Tere, hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet. MINA OLEN Merle Liivak, kolme lapse ema ja ajakirja EMA peatoimetaja ning samuti pere saate üks saatejuhte. Mõned päevad tagasi sattus mulle kätte raamat, mille nimi on prantsuse lastetuba. Olin selle juba mitu kuud tagasi laenutanud sõbralt aga käsi ei olnud kuidagi selleni veel parem ulatunud. Nüüd siis loen, imestan ja itsitab pihku. Raamatu autoriks on ameeriklanna, kes kolis koos oma mehega Pariisi ja sai seal lapse. Ja tänu sellele avanes talle ühtäkki hoopis teistsugune Prantsusmaa mille kohta reisikataloogid ega saidid ei kirjuta. See oli lastetoa. Prantsusmaa raamatu autorit hämmastas, miks prantslase lapsed söövad sirge seljaga ja rahulikult kõiki kolme käiku koos oma vanematega. Miks nad ei nihele hullupööra, kui on perega sattunud restorani lõunale? Miks prantsuse lapsed isegi porrulauku? Kuidas on võimalik, et sõprade külastamine koos lastega ei tähendanud katastroofieelset aegset või järgset olukorda. Ja nad lasevad oma vanematel rahulikult kohvi juua, telefonidele vastata? Kuidas prantslased on saavutanud selle nii, et lapsed ikkagi endiselt rõõmsad ja loomingulised. Ja sellepärast ongi mul täna kohe eriliselt hea meel tervitada saatekülalisi, keda kutsusin rääkima distsipliinist ja vanemlusprogrammis. Imelised aastad. Tere. Terapeut ja Grupi juht Kärt Kase tere ja tervist siis programmis osalenud Kaido Kurm, lapsevanem Kärt, milliseid tundeid sinus tekitas prantsuse lapse kirjeldamine? Ma püüdsin sellist last nagu silme ette manada, aga ega mul väga nagu eestilast ei tule, et, et siniste silmadega ja selliselt käituvat last ei meenu jah, aga see võib-olla sellepärast, et lihtsalt Ma pigem kohtun nende vanematega, kelle laste ei ole selliseid kombeid, kombeid või vähemalt need ei väljendu oma vanematega koos tihtipeale siis, kui nad lähevad kooli, nad saavad kiita või lasteaiad saavad kiita või võõraste juures. Aga siis, kui on oma pere keskel, et siis kõik kuidagi punub. Aga milline on üldse Eesti laste stereotüüp? Ma oskan öelda, niipalju kui me oleme nüüd viis aastat, neli aastat ja natuke peale neid gruppe teinud. Ja kuna sinna ikkagi tulevad need vanemad, kellel on mingisugused mured, siis ma julgeks öelda, et palju räägitakse sellest, et lapsed ei suuda emotsioone kontrollida. Et ikkagi see emotsioonide, selline purskumine ja, ja äkki piha, täkk, nutud on see, mis mis paljudel mureks on ja, ja ikkagi ka selline nagu löömine, sakutamine, tõukamine, näpistamine, hammustamine, aga see nüüd ei ole kindlasti niisugune, valdav need, see lihtsalt, milliste muredega tullakse. Kaido, kuidas see kirjeldas eelpool, kas see tekitas sinus äratundmisrõõmu? Enam mitte. Nii oli, olid ajad. Olid ajad, kui, kui lapsed niimoodi käitusid nagu prantslase lapsed Ei, kui prantsuse lapsed siis on ikkagi nüüd juba on jah, enam-vähem, aga muidugi ise pead ennast jälgima, et et mis sa teed ja kas sa teed niimoodi nagu on kõigele huvi huvides nii-öelda kõigi huvides ei ole. Noh, kus siis jäi tegelasega siis ongi lapsed ongi natukene käest ära. Kui vanad lapsed seal on? Üks on 10 ja teine on kaheksa. Palun, ava oma tausta, milline on sinu ampluaa terapeudina? Palju on peresid, palju on paare, on ka neid, kes käivad siis vanem laps, on need, kes käivad ema ja tütar näiteks või kaks õde ehk siis nagu õde-venda või õde õde. Nii et tegelikult perede erinevates kooslustes kuidas sa jõudsid siis selle sellise programmina nagu imelised aastad, mis asi see üldse on ja ma töötasin sel ajal sotsiaalministeeriumis, kui seda hakati nii-öelda maale tooma, kui kõiki neid manuaale selles rahvusvaheline, jah, ta on Ameerikast pärit nii nagu päris paljud programmid ja seal on tehtud sellega juba üle 20 aasta uuringuid, teadust ja hetkel sellisel kujul, nagu ta Eestisse on tulnud, on ta siis olnud juba päris kaua nagu arendusjärgus, et, et need asjad, mis võib olla Ta või natuke ajaga on muutunud. Need on siis jõudnud programmi, mida meie siin Eestis õpetama. Ja sotsiaalministeerium andiski tervise arengu instituudile selle rakendamiseks. Nii et tervise arengu instituut siis koolitab grupi juht ja vaatab, et nad ikka kvaliteetselt seda gruppi läbiks ja ja aitab seda taset hoida. Ja selle põhiteemaks on siis põhiteema, noh ütleme, nimi on imelised aastad, mis tähendab seda, et tegelikult need aastad, et mis meil lastega koos nii-öelda kasvad on, et need võiksid olla imelised. Et ei oleks pärast mõtleks tagasi, et oh kui hea, et nad suured on, et see oli nii jube aeg. Et, et nüüd nad on ikka mõistlikud inimesed. Et ma arvan, et see pealkiri nagu siis on niisugune visioon, et, et need asjad oleks imelised. Ja põhimõtteliselt see ongi, ühelt poolt on see ennetav. Et, et siis ei tekiks teatud selliseid käitumisprobleeme või siis ei minda mõnuainetega pahuksisse. Sest tegelikult programm keskendub väga palju nagu oma vanematega suhtele. Ja kui need suhted pärast siis siis teaduslikult on ka tõestatud siin 2015 oli, oli Eestis sellekohane uuring. Et vaimne tervis ja, ja suhted on väga oluliselt seotud, jaga uimastitarvitamine, suitsetamine, alkoholi tarvitamine on, on seda suurem, mida halvem, mõned suhted kodus on. Nii et see imelised aastad on selles mõttes nagu ennetav, aga samas niuksed, vahetud eesmärgid on ikkagi ka laste enesekontrolli parandamine, nagu ma siin mainisin, emotsioon, eks ju. Sotsiaalsete oskuste arendamine, eriti, mis puudutab siis need, kes on eelkoolieelikud, et kui nad lähevad juba kooli, et siis nad on nagu küpsed sellises suuremas kollektiivis hästi käituma ja siis ka olemasolevate käitumisprobleemide lahendamine, mis iganes need siis on nagu ma saan aru, siis eestlased Toovad siin ameeriklaste poole jääma siis oma oma probleemidega, kui, kui see programm niimoodi Ameerikast meile toodud on. Et siis sedasama emotsioonide juhtimist, iseenda juhtimist on lastel juskui vajaka. Paljudes peredes. Jah, ma arvan, et saab alguse sellest, vanematel endal on neid raske juhtida ja siis ka lastel, sest üldiselt. Ma tean, et veel minu vanemate põlvkond ikkagi on pärit sellisest kasvatusest, kus emotsioonidest aga ei räägitud. Ei olnud selline ühine pere arutelu, et mida ma tunnen ja, ja kui sa nii teed, mida ma siis tunnen ja ja mida ma sooviks tunda, et tunnetest rääkimist ei ole niivõrd palju meie meie kasvatuses nagu rõhutatud. Ja selle tõttu juba ongi keerulisem nendega toime tulla, sest üks viis, kuidas emotsioone nagu maha võtta, ongi nendest rääkida, eks ole. Et nii, et see emotsioonide teema on, on nii lastel kui ka nende vanematel ja mõlemad peavad sellega tegelema, siis. Kus kohast meie üldse oma kasvatusküsimuste kogemustega tuleme nagu et mis on meie kaasavara siis minevikust tunnetad sa mingeid perioode, mis nagu domineerivad või, või, või on jätnud sügava jälje siiamaani? No mulle tundub, et et ikkagi on päris palju seda sellist Spocki tausta, noh, jällegi minu minu vanemate põlvkonnal ja samas ma tunnen, et minu põlvkonnal on soov sellest natuke eemale minna üsna palju vist ikkagi, pigem pigem nüüd on ta täiesti nagu ka kaks eri suunda ja põlvkonnad on natuke et kui, kui nagu ütleme, selle karmi käe või sellise hästi konkreetsed piirid, palju piire niuke, range vähe füüsilist hoidmist ja hellitamist. Et ikkagi on nagu võib-olla osad ja läinud nagu teise äärmusesse siis, et, et on niisugune vabakasvatus, eks ole, lapsed kasvavad isemeelselt kasvame nendega koos. Aga nüüd imelised aastased rõhk on ikkagi sellele, et lapsele saab nii-öelda positiivset piire seada ja positiivne vanemlus on see, mida sa imelised aastad propageerib, et et ta on vägivallatu, lapse huvidega arvestav kindlasti tunnustav, hoolitsev, enesekindlust andev, et üks asi, mis minu meelest on ka põlvkondadega väga nagu kahjuks pikalt kestnud, on see, et eestlastel on väga vähe kumme tunnustada alates iseendast kui siis teistest. Ja loomulikult siis last lapsi ka. Et hästi palju asju on nagu iseenesestmõistetavad millest ei pea eraldi ütleme, aitäh või kommenteerima, et see mulle meeldib. Ja, ja samas me tunneme, et meil on nagu midagi puudu selleks, et motiveerida näiteks laps tegema mingeid asju, mida meie tahame teeks et ei tulda isegi selle peale, et see kiitus võiks olla üks selline päris lihtne viis, kuidas seda saavutada. Aga kas tõesti on vabakasvatust palju Eestis? Ei, ma ei ütle, et on palju, aga, aga ma arvan, et saab endale, on mingil hetkel nagu käinud sinnapoole ära, kus on nagu proovitud seda aga siis on nähtud, et see tõenäoliselt ei tööta, et tänased peaks olema mingisugune kesktee. Ja tegelikult seda on ju päris palju räägitud, lapsed vajavad piire, et päris päris niimoodi piirideta on keeruline, ebaturvaline. Millal Kaido teie oma kaasaga jõudsite, imeliste aastate koolitus Steni? Kaks aastat tagasi. Aga miks te sinna jõudsite, mis teil seal kodus toimus, mis, milline kliima oli? Kõige suurem kliima oli poisi emotsiooni kõikumine, et ei, ei suutnud nii-öelda väga ise selle emotsioonidega kaasa käia ja, ja noh, ma arvan, et see oligi peamine ajend, miks sai selle selle koolituse nii-öelda läbitud, et. Et pigem siis otsisite inspiratsiooni iseendale, et kuidas sellega hakkama saada või või kuidas või kuidas last siis kuidagi paremuse poole suunata. Eks sa ikkagi koolitatis ennast seal, et et ega laps kasvabki nii nagu sina lased või kasvatad, et ega võib ka ise kasvada, aga keegi on ikkagi eeskuju ja ja sina oledki see eeskuju, et et kui sa ise saad targemaks, siis saab laps targemaks. Tulemusena. Kus te asusite nende piiride seadmisega, et millises skaalal, kas vabakasvatus, lobakasvatus, ühes äärmuses ja siis ranget kõikamatut, piirid teises äärmuses? No ma arvan, et me olime seal ikkagi rangemate piiride poole, aga see, need ongi täpselt see teema, et et kui sa paned jällegi noh, ei tegele või piisavalt lapsega, siis ta ei saa nendest piiridest väga tihti aru, et miks need on või, või, või mis, see eesmärk on. Et lihtsalt rangelt, siis väljendasite neid piire ja lootsite, et laps, laps rahulikult saab hakkama nendes piirides, aga aga ta ei olnud väga rahul selle selle olukorraga. Jah, noh, avaldas oma arvamustega väike Ma seda sedasama prantslase lastetoaraamatut lugedes, see, see avas seal ühe väga huvitava teema kaudu sele distsiplineeritud erinevus ja siis Ameerikas ja Prantsusmaal. Autor toob välja selle, et, et kui Ameerika aas kubiseb kõikvõimalikest kasvatus koolkondadest ja meetoditest ja tehnikatest, siis Prantsusmaal on justkui kogu ühiskond omavahel kokku leppinud kuidas laste kasvatamine käib, et et puuduvad ka pinged erinevate põlvkondade vahel, et nii ema, vanaema, ema kui ka kui ka siis noorem generatsioon arvavad samamoodi, et noh, nii tegelikult käib laste kasvatamine. Et sellepärast ilmselt on siis Prantsusmaal nagu vähem ärevust ja sellist, selliseid nagu selleteemalisi vaidlusi ja konflikte. Ja lapsed peegeldavad seda, kuidas sa, Kärt kommenteerid seda? Ma just sinu jutust, kui sa hakkasid rääkima, siis ma mõtlesingi edasi, et et üks põhjus võib olla, miks tullakse ka, on see seni oled kasvatuspõhimõtted lapsevanemate vahel ehk siis ema-isa vahel olnud piisavalt erinevad ja justkui tahetakse siis kinnitust või vähemalt üks tahk kingitust, et minu, see arvamus on õige kogemused on erinevad vanematele ema tuleb pärast, isa tuleb teistsugusest perest ja siis selleni kobar lepivad kokkupõrked sellel teemal, kuidas oma lapsi kasvatada ja et ei ole seda kokkulepetest ja, ja siis püütakse selleni leida ja noh, minu meelest iseenesest on hästi hea mõte minnagi koolitusele siis, kus tegelikult ei öelda, mis on õige, mis on vale, vaid pigem, et mis töötab. Ja siis sa saad ise valida, et see ei ole niisugune nagu surestamine, et te peate nüüd nii ja naa tegema, aga lihtsalt jah, et proovige ja kui see õnnestub, siis ju mõistlikud inimesed kasutavad seda, mis töötab. Kaido, kas teil oli ka peres vaidlusi naisega, kuidas kuidas kasvatada? Ikka vahe vahel on siiamaani ega ei saa alati ühel nõul olla. Aga lapsed kasutavad selle võimaluse kohe ära, eks ole, kui nad tunnetavad sellist sellist ebakõla või see nende võimalus kehtestada ennast, teha seda, mida nemad tahavad. No seal on see asi, et keegi peab järeleandliku mõlema, et ega lõpuks peab ikkagi ühtemoodi kasvatama, et ei, ei ole mõtet mõlemasse suunda rebida, et võtame siis kasvõi kesktee või võtame ühe poole ja liigume sellega edasi. Kas te oskate öelda, mis oli teie kõige suurem viga kasvatamisel või miks, miks oli näiteks laps tasakaalust väljas, et kas te saite koolitusel sellele vastused. Koolitusel oli see esimene punkt, põhimõtteliselt oli, lase laps tegeleb sinuga, mitte mitte, et sina ei pea tegema tegelema lapsega, vaid lihtsalt anna talle aega ja ja las tema siis otsustab ja teeb ja mängib sinuga, mitte mitte vastupidi. Vau, see on päris päris huvitav mõte. Tegelikult lihtne, aga väga raske teostada. Nii, aga mida see siis tähendab? Kärt? Jah, programm on üles ehitatud püramiidi kujuliselt, et all on vundament ja see vundament ongi tegelikult see lapsega koos veedetud aeg ja kuna me põhiprogrammi sihtgrupp on kaks kuni kaheksa ehk siis niimoodi nibin-nabin kooli ealised aga valdavalt eelkooliealised siis nende põhi, niisugune kontakti saamise viis ongi mängimine ja tihtipeale vanemad, kui nad tulevad ja me hakkame sellest rääkima kohe esimesel korral, siis osad ei haagi, sellepärast et nad ütlevad, et meil on lapsed, mitu last, teresõnad, mängijad omavahel ja see ei ole üldse teema. Et meil on sellega hästi, et lapsed saavad mängida omavahel ja siis me räägime sellest, et mida annab see, kui vanem lapsega mängib ja kuidas see on teistsugune. Ja tõepoolest mitte ainult see, et sa mängid oma lapsega, ei ole oluline, vaid ka see, et sa lased siis lapsel sellel hetkel olla boss. Sest see on üks väheseid kohti noh, igapäevaelusituatsioonides, kus võiks lasta tal otsustada. Väga tihti on ju neid situatsioone, kus neil lihtsalt ei ole võimalust öelda, mida nemad tahavad, et vanematel on see selge siht silme ees, mis on vajalik teha ja millal ja kuidas kellega. Ja see on see koht, et iga päev 10 kuni 15 minutit kus siis laps saab öelda, et sina, nüüd võta see auto, sõida sellega sinna garaazi, nüüd pane neid lego, klotsid sealt, võta ära. Ja, ja see on see, kus tema tunneb, et tema pilli järgi tantsitakse ja see on väga mõnus tunne. Kärt, sa valisid sellise palakese nagu mäng on väikese inimese töö. Mis on siis lifti lauldud Ivo linna poolt. Ilmselt siis täpselt sama mõte, mida ta hetkega sea mainisid. Ja mereröövlite parandamisel Pinumaarand mullast taevakumm vulgiga annab hakkadee. Näed, mu järvel pole tuul. Väikese inimesed. Mäng on väikese inimese töö väga-väga. On väikesel inimesed. Mäng on väikese inimese töö, on väga-väga-väga murelik. Elaks sellel maal senikaua, kuni kestab mäng ilma väga suureks. Ainult mure. Õue ei ole tõuliivakantveli liivakant metsaröövlite parandada lass. Siin on väikene inimesed. Mäng on väikese inimese töö väga-väga siledal mäel on väike vene inimene, töömäng on väikese inimese töö väga-väga-väga murelik. On päike. Inimesed väga-väga-väga murelik. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet, MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas Kärt Kase ning lapsevanem Kaido Kärt, kas tänapäeval on mingeid ajastuomaseid, põhjusi, mis teevad lapsed sõnakuulmatu? Tahaks no ma arvan, põhiline on see, et vanematel ei ole nende jaoks nii palju aega, et nad nagu eeldavad ja võib-olla isegi alusega mõeldes tagasi nüüd kasvõi põlvkond või paar kus, ega ju siis ka vanemad nagu ei mänginud lastega ikkagi oli mingi põllutööd ja lehmalüps ja kodused toimetused ja noh, laps oli rohkem, nad olid omavahel. Ja ei tekkinud üldse küsimustki, et nüüd, mida laps vajab või selleks, et oma vanemaga kontakti hoida, eks ole. Et võib-olla oli rohkem siis asi suunatud ellujäämisele või nagu mingisuguse elatusstandardi baasilise taseme saavutamisele, aga nüüd, kus ikkagi palju linnarahvast ja, ja palju tööd ja ikkagi töö on au sees, noh, see tõde ja õiguse näitab, see on läbiv joon, et ikka töö on tähtis, eks ju. Et sa pead väga nagu vahest isegi valusalt peksa saama kujundlikult, et aru saada, et võib-olla midagi muud tähtsamalt, aga aga siis ongi see, et lapsed nagu reageerivadki sellega, et nad annavad vanematele märku, et ma vajan su tähelepanu ja tavaliselt, kui laps halvasti käitub, noh, ütleme siis mittesobivalt käitub, kui mitte hinnanguid anda, siis nad saavad selle tähelepanu, siis ikka öeldakse, ära tee, no missa jälle kõigutse, mis sa tahad, ära naksu, jäta mind rahule. Ja, ja tegelikult see tähelepanu on parem kui mitte midagi ja siis lapsed nutikad nagu nad on nad õpivadki, et sellisel moel saab tähelepanu imeliste saastates ka, ma loodan, Kaido mäletab, meil on tähelepanureegel, kinnistub see käitumine, millele tähelepanu pöörata ja nii lihtne see ongi, et sa pead väga-väga jälgima, millele see tähelepanu pöörad. Ja just nimelt, et kui sa ei mängi siis laps ootab seda tähelepanu mingil muul hetkel. Ja on suurem tõenäosus, et ta teeb ka midagi, mitte subjat. Mul mul üks tuttav Tavakooli klassijuhataja tunnistas hiljuti ja ta on hariduselt eripedagoog et umbes pool üle poole tema klassi lastest on tegelikult omamoodi erivajadustega. Kuidas sa seda kommenteerid? No üldiselt see normaaljaotuse järgi paljud lapsed, kes on nagu täitsa tavalised lapsed, osa kattub ka sellega, mida peetakse nagu kergeks erivajaduseks juba nii, et seal andetud üle katta. Ja ma arvan, et see osa lastest kindlasti on lihtsalt tavalised lapsed, kes on väga ilma jäetud sellest positiivsest tähelepanust. Aga seal võivad ka olla võib-olla selline, ütleme, keskkondlik mõju, et palju nutiseadmeid, impulsse, impulsside üleküllus ja, ja loomulikult dress, mida, mida vanemad toovad töölt igal juhul koju. Noh, siin võib mingi seosega tekitada et kui sa vanematega ei saa näiteks mängida seal väiksemad, siis ma ei tea legodega nukkude klotsidega suuremad, võib-olla siis lauamänge. Siis sa pead ju oma aega kuidagi teistmoodi sisustama, noh tõesti paljud lapsed käivad trennis paljudes trennides aga, aga need, kes trennis ei käi, need, et kindlasti on kerge sattuda sinna nutimaailma, mis pidevalt stimuleerib ja millest on raske ise eemalduda. Ja tegelikult ka paljudel lastel on ju ka nagu lasteaias ja koolis päris suur koormus koos trennidega, nii et tegelikult nende närvisüsteem ka niipidi võib olla väga ülestimuleeritud. Et seda vaba aega ongi vähe ja loomulikult kõik see kokku nagu ikkagi jah, närvisüsteemi niimoodi mõjutab. Et see niisugune stressitase tõuseb ja ärevusel kaduste võib-olla siis jah, nii-öelda mingisuguse kompleksse sellise mõju tõttu ma olen kuulnud ka sellist väljendit, et tänapäeva õpetaja peab olema samas ka terapeut jah. Et vanematest rääkimata, eks ole. Nojah, midagi seal kaasa mängida ja olla tema jaoks nendel kriitilistel aastatel olemas, aga, aga samasse keskkond ikkagi ka. Mõjub jah, no ma mõtlen, et koolis on ju veel see ka, et et noh, lasteaed, meil praegu ei ole kohustuslik, eks ole, aga aga kooli sa pead minema ja kooli satuvad kokku siis kõik väga erineva taustaga lapsed, et, et kellel kasvatus ongi väga-väga erinev ja seinast seina, kuna meil ei ole ju sellist kokkulepet, kuidas me lapsi kasvatame. Aga koolis on ikkagi üks viis, kuidas õpetatakse ja esimese aasta jooksul läheb väga-väga palju energiat. Õpetajatel selleks, et nagu kõik hakkaks ühte sammu käima ja see ei ole tingimata halb, et me toodame roboteid, eks ole, vaid see ongi see, et, et me peame mingid ühised reeglid kokku leppima, et kuidas me sinna kuma Kui ma seda teie imeliste aastate programmi saidil koolitust reklaamivat videot nägin, siis, siis ma tõesti noh, see oli nii mõjus minu jaoks, et ma ootasin, et millal me kohtume, et me saaks küsida, millal esimene võimalus liituda on. Et lapsevanemad kiidavad seal, et koolitused on lausa elu muutvad olnud nende pereelu kindlasti muutnud ja et ala kodune õhustik on läinud 70 protsenti paremaks või midagi sellist. Aga Kaido, kuidas kogemus oli imelistes aastates, et see oli siis mitu koolituspäeva Kokku Kärt aitab palju, 16 korda kuus tundi korraga, 32 tundi. Tõsine tõsis Vaido kaid, korralikud raad, tõsine kraad kaasneb. Esialgu oli harjumatu, et kõiki neid asju, mis seal pakuti, välja kõiki neid katsetada ja ise nii-öelda sellesse rolli sobitada, et et oli alguses, oli harjumatu lihtsalt. Aga kui sa said aru, et ikkagi mõjutab mõjutab sedasamast õhkkonda, siis seal lähed lihtsalt kaasa, et ega seal. Ah, et kas häiris siis see tehnilisuse asja juures või pole harjunud nii lähenema? Isegi mitte tehnilises, vaid lihtsalt ongi see, et seal pole ju harjunud, et lapsed tulevad koju ja võtavad nutiseadme kätte, istuvad ja ongi väga mõnusad, ise saad oma asja teha ja ja vaatad, et lapsed mängivad omavahel ja ongi kõik nagu okei. Aga kui sa nüüd jällegi enne magamapanekut võtad selle nutiseadme ära ja ta on ikkagi juba frustreeritud, sul seal, siis hakkad mõtlema, et mis seal valesti on, siis, et jah, enam ei, ei ole väga sihukest probleemi või vähemalt nüüd tead, mis isenesest valesti teed? Teil oli nagu nutiseadmetega õilis teema. Nutiseadmetega oli ka, et ega, ega nutiseadmed ja samamoodi need multikad kett, kui ta seal võib hommikust õhtuni olla ja öö otsa ka veel siis ega ta nii-öelda rahulikuks ei muutu, kui sa sealt teleka tagant ekraani tagant ära tirida. Et mõnda aega on vaikuse rahu, aga siis tehakse tasa mingil hetkel kui, kui, kui tuleb võõrutada ekraanist. Ühel ühel hetkel Nähud ongi, ongi ju, igal asjal on nagu võõrutusnähud on kõige hullemad, et et sul on lihtsam, sest selle see teine päev jälle ekraan kätte anda. Aga tegelikult see nagu probleemi ei lahenda, et lõpptulemusena programm toimis. Aga Kärt, räägi siis sellest süsteemist lähemalt. Mis programm see on siis ma, ma kuulsin märksõna püramiid. Jah, on püramiid, mille, mille niisugune loogika on selles, et et kõigepealt on vaja laduda vundament mis on siis esimese hooga tehtav mänguga ja mängu käigus saad ka erinevaid oskusi õpetada. Aga see ei ole selline loengu vormis, vaid see on niisugune juhendamine. Et sa kirjeldad siis mingisuguseid värve või sõnu või, või arve või et me muidu on üldiselt väga omane küsida hästi palju küsimusi lastelt. Et mis see on, miks sa seda tegid, mis selle nimi on, kuidas seda kutsutakse ja see paneb nagu selle õppeprotsessi sellisesse niukses ristküsitluse emotsiooni, et ma pean kogu aeg nagu olema valmis vastama ja et kas läks nüüd õigesti või valesti aga siis selle vundamendi juures, et siis mängu juures saab neid oskusi pigem nagu kirjeldades arendada lapses, sealt edasi tuleb, et siis seesama tunnustamine ja kiitmine ja teatud oskuste puhul, mis on eriti raske omandada siis lapsele lihtsalt nagu tubli laps või tore, et sa seda tegid abil, siis on ka preemiasüsteemid, üllatuspreemiat. Sealt edasi on kodukorra reeglid, tiinid, mis on juba selline distsiplineeriv osa ja sealt edasi läheb ka distsiplineeriv osa. Mis on siis ignoreerimine, tähelepanu, ümbersuunamine, kuni siis ka aeg maha, nii välja, mis on ka osad on näinud seda enne Supernenis nime all aeg maha, aga see ei ole päris sama sellega meil alati väga suur diskussioon. Ja siis püramiidi tipp on loogilised ja loomulikud tagajärjed. Ja põhimõtteliselt neid viimaseid asju, mis ma loetlesin, neid peaks kasutama nagu haruharva just nimelt distsiplineerimine võtmed siis just nimelt sellepärast, et need on nagu noh, nii-öelda karmimad meetmed. Aga lohutavalt vanematele öelda, et kui nad tegelevad seal alumise osaga ehk siis kõik see mängimine, tunnustamine, juhendamine, võib-olla ka preemiad. Et siis väga palju tõenäoliselt ei ole vaja neid distsiplineeri maid võtteid kasutada. Ja selles mõttes on see nagu niisugune päästev viis, kuidas last kasvatada nendele vanematele, kes üldiselt usuvad sellesse, et võiks nagu heaga, et, et ei taha vitsaga, tahaks nagu heaga ja siis nad saavadki selle struktuuri kuidas ikkagi piire seades, aga samas nagu heasoovlikult ja lapse enesekindlust kasvatavalt kõike seda siis Korraldada teoorias kõlab kõik jube hästi. Et ma ise nüüd enne meie saate salvestust panin ennast niimoodi teravama pilguga tähele, kuidas ma ise käitun, mul üks laps on olnud siin mõnda aega haige ja, ja tihti ka kaks väiksemat last samal ajal kodus ja mis tähendab seda, et hästi palju on igasuguseid olukordi, kolm last päev läbi ühes ruumis, et vahepeal ma suudan mõne neist välja saata, aga ikkagi ikkagi nagu päris palju sellist väikese ruumi jagamist. Ja Ma panin ikkagi tähele, et, et kui mul on korraga vaja taltsutada kolme väikeste üleannetusmeeleolus last ja kui on veel näiteks ka kiire sinna juurde veel see kiirus siis on ikkagi röögatult raske heaga hakkama saada. Ja samas see on see paradoks, et, et kui sa siis võtad selle hetke ja näiteks peegeldada oma lapse tundeid, et sa oled praegu kuri, sa oled vihane, sa oled pettunud, ärritunud siis see olukord laheneb tõenäoliselt kiiremini kui see, kui sa lihtsalt käratada. Ole vait, Ma tahan tööd teha või kell on kaheksa, ma pean juba tööl olema, sinu pärast, ma jään jälle hiljaks. Liiguta nüüd sa oled nagu tigu. Et Neid olukordi, noh Kaido kindlasti ka mäletab, et on hästi-hästi palju, kus vanemad ütlevad, et kõige kriitilisemad hetkel lapsed nagu tajuvad ära selle, millal võiks just nagu näidata ma iseloomu. Ja siis vanemad on püsti hädas ja nad tunnevad, et ainuke viis ongi nagu ennast kehtestada niimoodi jõuga. Ja siis nad noh, minu arust eranditult näevad, et see absoluutselt ei tööta, et siis läheb palju hullemaks asi. Ja lõpuks ongi mingid väelevad või pulkas lapsed. Põrandal maja ja, ja kui vägivaldseks vanem saab minna nendega, et sa nagu sa pead aina rohkem seda doosi juurde andma selleks, et kuidagi kontrollida, et troll enda kätte tagasi kontroll enda kätte tagasi saada ja kus on see piir, et kus minu lapsed hakkavad sõna kuulama. Aga see asi lähebki käest ära, et vanem saab ise aru. Ta on kuskile päris vales suunas teel. Ja, ja see kõik on Frostreerunud mõneks ajaks. Kas see oli nüüd siis see aeg maha? Ei, pigem seal emotsioon, emotsionaalne juhendamine, mis on päris seal umbes teisel korral või, või kolmandal korral. Kus siis püüad kirjeldada neid emotsioone, mida laps sellel hetkel tunda ulatuslikult mitte talle neid nagu pähe pannes mis võimaldab tekkida ka väga lühikese lähe sellel kontaktil ja sellel tundel, et mind mõistetakse. Ja kui nüüd mõistetakse, ma olen selle tähelepanu saanud, et sa võtad selle aja, märkad, mida ma tunnen, kirjeldad seda siis nagu kaob see vajadus edasi protestida päris kiirelt. Mul on. Klikke mure nimelt mul vanem laps käib esimeses klassis ja ta on muidu tubli õpilane, aga mul on väga raske temaga nagu kuidagi positiivses meeleolus koduülesandeid lahendada. Et ikkagi tal tekib see küsimus, miks ma üldse pean ja, ja noh, ma võin talle selgitada, aga siis tal on järgmine küsimus, et ta teeb kõik, et venitada seda protsessi ja me jõuame selleni, et ta päriselt ka täidab töövihikus. Neid lünki jõuame nagu pärast nagu sellist pik ka ja, ja venivat ja sellist väsitavat teekonda. Kuidas motiveerida sellist last? Kuidas distsiplineerida seda teeb? Mingi käib ka, üks laps käib esimeses klassis hetkel iga seal lihtsat viisi. Kohati tundub, et lihtsalt viis ei ole, kuigi samas on, on, on, kõige lihtsam ongi see, et sa kas siis tunnustatud lihtsalt teda või siis lepitki kokku selle preemia preemiasüsteemi, et teeme kiiresti midagi ära ja siis on, kas siis pärast saame mängida või või siis teeme nädalavahetusel midagi, et ega mingisugune motivatsioon peab olema. Kergel väga hea peal, aga aga mul on see küsimus, et, et ikkagi, et kas ei ole nagu selline kergelt sellist stiili peale välja väljaminev meetod, et, et sa nagu akatiilima lapsega, et näed, sina õpib nüüd kiiresti hästi, võtad ennast kokku ja, ja siis sind ootab preemia. Me kutsume seda kokkulepete tegemiseks, et tegelikult Kokkulepet tulebki lapsega teha, see on see, kuidas, kuidas nagu sinu arvamus on, minu arvamus saavad kui, siis mingisuguseks ühiseks arvamuseks. Nii et mina, mina ei näe, et see on halb. Nüüd, kui ta teeks seda nagu lihtsalt kiituse pärast ka, et mul on hea meel, et õppisid ära tubli poiss siis oleks kõik okei, aga, aga võib-olla tõesti see õppimine, selline asi, mida eriti esimeses klassis, kus on nagu eelnevalt ei ole harjunud, et sellega tuleb tegeleda ja tuleb veel hoolsalt korralikult tähti seal teha mis ei tule ju kohe ilusti välja ja see tekitab frustratsiooni, et et siis võib-olla tõesti see preemiasüsteem on see, mida on vaja selleks, et tal tekiks harjumus ja preemiasüsteemiga on see, et ta peaks kehtima väga lühikest aega just selleks, et laps ei hakkaks midagi tegema mingisuguse asja pärast. Eksistan harjumuse kujundamise ajaks selline lisamotivaator, mille pärast laps on nõus pingutama, et ei tohikski nagu igavesti klassi lõpuni ja, ja hästi oluline selle juures on see, et alati peab jääma see nii-öelda sotsiaalne tunnustus, ehk siis kas mingi juhtus või, või kiidusõna või see sinna juurde, et ei tohi lihtsalt olla ainult preemia selge. Aga imelised aastad rõhutab ka lapse enesekindlust ja see läheb natuke kokku ka sellesama prantsuse raamatuga, kus kus tegelikult ka on autor tuvastanud, et prantslased mõtlevad selle peale palju, et et lapp Ps ennast juhtida oskaks juba varakult ja oskaks oodata läbi läbi ootamise, see, et ta kohe ei saa kõike ja noh, üleüldse ei saa kõike, et see nagu aitab tal selles edasi liikuda. On sul midagi lisada? Ja imesid aasta programm on ka väga, rõhutab seda lapse enesekindluse kasvatamist aga seda saabki väga kõige lihtsamal moel ja samas ka kõige tõhusama moel teha kiituse ja tunnustusega. Ja vajadusel need preemiad lähevad sinna veel nagu lisaks, aga, aga see kindlasti ei ole peamine. Et kui me mõtleme selle peale, kuidas me oma lastega suhtleme igapäevaselt näiteks jälgima, et kui palju me neid käsutame, anname korraldusi. Meil on ju üks ülesanne ka, et poole tunni jooksul peab jälgima, et mitu korraldusse annad ja väga tihti pärast sellist kodutööd vanemad tulevad ja nad on täiesti nagu ehmunud või nagu, ma ei tea, osad masendunud osad lihtsalt üllatunud, et kui palju ikkagi on seda suhtlust sellist, mis ei ole selline meeldiv nagu vestlused, kuidas sul läheb ja räägime maast ja ilmast, vaid ongi, et seda te seda raseda tee. Ja muidugi need hommikud õhtud põhilisel põhjusel, siis peab õppima, eks ole, sööma siis on juba magamamineku aeg, ERA, istugu aegsel telefonis. Ja vot kui laps saab nagu põhisõnumi oma vanemate armastusest sellest, et noh, vanem nagu soovib talle head, eks ju. Aga sa armastuse väljendus on nagu nende käskude-keeldudega siis, ega ta ei arva endast küll väga, et ta arvab, et ta teeb kogu aeg valesti ja üldse on parem. Ma ei ütle, et enamasti teevad, aga on mingid üksikud juhud, kus lapsed täitsa depressiooni langenud, hind ei olegi vaja ja mind ei armastata, sellepärast et ma ei tee midagi õigesti. Ehk siis sellepärast see enesekindluse kasvatamine on, on läbi kiituse ja jällegi tähelepanu reegli, et sa märkad seda, mis on hästi kiidad, seda siis see kordub ja selle võrra see, mis ei ole hästi, väheneb. Et see on nagu üks põhi põhiasi, mida järgida. Te räägite ka vanemlikud tõhususest, mis asi see veel on? Kui vanemad mehe grupi tulevad, siis neil on täita kaks ankeeti, üks on laste kohta küsimustik. Kus siis nad peavad põhimõtteliselt kommenteerima seda, et milliseid probleeme lastel on, et on need siis käitumisraskused, emotsionaalsed raskused, hüperaktiivsus kuivõrd proosotsiaalselt nad on, või omasugustega on neil mingisuguseid raskusi. Ja siis teine küsimustik on oma vanemliku kompetentsitaju, et kui hästi ma arvan, ma hakkama saan. Ja seal on isegi üks küsimus, jah, et kuivõrd ma arvan, et ma olen parem parem kui minu ema või isa vastavalt siis mis soost sa oled minu samast soost vanem. Ja, ja need skoorid, et võrreldes algusega lõpus alati kasvavad ehk siis olgu siis sellest võib-olla, et, et nad tõesti kasvatavadki oma oskusi. Aga võib olla on see, et ma teadsin seda enne ka, aga võib-olla ma nii järjekindlalt ei kasutanud seda teadmist või ei osanud arvata, et see nii tähtis on. Et vanemlik tõhusus kasvab olulisel määral, ma tunnen, et ma saan hakkama, Ma tean, mida teha rasketes olukordades. Ma olen enesekindlam ja siis ma lähen vähem närvilaps, reageerib sellele vähem. Jah, et see on hästi oluline näitaja, mida mõõdetakse ja mis on õnneks näidanud, et see programm aitab sellele kaasa. Paneme siia vahele ühe väikese muusikalise pala, mis on Justamendi esitatud maa, tuleb täita lastega. Kuidas see lugu on seotud vanemliku tõhususega. No ma mõtlesin selle peale, et nendel, kellel on näiteks üks noh, ma kasutan seda kujundlikku väljendit põrguline kodus, siis nad võib-olla kardavad, et, et noh, et kui mul neid kaks oleksid, siis ma läheks nagu täiesti hulluks praegu ma olen nagu noa tera peal, aga aga veel üks ja siis noh, olekski hullumaja. Et võib-olla seesama hetk, kui nad siis saavad abi oma selle ühe lapsega ja nad näevad selle käitumise muutust, et siis nad julgevad saada ka teise lapse ja võib-olla ka siis kolmanda lapse. Et tegelikult see natuke sõltub ikkagi sellest ka, kuidas ma usun, et ma hakkama saan, et kui ma arvan, et, et ma ei suuda, noh siis ma ei sünnita ka, eks ole. Mõõdutalus ja täita Laast-Laas ja alla neelanud lastemaa täita last ja laulude ja lastega ja kõnniige. Või öelda, mis aasta või vaenukuuli, mis juba luuli või juba-le ja võidelda koos või oli kuus võima leek leiva ja-le, sest oli, on ja laast. Kuule. Ta ei ta alas. Ja tall Laast-Laas ka, kui ta voole ja tuule veenis, puudu ole meist, maa, päitaalast. Ega ma ma la et ega, ja luu jalas ka maatuuletäilaas. Ta oli ka ja ta ei ta lastelaste ja lastelaste elas ka Maadu. Ega ma. Ega ja laululinde peavad ka maatuulealas. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet, mina olen Merle Liivak ja mul on külas terapeut Kärt Kase ja lapsevanem Kaido. Hakkame siis tänast juttu kokku võtma, kas imelised aastad programmi jaoks võiks olla üks suur väljakutse see, kui sellest positiivsest muutusest on huvitatud üks vanem rohkem kui teine Nende peres. Et ma lihtsalt kuulen seda oma tutvusringkonnast, et peres on üks lapsevanem, võtab rohkem nagu seda kriitilisust noh, et, et olukord on kuidagi noh, ei ole nagu hea ja, ja ta tõesti tahaks väga nagu edasi liikuda selles aga aga siis siis on võib-olla see teine lapsevanem, kes on kellal endal enesejuhtimise nagu probleemid, et ta nagu lihtsalt ei suuda sellega kaasa tulla, et, et ikkagi, kellel on see lühike süütenöör, et sellel, sellel see, see võib olla ka jääb. Mis sa ütled lohutuseks nendele vanematele, kes, kes kuidagi üksi selles võitluses? No kui lapsel on see tänapäeval võiks öelda isegi luksus, et tal on kaks vanemat ja üks neist kasvatad teda väga teadlikult, siis ma arvan, et juba sellest on väga suur abi. Et ta just nimelt kasvaks enesekindlaks piisavalt iseseisvaks, ennast usaldavaks, kes suudab leida sõpru. Et, et ma ei näe, et see, kui üks inimene siis üks vanem on kaasatud, et see võiks ka kuidagi positiivselt mõjuda, et meil ikka käib ka üksinda vanemaid ka neid, kellel on küll paarisuhe, aga näiteks on mees, on merel või kuskil välismaal töötab palju ja ta ei saa iga teisipäeva õhtu veel siis käia. Et, et see, kui üks vanem osaleb, see on ikkagi ka hästi oluline. Kaido, millise muutuse sa ise läbi tegid, selle koolituse käigus? Põhimõtteliselt alustaks sealt ikkagi sellest samast vundamendist, et leia lapsel aega ja ega seal väga palju rohkemat ei olegi vaja, et kui, kui sul on lapsega on nii-öelda side on olemas, siis suudab ta ka ükskõik mis teemal rääkida ja arutada seda asja, et lõpptulemusena ikkagi, et taandub sinna esimese punkti juurde, et leia lapsel aega ja ja tema leiab sulle. Mille arvelt sa seda aega leidsid? Tegelikult see aeg, mis kulub, on, ongi 10 kuni 15 minutit, et ega ma arvan, et selle leiab iga igaüks igalt poolt, et väga vahet ei ole, mille arvelt sa selle võtad, kas siis arvuti taga istumise asemel või, või lihtsalt väike vahepaus kuskil töö tegemisel või mille iganes vahepeal 10 15 minutit ei ole väga palju. Kärt äkki sa võtad kokku selle programmiga seotud detailid, et kust saab registreerida ennast koolitusele, kaua see kestab, palju maksab ja nii edasi? Tark vanem see koduleht, mida ta tervise arengu instituut haldab, sealt saab erinevate linkide kaudu jõuda selleni, kus need grupid algavad ja kuhu ennast kirja panna, aga üldiselt ka igal kohalikul omavalitsusel on oma, kas siis lastekaitse töötaja, lasteaiatööd või, või, või ka algklasside puhul mõni klassiõpetaja, kes, kes saab sinna suunata nende grupijuhtide juurde, kes parasjagu tegema hakkavad. Nii et sealt saab info. See on osalejale tasuta, on organiseeritud COWI poolt ka lastehoid, selleks ajaks et mõlemad vanemad saaksid seal osaleda ilma muretsemata, mis lastega samal ajal teha. Seal on ka väike nii-öelda toidupoolis, et ei peaks nagu nälgima, samal ajal, kui sa seal kaks tundi õhtul pärast tööd veedad. Ja, ja kaugemates kohtades organiseeritakse transport neile, kellel on muidugi raske ligi pääseda võtan kõik võimalused loodud selleks, et, et saaks kohale ja saaks siis oma neid vanemlikke oskusi paremaks lihvida. Paljud sellele koolitusele Võib-olla ei jõua toodsa äkki välja kolm põhimingisugust, siis teesi või soovitust. Eesti lapsevanemad. No üks on see, mille Kaido väga kenasti võttis kokku, et, et oma lapsega päevas 10 15 minutit tegelemist, eriti sellel teemal, mida laps ise soovib vanemaga teha. See on üks väga oluline asi, mis juba muudab paljude elusid rahulikumaks. Siis teine asi on see, mida me kutsume suhte kontaks, et et lisaks mängule on ju ka teisi viise, kuidas oma selle lapse ka suhtekontot igapäevaselt täita, et et sa oled hooliv, sa kiidad, sa vestled taga, toeta tulede empaatiline, julgustav, näitad oma armastust välja just nimelt nagu näiteks nende kaisutuste või või kasvõi patsu löömisega. Et sa mõtled selle peale, suhtekonto vajab ikkagi nagu sellist pidevat täitmist ja siis saab sealt ka nii-öelda väljavõtteid teha. Ja kolmas Ma arvan sedasama see tähelepanureegel, et, et kinnistub see käitumine, mille see tähelepanu pöörad. Ja see on üks asi, et kui ma koolides käin lasteaedades käin ka siis see on üks asi, mida, mida paljud tõenäolised pedagoogid ei, kas ei ole õppinud või siis vähemalt ei teadvusta. Et väga loomulikult hurjutada last, kes halvasti käitub või mittesobivalt käitud, aga tegelikult on vaja just nimelt teda kiita, siis kui ta hästi käituks. Aitäh Kärt ja Kaido, aitäh uue imelise perspektiivi eest. Aitäh Sulle, armas kuulaja, sa kuulasid peresaadet. Mina olen Merle Liivak, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate saatejuht. Pere saatele võib kirjutada aadressile peresaadet, ERR punkt. Ee ja Saadet saab vikerraadiost järele kuulata just siis, kui sul selleks mõnus hetk on. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval kell seitse.