Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul konfliktid kuuluvad paratamatult elu ja inimeseks olemise juurde. Vastuolud ja vastasseisud võivad avalduda inimeste enda sees kahe inimese vahelistes suhetes, inimgruppide vahel või üldse laiemalt riikide vahel. Ega loomariiki konfliktid tasa emaste pärast läheb nii mõnegi liigi isaste vahel tõsiseks löömaks. Sugugi mitte alati ei ole võimalik konflikte vältida. Erinevate huvide, vajaduste ja väärtushinnangute puhul läheb sageli tüliks. Aga siiski on võimalik vähemasti püüda konflikte konstruktiivselt lahendada. Mulle endale näib, et konflikti haldamise ja konfliktist tuleneva stressi talumise oskus on vast üks kõige paremaid, kõige tähtsamaid inimmõistuse näitajaid. Tänane saade on konfliktist Cecildistamisest sest sildistamine on midagi sellist, mida inimesed konflikti sattununa tihti harrastavad. Miks on sildistamine nii ohtlik? Olen kutsunud seda teemat stuudiosse arutama Tartu Ülikooli psühholoogi religioonipsühholoogia professori Tõnu Lehtsaare. Tere Tõnu. Mis on konflikt? Seda mõistet saab määratleda väga erinevalt, aga kui lihtsustatult öelda, siis konflikt on vastasseis osapoolte vahel mingis küsimuses. Ja nii nagu eelpool juttu, et see osapooled võivad olla üksikisikut või, või inimeste grupid, suured rühmad, kultuurid, tsivilisatsioonid, riigid ja samuti põhiküsimus, võib-olla midagi, väga konkreetset. Aga see võib olla ka midagi väga komplitseeritud, midagi väga ähmast, mida pigem tundub takse, kui sõnastatakse. Ja see vastasseisu lahendamine või juhtimine või toimetulek sageli algabki siis sellest et üldse aru saada, milles on asi või, või mis on siis küsimus mille pärast või mille üle või mille ümber see meie vastasseis toimub. Ja tihti on ju niimoodi, et kui inimesed lähevad omavahel konflikti, siis hakatakse üksteisele, ütleme halvasti, justkui nagu proovitakse silte üksteisele külge. Jah, see halvasti ütlemine ja siltide pookimine on üks konflikti. Eskalatsioonitunnuseid ei või kontrolli alt väljumise või konflikti arenemist. Jah, et see näitab, kui kaugele on konflikti jõudnud. Ütleme, et selle järgimist tüüpi silte kasutatakse või kui halvasti teisel öeldakse või kelleks või milleks teist nimetatakse, on võimalik konflikti diagnoosida või konflikti arenguastet diagnoosida, et kas asi on nii-öelda algusjärgus või on juba hävitamise järgus? Noh, sellisel juhul võib-olla võiks mõne sõna nimetada ka siis mida konflikti eskalatsioon tähendab ja seda nüüd on uuritud eskalatsiooni kohta? On ma arvan arvuliselt kusagil 10 kuni 20 niisugust erinevat käsitlust. Ja tavaliselt siis eskalatsiooni käsitlused kas jälgivad protsessi, mis areneb konflikti käigus või siis kirjeldatakse eskalatsiooniastmeid seal, nii nagu kriisi arengu puhul me saame rääkida kriisi arengust, inimese arengu puhul me saame rääkida inimese arengu astmetest ja nii on ka siis kirjeldatud konflikti erinevaid arenguastmeid. Ja kui neid suuresti taandada, siis võib öelda konflikt algab vastandumisest, kus me ei räägi enam mitte sellest mis on mõistlik, mis oleks head lahendused, kuidas me saame edasi minna vaid põhiküsimuseks tekib see, kellel on õigus. Ja mõnel juhul ka see, et peaasi, et talle õiguse jää ja sellest vastandumisest edasi areneb asi pealetungiks ja ma usun, et me oleme näinud võib-olla neid inimesi, kelle noh, lausa eesmärk ja raskematel juhtudel elu eesmärk on kellelegi paikapanemine või kahjutuks tegemine v välja juurimine. Ja kõik jääb justkui ümber võimuvõitluse. Sa oled, kelle mätas on õigem, kelle teooria on õige? See on jah üks selliseid põhilisi noh, meetodeid, eks ole, küsimus, et kes jääb, jääb peale ja sealt edasi, kui asi läheb avalikuks, tuleb see periood, kus mitte ainult ei tule teisele ära teha, vaid tuleb kuidagi ennast õigustada, kas siis ajakirjanduse või ülemuse või, või kellelegi kõrval, seisab dieedi ees. Ja see konflikti viimane arengu astamises hävitamise aste, kus tõesti teine hävitatakse. See võib olla füüsiline hävitamine, mis on suhteliselt lihtne ja ühene. Aga see võib olla ka moraalne hävitamine, võetakse kasutusele luukeret, seal võib olla majanduslik hävitamine, pannakse inimestel nii-öelda kraanid kinni, võib-olla sotsiaalne ütleminekustama suhted lõigatakse ära. Ja ma arvan, et mida intelligentsemad on osapooled, seda rafineeritum, nende meetodite Ja kuidas seda võimuvõitlus teha. Aga tuleme tagasi nüüd sildistamise juurde. Et see, kuidas me Teist nimetame kelleks või milleks selle järele on võimalik, siis hinnata seda, kui kaugel konflikt on. Ja ma arvan, et see on ka mõnes mõttes mõttes niisugune natukene keele ja, ja, ja kultuuriomane. Ma ei ole nii-öelda konflikti kultuurilise võrdlusega tegelenud, aga ütleme, see kirjandus, mis on inglise ja saksa keeles, mida mina olen lugenud, käsitleb seda sellise üldinimlik, kuna aga samas näiteks nõukogude armee ma olen vist reservkapten siis vä. Ja, ja ma võin öelda, et vene keeles näiteks anatoomia on oluliselt olulisem osa teise inimese paikapanekuks kui eesti keeles. Ja ma olen vahel mõelnud seda, et võib-olla see tuleb ka sellest. Ta meie emakeeles on ainult üks grammatiline sugu ja sa ei saa kõiki asju nii täpselt öelda, võib-olla tahaks aga palju siltide juurde tulla, siis me võiksime käia selle siltide niisuguse hierarhia läbi. Kui me nüüd hakkame päris otsast peale siis kõige esimene sildistamise tase on see, mida me võime öelda nii-öelda vihjavateksiltideks, neid on ka nimetatud heatahtlikeks silpideks, kuivõrd näiteks silt muidugi heatahtlik saab olla. Aga see mõte on selles, et me ütleme teise kohta midagi, mis on tõsi. Aga selle sildi puhul on kõnekam see vorm, mitte tähtis pole see, mida me ütleme vaid kuidas mättale koeraseltsid nagu elusalt. Ma võin Katrini teele kanda raadiotööd Eestist, nii, need tähendab tihti psühholoog, psühholoogia. Nii. Ja nüüd tegemist on psühholoogiga või psühholoogidega raadiotöötajaga täiesti sulatõsi, aga oluline on, et see tuun on selline, torkab või ära märkida, siis on väga raske kinni püüda. Kui lausa helisalvestust ei ole või, või mingit kõigile kuuldavalt jälge siis midagi vaidlustada on väga raske. Nii et selline krigin algab siis sellisest vihjest või nükest. Nüüd selle lükke puhul väljendatakse siis oma niisugust pingestunud suhet, et asi võib jääda sinnapaika, üks või teine osapool ei pruugi seda märgata. Aga kui nüüd konflik tasapisi edasi areneb, siis järgmine aste on see kus me otseselt teisele niisugust halba teha ei taha või, või haiget tegemine ei ole meie põhieesmärk. Aga meie oma keel pakub terve rea niisuguseid kõnekujundeid, mille kaudu või mille abil me saame teist inimest kirjeldada. Aga ka märgistad. Ja eesti keeles võib-olla näiteks väga levinud või ilusse konflikti puhul on tuulele seina nagu tuulelipp oma seisundit puudub, eks ole, tuulelipuks nimetatud aru, kellest me räägime otsustusvõimet patuinimese kohta võib öelda, et tema nagu kelgunöör, keegi, kellest ei olene midagi, ütleme, et on nagu tühi õhk või tühi koht. Keegi on jahupead, keegi on tühi kott, eks ole, me saame neid metafoore omajagu oma keelest ja, ja nad on omandanud sellise Kindla tähenduse. Ning kui inimese sellega ära sõnastame, siis meil kuidagi endale hakkab ka kergem, eks ole. Me teame, jahupead, tegemist, täits, eks ole, et see on nagu loodusõnnetus ja, ja nii jääb. Ning neid sõnu seis kannab endas meie, meie keel või kultuur, kus nad on kinnistunud. Nüüd sealt sugustest, kultuurilistest, metafooridest edasi, kui suhted pingestuvad. Ja tavaliselt, et need sildid leitakse kujunevad-arenevad ennekõike pikaajaliste konfliktide käigus, see ei tähenda seda, et kui nüüd meie, Katrin pööraksime tülli stuudios, meil on pisut alla tunni, et me siis käime kõik need sildid otsast läbi. Tavaliselt see siltide areng on ikka niisuguses, kas siis lähisuhetes töökohas, naabrite vahel või mingi pikemaajalise protsessi käigus need need, need kujunema. Ja siltidel on ka see asi, et ega me neid, et alati ei pruugi öelda teisele osapoolele otse näkku vaid me räägime kolmandate inimestega või väljaspool seisatega tolle teise paharet. Jah, ta on alati huvitav vaadata, eks ole, et kui inimesed näiteks lähevad paarisuhtesse siis ikkagi mees läheb alati suhtesse kena neiuga ja ühel hetkel, eks ole, see kuidagi läheb niimoodi, et naisest saab lehmi. Jah, see on nagu ilmvõimatu ja, ja sellised asjad siis tulevad. Ja või mees on, eksole, on täielik lammas. Aga kunagi ka ta ei ole alguses, nii et selles mõttes just nimelt, et see, mis te ütlesite, et siin kulub aega, et enne, kui tavalisest inimesest saab lehm või lammas või eesel Koduloomad üldiselt toimivad hästi, ühesõnaga keegi viimane siga sinna saame üsna täpselt aru, kes iga päev metsas ka meetri peal, et see nõuab aega ja, ja mis nüüd on, on see, et et küsinud, aga miks need sildid või miks me siis teiste loomaks nimetame. Et seal ongi siis väidetavalt kaks psühholoogiades, kas põhjustab funktsiooni? Üks on see, et panna teine paika, võib-olla teha talle haiget või märgistada, aga teine on ka elada kuidagi oma tundeid välja või sõnastada. Sest kui tuleb välja, et kaunitarist on lehm saanud, siis meie enda vastutusele väheneb. Kergemate teame, teame, kellega tegu. Ja, ja see Soloogia aste siis pärast niisuguseid kultuurilisi silte võib kesta mõnda aega. Kõik ikka vana kogune. Lõõtsus sammu kiivremašveid, nutt on kurgus, hambad rasked. Kiirkiita laudad leinale, loomi verega, nad ei. Verekoerad valvavad. Kui vili vabrikusse, teda viiakse. Nüüd kui on halvasti öeldud ja, ja tuleb välja komplekti uurijad ütlevad, et niisugune noh, näiteks loomanimedega vastastikku sõimamine võib muutuda nii-öelda konflikti rituaali üheks osaks ja mingil hetkel inimesed enam ei märkused. Erinevad inimesed kindlasti reageerivad erinevalt, aga on võimalik, kõnepruuk ongi niisugune. Ja nüüd juhtub siis niisugune asi. Hakatakse ka Lähme inimese pädevuses. Ja järgmine siltide aste ongi siis niisugune, kus alguses see pädevus, kahtlus on seotud inimese professionaalse pädevusega, öeldakse, et näed, töötab psühholoogina, aga noh, vale koha peal nagu parem maad kaevama, eks ole, töötagu kraana peal või juhtiku auku doosid, siis ta ei käi teistele närvidele. Heede inimestele haigeid ei põhjusta probleeme. Ja kui nüüd see professionaalne pädevus on ennast ammendanud, liigutakse edasi moraalse pädevuse juurde, kus inimesele antakse juba selline kõlbeline hinnang. Öeldakse, et on suli, dissarlaton ja tekivad niisugused noh, ebamoraalse inimese kuvandi. Nii nagu meil praegu ühiskonnas ju ka, eks ole, kui arstid saavad endale ühel hetkel tiitli, et nad on mõrvarid. Jah, me võime seda öelda, võta seda ühe ühe niisuguse näitena, kus, kus tegemist on sellise väga tugeva või üheselt määratletav Jah, väga karmi sildiga. Ja kindlasti see on väga karmilt, eks ole, järeldustes pädevus kahtlusesse, moraalsetes hinnangutes veel edasi minna. Siis järgmine aasta sealt on tervise kahtluse, eriti niisugune vaimse tervisekahtlus. Öeldakse lihtsalt, et hull või idioot, kretiin, debiilik, noh, mille, mille taga tegelikult on väga konkreetsed diagnoosid seda, mida noh, kretiin näiteks tähendab, et see on joodipuudusest, vaimne, füüsiline raha mängijaga me ei, ei mõtle sellele. Ja selle all mõeldakse ikkagi värdjat. Ja keda on midagi eba ebanormaalne ja neid sõnu siis ühesõnaga noh, pillutakse nüüd keerulisemaks teeb asja see, et paljudel juhtudel mitte ainult ei pilluta sõnu, vaid usutakse ka Mullen ise elamud kaasa konfliktidele, kus tõelise vaimus seletatakse, et ta ei ole normaalne inimene, eks sa vaata, mis sa teed, on ilmselt haige inimene teda kõige paremini aitaks pika käistega särk kus need käed siis seotakse, selja taga sõrmega kinni, et ta teistele kurje saaks teha. Ja sageli tekivad ka niisugused lood või jutustused selle teise halva osapoole ebanormaalsest käitumisest näiteks kas eelmises töökohas või mõnes varem ette tulnud situatsioonis nagu mingi sünnipäev või äritehing ja, ja noh, arvatakse, et ongi, ongi haige, eks ole, ning elatakse, elatakse siis selles selles teadmises Et kui need sildid lähevad teravaks ja noh, teine on juba haige või, või ühesõnaga loomaaiast oleme läbi käinud ja moraalselt kõlvatu tegemist siis juhtub paratamatult niisugune asi, et see konflikt muutub avalikuks. Ta muutub avalikuks üks lähisuhetes, olgu see siis näiteks kas perelinn sugulaste seas ta võib muutuda avalikuks naabrite vaheline konflikt teiste naabrite ees. See võib olla kolleegidevaheline põrkumine, milles saavad ülemused teada. Ja kui tegemist on positsiooniga inimestega, siis sõbralik ajakirjandus, mis teatavasti elatub ja toitub konfliktist tõstab ka asja üles, et mis seal siis toimub sõnaga või kas nii saab. Seda etappi on nimetatud ka siis kas enesekaitse või, või eneseõigustuse faasiks. Ta on psühholoogiliselt üks raskemaid, üks huvitavamaid, kus osapooled tuvat väga Me mitmetähendusliku surve all. Oletame, Katrin, et meil on pikka aega ja hirmus verisest tülis olnud ja nüüd ERR-i juhtkond ja Tartu Ülikoolijuht on ta ühesõnaga hakkab huvi tundma, et mis teil seal siis nende saadete või selle asjaga on, mida te teete nüüd esimene surve, mida inimesed elavad üle konfliktis, selles olukorras on see meie omavahelise konflikti suur teine nägu või võileivad, mida mulle öeldi, või see teine inimene, need teised inimesed, teine grupp on läinud üle igasuguse piiri. Teine surve allikas on nüüd need kõrvalseisjad, kes kirjutavad artikleid selles, selles parteis või selles stuudios ei saada läbi ja me oleme ajakirjanduse suur või avalikkuse surve meist räägitakse meie kohta, esitatakse küsimusi. Ja kolmas surve allikas on selline sisemine moraalne surve. Mõte on selles, et mina, Tõnu lehtsaarel on ju ontlik inimene, ma olen paberitega psühholoog, ma olen hea inimene, ma ei taha sõda. Aga ma olen öelnud sõnu, mida ma ei taha öelda, et ma olen lasknud käiku ähvardusi. Olen astunud samme, mida ma üldjuhul ei teeks, ma olen isikupäratult ainult üle piiri. Ja nüüd see paneb mind survele küsinud, aga tundub, et kes sa siis oled, kas sa oled niisugune ontlik paberitega psühholoog hoopis riiukukk, eks ole, või, või, või otse tasakaalutu inimene läheb endast välja ja vot neid vastuseid ei ole meil nendele küsimustele. Ja see surve olgu siis teisest osapoolest, avalikkusest iseenda, mingite moraalsete standarditega viib selliste arengute, nii kus me püüame sellest survest vabaneda. Ja siin on, võib siis kirjeldada kahte niisugust fenomeni ühte üksikisiku tasanditel, teine grupi tasandil mille kaudu me otsekui alateadlikult katsume siis sellest pingest lahti saada. Ja see esimene, mis, nagu puudutab indiviidi, on selline kogemus, mida nimetatud kirgastunud äratundmiseks tähendab seda, et väga suure emotsionaalse surve all. Me saame otsekui sügavuti aru, kes teine on. Me ei sõimata ta enam siis kas kas lehmaks või, või, või sallatanics lihtsalt vaid me saamegi aru või lähisuhetest näidet, noh, elasime, mis me elasime. Ja nüüd mul on selge, et on loll ja tühine inimene sealt sealt sealt ei tule nagu mitte midagi. Ja nüüd see diagnoos, et see inimene, šarlot või see inimene, petis või ta on loll ja tühi. See diagnoos on midagi, mida elatakse läbi otse Katarsist. See tähendab, et kui me paneme nüüd selle surve all teisele sellise läbitunnetatud diagnoosi siis otsekui sisemiselt ise vabalt, siin ei ole midagi teha seal loodusõnnetus, paratamatus, tegemist on lurjusega petisega. Mis iganes diagnoos on, aga me ise oleme vabad, meie nüüd selle jama eest enam ei vastuta, sellepärast et tema on see, tal on see diagnoos. Nüüd, mis nõustamistel lahendamist tähendab siis? Väide on siis selles, et need suhted või vahekord mis on läinud üle niisugused kirgastunud äratundmise piiri, neid on võimalik, aga Leedo suhteliselt raskem tagasi pöörata. Et kui siin kedagi lehmaks laimatakse või jahu peaks, eks ole, siis on sellega natukene natukene lihtsam, kui seda sõna võib niimoodi kasutada. Ma olen ise kogenud hästi tihti pannakse veel siis nendele sõnadele, et ta on loll või, või luuser ette tõeline täielik, et ta on tõeline luuser, et ta absoluutselt loll lootusetult võimet. Noh, täpselt neid sõnu kasutatakse ja see mõte on selles, et sellega rõhutame oma diagnoosi lõplikkust. Et siin ei ole enam midagi teha, aga nüüd on ja ta on täielik idioot. Kui selline täielik idioot, eks ole, et noh ongi lips läbi ja, ja see ei ole ainult sõnade pildumine, vaid see on niisugune sisemine kogemus, mille kaudu ennast una pisut kindlamalt, eks ole, kuna tegemist on paratamatu nähtusega, siis meie enam ei vastuta selle eest või me kõik need halvad asjad, mis on juhtunud, on, on sellesama inimese või teise osapoole pärast. Ja selles diagnoosis on justkui sees mingi lõplikus, et ta on täielik pidž või, või mida iganes, et just see nagu täielik lõplik, lootusetu, et see diagnoos enam nagu ülevaatamisele. Ei kuula, ei kuulu ja sellest on kogemuse põhiselt, nüüd on selge, eks ole, selge. Nüüd ma nimetasin siis seda, et selle surve all on kaks fenomen, et üks on see individuaalne, mõtlesin sedasama lõpliku diagnoosi panek või õigemini selle läbielamine. Aga teine on fenomen, mida nimetatud patriootide hukkamiseks. Ja, ja see on selline huvitav ja karm. Ma arvan, et seda võib näha poliitmaastik, kellega seda võib näha külaühiskonnas. See tähendab siis seda, et kui on kaks bioomavahel läinud väga pikaajalisse väga tõsisesse konflikti ja asi läheb inetuks siis avalikkuses esimene vahend on see, et näidata Ta tõrvata teist osapoolt näidata, et on eksinud, valesti teinud, on üle piiri läinud ta moraalselt kõrvatu. Aga kui mõlemad nii-öelda pada sõimab katelt, siis selle muusikaga ka väga kaugele ei saa, nagu mingil hetkel ammendub, et kui sa oled mu hingel on peaaegu nagu sa ise väidad. Miks on siis sellised konfliktid, vastuolud, inetust, ütlemised tulevad, ja nüüd võib juhtuda siis see tegevus või nähtus, mida nimetatakse patriootide hukkamiseks, öeldakse, et kui üks grupp konflikti osapoolena satub väga tugeva ühiskondliku surve alla või avalikkuse surve alla siis võidakse oma ridadest välja heita Ta nii-öelda kännumurdjad, pioneerid, algataja liikmed, keegit, kelle identiteediga on see liikumine seotud. Ja visatakse parteist välja või heidetakse oma külast välja või sellest grupist välja. Aga see mõte on selles, et me ei ole niisugused nagu nemad. Me saame aru, et ta on liiale läinud, üle piiri astunud. Me kolmekesi tuleme lolli rema meeli sillani, Jacob on, loen ka, mina mõistan lolli mängida. Meie aga mõistame Lonni mängida. Lollide kaarega targaaneda arvestada. Arvestada aga keegi ei ka lolliks jääma. Tallegg tooleme lollidemaal. Me. Bradega. Neemel kiida aga mõistame, leeme, kiida. Ja kui sealt edasi minna nüüd niisugusest sügavast äratundmisest, siis kõige karmimad sildid on need, kus teine enam ei ole inimene, selle hetke nii-öelda veel on keegi, aga ta nii-öelda mahub inimese mõistma alla. Et on siiski täielik, jättis, aga see on siiski inimene. Jättis võiks olla kuskil tõesti selle piiri peal jättis küll, aga ikka inimene. Aga kui tekivad terminid nagu seal kõlts, rämpspask, saast prügi vot siis, siis ei ole enam inimene ja tulemus on selles, et temasse ei pea ka suhtuma kui inimestesse. Noh, näiteks sellest elemendist, eks ole, meie meie read, puhastatakse nad juurde, antakse välja, tehakse kahjutuks ja, ja see, see inimene ongi noh, nagu nagu rämps, eks ole, mida lükatakse kühvliga kokku. Kus oli nagu umbrohi, mis tuleb eemaldada? Jah, välja kitkuda, selle umbrohi tuleb välja kitkuda, aga nüüd samasse tegevusse hävi, kus käitumine, mis võib tähendada füüsilist, mis mis võit tähendab moraalset hävitamist, sotsiaalset hävitamist, majanduslikku hävitamist, seda tunnetatakse tegijate poolt kui niisugust õilsat tegu, eks ole, puhastame keskkonda, roogime välja, meil kõigil hakkab kergemaks oma maltsa tirime välja, siis taimed saavad, kasvab, eks ole. Et, et see on selline heategu ja, ja niisugused jaamasid tegevused tulevad. Kangastub just ka, nagu see teise maailmasõjaeelne või aegne siis sellised puhastusprotsessid, eks ole. Et jääks üks puhas tõug, tuli ülejäänud hävitada. Ja, ja ütleme, meie mälestustes, kui oli see augustikuu riigipööre 91. aastal Moskvas oli putš siis oli ka valge maja, puhastatakse vastu hakkajatest Adolf vastu hakanud seimile. Gorbatšov tulid tagasi, eks ole, aga see, mida sa puhastad sarkamis tähtis, eks ole, aga sai tappa inimest, vaid sa puhastad vastakatest ideoloogiline ja, ja tähendab noh, tapmisel on mingisugune õigustus, eks ole, või noh, kui me võtame kasvõi minu pärast sedasama teise ilmasõjaeelse ja järgse juutide hävitamisega, eks ole, et nad, nad ei kvalifitseerunud enam inimesteks. Nii et nii et sellised jah, sildid on olulisel kohal küsima, kas silt on põhjus või tagajärg? Ilmselt on mõlemaid ja on öeldud ka näiteks niisugune mõiste on nagu konflikti ennetamine. Ja küsida, kuidas me saaksime pingeid, vastuolusid, nii-öelda arukalt sisuliselt läbi rääkida ja üks nii-öelda ennetuskäitumise viisa teadlik siltidest hoidumine. Aga kui see on juhtunud, siis ta toimib ka juba tagajärjena, suhted on nii halvaks läinud, et nii-öelda oma hingerahu nimel nimetame seda ja see, et nad teisele väga halvasti ütleme, omakorda võimendab seda nii-öelda asja edasi areneda. Ja üks mõte, mis mul tuli praegu pähe, on need religioossed sildid. Et kurat ise, et kui me rääkisime, enneta inimene kaotab ühel hetkel siltide käigus oma inimliku näo aga et siis vahepeal tuuakse sisse ka religioosne mõõde, et saatana Sigudik Jah, see võib juhtuda ja sellel medalil on teine pool. Kui sildistamises tekib niisugused igavikulised kategooriat, siis kas sõnaselgelt või alateadlikult, teine osapool tunneb ennast otsekui valguse inglina jüngrid, et meie asi on ikkagi õige sõna. Ja teist nimetades minnakse nii-öelda religioossetest kategooriatesse ja, ja endale võetakse samuti sellised religioossed, kas valguse jõud või inglid seal vähemalt tunnetuslikult see nimetus, kusjuures religiooniga selle sõna tegelikkus, tähendus, mis puudutab usku kõrgemasse, jõusse või jumalasse ei ole antud juhul tegemist, vaid, vaid see on niisugune, võiks öelda selline pseudo religioosne keele käsi. Jah, kus endal on pseudosiis halo ümber pea ja aupaiste, et mina tean, mis on õige, mina tahan siin. Mina tahan teile õiglast ja, ja õiget riiki tuua või luua. Jah, ükskõik kes ükskõik mis see konflikti põhiküsimus muidugi eskaleeruvad ja pikaajaliste konfliktidega on ka see keerukused. Sellest algsest põhiküsimusest, millest kõik algas, see võis olla piiriküsimusse, võiks olla kellelegi solvavad sõnad, see võis olla majanduslik ebaõiglus. Eskaleerunud konflikti üheks tunnuseks on see, et põhiküsimus, mitmekesistunud ja konfliktiuurijad ütlevad ka seda, et konflikt taastoodab põhiküsimusi. See tähendab, et kui näiteks kaks gruppi, kaks ühiskonda, kaks rahvast on omavahel pikaajalisest ühissiis seal osapoolte sees, igal grupil on oma sõda. Üks seisab õigluse, teine võrdsuse kolmust majandusliku tõest, neljas territooriumi eest. Et seal läheb hästi keeruliseks ja läheb emotsionaalselt väga mitmekesiseks. Ja me muutume pikaajalises konfliktis äärmiselt tundlikeks. Kui see teine pool teeb midagi, näiteks annab meile ühe topsitäie puhast vett, siis see vaenlaselt vee saamine on ikka niisugune tunne, et jõudlementaar mürgitada tahab või vähemalt annab mulle selleks, et ma selleni kurku tandaks liha ja see muudab suhtlemise äärmiselt pingeliseks. Keeruliseks. Sulesildid toovad endaga kaasa ju suured eelarvamused. Jah, sest need sildid, noh, me käisime seda tõde ja õigust vaatamas, eks ole, seal isegi koer teadis, kelle aknal kükitama käia. Et eelarvamus ongi defineeritud psühholoogias, kuid kogemuse eelhinnang ja eelarvamusi õpime ühiskonnast. Me õpime lähikonnast. Ja Me teame inimeste asjade kohta, enne kui me neid tegelikult näinud olema. Ja see ongi eelarvamus ja silka tõepoolest võib-olla eelarvamuste väljendus ja kindlasti ka eelarvamuse kujundada. Just nii nagu praegu, eks ole, meil ühiskonnas üks sõna, mis käib ringi, on liberast, mis on väga räige silt iseenesest. Ma arvan, et need väga paljud inimesed, kes konservatiivide koha pealt juskui kasutavad, seda sõna ei ole võib-olla enda jaoks seda, nagu läbi mõelnudki mida see sõna nende jaoks tähendab. See oleks täitsa omaette huvitav uurimus, kui võtta ajakirjanduses üles mingi noh, ma ei tea ühe või kahe nädala päevakajalised artiklid ja kaardistada seal, mis silte keegi kasutab, siis ma arvan, et neid oleks noh, väga erinevaid ja, ja, ja ka ilmselt sellises pingelises olukorras erinevatest vaatenurkadest kasutamisele Et, et sildil on ikkagi hämmastavalt suur mõju konfliktile, et kuidas ta eskaleerub seda konflikti ja nii, nagu te ise ütlesite, ta tõesti mitmekesistas seda konflikti veelgi, et lõppkokkuvõttes jääb juba sõda toimub siltide tasandile, unustatakse ära, nagu see algpõhjus, miks olid need erinevad mättad üldse? Jah, või see silt võib juba käia hoopis millegi muu kohta, kui, kui sa taolise alg alg algpõhjuseks Ja et sõna on ju väga tugev relv. Et üks silt võib susata sügavamale kui saabel. Ja tänasel päeval mulle tundub, et väga palju sõda käibki sildi tasandil. Seda haiget tegemist teistmoodi mõtlevale inimesele. Ma ei räägi ainult praegu meie ühiskondlikes protsessides. Eks needsamad asjad toimuvad tihti iga paarisuhetes. Et kui me ikkagi jõuame selleni, et me hakkame sildistama siis eskaleerimine seda konflikti. Jah, nii see on ja, ja paljudel juhtudel ka öeldakse, et noh, näiteks konflikti lahendamisel et konflikti lahendamisel tuleb eraldi läbi käia need sõlmpunktid, aga paljudel juhtudel ka need teravasti ütlemised Inimesed ikka ütlevad üksteisele halvasti, ütlevad nii, et see solvab teist ja tihti see, kes on kuse solva, ütleb, et ei, ma tegelikult ei tahtnud sind solvata, ma olin lihtsalt aus. Aga tavaliselt ikkagi ka seal taga, kui inimene ütleb teisele midagi ausat. Aga see teine saab sellest haiged. Seal on sageli siiski taga viha, vot see, mis mulle tundubki, mis sildi taga on, ei ole lihtsalt nagu puhas ausus, vaid seal on see sisemine agressioon, mida tahetakse teise peale välja valada. See sarvede. Võib olla nii ja teisiti, eks ole, ja tavaliselt noh, kui me, kui me teeme haiget, siis ega me üldjuhul kipume oma tegu, ma arvan, ikkagi kas ilustama või õigustama, eks ole, et asi tegelikult tegelikult nii on. Aga see tõegrit seerium ikkagi reaalsetes suhetes on see, kuidas teine osapool ennast tunneb, eks ole, võivad olla head kavatsused. Ja noh, samas, eks ole millegi ausalt äraütlemine on ka vajalik ja kus see piir on, see ongi niisugune tunnetuslik. Nii öeldakse, et selline konstruktiivne tagasiside või edasiviiv kriitika või mis iganes need on peaks sisaldama endas mingit niisugust positiivset programmi. Ja-le, tuumalugupidavast suhtumisest. Ja ja silt ei ole mitte kunagi lugupidav suhtumine. Madin saates sageli annan inimestele võimalust mõelda iseenda peale selle antud saate teema kontekstis, et täna ma tahaks anda inimestel võimalust uurida omaenda keelekasutust, nii et hea kuulaja, mõtle milline on sinu keelekasutus, kui palju seal on silte, neid, milles sa kuulsid meitena rääkimas kas sa kasutad psühholoogilisi väljendusi anatoomilisi siis annad sa sinna täielik ja tervislikke kellelegi ebakompetentsi rõhutanud, et käib praegu oma keelekasutus üle vaata, jälgi ennast. Kas näiteks terved, tänase õhtu või homse päeva eriti siis, kui sa satud kellegagi konflikti. Et milline on sinu keelekasutus, on tänane küsimus. Kuidas siis teha nii kui konflikti juba oleme sattunud? Muidugi, lihtne on öelda, et ära ära satu konflikti. Paratamatu on see, et meil on inimestega erinevad väärtushinnangud, meil on erinevad huvid, meil on erinevad vajadused. Et me teame, et paaride suhted näiteks lähevad ju seal on ka kolm väikest pingeallikast sisse programmeeritud, et ta on erinevad väärtushinnangud, et on erinev elustiil ja et on erinevad isiksuseomadused, mis ajavad partnereid omavahel tülli ja see on üksjagu selge, et neid konflikte tuleb, et selleks peab inimene olema ikkagi väga-väga eneseteadlik juba, et ta tõesti jaksab kuulata. Meil on sellest olnud, need on juba teine hooaeg, kaks hooaega, ma arvan, vähemalt üle saate käib kui mantrana läbi, et kõige olulisem oskus on kuulata, kuulata, kuulata teist inimest, et see on see, mis aitab konflikte ära hoida. Aga siiski juba kui olla konfliktis, mis aitab konflikti lahendada. Üks võimalikke viise sellele küsimusele vastata, et vaadata, kui kaugele see konflikt on arenenud ja oma kogemuse põhjalt ja ütleme, kes on ka komplitoloogia alases kirjanduses öeldakse seda. Et kui konflikt on arenenud nii kaugele, et kaks inimest ei saa enam omavahel suhelda. Alases suhtluses öeldakse, kui tema nõupidamisel tuleb, mina ei tule. Kui see lõust seal on, sest mul hakkab halb, eks ole, midagi on juhtunud inimeste vahel. Ja kui enam omavahel suheldud ei saa või, või üldse ei suhelda. Mis tuleb ka ette mul praegu on üks komplekt laua peal, kus üks osapool ütleb, et aga ta ei räägi seal mitte midagi teha, ma ei arutata leppida, mitte midagi ei räägi. Siis on vaja, kas lepitajate kolmandat osa puhtaks kõik mediaatorit või kedagi, kes, kes aitab see võib-olla keegi autoriteetse, võib-olla usaldusisik, aga see võib olla ka professionaal. Et täitsa nagu esimene t küsinud, mida siis see kolmas osapool teeb ta ikkagi. Osapooli selleks, et nad kuulaksid teineteist ära, et saaks öelda ära oma sõnumi üks ja teine teine kuulaks seda mida me ise teha saame. Ja siin öeldakse, et see algab suhtumise muutumisest. Ja see suhtumine tähendab seda, et me peame nagu aru andma, et teisel on samasugune õigus oma seisukohale nagu meil on õigus oma seisukohale ja me mõlemad peame siis seda kas saama välja öelda või, või ei saa kumbki välja öelda. Ütleme nii, et reeglid peaksid mõlemale osapoolele toimima, toimima ühesuguselt ja ei ole tõesti paremat vahendit kui kui läbirääkimine, mis tähendab ka teise kuulamist. Üks suurepärane niisugune käsitlus Sand Youtube'is saadaval. Martti Ahtisaari räägib teemal, kes on hea lepita. Tema tegutses siis endise Jugoslaavia aladel. Ja ta räägib niisuguses mõnusas soome keeles inglise keelt. Ja seletab, mida tähendab lepitaja ja ta kasutab ämmaemanda metafoore. Ta ütleb seda. Iga konflikti on võimalik lepitada, ükski konflikt ei ole läinud nii kaugele, et, et seda ei saaks tagasi pöörata. Ja ta ütleb, et seal rahu või see kokkulepe on otsekui lapse ilmale aitamine. Aga see laps ei ole sinu oma. See on nende oma. Ja sina lähed koju tagasi ja nemad elavad oma lapsega oma elu edasi. Ja, ja, ja minu arust minu arust täpselt täpselt nii on. Nii et tahe ja lugupidamine on see, mis, mis viib. Ja, ja kui ei taha leppida, kui tahad, tegelikult koos edasi minnes on vägast vägisi ei saa, ta kysis. Ja eks hinda jutusele ima see kõige suurem, et et siin on see lugupidav suhtumine, et on üks ma arvan, et maailma kõige baasilisematest tarkustest, et ei ole kõik, mis sina mõtled õige ja mis tema mõtleb vale vaid, et see võib olla nii ühelõigus kui teisel õigus lihtsalt, et meie tõed on erinevad. Et kui inimesed saaksid nagunii kaugele oma mõtlemises, et meil mõlemal võib õigus olla. Jah, ja kindlasti on seal ka keeruline, sest väga sageli noh, paljud asjad peavad ikkagi väljenduma mingisuguses praktilises otsuses. Kas me eraldame, rahavõime, ei eralda raha, kas seadus kehtib või seadus ei kehti, eks ole, mis vormid? Konflikte saab lahendada ja konstruktiivselt ja Desduktiivselt. Et konstruktiivselt on siis, kui kumbki osapool räägib oma vajadustest ja kumbki kuulab teist ja aktsepteerib seda, et nii siin on minu tõde, aga et ka sinul on oma tõde. Aga et konflikti väga tihti minnakse lahendama Testruktiivselt, et siis tulebki jonn asja jalutada. Ta sisuliselt vaid on võimuvõitlus oma õiguse ja oma tõe tagaajamine ja vot siis minnaksegi isiklikuks hakatakse sildistama ja mõnikord on see, et peaasi vastasele ära teha. Jah, ja see on nii magus, kui see õnnestub. Aga probleemi lahen, sest mina olen mõelnud niimoodi, et selline kokkulepe või hea lahendus ka pingetest konfliktides arusaamadest. Et tal on nagu sellist, ta nagu kolme jalaga taburet. Ta seisab hästi, kui see kokkulepe on sisuliselt pädev. Me lepime milleski kokku, eks ole. Kuidas me korraldame need majandusasjad või mismoodi toimub meil siis tööülesannete jagamine, mis iganes meil see on, milliseid moraalseid otsuseid langetame. Teine puudutab emotsioone, et me laseme tunda positiivseid emotsioone ja püüame selle emotsionaalselt hoida nii-öelda vaos ja sellega tihedalt seotud, on suhted ja hea lahendus on see, kui me lõpetame positiivses emotsionaalses õhkkonnas. Meie suhe on selline, et me saame ka nii-öelda edaspidi rääkida, kui meil on tarvis. Uks ei ole nii kinni löödud, et siit tänasest ei saa. Võtame sisuliselt hea otsuse vastu ja vot siin tekivad kombinatsioonid. Me võime suhete säilitamise nimel võtta vastu väga halbu otsuseid. Me võime langetada väga õige otsusega rikutada sellega suhted ja teha teisele haiget. Et selle ideaali poole püüdlemine on üsna mitme tähendus. Nii et kui minu käest keegi küsib, et noh, et mis on nagu see kuldvõtmeke mis aitab sellises olukorras, noh näiteks kui ma mõtlen kärgpere peale, kus on ekspartner ja siis ütleme, et on ekspartner, on naine ja siis on mehel uus naine ja siis ekspartner ütleb, et mina selle uue naisega ei räägi mitte kunagi ja, ja mina temaga koostööd kunagi idee. Siis on küsitud, et nad, kas siit on üldse midagi võimalik teha. Ja see üks asi, mis ma ütleksin, mis siin on alati võimalik teha, kuidas saab suhteid paremaks? On kõigepealt olema tahe. Et kui tuleb tahe hakata dialoogi pidama ja hakata, siis on tegelikult tahe luua mingisugune kas või elementaarne, mitte sõbrasuhe, aga kõigepealt respekteeriv ja lihtsalt rahumeelne suhe. Siis kõik algab tahtest. Kui inimene ütleb, et ma ei taha, ma olen sinuga konfliktis ja ma ei tahagi sinuga rääkida, siis tegelikult ei saagi midagi. Vägisi ei saa ja ja ma arvan, et kui tahet ei ole, siis, siis ei olegi. Saab võib-olla jõuga kehtestada, mingid reeglid on, mina ei tea, lähenemiskeelu või või mingid ajad? Kohtumäärus saab lihtsalt, eks ole, keegi kolmas määrab midagi. Aga tega. Konflikti lahendamise esimene samm on see, et kumbki osapool tahab hakata teisega. Osade inimestega ongi keeruline, osadega on keerulisem kui teistega, et inimesel võib olla mingisugune selline, kas iseloomuomadus, isikuomadus või mingi käitumisjoon, mis teeb temaga läbimise väga keeruliseks. Ma arvan, et meil igalühel on mingisugused tüübid, millel on, meil on. Meil on igalühel endal kiiksud ja, aga meil on kõigil ka mingisugused tüübid, millega meil on nagu raskem ühist keelt leida ja millega me läheme, kui rohkem konflikti. Mina näiteks talun väga halvasti passiivset agressiivsust. Et kui keegi lihtsalt on vait, et see on minu jaoks raskem kui aktiivne konflikt. Millegagi või kellegagi tegeleda, eks ole, või kui, kui on aktiivne aktiivse puhul näha midagi. Ja kuna küsima, et kust need rasked isiksused tulevad siis sellele ongi kaks väga üldist vastust, et raskematel juhtudel võib olla tegemist isiksusehäirega, et inimene ongi kassas agressiivne või hüsteeriline või ennastimetlev inimene ja me räägime juba patoloogiast. Et enamus juhused on siiski mingid kogemus, mis inimesed panevad kas arutult käituma või teevad nendega suhtlemise raskeks. Ja need kogemused võivad olla mingid ebamäärased tungid nagu näiteks kadedus, võimuiha, mida inimene ei tunnista endale ka päris ja mis paneb teda tasakaalutult käit. Ja paljudel juhtudel, mida mina oma töös näen, on ka see, Ta on ikkagi mingi asi mille nimi võiks siis olla tinglikult Haabumis, kogemus, kus inimene võtab midagi hingel, elab midagi läbi, jääb seda okast iseendas kandma. See võib-olla seesama passiivne agressiivsus, noh, ollakse vait, veetakse jalgu järele, töötada kaasa. Aga, aga see võib olla ka selline noh, sügav hingehaav, kus kõiki järgnevaid kogemusi tajub, võetakse läbi sellesama sündmuse. Nii et see, mis teeb inimese keeruliseks, on ilmselt väga erineva taustaga. See võib olla ka nii, et alates sügavamate juhtule isiksusehäired võivad olla mingid kogemused paljudel juhtudel meie enda lapsepõlv, kujunemislugu sisaldab endas seda materjali, kujundab selle materjali, kelleks me saame ja samuti need kokkukõla teemat või sobivused on seotud sellega, noh kust keegi tulen. Ja sealt, kus me tuleme, sealt meil on kaasas või siis meil ei ole kaasas just nimelt need tööriistad millega hakata konflikti lahendama või kuidas me konfliktis hakkama saama. Nii aga ma arvan, et siiski tahe on oluline ja ma küsisin ka kunagi hea kolleegi käest professor Jaanus Harro käest, et kuidas siis on inimese käitumisega, et väga palju on räägitud sellest, et kas siis geenid või ühiskond ja ideoloogiliste kaalutlustel see pendel käib ühest servast teise. Kui nõukogude aeg algas, siis olid need ainult kasvatus, lapsed tuleb kodust ära võtta, eks ole. Nüüd meile räägitakse, et geenid on need, et inimene ei saa midagi muuta või me oleme need, kes me oleme. Jaanus väide on ka see, et tegelikult otsustab tahe, et loodus annab meile teatud soodumuse. Need tingimused, millest me kasvame ja elame, kas toetavad või pärsivad seda eelsoodumust. Aga see, mis sammu inimene oma elusäästud on ikkagi suuresti inimese otsused, tahte küsimus. Ja ma arvan ka konflikti lahendamine kuulpsi. Tava siis kordeksi ehk, ega ju. Küsimus, et selge see, et konfliktiolukorras meil on vaja töötavad, et seda eesajukoort, kus on see analüütiline mõtlemine, rahulikus loogika ja hea huumorimeel ja sageli konfliktiolukorras me, me nagu korpeks lakkab töötamast ja meid võtab üle see roomaja aju, mis siis tahaks kas rünnata, surnud mängida või, või sellest olukorrast põgeneda, et selge see, et heaks konflikti lahenduseks on meil vaja töökorras aju ja keskendumist sellele. No evolutsioon on meile siin kingituse teinud, ega konfliktis siis vist ei ole ka mõistlik seda maha mängida või kasutamata. Ja meie saateaeg hakkab otsa saama. Mulle tuleb meelde üks tore mõte, et konflikt on areng, mis tahab hakata sündima, aga mis ei ole veel sündinud. Et kui me vaataksime konfliktiolukordi just nimelt selle pilguga, et siit on võimalus millelgi välja areneda ja siis anname sellele kuidagi hoogu juurde ja oma head tahet ja lugupidavat suhtumist partnerisse siis me võime vist päris paljude konfliktidega niimoodi hakkama saada. Jah, kindlasti, kui mõlemad osapooled on huvitatud ja tahavad lahendada, pigem läbi rääkida ja oma töös ma olen vaadanud, et ega, ega tegelikult ju on mingi hetk, kus mõlemad osapooled ütlevad, et me pole seda tahtnud. Keda konflikti ja kui asi läheb halvaks, läheb inetuks. Need unetud ööd ja, ja löödud hingehaavad ei ole see, mida on tahetud. Nii et see on midagi niisugust, et mida varem saab, sellel asjal on nii-öelda päitsed pähe või ohjad pihku, seda parem. Just aga aitäh teile, Tõnu lehtsaar. Ja aitäh teile, head kuulajad, et eetris oli peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul peresaadet saab alati endale sobival ajal järelkuulata vikerraadio kodulehelt. Ja kohtume teiega järgmine kord. Järgmisel neljapäeval ikka õhtul kell seitse hoolige üksteisest ja iseendast.