Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade ja mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul elu On kaotustega toimetuleku eksam. Seda mõtet kuulsin ma esimest korda umbes veerandsada aastat tagasi oma psühholoogiaõpingute käigus. See mõte pärineb eelmise sajandi kuulsa briti psühhoanalüütiku Melanie Kleini sulest. Ja ma mäletan oma mõttekäiku tol korral, kui selle üle esimest korda järele mõtlesin, arvasin, et imelik küll, kas tõesti on kaotused ja nendega toimetulek heaoluks olulisem kui võidud ja edu? Mulle tundus tookord, et inimese heaolu sõltub palju rohkem sellest, mida tal on õnnestunud luua ja saavutada kui sellest, millest ta ilma on jäänud. Noh, et see on nagu fokusseerimise küsimus, millele keskenduda ka sellele, mis sul on olemas või sellele, mis sul käest libisenud on. 25 aastat hingeabi valdkonnas on mullaga kinnitanud psühhoanalüütiku Klaini väidet, et tõepoolest meie subjektiivne rahulolu eluga ja õnnetunne on väga suures osas sõltuv sellest, kuidas me just kaotustega oskame toime tulla. Sa võid olla elus kuitahes edukas ja palju saavutanud aga kui sa kaotada ei oska ja pettumusega toime ei tule siis võid agoniseerida ka siis, kui hõbelusikas parasjagu suusam. Tänane saade on kaotustest ja kaotustega toimetulekust ja nendega mitte toimetulekust. Minuga koos mõtleb täna kaotuste rolli üle isiksuse kujunemisel ja eluga hakkamasaamisel. Kliiniline psühholoog Hannes kuulba. Tere, Hannes. Tere. Mida sina arvad mõttest, et elu on kaotustega toimetulekut? Eks see kõlab suhteliselt lihtsa lause on, aga kui sa taha hakata mõtlema, mis, mis on siis eksam ja kuidas on eksam sooritatud emise toimetulek üldse nagu on, et ja, ja mis on elu, et iga iga selle, iga seda rada pidi võiks ju minna. Aga ma arvan, et me paratamatult elus kogeme erinevaid sündmusi või erinevaid läbielamisi ja nendest mitmed noh, kas me tahame tunnistada või mitte, on, on ju ka kaotused kasse kaotada, kus on siis noh, katastroofiline või see kaotus midagi loomulik, kui või, või kaotus võimaldab edasi minna ja ja, ja mingisugusele järgmisele üleskutsele või etapil elus vastu astuda, et need on ka kõik erinevat noh, läbitöötamisele läbielamise viisid. Et ma arvan, et kaotuse sõna kõla on võib-olla natukene noh, negatiivne, et, et me jääme millestki ilma, aga pigem on see nii, et et kaotada, siis tegelikult võidame uusi asju, uusi kogemusi, uut kvaliteeti. Ja kui me hakkame juba vaatama inimese arengut algusest saadik siis inimese elukaar on ju täis tipitud pisikesi kaotusi ja suuremaid kaotusi. Võtame alguses siis selle teemad, millised kaotused meil üldse ka päris pisikese lapsena on vaja läbi teha. Väikene laps on ju enesekeskne, maailm pöörab ümber tema ja tema pere lähedaste elu pöörleb ümber lapses ongi loomulik, see on, on väga vahva ja õnnistab aeg. Aga eks selle lapse meelde hakkab jõudma tahes-tahtmata või paratamatult, et tema ikka ei ole see maailma naba. Ma arvan, et see on esimene näitus, mis annab omakorda jälle võimaluse üldse paarisuhte tekkimiseks paarisuhte sõlmimiseks, et kui laps ei ole enam omas elus hilisemas elus täpselt nii, et kui laps ei ole enam oma emaga üks, vaid eristub kaks inimest, noh tehnilises keeles kaks objekti, aga aga, aga kaks inimesi seal nende vahel ka tekkida, midagi hoopis kvalitatiivselt uut suhe ja see suhe hakkab kandma ja, ja mängima. Ma arvan, et see on, On tähtis eraldumine. Ja et kõigepealt on ju laps emaga juskui semiootiliselt üks ja siis on ta ühel hetkel peab aru saama justkui enda suurusest siin omaenda vaimsel kaardil, et igale lapsele alguses tundub, et ma olen maailma kõige tähtsam inimene, et ema ja isa ongi loodud just ju minu vajaduste rahuldamiseks, et kui mul on nälg, siis on see antud hetkel maailma kõige tähtsam kõige olulisem küsimus ja kui mul on ebamugav, nii et lapsed ei jaksa oodata selle, et ka nende tohutu ahastus, kui nad nutavad, eks ole, et maailm on ju kõik, kõik praktiliselt kokkuvarisemise äärel. Kui ema ei tule või isa ei tule parasjagu kohe esimesel hetkel lohutama. Jah, et see maailm on ka noh, esialgu meeldivalt, aga, aga mida kuud edasi, seda ahistavamalt ka väikene. Et sellest omaenda vägevuse ja maailma nabaks olemise ja, ja tähtsuse illusioonist loobumine annab võimaluse ka juba välja minna, noh see täitsa füüsilises mõttes on ju see, kui laps õpib kõigepealt roomama ja ühel hetkel tõuseb püsti ja siis see liikumise rõõm ja see, mis kannab teda naisel kui õue ja sealt võib-olla juba vähekümne kaugemal, on ka üks loomulik osa sellest arengust, et laps peab liik, kui ma sealt sellisest sümbiootilises suhtest ja hästi koosolemisest eemale ja kaugemale, mis on samal ajal muidugi ka hirmud, eks ole, et see kaheaastase soov olla hästi iseseisev ja samal ajal nagu klammerduda naha ja ema või isa jala külge on ju ka selline tore ambivalentsi näide, kus tahaks ühte ja teist ja mõlemat asja korraga. Mulle meeldib väga üks psühhoanalüüsi keskseid mõtteid piisavalt heast emast. Et ükski ema ei saa kunagi olla ideaalne, täiuslik ema, et piisavalt hea ema sisuliselt tähendabki seda, et Ta peab jaksama krustreerida last et laps puutuks kokku mingite kaotustega ebaõnnestumisega ja et see ema ei torma alati appi, et need lapsel aitavad kasvada. Noh, loomulikult ega see on armastus, aitab kasvada ja hoidmine aitab kasvada, aga kasvamiseks sama palju, kui on vaja seda head hoidmist, on vaja mingis mõttes ka frustratsiooni. Et kui ema julge krustreerida last või isa julgebrustreerida last vaid tahab olla täiuslik ema, et kõiki kõiki lapse vajadusi alati ja võimalikult koheselt rahuldada. Et siis ema oli justkui tundub, et ta teeb lapsele kui suurepärase heateo. Ent maailm on ju täis stressi ja ebaõnnestumisi, et see on see esimene koht, kus me peame õppima hakkama saama kaotusega. Täiesti õige protsessioon arendab ja kasvatab, et hoides last nii nagu öeldakse vati sees, tegelikult võtame ära temalt võimaluse ise proovida, ise hakkama saada, Isamaa pisarad nutta ja ka iseennast lohutama õppida. Ja see iseenda lohutamise ja hakkamasaamise võime on üks neid võimeid, mis on tegelikult kogu eluks vajalik. Võime öelda, Ta on selle hea ema kujutise või, või tema pildi võtnud piisavalt enda sisse ja see aitab teda ka raskest hetkest üle saada, et tal on, on noh, ütleme siis nii, et ema mõttes, kui, kui ta parasjagu on kukkunud ratta seljast või mingi asi ei õnnestu ja, ja ka puhtalt selle noh oma mõttemaailmas sisemaailmas oleva toe najal saab ta ka edasi minna, ikka uuesti proovida. Emadel on sageli selline tunne, et kui laps kogeb kurbust, siis seda kurbust emal on nii raske taluda ja tahaks talle tulla kohe appi. Näiteks kass suri hamster ära või läks nukk katki või purunes auto. Ära nuta, kullake, et kohe saad uue nuku, kohe saad uue auto ja kohe saad uue hamstri. Kuid tegelikult just nimelt ka selle valu mis tuleneb kaotusest, läbielamine aitab lapsel kasvada. Just selles tundes koosolemine on palju olulisem kui, kui selle kiirelt leevendama tuttamine või uue auto või nukuostmine, et, et võib-olla palju olulisem on nendel hetkedel, noh kui sa tõid näite lemmiklooma suremisest või hukkumisest, et et see kuidagi koos, noh ma tahaksin öelda, läbi mängida, kas korraldada matused või ärasaatmine või midagi taolist, sest samasuguseid kaotuse ja kurbi hetki tuleb sellel lapsel oma elus, et paratamatult ja omal kombel selle kombestikku Te võtmine, noh ma räägin siis praegu matusekombestikus on ka üks viis hakkama saada ja, ja, ja noh ka õppida, et kuidas see siis käib. Jah, sest et kui emad ei julge prustreerida, siis elu frustreeriv neid lapsi kui lasteaias ja koolis pärast niikuinii, et just nimelt kaotama kaotusega toime tulema peame me saama kodus selleks esimesed õppetunnid. Üks huvitav kaotuse hetk on ju alati, kui laps läheb lasteaeda. Kaotab võimaluse olla pidevalt emaga kahekesi koos. Kas see on suur kaotus, kui sa pead õppima jagama, kui sa pead jagama ja siis hakkad seda õppima. Et selles rühmas on ju teisi tegelasi üksjagu palju, kõigil omad soovid, hambad, kaotused, omad fantaasiad võib-olla, kuidas, kuidas asi nende ümber käib ja kus näitab kõike, kõike muud. Et see on uus uus viis ja noh, eks öeldaksegi, et see uude olukorda panek või uude situatsioonipanek ise õpetab päris palju. Ja õpetab seda, et see, kes kogu aeg tahab võita, tahab teiste arvelt võita, jääb üksi. Ja see võib olla väga valus. Veel üks suur kaotus, mis tuleb väga väikse lapsena läbi elada on siis, kui perre sünnib järgmine laps. Mida me siis kaotame inimestena? Väga väikese lapse maailmas ju noh, ma räägin ikkagist esimestest eluaastatest esimesel kolm-neli-viis, aga noh, mingil määral ka ju hiljem tekib konkurente, tekib konkurente, emas ülele, testib konkurente, isa tähelepanule, tekib konkurente, ajale tekib konkurent ka mänguasjadele või kommidele või millele iganes. Ja see ei ole meeldiv, otse öeldes teeb see lausa vihaseks. Ja see viis, kuidas toime tulla ja säilitada piisaval hulgal vanemate armastust ja aga noh, öelda siis lugupidamist enda suhtes käib tegelikult läbi süümehhanismiga ka selle et üle, et parem kui seda vastikut väikevenda või õde ei oleks. See tekitab selles lapses süütunde ja see süütu tunne paneb teda käituma või noh, mingis mõttes kuidas ennast piirama ja talitsema hoopis teisel viisil, kui ta seni oli, oli harjunud. Ja paljude laste jaoks väljenduks hoopis siukses nagu pöördkäitumises, et see väikene väikene imik või titt saab noh, kõige armsamaks mänguasjaks. Et see on tihti see, kuidas sellega toime tullakse ja ja lepitakse sellega, et noh, ma ei ole ainult üksi. Paljud lapsed, kelle peres ongi võib-olla rohkem kui üks, kaks õde või venda räägivad nii äärmiselt selliseid, emotsionaalselt loetud lugusid sellest kuidaspidi jagama ja ei saanud ja oli üks omavaheline kisklemine ja ja konkureerimine aga räägivad ka äärmiselt suure soojuse hoidlusega sellest, kuidas koosned asjad ära lahendati ja kuidas meie üheskoos ikkagist tegime. Et ma arvan, et see õpetab mitmes mõttes. Ikkagi päris karm kaotus, et kui sa oled olnud siiamaani oma ema süleainuvalitseja ja kaotada see ema süli, see esmane koht, kuhu joosta laadima, sest seal on üks, teine titt ees. Et ilmselt see mõjutab meid pärast hiljemgi. Ma arvan küll, et see on võrreldav paradiisist väljaheitmisega praktiliselt kat ja, ja see ema, süle selline sümbol on ju nii analüütilises mõttes kui ka laiemalt see, mis tegelikult läbi elu meiega kaasas käib, see soov olla armastatud, omaks võetud, hoitud ja nii edasi ja nii edasi, ilma mingite tingimusteta, selline nii-öelda ühepoolne ja kõikehõlmav armastus, et me otsime seda oma elus ju ikka jälle taha seda, mida me oleme ka, ütleme seal tema sulest lahkudes. Ja see on sul hea, ütles, et, et see on kaotatud paradiis. Saalid nii väike ja kõige keskel. Ma arvan, et selle mälestus on ka ju võib-olla isegi mitte mitte konkreetsel või sümboolsel kujul, vaid mingisuguse tunde kujul meis kõigis olemas ja sealt hüpata. Sedasi võib olla väga pika hüppega meil. Ma usun, et selles raadiosaates on see lubatud. Me otsime seda tunnet oma lähedussuhetes kogu elu jooksul. Ja kui me selle leiame oma paari lähedussuhtes, siis me saame. Ma mõtlen seda tunnet, mis on emaga seda. Just seda paradiisitunnet, seda hoituse, kaitstuse ja headuse tunnet. Ja kui me leiame selle oma lähedase inimesega siis me saame kuidagi selle paradiisi uuesti luua või, või rekonstrueerida. Üks asi, mis on veel huvitav, minu arust väikelapse eas on, kaotame õpini juures see, kui väike laps mängib lauamänge või mingeid mänge. Ja et kuidas õppida seal kaotama, et tihti annan, siin on nagu erinevus. Kuidas käituvad emad ja isad, tema pahatihti tahavad tulla lapsele vastu Traani valus vaadata, nii nagu ma enne ütlesin, et on valus vaadata seda kurbust, kui hamstrid sureb või, või nukk läheb katki. Aga samas on ka valus vaadata, kui laps tahab võita, tahab mängida, mis and esimesed siuksed, lihtsad lauamängud või siis juba reisi ümber maailma või nutitelefonid eelsel ajal, kui veel mängiti mänge, reis ümber maailma ja, ja muid selliseid, et noh, tahaks, et laps kogeks seda võidutunnet, sest laps on siis nii õnnelik ja emad tihti ise mängult kaotavad või annavad lapsele võimaluse võita, sageli teevad seda ka vanavanemad ja vanavanemad, nagu ikkagi, et kuidagi niimoodi teevad, et laps võidaks. Samas kui isad seda väga sageli ei tee. Isad ei anna võimalust võitavaid, mängivad võiduka lõpuni ja võidavad ise taluvad nagu paremini ära selle, et lapsel on, on valus ja tal on see kaotuskibedus. Samamoodi on selleks eaga vanemad õed-vennad, kes sageli ei anna võitu käest. Võit tuleb ikka ikka võita ja oma selliste pingutuste või või jõuvarude noh, ütleme piirimail, et võtmist tuleb lihtsalt tegelikult ühel hetkel saab sellele lapsele ka selgeks, et tal lastakse võitu. Ja see on väga siukse Laila maitsega. Ma arvan, et mäng kui selline, mis on fantaasia ja töö vahepeal üks selline huvitav, huvitav ala ja mängulisus, kui, kui selline on midagi, mis on igas vanuses inimese jaoks oluline, et me ei peaks seda unustama või hülgama ka tänasel nutitelefonide ajastul, kus me mängime mitte inimestega vaid vaid maid masinatega, võib-olla rohkem. Et mängus on mängulisus mängus on see proovimine mängus, ei ole see võit või kaotus, noh nii päris nagu ta võib-olla päriselus. Hiired on otsekui selline laboratoorium isegi võib-olla. Ja mu mõte läks, kui sa, kui sa mängust rääkisid veel selliste emotsionaalsete puhas vajaduste peale viitan pank sepale ja tallinnadki väisanud marksolmsile. Vajadus mängida on, on kõigi imet käte sees ja see mäng on üks, üks selline huvitav ala või huvitav koht kus saab ennast välja elada ja proovile panna. Nii seda võidujanu, isegi agressiooni kui ka seda, kuidas on siis alla jääda. Oluline on see, et, et selles mängus ei oleks nii, et üks pool kogu aeg võidab ja teine pool kogu aeg. Ja, ja see see suhe Mul on selline optimaalne suhe olevat, umbes 60 41 võidab 60-le protsendile 40-l protsendil juhtudest. Et, et võib-olla isad tabavad selle kuidagi intuitiivselt ära. Mehed on ju natukene konkureerivamad ka evolutsiooniliselt, kui on, kui naised olnud naised on, on rohkem koostööle ja üksteise vajaduste rahule rahuldamisele võib-olla orienteeritud olnud, aga ma teen nüüd hästi suure üldistuse. Muidugi. Mõtleme siis sellest, et miks peab oskama elus kaotusega toime tulema, et miks on väikesel lapsel vaja hakkama saada kaotusega, miks ei võiks olla niimoodi võidabki kogu aeg või saab kõik, mis tahab? See on ebareaalne. Meenub üks, üks arutelu või seminar möödunud suvisest spordilaagrist Käärikul, kus olid, olid udukad ja, ja kiud on ju jutt, distsipliin, mis ei ole mitte üles ehitatud sellele, et peaks võitma, vaid ta on üles ehitatud austusele reegleid telejatraditsioonile. Ehk et ta on rohkem õpetus kui, kui selline võitluskunst ja suuda. Üks algpõhimõtteid on see, et kes ei oska kaotada, ei saa kunagi võita. Ja ma arvan, et selles on, on sügav mõte sees sest kaotus õpetab rohkem kui võit. Võit on lihtsalt võitja, kõik punkt, et noh, mis, mis selle üle ikka nii väga nagu juurelda. Aga kaotus paneb rohkem juurdlema sellele, mis siis jäi puudu või mida mina tegin või mida ma oleksin saanud rohkem teha, kas rohkem treenida, rohkem valmistuda, rohkem, rohkem, rohkem veel midagi. Ja ma arvan, et kaotus innustab rohkem edasi pingutama või pürgima, kui pidev võitmine. No täitsa meelevaldne näide kõrvalt, et, et kui kui meil vormel ühe sarjas oli aastaid ette teada, kes võidab, siis inimestel ei olnud seda huvitavam vaadata, selle sarja vaadatavus langes seal igav. Kaotused on inimlikud, elus on alati ühendatud nii võidud, kaotused ja nähes teist inimest kaotamas. Kuidagi ühendume sees ka iseenda kaotamise võimega ja võimekusega. Kas me oskame seda teha? Ma usun küll see, mis on oluline, hüppan siin inimese arengu Radel nagu üsna meelevaldselt üles üles ja allapoole aga see, mis on oluline kasvamisel ja, ja teismelise ja läbimisel just seal teismelise ja lõpus on see eriti terav küsimus on see eeskuju või see arusaam, kuidas tulevad kaotustega toime minu vanemad ja mis on need viisid, kuidas vaatamata kaotusele, ikkagist noh, nii-öelda jääda väärikaks jääda püsti elu edasi elada. Et see on üks noh, asi, mida ei saa õppida koolis või teoreetiliselt nii edasi, seda õpitakse ikka elust, elust endast. Ja, ja see on võib-olla üks nendest, noh, ütleme siis küpsuseksamitest täiskasvanu ikka liikumisel kuidas elus paratamatult ootavate kaotustega toime tulla, jäädes ikkagist inimeseks, väärikaks viisakaks vastast austavaks mitte lärmavaks ja viha kõnelevaks inimeseks. Ja mis ongi see, kui sa väiksena ei saa selle mängu algust tehtud kaotuse õppimisega, et siis sa ei oska seda teha ka hiljem. Aga läheme veel mööda elukaart edasi, et ütleme, me oleme praegu siin peatunud mõningad Nendel hetkedel inimese lapsepõlves on see emaga üksolemise kaotamine, millest me oleme rääkinud, milleks siis mõnikord mulle veel meelde praegu see, et miks on lastele vaja selliseid kaltsujäneseid ja, ja ema järgi lõhnavaid teki tükikesi. Et noh, nagu aitavad olla lahus emast, ent samas sümboliseerivad kuidagi seoloogias kutsutakse seda siirdeobjektiks, millele tähelepanu pöörata, et see aitaks sul selle kaotusega sisemise ema kaotusega, kui sa pead nii palju suurem olema, et juba lasteaias saad olla, et kuidas selle kaotusega toime tulla ja, ja mida me siis kaotame, kui sünnivad õed-vennad, laps läheb kooli ikka siis on ju veelgi enam, sa kaotad oma seda peres olemise aeg, aga siis seda enam nii väga vaja ei olegi. Aga siis on ju kõige hullem see, kui sa kaotad kontakti oma kaaslastega, seal piis olla. Teistega koos ja muganduda või teha kompromisse või aru saada ka teistest. See teoreetiline taust siinjuures ütleb väga lihtsalt, et ta mõistmatu ja arusaamatu teise inimese tunnetest on raske nendega grupis nagu koos olla ja seda seda head grupi tegevust hoida. Et see on ma, ma arvan küll üks sellise latensiiaa seal vanuses seitse kuni 10 ja ka sealt edasi üks suuremaid nagu nagu eksameid, et lapsed väga palju kipub siis tuginema igasugustele reeglitele ja normidele ja ja see on küllaltki nagu mustvalge, mida tohib ja mida ei tohi. Aga ka see arusaam, et, et tegelikult ei ole oluline, võib olla punktuaalselt jälgida selle reisi ümber maailma võiduta tõttama kui reeglit, nii-öelda nui neljaks, vaid hoopis kohus mängida, hoida üleval seda, seda mänguhoogu ja mõnu. Et, et see on üks, üks küpsemise sammudest jälle täht ja noh, ega seda saab ikka teha jälle praktikas ja koos teistega, et istudes ninapidi kuskil ekraani ees. Koolipõlves on esimesed kõige suuremad kaaslaste siukesed hülgamise kogemused, et tahaks olla kellegi sõber. Aga ta ei võta mind mängu. Ei, ei valita mind kehalise kasvatuse tunnis selles rivis võistkonda jään viimaseks kuidagi see väljajäämise tunne võib mõjutada iseenda identiteeti. Ja kuidas olla kahekesi ja kuidas olla kolmekesi, selles on väga suur kvalitatiivne vahe ja noh, grupp on mõnes mõttes mõistetav, kui olla mitmekesi seal 300 olemise või mitmekesi olemise laiendus. Need mängud tihtipeale on üles ehitatud sellele ja keegi jääb kuidagi välja või, või kedagi ei võeta kampa või kellelegi öeldakse halvasti ja nii edasi, et need on, on hästi valusad selle välja ja, ja kogemus ja ja, ja, ja selline haavatavus ja mittepiisavus võib jääda kogu eluks, kus sisse, et, et noh, see on see, mida me tunneme kooli kiusamisena. Aga selle all on palju sügavamad psühholoogilised mehhanismid, et keegi ei ole kiusaja lihtsalt sellepärast et on, kiusavad seal mängitakse jälle mingisuguseid. Ma ütleksin varasemast arengust lahendamata asju uuesti korra läbi, mida me muuseas teeme kogu elu etatega, siis me teame ju täna töökiusamist ja kõike muud, et see ei ole ainult mingisugune põhikooli fenomen. Aga see, kuidas olla kogus mitmekesi ma olen kogu aeg rääkinud sellest küpsusesse, nagu rõhutanud seda seda õpitakse kogu elu. Et üks, viis vaadata elus suhteid, on pidev kõikumine selle vahel, kas hoida kahest suhet või hoida kolmest suhet. Ja selle väljajäämisega toimetulek, noh võtame täiskasvanud inimeste jaoks, kui meil on tegemist noore paariga, kahekesi on väga tore sa maailma kõige toredam aeg käest kinni on ja igal pool käia ja maailm on meie jaoks, kui sellesse kooslusesse sünnib laps, siis esialgne kahenemidiaadimine suhe muutub kohe selle kvaliteet piski teine ja see toob mõnes mõttes ju needsamad lapsevanemad tagasi sellesse samasse aega, kus nemad tundsid seda üksijäämist ja väljajätmist ja mõnes mõttes see ring läheb jälle uuesti käima. See puudutab praegu ühte väga huvitavat kaotust, et nagu samaaegselt, kui justkui sünnib laps justkui tundub, et see on perekonnaelus, nii tore hetk. See on hästi suur, rõõmus hetk end. Ambivalents on ka huvitav, et samaaegselt suure võiduga On ka kaotus, et on oma, selle kahese suhte paarisuhterindel on justkui kaotus, niisamuti näiteks kui inimesed abielluvad ennemuiste, mäletad juveel abiellute. Et, et siis üheaegselt jälle on see tore võit, tore saavutus, et me oleme koos, ent samal ajal võib üks kahest võib-olla ka mõlemad tunda kurvastust nagu selle üle, mis nad kaotavad justkui nagu selle vabaduse üle, et nad ei saa enam olla üksi teha kõike seda, mida üksikud inimesed tahavad teha, kuigi mõningatel õnnistus, aga mõningad ei tule ju selle vabadusekaotusega kuidagi toime. Või ka seesama see lapse saamise hetk on ühest küljest nii tore, et ma olen nüüd ema, ma olen pühendunud ja paljudel naistel tekibki see sisemine hästi suur segadus et ei tule toime selle vabadusekaotusega, mida ühe lapse saamine saab. Nii et see on nii minu arust nii põnev fenomen elus vaadata, kuidas samaaegselt mingi hästi toreda sündmusega võime me tunda kaotusevalu. Et see termin, millest me tegelikult veel täna rääkinud ei ole on lein, et mis tuleb peale, kui saal on ükskõik milline kaotuse protsess elus, kui sa pead lahti laskma millestki, millest sa pead lahti laskma, millest otseselt ei taha lahti lasta See sõna, mis mul hakkas meeles kajama praegu on, on valik me küll ei mõtle oma elust kui lõputust valikute tegemisest, aga tegelikult ütlevad Kristjan, et inimene peab tegema päevas kuskil kaks-kolm 1000 otsust, mis on valikud. Sinagi siia tulles pakkusid mulle kas kohvi või teed, see on üks valikutest. Aga me ei mõtle oma elust ja suhtest tihti, nii et need on nagu valikud. Aga ometi need on. Meil on valik, kas lapsi saada või mitte saada. Mõlemal on omad plussid ja miinused, meil on valik, kas elada koos ühe inimesega idealistlikult öeldes elu lõpuni või siis mitte ja nii edasi ja nii edasi. Mis ma tahan öelda, et iga valikuga paratamatult kaasneb ka selle alternatiivi või teise võimaluse hülgamine või selle mittevalimine. Kui ma lähen koolipeol tantsima, mulle väga meeldib, Pille aga meeldib ka Malle, ma emma-kumma pean nendest valima oma tantsupartneriks ja võib-olla sealt siis tuleb midagi edasi, aga ma ei saa neid mõlemaid valida. Ja nii edasi ja nii edasi. Ehk, et need valikutega seotud kaotused on, on tihti need, mida inimesed kuidagi ei taha aksepteerida, ta tahaks nii-öelda nagu kõik see tänapäeva maal natukene liiga palju ka meile sugereerida, et kõik on võimalik ja kõik on saada ja see ei ole veel kõik ja nii edasi see tegelikult ei ole nii. Iga valikuga kaasneb ka mingist teisest variandist loobumine. Ja see on väga raske. See on raske, mõnikord. No omal ajal õppisin psühholoogiat, siis ma mäletan küll sellist mõtet, et paarisuhte tugevust näitab see, kuidas me tuleme toime oma partneri raskustega, et kui mu partneril on madalseis, kui tema on näiteks midagi kaotanud. Et see on ka veel täiesti eraldi kaotuse liik, üks on need kaotused, mida me ise personaalsed tunneme, aga teine on, on see tunne, kui sa oled koos kellegagi, kes on midagi kaotanud ja kõrvalt vaadata teise inimese kaotust, kas ta on kaotanud töö või tervise, et kas, kas sina jääd siis sel hetkel tervikuks integreeritud, suudad sa säilitada oma meelerahu ja hea tuju või sa kukud teise inimesega kaasa? Natukene tänava põgusalt rääkisime mõnikord vanematel on väga raske taluda oma lapse siis selliseid kaotuse hetki, kui ta laps on midagi kaotanud, aga noh, nagu see tõeline kaotuse küpsuse proov tuleb ikkagi paarisuhetes. Jah, kanda raskel ajal kahe inimese raskust on, on see tõeline eksam paarisuhtele küll. Päikse teistel päevadel on meil ju kõigil tore olla. Aga kui need päevad on vihmased või kui ei olegi ette näha, et, et millal see ilm üldse paremaks muutub, pikaajaline haigus või, või ükskõik mis aju inimesi võib tabada siis kuidas selles olukorras ikkagist olla see tugisammaspõhise lootuse allikas või see part, naer, kes välja kannab? Mul on sellest natukene raske rääkida, aga see näide, ma arvan sobib siia konteksti küll. Üks lahkunud kallis inimene ütles, et oma viimastel elukuudel saida olla oma partnerile toetudes nii tugev kui nõrk. Teda aktsepteeriti täielikult. Ehk see kui on raske ja kuidas on seda võimalik kohus võtta? Sellest tihtipeale ei olegi võimalik palju midagi rääkida või arutada või kuidagi nagu seda leevendada vaid lihtsalt selles raskus kahekesi vastu pidada. Ma arvan, see on tugevus. Usalda armastust isegi siis, kui ta toob valu. Ära, sule talle südant. Olgu su käte viimane puudutus, leebe nagu ööõis. Lumi kattis kõik siis karpuse puus, surra võiks. Sa jooksid välja tonni ja pühkisid ümbert. Naersime. Koolikingiks sain smalt maa kord sünnipäevaks kutsika. Ma jõudsin alles nüüd, ma sain aru. Et oodatamendra son vana laulu kuulata sõnugi. See oli mures nüüd, kuid ometi saad. Ma nüüd kõnnin, ruskor säiliseks, viljakas maas. Meil on elus kaotused, räägiks veel nendest kaotustest, mis on nagu naiste ja meeste spetsiifilised millega on raske toime tulla. Et üks teema, mis vähemalt mina saan rääkida siin praegu naistest naistel on. On raske nooruse kaotamisega mis toob kaasa muutused välimuses, justkui tundub ka muutused atraktiivsuses. Väga paljud naised võitlevad selle kaotusega, nad ei ole kuidagi nagu nõus leppima selle üleminekuga, kas meestel on ka selliseid spetsiifilisi kaotuseid. Mehed ja naised on erinevad, aga üllatavalt sarnased. Et nad mu oleneb, mida vaadata, mida rõhutada, aga ma arvan, et meestel on, on, on täpselt sama, omamoodi raske. See on küsinud võib-olla sellest, millisena ma ennast teame-tunneme, mis on minu minapilt, millest see koosneb ja selge see, et mingisuguses vanuses kogu selline ütleme, kehaline pool hakkab ju paratamatult me tahaks öelda, alla andma, aga, aga noh, ütleme, et sinna ei tule enam enam palju midagi juurde, vaid sealt hakkab hoopis ära kaduma. Kortse tuleb juurde, juukseid vähemaks, ütleme nii. Ja kui palju. Me ennast samastame enda välimuse või füüsilise välimuse või sel aastal. Atraktiivsus on muidugi alati individuaalne. Ja eks tänapäeva maailm pakub võimalusi, mis ei ole võib-olla psühholoogia pärusmaa, kuid tegelikult siiski on ma vihjan siin ilukirurgia-le ja, ja, ja kõigele muule, mis otsekui võimaldab vananemise protsessidega kuidagi nagu, nagu toime tulla. Aga eks see küsimus on ka ju selles, et, Elus sellel hetkel oluline või millega me oleme toime saanud või või mis on kritiseeriti, Eriksson on üks, üks tore psühhoanalüütik, keda käsitletakse pühanalisest laiemaltki ja tema on rääkinud elu erinevatel etappidel, sellistest põhiküsimustest, nendele antavatest vastutustest ja kusagil seal neljakümnendates, kuidas on see küsimus palju selles, et noh, mida ma veel jõuan või palju mul on veel antud, eks ole, no see tore termin nimega Mamil räägib lükros meestest spordiradadel ja ja tõesti, sport on hea kuni teatud piirini. Ehk et me, me saame tegelikult paljudes tegevustes olla heas mõttes mõõdukad, et me ei pea viima seda, seda äärmuseni mõnevõrra segase jutu pingutad, kui võtta niiviisi, et olemise rõõm on igas vanuses olemas, kui just leppida sellega, kes ma praegu olen. Nendest Ericssoni elu õppetundidest me rääkisime just paar saadet tagasi Peep Vainuga keskija saates ja seal on ju üks kõige viimane õppetund, mida sa pead elus ära õppima, on see, et, et kuidas sa suudad integreerida oma elukogemuse, kõik oma kaotused, oma valud, ebaõnnestumised oma ellu, sest ja kui ta seda ei suuda, siis on meeleheide. Ent samas me peame ka õppima toime tulema selle meeleheitega just nimelt see, mis kaotustega kaotustega kaasneb. Sest et kui ma niimoodi jälle sinu jutu kokku võtan, siis siis kõige suurem kaotus, mis meil elus on, ongi ju see kumme, kaotame oma enesekindluse ja elurõõmu. Jah, see on kindlasti palju suurem kaotus kui välimuse või kauniduse atraktiivsus. Ja Miia ometigi seesama enesekindluse ja elurõõm need hakkavad meisu võrsuma nagu maast madalast, nii et need kaotused, mida me elame läbi oma varajases lapsepõlves ja nooruses Need kindlasti mõjutavad seda, milline on meie enesekindluse tase ja elurõõmu tase. Elu võib mõelda, mõelda küll, võib võtta sellise nagu kaarena või isegi ringina, eks ole, et me jõuame ühel hetkel tagasi loodetavasti varem kui hiljem Nende küsimusteni, mis, mis on jäänud ühel hetkel oma elus või arengus või suhetes kuidagi nagu vastamata või mitterahuldavate vastustega, et jah, kokkuvõtteid tuleb teha võib-olla varemgi, kui päriselu lõpuni. Me veel vaatame elukaare kaotusi leides küll partneri kaotame vabaduse saades lapse, kaotame jälle vabaduse. Aga siis võib jälle juhtuda selline asi, et kaotame partneri. Kas mõnikord surmale tänases maailmas küll sagedamini elule, teisele inimesele ja paljud inimesed, kes on tulnud teraapiasse, on mulle öelnud, et ma oleks pigem eelistanud kaotada oma partnerid surmale kui kaotada lahutusele. Sest et selle kaotusega kaasnev mitte ainult kurbus ja hirm, vaid kaasneb ka häbitunne ja süütunne Ja see üllatus ja pettumus ja usalduse kaotus võib olla väga sügav, väga valuut, tegevsurm on mingis mõttes loomulik, me kõik lahkume siit maailmast keegi siia jää. Ja, ja kui sa ei saa, kui just ebaõiglaselt vara või lapse eas, siis on ta kuskil maalt juba noh, arusaadav või isegi loomulik. Aga see, mida võib tähendada oma kaaslase kaotamine just elule, kellegile teisele mõnes mõttes paneb küsimärgi alla. No millist elu ma üldse olen elanud või mida ma olen siis teinud või mida ma ei ole läbi näinud ja nii edasi? Ja need on, on hästi valusad küsimused. Nii nagu elatakse koos niga ju lahkutakse nendega kooselust, nii et tihtipeale see ühepoolne võtmine noh, ei ole, võib-olla on väga, väga õige või väga tasakaalustatud aga ometi mahajääjale palju raskem. Sest et rasked kaotused võivad olla seotud identiteedikaoga, et inimene kaotab midagi justkui kas praktilises maailmas kaotab suhte, aga ta kaotab võib-olla kui tükikese iseendast ja mõnikord väga suure tükikese iseendast, et ta ei saa enam aru pärast mingit kaotust, kes ta ise on, kus ta ise on. Siin on ka nagu sellised kaotused nagu töökoha kaotus või, või lihtsalt partneri usalduse kaotus või enda vara kaotus või sõbra kaotus. Et igaüks nendest kaotustest võib mõjuda niimoodi, et sa kaotad justkui midagi iseendast ja eriti hull siis, kui need mingid kahtlused tulevad. Ühel korral elus ikka ju mõnikord õnnetused ei tule üksi, vaid tahavad tulla karjaga. Lühikese ajavahemiku jooksul, pannes proovile, mida inimene suudab, suudab vastu võtta või vastu pidada. Meie mina, mina tunnetuse, kes ma olen, koosneb ju niivõrd paljudest killustega, psühholoogid uurinud tohutult. Aga ma tooksin välja just selle aspekti, mida sa rääkisid paarisuhtes teha ja sellest, et kui nii poeetiliselt kujundlikult öelda me võtame kellegi enda südamesse elama. Ja sellel hetkel me usume, et see on kogu eluks, et see ei ole ju mingi viieaastane projekt siis me anname sellele inimesele ka niivõrd suure jõu või voli olla meie jaoks meie olemuse, meie mina, mehe väärtuse peegeldaja ja nii edasi, et me anname talle tohutu võimu. Ja, ja samas me saame sellega vastu võrdses suhtes, eks ole. Et see võim ja kuidas seda kasutatakse või ka siis kuritarvitatakse ühel hetkel, nii nagu see võib tunduda hüljatuna on, on see, mis on väga palju seotud minaga. Kui ma olen selle kaotanud, kes ma siis veel üldse olen? Mõnikord inimene ka nii kiindub oma valusse, kuhu ta pärast jääb, et ta ei ole nõus kannatust kaotama, et kannatus saab osaks tema identiteedist? Jah, ma tahaksin nalja heita, aga noh, millegi külge nagu ju klammerdutakse ja eks ka kannatus kui selline noh, on võib-olla siukse sotsiaalse suhtluse vahendusel edasi natukene nagu õelistavat. Kannatanut kannatajad peaks aitama ja kuidagi tema jaoks olema olemas, aga noh, igaüks kahju tunnetab ära, et, et kust nii-öelda seda minti üle keelatakse. Eks ta nii ole, eks ole, et igale kaotusele järgneb alati valu. Aga, aga igast valust ei pruugi välja kasvada sellist suurt ja pikkaajalist kannatust. Just juhudki oma jutus leina juurde ja lehine ei ole ju ainult sellises üheses võhi või kitsas tähenduses kellelegi lähedusega tähtsa inimese kaotamine ja siis kuidagi sellega toimetulekuõppimine vaid, vaid see on on igasuguste kaotuste läbitöötamise tähenduses protsess. Leinaprotsessi on ka haju palju uuritud, tudeerinud etappe seal seal tuvastatud ja nii edasi, aga, aga ma arvan, et see lein on mingis mõttes loobumine ja uuesti nii öelda elule või või hakkamasaamisele, enda häälestamine ja ärkamine. Kui see ei õnnestu, on oht jäädagi leina kinni elamule, inimesi, kes elavad kogu elu mingisuguses suhtluses ja ja see ongi iroonilisel kombel nende elu mõtte leinata. Ja see võib-olla olnud juba ka väga-väga ammu tagasi. Need võivad olla väga varajase aja kaotused ja, ja, ja sealt jäänud tunne, mis saadab kogu elu, noh, me teame, milliseid õudseid hingehaavu põhjustab sõda. Ja, ja, ja hiljutisest seminarist kuulduna meenub ühe ühe inimese lugu, kel kes kaotas oma isa sõjas ilma et oleks teda ise näinudki. Ja oma isa tegelikult tundmata leinas ta teda kogu elu. Leinad on ka, eks ole, akuutset leinad ja midagi sellist, mis sinu sees kogu aeg niimoodi vaikselt tiksub, et need on need hingehaavad siis nõnda nimetatult, mis jäävad normaalsel kombel. Lein peaks ju enam-vähem ühe aastaringiga või kahe aastaringiga siiski natuke tagasi andma. Tõesti on inimesi, kelle lein ei lähe kunagi üle. Igas saates annan kuulajatele võimaluse mingi teema üle mõelda. Ja täna see küsimus, mida ma tahaks kuulajatele esitada, ongi see, et Tarmo, kuule, kuidas sina oled tulnud toime oma kaotustega. Millised on olnud need kaotused su elus, mis on jätnud tugeva jälje? Mulle meeldib mõelda kaotusest kui võimalusest, kui nagu arenguhüppelauast või kui ikesest allaneelamist mudamülkast kaotus võib sillutada teed tegelikult mõlemasse suunda, et sellest võib kasvada välja midagi sellest, kas seda välja uus areng. Ent see võib olla midagi, millesse sa jääd kinni, mida sa jäädki leinama ja, ja kust sai liiguga edasi. Ma arvan, et see on, on, on hea mõte sul, et see alati pakub ju võimaluse, kas me sellest võimalusest, mida selle kaotusega teha, kuidas seda mõtestada, kuidas seda enda sees läbi töötada, mida see võiks tähendada meie tulevikuvalikutele edasi kanalises kinni julgeme või suudame hakata või siis mitte noh, see siin ei ole mingisugust kuldset reeglit, et pane pea püsti nagu edasi. Aga see vajumine sinna mudamülkasse ja sinna jäämine kuidagi on selline kõnekas kujund, et, et tõesti, et see võib piltlikult öeldes sellise. Ma tahaksin öelda rõõmsa või veel positiivse arengu tegelikult täiesti peatada, see võib olla aja peatumine. Ja me ju näeme inimesi. Ja kui me näeme kedagi, kes on kas väga eraldunud, omaette eemaldanud teistest, kes on väga väsinud või väga paatne kui tal ei ole enam kui huvisid elu mõttes, kui ta on pidevalt negatiivsete mõtete küüsis, siis me tegelikult võime sealt teha järelduse, et tõenäoliselt on ta midagi kaotanud. Kuidas saada, olla talle abiks, mida sina ütleksid, kuidas saada? Elus kahtlasena hakkama. Selleks on vaja aega ja selleks on vaja kuulajat. Kaotus viib inimese tihtipeale tagasi. Noh, kuhugi enda enda sisemusse näed, selles kaotuses on, on, on selline sügav või isiklik aspekti tähendusvahelise kaotus üldse välistel inimestel ei pruugi üldse kaotusena paistagi aga selle isiklik sügavam tähendus on see, mis, mis võib-olla psühholoogia mõttes seda kaotust tähistab. Küll on hea, kui selle saab välja rääkida, rääkimine ise aitab, selle tunde saab panna sõnadesse ja selles on üks psühhoteraapia tähendusi. Et me leiame mingi viisi seda, seda tunnet käsitlemaks. Ja kui sul on on kuulaja, siis on omal kombel juba hoidumine. Seal vist Tomas okteni. Sõnastus kuulamine ongi armastus. Ometigi mõnikord peab ka oma leinast ja sellest, mida ta parasjagu leinad, sellest puhkama ei saa ka ainult leinata, sest see on tegelikult väga väsitav ja kurnav protsess, et tahaks öelda kõigile, et kes, kes parasjagu leinavad mingit kaotust, et katsuge sellest kellegagi rääkida, aga katsuge sellest puhata. Tahad ehk aeg-ajalt midagi, mis teid lõõgastab. Mõnikord aitab ka töö ja sport, kui poodlemine või, või, või mis iganes. Mis teile endale hea, tundub et ma laenan ühe inimese mõtet. Ja seda kokkuvõtlikult öeldes on väga palju abi loodusest. Võib-olla linnainimestena kiirete inimestena edasi ei tunneta seda tähendust. Ma arvan, et Eestis on see tähendus ikka kusagil meie meie juurika sees olemas. Loodus ise on teraapia. Minge välja ja nuusutage ja kuulake ja poole tunni pärast on teil teine tunne. Veel üks mõte, mis mul seoses kaotusega tuleb, on see, et mõned inimesed on elus väga palju kaotanud ja siis neil tekibki omamoodi siin puudusteadvus. Et isegi kui neil on väga palju, isegi kui nad on väga edukad või neil on palju asju või nad on palju saavutanud, on neil ikka selline tunne, et kuidagi on vähe. Mul ei ole ikkagi piisavalt midagi siis mida ma pean oluliseks ja mõni teine inimene, kellel on justkui see küllusteadvus, domineerib. Ta võib olla väga palju kaotanud ja tal võib olla väga vähe, aga kuidagi ta suudab sellega hakkama saada. Et, et selle puudusteadvuses, inimese psüühest domineeribki siis kaotus, et kaotus, isegi kui ta on tilk tõrva meepotis. Kuidagi osutub see tilk tõrva nagunii tugevaks. Et ta transvormeerib kogu mee selleks. Jah, see viib mu mõtted Karupoeg Puhhi-le, et seal oli üks väga õnnetu, eeliselganud peaaegu lahutamatu. Ja, ja noh, eks lein võib võib-olla nagu sihukene tekk, mille sisse ennast kerida või see kaotus või lohutamatus ja nii edasi. Aga võib-olla see mõte, et tegelikult väheses on peidus Kui me oskame arvata või tahame näha või, või nii edasi See on sul tore mõte, millega lõpetada, et nii puh kui nutsu, kui elasid kõik 100 aakri metsas ja et see nende subjektiivne nägemus elust oli väga erinev ja see, mis neid eristas. Ühe asjana oligi see, kuidas nad tulid toime oma selle subjektiivse tusega. Aga aitäh sulle, Hannes Kulbach ongi meil täna aeg saatele joon alla tõmmata. Ja aitäh sulle, armas kuulaja, et sa võtsid aega koos peresaatega suhete keerdkäikude üle mõtiskleda. Järgmisel nädalal teeb Merle Liivak selle hooaja viimase pere saate. Mina kohtun teiega uuesti sügisel, et siis jälle suhete ja inimloomuse üle arutleda. Meil on veel nii palju teemasid, mis on vaja läbi käia. Praegu tahan väga tänada pere, saate helirežissööri Anna-Maria korrelit kelle hoolsad näpud lõikavad välja kõik need sõnad, mis minu kurku kinni jäävad või millel lihtsalt suurt mõtet pole. Aitäh sulle, Anna-Maria vikerraadio suveprogrammis lähevad kuulajatele kõige enam hinge läinud peresaated kordamisele. Aga loomulikult saab neid saateid pere saate kodulehelt endale sobival ajal uuesti üle kuulata. Ma soovin sulle hea kuulaja, et sel aastal tuleks kevad pisut teisiti. Olgu see kevade õige pisut suurema teadlikkusega, endast suhetest ja inimloomusest üleüldiselt. Siin maailmas on ju kõike õiglust ja ebaõiglust, valu ja kaotust, rõõmu ja kergust, paleta tüssamist, aga samas ka hoolimist, mõistmist ja sõbralikkust. Meie saame anda oma panuse, et me lähiringis oleks rohkem mõistmist, sõbralikkust, lahkust, lähenemist suvele lasta, nii et hoolime üksteisest iseendast ja maailmast. Head suve. Geodio see aasta tuuleke vaateid, Etti. Jõudeelu ja ta ei ta täiseti ja keevad täis. D ja tuuled täiseti tööjõu ja OP. Lahtipäeva päeva. Köitmed saada.