiteadus, ma isegi ütleks, siin tulevad just mängusuhted oma päritolu peres vanemate ja oma vanemate ja nooremate õdede ja vendadega siis veel isikuomadused, väärtushinnangud, mis kõik mängu tuleb, et sellepärast suhted on väga keerulised ja see mängib rolli ka lapsevanema rollis. Et mina lapsevanemana, kui te nüüd mõtlete järgi oma ema ja isa kohta, et et kes nad on olnud sünnijärjekorralt. Et see on täitsa põnev mõtlemine, et siis mul on ka vanemana lihtsam olla kontaktis selle lapsega, kes sellele, kellel on samasugune sünnijärjekord nagu minul. Mina vanima lapsena tunnen ju läbi-lõhki vanema lapse maailma ja mul on lihtsam temast aru saada, mul lihtsam teda juhendada. Mul on mingis mõttes lihtsam isegi teda endale sülle võtta ja tema lähedasel seal olla. Ja nooremal lapsel on hea kontakt või palju parem kontakte kõigi nende täiskasvanutega, kes on ka ise olnud nooremad lapsed. See mõjutab kõiki suhteid hiljem ka elusse. Minu sünnijärjekordselt see roll, mis on minu jaoks loomulik, oskan selles rollis olla pimesi ma tea, nuputama ja minu jaoks on kõige raskema tee trollid. Kui ma satun vastandrolli, mis ei ole minu jaoks tavaline siis mul on hästi palju segadust. Ma pean palju õppima. Ja nüüd on jälle mõtlemise koht hea kuulaja. Kuidas sinul oma õe ja vennaga suhe on nii ja ongi aeg tänasele saatele joone alla tõmmata, aitäh sulle, Monika Koppel. Ja aitäh sulle, hea kuulaja, sa kuulasid peresaadet, mina olen Katrin saali, Saul peresaadet saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni nagu ikka, ülejärgmisel neljapäeval õhtul kell seitse. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast ja kõigist lastest meie ümber.