12 Euroopa rahvajõud on tunginud Venemaale. Vene vägi ja elanikkond taganeb, hoidudes kokkupõrke eest kuni Smolenski ja Smolenskis. Borodinooni. Prantsuse vägi ruttab üha suureneva edasitungimise jõuga Moskva poole. Oma liikumise eesmärgi poole. Vene väes lööb sedamööda, kuidas taganetakse järjest rohkem ja rohkem lõkkele vihavaenlase vastu taandudes. See koondub ja kasvab ja kerkis rahva sõjamalakas koguma, ähvardamas ning ülevas jõus. Tõusis rumala lihtsusega, kuid otstarbekohaselt mitte millestki hoolides tõusis, langes ja materdaks prantslasi. Seni kui kogu sissetung oli kokku varisenud. Kuni solvatuse ja kättemaksutunne rahva hinges asendus põlastuse ja haletsusega. Nõnda kõlab Epigraaf, Sergei Prokofjevi suur ooperile sõda ja rahu kirjutatud tema elu viimase tosina aasta jooksul sündinud läbi sõja ja rahuaegade lummavalt rikkaks sõnakujundi ja mõttematerjaliks Tolstoi epopöa. Teos, mis on Toomas Manni hindamist mööda maailma parim ajalooline romaan. Tolstoi teostel oli Sergei Sergejevitš ile sügav mõju, meenutab Prokofjevi vanema põlve elu ja tööde kaaslane Miirame Henderson Prokofjevi. 1940. aasta paiku kavatses ta kirjutada ooperi ülestõusmise süžee-le juba päris selgesti kujutledes üksikuid stseene oli ta valmis libreto põhiplaani visandama, kui samas võrsub idee sõja ja rahuooperist mõtted teistele radadele suunas. Nimelt armastas Prokofjevi kuulata ettelugemist ja sõda ja rahu oli just esimene raamat, mida talle meie ühiselu algul ette lugesin. Ammu tuttav lugu köitis nüüd kuidagi uuesti ja sügavamalt. Kui jõudsin haavatud Andrei ja Nataša kohtumiseni, ütles Sergei Sergejevitš, et tunneb endas seda stseeni läbini ooperlikuna. Ta näeb seda ja sellest peale hakkaski romaanist mõtlema, kui eesootava ooperis Jürist. 1941. aasta aprillist pärinevad esimesed märkused libreto kohta kuid siis neis ülesanne patsi ületamatuna sõja algusega kasvas tuline tahtmine ooperi kallale asuda kõiki kõhklusi ületavaks. Kuna tegemist on tohutu teosega, jätkub meil teda kuulata kaheks, saateks Jaan mahti lähemalt tutvuda ka ooperilavalooga. Praegu asugem sirvida Tolstoi romaani tunde pingsamate episoodide lehekülgi ja kuulama Prokofjevi muusikat. Ootuspäraselt nii omanäolisel heliloojale on see muusika väga Prokofferlik küpsesse loomisperioodi kuuluva kõlapildiga. See on minetanud nooruspõlve igakülgset teravused ja ründavad rütmid minetanud ulaka naerupool lõbusa kurjuse ja tegija mõnust lausa kiirgava groteskini. Siin pole ka tunda seda nukrakstegevat lammestava nivelleerimise ning lihtsustamise kallakut, mis varjutab sõjajärgset ooperit jutustus tõelisest inimesest. Kuigi võrreldes niisuguse vastupandamatu tipuga nagu Romeo ja Julia ei tihene tunded sellise intensiivsuseni ega kasva dramaatiline arendus sellise pinge ja kontrastideni. Muidugi ei eelda seda ka Tolstoi romaani rahulik mõtterändning, selle massiivsemad vormid. Ooperi täna kuulatavasse algupoolde on helilooja põiminud materjali 1936. aastal Moskva kammerteatri tellimusel valminud lavamuusikast Puškini Jevgeni Anieeginile, mis tookord aga kasutamata jäi. Nii näiteks on helge Natasha teema kogu esimene pilt seotud Lenski stseeniga. Vahest sealt pärinebki siinse lüürika, Tšaikovski lik, hämarus ja pehmus. Ooperis justkui puuduvad stseenid, mis jutustaksid jälje pidevamad Andrei ja Nataša armastusest. See katkeb ju vaevalt sõlmununa. Tegelikult on lüürilise liini kulminatsiooniks hoopis mõlema leppimine ooperi eelviimane stseen. Prokofjevi jaoks viis süžee areng tegelikult lõhenemisest leevendava ja rahutoova teineteise leidmiseni. Nüüd juba kõrgemal inimlikul tasandil. Vürst Andrei tunde seisu kätkeb helilooja vaid lühikesse Harjoosasse ooperi alguses. Kõike järgnevat elustab rohkem Tolstoi. 1809. aasta kevadel sõitis vürst Andrei saani kubermangu mõisatesse, mis kuulusid ta pojale, kelle hooldajaks ta oli. Kevadisest päikesest soojendatuna istus ta Kalessis ja silmitses tärkavate rohtu, puhkevaid, kaselehti ja esimesi valgeid pilve Rinkaid, mis liuglesime eresinises taevas. Edasi sõideti mõlemal pool teed laiuvasse, Kasemetsa metsas oli peaaegu palav. Tuult ei olnud, tundagi üleni rohelistes kleepuvates lehtedes kased seisid liikumatult ja mulluste lehtede alt kerkisid neid üles tõstes värske rohi ja sinililled. Teener Pjotr pöördus pukis ringi oma isanda poole. Teie hiilgus nii kerge on, ütles ta aupaklikult naeratades. Mis kerge teie hiilgus, mis ta küll räägib, mõtles vürst Andrei. Ah jaa, kevade kohta muidugi, taipas ta ja vaatas ringi. Seal oli ka tema tamm olles tõenäoliselt 10 korda vanem, kaskedest oli ta 10 korda jämedam ja kaks korda kõrgem igast kasest ammu ära murtud okstega ja koorega, mis kaetud vanade korpadega. Oma määratu suurte kohmakate ja harali jändrikude, käte ja sõrmedega seisis ta kui vana vihane ning põlglik koletis naeratlevate kaskede keskel. Ainult tema üksi ei tahtnud alistuda, kevade võlule. Kevad ja armastus ja õnn näis ütlevat tamm. Kuidas teid ei tüüta ära, see ikka üks ja see sama rumal ning mõttetu pettus. Pole olemas ei kevadet, päikest ega õnne. Nõnda seisan siin ega usu teie lootustesse ega pettustesse. Vürst Andrei vaatas edasi sõites veel mitu korda tagasi tamme poole, justkui oodates temalt midagi. Lilled ja rohi tärkasid puu all, kuid tamm seisis ikka ühteviisi süngena liikumatult, inetuna ja kangekaelsem nende keskel. Jah, tal on õigus 1000 korda, õigus on sel tammel, mõtles vürst Andrei. Las teised nooremad alistuvad ikka jälle sellele pettusele. Meie aga tunneme elu. Meie elu on läbi. Ta mõtles sõites kogu oma elule, jõudis endisele rahustava, leia lootusetuse lõppotsusele, et tal pole vaja enam midagi alustada, et ta peab ainult lõpuni elama oma elu kellelegi kurja, tegemata rahus ja midagi soovimata. Niisugune on vürst Andrei lähtemeeleolu ooperi alguses hoopis enam tähelepanu pühendab Prokoshifaga Nataarsele mustajuukselise ele väga otse imelikult peenikesele ja musta silmalisele tütarlapsele alati naeru suisele, elavalt usaldavale. Mõlema loo lähteks on nende Heima kohtumata kohtumine šotaanlikus Nocturni atmosfääris. Ooperi esimeses pildis. Meenutage metsad, pään olevat olnud ka Tolstoi lemmikheliloojaid. Andrei on just saabunud juhukülastusele krahh Rostovi mõisasse. Ootamatult on ta põrganud Nataša vastu. Milles ta küll mõtleb ja miks on ta õnnelik? Küsib ta eneselt. Õhtul võõras kohas üksi jäädes ei saanud vürst Andrei kaua uinuda. Ta luges, kustutas küünla, süütas selle varsti uuesti seestpoolt suletud lukkidega. Tuba oli palav. Niipea kui ta avas luugid, tungis hele kuuvalgus tuppa, nagu see oleks oodates akna taga valvanud. Öö oli avatud akna taga karge, liikumatu, selge. Akna all kasvas rida pöetud puid. Ühelt poolt mustad, teiselt poolt hõbedaselt valgustatud. Taamalt paistis mingi kastes sätendav katus paremal suure helevalgetüvega kehara puu kohal. Tähtedeta kevadtaevas säras täiskuu. Vürst Andrei najatus aknalauale. Tema kohalolevaist tubadest kuuldus veel elu sealgi magatud. Kuidas võib praegu magada? Nii kaunist tööd ei ole veel kunagi olnud. Tahaksin niiviisi kükitada, vat nii, haarata kätega põlvede ümbert kinni, nii kõvasti, kui saad. Pingutada on vaja ja siis lennata minema. Andrei hinges tekkis äkitselt säärane ootamatu segadus nooruslikudest, mõtetest ja lootustest, mis olid vastuolus koguda eluga niisugune segadus, et ta uinus kohe magab. Hiljem suvel kord jälle läbi kasemetsa sõites nägi vürst Andrei, kuidas vana jändlik tamm oli ootamatult muutunud. Ta ei tundnud puud ära. See uneles lopsakas tume lehestik, telgina laiali heidetud ja kõikus tasakesi õhtupäikesekiirte paistel. Andrei Valdas taas kevadise rõõmu ja uuenemise tunne. Ei, elu pole lõppenud, kui oled 31 aastane, tegite lõpliku otsuse. Sellest on vähe, et mina tean kõike seda, mis on minus. On vaja, et ka kõik teised seda teaksid. On vaja, et ma ei elaks oma elu ainult enda jaoks. Et need teised nii hästi kui see tütarlaps, kes tahtis taevasse lennata ei elaks nii sõltumatult minu elust. Et mu elu avaldaks mõju kõigile ja et nad kõik elaksid minuga koos. Kogu ooperi esimene pool jälgib erilise hoolikusega ja hellusega Mõttasat. Seda nii aktiivselt oma elus, noort inimest, armastust ootavat avatut, kord ulakat ja ülemeelikud, kord peenetundelist osavat kõikide nii noorte kui vanade kohtlemisel. Natasha on õnnelik ka unenägude maailmas. Seal oli tal niisama kerge ja ilus nagu tõsielus, kuid veelgi parem, sest seal oli kõik teistviisi. Tõsielu ja unelmad ühinevad Nataša esimesel ballil 31. detsembril vastu uut, 1800 kümnendat aastat kõrge aukandja juures Peterburis. Palju oli Rostovi perekonnas juttu ja ettevalmistusi selleks palliks. Palju oli kartusi, et kõik ei lähe nii, nagu peab minema. Tasa läks esimesele suurele ballile oma elus. Ta tõusis sel päeval kell kaheksa hommikul ja oli kogu päeva palavikuliselt erutus isetegevuses. Kõik ta pingutused olid suunatud sellele, et nemad, Taise ema ja Sonia oleksid riietatud nii hästi kui üldse võimalik. Hommikust saadik polnud ta lainukestki vaba silmatilku ja ta ei saanud kordagi mõelda sellele, mis tal ees seisab. Niiskes külmas õhus kõikuva tõlla embuses ja poolpimeduses kujutles ta elavalt, mis teda ootab pallil valgustatud saalides. Muusika, lilled, tantsud, keiser, kogu Peterburi hiilgav noorsugu. See, mis teda ootas, oli nii kaunis, et ta ei suutnud isegi uskuda, et see kõik tuleb. Kõrvuti Soniaga ema ees lillede vahel valgustatud trepist üles minnes tuli talle alles meelde, kuidas on tarvis käituda pallil ja ta katsus võtta suursugust hoiakut, kuid silmad läksid kirjuks. Süda hakkas ägedasti peksma ja ta ei suutnud võtta seda hoiakut, mis olekski ta naeruväärseks teinud. Ta sammus erutusest tardudes ning katsudes kõigest jõust seda varjata. Ja see just oligi see hoiak, mis sobis talle kõigest paremini. Aga möödus aeg ja Natasha tundis, et ta jääb ema ja sooniaga daamide väiksema osa hulka, kes vastu seina surutud ja tantsule viimata jäetud. Ta seisis, peenikesed käsivarred rippu ja vaatas hinge kinni pidades säravaid hirmunud silmilinesid. Ta näoilmes oli valmisolek suurimaks rõõmuks või suurimaks kurbuseks. Üksainus mõte, kas siis tõesti keegi ei astu minu juurde, kas siis tõesti keegi ei märka mind? Ei ükski nendest meestest, kes ilmselt ei panegi mind tähele. Talle kippus nutt peale. Nataša meeleheitlik ootusse tardunud nägu puutus vürst Andreile kohe silma. Ta palus tütarlast valsituurile. Nataša ilmed valgustas järsku õnnelik, tänulik lapselik naeratus. Nad meenutasid oma kunagist kohtamist Rostovi mõisas. Ja kui Andrei oli neiu kohale saatnud, tundis ta end otsekui taas elustanuna noorenenuna. See värske ja lähedane veetlus, see uim oli talle kui pähe löönud. Meenutagem nüüd kord, kuidas Prokofjevi ise jutustab sõja ja rahu loomise lugu. 37 aastat tagasi. See oli suvel 1941. Meie elasime naisega Moskva lähedal kraatova männimetsade keskel. Töötasin parasjagu balleti Chinder Ella kallal, mille Leningradi kiirabiteater oli minult tellinud. Kaunil suvehommikul. See oli 22. juunil sööstis naine tuppa, kus parasjagu tööhoos kirjutasin ja hüüdis suuresti erutatult. Sakslased on meile kallale tunginud. Nad pommitavad meie linnu. Olime mõlemad rabatud ja tõttasime Sergei Eizesdeni juurde nõu pidama. Tema suvitas sealsamas. Nii jäid senised tööd kõrvale kõik helilooja tasusid looma fondi tarbeks ja sõjameeste õhutuseks. Lõin minagi sõdurilaule ja marsi kuid siis pöördusin minus juba mõnda aega küpsenud idee poole. Tolstoi sõda ja rahu. See suur romaan vene rahva vastupanust Napoleoni vägedele 1812. aastal ja nende väljajäämine Vene pinnalt sai järsku kaasakiskuvalt aktuaalseks. Riiklik kunstikomitee kiitis mõtte heaks ja sõlmis minuga lepingu juba pealinnas debakueerituna pilisis asusime naisega Libretot välja töötama ja materjale täiendama. Veetsime põnevaid tunde ja päevi Tbilisi raamatukogus tuhnides välja sobivaid vene rahvalaule, vanasõnu ja ütlemisi. Püüdes küll püsida romaani vaimus stiilis ja väljendusviisis ning tugineda originaaltekstile, kasutasime lisaks ka otse folkloorirevolutsionääri poeedi teenist Võõdovi sõja märkmeid. Samuti Tolstoi kirju ja mõtteavaldusi oma teose kohta. Iseendaski mõista jäid, olles pingelises olukorras sündiva ooperiteljeks esimene isamaasõda sündmused Moskva lähistel. Loobudes palju muu kõrval ka romaani algusest ja isiklike vahekordade kujunemise rahulikust jälgimisest astusid libreto autorid otse tegevuse keskele ja kujundasid ooperi esimese poole. Vürst Andrei, eriti Nataša portreed, ulatusliku proloogina, seitsmenda pildi lõpus sisse murdvale sõjale mis köitis ühte saatused ja tegi enesest sõltuvaks inimeste soovunelmad ning tegutsemised. Nii ei paku Prokofjevi ooperi soojalt kaunis ja vägevalt tüüpiline muusika, mitte ainult heliliste illustratsioonide meeleolu ringmängu Tolstoi teosele. Võid ühineda Šostakovitši ka, kes pidades seda ooperit geniaalseks, seda just tegelaste peenimaid, hingeliikumisi, väljendavate intonatsioonide tõepärasuse pärast küsib. Aga ons needsamad inimesed, kes liiguvad suures vene romaanis? Ja kas on Prokofjevi ooperi tegelik sisu, identne Tolstoi teose sisuga? Sellel on oma filosoofia, sellel on suhe 19. sajandi venema tegelikkusse ja vastab. Ei. Ma usun, et Prokofjevi fon loonud oma sõja ja rahu. Aga minge nüüd kaasa. Andrei ja Nataša eluga. Arvestades oma vanust ja kogemusi, samuti Tõrksa isa vastuseisu lükkab vürst Andrei oma õnne pulmad Natasha ka aasta võrra edasi. Nad aasale näikse võimatu, see on hirmus hirmus, ma suren seda aastat oodates puhkeb ta nutma. Aga nähes peigmehe näol kaastunde ja nõutuse ilmet, lakkab ta kohe. Ei, ma teen kõik, ma olen ju nii õnnelik. Kui aga koosolemise lihtsuse ja siiruse nädalate järel vürst Andrei ära sõidab, ei suuda nad taas säilitada endas esialgset rahulikkust ja vastuvõtlikkust elu rõõmudele. Lahusoleku neljanda kuu lõpul hakkasid tema juures ilmnema nukruse silmapilgud, mille vastu ta ei suutnud võidelda. Tal oli nii kahju. Iseendast. Oli kahju, et nii asjatult möödus aeg mil ta tundis end olevat suuteline armastama ja oleme armastatud. Rostovi majas valitses rõhutud meeleolu, sa kõnnid ringi nagu kodutu küsisema. Teda on mul vaja silmapilk, kohe praegu on mul vaja teda, ütles tütar silmade välkude sega naeratanud. Miks ma hääbunud sedaviisi ema? Ooperis on nad tasaootuse pinge koondatud meeleheitliku igatsuse purskesse ebaõnnestunud külaskäigu lõpul tulevase äia, vana ja kange gaasi vürst Volkonski juurde. Nataša läks sinna parimas kleidis, ta oli kõige lõbusamaks tujus Pole, võimalik, et ma neile armsaks ei saa, mõtles ta. Mind on alati kõik armastanud ja ma olen nii väga valmis kõik tegema, mis nad soovivad, nii et neil ei jäägi põhjust mind mitte armastada. Paraku jäigast järsk pilklikust vastuvõtust tõmbub Nataša hingeliselt turri ja võtab omaks hoolimatu tooni selles teeseldud vestluses, mis neid Andrei õe püstiter Maarjaga teineteisest veel rohkem eemale tõukab. Välise väärikuse ning külmuse varjus aga kipitavad kurgus pisarad. Sellesse ebalevasse heitlevasse õhkkonda tungib anatolgu raagini Pearbes Uhovi tontšuanist, naise venna hoolimatu imetluse, ligitõmbav ja ängistav võlu. Niipea, kui nad taas jälle nägi Anatoli valdas teda seesama edev hea meel, et ta meeldib annatoolile ja hirm kõlbeliste tõkete puudumise pärast tema ja Anatoli vahel, mida ta oli tundnud juba teatris elavana järevana suuri, hirmunud silmil, vahtisid nad taasainese ümber. Aga samal ajal näis lõbusama nagu tavaliselt. Anatoli kirglik pilk, meeletud sõnad, ootamatu suudlus ja pihku poetatud kiri heidutasid ja õnnestasitleda. Koju jõudmise järel ei maganud Natasha kogu öö. Teda piinas lahendamatu küsimus, kumba ta siis armastab? Vürst Andrei ta armastas, ta mäletas selgesti, kui väga ta oli teda armastanud. Kuid Anatoli, ta armastas samuti. Kas muidu oleks see kõik võinud juhtuda? Tähendab, ta on hea, õilis ja ilus ja oli võimatu temasse mitte armuda. Mis pean ma küll tegema, kui ma armastan teda ja armastan kateist, küsis ta eneselt, leidmata vastust kohutavaile, muredele. Vahel aga täielikus meeltesegaduses, jätkas ta. Miks ei võiks see kõik koos olla? Ainult siis oleksin ma täiesti õnnelik. Kuid nüüd pean ma valima ja kummatagi neist mõlemast ei saama olla õnnelik. Ebaõnnestunud põgenemise katsel avanevad alles nad taas silmad. Ma olen halvim kõigist maailmas. Purunevad vürst Andrei lootused. Kuid Nataša pihtimusest ja hardast andestuse palvest liigutatud tsaar mõistab, kuidas ta ise armastab seda siirust, andumust, seda hingejõudu, mida hoovad notaasiast. Kirjutatakse 1812. Venemaale tungivad Napoleoni väed.