Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab nüüd reetmade Kõige tähtsam on partner. Nõnda on öelnud see inimene, kelle lastetuppa me täna õhtul läheme. Herta Elvist, kas partner teie elus on alati olnud väga tähtis mitte ainult laval, aga loetelus üldse? Märvenic, et elus üldse? Lävel on ta muidugi väga tähtis vägede. Pikema otsisin Nice või või juhus tõi itena tülit minust nagu targemad. Ma tahtsin teiselt inimeselt saada. Ma olen väga saagiahne inimene vist üldse. Kui ja sõbranna oli minust natukene, kas isegi vanem ei pidanudki olema vanim, aga ta pidi minust natukene teadlikum ja. Ma mäletan ka päris väiksena päris tillukesi, no ma ei tea, kuidas ma peale nii käkkan, tegelikult las ma räägin. Kui näiteks meelde tuleb esimene mälestus iseendast täiesti esimene feno, see oleks väga tore. Jääga huvitav on see, et ma olin kujunud teisi inimesi väga, väga, väga väiksena nad mäletavad, hakkan, mina näiteks ei oska ühtki jutti lõiku või midagi rääkida, ütleme kahe või kolmeaastaselt. Inimene oleks ju seda menetlema hakanud menetlenud, kui ma panin silmad kinni. Minu esimene esimene niisugune mälestus on see, et mamma tapal oli. Ja ma pidin karjamäele viime, õde oli minust kolm aastat vanem, tema lipp, siis, ma julgen lüpsta, ma, ma ei osanud lüpsta, kartsin ma lehma, aga hommikul lehmad, pidin minema piimakarjamaale üks lehm, ega meil rohkem ei olnud meeles Pärnu-Jaagupis väikeses alevis väike majakene, üks lehm ja tihti ka üks hobune oli, aga mitte päris alati, aga oli, oli alati ja südame pidin hommikul kari karja viima ja tuleb, ytlesid mulle mõni nii siilimas. Kukkusin lehmale selja taha, nii teadis täpselt, kus karjamaa on põldudel vahet läksime, ligidal oli karjamaa. Ma kukkusin talle niiviisi taguotsa peale lehmale, seda ma mäletan, ainult et ma ei ulatanud, siis ma pidin tõest ikkagi kolme või neljani, ma küll Väiksena käisin Mäeltsetas, et ma olin nii väike, ma ei ulatanud väravale panema võru pääle ja siis, kui ma sain siin ja vaat seda jama mäletan peaaegu justkui esimest ja siis te tahtsite just, et mis päris esimene, ma ütlen seda ja, ja karjamängudes väike väike niisugune mügerik oli see, minu meelest oli suur mägi juba natukene paarkümmend sentimeetrit kõrgem. Välu, seal olid maasikad kasvasid ja see sinna panin kõrva vastu, näed sealt minu papa ütles, kuuled, kuidas Ameerika elab kõrva vastu maad ja isa ütles sealt, kuuled Ameerikat. See on minu peaaegu nagu justkui esimesed asjad, mida ma hakkasin mäletama. No kuidas Ameerika õlassis? Väga hea küsimus, mis ma sealt kuulsin ka, see on meeles, panin kõrvad vastu maad ja käte, kui kõrv natukene on suletud, siis mingisugune kohi, mitte midagi muud kui kohin ju see pidi siis ameerika kohin olema. Ja siis oligi väga hea tunda, et las nad seal kohisevad seal kaugel, aga meil on palju huvitavam ja. Ja esimesed väikesed mälestused. Minu päta memme ei olnud mingisugused usklikud ilmtingimata, et ma võiksin nii-öelda, aga näed, olid jumalakartlikud, kuidas ma ütleksin seda, et kirikus pühade ajal käidi kirikus ja need eredad mälestused, minu isa oli luterlane, aga ema öeldi nii, et vene usku vene õigeusk. Ja siis need ema kirikus pidin püsti seisma, seal ei olnud toolevat, seda mäletan, ma väsisin seal küllalt ära ja kui oli see Kristuse ülestõusmise pühad ja nii see käsk oli ju seti siis ema hakkama pidin seal olema. Minul meelest olid küllalt rasked, sest ma magasin ema põlve najal püsti seistes ja kui see õpetaja või preester siis ikka minust preester siis õnnistas tähendab seda kiriku realisik õnnistes Systukse suitsu, Läski niiviisi, nii. Ja see suits tuli alati mulle ninasse, see äratas mu seal püsti seistes tukkudes ülesse ja siis, kui ma mäletan ühte niisugust asja, et oot-oot, ma mõtlesin õpet, see on nagu, kui mina suureks saan. Et siis ma lasen suitsuninasse, sa tead, kui ilus ja seal, aga ma pidin selle ära taluma köik isa kirikus ma sain istuda, seal istutakse pinkide peal seal kui lapsel tuligi uni peale, seal magati kõike niiviisi. Ja muud ma ei mäleta midagi, aga minu isa-ema kodus oli see, et kui me pere söögilauda istus, siis mingisugust nagu palvet otseselt ei öeldud, kõva häälega. Aga me pidime käed momendiks kokku panema ennem söömist, isa tegi seda ees ja Makita natuke oli vait, need käed olid tal koos ristilaua peal ja nägu väike Bobin ja huulte Väiendus minuni, nagu oleks ta siis ütelnud aamen. Palvet ma ei kuulnud, nagu lõpituse mina olin, siis hakkasime me sööma jäätseeemmi lõpetajates, ütles ise hääleti, aitäh taevaisale ja pani uuesti ja meiega ikka me ei kõnelenud. Õega järgisid avaid, panime käed kokku, nii ja alati ütles niiviisi, et jumalat tuleb austada ja see nagu ütles kõik, et me pidime ilmtingimata seal midagi muud või ikkagi nii. See nii vaikselt käis ja kuni tänapäevani. Tänan oma jumalat ta vaikselt rääkida. Tähendab, suuri sõnu pole vaja. Ma ei tea, mis nägu, minu jumal, seda ma ei tea. Ja ma tean, et ta on kuskil olemas, ta on mul kukla taga ja ta hoiab mind ja isa ütles. Tausta selle laulu tuleb laulda, jääte tütar ikka isa, ütles tütar. Hoia ennast, siis hoiab ka jumal sind ja tänapäeva nime, nagu elan sellega või see tuleb mulle ikka meelde. Kas isa ja ema olid oma olemuselt ka sellised erinevad inimesed, nii nagu nende kirikud erinevad? Ei ütlekski. Ma ei saanud peaaegu üldse seda vahet, mina lapsena ei tundnud, ema oli õmbleja, isa Rätsep, tööd olid sarnased, tööd olid sarnased ja siis oli ikka viste mõtlemine sarnane. Ja kõrvalteenistuse oli veel see, et kuna meie Pärnu-Jaagupis elasime seltsimaja, siin löödi seltsimehe seltsimaja kõrval oli meie maja Pärnu-Jaagupis ja isa ja ema. Käisid õhtuti, kuid märtrid tulid Pärnust või või Tallinnast, teatrid tulid sinna, siis nad tulid vestibüülis, nad võtsid inimestel rõivaid hoiule. Ma olen lugenud, et ema oli festivali daam. See oli nii tore, nimetas sellel ametil. Ja aga see, mis, nagu see nimetus on tulnud nagu kuskil hiljem, et vot nii vestibüüli ta meeldi meeldima lihtsalt riieke hoidjad, teatririietehoidjad ja teatripisik. Peaaegu. Ma kahtlustan, et algas nagus. Et küll mulle meeldis, et minu meelest oli teatriinimesed need näitlejad minule kuidagiviisi erilised. Nüüd mul ei ole midagi. Me oleme, vaata lihtsad, aga siis olid, lapsena, tahtsin kusagilt nurgast, ma ei läinud lastega koos seda vaatama, et keegi mind segaks või et ma kuskil nurgas tahtsin pliidi ääres istuda kuskil väljaspool ääres. Ja et ma sain oma mõtetega seal näitleja juures olla, siis ma olin küllalt. Ja need olid erilised näitleja, kirikuõpetaja, need olid erilised ja juuksur. Kui ma mängisin ikka, mängisin näitlejais, jäälinad olid ümber, õnnistasin ja preestrit mängisin ikka. Need linad olid ümberemad juba, sa jälle mängid õpetajat või? Mäletan alati seda. Ma tahtsin üksinda omaette olla, nende seltskonnas. Kirikuõpetaja oli väga tähtis nendest lapsepõlveaegsetest kirikus käimisest ja näitleja jälle emaga kaasas. Ema töö juures tulid ja tegid, näitemäng olid erilised inimesed. Juuksur juukseid, selle pärit õde oli minust kolm aastat vanem ja siis oli sel ajal küllalt, kui mina olin juba seitse, kaheksa, siis tema krussitas juukseid ja käis elektrilauk käeketi seal jää seda siis ja siis nad tulid, siis nad olid krussis ja mina siis kammisin, aitasin kammida. Mulle väga meeldis see töö, kui ma juukseid, ma ei oska, muud midagi. Nii väikse lapsena ise ma ei käinud, mul ema lõikas juukseid ju, aga et õde oli vanem ja siis ma kammisin ja ma ütlesin, et see on üks kutse ikka alla miljoni traditsiooniliselt ju väga noorelt jäävad meelde lasteraamatud ja niisugused väikesed nukud. Vaat huvitav. Ma lugesin väga raskeid raamatuid ja ma ei oska selgeks teha, miks nüüd hoopiski mitte. Ja mitte elus, et ma väga rasket ilmtingimata. Piibel oli mu lemmikraamat, ma ei tea, miks võimalik, ma ise nüüd mõtlen, et vist raamatuid me ei saanud kätte. Seltsimees oli küll raamatukogu, sealt ma võtsin isegi, ma lugesin, Dostojevski, no ma ei tea, ma ei tea, miks, aga raskem oli teema, seda huvitavam. Ma käisin piiblit lugemas. Läksin pööningule maja pööningule. Mul on nii selgest meeles, istusin seal tolmusest, korstnajalg, öeldi korstnajalale, panin siia vastu korstna, jälgate piibleid ja piiblil töö risti. Ma mäletan sellega seoses, et kui banzor tuli, liha tegime Smuuli läheb siis, kui ta liha läheb usklikuks ja seal nii ja mul olid piiblist, siis ma panin tantsul ahah, vaat ja mõtleb nii, mul olid isegi piibli peagi kuskil plats seal Londonis, selle lehekülje peal oli see jutt. See korstnajalg kuskohalt see siis pärit on, kas see oli lapsepõlvekodust? Lapsepõlvekodus isa-ema kodus, kus ma sündisin, kasvasin Pärnu-Jaagupis, selle maja korstnat, ma olin ikkagi küllaltki algkooli ajal. Ja kaks korda nädalas. Ma tahtsin seal koolis käia, see oli ikka väntamine, oli küll, oli raske. Ma ei kujuta praegu üldse, kuidas oli see võimalik. Vahel ma sain ka. Sobis, kui raha oli, kui jätkuss mammal, siis ma läksin ta Väike-bussikene Pärnus, Cupist käis ka Pärnusse, siis käisin sellega nii kaua, kuni me ükskord läksin teatrisse. Aga jätame selle tüdruku nüüd veel jalgrattaga väntama, siis sinna munakivi teele ja läheme oma jutuga natukene tagasi nooremasse lapsepõlve ja sinna lapsepõlvekodu, kus salapärane korstnajalg koos oma raskete raamatutega oli. Milline see kodu üldse oli? Väga lihtne ja levima ja nii. Ja seda ma mäletan ka, et kuna meil oli kaks tuba ja ema oli õmbleja nagu minu sünnist saati, kuni sinnamaani, kui ma läksin ära üks kolme neljateistaastaselt kodust olim. Tahtsin, et poes oleks aga kaltsumeri, tolmu ja kaltsumeri, kuna nad mõlemad õmblesid ja see oli siis laste, minu ja õe töö, et seda hoida. Korras mahlak ütlesin emale, et kas sa ei võinud midagi muud mõelda välja, miks sa pead õmble olemata ainult tibu-tibu Dilbud? Ma mäletan, üks tore aeg oli lapsepõlves. Ma olin vist teises klassis algkoolis, teises klassis riigivanem, päts sõitis ju tihti Tallinnas mitte tihti, aga vast paar korda aastas või. Tallinnas Pärnu. Ja siis kooliõpetaja ütleb, et valitsuse autod tulevad. Õpetaja ütles niiviisi, et aga vaat sellel sellel päeval ja nii, et läheb, mina olin sellel bränd, mul tuli seemned, Nalin sündinud, Herta Marianne bränd. Eestis teatud, nagu oli see meie praegune nimi. Brändi Herta, läheb ka metsa, korjab neid rukkililli ja karikat. Uulitsale jalgade ette ja ma mäletan, kui Laidoner võttis minu õla peale. Ma olin väga tillukene, väga kaua olin väga tillukene laps, ta võttis õla peale. No no see oli minu nõus, ma ei tea. Lapsepõlves olin niide ja siis ma läksin kooli, ma olin nii tähtis, Laidoneri. Ja siis riigivanem ikka patsutas mu jalgu, riigi vanim olin ühe natukene Laidoneri, mina seal õlgede peal ja siis läks üks, kaks nädalat möödas, siis tulid suured kuue kilosed šokolaadikarbid kooli kaks tükki selle teise tüdrukule ja siis minule mu šokolaadi kärpoli, Kawes ekstamite. Pika Hermanni peal ja kuldtähtedega presidendi poolt, kõik need olid A presidendi poolt ja ma küsisin õpetaja Lauri käest, et kuidas president minu nime teadis. Koolist küsiti, koolis küsiti järgi asi jälle oli siis minu nimi kohe ekstra kuld, et ikka kirjutad ja siis heleroosat paela siidilinti oli ilmatuma suur kobar, seal õis. No see oli mul väga kaua aega alles, aga kui ma hakkasin Pärnust siia valimusesse Coime kolides on kaotanud see kärgpere. Mul on nii kahju. See oli siis lapsepõlve selline tõeliselt suur elamus. Kus oli küll, see oli niisugune uhke elamus, ma ei olnud niisugune vallatu ja väga nuku tegem mingi, et küllalt olin ma niisugune üks nukukene oli, see oli mul nüüd, aga vedajate küll emagi. Aga kas see teater mis tuli mõnes mõttes ju lapsepõlve koju kätte, sealt seltsimajast, kus ema garderoobis töötas ja kas see jõudnud mängudesse? Jah, aga need olid ikka mängudesse, jõudsid veel nii palju, et hakkasin, ma rääkisin juba sellest ka, et hakkasin seda kirikuõpetajat järgi tegema ja. Näitleja tahtsin olla Ma riietusin vahel ema riivad ja panin ema kontsadega kingi jalga ja aga õega või sõbrannadega koos teatrite teinud. Mängida sõbrannad olid mul jalutamiseks ja käisime mööda. Seda Jaagub pealee viitja ja tantsisime õhtu seal üksteisel ümbert kinni. Vaat siit tuli ka sellest ikat, kui olid need seltsimaja tähendab õhtut ja kui teater tuli, iga kord oli tants pääl ja selle iga kord oli tants ja tantsisin, mina küll plikad üksteisele turjast kinni ja muudkui tantsisime ikka vanade inimeste vahel ja sellepärast olen alati tahtnud ning kus lapsed lapsed on, peaaegu ma näen, et nii ei olegi tantsu võimalust, noh, kui siis öösel kell 12 hakkab kuskilt diskol suitsu sees diskol käiti tantsimas. Aga meie läksime vanade vahel, ega seal suitsu ei olnud, seltsimees lähvad tantsis. Nii ka teatri peale ja see ma hirmsasti armastasin tantsida, seda mäletan küll väga lai olnud niisugune. Väga jah, mängija nukkudega, nendega. Kas kooliajast sellest kuueklassilises koolis, mis tol ajal oli, kas sellest ka eredaid mälestusi on jäänud? Kui pandud laulust ja tantsust niisukene etendus seltsimajja, läksime seda tegema. Ja seda ma mäletan, et partneril pisikene poisikene, kes mulle midagi pidi vastu ütlema ei jää, see jääb, temal läks meelest ära. Ja see on mul selgesti meeles, et siis ma tegin, hakkasin teda ka rääkima ja siis ma rääkisin, tähendab oma osa ja siis ma katsusin mehe moodi häält teha, see on mul meeles, et poisikene hakkas nutma ja tal ei tulnud enam midagi meelde. Kool läbi. Tuli hakata väga varakult juba nagu suure inimese elu elama, ka vanust pold ju ollagi ja lapsepõlv oli veel täies hoos. Aga te olete kusagil maininud, et te käisite juba tööl ja kogusite endale raha, et edasi minna tantsustuudiosse, mida te kord mainisite ja nii edasi. Mis töökohad need olid, kui me algkooli lõpetasin, siis ma tahtsin minna Pärnusse keskkooli tegin küll eksamiga, räägi ja mõned kuud, ma ei mäleta, kui palju, aga et keskkool oli sel ajal maksuline ja minu isa ja ema-isa jäi varakult pimedaks, ta ei saanud enam rätsepatööd teha. Ema ülal pidada, olin, tulin, pidin koolist ära tulema ja läksin käsitööärisse käsitööärisse. See oli Kalevi tänaval Pärnus ja tikkisin seal natukene, vahel olin kallid, kis natukene aitasin, eks Hilda Reiman pidas, hiljem sai, tema oli ka näitleja. Tema kõrval hakkasin natukene teenindama inimesi ja sai niiviisi omale tasku. Muusikakoolis laste muusikakoolis, siis koolitasin, ühesõnaga iseennast. Aga seal olid veel lapsehoidja kohad ka. Oli küll, need olid veel lapsehoidja kohad, ei olnud enam Pärnus, need olid veel päris noorena, ma hoidsin Pärnu-Jaagupis lapsi koolivaheajal ja käisin ka lapsi hoidmas. Kark küll häid võtmas, need eredad mälestused, kartulivõtmine oli väga raske, sest korv korvi vedasin ma lohammanin, väikest kasvu ja ka lasteaednik olin ja kõik väga noorelt ja ma pidin Pärnus tööd tegema ja siis, et koolis see, kus ma käisin balletikoolis. Üks preili Putini nimeline pidas niisus stuudiot, kooli, seal ma käisin ja siis ma sain seda ära maksta ja see stuudio tekika etendusi, Pärnut, Chris, sealt hakkas juba täitsa nagu lapsepõlv kadus. Kui me seal etendusi tegime stuudioetendusi, siis sel ajal oli lemmiste olid jääke direktori ja seal ta nägime, olin küll väga väikene, aga timmisti ütles, et ma mäletan seda, et tuli minu juurde, et kas sa oled Pärnu tüdruk, minekesin jaja, olime küll. Kuule homme tule teatrisse. Mul on siin noori lapsi ka tarvis. Et ma teen mingisuguse niisukese eksami sinuga. Ja kuidas eksam siis läks, see ongi võib-olla, et siis lapsepõlve liugleb akord. Et lähme kuskile garderoobi, istus aknalaua peale ja keset suur karterwedki garderoob andis mulle ühe tooli, isto, sina seal tooli peal, jältes ainukese äsja ütles nii. No kujutad, tüdruk, tee et hakkan, vaat seda ma ei mäleta, kas ta ütles hunt või lõvi. Ma võin siin eksida, aga ma ütlen tõbi, kujuta ette, et mina olen lõvi ja ma tulen sulle metsa vahel vastu, miime oli, haarasin tooli oma taguotsalt Jabliks, käsin kohe lemmiste poole ja ma mäletan seda aken aknalaua peal istus klaas oli tal selja taga. Ta haaras selle toolid. Kurat. Ära tahab tappa. Ta mäletan veel ja ütles. Tüdruk alla, käsi, homne, tule siia kontorisse, vat ma näitan, kus on. Tule siia, ma võtan su tööle. Kui vana, siis, et ta oli kahe 14 14 15, nii. Ja siis oligi. Lapsepõlve lõpp ja algas tööinimese elu, algas näitleja elu. Jah, ja nii see on läinud ja nii see on läinud ja mul on niisugune on et ainult üks tööpäev on olnud 70 aastat. Kui te nüüd sert, Talviste võtaksite ise paari sõnaga kokku, mis te arvate, mis on olnud see kõige olulisem mida ta oma lapsepõlvest olete enda jaoks kaasa võtnud täiskasvanute ellu, sellesse ellu, mis algas nii varakult peale, aga mis tegelikult vormisteid saama just niisuguseks nagu talent. See on töö, töö mida tuleb teha ausalt ja südamega, minu isa ema, et nad, näe, pidasid tööd kõige tähtsamaks austust teise inimese vastu ja see on tulnud ikkagi jah, tõesti, õieti lapsepõlvest. See peab kuskilt väga noorelt olema selge kuidas katsuda elada, kuidas on kõige õigem, et sa ei solva kedagi teist ja võtad endasse. Mis sinu arvates kõige parem ja kõige tähtsam sinule on. Oma lapsepõlvest jutustas Herta Elviste. Temaga ajas juttu Reet Made.