Meie tänase lastetoa saatekülaline või õigemini öeldes meie oleme täna külas selle mehe lastetoas, kelle kohta on kelmikalt öeldud nõnda too mees olevat öelnud. Elu on muutunud lausa kohutavaks. Õppejõud kardavad kateedri juhatajat, kateedri juhataja, dekaani dekaan, mind, mina õpetatud nõukogu, teie kardate omakorda tudengeid, ainult tudengid ei karda kedagi. Ja see mees on Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste. Agas väike poiss kunagi Väike-Peeter oskas ette kujutada, et temast võib näiteks saada ülikooli rektor. Ega niisugune amet väikeste poiste unistuste sisse ju ei mahu. Aitäh. Ma pean tunnistama, et seda ma ei osanud arvata mitte ainult tookord, kui ma väike poiss olin veel 10 aastat tagasi. See oleks mulle täiesti pöörane tundunud niisugune mõte. Aga esimene elukutsega seotud soov või unistus oli mul seda mäletan küll souli lenduriks saada. See on päris tüüpiline poiste unistus, usun küll. Ja samas nüüd, rektori amet on kuidagi kitsa piirilisemaga teie põhiline elukutse, mida te olete õppinud psühholoog, nimelt see on ka seda venti, et ega üks väike poiss ei oska mõtelda sellise ameti peale. Ei oska, tõesti, on naine ka psühholoogia. Mõni aasta tagasi tütar pidi koolis vastama küsimusele, mis on teistel inimestel kasu. Sinu vanemate tööst nii-öelda mõtlesin, oli kirjutanud sinna, et nad on nii armsad. Sest tõesti ei ole vist kerge lapsel ette kujutada, mis töö see on, mida psühholoog teeb. Seda huvitavam on vaadata selle poisi lapsepõlve, kellest siis kunagi täiskasvanud mehena on saanud psühholoog ja hakkame siis nii nagu meie saates ikka peale kõige varasemast hetkest. Kas teile Peeter Tulviste tuleb meelde see esimene kord, kui te mäletasite ennast ise päris ise. Olen pidanud selle peale mõtlema mitte ainult endaga seoses, vaid see esimeste lapsepõlve mälestuste probleem, see on psühholoogias ka oluline probleem. Ja sellepärast ma tean, et tihtipeale, kui tundub, et mäletad ise, on see Ühed pärit hoopis teistelt inimestelt ja mõni teine asi jällegi võib olla pärit endalt, milles ise ei ole kindel, kust ta pärit on. Ma tean kõige varasemad jutuajamist tädipoega, minust mõni kuu noorem ja meelde jäetud meie jutuajamine. Me võisime olla niimoodi kolmesed, sel ajal. Mina olin öelnud, et vihmaussid on tegelikult ikkagi olemas, venelased ütlevad küll, et vihmauss ei ole olemas, aga tegelikult on, mille peale tädipoeg oli ütelnud, et sead on kasulikud loomad, sest nemad söövad piimavahtu. See jutuajamine oli vanaisa juures maal. Tema varased lapsepõlve mälestused ongi ühelt poolt seotud koduga mis oli, ja ema elab praegugi seal järvel Tallinna ja Nõmme vahel. Aga suur hulk mälestusi on seotud just maal olemisega alguses vanaisa juures, seepärast peredes huvitasime mitmel pool. No tegelikult esimene mälestus iseendast, see kõlab küll nii nagu kahe väikese teadlase omavaheline arutelu kas tädipojast on ka teadusemees saanud? Tipi lõpetanud ja natuke praktilisema kallakuga selles jutuajamises sigade piimavahusöömise lugu, see on ka natuke praktilisuse vihmausside olemasolu probleem. Ja aga see on küllaltki sügav ja filosoofiline Kui nüüd sellest esimesest mälestusest hakkaksime vähki, seda lapsepõlvejuttu edasi kerima. Tallinna poiss. Jah, nagu öeldud, sinna juurde tuleb siis see maal olemine, aga muidu küll, nii et kui ma nii suur need kooli pidin saama, siis tänu Järve on, on linna ja Nõmme vahel siis oli nii, et osa lapsi seal üsas, käis linnas koolis ja osades nõmmel ja niimoodi ma sattusin tolleaegsesse Tallinna 10.-sse, mis nüüd jälle kannab Hiiu gümnaasiumi nime. Käisin seal siis algusest lõpuni. Nõmme on tegelikult selline tore koht ja paik, et minu meelest üks lapsepõlvesõbralikuma üldse, kas see oli oma maja ja suure aiaga ja männipuudesaluga nii nagu see Nõmme meil on vä? Ei ole, see oli eramaja, kus kunagi oli olnud kaks korterit. Selleks ajaks, kui mina sündisin, oli seal neli korterit Pärnu maantee ja raudtee vahel. See majal oli küll kena aed, mis oli tol ajal ka kenasti korras, tol ajal see vana maja perenaine elas veel seal sees, hiljem ta aeti sealt majast välja ja üks niisugune lapsepõlve mälestus on mul see, kui meil kodus põletati pliidi all tema raamatuid, mida ta ei julgenud endaga kaasa võtta. Ja siis ta vanemaid usaldas ja meie pliidi all need siis põletati. Aga mängimas küll suurejoonelisemat mängimas. Me käisime teisel pool maanteed järve metsas ja seal on seda mänguruumi palju seal tegelikult kuni Ülemiste järveni välja, päris järve äärde minek oli keelatud, aga seda põnevam džauli. Ja see on, need olid pärast sõja-aastad, ma olen 45. aasta oktoobris sündinud. Nii et sealt metsa alt võis, suuremad asjad olid juba kadunud, aga kõikvõimalikke padruneid oli, oli see metsaalune veel täiesti täistunne, nüüd kaunis huvitav. Poisid muidugi kippusid natukene liiga palju torkima ka oma leide. Midagi niisugust hullu ei olnud teie poiste seltskonnas. Hullemad asjad olid vist ära juhtunud selleks ajaks seal oli vist päris sõja lõpus oli üks õnnetus, kus lendasite pagunid õhku järvejaamas. Aga kuna mul isa oli sõjaväelane, siis olid mulle sõnad peale loetud ja mingisugune ettekujutus ka sellest, et mida tohite, seda ma mäletan, kui ma ükskord tulin stikuga, see on pikk pulk ja siuksed väiksed uranud otsas. Ja seda isale näitasin, siis ma mäletan, et siis ta ütles, et pane see tasakesi laua peale jäämine köögist. Aga ei midagi hullu ei juhtunud. Kas need hullud aastad, mis tulid kohe 50.-te eel ja või ütleme sõja lõpuga kaasas käisid, kas need jätsid teie kodu puutumata? Otseselt kodu küll jah, sugulasi oli, on nii läänes ja, ja, ja oli neid ka laagrites ja asumisel, aga oma perekonnast otseselt mitte. Mina olin esimene laps, ema isa abiellusid, suved neli 10.-ga sõja ajal, isa oli ära, nii et et mina sündisin juba pärast sõda ja pärast seda, kui ema-isa olid noh, hästi kaua aega lahus olnud olude sunnil. Nii et mul on niisugune tunne tagantjärele, et küllap ma olin küllalt oodatud. Ja õde sündis neli aastat hiljem, nii et kahekesi me siis olime. Ja võimalik oli seda niimoodi korraldada, et ema jäi koju ja ma arvan tänase päevani nii et see oli kole tähtis teema, sai ennast siis pühenduda kodule ja lastele ikka hästi pikalt ja läkski tööle alles siis, kui me mõlemad olime juba, ma ei tea, mitmendas klassis aga tükk aega koolis olnud. Ja noh, nende asjade peale hakkad ikka tagantjärele mõtlema, olen mõelnud ka seda, et ta siin tal jätkub alati nii palju taipu ja sallivust kõikide nende asjade vastu, millega laps tahab tegeleda. Ma mäletan, kui hoolega vanemad toetasid ükskõik mis asja ette, võtsingi smarcy kurjamid, lastel käibehoogudega, küll margikorjamine, küll fotograafia, künnad, veel midagi muud, jalgrattasõit. Ja, ja kõiki neid ettevõtmisi korrespekteeriti. Samal ajal niisugust põhilist väärtust vanemad panid vaimsematele asjadel on nii, et näiteks ma käisin viiendast klassist kuni keskkooli lõpuni, käisin saksa keele eratunnis väga hea õpetaja juures, koolis oli inglise keel. Nii et mõned asjad olid ka niisugused, kus idee tuli vanematelt, aga siis nokatäis tunnustust kõikidele asjadele, mis ma ette võtsin, kuigi oli ju ette näha, et, et ei ole need eriti tõsised ja mõni neist ehk jääb pidama selliseid mitt. Kui ema oli kodune ja äikesepoisi maailm oli nii lähedal temaga seotud, kas ema oli lähedane inimene ka enda jaoks? Loomulikult, ja selle kohta on minust fruit kuskil, tsiteerib Götet, kes on seal suur kaudu tsiteerimine, aga selle ütluse mõte oli umbes niisugune, et kui poiss on, on lapsena olnud ema lemmik, siis on Lootust ja kellelt palju oodatakse ja, ja kindlasti palju usutakse, et siis on rohkem lootust, et ta tõepoolest kunagi midagi mõistlikku ära teeb. Nii et ma usun, et ka minu ema ja minu puhul võib öelda, et selles on oma tõde sees, et ma arvan, et see on tähtis. Tunnustust, ja kinnitust sellele, millega ta tegeleb ja ja missugune tun, see annab niisuguse teatud enesekindluse ettevõtmistes pärast tuleb tõesti kasuks ja ma arvan, et see suurel määral ema ja, ja loomulikult ka isa teene. Ja ema eriala oli. Emal on lõpetanud Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi, kus vahepeal oli merekool ja ja nüüd on pist inglise kolled selles majas Vabaduse platsi ääres. Ja siis ta töötas maanteedevalitsuses kõikide nende režiimide ajal siis kuni minu sündi ööseni. Kui ta siis pärast haige juba koolis käisin, kui Ena uuesti tööle läks, siis ta oli tolleaegses polütehnilises Instituudis õhtuses osakonnas tööl kantselei tööl. Ja kui te nüüd emaga seal kodus olite ja, ja neid oma lapsepõlveaegu elasite, kas ema oli niisugune inimene, kelle hooleks oli siis ainult need perenaise kohustused, et alati oli soe toit ja alati oli triigitud püksi paaria? Või jätkus tal aega ka sõna otseses mõttes natukene mängudeks ja ja lastega niimoodi olla? Teisel tasandil? Ikka jätkus, nii et see ei olnud mitte ainult, muidugi seda tööd oli palju, aga tol ajal olid ikka sallinud need kinovaat kombed, niiet teisipäeviti magi salati kohvikus linnas, nii et ka selle perekonna kõrvalt leidis niisuguseks rannad just väärikaks seltskonnaeluks ka külalisi, kes meil kodus kaunis palju ja ema isa, kes ikka külas ja ja, ja siiamaani need perekonnasõbrad on alles ja temal külas veel, niiet. Ja kodus muidugi sinna käis nende puhaste riiete ja sooja toiduga peale selle oli veel küllalt palju tegelemist, küll lugemist ja, ja ja muid asju. Ema luges ette. Ema ja isa lugesid neid raamatuid, saksakeelseid, lasteraamatuid, näiteks, mis olid sõjaajast pärit ja meede, kuidas neil sakslastel õnnestus sõja ajal nii ilusaid raamatuid piltidega mul mõned olles ka nendest välja anda, mida ma ise ei osanud tol ajal lugeda, aga ma hakkasin lugema, kui juba siis nad tõlkisid ja lugesid ette, siis eesti keelde, aga muidu ei oska täpselt öelda, aga ma arvan, et neljased ma hakkasin lugema ja pärast seda mõnuga sinuga ise surematuselt. Kuidas isaga oli suhe, kas isa oli natukene nagu kaugemal, kui ema nii lähedane oli, või oli ta ikka väikese poisi jaoks väga oluline ja tähtis? Oli ikka väga oluline ja tähtis ja ma ei oska niimoodi küll võrrelda, kes lähemal või kaugemal olid, nad said oma kohal ka väga hästi läbi. Ja, ja väga lähedal surid mõlemad. Isa lõpetas 40. aasta veebruaris sõjaväe tehnikakooli. Töötatud jõudis Eesti sõjaväes väga vähe. Ja siis ta oli õppejõud sellest tondi sõjaväekoolis, mis 41. aastal veidi tükist õiega tümiini Siberisse, nii et tuli sõja Siberis, aga mitte vangis ja ka mitterindel. Õppejõuna selles sõjakoolis. Ja sealt ta sai siis esimest korda 45. aasta päris alguses sai sealt koju ja siis läks veel korra Siberisse tagasi ja siis tuli uuesti, nii et olid elukutseline käsirelva tuli ta. Nii et kui vahel imestatakse seda, et mina oma ameti juures relvade ja relvadest ja sõjaasjadest lugu peambinid tähtsaks pean, siis on osalt kindlasti sealt pärit. Ja siis isa oligi sõjaväest tuli kuni 56. aastani, siis saadeti need niinimetatud rahvusväeosad laiali. Kuni selle ajani oli, oli ju Eestis ka väeosa, kus oli komandokeeleks kõige muu võõra juures komandokeeleks oli eesti keel, aga see kaotati ära ja siis edasi ta ei suutnud enam sõjaväkke ja ta pidas üht ja teist ametit. Kui te ise olite kahekesi koos millega te siis tegelesid? Tihtipeale me käisime vanaisa talu, oli no või, või noh, taluvaid tera, eks ole, aga aga see ei saa, lapsepõlvekodu oli Sakust kolme kilomeetri kaugusel, uks nurgas, nii et tihtipeale me käisime seal näiteks. Natuke hilisemast ajast, 59. aastal läksime ehitama niisugust väikest suvemaja haabneeme ja selle põhiliselt teisiti ehitasime isaga kahekesi, nii et see oli üks niisugune asi. Väga palju omavahel põhiv kahekesi koos tegime. Niisugused praktilised oskused ja mehelike teede õpetamine. Jah, ma arvan, et see, see ongi kole tähtis. Ja muidugi aga õde, neli aastat noorem õde, no eks ta üks niisugune väike segav nähtus, alguses oli aga kuidasmoodi nihukese, õe ja venna sõpruska külgepedes. Mul on see selgesti meeles, et mind ära maale saadeti vanaema vanaisa juurde selleks ajaks kui kui õde sündis ja kui tagasi tulin, siis oli ta olemas, aga nähtavasti see vanusevahe oli piisavalt suur selleks et ma olin juba küllalt iseseisev ja tegelesin oma asjadega ja ei tundnud, et oleks kogu tähelepanu ära läinud selle selle pisikese uustulnuka peale. Aga kui suhetest rääkida, siis ma usun, et igas perekonnas lapsed kratlevad kuigivõrd omavahel ja seda tegime meiega ühe. Nähtavasti kraaklasime õigel ajal need asjad ära, nii et nüüd on juba aastakümneid need suhted väga head. Kuidasmoodi see sõpruskond seal nõmme kandis oli, käidi ju ka ikkagi üksteise pool nii-öelda külas kellelegi aias, kellegi hoovis. Jah, noh, järve ei ole nüüd päris samasugune, nagu nõmme nõmmel on, on majad, väiksemad, aiad, suuremat järve on ehitatud kui suurem osa neid maju on ehitatud nii kahekümnendat aastat, et keskpaigast alates krundid on väiksemad ja need on enamasti, need on ehitatud niimoodi, et nad ikka mitmekultuurilised, mitte kõik mitmesuguseid, küllalt suured tulid, aga siiski mitme kortermajad ja aiad natuke väiksemad kui, kui päris nõmmel. Aga seltskond oli seal suurepärane, ma ütleksin nendest, kellega siiamaani on sõprussuhted säilinud. Tuntumad nimed on Ingo Normet, kes elas natuke maad eemal, teisel pool raudteed elas Andres Ots, kes ei lase meie vahepeal, nii et ma usun, et me saime vist siis tuttavaks, kuni umbes kolmeaastaselt olin ja see on tänase päevani kestnud? Jah, tõesti mööda kõiki nüüd aeglasel kõndinud, nagu ma ütlesin, metsapadruneid otsinud ja. Vahel on teatud seltskonnal ka oma kindlad mängud, mis ei olegi nii üldiselt levinud. Oli teil mõni niisugune oma kamba ettevõtmine? Meil oli üks niisugune lõbustusviis, mis mujal ei olnud vist hästi võimalik. Tol ajal tehti seal silikaattehases, mis ei ole ju teab, kui kaugel seal oli veel nii enam-vähem lubatavuse piiridest sinna kõndida, seal olid need suured liivaaugud seal all sõitis üks väike niisugune pagunetidega raudtee millegi ilmselt siis seda liiva peeti sinna tehasesse ja siis vot selle pagunetide pealt sõitmas käia oli, oli niisugune lõbu, mida teised ei saanud endale lubada, kelle kodu lähedal niisugust kohta ei olnud. Ja sellega küll kõik käis kaasas see, et seal oli võimatu niimoodi sõita, et ennast pealaest jalatallani Juliseksi määrdunud, nii et sellepärast on ka mina olen igatahes saanud vähemalt ühe väga korraliku kere tõlgumus, ütleksin siin oma kõige uuemate, heledate pükstega. Kuidas kooliga oli, kas kool oli niisugune tore ja ja sõbralik paik? On siiamaani mõtlen, et see võiks olla uurimisobjektiks see 10. keskkool Eesti akadeemias on praegu 60 liiget, see ongi täisarvakadeemias ja nendest üheksa on sellest koolist. See ei mahu ära mingisuguses juhuslikus ega tavalise tõenäosuse raamidesse. Ja niisugust päris head seletust ma ei ole ka kuulnud, aga see viitab sellele, et see kool oli tõepoolest kuidagi eriline. Kui paari asja ütelda, siis üks asi oli see, et seal on niisugune nähtavasti sõidetud tõesti sellega, et see seltskond, kes nõmmel erasuli kuigi poolt teistsugune kui see, kes ei oleks päris linnase. Küllalt kõrge saavutusvajadusega elanikkond vist seal nõmme kandis. Ja koolis väga hinnati seda, kui keegi midagi hästi tegi, mis ta hästi tegi seal nüüd, iseasi, see võis olla õppimine, see võis olla sport. Sporti tehti väga palju seal Mustamäenõlvadel, eks ole, tullandusele mustan Mustamäe linnaosa ei olnud Mustamäe tähendaski seda kanti, kus käidi suusatamas, eks ole. Ja või see võis olla ka kooliteater, isetegevus, noh, kõikvõimalikud olümpiaadide võistlused ja sellele pandi kindlasti suuremat rõhku kui, kui keskeltläbi. Nii et ja see oli kindlasti üks asi. Ja teine asi muidugi, kui paljudes koolides tol ajal veel oli õpetajaid, kes olid enne sõda täna töötanud, aga meil olid niisugused õpetaja tulemas, muuhulgas oli meil koolis kaks inglise keeles petjad, kes mõlemad olid nii nagu enne sõda reeglid ette nägid, vähemalt ühe aasta Inglismaal elanud stend ei lubatud õpetada gümnaasiumis vähemalt võõrkeeli inimestel, kes polnud seal olnud. Nii et kuigi vald oli ka seda niisugust vana vaimu. Me oskasime minu meelest juba tol ajal sellest lugu pidada, aga nüüd tagantjärele seda rohkem veel Kas selline teadusemehe alge oli olemas juba ka lapsepõlves siis oli juba võimalus ka ja natukene niinimetatud õpilasteadust teha. Oli küll, seal on nüüd keeruline, oli asi natukene selles mõttes, et minu huvid olid selgelt, kui õige pea sai selgeks, Need on valdavalt humanitaarsed, nii et ma ainukese edasi õppimise võimalusena kujutasin alati Tartu Ülikooli ja võib-olla osalt tänu sellele, et ma seda saksa keelt õppisin, lisaks nendele keeltele, mis koolis niikuinii olid, siis kuidagi seostasin seda edasiõppimist kas keelte või ajalooga ajaloo asjus. Mulle tehti juba õige varakult selgeks, et see ei ole selles riigis kõige õigem amet, sellepärast et sa ei saa seda ajalugu niimoodi teha, nagu sa tahaksid, nagu sa seda peaksid tegema. Ja natuke kõhklesin puhtkeeli õppima minna ja mul ei olnudki selget ette kõhutustel viimases, kas siis, mis see peaks olema, millega ma tegelema hakkan. Ja siis üks õpetaja ühel päeval teatas, et Eesti saab kaks kohta Moskva ülikooli, kus on võimalik õppida psühholoogiat, mida Eestis tol ajal õppida ei olnud võimalik. Õpetaja ütles, et mõtle selle peale, et võib-olla see pakuks huvi ja siis ma mäletan, ma läksin Kreutzwaldi raamatukokku ja võtsin selle virna psühholoogia raamatuid ette, siis lugesin paar nädalat küll siis eesti ja vene ja saksa keeles, seda oli ju õnnetult vähe seda psühholoogialast kirjandust tol ajal. Ja mis asi oli tõesti huvitav. Ja siis niimoodi läbi võistluseksamite sattusingi, oskusi ülikooli seda õppima. Niiet Ma ei oska öelda, millal see niisugune noh, päris teaduse alge on, on tulnud, aga jah, seda ma mäletan küll, et juba lapsena lugesin niisuguseid entsüklopeediat, armas on lugeda ja üht ja teist asja uurida ja kooliajal samuti. Ja kui nüüd prooviks ise kokku võtta väga lühidalt, võib-olla paari lausega, et millised olid siis need kõige olulisemad hetked või inimesed või olukorrad, mis tegid teie arvates teist, Peeter Tulviste, just niisuguse mehe, nii nagu te praegu olete? Tahan nüüd küll kole raske ütelda, aga kui me jääme lapsepõlve juurde, siis siis vanemad kindlasti selle niisuguse tolerantse ja soosima suhtumisega igasugustesse ettevõtmistesse ja niukseid keskmisest kindlasti suurema mõistusega lapse huvid ja, ja, ja ettevõtmiste suhtes siis kindlasti oluline figuur oli seesama saksa keele õpetaja. Tema nimi oli Dagmar Jürgenson. Ta oli ilmselt üks esimesi sotsioloogia haridusega inimesi Eestis, sotsioloogiat oli õppinud Zürichi ülikoolis kahekümnendatel aastatel ja olid Tallinnas ametis sotsiaalinstituudis. Pärast sõda see instituut pandi kinni, siis öeldi, et Nõukogude liidus elavad inimesed, kõik hästi sotsiaal, töödia, sotsioloogilisi uurimusi ei ole tarvis ja temal oma haridusega ei olnud siis muud teha kui õpetada keeli, nii et nagu see tihtipeale on ühe inimese õnnetus pöörab teisele õnneks ja, ja ma usun, et mitte ainult mina, vaid teised, kes tema juures tunnis käisid, said, õppisid sealt palju rohkem kond saksa keelt, nii et väga huvitav isiksus ja väga huvitavate seisukohtadega ja et seal oli tõesti võimalik peale keele veel palju õppida. Koolis olid noh, täiesti säravaid ja väga huvitavaid õpetajaid. Nüüd on natuke palju selleks, et neid kõiki üles lugeda. Võib-olla ebaharilikum on see, et me kooli vanempioneerijuht, Marta Kangro oli küll väga koloriitne ja huvitav isiksus, kes pani erilist rõhku sellele et need pioneerid oleksid võimalikult iseseisvad ja korraldaksid asju ise võtaksid vastutust enda peale ja ma olen tagantjärele mõtelnud, et sellel oli niisugune suur põhimõtteline tähtsus, kui, kui sulle öeldakse, sina vastutad selle eest ja tõesti pead vaatama seadet. Õhtuks jõuaksime järgmisesse peatumispaika matkal ja kui midagi juhtub, mis siis ette võtta. Ja eriti veel siis, kui sa pead olema ühe niisuguse väikese rühmajuht ja pead siis korraldamandid, inimestevahelisi suhteid, see on tegelikult asi nii naljakas kui minul praegu või mitte, ainult psühholoogi ameti juures. Asi, millest ma lapsest peale olen enda meelest erakordselt juhm, on mul alati olnud kõrvalvõimalus, vaadata inimesi, kellel see teiste inimestega suhtlemine ja asjade korraldamine palju paremini välja tulnud. Ja ma usun, et kui see nagu enam-vähem on õnnestunud või, või sel määral, nagu sa õnnestunud on, siis seal suuresti just tänu sellele tolleaegsele kooliaegsele kogemusele tähendab kaks asja õieti see oskus niimoodi asju korraldada, et inimesed hea meelega seda teevad, mis mõistlik või, või vajalik on teha. Ja teiseks see teadmine, et et lööd teiba maasse ja ütled, et nüüd hakatakse seda või teist asja tegema ja võtad selle vastutuse selle juures enda peale. Ma usun, et just makamisega pioneeriasjanduse poliitiline aspekt ei olnud teab kui tähtis, aga see makada laagrid olid need, mis kõige suuremat nõuavad seda. Ja kui meie saates peaks jääma veel natukene aega ja teil oleks valida näiteks oma lastetoast ja sellest lapsepõlveajast mingi muusikapala või laul, siis mis see küll võiks olla? Siin on nüüd see õnnetus, et ise ma laulan, kole halvasti, aga meeles on mul küll, ma mäletan, et kõige esimesed laulud selle peale vaatamata tema oli kodus, vahel käisid ka, kui ma ei saa aru, olid siis käis paar hoidjatädi, kes käisid mul sealt nihukesed kummalised laulu algused meelde jäänud, nagu et EMA, vii mind sinna palagani, pojake, pojake, raha on otsas. Mul on see viimasel ajal meelde tulnud, nüüd ülikooliasju ajades. Ja või Tambovi linnas elas ka üks Kangur kahe lapsega mail kummaski laulus ei ole mul õnnestunud tagantjärele mingisuguseid jälgi leida, kas neid on kunagi ühenedki üles kirjutatud või mitte. Siis muidugi niisugused lastelaulud nagu, nagu mutionu ja, ja üks mehhiklane, elutseb männikus ja ehitame maja ja ja nii edasi. Ja siis kõik see, see nõukogude aegne repertuaar istub ka siiamaani väga kindlalt peas, Suur Lenin, ta oli üllas ja peol laulnud, isegi luuletus on meeles ja meil olid need. Kuuris luuletuste lugemist koolipidudega Nendeks on paar tükki meelde, mida tol ajal loeti. Ja mäletan ka seda, et umbes koolimineku ajal siis täditütar, oli minust paar aastat vanem ja temal oli juba olemas laulik ja sealt andis mulle maha kirjutada ja esimene estraadilaul, mida ma mäletan, oli helbayon, mida nüüd viimasel ajal on jälle vahel kuulda. Ja tõepoolest, Eesti raadio arhiivist Georg Otsa esituses õnnestus leida Elva Jon lastetoa saates rääkis oma lapsepõlvest Peeter Tulviste. Teda küsitles Reet Made ja saadeti jääbki lõpetama. Elbayon. Aga selgus, et raskuseks Elba Ärkas tarberis väikegi aprilli tuled naiseks. Ma siinjuures siis, kui see on lõplikult selge kord olla.