Lastetuba. Täna hakkame rääkima lapsepõlve jutu Ühe mehega, keda me tänaseks teame-tunneme, keda tunneb kogu maailm, aga kes kunagi oli väike poiss nagu suurte meestega ikka ja siis, kui tema ema olevat, et tema käest küsinud, et poeg aeg on hakata muusikat õppima, mis pilli sa soovid, siis olevat see poiss ütelnud ainult mitte klaverit. Meie tänane külaline on Eri Klas. Kas vastab tõele, et olin nõnda? See vastab tõesti tõele, sellepärast et klaverimäng oli meie majas nii palju meelasime Gonsiori tänaval ja esimesel korrusel seal. Meie naaberkorterinaaber oli Bruno lukk, kelle korteris oli kaks suud tiibklaverit. Ja nüüd seal enam ei ela ja lukk on läinud teistele maadele. Teda ei ole enam elus. Ja tema kaks klaverit pärandas ta oma kahele õpilasele. Ühe Kalle Randalu, teise Mart Lill. Meie poole peal oli K2 klaverit, üks pianiino ja üks tiibklaver ja need klaverit peaaegu kogu aeg olid käigus, nii et nii naljakas kui see ka ei ole, et ma sain rahulikult magada. Kui klaverit mängisite kuivad Wraithid, siis ma ärkasin üles, küsisin, mis lahti on. Nii et klaverimäng oli seal majas niivõrd palju, et kui see küsimus mulle esitati, ma olin siis viie-kuue aastane. Siis ma ütlesin, et ei, mitte mingil juhul klaverit. Ja ma hakkasin õppima viiulit. Muidugi see viiulimäng, kui ma olin sellega alustanud ja algul ma õppisin õpetaja toona juures pärast Endel Lippuse juures. Kuna olin reblike elav poiss, siis mõlemal oli suur tegemine mind pilli juures üldse hoida. Vahepeal ma tahtsin küll juba võrrelda valida klaveri tagasi, öeldes sellega, et kuule, ma isegi tahaksin klaverit mängida, sest et viiulit ma pean hoidma, klaver vähemalt seisab ise. Nii et, aga see ei läinud läbi ja kuna õpingud olid alustatud, siis nägin eriti Endel Lippus minuga hirmsat vaeva mind viiuli juures hoida. Mind tõmbas rohkem välja jalgpalli mängima ja kõike muud tegema. Ta luges mulle taevanoad ja, ja kõike muud, et mind sellega haarata ja küll ma üritasin kiiresti kõik lood läbi mängida, aga siis üritati mind jälle tuttavaks teha metoodikaga ja minu vanaisa. Ütlesin, et vaata, kui sa mängid aeglaselt, läheb aeg ka palju kiiremini. Kui sa meid kiiresti siis, siis ei võida sellega midagi, tähendab nagu harjutamise juures on väga tähtis, et sa kõigepealt aeglaselt loo selgeks õppida. Nii et need olid minu esimesed kujulised kokkupuuted muusikaga. Nüüd tahaks küll tagasi minna veel varasemasse aega, kui see muusika õppimine alguse sai. Ja ma olen küsinud enamasti kõikide selle saatesarja külaliste käest, et milline oli see hetk, kui te mäletate ennast esimest korda. Nii minu mälestused tegelikult algavad ühest ühest punasest pea rätikust ja ühest vateeritud uksest. Nimelt. Kui oli sõda, ma sündisin 1939. aastal, tähendab enne sõda, vabariigi ajal ma sellest ei mäleta suurt midagi, aga kui sõda meid kõiki lahutas ja kõiki puudutas siis sattusime me Venemaale ja. Meid saadeti kaugele Siberisse huvelka külasse Uurali. Ja me elasime ühes majas ja minu vanaemal oli seda ma mäletan, selline punane pearätt, mille sisse siis oli seotud leib ja sealt anti mulle leiba. Ja see uks oli vateeritud, tupsuline uks, sest väljas oli väga külm. Millegipärast on see mul esimene mälestus. Hiljem, kui minu ema hakkas mängima eesti ansamblites, millised loodi Jaroslavlis kõik Eesti kunstnikud, kes olid rindel või Venemaa tagalas, kutsuti kokku Jaroslavli. Seal oli kogu Eesti kultuuri nii-öelda see pool, mis Venemaale jäi, kui saadeti. Seal loodi akadeemiline meeskoor Eesotsas Gustav Ernesaksaga. Seal oli Jüri variste. Seal oli Paul Pinna ja seal oli Ants Lauter. Seal oli Georg Ots ja Jüri Järvet. Palju näitlejaid, hinnad Aarna nendes Eesti kunstiansamblites loodiga sümfooniaorkester, mida juhatas Roman Matsov. Nagu öeldud, meeskoor draamatrupp. Tantsuansambel Me elasime väikeses toas minu emaga. Sellessamas toas elas veel Aino Bach. Ja Debora Vaarandi. Vastastoas elas Georg Ots, kes oli mitte see kuulus laulja Georg Ots, vaid üks väga tuntud Eesti ujuja, kes kuulsa laulja Karl Otsa pojana sai võetud meeskoori ja Georg Otsa püksirihm oli minu esimene mänguasi. Mängisin sellega rongi üldse, kui ma ütlen, et sel ajal seal kaugel Venemaal, Eestist lapsi oli väga vähe. Nii et mina olin põlvepikkune poisike, kes mängis ühe vanema poisiga. Selle poisi nimi oli Enn Põldroos. Rohkem lapsi seal ei olnud, seal sündis küll Jüri Gerretz. Nüüd, kui me oleme juba kõik juba halli peaga või mõni juba kiilaspeaga aasta aega muidugi imelik meenutada, kuid sealt on ka minu esimesed muusika mälestused, mis kummalisel kombel ei seostugi mitte minu ema klaverimänguga, vaid hoopis Gustav Ernesaksaga. Nimelt ma istusin alati proovides, kui oli meeskooriproov, eestlasi seal proovida, seda juhatas Jüri variste. Sellepärast et Gustav Ernesaks oli sel ajal haiglas. Ja seda ma tean nii-öelda tagantjärgi ma ei saa rääkida ainult dokumentaalse vormis. Kuid ükskord tuli koori ette üks mees, kellel oli hall hõbehall sälk juustes. See oli Gustav Ernesaks ja juhatas neid samu laule. Ja see koor laulis hoopis teisiti. Ja ma sain aru, et midagi on juhtunud, et see inimene saab selle koori kõlama teisiti, mitte muusikaanalüüsi põhimõttel, vaid see, kuidas mind haaras ja nii sain ma siis väikse poisina kokku Gustav Ernesaksaga. See mälestus ja see unistus võib-olla sai sealt Lauma alguse, sest et hiljem unistasin ma saada Gustav Ernesaks õpilaseks ja dirigendiks. Ja see kõik läks ka täide. Nii et siin on minu esimesed muusika, mälestused ja minu esimesed mälestused üldse. On tagantjärgi mõeldes ka pisut imelik, et ühe väikese poisi maailm möödub nii paljude Eesti jaoks väga tähtsate ja kuulsate inimeste ringis, kes olid siis need, kes ümbritsesid väga lähedalt ja igaüks võib-olla et andis teatava nõkke isegi kaasa või tundusid nad lihtsalt tavalised korterinaabrid, tavalised toanaabrid? No kindlasti olid nad tavalised korteri ja toanaabrid, eriti sellisele poisile nagu mina, sest et ma olin nii väike, ma ei, ei saanud aru ja nende suurusest, kuid nende suurus ilmnes mulle siis, kui ma hakkasin mõtlema ja tegutsema ja aru saama, kes need kõik on. Kindel on see, et kõikide inimeste mõju minu suur kuid kõigepealt peab siiski alustama sealt, kus kõik alguse saab, see on oma emast kellele tänu ma siin ilmas üldse olen. Ja tihti on mind küll keevitatud, küll meelitatud, küll sunnitud astuma ühte või teise parteisse liikumisse või kogukonda. Ja ma olen alati keeldunud. Omal ajal oli see väga raske ja minu ainukeseks kaitsetekstiks oli see, et jah, ma peaks ehk astun küll, aga ma pole veel valmis. Ja nii sain ma ära hoitud astumast küll kommunistlikusse, küll sotsialistlikus, küll vabamüürluse kuskile ma ei ole astunud ja elu mulle õpetanud ühte või andnud mulle väga valusa õppetunni, nimelt kui ma ennem rääkisin Venemaast ja siis pean siia lisama, et minu onude tädid, kes olid abiellunud rikaste inimestega, saadeti Stalini poolt kõik Siberisse. Ja minu isa poolt vanaisa ja vanaema ei olnud nõus minema Venemaale, sest nemad olid saksakasvatusega ja vanaisa oli Haapsalus hambaarst ja ütles, et temal ei ole Venemaal asjade, sakslased on tema sõbrad ja nemad jäid kõik siiani. Need kõik saadeti koonduslaagrisse, hävitati seal. Nii Hitler kui Stalin on mulle andnud valusaima koolirežiimides, süsteemidest ja parteidest ja seetõttu ma olen oma jalgade oma peaga otsustanud oma elu üle kogu aeg. Ja seetõttu, kui ma alustasin, kõige asja algus on siiski ema, sest Isamaa kaotsi sõjas siis emast olema pidanud kogu elulugu üritanud jälgida neid tema nõuandeid, kuigi minusuguse, eriti lapse eas poisiga polnud sugugi kerge, sest mind kiskus igale poole. Ja need inimesed, kes mind ümbritsesid, olid minu ema, minu vanaisa ja vanaema ema poolt ja minu tädi kallis vanatädi juuli kes kunagi tuli Hiiumaalt minu vanaisa ja vanaema juurde teenijaks ja kasvatas üles minu ema hiljem, kasutades üles ka minu ja jõudis kasutada ka veel minu tütart nende kõikide käest olema ussi saanud seda, mis on võib-olla minu sead. Sest et minu vanaisa-ema poolt vanaisa oli sügavalt usklik inimene ja ta pidas sellest ka väga lugu kodus. Ta ei teinud kellelegi liiga, kuigi kõik sellise koerapoisiga, nagu ma olin, sundisid kõik naised ema, vanaema ja vanatädi, et ta ta mind karistaks ja see karistus peab mulle vitsa andma. Kui rihma anda, siis ta võttis paberinööri ja ja lõi mind sellega ja naised Denitsid tagant ja tema nuttis ja silitas selle paberinööriga mind. Vaat elu koosneb sellistest pisikestest detailidest ja saad rohkem ja rohkem alu headusest ja kurjusest ja ja sealt kõigest ma olen, olen õppinud ja kui ma algul nimetasin siin Gustav Ernesaksa või Georg Otsa, kes kõik olid mulle suureks eeskujuks hiljem tulid minu ellu sellised mehed nagu Arvo Ratassepp, kelle juures ma õppisin. Hiljem veel David ohista, kellega koos me veetsime, nii palju suvesid Pärnus, kes muutus mulle selliseks muusikaliseks ristiisaks, kelle põhimõtteid ja töökust ja, ja tundlikkust inim tunnetust ma eriti kõrgelt pidasin, siis tegelikult on neis kõigis osades seda, mis jäi puudu, kuna kasvasin üles ilma isata kõikides neis, ma otsisin nagu isa ja, ja üritasin neis leida teda. Ja hiljem, nüüd, kus mul on omal lapsed ja lapselapsed, saan ma sellest väga aru, kui raske on kasvada ilma isata ja ma olen üritanud nii oma kui kui ka minu abikaasade lastele asendada või olla see Kõlab üks muusikahetk, mis on saatnud Eri Klasi lapsepõlveaegu. Schuberti fantaasia mängivad Anna Klas ja Bruno lukk. Kas ema oli selline helge, hea oli teil omavahelisi õdusaid olemisi muinasjutu jutustades või lihtsalt elulisi probleeme arutades või olite koos muusikat kuulata? No minu ema oli väga aktiivne. Mitte ainult sellepärast, et ta armastas muusikat ja klaverit mängida, vaid oli vaja toita suurt perekonda. Üks väike naisterahvas pidi toitma mind oma isa, ema ja tädi juulit. Selleks oli vaja palju vaeva näha. Pluss kõik need harjutused proovid ja ta reisis palju ka ringi, ta esines. Kostunu Lucyga mitmekümne aasta jooksul. Ja milline oli tuntud nii Moskvas, Leningradis kui ka Gruusias, Ukrainas ja Lätis, Leedus? Välismaale tol ajal ei sõidetud. Ja seetõttu Bear kee siiski minu kas just nendele väikestele hetkedele, millal ta pööras tähelepanu minule, kui ta tegi seda vägagi intensiivselt, ma ei mäleta, et tal oleks olnud aega mulle lugeda või jutustada muinasjutte, sellega tegeles rohkem tädi juuli ja emal oli seal ideoloogiline roll, palju suurem selles mõttes, et tädi juuli luges ja andis mulle hiljem lugeda kõikvõimalikke kriminulle ja mis olid vanasti vanade eesti lehtede sabades ja natukene nagu keelatud ka kõik nad olid keelatud ja, ja kõik need salapolitseinike romaanid ja salapolitseinik tootja, rääkimata kollaste lehtedega sellistest fantastilisest raamatutest, mida juulis täigalt ostis, mulle siis ette luges või, või tõi, sest et ema tahtis, et, et ma oleksin noh, ausalt öeldes rohkem olnud tõsisema kirjanduse ja selle poole peal, kuid mind kiskusid ja nende nende juuli raamatute juurde ja samuti muidugi mõjutas juuli mind ka, mis puudutab, ütleme, filmimaailma siis olid need vanad filmid, mis jäid siia järgija, retrofilmide, sedagi me käisime alati sadamaklubis vaatamas. Siin sadama tänaval oli meremeeste klubi, kus näidati neid kõige rohkem ja ja sealt ma siis kõik need Kreeta karbode ja Maleena tiirlesid ja kõik need, rääkimata muidugi Tarzani filmidest, mis olid minu kõige suuremad iidolid. Karda sai vaadatud ja mitu korda sai vaadatud ja meil oli näiteks. See oli, see oli suur, see oli nagu umbes nagu Elizabeth Taylori must kalliskivi, nii et seda sai vastu valgusest vaadatud ühte pilti, kus jonnib. Seal ujus üle jõe ja olin nendest ükskõik, mida võimeline ära andma, et saaks paar filmitüki Tarzani filmitüki ja muidugi kõik. Me matkasime, hüppasime puu pealt teise peale ja vedasime käisid, et üle oja hüpata. Nii et see oli minu lapsepõlv ja ma tean, et mu õpetajad, tal oli minuga palju raskusi ka siinsamas rauakoolis. Kogu selle aja jooksul. Ma olen lugenud ühest ajalehe artiklist, et emal tuli üsna sageli seal 20 esimeses keskkoolis käia oma poja pate pisut silumas või lunastama. Kas ta pahandas ka, kui need märkused sinna päevikus sõdureid ja koolikutsumise? Iseenesestki mõista need. Ma olen naljatledes öelnud, et mu emal on peaaegu sama kõva haridus kui minul, sest et lisaks konservatooriumitele, mida mõlemad olen lõpetanud, on ta ju peale tavalise keskkooli ka minuga koos kogu kooli lõpetanud ei pea, iga teine päev oli ta koolis ja eriti algkoolis oli minuga eriti palju tegemist, sest et kui ma läksin esimesse klassi, siis järgmine päev teisel septembril, kui esimesel alkas kool esisel ma käisin, esitaksin esimesse klassi teisel septembril, ma läksin teise klassi ja siis kui õpetaja ütles, et sa oled vales klassis. Et sa pead olema seal esimeses klassis, mõtlesin, et ma käisin eilased. Jaja aga kas võib olla, et olidki näiteks lugemine selge ja oleks võinud minna? No ei, ma ütleksin, lugemisega mul raskusi ei olnud ja üldise kirjanduse joonistamisega ja muusikaga, aga vot kui läksid need reaalained käiku matemaatika eriti muidugi füüsika ja keemia, siis seal ma olin ikka väga metsas ja ei saanud sellega. Mind ei huvitanud see, mind ei tõmmanud see, mis tihti ongi see ka sealsamas esimeses klassis, kui ema kutsuti kooli ja öeldi, et et ma olevat nii istunud pool tundi rahulikult paigale, siis läinud akt ainult istun pingi peal ja vaatad aknast välja ja õpetaja siis käratas peale, et kas sa kodus ka laua peal istudes mõtlesin ja istun küll mille peale tema jäi sõnatuks. Kui mindi, midagi ei huvitanud, siis mind ei huvitanud see. Kui aga huvitav, siis huvitas väga nii, et need minu suhted ütleme, keemiafüüsikaga olid väga-väga kauged, aga ütleme, geograafia ja need asjad muide ka keeled ei huvitanud sugugi. Ja kui me hakkasime õppima inglise keelt, siis ma tegin juba esimese vea, kui oli kasvu, eks ma kirjutasin ühessegi oma nime. Aga elu on mind õpetanud ja et tegelikult keeled on üks kõige suurem varandus, mis võib olla inimesel peab olema, sest et dirigent ei ole mitte ainult muusika tegev, võtan ka suhtleja ja, ja selles mõttes ma ei pea nagu raskustesse jääma nendes maades, kus ma olen töötanud nende maade keeli ma räägin ja mõnda keelt veelgi. Teie kohta on öeldud, seda ka sõbrad ja tuttavad on üsna palju intervjuusid andnud ja on öeldud nõnda, et kui eriklassis on midagi püsivat, siis see on tema otsiv vaim. Ma arvan, et küllap see otsiv vaim oli siis selles algkoolis suur komistuskivi ja hiljem hakkas ikka rohkem ja rohkem kasu tooma. No ja ma sain oma koolivendadega hästi läbi, meil oli tore ja selline spordilembeline kool. Tol ajal olid eriti tähtsad kõik koolidevahelised võistlused võrkpallis korvpallis ja kergejõustikus ja meie klassis oli palju andekaid sportlasi nagu näiteks Tõnno Lepmets, kes tuli hiljem kogu Kalevi korvpallimeeskonna põhitala ja seal Rein Arumaa, seal oli praegune ehitus. Suurus Ants rajaja, 21. keskkool oli tuntud oma tugeva võrkpallitraditsiooni poolest ja alati olid Eesti noortekoondis vanade Kukkonduses palju kaua koolipoisse. Ka korvpallis olime tugevatega, mind toodi väljakule alles siis tavaliselt klassidevahelises võistluses, kui oli vaja kedagi ümber joosta või teage kõhtu joosta. Aga mina nagu innustusi noppis karmimatest taladest ja, ja algul ma olin, käisin dünamo staadionil ikka Elmar saare jalgpalli noorte jalgpalli koondusega mängimas. Oli väravavaht ja hiljem innustusin sealsamas staadionil, kui ma nägin, et seal treenisid seal, kus on staadionikell ja selle kella taga muide elaski Tõnno Lepmets. Selle staadioni nurgas harjutasid poksijad väga tuntud poksitreener Nigol Matsoo õpilased, seal Hillar lovskite, Lembit Maurer ja Lembit Soakas. Ja kõik nende treenimine seal innustas, mind ei näe ka minu jaoks tol ajal kõige suurem lõhnaõli oli see rusikakaitse, see pinde lõhn tööga seal sees oli seda vaeva, higi ja külma unistasin saada, et ma saaksin omale hambakaitsed ja kunagi veel poksisaapad ja ja kui ma siis õppisin viiulit, siis sellega oligi suur tegemine, et ma tihti käisin pärast treeningul Spartaki raskejõustikumajas. Viiulikastiga jätsin viiuli koju, sinna sisse, panin poksikindad ja, ja need saapad ja hambakaitsed ja kõik teadsid, isase viiulimängija tuleb ja nii ma siis üritasin omale ka rada leida spordimaailmas. Ja mine tea, võib-olla sellest ajast on palju kasu selles, aga mingisugune sihikindlus ja võidujanu ja, ja ka reaktsioon on säilinud ja viinud meid edasi, nii et ühesõnaga see sõna otseses mõttes vere maitse suus on mul olnud küllalt palju ja, ja mingi võitlejaloomus mulle sellest võib-olla on ka jäänud. Kuigi minu jaoks on viiulimängija box nii erinevad asjad kui üldse võib-olla ja mul on isegi selline tunne, et kas üks poksiga tegelemine pisut seda õrna kätt ei rikkusest? Mina jälle arvan, et riiulit peab hoidma just selline habras ja paindlik ja ja poksija jaoks on see käsi isegi peopesa kuidagiviisi natukene rohmakas ja lihaseline. Seda küll, aga mitte ainult selle spordiala, vaid paljude teiste spordialade juures sa tõdede ühte, et kõik need hiljem spordist loobunud inimesed on tegelikult olnud vägagi head filosoofid ja arusaajad. See spordiala selles mõttes Carmed tan, halastamatu, selles mõttes halastamatu, ütleme, jookse, kui ta väsib ära, jookseb aeglasemalt või maadleja roomab Matilt minema. Sina oled nelja nööri vahel seal selles ruudus sees ja kui ei löö, sina, lüüakse sind samas, et ei ole seal tegemist mingisuguse vihaga üksteise suhtes vaid kaalule pannakse gladiaatori moodi, kus su julgus, nupukus ja, ja see ei ole mitte mingisugune verejanuline sport, vähemalt sel ajal sellisena kujutluses, nagu mina seda nägin ja see ei kestnud muidugi nii väga kaua, sest et Arvo Ratassepp, kelle juures ma õppisin koorijuhtimist ja kui ma tulin sinna tema tundidesse ja mu silmaalused olid sinised. Ja kui ma siis juhatasin kuldrannake, siis ta ütles, et minu arvates ei ole mitte kuldrannake varjupoks, millega sa tegeled. Ja nii lõppeski minu poksikarjäär, eriti suured mõjutajad oli siin see nii-öelda Arvo Ratassepp ja David Oissar. Keskajal oli see, kes suunas mind sümfooniaorkestridirigeerimise peale ja sest ma olen nendele mõlemile küll väga tänulik, aga need kogemused, mis lapsepõlvest olid, olid iga poisikene tahab ju olla hulljulge ja kui, kui minu eesmärgiks oli võib-olla lapsena mitte saada tuletõrjujaks vaid Tarzaniks siis ei olegi minu ei olnud seotud, et ma tahtsin saada suureks viil kunstnikuks. Kui need meie saate lõpuks, sest saade tõesti ajaliselt hakkab kohe-kohe läbi saama võtaks väga lühidalt kokku, mis teie enda arvates on kõige olulisemad jooned või või hetked või põhimõtted olnud, mis tänu lastetoale kasvatanud just selliseks, nagu te praegu olete. Ma arvan, et kõige tähtsam on see, et sa pead lugu pidama teistest ja vähem enesest et sa hooliksid ümbruskonnast ja peaksid puhtana selle liini, mis puudutab ausust ja usaldust, et sa elaksid seda ahnust ja kõike seda, mida kõik vististi peavad õigeks ja selle olema saanud oma emalt, oma sõpradelt, kellega koos olen üles kasvanud ja oma nende ees kujutavalt, keda olen pidanud täiesti eeskujudeks. Kõik need eelpool nimetatud Nende kohta midagi halba ütelda on väga raske. Nende miinused, mina ei näinud ja vististi ei näinud ka kõik teised ja ma olen õnnelik olnud, et ma olen nende inimeste käest nii palju õppinud ja nendega koos olnud ja nüüd, kus olen juba ise vanaisa ja pedagoog, üritan neid samu omadusi edasi anda nii oma lähematele kui ka oma õpilastele. Et nad jälgiksid neid samu põhimõtteid, austaksid eelnenud austaksid oma vanemaid ja peaksid lugu oma tuttavatest ja lähematest. Lastetuba. Guinemis.