Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade ja mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Päris paljud inimesed on kogenud tunnet, kus tahaks ohata. Oh, ma tunnen end oma peres nii üksikuna. Inimesed on külmu ümber olemas, aga näib, et me igaüks oleme justkui omas maailmas. Olen ühes ruumis, aga me pole koos. Me ei ole emotsionaalses kontaktis. Me räägime küll, aga mulle tundub, et mind ei mõisteta, et me pole samal lainepikkusel. Olen ma kellelegi jaoks siin peres üldse päriselt oluline. Mul on tunne, et ma ei kuulugi päriselt siia. Suhted on kuidagi kauged. Ma olen nii üksik siin oma peres. Mul on tunne, et mu töö või koolikaaslased saavad minust paremini aru kui need inimesed, kellega ma elan ühe katuse all. Nii võib tunda end laps vanemate suhtes. Nii võib tunda vanem lapse suhtes, nii võib tunda end naine või mees või vanavanem. Tänase saate teema on isolatsioon peresuhetes. Tänane teemavalik on tingitud mai alguses Tallinnas toimuvast Euroopa pereteraapia assotsiatsiooni konverentsist kus siis pereterapeudid üle Euroopa tulevad kokku ja kõnelevad kaks päeva teemal isolatsioon perekonnas ja et suhe kui parim ravim isolatsiooni vastu. Kui ma tavaliselt kutsun teemat arendama ühe külalise, siis täna kukkus välja pisut teisiti. Saatekülalisi on koguni kolm, eriti uhke minuga siin Tallinna vikerraadio stuudios on koos pereterapeudid Monika pärija Jelena Põltsa. Tere, tere. Ja Tartu stuudios. Et oleks veel uhkem, on meil raadioside pereterapeut Tiit Kõnnusaarega redid. Arutlegem siis, head kolleegid, miks tunnevad nii paljud inimesed, nii noored kui vanad end oma lähedaste keskel üksikuna? Läbi elu, ma arvan, kõik inimesed vaidlevad trilise kahese tundega. Ühelt poolt mulle on väga tähtis kuuluda oma kallite ka kokku ja vajan seda koosolemist kokku kuulumist. Ja teiselt poolt ma tahaks ise ka olla. Ja kuidas seda balanssi siis leida selle kahe kahe poole vahel. Ja missugune peaksin olema, et kuuluda oma perekonda? Seda perekond õpetab kogu aeg sünnist saati, perekond õpetab läbi erinevate viiside. Milline ma peaksin olemad kuuluda meie hulka. Ja siis ühel hetkel hakkame kogema, et on veel mõned maailmad ja on veel mõned asjad, mida ma tahaksin proovida ja kogeda. Ja, ja ma nagu astuksin siis perekonna hinge vastu sellega, et ma siis lähen seda oma teed mööda. Mõni läheb väga kaugele, mõni ei hakka üldse liikuma. Mõni leiab viisi, kuidas teha seda ja teist. Igaühe teekond on individuaalne ja vahepeal tulevad täitsa kurbusekohad. Ma saan aru, et see, mida mina hindan ja õigeks pean ja kuidas mina tahan, see ei pruugi üldse perele meeldida või see, see ei meeldi minu partnerile või see ei meeldi minu vanemale, kui seni oli minu lapsele. Ja siis on täitsa keeruline koht. See võib viia täitsa konfliktini ja konfliktid võivad olla väga tulised. Ja kui on hästi palju konflikte ühelt Kell nagu tunnen, Nad ei saa minust aru. Kuidas nad küll ei saa minust aru. Et need on järgmised valikud, et mismoodi me hakkame siis sellest sasi puisaste puntrast välja saama? Jätame selle, kuidas me sellest välja saame. Natukese aja pärast tiit. Ma mõtlen, et see mehhanism, kuidas isolatsiooni satutakse, võib-olla natukene teine sellest mehhanismist, kuidas isolatsioonis olekut tuntakse või tuntakse, et ma olen isolatsiooni jäänud. Et tihti ju isolatsioon tekib sellest et kui ärevus kasvab, siis nagu Monika ütles, et see iseolemise vajadus või ise ise omal viisil käitumise vajadus muutub aina suuremaks ja ja selle käitumise tulemusena kõik ümbritsevad inimesed, kes on ju omavahel seotud ja kes kõik tajuvad üksteise reaktsioone üsna hästi, siis nemad hakkavad reageerima sellele. Sest see tundub neile ebamugav mingil viisil. Ja üks nendest viisidest, kuidas selle enda ebamugavusega toime tulla, on see, et Me tõmbume eemale ja võib-olla me ei tõmbu isegi eemale mitte niivõrd füüsiliselt, aga emotsionaalselt ja füüsiliselt vestlus nagu käiks ja elu nagu käiks, me võib-olla arutame logistikat, mida teha lastega, kuidas, kes peab kuhu minema ja kes kuidas toimetama, aga selline emotsionaalne üksindus on siin, ma arvan, see või üksinda jäämine on siis oluline aspekt, mis ma arvan, et ka siis sellest tänase saate kontekstis on, on olulise koha peale, et pealtnäha nagu oleks kõik hästi, et asjad toimivad, inimesed suhtlevad omavahel. Aga ei ole sellist tunnet, et et ma olen teistele oluline või see, mis matta teen, kedagi üldse huvitaks. Ja see põhjustab sellise tunde, et et ma olen üksi või siis ma olen isolatsiooni jäänud mingil viisil. Et see emotsionaalne pool on siin see oluline, millele, kui oleks vaja ka tähelepanu pöörata, lisaks siis sellele füüsilisele distantsile. Ja teine mehhanism on siis see, et kuidas see eemalejäämine toimub, et kui meile ei meeldi see, kuidas keegi teine käitub siis me oleme lapsena ära õppinud mitmeid viise, kuidas toime tulla, üks nendest viisidest on siis see, et ma ei hakka sellest mitte rääkima, ma ei hakka seda lahti rääkima, mis minuga toimub, vaid selle ebamugavuse vältimiseks lihtsalt tõmbun eemale, katkestan suhte või siis hakkan tõrjuma teistpoolt, püüan vältida seda kontakti, mis tekitab minust seda ebamugavat tunnet. Ja no ma arvan, et need mõlemad mehhanismid on peres üsna tavaliste, tuntakse et ma olen tõrjutud või et minul ei ole emotsionaalset kontakti ja teine pool on see, et ma ma ise ka hoidun või hoian eemale teistest, kes mulle ebamugavust valmistuvad mingil viisil, kas siis olles ma ei tea hinnangulised või, või vaidlustades kõike või, või valades oma emotsioone teiste peale, nii et siin on see isolatsioon, isolatsiooni emotsionaalne komponent, hästi oluline või see, et kuidas või kust see isolatsiooni tunne tekib, et see on emotsioon ja see, kas me oleme teistele emotsionaalselt ühenduses või ei ole. Kuulge, aga siit on hea küsimus, mis te arvate, kas see on uus tänapäeva probleem või isolatsioon on läbi aegade on see inimeseks olemise juurde kuuluv. Et inimesed tunnevad ennast suhetes üksikuna. Ma arvan, see on läbi aegade nii olnud, võib-olla tänapäeval järjest rohkem, räägime sellest. Me liigume tegelikult, mis seal suurepärane, rääkimise poole järjest rohkem. Iseasi on see, kas me räägime asjast. Nii nagu Tiit ütleb, et kas me räägime nendest päris tunnetest. Üks variant, miks me ei räägi ma päris tunnetest, on see, et see on hullult riskantne. Kui ma hakkan ikka päriselt rääkima, kuidas minuga päriselt on, siis ma võin su kaotada. Kardan sind kaotada ja sellepärast ma pigem osad asjad hoian vaka all, sest ma olen ära õppinud, et et nii on turvalisem. Aga me oleme rääkimise teel ja meie ressurss. Jah, ma olen nõus ka sellega miskit asja, rääkis sellega ka, mis Monika sõnastas me tõepoolest, et see ei ole uus teema isolatsiooniteema, kuid rääkimise kontekstis me tõesti teadvustame tänapäeval seda rohkem just sellises võtmes, et inimesed on emotsionaalsed, kauged, et omal ajal, kui oli vaja palju tööd teha, et õhtuks inimesed väsisid, võib olla ei olnudki nii väga jaksu rääkida sellest, kuidas mina ennast tunnen, väsimust, sest kui varjutas muud vajadused. Tänapäeval me räägime aina rohkem sellest eliit sellises depressiooni kontekstis, mis on üldteada, et Eestis tänaseks on suurt probleemi. Ma arvan, et inimesed ikka rääkisid vanasti ka, ma mõtlen seda, et enne, kui elektrit ei olnud, siis mis ikka kodus oli teha, kui pimedaks läks, siis rahvas ju talurahvas kogunes kokku ja seal räägiti ja ja jagati ilmselt mitmeidki asju. Ja väga palju niisugust rääkimist on käinud eestlaste seas läbi muinasjuttude ja kasvõi läbi rahvalaulude. Et kui mõelda sellele taga, siis seal on hästi palju neid kirjeldusi, kuidas ma ennast tunnen ja seal on ka hästi palju neid kirjeldusi, et mis siis saama hakkab. Poolest sellised õhtud, kus oli juttu Westmine omal kohal, on meil teada-tuntud, aga terapeutidel me järjest rohkem räägime sellest, et on hästi hulluline psüühika jaoks ka see, et kuidas me millestki räägime, sellepärast et võib juhtuda ka nii, nagu me palju ka kuulame, me räägime omavahel väga palju ja kõigest. Aga millegipärast selline jutuajamine ei mõju psüühikale toetavalt, et siin tuleb ka vahet teha, kuidas millestki rääkida. Kui mõelda selle ajajoone peale, kuidas see rääkimine, millest rääkimine on toimunud, siis üks hüpotees võiks olla see, et et ikkagi olles päris hiljuti, on meie ühiskond teinud läbi üsna suure suure hüppe ja see on nagu selline kvalitatiivne hüpe, kus me oleme hakanud tähelepanu pöörama suhete kvaliteedile, et enne seda suuresti oli tegemist ellujäämisega. Ja kui me räägime selles kontekstis, siis ellujäämine tähendab ju põhimõtteliselt seda, et ma pean hakkama saama, ma pean siin maailmas kuidagimoodi toime tulema, leidma need viisid, kuidas toime tulla. See kvaliteet ei ole võib-olla niivõrd esikohal. Ja see, miks me oleme hakanud rääkima sellest, et suhetest rääkimine on tähtis ja tunded on tähtsad ja, ja üksteise toetamine on tähtis, et see tuleneb just sellest muutusest, et kuna ellujäämine ei ole enam küsimus tänasel päeval ja et me ei pea enam võitlema selle eest, et kas me nüüd homseks on toit laual või, või kodu alles, et siis me saame, vaatame järgmise asja poole, mis on oluline ja see on just nimelt see suhete kvaliteet. Ja see omakorda tekitab kohe küsimus, et millised meie suhted siis on. Siit algab see võib olla, et kui ma kuma fookuse panen oma suhete peale ja hakkan vaatama, et kas, kas need on täpselt sellised, kui ma tahan sinna panevad oma rolli veel filmid ja ja võib-olla praegu on sotsiaalmeedia, et mis loob sellist kujutluspilti, et milline peaks üks hea või rahuldustpakkuv suhe olema. Siis üsna tihti tekib see tunne too, et mul päris selline ei ole, et ma peaks nüüd midagi ette võtma, et et Me paneme seda fookust rohkem suhelda, televarem oli lihtsalt puhas ellujäämine ja seal ei olnud mõistlik näiteks sõja ajal mõelda, et et noh, kuidas ma ennast tunnen seal selles hetkes, kus tõenäoliselt nagu on küsimus, et kas ma jään ellu või mitte, et sellest rääkimine ja ei toetanud ka mitte kuidagi seda ellujäämist, et pigem selline emotsioonide väljatulek vähendab ju noh, kõik teavad, et, et kui emotsioonid võtavad võimust, siis mõtlemisvõime väheneb, et, et selle pärast õpiti pigem neid mehhanisme, kuidas emotsiooni igal viisil olla, suruda ja mitte teadvustada, et mõistus püsiks võimalikult selge oleks võimalik ellu jääda. Aga et praegu on see palju lihtsam, on juba neid tundeid nähtavale tuua, see ei ole nii ohtlik ja ma saan tegelikult hakata mõtlema selle üle ka, et mida siis vaja on või mida ma siis tahan või milline on see suhe, mis on mulle oluline. Mina tahan veel lisada, et meil on mitu põlvkonda vahepeal kasvanud ja nemad on ju meid kasvatanud kellel oli ohtlik rääkida ja ka lapsi treeniti mitte rääkima ja mitte tundma. Et igasugu rääkimise ja kontakti juures on oluline turvalisuse aspekt. Ma ei saa rääkida, kui ei ole turvaline. Ja mul ei ole mõtet rääkida, kui ei ole kuulajat. Ma pean olema kindel, et meil mõlemal on turvaline. Kui mina hakkan rääkima sellest, kuidas minuga on ja mida mina vajan. See turvalisuse teema on siin hästi oluline seoses isolatsiooniga, et et kui me, kui me nüüd mõtleme nii, et miks inimene soovib ennast suhtes jätta pigem isolatsiooni kui et tõesti nagu et kätte ja rääkida asjad selgeks lahti, siis sageli on küsimus just nimelt selles turvalisuses, et ma eelistan jätta ennast isolatsiooni või ma eelistan püsida seal isolatsioonis, ennast avada, sellepärast et noh, ühelt poolt ma pole kunagi näinud, kuidas seda teha, kui mu vanemad ei ole seda teinud. Ja mitu põlvkonda eespoolgi pole seda kordagi teinud, eks ja teiselt poolt, kui ma ei tunne seda, et see asi oleks turvaline, siis kohe juhtub see, et, et ma pigem nägija ja tõmbun eemale, et see on nii loogiline reaktsioon siin. Just et selle mitterääkimisega ma kaitsen ennast ja ma kaitsen meie suhet ka sest sa oled mulle kallis ja ma tahan, et me oleksime kaua rõõmsalt koos ja kui ma nüüd hakkan järsku rääkima selliseid jutte, mida kunagi pole rääkinud, siis see on väga suur risk. Esialgu on suur ehmatus ja siis on suur risk, et mis sellest siis tuleb, et kas tõesti oled siis nii rahulolematu või et kas, kas siis nüüd tõesti on kõik läbi, sest kui me ei ole sellest kunagi rääkinud ja siis ma ühe korra sellest hakkan rääkima, siis see ju tähendab, et asi peab ikka olema väga hull? Jah, just, ja eriti haavatavamal positsioonil seoses mitterääkimisega on lapsed. Ja mul tuleb siin kohapeal ikka, ma ei saa kuidagi ümber tõest ja õigusest sellest filmist, mida ma arvan, et me oleme juba enamuses vaadanud. Et seal ju ka lapsed ei saanudki rääkida mõisades, noh, see ei olnud mõeldavgi ja selles mõttes on, on kõik see, mida te olete öelnud siiamaani väga-väga pädev, et ega ka partnerid omavahel rääkisid ju põhimõtteliselt oleksid põllumajandusest rääkisid asjast, aga mitte oma suhtest teibi aruliga Andresele ei olnud ju oma partneriga tegelikult väga lähedast suhet, et kõige lähedasem suhe tões ja õiguses on minu arvates Andrese ja Pearu omavahel ja see ei olegi ju emotsionaalselt väga nagu sõbralik. See on negatiivne emotsionaalne side, mis nende vahel on, aga nad on omavahel tugevas kontaktis, nad mõtlevad üksteise peale ööl ja päeval mida ei saaks rääkida, eks ole, tõenäoliselt nende partnerite kohta, nii et kui me tuleme nagu sellest ajast nagu see Vargamäe, kui me teame, et inimesed sel ajal olid tegelikult kui oma suhtes üksjagu isolatsioonis, kuigi nad olid koos, siis oli selge, et ega seda suhet lõpetada ju nagu oligi ikkagi surm lõpetas selle suhte. Et inimesed ei lõpetanud oma suhteid. Et siis sellise taustaga meil ongi, tänasel päeval me oleme nagu üks kas esimene või teine põlvkond, kes alles õpib olema seda, et, et ka suhe võib olla midagi muud kui majanduslik üksus. Ta on nüüd intellektuaalne emotsionaalne üksus. Ja kus ka seksuaalsus on, on paarisuhte kontekstis midagi muud kui reproduktiiv Nakt, mis ta vanasti oli. Et miks see teema on muutunud nii oluliseks on, on see, et võib-olla meie või või täpsemalt öeldes isegi meie lapsed on võib-olla esimene põlvkond, kus tuleb hakata tähelepanu pöörama sellele, et, et milline on üldse suhe. Ja seda pole enne olnud ja sellepärast on see nii keeruline teha, et pole olemas mudeleid, kuidas seda teha üldse. Me oleme mingis mõttes pioneerid, teerajajad ja läbirääkijad. Nüüd ootan, ma ei, ma ei aladel. Tegu on loodud. Teeksin lootus suure, elagu suud. Kas suudad tuppa alla? Kui meil on kahte sorti suhet, üks on partnerite omavaheline suhe ja siis on kui laste ja vanemate vaheline suhe mõtiskleme siis kõigepealt partnerite vahelises suhtes, et mis, mis võib olla, mis tuleb nagu kahe inimese vahele. See, et nad omavahel ei, ei suuda olla suhtes, et üks või teine jääb isolatsiooni, kui ma nüüd ise nagu esimesena mõtteid avaldanud siis on see, et heas suhtes püsivad need, kes tegelikult igapäevaselt saavad öelda, et ja ma panin sinu. Sa oled minu tänane valik, ma valisin sind eile, panin siin täna ja tean ka seda, et mul on see vabadus, ma valin sind homme ja väga paljud need, kes püsivad isolatsioonis, on ju see, et neil on, see tunned. Aga tegelikult ma sind ei vali, ma olen nagu praegu sinuga, sest et noh, nagu kas midagi mul paremat ei ole praegu ette võtta või ma olen kuidagi nagu väga ära vajunud. Aga tegelikult ma ei valiksinud, et see, see mittevalimine. Ja kui üks kahest on juba Su selle valiku teinud, et ta teist justkui vali, siis on mõlemal väga raske olla suhtes nii ka sellel, kes ise justkui valiks, et jaama tahan olla temaga väga lähedases suhtes ta ei saa, kui teine pole teda valinud ja ta on valinud näiteks töö või, või lapsed või mingisuguse hobi või ta on valinud lihtsalt iseendasse sulguda, et mitte ennast avada siis teisel polegi suurt midagi teha. Ja, ja sellises olukorras teine hakkab koputama, koputab partneri hingele võib-olla uksele, võib-olla südametunnistusele koputama hakkab, aga metafoor on see, otsin sinuga kontakti. Mitte kontaktis olemine on kõige raskem asi maamunal. Me peaksime olema kaks, kes seisavad elutormidele vastu. Ei, me oleme üksteisele lubanud, et me valime 11. Ja nüüd ma tunnen, et sind ei ole enam minu maailmas. Mina hakkaksin koputama ja nõuaksin oma partnerid tagasi. Ja ma usun, et oleks väga ehmunud sellest, sest kui ma juba koputan, siis mul on suur jõud. Ja võib-olla ma lähen väga vihaseks ja väga kurvaks ja ütle mõni nii mõnedki inetud sõnad selle kohta, et miks sa, kallis oled nii kaugele minust jäänud. Jah enamus nihukesest riidlemisest, näägutamisest, kontrollimisest tuleb ju sellest, et me tahame teha midagi, et kas midagi head saada või midagi halba ära hoida, aga põhimõtteliselt me ju teeme seda kontakti. Ei saada, ainult vajan sinuga kontakti, ma tunnen, et sa oled kaugel ja ma ei saa aru, mis on juhtunud ja ma olen täiesti paanikas, ma ei tea, kas sa tuled tagasi ja mida kaugemale sa lähed, seda rohkem mu paanika suureks läheb. Ja ma täitsa annan aru, et ma võin sinu arust sind täiesti nagu rünnata aga tegelik eesmärk on saada sind tagasi sind minuga rääkima. Et ma saaksin aru, mis on juhtunud meie suhtes. Ja ma saaksin vastust küsimusele, et kas sa endiselt valib mind. Kas sa oled minu jaoks olemas, kui mul on halb, kas sa oled minu jaoks olemas, kas sa näed mind, kas sa kuuled mind? Et kui me võiksime võtta nagu kokku, siis see niisugune nii-öelda igapäevane peretüli on muutus tegelikult muutus, mis tahab sündida ja need on alati seotud sellega, et ma tunnen, et sa oled kaugel. Ma olen nii ehmunud sellest, et sa mõtled teistmoodi. Ja kõige raskem on mul isegi taluda seda, kui sa minuga ei räägi. Mitterääkimine on kõige raskem paarisuhetes. Meil on pikem kui tüli. Absoluutselt inimestel on tekkinud mingi niisugune mõte on, väga sageli kuulen seda, et tülitsemine on üks väga halb asi. Ei ole tülitsemise käigus, vähemalt saad aru, et mingi jama on toimumas, midagi on halvasti, võib-olla ei oska lahendada, aga sõnum on selge, et on vaja muutust. Kõige raskem asi on vaikus. Nädalatepikkune vaikus, mõned vaikivad kuude kaupa mulle, ma ei saa sinust aru ja ma ei saa sinuga kontakti ja see teeb mind nii kurvaks, ma olen nii suures igatsuses ja lähen järjest vihasemaks. Ja kui ei taastu, siis ühel hetkel ma kaotan lootuse. Et sa ei vali mind ja selliselt ja sa ei lase ka minul sind valida, et sa kuidagi tõukad mind ära ja ma tunnen ennast väga üksinda. Ja, ja selles kontekstis olla siin kohapeal veel nii palju, et see kuidas küsin suhet, ehk siis see inimene, kes võtab tüli ülesse kes Saka sildistatud tihtipeale partneri poolt, ta lihtsalt ei oska teisiti seda suhet küsida. Ja teisele inimesele, kelle jaoks võib-olla see tulnud isegi suure üllatusena Nigatiivse üllata sellisena, et tema jaoks justkui ei olegi probleeme, aga tuleb vaadata laiemalt kus tema siis oma mõtete ja tunnetega, kas ta on väga hõivatud tööga mõne hobiga või iseendaga iseendaga lastega ja absoluutselt võib ka nii olla, et võib mõnikord tema jaoks tulla üllatusena, aga see on üks viis, kuidas saab asjad selgemaks. See, et inimestel on tülid see nii on olnud ajast aega ja see jääb ka edaspidi sellist maailma me ei suuda ehitada, kus tülisid ei ole. Mis aga on tähtis kõikides paarisuhetes peab olema üks hea variant, kuidas lepitakse, sagedasti tüli, jääb õhku, tülitseme ära, aga et mis, mis meid tegelikult tülli asi, mis meil tegelikult vaja oli, see jääb, rääkimata. Selle poole peab pöörlema, kuidas leppida ja kuidas ära rääkida neid asju, mis, mis tegelikult muret teevad. Küsimus on selles, kas tüli suurendab või vähendab isolatsiooni ja see sõltub paljuski sellest, et kuidasmoodi see tüli lõpeb, et kas see tüli lõpeb eemale tõmbumisega või see tüli lõpeb tegelikult sellega, et meil noh, jõuame kusagile noh, kasvõi erineval arvamusel, aga me ei katkesta suhet. Et see on äraütlemata oluline selles, et kas satutakse isolatsiooni või mitte, kui me siin seda isolatsiooni konteksti fookuses hoiame kogu aeg. Et see oluline on õppida tülitsema ja õppida tülitsema, nii et, et tülid ei lõpeks sellega, et üks pool marsib minema ja siis kaks nädalat on vaikus vaid et, et ikkagi ollakse valmis rääkima. Ja on veel mingeid häid näpunäiteid anda, kui me juba siin selle teema tõstatame. Kuidas tülitseda? Kõige tähtsam asi on harjutada ennast kuulama. Inimesed sageli ütlevad, et ma olen väga hea suhtleja, räägib tõesti nii nagu sulakulda aga mis, mis poolt ei oska nagu üldse nagu häkaton see, et kas ma kuulan ka, kui teine räägib. Eks me kõik, kes me oleme siin ju paari ja pereterapeudid oleme näinud oma kabinettides seda olukorda, kus vastas istuvad kaks inimest ja nad räägivad üheaegselt, et selle asemele kuulata, kuid mida su partner tegelikult ütleb, sul on juba iseenda sees, see sisedialoog on nii võimas, et sa praktiliselt mitte midagi ei kuule oma partnerist, vaid sa juba vastad. Tühistada kas tema argumendid või selgitada talle, kuidas tema mätas on praegu nagu täiesti täiesti vale selle asemel, et kuulata, et pereterapeutidel niukse harjutus, rääkige munakellaga, et üks tohib rääkida viis minutit ja siis teine, räägib viis minutit. Ja aga tehnika mõnikord ei toimi selle tõttu, et ma justkui jääb mulje, justkui kuulan, aga samal ajal ma mõtlen enda mõtteid ja mõtlen selle peale, mida ma tahan järgmisena öelda. Ja vot see ongi see tüli tagama, et miks tüli üldse tekib, et mina tegelikult tahan öelda, kuula mind. Aga sina samal ajal räägid ja kuidas siis ümber lülituda, siis on see Kadri, millest sina räägid, üks tehnika, aga ainuüksi see tehnika ei toimi, tuleb teadvustada, et praegu püüan olla sinu nahas, ehk siis selline tehnika munakella. Siis võtmes aitab keskenduda läbi Impaatia just paarile närile, et mis temaga toimub, mida tema tahab siis hetkel, et ma kuulaks ja seda teadvustades on siis võimalik tõesti häälestada ennast sellele, mida räägib partner ja järgmise sammuna Sapsis partner, kui ta saab selle tunded on kuuldud ja mõistetud, saab ta teha sama, ehk siis kuulates sind. Ja igas saates ma tavaliselt annan kuulajatele mingi arenguülesande või küsimuse, mille üle iseendas mõelda. Nii et siinkohal saan mõelda diakuule. Mõtle praegu iseenda peale, kui hea kuulaja, sina oled, see sul tülitan, see on päris kindel. Aga kas sa tülide ajal kuulad oma partnerit? Kas meil on veel mingisuguseid häid mõtteid selle üle, kuidas tülitseda? Võib-olla üks mõte, mis tuleb, on see, et tülide käigus me enamasti proovime lahendada seda asja või probleemi ja me arutame selle üle, et kumb saab asjadest õigesti aru, kumb saab asjadest valesti aru. Aga see, mis jääb fookusest välja, on see, et mida just eelkõnelejad siin rõhutasid, et milline on meie suhe või et, et kuidas ma näen sind või kas ma üldse näen sind ja enamasti on ju tüli, algab vajadusest saada tagasi see lähedus või see distants on läinud liiga suureks. Ja tihti rakendame seda siis mingeid selliseid nii-öelda asjalikke teemasid selleks, et see tüli üles tõmmata, tegelikkuses on seal taga see, et, et ma vajan kontakti ja tülistades asjade üle ununeb ära see, et teine inimene on sinu juurde tulnud, tegelikult sügab oma sooviga saada tagasi see kontakt, mis on võib-olla kaotsi läinud või, või natukene kaugemaks muutunud ja me ei keskendu sellele ehk et me ei vaata tülitsemise ajal. See asi ise varjutab selle teise inimese, kes on meie jaoks väga oluline muidugi tülitsemist, aga ilmselt. Ja ma mõtlen, et kui, kui seda harjutust nüüd edasi teha, et siis vaadata, et kas ma näen, mida see teine inimene tunneb või mida ta kogeb selle tülitsemise ajal, kas ma, kas ma suudan seda fookust selle asja pealt panna inimese peale oma partneri peale? Just, ja siis on ka teine poold. Mõnikord on nii, et sa oled mulle liiga ligidale tulnud. Et saadad kogu aeg minuga olla, 24, seitse koos ja ma tunnen, et sa täitsa lämmatab mind. Aga tead nii imelik rääkima hakata, et kuule, ma tahaks natuke vabadust, ei tahaks oma elu või oma mõtteid, sa kogu aeg oled kohal, et ma tahan valida midagi muud kui sind ja ma valin sind, aga ma tahaks veel midagi, et ma tahan vabadust. Ma tahan seiklust, ma ei reeda sind, ma tulen tagasi, aga lase mul olla natukene endast kaugemal. Ka need on niisugused olukorrad, kus siis tüli, tüli võib tulla ja tüli tuleb siis eesmärgil, et saaks distantsi suurendada. Väga palju asju elus toimubki selle paraja distantsi otsimise nimel. Mõnikord olete liiga kaugel, siis sa tuled jälle liiga lähedale ja siis Meie tüli nagu reguleerib seda distantsi vähemalt püüab reguleerida sellesse õigesse kohta. Aga häda sageli on selles, et samaaegselt ühe inimese jaoks on distants liiga nii ka liiga suur ja teine inimene samas tunneb, et et sa oled mulle liiga lähedal. Ehk et see, mis sa ütled, et tüli on distantsi reguleerimise vahend, aga et probleem on selles, et pärast tüli on see distants Liiga suur ja nagu läheme ühest otsast teise, pendel käib nagu lyhika kõrges kaares. Ja see, millest me räägime hetkel ehk siis lähedusse, distants on erinev ja ta võib-olla ka erinev ajas, täna ma tahan rohkem olla sinu lähedal ja teisele sobib homme teisele mingil põhjusel ei pruugi see sobida, kui mina tahan lähemale tulla. Aga samas, kui on, inimesed kogevad, ei, me kõik kogeme sellised ülima läheduse hetki, mis on väga nauditav, et aga samas selles olukorras oma mina säilitada üsna keeruline ja vahel inimesed ütlevad, et ma ei tea, kust tüli tuli ja milleks seda vaja. Ja mõnikord võib-olla teatud mõttes niisugune alateadlik soov minna natuke kaugemale, et sa oma mina saaks natukene jälle jõudu koguda. Ehk siis mis see tähendab, et ma saaks paremini aru, mida ma vajan, mida ma tunnen, mida ma mõtlen. Sest sellises väga lähedal olles teise inimesega, vahel me kasutame terminit sulandunud teise inimesega, on keeruline aru saada, mida mina tahan ja mida mina vajan. Nüüd me oleme siin rääkinud kahe täiskasvanud inimese omavahelisest suhtest aga räägime ka isolatsioonist selles kontekstis, kus on laps jäänud isolatsiooni, et ta tunneb, et teda ei mõisteta. Ja tõepoolest, et vereterapeutidel on teada perekondades Odevad olevat sümptomid arenevad välja istikute vahelisse, isolatsiooni kontekstis ja, ja peredes selline aktsepteerimine on tihtipeale siis tingimuslik ja, ja inimesed püüavad kontrollida teineteist. Ja siis, kui on näiteks juba problemaatiline käitumine või sümptom on aset leidnud, siis perekonnaliikmed proovivad seda sümptomit kõrvaldada olles aina rohkem hõivatud sümptomiga ja sellises kontekstis jäävad, et siis suhted täiesti tähelepanuta ehk tagaplaanile muutkui halvenevad. Ja, ja perekonnaliikmed. Ja eriti see perekonna liige, kellel on nii-öelda sümptom, kogevad siis sellised suurenenud isolatsiooni tunne ja nagu ma ütlesin, mida rohkem selle sümptomaatilise käitumisega tegeletakse, seda rohkem nähakse Ta perekonnaliiget, kuid probleemi ja, ja sellises olukorras on väga raske näha selle inimese mingisugused teised positiivseid omadusi. Räägi natuke rohkem, mida sa mõtled selle all, et tal on sümptom. No enamasti on tegu kas lapse või nooruki eas perekonnaliikmega, no näiteks võtame perekonda, kus näiteks mõnel poisil tüdrukul esinevad nii-öelda sellised vägivaldsed, näiteks ärritushood ja vanemad võivad keskenduda nendele püüavad kuidagi seda kontrollida, kuidagi elimineerida aga omavahelised suhted, kuna keskendutakse niivõrd sellele siis käitumise parandamisele. Omavahelisse suhted jäävad tagaplaanile ja, ja võivad jääda tagaplaanile ka suhted teiste lastega, kes samuti kasvavad selles perekonnas. Ja seda noorukit või last nähakse, kuid probleemi sildistatakse ja sellest olukorrast väga raske näha mingisugust väljapääs. Ja, ja mida rohkem siis sellele keskendutakse, seda, seda siis suurem isolatsioon tekib perekonnaliikmete vahel. Ja, ja siis me räägime sellisest antud kontekstis sellisest mõistest nagu sümptomaatiline tsükkel siis tihtipeale perekonnad pöörduvad, vinnid suunatakse abi otsima siis, kui perekond ise enam ei näe mingit väljapääsu sellest olukorrast. Et nii, et ühe inimese kehv käitumine või siis nagu lapse kehv käitumine suurendab kõikide teiste perekonnaliikmete omavahelist isolatsiooni, et igaüks jääb kuidagi rohkem üksi. Seda on terapeudina päris valus tihti vaadata, kui tuleb näiteks selline murdeealine poiss, kellel on vanematega suhted väga halvad ja kes näiteks teraapiaruumis lausa ütleb, et ma tahaks teiega rääkida, aga vanemad ütlevad, et noh, kõigepealt kokakoolis käima ja lõpeta kanepi suitsetamine ära ja siis me üldse hakkame sinuga rääkima. Ehk et isolatsioon on jõudnud sinnamaani, et vanemad ei suuda lihtsalt lihtsalt seda käitumist enam taluda rohkem ja see tekitab väga suure abituse mõlemal poolel tekkinud nii lapse poolel kui vanemate poolel, mille tulemus on tavaliselt lapse ärevus kasvab ja ta siis käitub veelgi keerulisemalt või, või ei tule enam koju, ei lähe enam üldse kooli ja hakkab hulkuma ette, et tegelikult see isolatsiooni jäämine oma peres on, on just murdeealiste jaoks väga selline karm asi. Ja kuigi ta ütleb, et mul polegi vanemaid vaja, siis tegelikult samas samal ajal järgmise lausena ta võib öelda, et aga mõni õudselt tahaks teiega rääkida, aga ei taha mind kuulata. Vanemad tulevad ju tavaliselt juurde selle selle murega, et kuidas distsiplineerida last või teismelist. Ja ka paljud institutsioonid annavad vanematele nõu, et suurendage distsipliini. Kontrollige rohkem. Pool ütleb näiteks, et, et kuulge, et kas te võtate midagi ette oma lapsega, et, et ta hakkaks koolis käima või siis. Või siis, et ta, et ta näiteks tunnis käituks, ma ei tea normaalselt ja ise kaks tundi ja nii edasi ja see vanemates tegelikult suurendab oluliselt seda Ja siis on veel vanavanemad ja, ja kõik kogu ilmarahvas, ma olen kuulnud ka sellist nõuannet, et viska ta siis kodust välja, pane uks kinni, ära lase sisse, kui ta ei ole tulnud õigeks ajaks ja, ja samas on meie teame seda, et distsipliin ja kontroll ei tööta, kui ei ole kindel, kui inimene ei ole kindel selles, et teda armastatakse ja ta kuulub perekonda. Et suhe ravib ja nad ütlevad ka ilusasti, need lapsed või noorukid, nad ütlevad, et mu vanemad ei huvita, kes mina olen, neid huvitab see, kas mu hinded on korras või mis kell ma tulen. Aga nad ei taha kuulda sellest, kes mina olen. Ja nii kaua, kui seda asja ei saa pöörata ja kõneks võtta nii kaua need asjad lähevad järjest hullemaks, järjest karmimaks ja, ja, ja see võim nii-öelda on nooruki käes, kuigi ta ise ei taju seda sellisena. Kuna ta on topeltlõksus ja topeltlõks, tähendab seda, et räägi mulle tihtipeale vanemad väga ärritunud toonil võivad seda nõude, no räägi siis, mis sul viga on, aga samas räägi, aga ära räägi, sest kus sa ütled midagi, mis mulle ei meeldi, ei pruugi lõppeda nii nagu sina tahad, et see lõppeks, ehk siis sellist toetavat suhet sealt ei saa ja kuuluvustunnet. Ja nagu siin eelnevalt juttu olnud sellisest sümptomaatilises tsüklist, siis vanemad niivõrd hõivatud iseendaga tööga, et nad ei märkagi, et lapsega või noorega on midagi halvasti, siis on tihtipeale kool või korrakaitsjad on neid siiski sekkuvad antud olukorras ja annavad märku, et midagi on valesti ja, ja võib, mõnikord on keeruline öelda, kas see perekond on selline piirideta või hägustate piiridega ehk siis sisse mässitud või on jällegi väga eraldunud, võib juhtuda ka nii, et vanematel on vanemlik konflikt lahendamata vanemlik konflikt, siis laps on hoopis ühe vanemaga üles juhatud ja teine vanem on distantsil ja sellel juhul vanemad. Selle tõttu, et need on hoiakud, erinevad, on väga raske aidata noorel inimesel leida selline efektiivne. Lahendusviis et sellised emotsionaalsed protsessid ei toimu mitte ainult kodusega ega ainult mitte paarisuhtes ja laste ja vanemate vahel, vaid need toimuvad ka koolikeskkonnas toimuvad organisatsioonides, ettevõted ütles, et tähelepanu pöörata lisaks sellele, millised on emotsionaalsed suhted. Milline on selline emotsionaalne õhkkond, kui suur on turvalisus, kõik need asjad tegelikult, mida me oleme rääkinud, kas on isolatsioon kas keegi on sattunud isolatsiooni, et see kõik mõjutab seda õhkkonda ja loob meeleolu kogu töö jaoks. Ja viimasel ajal on, on mind mõned korrad kutsutud organisatsioonidesse nende teemade üle arutlema ja, ja vaatama, et kuidas kas siis suhted koolikeskkonnas või suhted mingis muus organisatsioonis on, on läinud nii hulluks, et, et osad inimesed omavahel enam üldse ei suhtle ja tihti on need siis olulistel kohtadel olevad inimesed. Ja täpselt samasugused protsessid toimuvad ka seal, et tülitsemise või siis lahkarvamused, mis kujunevad tülideks, nende käigus ei suudeta tegelikult näha seda teist inimest ja seda, mis temaga toimub, seda ei tähtsustatav ei peeta oluliseks täpselt sama nägu nagu peresuhetes tavalise tüli korral. Ja see reaktsioon või see viis, kuidas inimesed reageerivad, on, on siis tihti see, et täpselt samuti tõmbutaks eemale ja jäetakse teine pool isolatsiooni ehk et see, miks ma seda räägin, tegemist on äärmiselt sellise universaalse suhtemustriga, mis toimib igal pool ja, ja see lahendus on ikkagi suuresti selles, et kuidas me seda tüli lahendama, et kas me tüli lahendame distantsi või suhte katkestamisega, võime tüli lahendame sellega, et me hakkame vaatama, et miks see sinu jaoks nii oluline on ja mis sinuga üldse toimub. Et ikkagi see ravi algab sellest suhtest või see probleemi lahendus algab suhtest. Teema, millest me ei ole veel täna üldse rääkinud ja millest ma ka nagu eriti ei jõua rääkida, aga mis siiski on väärt seda, seda tõstatada on see, et väga paljud probleemid, mida meie ühiskondlikul tasemel tunneme, nagu seda on depressioon või sõltuvused või vägivaldne käitumine, tulevad ju sageli sellest, et inimene tunneb. Ta on nii üksi ja ärevus sellest üksilduses tõuseb nii kõrgele et siis sirutatakse käsi nagu millegi poole või millegi vastu, et sealt tuleb ju siis see vägivald ja, ja sõltuvused, mis aitavad toime tulla isolatsiooniga. Ja ma. Elan ma. See on täiesti ükskõik. Kelle olen siis? Kui ma aga See laul on kesi. See teema isolatsioon perekonnas oli meie jaoks nii oluline sellepärast tõstatada, et üheksandal ja 10. mail, nagu ma saate alguses ka ütlesin, toimub pereterapeutide rahvusvaheline konverents Tallinnas. Tuleb rohkem kui 20-st riigist, riigide esindajad tulevad kokku seekord Eestis, kus me siis arutame suhete temaatikat, mis hetkel toimub erinevates riikides, riikide esindajad siis on, räägivad sellest, mis on ühe või teise riigi kontekstis hetkel tähtis. Mina ja moniga esindame Eestit juba neljandat aastat pal lahendusest, siis me räägime. Oleme eeskõnelejad sellel teemal, mis toimub Eesti ühiskonnas ja, aga üldisemalt on teada, et suhetega seonduvad hoiakud on ajas muutunud, et armastus on kuidagi idealiseerida. Aga samas suhteid iseloomustab hirm, inimesed kardavad hülgamise tagajärgi rohkem kui kunagi varem. Noored loovad lähisuhteid perekonna kontekstis hiljem kui mõnikümmend aastat tagasi. Sellest kõigest tuleb juttu. Ja muidugi on teada, et see on üks väga tähtis assi teadlikku ja järjepideva perepoliitika kujundamise seisukohalt ja meil on väga oluline panustada ka ennetustöösse, et ennetada raskeid psüühikahäireid nagu depressioon, nagu sõltuvushäired. Ja väga oluline muidugi, kujundades spetsialistide ühist arusaama. Et kuidas toetada perekondi, et toetus oleks efektiivne sellel eesmärgil. Eesti pereteraapia ühing korraldabki rahvusvahelise konverents. Mulle tuli üks väga huvitav aitäh. Kui mõelda Euroopa kolleegide peale, siis juba paar viimast korda oleme palju arutanud Brexiti teemadel. Meie armsad Inglismaa kolleegid on väga ärevad. Ja kui ma mõtlen tänases kontekstis, et president Kaljulaid on läinud Moskvasse kohtuma president Putiniga, siis see on see täpselt seesama mehhanism, et mida me siis valime ka kõige kõige laiematel tasanditel. Kas pidada dialoogi ja kohtuda või olla isolatsioonis, ütelda sind, pole olemas. Ja täpselt nii on. Kuigi Brexit toimub Inglismaal, kuidas see meid kõiki mõjutab? Teisi Euroopa riike, et see on taas süsteemne ärevus? Ja veel rääkides kohtumistest Euroopa kolleegidega, siis aeg-ajalt oleme kohtunud ka vene kolleegidega keda väga tihti ei näe nendel koosviibimistel või kokkusaamistel ja see on olnud suur rõõm nendega vestelda ja kogeda, et inimlikul tasandil inimlik kontakte kolleegidega teispool lähipiiri on endiselt soe ja toetav. Ja küll tahaks, et, et meie riikidevahelised suhted läheksid soojemaks ja ärevus oleks. Madalam need reeglid. Ja selge on see Eksimatult. Meest elada. Aga täna on aeg saatele joone alla tõmmata, aitäh teile, head saatekülalised. Ja aitäh sulle, hea kuulaja, sa kuulasid peresaadet, mina olen Katrin saali, Saul saated on kõik järelkuulamisest teie jaoks leitavad vikerraadio peresaate kodulehelt. Ja kohtumiseni ülejärgmisel neljapäeval. Senikaua hoolige üksteisest ja iseendast.