Tere, hea vikerraadio kuulaja, Sa kuulad peresaadet. Mina olen Merle Liivak, kolme lapse ema, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate üks saatejuhte. Emadepäeva eel on ilus aeg mõtiskleda emadusest, selle sügavamast tähendusest, vanemaks olemise ilust, võimalustest, vabadustest ja vastutusest. Tänase saate teemaks on lapse sünd ja millise jälje see jätab emale ning kuidas see mõjutab lapse ning kogu pere igapäevaelu tulevikus. Ilmselt. Ütleme, kuigi palju sellele, et viis, kuidas ma emana käitun või milliseid valikuid teen, võib olla seotud sellega, mida ma elasin läbi lapse sünni eel, ajal ja järel. Kindlasti me ei mõtle igapäevaselt ka seda, et enesekindel ja enesega rahulolev hoiak võivad olla seatud positiivse sünnituskogemusega kui näiteks sellele, et lapse õpiraskuste juured võivad ulatuda tema sünnihetke sünni- ja sünnituse ministeeriumist, aga ka selle praktilisest poolest on tulnud rääkima ämmaemand ning koolitaja Ingrid, kao küla. Tere. Tere. Ning tola ehk sünnitoetaja Ann vool. Tere. Tervist. Ingrid. Palun ava meile oma tausta, kui palju ja mis ajast sa oled võtnud vastu sünde? Et ämmaemand ma olen olnud 32 aastat ja ema natukene veel kauem juba 36 aastat. Et nii kaua olengi sündidega seotud olnud. Ja osa sellest ajast olen töötanud sünnitusmajades viimastel aastatel peamiselt kodu sünnitustel aga sünniga seotud olnud läbi terve elu nii oma sündide vastu võetud sünnituste kaudu kui ka oma lapselaste kaudu, et olen see selline õnnelik vanaema, kes on oma seitsmest lapselapsest viis ise vastu võtnud. Kuidas sinust sai üldse ämmaemand? Jällegi, et võiks öelda, et mul on lihtsalt vedanud, sest ma ei saa öelda, et ma oleks ise selle üles leidnud, et nii kaua, kui ma ennast mäletan, et ma olen tahtnud kogu aeg saada selleks inimeseks, kes aitab beebidel sündida ja kes aitab naistel sünnitada, ma ei teadnud, et selle ameti nimi on ämmaemand. Ma ei teadnud, kas selleks peab Tartu Ülikoolis arstiks õppima või mitte. Ma arvan, et kuskil põhikooli lõpu poole ma sain teada, kuidas seda ametit kutsutakse, kus seda õpitakse, et ma olen seda kogu aeg teadnud. Kas sa ise oled märganud endal sini, tüse mõjusid hilisemas elus ja ma hakkasin märkama siis, kui üks sünnitoetaja seda minu käest küsis, et aga Ingrid, kuidas sinu enda sünnitused on läinud ja kuidas nad sind on mõjutanud. Et esimese lapse sünnitasin enne ämmaemandateks saamist kohe pärast gümnaasiumi lõppu, nii nagu tol ajal kombeks oli, 22 oli vanatüdrukutaks ja ja oli täitsa tavaline, et 20.-te eluaastate alguses esimesed lapsed sündisid. Ja, ja alles pärast seda ma läksin hämarandaks õppima, aga lihtsalt mitte see ei olnud ajend, mille pärast ma läksin ämma andeks õppima, et ma ikka teadsin, et minust saab ämmaemand juba enne seda, kui ma esimest last ootama jäin. Aga see tunne, et päris nii ei pea sünnitusmajas asjad käima, nagu ma kogesin, et selle, selle tunde ma sain küll oma esimesest sünnitusest ja tegelikult ämmaemandateks õppima minnes ma juba teadsin, et tahaks natukene teistsugune ämmaemand olla. Ma usun, et mul on õnnestunud ka natukene oma teed käia, mitte päris seda rada, mis, mis ennast sisse lükatud oli. Aga sina, emana oled sa olete leidnud mingeid seoseid märganud, kuna sa koolitajate lapseootel vanemaid, et kuidas see on mõjutanud sünnitused iseenesest juba see, et sa saad hakkama, anna sellise enesekindluse ja kindlustunde, et kui ma saan sellise asjaga hakkama, et ma suudan anda uuele elule alguse, et siis ma saan kõigi muude asjadega siin maailmas hakkama. Et see selline läbi positiivse kogemuse, sellist väga negatiivset kogemust mul ei olegi, sest minul on, on olnud see õnn, et olla võõrastest, ümbritsetud sünnitusel. Et minuvanused, naised reeglina ei saa seda öelda, et neil väga-väga harva on niimoodi vedanud, et neil on keegi nii-öelda sõbralik, tuttav nägu olnud olemas sünnituse ajal, et mul on läbi kõigi sünnituste see võimalus olnud. Ann, kuidas sinust sinitoetaja sai? Kui ma ütlesin ülikoolis füsioteraapiat, siis alati tundsin, et see ei ole päris minu ala, sest see on tagajärgedega seotud. Ja mina nagu tundsin, et ma tahaks rohkem kuskil ennetuse juures olla. Aga sellel ajal ma ei teadnud veel sünnitusest ega lastest midagi, ma ei olnud selle teemaga üldse tegelenud, ma isegi ei plaaninud lapsi saada Läks mitu aastat mööda. Ja kui ma siis avastasin, et ma rase olen siis ma hakkasin ennast usinasti koolitama, käisin ka Ingridi juures loengutel ja erinevates teistes loengutes ja lugesin palju, valmistasin ennast ette ja siis oligi minu esimene sünnituskogemus kodusünnitusele. Ja see oli minu jaoks nii üllatavalt positiivne ja ma tundsin, et ma võiks seda iga hetk uuesti teha ja see oli niisugune mõnus, turvaline, kõik siuksed, head sõnad olid ainult mul selle kirjeldamiseks. Ja kui see sünnitusele ära olnud, siis ma hakkasin mõtlema, et kui mina täiesti tavaline naine suudan tulla sellisest kohast, kus ma ei tea sünnitusest ja laste saamisest mitte midagi. Ja, ja saan sellise kogemuse, mis on niivõrd positiivne ja nauditav, et siis peab olema võimalik teistel naistel samamoodi kogeda. Ja kui mu esimene laps oli aastane, siis paar minu sõbrannat vihjasid mulle, et kuule, et Eestis hakatakse õpetama sünnitoetajaid ja, ja nii ta läks, et läksin kursusele ja, ja õppisin aasta ja, ja sealt edasi on kõik ajalugu juba. Mitut peret sa oled toetanud, kui sünnitustest rääkida, siis neid on natukene üle 10 kus ma olen viibinud just sellepärast, et mul on endal veel kaks väikest last ja kuna ma ei ole tahtnud liiga nende arvelt, et seda tööd teha, siis ma olen võtnud valikuliselt neid kliente vastu. Aga imetamisnõustamisi oleme teinud palju rohkem, neid numbrit ma isegi ei tea. Ja siis olen jõudumööda käinud Pelgulinnas loenguid tegemas, peredele et lehmadel seal on meil siis selline loeng, mille nimi on Tuula ja hüpno sünnitus, et räägimegi siis sellest, et mis on Tuula töö kuidas sünnituseks ette valmistada ja nii-öelda anname peredele sellise esimese mõttesuuna kätte, kuidas võiks sünnituseks ette valmistada ennast. Aga nende nendes loengutes ma muidugi märkan sellist tendentsi, et pered kipuvad tulema väga raseduse lõpupoole nendesse loengutesse. Et mina ise hea meelega soovitaks kõikidel naistel võimalikult varakult sünnituseks hakata ette valmistama. Aga ma saan aru, et see on vahel päris keeruline, et tööelu võib-olla on raske lapsehoidjaid saada või mehe tugiisikuga neid graafikuid kokku klapitada, et millal nendes loengutes ettevalmistavate kursustel käia. Et minu nii-öelda praegune plaan ongi see, et ma tahaksin sellise kursuse luua, kus pered saavad nii-öelda osaleda kohast ja ajast hoolimata, et naised saaks juba kohe algusest peale hakata ennast ette valmistama nii vaimselt kui füüsiliselt. Ingrid miks on vaja rääkida sellest, et sünnitus on elu suursündmus, mis mõjutab vanemaks olemist tulevikus ja tegelikult siis ka kogu pere argielu, sellepärast et see, mida me, mida me praegu oleme kuulnud, mida mina ja ka siin ja mida, kes, et see on see, kuidas, kuidas sünnitus positiivselt naist või imestab ja, ja elu võib üles ehitada ja elule uue suuna anda, neid lugusid on nii palju, kus läbi positiivse sünnituskogemuse on, on naisel tekkinud julgus hakata tegema seda, mida ta päriselt teha tahaks. Ka mina oma töös näen selliseid naisi ka, kes kes on saanud väga raske sünnituskogemuse, millega on väga keeruline edasi minna emana, abikaasana, naisena, inimesena, et need kogemused võivad olla sellised rasked traumajärgset kogemused ja juba kui sa sünnitussündmus käes on, siis enamasti tehakse lihtsalt seda, mis vaja nii-öelda, et eesmärk pühendab abinõud. Aga ma arvan, et just oluline ongi rääkida sellest peaks, et sünnituseks on võimalik valmistuda sünnituseks ei saa õppida nagu eksamiks, et loen kohustusliku kirjanduse läbi ja, ja olengi, olengi valmis hindele hindele suurepärane oma eksamit sooritama. Et tänapäeval ju naised on terved ja tugevad ja eneseteadlikud. Aga ometi on nagu see side sünniga puudu, et me ei ole puutunud päriselt sellega, milline see hind on üldse kokku ja väljarataste sisendasin iseenda sünd kõigest ja et kedagi, see on valdkond, mis on jäädud spetsialistidele ja mille kohta võib-olla isegi beebit esimest beebit oodates mõtte mõeldakse. Kas see kuidagi nagu mööda saab, see niuke korraldatud ja ja mis ma siin ikka nii väga valmistun, et kindlasti on, on võimalik just lapsevanema rolliks ja, ja selleks sünnitusel toimuvaks ennast ette valmistada. Aga millised ohud on siin? Kui naine võtab sünnitust kui mingisugust sündmust, millele keegi teine siis pakub teenust, et sa sellega hakkama saad? Ja tegelikult nagu see, millal, nagu sünnitusesse suhtumine muutus. Minu meelest see ongi seotud ämmaemandusteenuse ja sünnitusabi teenuse osutamisega senistajatele kui, kui sünnitajatesse kliendid ja et see ei ole nagu päris õige suhtumine, et see ei ole nagu mingi projekt mida mida läbi viia, et sünnitus on osa elust. Et ta, ta võiks olla nagu hästi orgaaniline ja loomulik osa elust. Aga aga kuna see, see tänapäevane elu, mida me elame, mitte kuidagi, valmistu selleks ette ei satu nendesse olukordadesse, meil puuduvad need puutepunktid, seosed sellega selle sünniga kui sellisega, me ei näe loomi oma poegi saamas. No me näeme loodus tärkamas, aga, aga neid inimesi, kes oskaks seda selle pilguga vaadata, et seal on ka seniga tegemist, et need peavad olema sellised natukene Meie Hoodis juba sünnipoole kaldu inimesed. Et umbes nii see on, olen kuskilt lugenud sellist mõtet, mida tehnitsistlikum on meie elu mida rohkem me nagu võtame sellise nagu tehnoloogiat, kesksena kõike toimuvat, seda, seda vähem, meil on võimekust üleüldse nagu näha või uskuda mingisugusesse loomulikkusesse või, või orgaanilisse asjade kulgemisse. Et ilmselt sama on ka sünnitusega, et mida, mida rohkem ripume ka oma telefoni otsas seda, seda, seda vähem me tegelikult iseendaga kontakti tegelikult omama. Nii on, see on tunne. Ma ei tea, kas keegi on seda uurinud. On on kindlasti, on see nii kindlus liigub tegelikult kahes suunas, nii nagu maailm praegu üldiselt. Et ta liigub sinna sellise üha tehnilisemaks muutumise suunas ja ta muutub, liigub ka selle niisuguse algolemuse või, või looduse poole liikumise suunas tegelikult ju mõlemad need suunad on ju olemas ühiskonnas ka praegu ja samamoodi sünnitus sünnitusabis ka need kaks suunda olemas. Et ideaalne oleks siis sümbioos või, või kooslus neist mõlemast. Et jah, me ei, me võime ära kasutada seda, mida me oleme teada saanud ja ja, ja mis meil olemas on, selleks, et aidata nendes olukordades, kus seda vaja on, aga, aga päriselt ju sünnituse olemus ei ole muutunud. Et inimese vajadused on ikka ühesugused, et naised tahavad olla hoitud kaitstud sünnituse ajal ja tunda ennast turvaliselt. Nad vajavad tuge ja sellist nagu jätkuvat hoolitsust, mis tegelikult ei ole praegu sellesse hoolitsuse süsteemi, mis meil töötab, üldse sisse kirjutatud, on jah, millised tunded sul on sellega seoses? Kui nendest samadest nutiseadmetest rääkida, siis, siis jah, juba naine ise, kes sünnitab, et ma olen päris palju näinud seda, et tal sünnitegevus käib ja mida ta vaatab, on oma nutitelefon. Et ta hoiab seda käes kramplikult ja ta muudkui toksib sinna neid tuhud tuhusid. Et need nutitelefonid ongi pannud meil täna nagu harjuma sellega, et, et kõik on kättesaadav oma, kontrollin kõike, ma tean, kus on mu pereliikmed, mu lastel on võib-olla mingid GPS-i peal, ma näen, kus nad liiguvad. Et, et see tehnoloogia on ka pannud meid arvama, et me suudame kõige kontrollida. Aga sünnitus on niivõrd kontrollimatu asi selles mõttes, et see vajab sellist lahti laskmist ja usaldamist ja endasseminekut. Et mina igas loengus ka, kui ma vähegi saan, siis ma ütlen, et palun, naised, andke need nutitelefonid, tugiisik või abikaasa kätte. Ärge palun keskenduge numbritele. Keskendu kohe oma kehale ja enda tundmusele, et et see tänapäeva maailm on jah, meid nagu sellest sünnitusest eemale juhtimas, aga aga teadlikkusega saab, seda, ma arvan nagu tagasi võita. Ja selleks peab kõigepealt märkama ja segab, häirib ja et see ei kuulu nagu nagu sünnituse kui protsessi juurde, kuidas see hormonaalset mõjutab ja ta mõjutabki hormonaalset ka, et tore, et sa küsisid, et sünnituse hormoonid on ju hüpo, füüsi, tagasagara hormoonid, need on seal kõige sügavama saju sellest nii-öelda rektiili või roomaja ajus tulevad need hormoonid, mis sünnitust edasi viivad. Ja kui sa vaatad ekraani, siis see valgus sõltumata isegi sellest, milline sisu sellel selles keskkonnas on. Mida sa jälgid, et juba see iseenesest lülitab sisse ajukoore ja ajukoore, üks rolle on kontrollida seda sügavamat, aju osa. Nii et tegelikult, kui me vaatame ekraani, kui me mõtleme numbrites, siis see juba segab, häirib sünnitamist, et see Ma ei kuule sünnituse juurde, et perekoolis ma ütlen ka, et, et kuid peate oluliseks lugude vahesid muutaja mõnel sünnituse perioodil, see on oluline sellel silma peal pidada, siis on kindlasti abistaja või toetaja isiku roll, et see ei ole kindlasti sünnitaja ülesanne, kella vaadata. X rootsi ämmaemand, tule ta nimi meelde, on öelnud, et, et kell on võib-olla see aparaat, mis kõige rohkem on mõjutanud seda, kuidas sünnitused kulgevad tänapäeva maailmas. Et me võime mõelda, et millised, millised aparaadid kõik sünnitusabi, tänud, aga kell on see, millel me kogu aeg hoiame silma peal ja mis mõjutab kõiki neid otsuseid ja protsesse, mis sünnitusel toimuvad. Et me tahame kuidagi mahtuda raamidesse, olla need niinimetatud normaalsed keskmised sünnitajad ja see toob kaasa väga palju selliseid sekkumisi, mis võiks tegelikult ära jääda, kui me nagu arvestasime sellega, et iga inimene on isik ja just selline nagu ta on oma ainulaadse individuaalsusega, et et selle aine ju sünnitab nii, nagu ta parasjagu oma eluhetkes on just nimelt, et mis seal ütleme, sünnituse ajal ei ole võimalik seda kõike välja lülitada või, või teisele poole piirajat. Et see tuleb ikkagi selle kõigega koos, mis sinu elus parasjagu toimub, sellesse protsessi. Ja sünnitus ei paranda kõiki neid vigasid, mis on teie suhetes, kui te tulete sünnitama väidete, tulete kõigi nende oma probleemide ja, ja rõõm, ega ka mitte siis ainult probleemidega. Et kõige sellega, mis teie elus parasjagu andadeleti, sünnitus ka, aga see koorem, see ei, ei pruugi ju sünnitust kuidagi dramaatiliselt häirida, ta lihtsalt võib-olla määrab mingisugused tempod ja kas toetab või töötab vastu. Et ka lapsel on ikka oma plaan et kui tema on otsustanud sündima hakata, siis ta siis ta sünnib, aga kas ta sünnib läbi pehmuse või või tuleb nagu läbi halli kivi. Et sellest, see sõltub kellestki väga loomulik saab sünd alla ühe seal ja et ikka on võimalik jõuda selle selle sünni juures selleni, mis toimib, aga et see ei ole alati ühtviisi nagu lihtne. Kuulame muusikat. Ingrid, sa valisid tänaseks pala, kas naised köögis laulu elutants, miks? Sellepärast et ta on elust enesest, sellest, milline on üks naise argipäev ja kuidas me sellega toime tuleme. Et kindlasti ei puuduta see ainult sünnitust ja ainult väikeste laste emasid, vaid üleüldse meid, naisi. Ja need on, kõik võib miili Bentodifebriin. Ja sina pead olema erakond ja kell seitse 40 liin. Kreekale patsiendi poisile krigiseb nõu. Egaa oligi kõik, läksin riideid, 40. Kui koosolek ära on talutud rull ja sukeldud mõnuga mäki, mõtled, et täna läks valutult mul, kui telefon heliseb. Kui lapsel on palavik, nüütakse Delosse 39, kaks. Viige ta koju EMOsse, sest hirmsasti oksendab. Miks sellel koogil muna sees ja salat on segatud meega? Tegin puust ja punaseks. Tänasest olen ma meiliga 1000 kraadiga ja sisendada endale veel puid õigetidelko praadima. Kui seni on olnud vaid ka naine, ma olen siin pidanud plaane, vajame natukesest. Koos sõidame emale maale, ta hirmsasti armastab puhtlus, aitame kloppida, vaipasid jaburaid saab laduda riita. Tore Jon küürida aitasid jahimisel heina niita. Ennem kehvi. Mina olen saatejuht Merle Liivak ja mul on külas ämmaemand Ingrid ka küla ning sinitoetaja on pool. On, palun ava. Kuidas sünnib sünnituse ajal ka ema? Iga sünnitus on natukene erinev, nii nagu iga laps on erinev ja noh, me võimegi rääkida sellest, et milline on nagu ema teekond selle sünnituse ajal aga tuleb meeles pidada, et see on tegelikult sümbioos koos lapsega. Näiteks minu enda teine sünnitus oli väga hea näide sellest, kus minul oli mingisugune kujutlus sellest protsessist, aga, aga minu tütar tuli nii jõuliselt ja tublilt, et ma ei saanud seda kuidagi kallutada ega liigutada. Et see oli tema teekond samamoodi. Aga igal juhul see tunne, kui, kui naine selle lapse ükskord oma rinnale saab ja need pisarad hakkavad põskedele voolama, siis see on, see on unustamatu moment ja, ja sellel hetkel justkui see kõik saab reaalsuseks, et see laps on nüüd kohal. Sünnitus on igal juhul elumuutev moment, et, et võib-olla ühiskonnas räägitakse ka justkui sellisest, et laps sünnib ja nüüd ta peab kohanema meie elu rutiiniga ja midagi ei muutu ja ma käin tööl edasi ja kõik, et tegelikult lapse tulemine on ikkagi väga-väga eriline ja see muudab tegelikult kõike, et ja naise või emana on nagu oluline kindlasti seda hetke pühitseda enda jaoks ja võtta see aeg võtta see sünnitusjärgne aeg samamoodi, et selle lapsega koos olla. Ja miks on ka see oluline tänapäeval meie saame õnneks kogeda seda, et sünnitusmajas tõstetakse see laps enamasti ema rinna peale või vahel ka isa isa rinna peale. Kas see sünnitusjärgne nii-öelda turvatunde tekkimine, sideme tekkimine on väga oluline kõikideks järgmisteks päevadeks või isegi aastateks? Et nii minu kui ka Ingridi sünnituse kogemus, meie põlvkonnad mõlemad Me oleme ju sündinud nii, et meid võeti sünnitusmajas ema juurest ära päevadeks. Ja tegelikult me võib-olla ei teagi, kuidas täna meie igapäevaelu mõjutab, see turvatunne, mis meil võib olla saamata, jäi sellest ema südamed uksest, kui me ta rinnale oleks saanud. Et see on väga oluline moment. Kas keegi on seda uurinud ka, arvan, et see võiks olla seotud lahutatuse hirmuga, mahajäetuse hirmuga hirmuga, et mind ei armastata, need on kõik nagu otseselt seotud sellega, et et kui ikkagi sellel, sellel väikesel inimesel on teadvus. Ta on inimene, tal on. Et see, et tal ei ole sõnalist mälu, ei tähenda, et ta ei mäletaks neid asju, kindlasti on tal lõhnamälu. Kunagi lugesin sellisest uurimusest, kui need olid vist rotid, et kui rotilt võtta tema vastsündinud pojad ära, siis roti ema tabab lein. Ja ta ei pruugigi neid poegi pärast omaks võtta. Et keegi ju nagu teadlikult, et mõned inimesed seda siiski teevad, ei nuusuta ega maitse oma last. Aga et seda, kuidas emad käituvad oma vastsündinute ka sünnitusjärgselt uuris Frederik lebo jäär 80.-te alguses või oli see 70.-te lõpus, et ta jälgis, kui ema on jäetud oma lapsega üksi, et mida ta temaga teeb. Ja kõik emad nuusutavad oma beebit ja nad puudutavad teda huultega, et me ütleme, et me tegime oma lapsele pea peale mu siia ka, tegelikult jääb meelde see oma lapse lõhn ja maitse. Et sa tunned, et oma lapse kõigi teiste laste hulgast ära ja see sidemes tekib noh, tegelikult on selle selle suhte aluseks mõelda avalik lähenemiselt, kui mõelda seda, et, et meie ise oleme oma vanemate juurest ema juurest ära võetud, isalt loomulikult kohtasime siis, kui koju jõudsime. Et aga ema juurde ka mina tean, et mind viidi kaks päeva pärast sündimist alles, et kui pikk kaheksa on, et kui sa lihtsalt vastsündinuna seal pikutasid ja ei teadnud, et me olime emaga koos selles protsessis, et ta kisendas ja ei tea, mis temast sai, et mina olen, ma olen elus. Aga kas ema, mis temaga juhtus, miks mind maha jäeti, mida ma valesti tegin? Et noh, ma ei tea, loomulikult Ta ei vastsündinu sõnasta neid asju nii, aga ma arvan, et see, see baasvajadus, armastuse, hoituse läheduse järgi on kõigil kõigel elaval ja avaldab igalühel siis omamoodi absoluutselt. Võib-olla see kaitseb meid isegi, et me ei saa seda päris nagu täpselt mõõta. Ei saa teada, mis tunne see oli, aga kui me teame, et see on oluline, siis ma saan parandada lastele Polavuda põlvede näol kõigile, keda, keda on võimalik veel puudutada, ei mõjutada, et nad jääks, kui oluline see on? Mingisugust mind kurvastas just üks lugu, mis, eks ema minuga jagased ta võttiski minuga ühendust, et ma toetaks tema ees ootavat sünnitust ja ja kui ta siis hakkas mulle rääkima seda oma esimese sünnituse lugu, siis ta ütles, et ma aasta aega pärast seda sünnitust iga öö mõtlesin. Sellepärast noh, palju asju juhtus, aga üks nendest oli ka see, et ta laps võeti tema juurest ära ja ta isegi ei näinud teda hetkeks. Ja kui see laps siis talle toodi hiljem, siis ta ütles, et mul ei tunne, et ma ei tea, kas see on minule ja see ärevus ja hirm, mis temas nagu tekkis sel hetkel, et tal ei olnud võimalus seda sidet oma lapsega tekitada. Et mind väga kurvastas, et ka täna peavad emad nagu tundma sellist tunnet. Ja ta ütles, et, et tal oli selline tunne nagu tahaks nõukogude liidus sünnitanud, et ma lihtsalt tahaks, emad ei peaks enam sellist tunnet tundma täna. Kas oli loomulik sünnitus või see oli, see läks lõpuks keisrilõikeks seal noh, selles mõttes loomulikult seal oli see, et operatsioon oli ja, ja siis see laps võeti ja tõsteti eemale, aga ta ütles, et ta küsis ja tegelikult ei olnud meditsiinilist põhjust, miks see laps pidi noh, nii kiiresti ära viidama, et ei oleks võinud talle hetkeks seda last nagu tuua näha. Et tegelikult tänapäeval ikkagi ju sünnitusmajades on võimalik seda korraldada temaga keisrilõike puhul näeb seda beebit, eriti kui tal ei ole mingit tõsist meditsiinilist probleemi, et et võiks nagu paluda seda, kui vähegi võimalik seda teha. Näiteks seda väärtustatakse tegelikult, et et, et mitte mingisuguseid takistusi selle tegemiseks ei ole ja sünnitusmajade selline ametlik suhtumine on, et see on oluline, see on tähtis, et seda peaks tegema, aga tõenäoliselt mingites kiiretes elu-olu olukordades lihtsalt ei väärtustata vei tähtsustada, seda piisavalt. Mõeldakse, et noh, mis seal ikka, et mis tal seal seal poodiski häda on lambi all soojas. Et tegelikult ikkagi iga inimene vajab seda, seda isiklikku puudutust, kas mingid mingid võimalused, kasiino, et mul oli põhjust sattuda intensiivpalatisse eelmisel sügisel ja ma nägin seal kõrvalpalatis väga paljusid vastsündinud, et täiesti üksi oma väikses inkubaatoris oma elu elamas? Mul oli seda väga raske näha, ma sain aru, et seal on nagu mingid selgelt põhjused, miks see nii on, aga kas see peab nii olema, kas on mingeid näiteid maailmast? Et ka ütleme, rasketes olukordades on võimalik prioriteediks seada seda ema ja laps, vastsündinu saavad koos olla. Et seda nimetatakse känguru hoolduseks esimesel võimalusel hakataksegi seda pakkuma juhul kui muidugi ka ema või isa selleks valmis on. Et see on väga-väga oluline lapse arengu ja tervise ja paranemise seisukohast. Kirja tehaksegi esimesel võimalusel. Et laps antakse paljalt ema isa paljale rinnale, et ta saaks olla nahk-naha kontaktis, tunda seda nii-öelda elusat soojust ja oma pereliikme lähedust ja hoolt ja armastust. Ta on olemas spetsiaalsed känguruhoolduse, need sellised nagu kotid ei tegid millega, millega neid enneaegseid beebisid hoitakse ema või isa või mõne teise pereliikme, siis, kes, kes parasjagu on valmis oma lähedust pakkuma Rinal. Põhimõtteliselt on võimalik siis enneaegselt sündinud last mingist hetkest alates ei pea kogu aeg vastas, küsimus on selles, et kas ja kui hästi ta tuleb ise hingamisega toime. Et sellest, sellest sõltub see, kas, kas ja millal ta saab, et kui tal on selline Dukenede vajab sellist väikese rõhu all sissehingamist, et siis juba ta sinna ema rinnale ema kõhu peal aga pannakse. Kas Eestis teatakse, seda rakendatakse ja et need beebid, kes üksinda on, et nad on ikkagi mingi põhjusega, et et alati, kui on võimalik, et siis ja kõik mõlemat, Tallinna sünnitusmajade hiljuti tegid oma majja juurde selle enneaegsete peretoad, kus, kus siis vanemad saavad ise lapse eest hoolitsemisest osaleda, siis ka, kui nad on alles nii, nii väikesed ja nii abitud, et nad vajavad aparaatide tuge, et elus püsida. Aga tuleme selle sünnihetke juurde tagasi. Kuidas tavaliselt esmasünnitanud naised kirjeldavad oma lapse sündi. Tegelikult need on kaks ise lugu, mis, mis tuleb see Need emotsioonid, mis on vahetud ja need, mis jäävad pärast. Aga sünd on kahtlemata selline selline sündmus, mis jääb kogu eluks. Et ka päris vanad naised üle seitsmekümnesed üle kaheksakümnesed, kui kuulevad, et ma olen ämmaemand, hakkavad mulle rääkima seda, kuidas nende sünnitused läksid. Öeldakse ikka, et meestel on need nii-öelda sõjaväelood. Ja naistel on need sünnitamise lood mida räägitakse, ja, ja see, mis meelde jääb, on see Needsamad, need lõhnad, emotsioonid, see, kuidas keegi vaatas, mida öeldi, millise pilguga kuidas puudutati. Et see paneb Ta suure vastutuse tegelikult nendele inimestele, kes sünnituse juures on, et see kujund, et selle esimese hetke mälestuse, selle pildi, mis on, mis on seotud, et sünni- ja sünnitusega selle naise jaoks kogu eluks. Et sünnitusega seotud mälestused võivadki olla nii väga sellised positiivset kui tohutult negatiivsed, sest et et selliseid haiget saanud naisi, kes ka järgmise 10 aasta jooksul ei söanda mõelda uue raseduse sünnituse peale, sest nad ei ole veel eelmisest paranenud hingeliselt. Et neid lugusid on ka ja võib-olla, et mina lihtsalt kuulen neid rohkem, sest et ma olen üks vähestest hämarandadest, kes pakub seda võimalust tulla eelmise sünnituse lugu arutama. Juhul, kui sellest on jäänud selliseid küsimusi ja valusaid haavu, mis ei taha aja jooksul iseenesest paraneda. Ega võib-olla kuulen neid lugusid lihtsalt rohkem. Ja äkki mul on mingi ebaproportsionaalne selline mulje jäänud sellest, et neid lugusid on palju, sest et enamasti ju siin on positiivne kogemus. Aga ka see, et sünni juures eeldatakse ja oodatakse, et see peaks olema positiivne. Peaks olema rõõmus sündmus. Ka see on võib-olla üks selliseid asju, mis teeb keeruliseks raskeks selle tegelikkuse aktsepteerimise või eluga edasi minemise sellest hetkest, kui sa tunned, et, et aga ma ei olegi rõõmus, et ma olen haiget saanud, olen hoopis kurb. Ja ma ei tea, kuidas siit edasi minna ja see puudutab nii naisi kui mehi. Millest tuleb see vahe, et ma olen kuulnud, et mõned naised tunnevad kohe tohutult armastuse sööstuga, nad näevad oma vastsündinud beebit ja teised ütlevad, et ma ei tea, mul on segadus. Ma, ma alles kohanen temaga natuke rohkem krimpsus, võib-olla kui ma nagu eeldasin. Tema peakuju on natuke teistsugune kui reklaampiltidel. Millest see vahe võib sisse tulla? Ma arvan, et üks on kindlasti see, millest see erinevus võib tekkida, et hormoonid naise kehast. Et kui nii-öelda naise sünnitus saab kulgeda loomulikul moel ja tema enda keha toodab neid endorfiine ja oksütotsiini heaolu, armastuse hormoonid, siis need on ka needsamad hormoonid, mis reguleerivad seda sidet lapsega ja ka piimatootmist, et need on kõik selline mõnus terviklik kompott nii-öelda. Aga kui sinna protsessi juba sekkuda näiteks sünteetiliste hormoonidega sünteetilise oksütotsiini ka siis see pärsib naise enda kehas selle oksütotsiini nii-öelda tootmist ja naise keha läheb aega, enne kui uuesti see protsess nagu käima läheb. Et see võib olla üks põhjus, miks võib tekkida selline mingi periood sinna vahele, kus naine tunneb, et ta täpselt ei, ei saa aru, mis on see side lapsega, aga. Võib olla üks põhjus, miks segadus tekib, aga, aga paljud sünnitused toimuvad ka nii. Nende, see nii-öelda juhtiv hormoon on hoopis neerupealise hormoonid, adrenaliin ennekõike. Alati kui sünnitus on hirmutav kogemus, kui sünnitus tekitab segadust, kui sünnitusel keelatakse, käsitakse, käsutatakse, ei arvestata naise häbelikkusega tema privaatsuse sooviga. Siis need muljed või see kogemus, mis ennituselt saadakse, ei pruugi olla üldse selline, nagu nagu meie siin kolmekesi loodame või tahaksime, et naistel oleks. Et tegelikult ei sõltu nii palju sellest, kas sünnitus oli pikk. Kas ta oli kuidagi keeruline, et kas ma tulin tuhudega hästi toime, et kas mul õnnestus neist nii-öelda läbi hingata või nad tegid mulle palju haiget, see kõik ei puutu asjasse üldse. Sellepärast et ta on sinu sünnitus oli ju ka pike raske tegelikult ja sa ütled, et sa olid valmis seda kohe uuesti ette võtma. Need pered, kellega ma olen sünnituseks ettevalmistust kuus protsessina läbi teinud, kindlasti teavad seda minu ütlemist, et et sünnitus võib olla raske selles mõttes raske, nagu on maratoni jooksmine raske või nagu on mäe tippu jõudmine raske. Et maratonijooksja, võib-olla ka nii läbi, et ta oksendab, kurnata, sest et tal tulevad pärast varbaküüned maha ja ta ütleb ikka vau. Kui äge oli, hakkab kohe uueks valmistuma. Et sünnitusega võib olla samamoodi sõltumata sellest, kui pikk või raske sünnitus oli, kui väsinud saga olid. Et, et see, kas, kas sünnitusest jääb hea või, või raske mälestus tuleneb ennekõike sellest, kas naise vajadusi on aetud arvesse, kas tema soovidega tema, sellesama loo loomuliku häbelikkusega on arvestatud või ei ole arvestatud. Kas naine tajub, et teda on kuritarvitatud, tema kehale on liiga tehtud tema arusaamistest on üle sõidetud. Et need on sellised asjad, mille me ütleme, et oi ei, me ei saa nagu sellist sünnitusabi pakkuda. Et see eeldaks ikka väga individuaalset suhtumist ja ja väga sellist, noh, nii-öelda disainteenust siis, kui me räägime sellest, et meil on, et meil on teenused, need, mida me, mida me meditsiinis pakume. Aga miks me ei saa, meil sünnib Eestis nii vähe. Ja me räägime, iga lapp ja iga pere on oluline. Ja selline naine, kes saab sellise valusa kogemuse ei taha ja uuesti sünnitada, ei loe see, et, et ma ei tea, et pärast järgmist last tõuseks tema, tema emapalk ja et sünnitoetused on suuremad. See ei aita, kui see kogemise palus sünnitusest. Et me, et me tegelikult saaksime paremini, see oleks võimalik. Kas selles olukorras, kus me rääkisime, Ta on domineerinud mingi muu hormoon sünnituse ajal, kas see võib mõjutada imetamist, et kuidas sellega hakkama saadakse alguses, sest imetamine ju järgneb või, või kasvab välja sellest lapse sünnist. Et mis ei ole mingi eraldi protsess, et, et nad on omavahel seotud ka valulikkus ja, aga ka see, et vaata, laps, võta valesti rinda ja teha emale väga haiget. Aga, aga see, kas ja kuidas see protsess edasi läheb, et see ei sõltu sellest, et laps esimest korda valusasti rinda võttis. Et seal on nagu nii paljud muud asjad mängus, kas ema saapa järgmise sünni järel või ajal positiivsemalt sündida uuesti? Kui esimesel sünnitusel naine naisest sünnibki ema ja mehesseni PISA siis teise sünnituse ajal Need rollid uuesti mängitakse ümber, et sellest ühe lapse emast sünnib kahe lapse ema, ühe lapse isast sünnib kahe lapse isa. Sellest ainsast lapsest peres sünnib suur õde või vend. Et tegelikult kõik inimesed selles peres sünnivad uuesti ümber, kui sünnib uus laps ja selle uue sünnitusega on võimalik ka seda lugu muuta ja ümber kirjutada, kuidas naine suhtub endasse oma kehasse oma võimesse, tulla toime asjadega. Et need on, need on vägagi seotud sellega, kuidas sünnitus läheb, et ei ole nii. Noh, ma olengi kehva sünnitaja või et mul läheb alati nii, et see ei ole nii, et ei pea nii jääma, et kõike on võimalik parandada ja järgmine kord paremini teha. Ka keisrilõige võib olla väga teadlik valik ja, ja rahuldustpakkuv otsus, et ei ole nii, et, et kui tuleb keiser, et siis on sünnitus ebaõnnestunud, kaugel sellest eesmärk ei ole ju saada nagu väga rahuldustpakkuv, orgastiline kogemus, sünnitusest eesmärk on ikkagi Meie sünnitama naised sünnitama, sellepärast et me, et me armastame seda last juba juba siis, kui teda ootame ja me tahame temaga kokku saada. Et see, milline see tee on, mis lapse sünni juurde viiv ja on tore, kui me saame talle pakkuda seda loomulikku algust ja ja hormoonid kõike seda seda protsessi toetamas, aga see ei ole alati võimalik. Seal on võimalik arvestada naisega, pakkuda talle piisaval hulgal infot, et ta saaks ise oma valikud teha ja tunda. Et ma olen nagu teinud parima võimaliku valiku, mis selles olukorras teha sai. Ja seda just meie sünnitoetajatele ka nii-öelda, et see ongi põhimõtteliselt meie töö. Et päris tihti on niimoodi, et naised pöörduvad just selle teise sünnitusega sünnitoetajate poole, et nagu sa ise alguses ütlesid, et esimesele sünnitusele minnakse justkui, eks ole, ja ja nii-öelda usaldatakse kogu seda süsteemi. Ja siis teise sünnitusega hakatakse mõtlema juba rohkem, et mis ma nüüd siis on teistmoodi teha. Et meie sünnitoetajatele ka Me aitame perel ette valmistada selleks patiivselt sünnituse ajal ka lihtsalt me oleme selline neutraalne lisajõud seal sünnitusel, et nii tavaliselt siis see pereliige, kes on toeks sünnitusel ja naine ise, nad on selles protsessis emotsionaalselt sees, nad on seotud selle kõigega, aga meie oleme lihtsalt selline nagu turvaline kõrvalseisja, kes nii-öelda aitab meelde tuletada, et noh, mäletad, et me nüüd rääkisime raseduse ajal sellest, et nüüd on sul siin selline näiteks sünnitusfaas, räägime nendest etappidest või nagu kaasame seda naist, seda tugiisikut, sellesse protsessi ja, ja see ongi selline nagu turvalise ruumi loomine, mis tihtipeale siis aitab naisel seda sünnitust teistmoodi kogeda. Ja, ja see ei pea tingimata olema teine sünnitused. Te ei pea ootama teist sünnitust sünnitoetust. Tere ka minu jaoks sünnitoetaja nagu teie juht, kes teab, kes tunneb seda maastikku kui just nii palju, et ta oskab selle pereselt turvaliselt läbi talutada ka nende raskete kohtade pealt, kus kõlab võib-olla tegema ebamugavaid asju. Et kui võtta nagu nagu maastikuga võrdlust, et neid soomilkaid läbi maja nende mägede otsa ronima või neid rahnasid ületama. Et sünnitusel ei lähe kõik alati kergesti. Sünnitoetaja on. On see teejuht, kes aitab nendest kohtadest läbi tulla, nii et sa võiksid pärast tunda uhkust, et oli jah raske, aga sain hakkama, me tegime selle ära. Tagemmemad. Vaata, et maailm on talle natukene teistsugune roll, et ämmaemanda tihtipeale võtavad sünnitoetust rolli endale. Kui see koht on nii-öelda selles tiimis vaba. Et aga, aga ämmaemand tegelikult Ta on ju ikkagi tervishoiutöötaja, tal on omad ülesanded ja, ja omavastutus sünnituse juures jälgida, et sünnitus oleks turvaline. See on kõige olulisem ämmaemanda töö. Sa käid kodus sind vastu võtmas, kui turvaline on kodus sünnitada? Kodus sünnitada on sama turvaline või isegi turvalisem kui sünnitusmajas, kui selleks on, on eeldused, tõi tingimused täidetud ja need on ema terve. Et rasedus on hästi kulgenud. Et kodu ei asu lähimas sünnitusosakonnast liiga kaugemal, sest et üleüldse kodusünnitusega seotud riskid ongi ju peamiselt seotud sellega, et kui tekib mingi ohtlik olukord ja alati me loodame, et neid olukordi ei teki ja see risk, et võib tekkida, on hästi kulgenud raseduse madala riskiga sünnituse juures väike aga alati sünnitusel võib juhtuda, sünnitusega on nagu loodusega, et seal seal seal seal asjad juhtuvad. Et, et siis see tõesti see sünnitusmaja oleks nii lähedale, et siin oleks võimalik jõuda, kui, kui, kui, kui häda käes või kui probleemi märgatakse kodus muidugi probleeme lihtne märgata. Sest et ma olen pere juures külaline, ma olen nende territooriumil ja kõik, mida ma teen kõigeks, ma pean küsima luba ja mul ei olegi seal muud teha, kui olla sünnitaja jaoks olemas, olla temaga koos nii-öelda ühes hingata. Ja kui sa oled nagu kogu aeg koos ja seda seda sidet ei katkesta vahepeal siis märkad ka varem seda, seda, seda häda tekkimas või seda kõrvalekallet, et kogunemas, et ei jää selle päris viimase hetke peale, et avastad, kui ta juba käes on, siis on tõesti hilja reageerida. Mis meil praegu siis tänapäeval igale põhimõtteliselt ma saan ju võtta kaasa kõik need teadmised, mis meil 21. sajandil sünnitusest olemas on. Ega ma neid ei jäta ukse taha, et me ei lähe nagu 100 aastat tagasi sünnitati samasuguse teadmiste kogemuste pagasiga, et kõik see, mida enam-vähem siis teadsid ämmaemandat pluss see, mida praegu teatakse sünni kohta. Pluss oma väike sünnitusmaja ratastel kohvriga kaasas, kus kõik kõik vajalik olemas on lihtsalt natukene väiksemas koguses kui sünnitustoa kappides. Et kodussünnitus ei ole hull mõte. Et suurte arvude uuringud, et me Eestis ei saa oma 60 sünniga planeeritud kodusünnitusega aastas mingisuguseid kaugeleminevaid järeldusi teha, et asjad ongi nii nii hästi või nii halvasti, nagu meie statistikast paistab, aga nendes riikides, kus ikkagi on tuhandeid kodusünnitusi aastas ja kus saab teha järeldusi, kas sünnitus on turvaline või mitte tuleb nentida, et kodus on turvaline sünnitada. Et Suurbritannias ämmaemand informeerima naist sellest, et kui tema rasedus on hästi kulgenud ja ta ise terve, et siis ta võiks mõelda selle peale sünnitada kodus või sünnituskeskuses ja mitte minna suurde sünnitusmajja. Sest kodus sünnitades või sünnituskeskuses ämmaemanduskeskuses sünnitades on tema ja beebi tõenäoliselt tervemad pärast sünnitust suures haiglas sünnitades. Et nii on sellekohased infovoldikud, ämmaemanda, vastuvõtus ja ooteruumis Suurbritannias, Nendes ämmaemanduskeskustes laudade peal, et kõik naised teaksid, et neil on see võimalus valida kodusünnitus. Kuidas sa ise hindad, kuidas sünnib? Nagu vaimses plaanis ema teisiti kodus? See on selline pehme kulgemine, et seal ei ole neid, selliseid järske üleminekuid, neid trepiastmeid, et sa ei astu oma sellest isiklikust süsteemist vahepeal välja, et siis tulla uuenenud või teistsugusena tagasi ja proovida ennast sinna uuesti nagu kuidagi paika sättida sellesse süsteemi, vaid sa oledki kogu aeg selles omas koduses keskkonnas, et sa ei lähegi sealt vahepeal ära. Et kõik see, mis sellel päeval kodus toimuks, toimub nagunii. Ja lihtsalt vahepeal sünnib ka beebi, et see ei ole mitte nagu jutustus sellest, kuidas vanasti naine põllu vahel ära sünnitas. Pärast sünnitamist edasi tegi, et tänapäeva naistel on teistsugused tööd ja tegemised, aga Ta sünnitus saab olla orgaaniline osa sellest igapäevaelust ja, ja neid suuri, selliseid jõnkse seal selles üleminekus ei, ei tule sisse. Selles mõttes on kodussünnitusega lihtne, aga ka keeruline, sest ka kõik halvad asjad, mis juhtusid, et need ei jää sünnitusmaja ukse taha maha vaided, sa eladki edasi selles sünnitustoas kõigi nende muljete ja kogemustega, mis sulle sünnitusest jäid. Naine peab kindel olema, et kui ta selle valige, see peab tulema nagu väga sügavalt, et naise enda seest ja olema tema isiklik veendumus, et mina arvan, et kedagi ei saa nagu kihutada või õhutada kodus sünnitama, loomulikult kodus sünnitada ainult siis, kui kõhusan, eks beebi, kui ta on pea allapoole. Ja meie naised ju on iga aastaga pisut pisut vanemad, keskmiselt aha lapsi sünnitades. Et elu jooksul tavaliselt siis koguneb ka kroonilisi haigusi, et neid ka siis ei tohiks olla. Lisaks sellele, et eelmine sünnitus on hästi läinud ja see rasedus on hästi läinud. Kui, kui nüüd rääkida veel sellest sünnituse koha nagu valimisest või sellest, ma ise olen lihtsalt mõelnud selle üle ka, et et me hästi palju inimestena tegelikult õpimegi läbi lugude, mida me kuuleme teistelt või siis läbi lugude, mida me näeme oma silmade ees ja tänapäeval paratamatult on väga palju filme, seriaale, telekas kujutatakse sünnituste ühel väga kindlal moel ma ei ole näinud, et seda väga palju kalduks kõrvale ja, ja isegi meie kallis tõe ja õiguse film, kus meie Krõõt sünnib, ütles, et noh, tegelikult see oli lihtsalt tänapäeva sünnituse portree pandud 100 aastat tagasi aega. Et ajalooliselt ikkagi naised sünnitasid õlgede peal mittevalgete linade vahel oma voodis ja nad olid seal ikkagi käpuli või küki leigus, nad said selle lapse ise vastu võtta. Tegelikult. Me peaksime nagu väga hoolega mõtlema sellele, et mis lugusid me vaatame läbi oma silmade, mis Lugusime läbi oma kõrvade kuuleme, et võib-olla see kodusünnitus tundub ka selline hirmutav asi, sest et see visuaal, mis meile lihtsalt silme ette on pandud sünnitusest, on selline noh, Hollywoodi režissöörid, mehed vaatavad, eks ole, sünnitust kõrvalt ja siis neile tundub see selline meeletu kiirustamine ja karjumine ja siis nad vändavad neid filme, selliseid, et pigem kuulatagi otsida üles ka neid positiivseid lugusid ja lasta endale selline teistmoodi pilt silme, et luua, kus naine ongi, saab hakkama sellega ja, ja juhib oma keha nii öelda. Et Maailma Tervishoiuorganisatsioon tegelikult Ta on toonud välja need asjad, mis sünnitusele mõjuvad hästi positiivselt mida võib-olla kasutatakse valesti, kas valel ajal või valel ajal ja mida ta peaks üldse sünnituse juures kasutama. Aga nendest viimastest ma ei taha praegu rääkida. Ja nende soodsate või positiivsete asjade juures on ka erinevate kategooriate soovitused. A-kategooria soovitused on siis need kõige kangemad, mis on nagu kõige suurema tõenduspõhisus, aga et see on hea ja ja mõjub sünnitusele hästi, mõjub naisele ja perele ja, ja sellele kõigele järgnevale hästi. A-kategooria soovitused on naisele anda õigus valida sünnitamise kohta ja valida inimesi sünnituse juurde. Et need on väga-väga tähtsad asjad. Ja kui me räägime, kodusünnitus, on väga väheste inimeste valik, et Eestis umbes 0,5 protsenti naistest sünnitab kodus. Et 99,5 protsenti naistest sünnitab sünnitusmajas siis sünnitusmaja piires on ka ju võimalik valida. Et me saame kõigepealt valida, millises sünnitusmajas sünnitama ja kui me oleme valinud välja selle sünnitusmaja, mis meile kõige turvalisemalt mõjub. Kus ma tunnen ennast kõige paremini, saab proovida. Ma kindlasti julgustan proovima käima seal kohapeal hetkel sa ei ole käinud kellelgi külased, siis kasuta seda, seda, seda võimalust, et tehakse maja tutvustavaid linke. Ja kui sa lähed sünnitama ja on mitu vaba tuba, siis palu avada nende tubade uksed, et leida ülesruumist, tundub kutsuvam ja turvalisem. Ja isegi kui on see üksainus tuba siis vaata selles toas selle pilguga ringi, et milline see koht oleks, kus ma tunnen ennast kõige paremini. Kas ma tahaksin olla võõraste pilkude eest kaitstud? Et kas ma soovin võib-olla no jäätud aknalauale või panna mati põrandale? Ta sai sünnitusvoodi keset tuba ei ole ju ainus koht, kus sünnitada, kui ma sünnitan sünnitusmajas, et need valikuvabadus, et selle sündi sünnitamise koha suhtes ja nende inimeste suhtes on tähtsad ja olulised Siin on väga paslik võrdlus tuua, mida ma olen peredele toonud, et tänapäeval nii-öelda ja see laste sündimine on sama haruldane kui pulmade tegemine, et, et samamoodi nagu sa almistuksid oma pulmaks, valmistuda sünnituseks, et käi vaatamas seda kohta, vali need parimad professionaalid enda kõrvale ja investeeri sellesse rahaliselt ajaliselt. Et see kogemus jääb saatma sind kogu eluks ja võttagi see eraämmaemand, kes sinuga algusest lõpuni võtta, see sünnitoetaja enda kõrvale teise kogemus selliseks, et et sa mäletad seda nagu positiivses mõttes läbi elu. Mida on ilus kaasa hõigata peagi sünnitama minevale tulevasele emale? Ei, nii ma ei oskagi öelda, kas sina oskaks kohe öelda, et mida sa kaasa soovitad sellisele naisele, kes on varsti sünnitama minemas? Soovitangi seda, et sööja ju tunnen ennast mõnusalt, pane telefon käest ära, luba ennast toetada, võtta vastuse, et need inimesed on sinu jaoks olemas tassinud, sülitatakse, ümardatakse, kummardatakse, et mulle väga meeldib Liinamäe käskini tsitaat, et kui naine ei näe sünnitusel välja nagu kuninganna, siis tehakse midagi valesti. Et luba ennast kohelda nagu kuninganna ja seal oli kõik väga hästi öeldud ja täiesti asjakohased on sellised praktilised soovitused. Et selleks, et stressihormoonid oleksid juhtivat sünnituse juures, piisab ka ainuüksi sellest, et sünnitaja meil näljane. Et ei olegi midagi rohkemat vaja, kui inimene on väsinud, näljane, natuke hirmul. Et sellest juba piisab, et need armastuse ja lähedussuhte ja pesapunumise hormoonid ei, ei oleks juhtivad hormoonid sünnitusel. Suur aitäh. Head Ingrit ja Ain, aitäh mõista aitamast ja jõudu selles ilusas töös ja muidugi ka kaunist emadepäeva ja kaunist emadepäeva kõigile emadele. Sa oled suurepärane ema, ära unusta seda. Aitäh sulle, armas kuulaja. Sa kuulasid peresaadet. Mina olen Merle Liivak, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate saatejuht. Pere saatele võib kirjutada aadressil peresaade RT. Saadet saab igal hetkel vikerraadiost järele kuulata. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval kell seitse.