Istub siin stuudios minu kõrval mees ümarik nägu on nii lahke ja nii aval jäike enamasti sõbralikku naeru täis, alati vastutulelik. See on töömees, seal täpne mees. Ja see on üks väga tubli muusikamees. See on meie Eesti vabariigi üks nimekamaid klarnetimängijaid, väga kauaaegne pedagoog, orkistanud ansamblist Juhan Kaljaspoolik. Meil on täna plaanis natuke tagasi vaadata Juhan Kaljas pooliku tööde ja tegemiste peale. Ja kuna kõik asjad algavad otsast, võib-olla siis meiegi alustame sellest, kust te sündisite, missugused olid teie esimesed kontaktid muusikaga. Sündisin neljandal jaanuaril 1909. aastal Järva maakonnas Väätsa vallas Tiiu metsakülas sillaotsa talurentniku perekonnas kolmanda lapsena. 1911. aasta-aastalt vanemad elama Kirna valda raudtee metsatallu nüüdisisa ostis kohalikult mõisnikud 100 rubla, sularaha taskus. Puuduva osta tasus isa krediitkassast võetud pikaajalise laenuga. Koha ostu laenu tasumine tasus pikka aega raske koormana vanemata õlul, peale selle arvuga laste pere üleskasvatamine. Meid oli viis venda ja kolm õde. Minu isapoolne suguvõsa põlvneb Uue Vändrast mädaralt Pärnu jõe ääres. Kas juba tookord niimoodi väiksest peale teie muusikaga kokku puutusid või need nähtused on hilisemad teie elus? Muusikaga puutusin ma kokku juba oma kodus. Ema mängis mul kannelt, isa oli tugev laulumeeskoorilaulja ja valmistas kandleid ise ja mängis ka ka need vanaisa nagu ma väikse poisikesena mäletan, mängis sikusarvel, tegi endale ise sikusarve ja nii salatiga sõrmsas viljakarjapoisina. Me õppisime vanaisalt kah seda sõrmepilli mängimist, mille peale ma siis hiljem spetsialiseerusin mitte enam sõrmilise mängus, vaid klarnetimängus. 1000 920. aastal muretses isa klaveri, millel hakkasin hoolega harjutama. No see oli esialgu nisugune mõnuga mängimine, kui teid oli nii hulka vendi, siis te arvatavasti mängisite ilma igasuguse õppuseta lihtsalt selgest armastusest kodus koos ka. Tavaliselt mina olin siis kõige edasijõudnum klaveri juures ja istusime klaveri, oli ükskõik siis, mis noodil ette sattus, meil sel ajal oli pundželi korrali, raamat oli ikkagi peres ja sealt sai mängitud ka ja teised laulsid. Aga millal on, kas teie korrapärane muusika õppimine juba niimoodi õpetatud korras õpetatud korras see oli algkoolis käies ma olin umbes 12 aastane, siis moodustati Kirna rahvaraamatukogu seltsi juure segaansambel. Seal oli kaks klarnetit, trompet, kontrabass, vioolat, viiulid ja flööt. Ja seda juhatas kohalik laulukoori juhataja Anton Raudmets. Juba siis sainene esimesi. Noh, niisugust algelisi teadmise muusikast jaga noodist lugemise süvenemine ja ansamblimäng. Kui arendasime, siis Kirna valla kuueklassilise algkooli lõpetasin 1000 922. aastal. Sama aasta sügisel asusin Järva maakonna Paide ühisgümnaasiumi, mille lõpetasin 1927. aastal ühistkümnaasi, mis oli meil tol korral? Laule õpetaks Joosep Saar, kes oli omal ajal enne esimest ilmasõda juhatanud Helsingis koor ja siis ta juhatas Tallinnasse. Kas oli tunda koori ja tulid meile 1922. aastal muusikaõpetajaks? Meil asutati Gümnaasiumi puhkpilliorkester, sümfooniaorkester ja hiljem juba 1927. aastal. Kui keskkooli lõpetasin, siis asusid neli lõpetanud muusikalist haridust täiendama Tallinna konservatooriumi. Need olid neli Õprist. Juhan Hiiob, helilooja Johani, Magda isad, siis mina ja Adeele leidsime, kelle juurde teie sattusite? Tõrje tookord üks põhiline õpetaja olingi, vihkan seal ja ainult üks õpetaja. Meil oli õpetajaks vanemõpetaja Bernhard lukk kes oli omal ajal tuntud parima klarneti Stina Baltikumis. Alati, kui Riia rannas Sintaressorit sümfooniaorkester, tõr mängis suvel, siis tema oli angasseeritud sinnas klarnetistine. Seal juhatasid välist dirigendid tuntud dirigendid Birdi ajev, Varssavi ooperi peadirigent ja nii, et ta oli tuntud üle balti vabariikide oma tehniliste võimete eduni, kaarest. No kui te võrdleksite nüüd tema õpetust ja praegust õpetust, millega ta hästi kursis olete, kas see on enam-vähem samasugune või olid tema nõudmised või tema tunni andmise viis, oluliselt erinev? Kõigepealt meis on edasi kandunud ka minu õpilastesse see täpsus ja nõudlikkus, ma ei mäleta, et minu õpetaja oleks kunagi jäänud tundi hiljaks, ehk ta küll oli Estonia sümfoonia klarneti solistiks aga alati tali korralikult tunnis ja need tunnid toimusid heal tasemel. Ja Ma arvan seda, et ma olen suutnud tema teadmisi ja tema sihte rakendada oma õpilastele ja need viivad selle jälle edasi. No ja siis, kui te konservatooriumi põlves nüüd tööd tegite, siis te hakkasite seda kohe juga rakendama. Juba konservatooriumi päevil peale õpingute tuli ju teenida endal ülalpidamisraha, niisamuti õppemaksuraha, mis oli tol korral 60 krooni õppemaksu puhkpillidel aastas. Ja seda sai tehtud suvevaheaegadel mängitud kuurortides Haapsalus, Narva-Jõesuus, Rakveres ja mujal. Ja ka olen kraavi hallina kraavi tööd teinud yhe. Suvel, kui te niimodi käisite ringi ja mängisite, mis muusikat te siis tegite, siin oli juttu, kui me arutasime seda saadet, et te olete teinud ka tantsumuusikat. Kas sellest ka natuke võiks rääkida? Tantsumuusikat ma juba tegin koolipõlves keskkoolipõlves. Mu klaverimänguoskus oli nii kaugel, et ma käisin tantsupidudel klaverit mängimas, oli kohaballiks viiuldaja, kellega me käisime seltside pidudel tantsuks mängimas ja siis veel Tallinna konservatooriumi päevil, siis ma mängisin tantsuorkestris Winuna, see oli nii nagu tol ajal, tantsuorkestrid olid 10 12, meestik kolm, 14 meest ja eratasuessis käisime pidudel. Sellest peale te hakkasite siis üldse juba noorest peale asju seadma ka ühest koosseisust teise ja teisest kolmandasse ja et oleks sobivaid noodimaterjali mängisite päris peast. Ei, ikka nootide järgi tekkis siis minut konservatooriumis kees viie venna orkester koha peal Türil Rade metsas, õieti minu isal kodus meil kodus klaver ja seal me tegime harjutusi ja siis käisime ka selle orkestri tantsupidudel mängimas, sellepärast et tol perioodil mindi üle uuemad tantsud, Foxtrutid, Simmid, tangud, nyyd tulid juurija pidudel noored enam ei käinud. Kus niisugust muusikat ei mängitud, mina hakkasin siis haarandiseerima selles suunas. Nii et oleks vana tantsu oleks uut, nii et ma seadsin oma koosseisule viievena orkestri. Need tuntumad ja paremad palad, mis olid meid, oli üks 30. Lugu oli repertuaaris. Ja sellega me saime tantsuõhtu, ilma et oleks tarvis korrata, maha mängida, kõik ei tundnud kuidagi kaugeltki ilma tööta, ma ei ole palju näinud. Nii tublid ja järjekindlate tihedat töömeest kui Juhan Kaljaspoolik. Kellega teie oma soolotööd tegite, kes teid aitas klaverimängijana? Klaveriga kokku mängime, tuli juba konservatooriumi eksamitel, aga ma pean toonitama, et tol ajal puhkpillidel kontsertmeister ei olnud, vaid kontsertmeistriga saime teha kaks-kolm proovi, enne kui eksamid tulid, kas talvised eksamitekk kevadist eksamit ja ühe korra sattus niimoodi, et. Ma ei saanud rohkem teha oma kontsertmeistri utiili Valdnaga kui ainult ühe proovi ja tegime eksami ära. Muidugi siin võitaks praegu öelda, et no mis eksam, see oli ühe prooviga. Aga ma pean nimetama seda, et siiski ma sain selle eest viie ja võib-olla et praeguse arvestuse järgi neli. No aga, aga siis, kui ükskord kokku mängida, see ole siis imeks panna, vaadake niimoodi, neid on meil kontsertmeister alaliselt klassis iga nädal kaks tundi ja muidugi meie ansambli nime töö kokkumäng, see laabub praegu palju paremini. Aga selle asemel, tookord, kui ei olnud ette nähtud nii siukest tõsisemat töö tegemist, siis tihti seda nii omast tahtest. Teiegi rääkisite, kuidas te niimoodi mängisite lihtsalt selgest armastusest ja huvist läbi? Ja muusikat ja seda sa ei pea, ma nimetan veel näide siis väljaspool plaani ei olnud meil selles kammeransambli palas kadunud. Koltšmit käis 30 seitsmendad või 36. aastal Nõukogude liidus ja tuli tagasi suure hulga materjalidega, mis nõukogude liidus oli saadaval ja tõi seal kaasa Hazzedoriaanid, trio klarneti viiulile, klaverile ja mul oli Koltshmitiga kokkupuutes. Ma käisin töölismuusikaorkestris vahel mängimas ja ta tõi need noodid minu kätte ja me mängisime sele Hatšhaturjan ainult riigikogu koosseisus Raivo Kursk klaver Roman Matsuv viiul ja mina klaneetil. See oli juhil kammeransambli kontserdil ja Olav Roots juhendas meid seal kaks või kolm tundi, tegime seda hea meelega. Kui ma juba ringhäälingusse tööl läksin ringhäälingus oli kohustatud mängima iga kuusiks kord solistina. Kellega te veel olete koos mänginud pialistidest? Pianistidest on mul olnud suur heameel koos töötada Elsa awessoni Tarzin alangoga, Thekla koha, Raivo Kursk. Kasutame siis juhust, et kuulane seda kauaaegset ansamblimängijat ja orkestrantide esitamas ka soolomuusikat. See on tšehhi helilooja juhelka sõnatiin. Kuulame sellest. Ühe osa, klaveril on Elsa Vesson. Paistab, et teie elu on kulgenud nagu põhiliselt kaht suurt jõge mööda, mis kõik kokku on üks suur muusikajõgi muidugi ühelt poolt, siis orkestrantide, mis on olnud päevast päevani ja pidel ja teiselt poolt õpetaja töö kui kaua orkestris kõigepealt olete mänginud raadio orkestris. Eesti Raadio sümfooniaorkestris detanud olen 1934.-st aastast kuni 1960 aastani, mil ma vahetasin töökohta ja siirdusin konservatooriumi ainult pedagoogilistele tööle. No aga õpetajad olid juba enne seda ammu Õpetaja ma olin kõige esmakordselt 1930 üheksaaastast, kuni 41. aastasena olin Bernhard Luki assistendiks ja hiljem 1000 947.-st aastast kuni käesoleva ajani töötanud konservatooriumis õppejõuna. Ja seda tööd on ka kahest küljest hinnatud 1957. aastal teenelise kunstniku aunimetuse andmisega ja 67. aastal töötab jumal kallaspoolik meie konservatooriumis dotsendi amet kohal. Et need pöörduda siis õpilaste poole, võib-olla kõigepealt jutustaksite natuke, kui palju ja kes on teie juures õppinud. Üldarvu, kes minu juures on õppinud selle aja jooksul, mul ei ole kõigi kohta mitte andmeid, aga need, kes on lõpetanud minu juures Nende kohta. Kõigepealt on minu juures muusikakooli lõpetanud neli õpilast ja Tallinna riikliku konservatooriumi peale suurt isamaasõda 28. Kuni käesoleva ajani. Ja mis on neist saanud, vist võib öelda, põhiliselt poistest enamasti. Meessoost ja kõik on olnud laste muusikakoolis. Kui konservatooriumi laste muusika muusikakooli ühes hoones Suvorovi puiesteel olime siis õppis minu juures ka üks tütarlaps. Algus oli hea, aga kui läks klarnetit juba teise oktaavi, Sevad see läks raskeks ja siis enam kõrgemale edasijõudnu jätsi poolele. Veel lõpetas mullu kaks aastat tagasi konservatooriumi üks naisklernitist ja see töötab praegus Pärnus. No aga see meeste vägimeeste vägimeestevägi on valgunud laiali üle meie koduvabariigi. Kõigepealt suurtes orkestrites töötab Eesti riiklikus sümfooniaorkestrist neli minu õpilast Estonia teatri orkestris kaks riikliku filharmoonia orkestrites kolm televisiooni ja raadio estraadiorkestris kaks, Tartu Vanemuise sümfooniaorkestris üks ja Karula kolhoos Kirovi puhkpilliorkester, kaks minu õpilast, siis osa õpilasi on valgunud laiali üle meie kodumaa, kes töötavad. Laste muusika hoolitses perifeerias Tartu Viljandi, Pärnu, Paide ja teistes laste muusikakoolides töötavat õppejõududele. Kes on siis nagu esiletõstmist väärivamad? Reim kaarini Hannes Altrov, Aadu regi Tartus, kes on väga tubli pedagoog ja ka tore klarnetimängija ja on andnud Tallinna konservatooriumi le mitmed-mitmed, tugevad õpilased ka praegu pinu juures Veldud Kalev, kes säält Tartul muusikakooli lõpetanud ja veel mitmed teised, kes on olnud Rein, Kaarin, Rein Lõpetas Leningradi aspirantuuris, Hannes Altrov Moskvas Knessimide nimelise instituudi juures, õppis Pariisis professor Klanzloot juures ja on Praha rahvusvahelise konkursi laureaat. Peale tema on veel palju teisi tugevaid orkestri artiste, kes on leidnud omale koha elus kõigisse nendesse oma õpilastesse. Ma olen sisendanud ausust, otsekohesust, muusika vastu, mitte mingisugust Veiderdamist, vaid nii nagu meie muusikat loeme tekstist. Ja omalt poolt panime kunstniku natuurisena juurde ja veel ilusat tooni fraseerimist, tuuni, paindlikkust ja sulamast, et see ettekanne, mis õpilased teevad, musitseerivad, et see haaraks kuulajaid. Ja kui seenest tuleb südamest ja võetakse vastu südamega, ma usun. See on leidnud õige teerahval. Meil ongi see niisugune võimalus kuulata ka Juhan Kaljas Poliku õpilasi praegu olme siin mängimas kolm tema õpilastest. Hannes Altrov, Rein Karin ja Hans Suurväli. Nad mängivad meile mõne osa kolazinski väikesest süüdist. Ma loodan, et nad teevad seda. Õnnitles oma kallist õpetajat tema 70. sünnipäeval. Jah, ühinen minagi nende heade soovidega. Pika elu jooksul on olnud ühte kui teist mis jääb meelde eredamana elamus rikkamana. Kas ta võib olla jutustasid meile veel lõpuks, mis teie tugevamaid elamusi olnud kas koos mängides või kuulates kellegi käe all mängides. Tuletagem meelde midagi. No niisuguseid momente, neid on palju, aga ma räägin ühest, mis oli võrdlemisi ere meile kõigile orkestri liikmele. See oli kui Carlo tseki juhatas avalikul kontserdil Mozarti teemalisi sümfooniaid. Me olime temast kuulnud, et ta niisugune tore dirigent on, aga me ei tundnud teda. Ja ta tuli meie ette, väike lühikene mees palja peaga, aga väga käbedate liigutustega ja reipana. Ja lõi partituuri lahti. Hakkame peale, just kõige üllatavam oli see, et nelja takti viietaktilise fraasi ulatuselt ta suutis haarata orkestri enda järgi ja kõik, mis peale selle tuli, esimene osa ei katkestanud, mitte et oleks sõnagi lausunud, kõik läks, tee nägu temasse Täisa mõttes, temal oli väga hea juhatamise sees ja siis veel suke stiilne. Näkku vaatasid võiti muusikapeegelduse ja selle järgi oli kõik, nii et ma ei tundnud end ära. Kuidas, Me musitseerisime seekord nii samade õhtune kontsert, see oli esimese proovi mulje. See oli nii ere. Ta suutis meid viia Mozarti muusikas oma tunnet. Kuidas maailma, nii nagu tema oli seda harjunud mängima ei olegi Mozarti sümfooniad palju kordi mänginud aga mitte kunagi ei ole ta jätnud meile nisust, meeleolu, kui tol korral mängisid siis on veel üks ere mälestus Armeenia dirigendist turjaanist. Ta tuli ja juhatas Berlio fantastilist sümfooniat. Ka meie oleme teinud Perli fantastilist sümfoonia parem ja hiljem aga see, kui ta tuli Pariisist ja see, kuidas ta tegi seda, ta saavutas orkestris suurima pianisti mees saavutas ka suured tõusud. Kui need tõusud ei läinud mitte roppust, seks, aga see, kuidas ta terve selle sümfoonia läbi viis, haaras meid kõiki. See on turjaani poolt meile üks esimene niisugune avastusrõõm oli tuul. Pariisist. Aga võib-olla ka meie dirigentidest eesti omadest? Mulle jättis nüüd viimastest kontsertidest ma käin ikkagi nii jõudumööda sümfooniakontserti kuulamas jättis Beethoveni üheksas sümfoonia Neeme Järvi dirigeerimisel see kõik, mis tema tol õhtul tegija, mis orkester tegi, see oli väga tasakaalus ja lihtsalt pakkus meile suurt naudingut ka neile, kes seda sümfooniat oleme mänginud kümneid kordi. Ja see ei ole mitte ainult üksi minu elamus sellest sümfooniakontserdist, vaid seda väljendasid ka kõik. Kas mõnikord on teil ka mõni meelepaha meelde jäänud, te olete ju muidu arvatavasti alati õnnestunult mänginud inimene valmistab hästi ette Jaan läbinisti muusikamees. Miks ei peaks tulema või on alati läinud libedasti? Ei ole, mul on üks, üks, üks, üks mu juhus meeles, see oli. Ma ei eksi vist esimesi filharmoonia orkestri kontserte 40. aastal ja me mängisime Artur Kapi sümfooniat ja juhatas Olav Roots teist osa mängides, ma olin nii võlutud kapi sellest muusikast, arengust, mis seal oli ja ma jäin kuulama ja unustasin oma sisseastumise ja ma ei astunud enne sisse, kui mul sõber ta ukse külge küünarnukiga ja täidlased vastu siia ja vaheajal mul oli tugev meelehärm ja ma läksin üles, kõik vanad orkestrandid peavad ruumi, mis oli oreli taga. Ma läksin sinna üksi, venelased mitte kellegagi rääkida. Ja hetk hiljem tuleb Olav Roots tuleb ülesse. Patsutab minule õlale ja ütleb. No ärge nüüd nukrutsema ja sellepärast nii palju, et, et niisugust asja võib juhatama. Rääkisin talle siis ära, et ma jäin muusikat kuulama ja unustasin sisseastumisel. Aga ometi võib heale muusikamehele andeks anda, kui ta head muusikat kuulates ennast õndsalt ära unustab. Olete ju sageli mänginud orkestriga noh, solistina või mõne teisega koos. See oli peale sõda, kui Uno Naissoo tõusis heliloojate hulka ja otsib minu konservatooriumi keldri seekord üles, et vaadake, mul on plaanis klarneti-le kirjutada kontsert ja juba oli tal klaveri mustand valmis oli vastavalt sulajalt ka kirjutatud. Ja mina ütlesin, et muidugi ma olen nõus ja keemisele töö ära ja nii tema käis ikka, kui jälle uus lõik oli valmis tulijale konservatooriumi ja me mängisime seda läbida, küsis minu käest, et kas sobib niimoodi niimoodi ja nii kuni jõudsime ühe korra nii kaugele, et see oli valmis ja me kandsime tema heliloojate liidu arutluskoosolek ette, saatis Heljo Sepp seda kontserti ja hiljem lindistasime, aga avalikult ei ole teda ette kantud. Kuidas teie iseloomustaksite seda muusikat? See on tõsine muusil, rahval ikka sugemeid omab teine osandega ilus Polifooniline ja innustab mängima solistile. Niisamuti viimane osa kiire tempo on tantsuline. Võib-olla natukene ka sellest tunda, et ta on estraadile väga palju kirjutab, aga mitte ta oleks estraadimuusika, vaid on tõsine muusika, mida klannetistil on tarvis tunda seda kontserti ja ma olen seda oma õpilastele anud. Ants Müür lõpetas naissev kontserdiga konservatooriumi ja praegu on mulise õpilasel kavas naise kontsert. Et oleks nagu viimane aeg seda esitada ka avalikult avalikult oleks viimane, tehkem seda siis praegu. Ma tänan Juhan Kaljas poolikut väga huvitava vestluse eest. Soovin temale jõudu ja tervist ja töörõõmu ja toredaid õpilasi, aga meie kuulame siis oma saate lõpuks Uno Naissoo. Klarnetikontserdi finaali dirigeerib Vallo Järvi.