Tere, hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet. MINA OLEN Merle Liivak, kolme lapse ema, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate saatejuht. Lapsevanemana kuulen ma tihti, et sõprade ja tuttavate lapsed käivad logopeedi juures sotsiaalmeedias. Olen märganud vestlusi teemal, kas mõnel lasteaial või koolil on oma logopeed. Mõne lapsevanema meelest näitab see midagi kooli või lasteaia headuse kohta. Oma lapsepõlveajast ei meenu mul väga, et logopeed oleks olnud sama loomulik tegelane kui hambaarst. Aga tänapäeval on justkui asi vastupidi. Sellepärast huvitabki mind, mis on juhtunud lastekõnega? Miks me vajame logopeedide abi rohkem kui kunagi varem. Kuidas lapsevanem ise saab olukorda hinnata ja mida me saame teha oma laste kõne heaks ja kuidas ennetada kõneprobleeme Nendele küsimustele, otsime vastuseid üleeuroopalise logopeedide päeva tuules, mida tähistati eile, kuuendal märtsil. Tänane saade on väga eriline, sellepärast et see leiab aset korraga kahes Eestimaa punktis. Meiega on Tallinnas koos logopeed Liis Laane logopeedia kliinikust. Tere, tere. Ning Tartus on liinil joogaõpetaja ja pühendunud ema ker Triin Paabo. Tervist. Tere. Liig kui palju teil tööd on? Palju rohkem kui kohati tahaks. Ja iga päev tuleb juurde. Ma olen kuulnud sahinaid, et logopeedide juurde peab ootama järjekorras teinekord pool aastat, võib-olla isegi aasta. Sa võid kohati niimoodi isegi juhtuda, jah. Teraapiad on pikaajalised ja võtavad päris palju aega. Kohti vabaneb vähe. Milliste perede ja lastega ka te tegelete, millises eas need lapsed on ja milliste probleemidega nad on ja kas teil on mingisugune spetsialiseerumine mingisugusele siis sektorile selles probleemis tegeleme tegelikult nii laste kui täiskasvanutega, et kuna Eesti on väike, siis logopeed paratamatult puutub kokku terve elukaare ulatuses patsientidega. Aga kui need lastest täpsemalt rääkida, siis lastega me puutume kokku ikkagi juba alla ühe aasta vanusest alates. Ootame väga vanemaid, et nad pöörduksid võimalikult vara. Ja võib-olla siis vanemad ikkagi jõuavad juba sinna täisikka välja, et kuni 18, et kui me lastest räägime. Ja probleemid on ka seinast seina. Et kui me alustame seal päris pisikestest, siis me räägime muredest, mis on seotud imemisega suumotoorika, jorene lastel, nii nagu vaja hiljem kõne helistamisega seotud probleemid ja, ja sealt edasi tekivad erinevad muudet sõltuvalt sellest, mis siis sealt välja koorub, et on kogelust, on kõne, arenguhäireid, primaarset alakõnet, kus lapsed ei õpi moodustama lauseid ei kasuta grammatikat õigesti. Ja suuremate puhul ehk on põhiliselt siis hääle ja kogemusega seotud probleemid ja lugemine, kirjutamine satub ka meile päris sageli. Kui kaua te olete oma tööd teinud? Täpset numbrit ei oska öelda üle 20 aasta juba. Kas midagi on selles pildis selgelt muutunud? 20 aastat tagasi võrreldes sellega, mis täna toimub? Kui nüüd mõelda, et mis muutunud on, et siis ma ütleks, et väga palju on muutunud nii vanemate kui ka üldse ümbritsevate suhtumine kõneprobleemidesse. Ja kindlasti on muutunud diagnostika, mida tehakse võib-olla täpsemalt ja diagnostikaga alustatakse varem, et neid probleeme märgatakse ja suunatakse logopeedi juurde, et et võib-olla kui 20 aastat tagasi mõelda, et siis päris paljude probleemidega lapsed ei jõudnud logopeedi juurde, vaid nendega tegelesid arstid, näiteks imikud, kellel olid neelamise söömisega probleemid, ei olnud logopeedi tegevusvaldkonnas, nii sageli ja, ja võib-olla ka lapsed, kellel olid, et hääleprobleemid ei sattunud nii sageli, mis see tähendab hääle probleem häälega, vot mul natukene hääle probleem täna, et hääl käriseb ja ei ole nii selge, et, et võib katkeda ja et just seda tüüpi probleemidelt. Ja sellega tegeleb logopeed ja see hääl paika seada ja et neil täiskasvanutel on neid probleeme ja üsna palju, eriti kui lauldakse palju, õpetajatel on suur probleem aga lastel ja hästi sageli väikestel laululastel, kas saab öelda, et logopeedilisi, siis probleeme diagnoositakse tänapäeval rohkem? Ma ütleks küll jah, ja sageli ka võib-olla ütleme sellised raskemate probleemidega lapsed, kes võib-olla vanasti sattusid kuhugi nii-öelda hooldekodudesse ja kus nendega otseselt nagu keegi ei tegelenudki on ju nüüd kodudes ja vanemad tegelevad nendega intensiivset, otsivad abi ja need lapsed jõuavad ka logopeedi juurde, sest kõne on väga oluline selleks, et igapäevaselt hakkama saada nii et vanemad näevad selle nimel palju vaeva. Kas see nii-öelda rohke diagnoosimine võib olla seotud sellega, et lihtsalt suhtumine on muutunud? Vanemad on tähelepanelikumad ja, ja selline ametniku logopeed on rohkem teadvustatud? Ma arvan küll, et üks osa kindlasti on see, et miks neid rohkem logopeedi juurde Ta jõuab, kas meil mingeid konkreetseid andmeid siis selle kohta, mis, mis maailmas trendid on, et just see pool, need, mis ei ole nagu see diagnoosimise pool, et kas on probleeme tegelikult ka rohkem kõnega. Neid hinnanguid ja arvamusi on hästi erinevaid, et nende uuringute järgi ja on tihtipeale mingi 16 protsenti, eriti väikelasteaiast hinnatakse, et kellel esinevad kõneprobleemid, see ei tähenda, et need jäävad kestma elu lõpuni, et osad on ka sellised, mis mööduvad aja jooksul vähemal või suuremal määral ise. Aga see protsent on päris suur, aga kes paneb ültse normid paika, et kuidas keeld peab kõnelema? No meil on eesti keeles keelenormid täiesti olemas, iseasi on see, et kui palju on need nüüd uuritud ja paika pandud Eesti väikelaste peal. Et selliseid nii-öelda standardiseeritud teste on väga vähe, et on olemas viie-kuueaastastele lastele olemas standardiseeritud testid, mida logopeedid kasutavad, et hinnata laste kõne seisu ja et kohe läheb kasutusse ka kahe kuni neljaaastaste laste kõnedest. Miks ja üldse norme selle kohta, kuidas häälda messi või ERR-i ja nii edasi. Selle kohta nüüd otseselt norme ei ole, et on paigas lihtsalt see, et milline on see hääldusviis, kuidas neid hääldatakse eesti keele päraselt ja seal otseselt kohustust kellelgi seda hääldust korrigeerida. Ta ei ole, et kui inimesele meeldib tema kurgu err siis seda ei saa talle keegi keelata. Et selles mõttes ei ole logopeed ka see, kes läheb ja korrigeerib kõike, mida ta kuuleb või näeb vaid loomulikult on olemas ka mingid isiklikud eripärad, mis võivad olla, kui need inimesele meeldivad, aga samas kui need häirivad, siis on logopeed, see, kes saab aidata neid korrigeerida. Aitäh lee. Ma küsin Gertriinilt nüüd, et siin palusin saatesse kui logopeedi osas väga kogenud lapsevanemad ja see ei ole lihtsalt pidanud oma lapsi aitama emana, vaid oled ka nutika ja ärksameelse vanemana töötanud väljavaadet oma meetodi nende aitamiseks. Aga kõigepealt ma tahaksin teada, et millal ja miks sa koputasid esimest korda logopeedi uksele. Minul on kolm last, esimene on 13 aastat vana ja temaga me juba alustasime logopeedi teed, tal olid väiksed kõneprobleemid, aga lasteaia logopeed oli siis see, kes teda kenasti aitas ja tegemist oli lapsega, kes tegi väga head koostööd. Teine laps on mul kaheksa aastat vana, temal olid täiesti teistsugused logopeedilised probleemid, millega ma ei olnud siis varem kokku puutunud ja mul kolmas laps on kohe seitse aastat vana ja kaks väikest last siis olid, olid need, kes hakkasid mind vaikselt suunama, et kõige väiksem tütar tema keeldus igasugusest koostööst igasuguse logopeediga. Ja ta keeldus isegi koostööst minuga teatud hetkel ja temal esinesid need küll sellised kõnehäired, mille peale isegi logopeedid silmibeeritasid. Et me käisime päris mitme logopeedi juures ja järjekorras me ootasime tõesti aasta aega ja kuna ma tegelen joogaga ja ma ei vaata lapsi niiviisi, et lapsele ainult füüsiline keha ja siis täna lõdva näolihased heleda keelelihased, vaid ma näen lapse kõiki viite keha ehk lapsel on füüsiline keha, siis tal on emotsioonid, systena mõtted. Et need on nagu kolm kehadis, mille, mida ma hakkasin jälgima oma laste puhul ja ma mõtlesin, et see aasta aega ma ei saa istuda käed rüpes, vaid ma pean hakkama tegutsema. Seda enam, et aasta aia pärast selgus, et ka logopeedid ei olnud minu tütre näol näinud varem selliseid probleeme, nagu nad nägid. Et see, mina hakkasin juba ennetavalt tegutsema, oli tegelikult väga hea ja mõnus lahendus minu tütre jaoks, sest et ta tõesti ei tahtnud teha koostööd võõraste inimestega. Sa saad last aidata ainult siis, kui sul on lapsega hea koostöö. Ja siinkohal ma tahaksingi ütelda, et mitte ükski ema ei vaja tegelikult spetsialisti vaid emad vajavad oskustega Pro mitte kunagi lapsi vaja spetsialisti, vaid ka see laps vajab oskustega. Ja niisugune sõbra leidmine oli kohutavalt keeruline. Ma peaks ütlema, sellepärast, et logopeedid minu kogemusest näiteks emaga väga ei räägi, nad tegelevad selle lapsega, laps on hästi kinnine ehmunud, avab ennast väga aeglaselt. Ja, ja siis siis oligi just see, et ma olin see aasta aega tegelikult oma lapsi uurinud, iba, need muinasjutud, logopeedilised muinasjutud välja töötanud. Et minul olid väga konkreetsed küsimused logopeedile. Mina astusin ukse sisse, ütlesin, palun räägi minuga juhendaminud, õpeta mind. Hoiame, kuula mu muret. Tead, nüüd on meil selline edasiminek, nüüd on meil selline tagasiminek. Ei aita mind, et see oli minu sõnum logopeedidele. Teie olete minu lapsega koos väga väikese aja päevast aga mina olen temaga koos terve päeva. Mina näen neid hetki, mil mu laps tegelikult tahaks teha koostööd ja mina näen neid hetki ja, ja seda situatsiooni, kus kohas ma saan selle Lokupeedilise harjutuse nii-öelda pehmelt sisse lükata ja ma väga tugevasti ütlesingi, et töötage minuga ja siis läks mul kõik hästi, sellepärast et, et need Lugopeedikele otsime, siis kukkusime, nad said aru, et nad peavad töötama minuga. Kihvt oli veel see, et kui lapsed nägid, et lugupeetud olid ära teeninud nii-öelda minu sõpruse ja mina olin välja teeninud logopeedi sõpruse siis sellel hetkel astus laps ka ligi ja hakkas ka tegema koostööd alles sellel hetkel et meie logopeedi visiidid ei olnud sellised nagu klassikaliselt välja paistavad. Aga sa mainisid logopeedilised muinasjutt, et mis, mis asi see veel on? Logopeedilised muinasjutt on igas päevas on lapsevanemal üks selline hetk, kus laps vaatab talle suurte silmadega otsa ja on nõus absoluutselt kõike tegema, mida lapsevanem tahab. Ja üllatus-üllatus, see hetk on magamamineku hetk, sest üks asi, mida laps ei taha magama minna ja tavaliselt siis loetakse lastele raamatuid. Aga mina lugesin raamatut ja märkasin, et oot, aga ma loen Kunnast ja ma saan samal ajal mu poisil olid nõrgad põselihased. Et ma saan samal ajal punnitada oma põske näiteks. Ja ma lisasin sinna muinasjutu juurde seestid näosestid häälitsused ja enne seda ma uurisin muidugi, kuidas mu enda näolihased ja keelelihased töötavad, selleks kasutasin sedasama joogaliku teadmiste ja teadlikkust ja ma hakkasin muinasjutte lugema, aga ma lisasin sinna oma boonuse ja lapsed kuulasid täiesti võlutult, kuulasid mind, keegi magama jääda nagunii ei taha, nii et ma venitasin ja venitasin ja venitasin ja see oli väga mõnus ja hariv hetkel meile kõigile. Ja siis nad hakkasid kaasa tegema siis juba jooksid juba päeval minu juurde, emme, teeme veel muinasjutte. Aga kuna ma olen hästi leebelt ja ma suudan isegi pliiatsit muinasjuttu teha käsu peale, et siis minul ei olnud sellega probleeme ja leiutasime sokke jalga pannes muinasjutte tubasid, koristades leiutasime muinashambaid, lesime läbi muinasjuttude ja see oli nii valud, see oli nii siiras, oli nii ühendust loovarmastust tekitav aktsioon minu ja minu laste vahel. Ja see kõne hakkas tulema kõigepealt Me lõime lihased ja see kõne hakkas tulema täiesti spontaanselt ja ise ja läbi rõõmu. Me olime ennem seda proovinud nii-öelda seda klassikalist peegli trenni teha ja siis kõiki neid harjutusi, mida logopeedi tädi käskis teha, aga need ei läinud meil absoluutselt. Aga niipea kui ma nad lükkasid muinasjuttude sisse niipea kõik sujus ja siis me lisasime sinna kaamera, sellepärast et ma märkasin, et minu tütar teeb neid asju kõige paremini nii-öelda natukene eelistama stiilis. Ja algul me filmisime neid iseenda jaoks, aga siis hakkasid meie tuttavad ütlema, et andke meile ka neid videosid. Et me tahaks ka nagu teha ja siis ma algul panin lihtsalt Youtube ülesse, jagasin ainult oma nii-öelda tuttavatega ja korraga läks laiali laiali laiali ja kõige naljakam oli see, et kui me aasta aja pärast esimese logopeedi ukse sisse astusime, pani logopeed meid laua taha istuma, avas oma arvuti, võttis lahti meie muinasjutud ja ütles, hakkame nüüd tegema ja siis ta vaatas lapsi videoekraani peal, siis ta vaatas minu laps ja siis ta vaatas lapsi videoekraani peal, siis ta vaatas minu lapsi, tuli hästi nõutu, siis ta pani ekraani, kinnitas teiega me seda ei tee. Et see oli nagu hästi naljakas juhus meie jaoks ja siis hakkasid võõrad lapsed hakkasid minu laste juurde jooksma, neid kallistama ja siis ma hakkasin taipama. Okei, nad Vistan tuttavad, sellised kogemused meil muinasjuttudega. Sinu suurim sõnum siin siis lapsevanemana pühendunud emana on. Minu suurim sõnum on see, et tegelikult kallis ema on see, kes on oma lapse parim sõber, kes on oma lapse teejuht ja ema vajaks spetsialistist sõpra, mitte spetsialisti ja tegelikult on emale vaja anda kätte õiged tööriistad, sest et ema kodus ja ema näeb ja ema teab, ema teeb, aga kõige hullem on see, et emadelt on võetud ära julgus teha, kui palju ma olen pidanud närve kulutama selleks, et ühte ema võetakse tõsiselt. Ja täna paljud emad pöörduvad minu poole täpselt selle sama murega, et neil on mure, aga keegi neid ei kuula. Ja vot seda ma tahaks öelda, et üks süsteem võikski olla selline kallis ema. Me anname sinule kõik õiged tööriistad. Me toetame sind, nutame õla peal, ma ei mõista sind hukka ja ma aitan sind. Ja uskuge mind, spetsialistid praegu ütlevad, et emad ei ole huvitatud oma lastega tegelemisest. Mina vaidlen tugevasti vastu. Andke emadele teadmine, et olete nende jaoks olemas ja nad hakkavad tõusma. Nad on lihtsalt praegu nii ära allasurutud erinevate arvamuste poolt. Kärt-Triin suur-suur, aitäh sulle oma kogemust, jagamast, spetsialiste on alati palju erinevaid. Ja selles mõttes ma arvan, Liis, oled minuga nõus, et igas valdkonnas on suur õnn, kui sa, kui sa kohtad inimesega, kes sind tõeliselt oskab aidata. Aga kuidas sa kommenteerid Gertriini kogemust, kas sinu meelest on midagi olulist, mida Gertriin siis emana avastas, et mis puudutab logo peediasa absoluutselt, et ma Singer treeniga nõustun päris mitmes punktis, et see esimene punkt, mille ta välja tõi, on see, et see varajane sekkumine et just see on väga-väga määrava tähtsusega, et kui vanem märkab ise probleeme, on see suurepärane, kui seda märkab, perearst on väga hea ja kui seal sellest märkamisest jõutakse ka kiire sekkumiseni, on tulemus väga-väga hea. Aga tihtipeale jah, juhtub nagu seda, et erinevatel põhjustel, et märgatakse küll, aga sekkumiseni jõuta, et need põhjused võivad olla tõesti väga erinevad, et kas see, et tõesti nii nagu Gertriin ütles, et tulebki väga kaua oodata aitäh, et leida see inimene, esiteks, kelle juurde järjekorras nagu jõuaks ja samamoodi, et leida siis inimene, kellega kontakt oleks hea olemas ja lapsel kontakt tekiks, et see ei ole sageli üldse lihtne. Ja loomulikult kõik me ei sobi omavahel, ei klapi omavahel, see on ju ka teada, et me oleme inimestena väga erinevad ja ühele vanemale sobib ühte tüüpi töö teisele vanemale, teist tüüpi töö. Aga see oluline märksõna, mis mulle veel Gertriini jutust jäi, oli võib-olla see, et vanemad vajavad jõustamist. Ja see on ka see, mida meie logopeedia kliinikus oleme viimasel ajal üritanud rohkem rakendada. Läbi selle, et oleme programmid toonud oma kliinikusse, mille kaudu aitame vanemaid ennekõike, et kus me tegele otse lapsega vaid õpetamegi vanemaid oma lapsega tegelema just selles suunas, et nad oskaksid õigesti oma lapse kõne arengut toetada. Meil on kaks programmi, üks nendest on näiteks juut hoog, mis on siis suunatud kõne arengu hilistumisega lastele. Ja teine programm on Moorden, vööd, mis on suunatud autismispektri häirega lastele, vanematele ja miks me need programmid leidsime või otsisime ka enda jaoks välja, oli ka üks põhjus just see, et järjekorrad on pikad. Vanemad ootavad kaua-kaua, et jõuaks oma lapsega üks kord logopeedi vastuvõtule. Ja loomulikult me üritame vähegi kui võimalik, Kuda konsultatsiooni võimalust kiiremini, et me saaksime vanemale anda võib-olla esmast nõu ja ja aidata ta võib olla ka sellest mustast august, sest üle, kuhu ta on sattunud, et ta on mures oma lapse pärast ja anda talle tagasisidet selle kohta, mida ta on märganud, anda soovitusi, nõuandeid ja, ja võib-olla ka rahustada maha, mõnikord võib-olla tõesti ei olegi olukord veel nii hull, et peaks väga kiiresti kohe reaalselt vastuvõtule pääsema. Aga vanema jaoks on oluline kindlasti jah, see, et ta teab, mida ma teen ja teab, kuidas ma teen tööd oma lapsega nende logopeediliste muinasjuttude kohta, et ma ei nimetaks neid Küllogopeedilisteks muinasjuttudeks, aga tõstaks esile võib-olla nende muinasjutt tõdes tõsist ja suurt väärtust. Et see on lapsega üks-ühele veedetud aeg, mis on alati väga, väga oluline. Sest selle käigus laps õpib vanemalt väga-väga palju. Ta õpib uusi sõnu, saab uusi teadmisi, uusi kogemusi, see on jagatud emotsioon, jagatud tähelepanu. Ja see on see, mis toetab lapse kõne arengut. Et selles mõttes on need muinasjutud kindlasti suure väärtusega. Ma tahaks võib-olla siin esile tõsta ka seda, et samamoodi nagu Gertriin teeb muinasjutte võiks vanemad vabalt lugeda ka igat pildiraamatut oma lastele, et need on justkui animeeritud lood, sellepärast et sinna käivad juurde häälitsused, sinna käivad juurde erinevad liigutused, neid mängitakse läbi. Et mulle tundub, et tänapäeval selline raamat, jutu lugemine sellisel moel on kuidagi nagu tahaplaanile jäänud raamatut loetakse lihtsalt tekstimassina. Ja mõnikord kurvastab see, kui ma kuulen, et kaheaastasele lapsele, kellel pole ühtegi sõna, veel loetakse ette Karupoeg Puhhi raamatut sellises tekstis, nii nagu see sinna kirjutatud on ja lapsele ei jõua sellest midagi kohale ja vanemad imestavad, et miks mu laps ei kuula mind. Aga kui seda raamatut lugeda oma sõnadega ja teha sinna juurde sedasama, mida Gertrein teeb oma muinasjuttudele siis ma arvan, et lapsed kuulaksid. Võib-olla seal on see vahe just et kas sa siis nagu täidab seda ülesannet vanemana ja esitad lapsele seda tekstimassiivi või siis tegelikult ka otsid seda kontakti oma lapsega? Ja sa pead natuke julgem olla, tobe ka, ja näha välja natukene tobe ka, ütleme ausalt. Ja see on see, mis paneb last kuulama, vaatamine. Esimesele lainele minek, sest lapsed on alati hästi rõõmus, hästi kerge, tegelikult. Aga väga tore, teeme väikese muusikalise pausi. Gertriin valis välja oma sooviloo, milleks on mari pagineni sinu jaoks. Suur taeva lob sulle oma laulu. Ta saab surematuks muusik. Kuid suur on laul vaid ainult sinuga haudu. Ma ei Põe härga. Saada pinkliid suuvärgi käega. Mõttele. Suial Dela siledaid laudu. Kui läbi soo seal see Läsud tutele. Sule au. Ja suuluulehaid. Ela pärava. Ain sinu ja üks ja eluga. Ainult sinule. Suure. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas logopeed Ly Laane ning joogaõpetaja ja pühendanud ema ker Triin Paabo. Me räägime kõnest ja kõneprobleemidest lastel ja, ja miks neid on tänapäeval rohkem kui kunagi varem ja kuidas me saame lapsevanemana oma last aidata ja ka ennetada neid muresid. Mind väga huvitab, et miks ikkagi on kõneprobleemid nagu laiem mure tänapäeval. Et ma arvan, et see, et kui me teame, miks see siis siis ka lapsevanemana me suudame rohkem olla nutikamalt, ennetada neid hädasid. Aga Gertriin, mida sina lapsevanemana arvad? Ma olen seda asja vaadanud läbi oma kolme raseduse, et ma hakkasin tagantjärgi vaatama siis, kuna rasedus ju on see koht, kus laps hakkab tulema minu ellu ja ma jälgisin kama sõprade ja nende peresid ja nende rasedusi ja, ja nende beebide käekäiku, kuna ma olen tegelikult paberitega teadlane ja kodus oli mul aega küll, siis mul oli aega teha uurimustööd. Mis valdkonna teadlane oled? Keemik, aga inimese kehangiv keemialabor, oleme ausad. Mehhikos elab üks hõim mägedes, kui nad langevad mägedest alla, tulevad alla, siis nad suudavad joosta 300 kilomeetrit peatumata. Vot nii võimas on üks inimese füüsiline keha. Kui me nüüd vaatame enda füüsilist keha näiteks või oma laste füüsilist keha, siis me näeme, et see on teatud mõttes nagu kärbanud. Tänapäeva lastel on hästi palju ülekaalulisuse probleeme, täiskasvanud on väga ülekaalulised, kui palju keegi jõuab joosta ühte kilomeetrit, ilma et ta sureks maha, näiteks et selles mõttes ma näen seda, et füüsilises kehas on juba väga palju vajakajäämisi. Rasedana ma pean tunnistama, et ma ei jälginud väga seda, mida ma suhu panin. Ma liikusin vähem kui oleks võinud, ma olin väga mugav, ma peaks nimetama, et meil on mugavushaigusega tänapäeval tegemist. Vanasti rasedad, nad nad tegid palju füüsilist tööd ja, ja, ja nad ei söönud kemikaali sellises koguses nagu meie täna saime kemikaale. Mina ei usu sellist asja nagu gluteenitalumatus keemikuna, ma olen vaadanud seda gluteenitalumatust ja ma näen seal ainult pestitsiidide talumatust, näiteks kui ma lähen geenikuna poodi ja ma loen, mis E-aineid sisaldavad ka väikelaste toidud ja ka väikelastele suunatud suunatud asjad, mida suhu panna, see on õõva tekitav aspartaami, näiteks minu täielik lemmik 20 aasta jooksul tekitab igale lehmale näiteks epilepsia, aga söödame seda oma lastele, eriti vitamiinide koostises, siis ükskõik, näiteks samad need pampers, mähkmed, mis kõik läheb läbi sinu lapse naha tegelikult sinna sisse ja iga kemikaal mõjutab neuroloogiat. Iga kemikaal mõjutab aju. Ja kogu see kõneprobleemid, ma hakkasin vaatama, vaadake oma kodukeemia üle vaadakama toit üle vaadakama liikumisharjumused üle ja vaadake üle kõik see, kuhu me oleme tegelikult oma kehad toppinud ja see on õõva tekitav. Aga see kõik mõjutabki meie lasteneuroloogiat. Ja peale selle muidugi ekraanid. Ma olen nii kurb, kui ma näen, et väike beebi veedab päevi toas, kus ekraan käib taustaks, aga teadlased on juba kindlaks teinud, et nullist kuni seitsmenda eluaastani laps salvestab enda mentaarsesse vitaalsesse ehk, ja emotsioonide maailma kõik, mille seest on ja kujutage ette, et laps salvestab lahtise ekraani ees enda, siis see kõik hiljem näeb tema sisemaailm välja selline nagu ekraan, mis sahiseb. Ja siis me imestame, et kõne ei tule ja, ja kui mina hakkasin näiteks minu laps oli nelja aastane, kui ta ikka väga halvasti, teised ei saanud tast aru, mina sain aru. Ja siis ma hakkasingi vaatama, et asi oli selles, et ma pidin muutma koheselt lapse toitumist ja niipeakuma keemikuna, jätsin kemikaalid oma toidulaualt välja, minule see lihtne teha. Seepärast, et ma tean, mida toiduained sisaldavad ja ma oskan lugeda silte siis laps hakkas koheselt kontsentreeruma 100 protsenti paremini koheselt kui ma jätsin välja kõik neurokemikaali mürgid. Ma muutsin oma kodu kardinaalselt. Teiseks ma sain aru, et see laps on ülierutub kõneprobleemidega, laste reeglina on ka emotsionaalsed probleemid, ehk nad erutavad. Ja ma jätsin ära ka igasugused stiimulid väljastpoolt kõik helid, minu kodu muutus rahu ja vaikuse kantsiks, kus oli õues ainult linnulaul. Ja see laps reageeris ime tabased ta kontsentreerus paremini. Siis ma lõin oma logopeedilised muinasjutud, siis me tegime raamatut ja ma tegin ka teadusraamatu. Mul on üks teadusraamat, kus oli siis ma lõpuks ometi rakendasin oma teaduspabereid keeleteaduseks, nimetasin seda. Ja siis, kui mu laps lõpuks oli nii-öelda ülierutus faasist väljas, siis me hakkasime temaga tema keelt tundma, teeme siis me nimetasime magusad häälikud ja mõruda täieliku hapud, häälikud ja laps teema teadlikkuse, kui ta enam ekraani sahise saab laps hakata kasutama teadlikkust ja teate, kui kähku siis kõne tulime, hüpersuper kiiresti, ühe aastaga oli käes. Oli ma küsin siia vahele teie kui logopeedi käest, et kas see millestki artriin praegu niivõrd kirglikult rääkis emana, et kas sellel on ka mingisugune teaduslik konkreetne baas olemas, millele me saame viidata, et tõesti, et ka kemikaalid on seotud sellega, milline on lapse kõne selles mõttes? Juba ammu on ju neid uuringuid tehtud, et keskkonnamürgid võivad mõjutada loodet ja seeläbi põhjustada arenguhäireid, et selles ei ole nagu midagi uut, et see on ammu teada tõde ja, ja ravimid erinevad, et mis on ju aastakümnete jooksul on ravimiuuringuid tehtud ja välistatud teatud tüüpi ravimeid rasedatele selle tõttu, et nad põhjustavad väärarenguid ja, ja sealhulgas võivad põhjustada loomulikult ka kõnehäireid. Et võib-olla jah, see keemia pole see külg võib-olla, millega mina nii palju kokku puutun ja oskan sellest rääkida, et kindlasti need mõjutused on. Aga Ma arvan, et on muutunud ka meie keskkond, et üks osa sellest jah, on see keemiline keskkond, milles me elame. Et see on muutunud oluliselt kirevamaks ja võib-olla seda keemiat meie ümber on rohkem. Aga muutunud on ka meie sotsiaalne keskkond, et see, kuidas me elame. Et kui mõelda siin 50 aastat tagasi või rohkemgi tagasi, siis meie perestruktuur oli hoopis teistsugune kus olid vanavanemad, kes said siis lapsega tegeleda, kui ema-isa olid tööl? See aeg võib-olla oli ka selline, kus ei olnud nii palju muid tegevusi, kuhu vanemad said oma aega kulutada rohkem veedeti aega perega koos. Ja kui ei olnud ema isa kõrval olid vanaema, vanaisa, kes said rääkida lapsele lugusid jutustada minevikust, olevikust, töödest ja tegemistest tehti väga palju asju koos lastega. Siis praegu, kui me vaatame, siis pered on oluliselt kitsamaks jäänud, et vanavanemad, kes elavad hoopis teises Eesti otsas või hoopis kuskil mujal. Ja ema-isa on tihtipeale oma lapsega kahekesi, see tähendab, et pikad tööpäevad õhtud on ainult lapse päralt, laps on lasteaias, et seda aega, mida üks-ühele lapsele pühendada ja kus tema kõnet arendada ja temaga rääkida silmast silma on jäänud õige väheks, et loomulikult tulevad lisaks juurde ka ekraanid, nii emadel ja isadel kui lastele, et see ei ole ainult lastel. Ja paljud ju kasvatavad siiski oma lapsi üksi. Just, sest et see koorem ka siia juurde. Et ühelt poolt on meie elu siis hektilisem ja teiselt poolt see üks ühele tähelepanu on defitsiidis. Kohati mul on selline tunne, et räägitakse sellest raamatu ettelugemisest lapsele õhtuti. Paljud vanemad on selle siiski rituaaliks võtnud ja peavad seda loomulikuks ja, ja väga vajalikuks lapse arengus. Aga, aga mul on tunne, et me nagu natuke elame sellises projekti maailmas, kus me võtame selle projektiks, et see on minu, see õhtune üks ühele tähelepanu jagamine lapsega ka siis ülejäänud päev nagu kuidagi hajub ära. Sest sedasama seda mõtet, et mu laps tegelikult vajab, et ma räägiksin temaga, oleksin tema jaoks päriselt kohal. Et see mõte võib nagu kuhugi läheb tagaplaanile jääda nende ekraanide ja, ja muude segada juures ja, ja ma ütleks võib-olla seda ka, et nad kuna ongi vanemad on tihtipeale üksi, et siis nagu kett ringi välja tõi, et vanem on mures ja ta ongi oma murega ka üksinda, et ei ole ka võib-olla seda vanaema vanaisa, kelle poole pöörduda. Sest neil on omad mured, nad teevad ka veel tööd ja on hõivatud. Ja nad, et ongi tihti väga suures mures ja ja kui nad jõuavad teraapiasse, siis ma näen ka tihti seda et ega ma ei saagi veel lapsega tegeleda, et ongi vaja palju pühendada aega vanemale, et aidata vanemal leida see tugipunkt enda sees, et kus ta on võimeline ka lapsele midagi pakkuma ja midagi andma. Gertriin on sul midagi lisada? Ja siinkohal ma tahaksin just öelda, et ma olen selle murega olnud. Ma ma olen olnud seal muretsev lapsevanem ja mis mind nagu hästi palju aitas. Ma mäletan seda hetke, kui ühiskond on praegu sellisel arvamusel, et kodus olev ema ei ole väga väärtuslik, et kodusele töötab ema nagu palju väärtuslikum ja emad ei julge pühenduda nii väga oma lastele, sest neil justkui peaksid mingit staatust välja teenima. Et see, see, see mure, mitte ainult lapse pärast, vaid siis ka sellepärast, et kuidas ma ise ühiskonda välja paistan ja, ja siis kuidas minu laps veel tulevikus ühiskonda välja paistab ja aga mind nagu hästi palju rahustasse muresi maha. Et siin räägiti normidest ja, ja kui siis logopeedid teavitasid, et minu laps nendele normidele ei hakka vastama ja tema seal koolis ikka väga-väga raske olema, siis ma hakkasin logopeedi pinnima küsima, mis asi see norm on siis mida ta mulle topite, mida te mulle müüa tahate, mis asi see norm on, millele mu laps peab vastama, sest ma tean, et kuigi mu laps ei osanud rääkida, oli ta kunstiliselt väga lahe. Mis pani mind mõtlema, et kuskil on mingi salapärane norm, mis üritab mu lapsel pähe pugeda ja siis tuli välja, et meie ühiskonnal on tõesti olemas normid emade jaoks, emad on selle pärast mures ja stressis ja normid ka laste jaoks. Et kui nüüd laps läheb esimesse klassi, siis ta peab olema ühe pulga peal kõikide teiste lastega, sest see on mugav õpetajale. Normid on pandud klassis töötamise mugavuse järgi olen ma olen töötanud õpetajana ja ma saan sellest omamoodi aru, aga emana ma ei taha sellest aru saada. Ja siis ma sain aru, et kuna mina jätkasin kodu raames, mulle kadus kõik mured ära. Ma sain aru, et mu laps ei pea kunagi vastama normidele, sellepärast et normid on kellelegi elu mugavaks tegemiseks ja tegelikult me peaksimegi lapsevanematele just seda ütlema, et kui me üritame sinu last panna sinu ringikujulist last panna ruudukujulisse vormi teeb su ringikujulisele lapsele väga palju haiged ja see ei õnnestu sul nagunii. Et kallid lapsevanemad, leia just see julgus ja see tahe olla oma lapse tugi, olla oma lapse sadam, olla üks-ühele temaga ja luua võtame elu eesmärgiks, mitte omanimeline, suur maja või pink või puu, mida kõik siis kummardavad, üldistamas käivad vaid oma elu eesmärgiks see, et kui sa sured maha, on sul lapsega jube head suhted ja siis sa saad aru, et üks norm sind enam ei kollita. Kas on veel mingisugune keskkond, mis lapse kõnet mõjutab, et me rääkisime siin sellistest võib-olla natuke mõõdetavamatest mõjuritest, aga, aga ma ise mõtlen, see emotsionaalne nagu keskkond. Sellest me täna ei ole rääkinud. Ema isa vahelised suhted, kodune keemia, ma hakkasin märkama, et iga kord, kui mina, minu mees tülitsesime ja meil ei olnud head suhted, kuna minu mehel oli kliiniline depressioon, sest talle juhtus tööõnnetus siis olid meil aasta aega väga rasked suhteliselt kodus. Ja nii kui meil oli konflikt, kukkus laps kõnest tagasi ja ma hakkasin seda jälgima. Ja siis ma sain aru, kui ma nüüd oma kodukeskkonda ei muuda. Kui ma nüüd ei hakka tegema suhete nimel tõsist tööd ja ei muuda seda kodu nii-öelda emotsionaalselt rahulikuks ja emotsionaalselt roosaks, ei saa mu laps tegelikult areneda normaalselt, ta arenebki vildakaks emotsionaalselt natukene vildakas ehk väga stressitundlikuks ja siis, kui teda väljastpoolt mingist rest tabab niuksed paanikahood, ärevushäired on tänapäeval väga populaarsed haigused ja siis ma pühendasin omakorda veel sellele, et see keskkond saaks normaalseks. Ja minu ja minu mehe suhted on täna nii head, et see on täitsa uskumatu ja minu ja minu laste suhted on täna nii head, kui võõrad inimesed tulevad meile koju. Sead ütlevad nagu teisele planeedile sattunud. Et kõik on nagu hästi pehmest rahulik ja lapsed õpivad selles keskkonnas, koduõpe on meil, nad õpivad selles keskkonnas linnulennult. Ja täna ma tean seda, kuna mu lapsel on epilepsia, sime, uurisin neuroloogiat ja ma tean seda, et niipea, kui sul on hirm, lülitub mõttekeskus välja ja rakendub ainult alateadvus. Mis tähendab, et hirmukeskkonnas mitte keegi mitte kunagi ei õpi, nagunii ei omanda, ei omandaja omasse. Kuulame siia vahele muusikat valisime teiseks looksis liia abil Michael Jackson'i Children of the World. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet, MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas logopeed, pliilaane ning pühendunud ema, ker Triin Paabo. Mida me saame teha ennetamiseks, kuidas me saame siis riske maandada kõige paremini liisina kui logopeed, mis sa ütled kindlasti riske, kas maanteede läbi selle, et me võimalikult vara märkaksime probleeme. Et olenemata sellest, mis need probleemid on, et on nad siis füüsilises arengus. Samamoodi võib mõjutada ka hiljem kõne arengut või selles, et me märkame, et lapse kõne ei arene, tema söömisoskused ei arene. Et me paneme neid asju tähele võimalikult vara. Ja mitte ainult ei pane Tähele Vaidetmega sekkume varakult. Ma kindlasti ei poolda seda suhtumist, et ootame ja vaatame ja lükkame edasi kohtumist logopeediga või, või psühholoogiga või füsioterapeudiga vaid et see sekkumine peaks järgnema sellele märkamisele ikkagi võimalikult kiiresti. Ja sekkumine tihtipeale ei olegi just nimelt vahetu ja otsene töö lapsega tingimata veel. Aga see on vanema nõustamine, kes on oma lapsega palju aega koos selles vanuses veel, et kui me räägime allapooleteist aastastest lastest siis nad ei ole enamasti ju ka kuskil lasteaedades ega lastehoidudes, vaid nad on ikkagi ema-isaga kodus. Ja vanem on lapsega pikka aega koos, ta veedab temaga aega erinevates keskkondades ja saab tema kõnet ja arengut läbi selle toetada. Ja sellepärast ma näen hästi suurt rolli ka just sellistel pereprogrammidel, mis aitaksid vanematel toime tulla just selle väikese lapsega ja võib-olla ka oodata siis paremini ja sisukamalt seda logopeedi vastuvõttu, et kus siis lapsega konkreetselt tegelema hakatakse, et teinekord piisab ka sellest, et pere läbib selle programmi ja selle jooksul vanemate oskuste arenedes arenevad ka lapsekõnelised oskused. Ja võib-olla ta ei vajagi enam logopeedi sekkumist, et selles mõttes on, et varajase sekkumise mõte ju ka mitte ainult see, et täidame seda tühja aega. Kunime teraapiasse saame vaid ka see, et hoida ära hilisemaid süvenevaid probleeme. Pigem ennetame ja väldime probleemide süvenemist, sest poolteist aastat või ka aasta oodata kuskil järjekorras on mahavisatud aeg. Sellel ajal tuleks tegutseda, milliselt saidilt leiab infot nende toredate programmide kohta. Logopeediakliiniku kodulehelt leiab need. Gertriin. Millise tundega peaks lapsevanem minema siis logopeedi juurde? Ega ta ju ei tea nüüd, kas see on see logopeed, kellega tal see hea suhe tekib. Mida sa soovitad? Lapsevanem peab olema aus ja ütlema, mida ta ootab ja kui ta ootabki käehoidmist, siis ütlemegi hoiame kätt ja väga aus peab olema ka enda nagu last jälgides, et kui laps ikkagi ei taha selle tädiga koostööd teha, siis me kardame riivata võõra inimese tundeid. Ja sunnime siis oma last nii-öelda haput, kommi lutsutama. Tegelikult ausus ja siin ei ole nagu kohta solvumiseks, vaid logopeedi ema peavad mõlemad olema lapsest väljas ja tegelikult oleks hea meel, kui need hoopis, mida ema saab teha kodus lapse heaks ja ikka ekraanid maha. Siin ei ole midagi teha, üks-ühele aeg meisterdame, palju ujuge, palju müraga, palju masseerige Youtube on täis erinevaid lastemassaaže, itsitage palju, käige looduses palju, ju need logopeedilised muinasjutud, võtke, kasutage neid. Ja mis on hästi oluline, kallis ema, tegele enda emotsioonidega. Mina olen loonud Facebooki leheteadlikum ema, kus ma jagan sihukseid hästi väikeseid nippe ja arutan lahti nii-öelda elulõngakerasid, kus siis emad saavad häid ideid. Et tegelikult elu ei ole draama, aga kui ema kannab endast draamat, siis laps võtab selle üle ja kui ema on nii-öelda negatiivse emotsiooni pideva laksu all on kas laps pideva negatiivse emotsioonilaksu all ja me võime treenida siis seda kõnet. Aga see on ebameeldiv protsess meile kõigile. Kas see kõne võib-olla lihtsalt üks viis, kuidas laps näitab, et midagi on tasakaalus nagu väljas kõne probleem mõtlen, et tegelikult teisel lapsel, teisel lapsel võib olla avaldatakse hoopis teisiti. Jooga seisukohalt küll teine laps võib sul voodit märgata näiteks või siis läheb, norib tüli teiste lastega, on ju. Mul oli lapsevanematele selline loeng, et mida siis mina tegin ja, ja kuidas mina saan kodust keskkonda mõjutada, et minu lastel läheks paremini, sest kodune keskkond on täna üle hellitatud üle stimuleeritud ja jagasin ta kogemus ja seal oli ka üks logo, Need, kes siis väga armsast ütles, aga minul on kolm last. Ja ega mina ei saa seda kodus keskkonda rõõmsana hoida, sest nad löövad teineteist. Mina ütlen selle kohta niiviisi, kui elevant laseb õues uksekella. Sa ignoreerid, elevanti, teeb ükskord ukse lahti, astub söödu. Kui sa siis ka ignoreerid elevanti tuletusel trepist üles ja kui ta siis ka ignoreerida elevante, ongi ta seal toas lajatab sulle londiga vastu pead. Lapsed ei tülitse mitte kunagi lambist, vaid sellel on alati maha magatud protsessid on siin taga. Me ei oska täna jälgida lapsi ja nende vitaalsed ja mentaalset seisundit peale selle lapsevanem isegi ei tunnista endale, tema emotsioonid mõjutavad last. Ja peale selle lapsevanem kategooriliselt isegi aeg-ajalt keeldub tunnistamast, et tal on näiteks rasked emotsioonid. Sest et me peame ju ühiskonnale paistma välja naerusuised, rõõmsad ja edukad, kes siis julgeb tunnistada, et ma olen depressioonis, onju, aga sinu laps võtab sinu depressiooni ja viskab sulle selle näitlikult näkku? Kokku oli, milline on sinu viimane sõna, et kõik need logopeedilist nii-öelda logopeedilised muinasjutud on väga toredad, neil on oma sõnum ja kõik, mis ma tahaks, et kõlama jääks, oleks ikkagi see, et ainult nende keeleharjutustega Me kõnet kindlasti ei saa. Et kõne ei ole ainult keel ja keeleliit pakkumine, vaid seal on olulised komponendid ikkagi iga mõtlemine, see, mida ma tahan öelda, kuidas see mul välja tuleb mitte ainult matoorselt, aga ka see, kuidas häälikud järjekorda saavad, kuidas sõnade järjekorda saavad, kuidas ma oma mõtte suudan sõnastada. Et motoorne komponent on seal ka, aga see on ainult üks pisikene osa. Ja vanematele võib olla, et jääks see, et ainult keeleharjutused meil kõnet Meelak seal kõnet korda ei tee. Lapsel on vaja tahet, tahet, seal on vaja plemisse, olen vajada kõike seda lisaks veel pluss seda head emotsionaalset kontakti vanemaga, et oleks keegi, kes teda kuulaks, talle tähelepanu jagaks, jääb vanem täiesti, võtaks selle aja peale kas või viis minutit, aga et see oleks 100 protsenti lapse jaoks olnud aeg. Suur-suur, aitäh teile lee ja Gertriin kõnelemast inspireerimast ja aitäh ka Sulle, armas kuulaja, sa kuulasid peresaadet. MINA, OLEN Merle Liivak, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate saatejuht. Pere saatele võib kirjutada aadressil peresaade ät. ERE saadet saab vikerraadiost järele kuulata just siis, kui sul selleks sobiv hetk on. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval kell seitse. Ilusaid ja selgeid sõnu.