Kui akadeemia esimene number 1989. aasta aprillis ilmus, oli see sinise kaanega ning formaadi poolest samasugune selle kuu alguses trükist tulnud värske numbriga. Siiski on ajakirja peatoimetaja Toomas Kiho sõnul mööda lennanud aastat kaasa toonud muutusi nii akadeemia väljanägemises kui veidike ka sisu osas. Shift oli natuke teistsugune, ladu oli hõredam, kui on nüüd juba aastaid olnud, sest tahame mahutada rohkem teksti numbri sisse ja tema paber on kindlasti nüüd vaadates koltunud, ma küllalt oli juba siiski siiski viletsam. Aga põhimõtetes, mida, mis laadi käsikirju ootame, avaldame nendes alusprintsiipides olulise muudatuse, ei ole ikke püüame üldarusaadavalt keerulistest teemadest kirjutada. Sisu poolest on kõige suurem muutus päris algusaastatega, vahest see, et veel enne, kui vene aegu polnud otsaski 30 aastat tagasi oli üks osa ajakirjast ka see, mis oli taastrükid varem ilmunud tekstid, mis polnud lihtsalt kättesaadavad, et nende avaldamisel ei ole enam ju tänapäeval mõtet, kuivõrd kõik kunagi ilmunud tähtsamad tekstid on kättesaadavad. Seda, kas ja kuidas on digiajastu mõjutamas väärika ajakirja paberil ilmumist, arutletakse täna Eesti Rahva Muuseumis toimuval konverentsil paberil. Ilma Kiho ütleb, et paberväljaannetele hukku kuulutajaid on olnud juba mitmekümne aasta eest, kui näiteks on paberil ilmuv ajakirja eeliseks parem teksti haaramine ja lehitsetavus. Samas anna veemaailma olemasolu tuuri ajakirjale võimaluse jõuda suurema lugejaskonna Ani. Millised on aga need inimesed, kellele akadeemia suudab lugemisnaudingut pakkuda? Selle kohta koostati Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas siin aastapäevad või juba kaks aastat tagasi ka uuring kultuuriajakirjaga kohta üldse, millised on lugejad ja üllatuslikult? Ta akadeemia ei olnud soovi mitte vanuseliselt kõige vanemate inimeste ajakirja, vaid pigem teiste kultuuriasjade vahel. Torkas pigem silma just sellega, et meid lugesid ka üliõpilased ja võib-olla on põhjus selles, et mõnedki tekstid, see on soovituslikud õppejõudude poolt üliõpilastele, et seetõttu me oleme ka selles vanuserühmas siiski loetavad, kuigi eks see lugemise ja tekstidest arusaamise analüüsimise tendents tundub olevat vähemalt kuklas tundub olevat, et noortel on sõela tõmmet pikemate tekstide vastu vähem kui juba haritud inimestel. Kokkuvõtlikult hindab Kiho akadeemia tervist täitsa kobedaks, kui arvesse võtta kas või seda, et praeguseks on ilmunud 361 numbrid, mis tähendab, et igal kuul 30 aasta jooksul on suutnud akadeemia keerulistest teemadest kirjutada üldarusaadavalt ja lugejaid köitvad.