Tere, hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet. MINA, OLEN Merle Liivak, kolme lapse ema, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate üks saatejuhte. Täna räägime teadvel olevast vanemusest, mis kõlab inglise keeles mainud full Berentring. Sõna mindfulness ehk teadvelolek kohtab tänapäeval üha enam. Korraldatakse kõikvõimalikke teadveloleku kursusi. Raamatupoodide riiulitele annavad tooni mainud full Nessi kuulutavat raamatut. Maailma metropolides võib märgata, et ajakirja lettidele vupsata trendina üha uusi teadliku elutunnetust jutlustavaid ajakirju. Eelmisel suvel vallutas meil Tallinnas kultuurikatla terveks kuuks ajaks suurejooneline rahvusvaheline mainud full Nessi teemaline konverents. Ja nüüd siis haritakse meid olema ka teadvel olevad ehk teadlikud lapsevanemad. Külas on perenõustaja peaasi üks eestvedajatest ja teadliku vanemluse kursuse juhendaja Gea Grigorjev. Tere. Tere. Ja Gea kursusel osalev Lapsevanem Siret. Tervist. Tere. Gea, mis asi, see mainud full? Nesson, palun aita defineerida. Teadvelolek, jah, sa ütlesid niimoodi, et see on, see on niisugune päris naljakas sõna eesti keeles kasutada, nii et et kas me oleme siis nagu teada, et kes see teine variant on, et me oleme teadvuseta inimene küsib, et kuidagi et aga tegelikult teadvelolek on nagu selline nagu protsess, et see ei ole kuidagi mingi selline sihtmärk, et nüüd ma olen nagu jube teadvel, et see on niisugune protsess, kus me tahtlikult ja teadlikult suuname oma tähelepanu igale kuidagi käesoleva hetke aspektile on niisugune tähelepanu juhtimise viise enda ümbrusest. Teadlik olek, miks me vihkame seda teadvelolekut, miks sellest nii suur puudus on? Et vastu on igaüks meist ju igas päevas kuidagi tundnud, et kuhu muidugi, kuhu need päevad kaovad ja kuuseaeg kaob ja millega ma tegelikult tegutsen. Tegutsen nii paljude asjadega ja lõpuks on muidugi tunne, et et kas polegi nagu miskit tehtud saadud ja mööduvad, aasta aiad mööduvad tegevused nii et ei, ei, ei märka ja, ja ma arvan, et inimesed ihkavad nagu mingisuguse sellise rahulikuma oleku poole. Tegelikult teadvelolek võtab selle kuidagi väga hästi kokku, et teadvelolek seda praktiseerides on sageli justkui tunne, et aega tekib juurde mingisuguste tegevuste jaoks. Et see võib olla küllaltki sõltuvust tekitav tunne. Siret, kuidas sina kommenteerid sedasama teadveloleku defitsiiti, et, et mis see keskkonnas siis meid niimoodi survestab olema, mitte teadvel. Ma arvan, et hästi paljud inimesed ei ole praeguses hetkes, ollakse kinni selles, mis on olnud noh, näiteks et kui hommikul on midagi keerulist toimunut, siis lõuna paiku ikka veel mõtled seda või kuidagi käiad peas ringi ja või mõtled, et mis on olnud eelneval päeval või isegi mingisuguses kaugemas minevikus, et see kuidagi võtab meie meie tähelepanu meie mõtted endale või siis me elame hästi palju tulevikus, et me juba planeerime, et nonii et õhtul ma pean tegema seda, siis ma ei tohi unustada, et homme on mul veel see plaanis ja nii edasi perede puhul ka ju see, et ma ju ei plaani mitte ainult iseenda tegemisi, vaid et ma pean vaatama, et kõik kõik inimesed oleksid õigel hetkel õiges kohas. Et hästi raske ongi olla sellises praeguses hetkes, kuna noh, meie emotsioonid ühest küljest ja meie plaanid teisest küljest lihtsalt hõivavad meie teadvuse. Kas see on kuidagi kaasaja inimese probleem, eripära, et ta on hõivatud mineviku ja tulevikuga, unusta palavikku. Mina arvan, et ei ole. Mina olen lugenud mingisugust tsitaati ka selle kohta, et kuidas tema kirjutas juba väga ammu, et kõik on nii kiire ja inimesed üldse ei pane tähele ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult ma arvan, et see on suuresti inimloomuses. Gea, kas sa oled mõelnud, et mis on nagu tänapäeva inimesena, et väljakutse eripärad, et missis meid kiirustama sunnib? Noh, mõnes mõttes see elurütm ikkagi on kuidagi selline teistmoodi kaal kuidagi tekkinud ka, et me vaat kui noh, ma ei tea, vanasti muidugi seal nagu noh, põllutöödega oli ka kiire ja niimoodi, aga kuidagi lähtusid kasvõi sellest päevarütmist rohkem, et see nagu ei saanudki teha mingitel pimedatel aegadel teatud asju ja valgetel aegadel said nagu teatud asju teha, siis nüüd on nagu need kõik võimalused on nii, vallapojad on ka öösel lahti, poed on lahti ja inimesed peavad tegema, nagu, et neid valikuid on tegelikult palju rohkem kuidagi, mida sa tegema pead tegema, mida sul on võimalus teha ja see on alati niisugune väga keeruline koht ju inimestele väga. Ühelt poolt on nagu, väga hea teiselt poolt väga halb, kui sul on väga palju valikuid, see tekitab väga suurt pinget. Sa pead alati millestki ilma jääma, alati millestki loobuma, sa pead sellega kuidagi toime tulema. Nõuab tohutut enesedistsipliini ja kui seda teadlikkust ei ole, siis ei olegi, kust seda baasi, kus see distsipliin siis tekib. Ja meie aju ju ikkagi nagu reageerib mingi sellise nagu instinkti pääselt meile tunduvalt praegusel ajal paljud asjad ohtlikud, mis tegelikult ei ole ju ohtlikuna, tegite meie kehas sama nagu reaktsiooni, et see, kuidas, kas mulle tuleb nagu meil töö juures selle vastusega või ei tule. Ma ei tea, mu laps nagu saab sinna sellesse huviringi või ei saa või kuidas tal läheb, et see on nagu tekitanud meie ajus samasuguseid seoseid, kui me oleksime samas eluohtlikus olukorras, kui kass mammut ründab meid või mitte kuidagi. Et ja see kurnab keha väga palju ja jätab inimesed kuidagi väsinuks seda nõutuks, et mis nüüd juhtus? Et see on nagu metsik vabadus, mis meil justkui on kätte võideldud, aga sellega kaasnevad nagu mingisugused sellised surutised. Tuleme siis teadveloleku vanemluse juurde, et Gea, kuidas sa selle kontseptsiooni juurde jõudsid, on sul siin ka mingi isiklik lugu? Eks ikka läbi ise lapsevanemaks saamise, et olen nüüd kohe suvel viie aastaseks saava tütre ema ja, ja tema sünd juba nagu tema ootama jäämine hedama sünd kuidagi käivitasid väga palju protsess minu enda päritolu perega seoses ka minu enda vanematega seoses ja venda paarisuhtega seoses muidugi ka ja niimoodi samm-sammult õppisin kõigepealt lastejoogaõpetajaks, et kuidagi lastega tegutsema hakata mingis sellises teadvel olemas võtmes. Ja, ja see, see viis mind kuidagi tõdemuseni oma kogemus kui lastega töötamine, et et me ei saa lapsi kuidagi nagu eraldi, et peredest, et see selline nagu üheskoos tegutsemine ja koos nendest asjadest, et rääkimine on hästi-hästi tähtis ja muidugi ka nagu see tajumine, et ma, et sa nagu noore emana lihtsalt noh, paljud ütlevad, et ma kaotan ennast kuidagi ära või et ma ei saagi enam aru, et kes, mina nüüd ise olen, et järsku kõik minu nagu hobid ja huvid ja vajadused isegi süüa ja vetsus käia jäävad nagu tahaplaanile. Et mida siis nagu teha, et see kuidagi tagasi saada, et seda üldse märgata ja sinna juurde tagasi liikuda, et see oli minu tõukeks ka. Ja siis pakuti Eestist sihukest toredat kursust, kus ma sain osalejana kaasa teha ja midagi klikis. Siret, kuidas sina kursusele sattusid? Sina käid nüüd Gea juures õppimas, nagu ma saan aru ja käin mina. Käisin kõigepealt Tallinna rahvaülikoolis mainud full Nessi kursusel. Loore Martma Elisel juhendaja ja mulle väga meeldis. Ma nägin, et kuidas toob minu igapäevarahu ja kuidagi tasakaalustab meeli ja olemist ja võtab ka kindlasti stressi vähemaks. Ja juba juba sellel kursusel ma mõtlesin, et kõike seda oleks hästi tore mõtestada, aga läbi lapsevanemaks olemise või noh, just neid kogemusi sellepärast et need kogemused on ikkagi hästi intensiivsed. Ja isegi kui lapsed ei ole enam nii väikesed, siis noh, paratamatult kas või tagasi tööle minnes, noh, kõik on ju teistmoodi, kui on lapsed ka, keda tuleb siis viia lasteaeda, kelle eest tuleb hoolitseda, kellega tuleb haiguspäevi ja nii edasi. Et paratamatult seal on ka päris palju stressiallikaid, küsin siia vahele, mitu last sul on ja kui vanad nad on? Mul on kaks last. Need poisid, üks on viie aastane ja teine on seitsmeaastane. Ja siis Gea kursusele sattumisega oli selline tore kokkusattumus, et ma lugesin ühel õhtul teadvel oleva vanemluse raamatut. Ja siis keegi saatis mulle, kes enam ja siis ma läksin Facebooki ja siis keegi jagas Facebookis just kiha kursuse infot. Ja siis ma mõtlesin, et see on märksille kursusele ma pean minema. Ja see on, see on väga-väga tore kursus, kus lapsevanemad saavad tegeleda siis sellega, mis nad ise on, mis nad ise tunnevad ja saavad vaadelda oma peresuhteid läbi teadvel oleva seisundi. Aga äkki sa võtad kokku, et mis seal rahvaülikooli siis mainud full kursusel sulle kõige rohkem meelde jäi, mis sind kõige rohkem on aidanud? Oi, seal oli palju asju. Ma arvan, et esimene, mis kohe pähe tuleb, on selliseid hingetõmbepausid, et kui meil toimub hästi palju, et siis tahe on justkui lahendada võimalikult palju asju ära, et need asjad saaksid tehtud. Aga vahel on palju mõistlikum ta endale kolm minutit või viis minutit. Ja korraks tunnetada seda, et mis toimub mu peas, mis toimub hinges ja saad aru, et, et mina ei ole minu emotsioon. Et kui parajasti valdab segadus, siis mina ise ei ole segadus. Üsna ise olen inimene, kes on parajasti natukene segases olukorras. Et selline võib-olla siis peatumine on märksõna, mis, mis mulle sealt rahvaülikooli kursuselt kõige rohkem meelde jäi ja kõige rohkem kasu andis. Kuidas erineb see, mis toimub peas ja mis toimub hinges? Mina ise näen seda vähemalt niimoodi, et peas toimuvat noh, hästi palju ratsionaalseid protsesse planeerima, mõtlema, analüüsima ja nii edasi ja nii edasi. Aga see, mis mu hinges toimub, noh, need on mu tunded, et ma olen kas elevil või ma olen haavunud või noh, ma olen ärevil ja siis vahel nende vahel on kooskõla, nagu vahel nende vahel dissonants. Ja ma tean, et, et sa käisid hiljaaegu kohtumas teadliku vanemluse ühe looja Susan Pöögelsiga, kuidas läks? Väga inspireerivad läks. Ma pean enda jaoks kuidagi alati hästi tähtsaks, et kui, kui vähegi võimalik, kui mingi asi mind kõnetab ja kui on need sellised nagu juured või algallikad veel kuskil saadaval ja olemas et siis ma kuidagi püüdlen nende poole, kas siis läbi raamatute läbi kohtumiste ja, ja tõesti, teadvel olev Vanemuise kursuse ühe looja, suusam tögelsiga Hollandis kohtumine oli, oli äärmiselt kosutav mõtteid tekitav ja ka iseenda, sellise nagu praktilist Ikka jaoks hästi hästi oluline koht. Mulle väga meeldib see peatumise kontseptsioon ja hingetõmbepausi kontseptsioon. Aga kolme lapse emana mul tekib kohe see küsimus, et olgu ühe lapsega korraldatav kahe lapsega, no ilmselt ka kuidagi kuskilt annab. Aga, aga kui sa oled parasjagu kolme väikse lapse seltskonnas, näiteks kui sa paned neid magama, et siis mul tekib küll selline tunne, et, et meie ei käi nagu selle nagu ideena kuidagi areaali Ariaalil ei asu. Et kas Susa neil on ka sellega. Mitte midagi öelda, ma arvan, jääd kogu sellel kursusel on selle kohta selles mõttes palju öelda. Et sellised kolme minuti hingetõmbepausid. On ka teadaolevale Vanemuise kursuse üks selliseid selgroogu siin üks nagu põhivaid läbivaid harjutusi, mida siis nende kaheksa nädala jooksul ja loodetavasti ka edaspidi oma elus praktiseerida. Et absoluutselt vanemate põhi põhi nagu küsimus ja, ja hirm on alati see, et aga mul ei ole kodus seda head meditatsiooni ruumi nagu kuhu minna ja padjad välja võtta, küünlad põlema panna ja täiesti nagu vaikuses olla ja, ja teha need kolm minutit on ju hästi raske on oma mõtet kuidagi pöörata selles suunas, et tegelikult ma võin selle hingetõmbepausi nagu võtta absoluutselt selle melu sees ja just seal me seda peaksingi tegema just seal ma seda saangi teha, sellepärast et nagu minut viga, kaks või kolm, nad ei ole sellise kuidagi elulise kaaluga, et mitte midagi ei juhtu. Kui sa nagu kaheks minutiks võtad, aja ise endale, paned kasvõi silmad kinni, paned endal käed kuidagi niimoodi südamele ja korraks nagu hingad sisse ja välja tunnetad, mida sa tunned, enne kui sa hakkad, siis jälle. Ühest otsast sakutame oma lähteteest eemale lükkama kuidagi, et, et võib-olla selles pausis nagu tekibki hoopis mingisugune parem mõte, et mida tegelikult teha, et avaneb nagu meel mingitele uutele lahendustele. Et see on ka suusan, miks ta selle kursuse nagu leian, väga selgelt, et julgustada vanemaid just nimelt nende, kas pere igapäevahetkedes seda hingetõmbepausi tegema ja ta ju ise ka ühe oma kõige olulisem sama praktikana on toonud välja selle, kuidas ta integreeris oma iga Päevase sellise meditatsiooni just laste magama panekuga. Et just istudes ühe lapsevoodil istudes teise lapsevoodil kuidagi näidata ja mudeldades ka ise sellest vaikusehetke. Nüüd me tahame jääda kuidagi rahulikuks, mina võtan endale ja julgustades kalast nagu sellega magama jääma ja ja rahustades läbi enda kehaga oma sellist ärevat last, kellel võib-olla lund ei tule. Ja no siis sellel hetkel, kui, kui suusan seda praktikat katsetama hakkas, enda jaoks oli ta nelja lapse ema. Et sellises kärgperemudelis kolm enda bioloogilist last ja üks elukaaslase laps ja, ja ta tegutses sellega sageli niimoodi üksinda, kui nad elukaaslane oli, oli pikalt eemal. Ei ole võimatut siin miskit. See on, see on jah, väga julgustav ja lootustandev kogemus. Siret, millised olid need olukorrad su elus enne, kui sa siis teadlikkusest aimu said? Et on sul mingisuguseid mahlakaid näiteid? Ma arvan, et manthollesse juurde ma jõudsin eelkõige läbi oma isiklike kogemuste laiemas ampluaas et erinevatest olukordadest, et ma ei tea suhtes partneriga, ma ei tea, tööstress võib olla mingisugused raskused, mis kuidagi kummitavad kunagisest kaugemast ajast, et lihtsalt iseeneses rohkem leida sellist rahu ja tasakaalu. Aga kuidas ma teadvel oleva vanemluse nii jõudsin, oli see, et ikkagi pereelus on mingisuguseid korduvaid keerulisi olukordi, kus ma sain aru, et ma käitun nii, nagu ma ei taha käituda nagu näiteks kellelegi ei meeldi oma laste peale karjuda, aga ma ei tea ühtegi lapsevanemat, kes oma laste peale ei karju. Tunnistan ausalt raadioeetris üles, mina vahel karjun oma laste peale. Kas seda juhtub nüüd selle võrra vähem? Seda juhtub palju vähem, seda ma pean ütlema. Kursuse ajal ma vist ei olegi kordagi pidanud häältestma mis stressirohkeid, olukord hommikul kodust väljumine absoluutselt sellepärast, et kuigi me oleme püüdnud abikaasaga erinevat moodi lahendada hommikuid veidi varem ärgata pes seades täpseid kellaaegu, lapsed vaatavad kella pealt, vot see kelme, peame hommikusöögilauast tõusma minema, hambaid pesema, me teame, et pärast hammaste pesu. Me peame riided selga panema. Me oleme üritanud hästi erinevaid mooduseid, aga KV inimese kodust väljumine viimasele hetkele ja see on nii tohutult stressirikas, sest me ju kõik tahame. Hea, et me tahame alustada päeva rõõmsalt. Keegi ei taha minna paha tujuga tööle, lasteaeda kooli. Aga kui ikkagi, no nii tore on vennaga mängida, lähme sinna riideid panema selga Uulevootuse autosid ja siis nalja, nii boss ka kell tiksub ja tiksub ja tiksub. Ja siis noh, enne kursusele minemast oli ikkagi see, et alustad nagu niimoodi rõõmsalt, et noh, paneme nende. Hoole, kes tõusme, tõusme tõusma ja lõpuks on terve pere stressi, noh see see nii paha tunne, millega päeva alustada. Ja minule isiklikult läks noh, vahel hästi pikalt siis minna noh, pärast kolmele tundi selleks, et rahuneda sellest maha, sest et üks asi on see paha tunde tekitamine endale ja teistele, aga sellele järgneb ju kohe süütunne. Kui paha, mis tundega mõned siin täna hommikul teele saatsin, pikene koolilaps kindlasti veel teise tunni lõpus mõtleb, et miks emme-issi nii tige, et noh, et kõigepealt see esialgne paha tunne, stressis süütunne, ja siis veel tuleb kuidagi vapralt selg sirgu lüüa ja minna päevaste tegemistega edasi. Hommikud on väga hea märk sele stressirohketest olukordadest. Räägime kohe edasi, aga teeme väikese muusikalise pausi. Gea, sina oled täna meil siis soovilood välja valinud, Cheinspleik limits, laam on eksinu soovilugusid, miks. Mitmel põhjusel, et ühelt poolt on ta mulle väga sümpaatne artist olnud juba aastaid ja, ja tema on ka üks selliseid meesartiste, kes on hästi selgelt rääkinud oma vaimsest tervisest, selle olulisusest ja selle olulisusest, et üldse, et inimesed ja ka nagu mehed räägiksid sellest, et siin me oleme ka täna on ju sellises naiste seltskonnas jaga nagu kursusel on olnud. Ühe käe sõrmedel võib kokku lugeda nagu meesterahvaid, kes kuidagi tulevad ja pere, iseasi, kes tulevad, tulevad kaasa. Et selline mehed ja vaimne tervis poolt. Teiselt poolt loomulikult see selline meditatiivne ja, ja mantra liit isegi natuke nagu stiil, mida ta viljeleb sellel konkreetsel albumil, et väga hea selline rahustav muusika kuulata Jerlimitu your love täiesti, et kas. Et me justkui on vahel selline tunne, et ikkagi nagu perekeskkonnas ka, et kes need siin on nagu see armastus, on mingid piirid nagu ja mingid tingimused kuidagi. Et kui, kui palju me nagu märkama seda ka, et, et mis me näiteks ka nagu lastega suhtluses partneriga suhtelises teeme, kui palju me nagu tingime seda? Et kui sa teed selle ära, siis sa oled väga tubli ja siis siis minu armastus kuidagi sinu vastu on väga suur, aga vot kui sa nii ei tee, siis vaata ise, mis tunne. Hea vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas perenõustaja Gea Grigorjev ja lapsevanem Siret. Me räägime teadlikust vanemusest. Gea, kirjelda, mida sina igapäevaselt nüüd teed, olles teadlik lapsevanem. Noh, nagu me alustasime sellega, et see on selline protsess. Et Ma võin öelda, et ma olen nagu teadlikum ja, ja oma igapäevategevustest teadvelolevam, kui ma võib-olla oline neli-viis aastat tagasi. Aga ma ei ole jõudnud mingisugusesse guru saatusesse ja see kuidagi ei ole ka selle eesmärk, aga minu igapäevased sellised kindlad praktikad on, on kindlasti needsamad hingetõmbepausid. Ja kui ma vähegi saan, siis ma proovin kas natukene varem ärgata või pisut hiljem magama minna, et teha kuidagi selline pikem kas siis keha vaatlus või hingamise jälgimise harjutus. Aga see, kuidas ma proovin nagu kõikides oma tegevustes ja kas või nagu siin olles olla kohal, et mitte kuidagi täpselt see, millest nagu Siret rääkis ka mitte nagu tegeleda sellega, et mõelda, et wet, huvitav, mida sa nüüd järgmisena küsida, kas mul tahaks nagu vastus olemas või või kuidagi mõelda tagasi selle suurepärane allikas ärevuseks absoluutse või mõelda tagasi sellele, et kas nüüd ikkagi jäi lapse ilusti lasteaeda või mis siin nagu toimub, et ma oleksin siin meie vestluse juures kohale, et ma oleksin oma lapsega oma perega olles igal hetkel päriselt kohal, see ongi see, see ongi see praktika. On teil olnud ka tõsiseid tagasilööke selle praktiseerimisel, Siret, kas sa oled leidnud ennast tundmas veel suuremat süütunnet selle pärast, nüüd sa oled teadlik ja sa teed vigu teadlikuna. Ja vigu teadlikuna teha ei ole, ei ole hea tunne, aga ma, ma ei vaata seda niimoodi selles suhteliselt noh, selline enese eest hoolitsemine või eneseaktsepteerimine on ka Osama infonessist, et, et kui ma näen, et täna näiteks mingi olukord ei läinud hästi, siis main hüpelda ennast selle eest, et varem ma võib-olla oleksin seda teinud. Aga nüüd ma sain aru, et näed, vot sul oligi raske päev ja, ja siis noh, ei ole hulluonju, et vähemalt ma annan endale aru, et, et see läinud hästi tean, et kuidas oleks saanud paremini, homme ma proovin olla jälle parem. Ma olen kuulnud, et võib tekkida selline asi, et kui siis peres on niimoodi, et üks lapsevanem näiteks tegeleb selle teadel olema vanem lusega ja, ja teine siis ei tegele, et siis see, kes sellest mõtleb, ma ei tea, loeb raamatuid või käib kursusel või mis iganes, et tema jõuab omadega kuhugi teise kohta juba. Et sisenemist hästi oluline ka selle partneriga suhtlemine, et tema saaks ka aru, et kui mina käitun teistmoodi, et siis miks ma seda teen. Et noh, ma olen aru saanud, et sealt võib võib tekkida mingisuguseid arusaamatusi või partneritevahelisi konflikte, aga aga mina seda oma abikaasaga jälle tunnetanud, et ma olen, ma olen üldse tallama infot, sest rääkinud tema ise ei tegele sellega. Aga mina räägin sellest temale väga hea meelega ja tema väga hea meelega kuulab. Teine inimene on rahulik, mõjuda kui vastutustundetus, et ta nagu noh, ei saa aru, et praegu on probleem, miks ta nii rahulik on. Ta võiks olla natuke endast väljas, eks ole. See päris närvi ajada ikkagi teisi teisi pooli, kui nad ei ole päris selle sees ja aga see võib mõjuda ka selliselt, et ohoo, et sa justkui nagu mudeldad ka oma partnerile ta seda, et, et teine vaatab, et näed, et ta lahendas selle hoopis teisel viisil ära, kui enne, et enda peas nagu mõtleb, et vau, et äkki ma peaksin ka proovima seda, et äkki ma peaks temaga rääkima nagu selle kohta. Et igal juhul ma arvan, et see võib tekitada ühes või teises suunas siukseid põnevaid, nagu pere peresiseseid vestlusi. Huvitav, kas vana eestlane ka mainud full Nessi harrastas, kas teie arvates on see kontseptsioon üdini uus või tegelikult vanade praktikate tagasitulek uues kuues? No see on ikkagi nagu iidne praktika absoluutselt et see on, see on see, ma arvan, kuidas, nagu ka paljud, palju rohkemad inimesed varasema juba tuhandeid aastaid tagasi tegelikult on toimetanud, et teha, ma ei tea, nyyd Ta heina või kedrata või tähendab nagu supernäidised teadvelolekust? Absoluutselt, et inimestel oli palju, ei saa siin vägapalju muule mõelda. Ta läheb muidu valesti jää ja ei olnud jah, just nimelt siis sa oled sellest lõus ja vastupidi tekivad uued huvitavad ideed ja et, et kindla peale oli, oli, oli vanal ajal seda teadvelolekut mõnes mõttes isegi palju rohkem ja me oleme sellest liikunud kaugemale ja nüüdse jälle sellise, noh, ma arvan, liigubki nagu sellise sinu roidina üles-alla, et ta on tulnud jälle nagu taga, sest inimesed on tundnud, et me oleme sest nii kaugele liikunud. Et nüüd oleks selle aeg, et seal midagi nagu loomuomast inimesele tegelikult olla teadlik ja see on midagi, mis aitab meil hoida meie vaimset tervist, meie tasakaalu, nii hästi, et ja see tuleb meie seest, see oskus ongi see oskus tegelikult on ju meie kõigi sees kuidagi olemas ja see tung, et me lihtsalt ei pääse sellele kuidagi ligi, kui keegi seda aeg-ajalt imendub. Kas teie arvates võib siin selles taustas tulla mänguga vaimsuse erinevus nagu tänapäeva inimesel ja vanainimesel? Nii palju, kui ma olen aru saanud, siis sageli tekib küsimus, et kas mu infones on mingisugune religioon või, või kas see on kuidagi seotud mingisuguse religiooniga, aga nii palju kui mina olen aru saanud, siis ei ole, et seal vist on mingisugused budistlikud juured, aga ei. Ilmselt vanainimene oli oma peas nagu võib-olla religioossemad isegi ilma institutsioonid, et, et tal oli võib-olla mingisugust usku, mingisugust kontseptsiooni rohkem peas, et kus ta täna on, kuhu ta kuulub ja, ja, ja kes millised jõud teda mõjutavad. Et tänapäeva inimene vist kiirustavas seisundis sellele ei mõtle? Üks etteheiteid, mis Mointrullessil on, mida, mida mina olen lugenud, on see, et mindfulness võib muuta inimesed väga isaks, kaks. Et see, kui sa tegeled sellega, et ümber toimub mingisugune mäsu ja siis mina võtan hetke olen omaette ja ei, ei suhestu kuidagi selle mäsu ka, et, et see on justkui isekas. Aga mina küll ei ole kogenud enda seal või nende inimeste peale, keda ma olen näinud, et see neid kuidagi egoistlikku maks muudaks. Et see, kui me enda eest hoolt kanname või mõtestame seda, et kuidas konkreetses situatsioonis käitume, siis on ju meie enda vaimsele tervisele hea, see on ka sellele ümbritsevale. Kõneleja kui me tuleme tagasi vanemluse juurde, mis on muutunud nagu selles, et pere kasvatamise keskkonnas võrreldes nagu vanade aegadega, et mis, missugused on uued, sellised suured väljakutsed, mis siis toetas inimest rohkem? Kogu perekond toetas siis rohkem ma ikkagi nagu elame ajal, kus oodatakse väga palju, et et noored pered saavad ise hakkama omal jõul, et kas see on loomulik olukord? Noh, ma ei tea, mõnes mõttes on ju mõnes mõttes ei ole ka. Et, et see, mis nüüd raskeks teeb, ongi see, et kuidagi need suhted, suhted kaugenevad järjest enam loomulikult ma ei ütle, et nagu peaks elama ja kuidagi koos ja peaks olemagi selliste kogukondade ja põlvkondadena võib-olla koos ja see ei pruugigi sageli ka hästi kuidagi sellisele iseseisvumisele eraldumisele nagu mõjuda. Aga lihtsalt kuidagi minu meelest on nagu kardinaalsemaks mindud nende selliste suhete nagu suhted on rohkem mustvalgemad nagu läbi lõikama neid suhteid siis rohkemaid, kuna, et me ei ela koos ja ma tahan olla eraldi, ma tahan olla ise ja kui mulle nagu ei sobi, mis minu vanemad arvavad minu laste kasvatamisest, siis nagu kõik ei olegi vaja, vaata, ei ole vaja siin arutada, et ma tean nagu tean siis ise ja siis paneb ennast väga raskesse olukorda, kuidagi. Suhtlemise vähesus on, ma arvan nagu see, mis teeb kuidagi murelikuks, pigem. Kuidas sina terapeudina lahendaksid seda, kui on, on sellised põhimõttelised vastasseisud. Süsteemse pereteraapia võtmes me ikkagi ju tegutsemegi perekondade kui tervikut, aga et see, mida terapeut proovib teha, on kuidagi tuua, tuua perekonnad kokku, rääkima sellest, et leida see oma selline kuidagi ühine lugu nagu ülesse, et igaüks on hakanud rääkima mingisugust oma oma lugu aga tegelikult nagu unustanud ära, et neil on kuidagi niisugune üks üks lugu ka ja, ja see lugu on midagi, mida nad ise kujundavad, nad ise räägivad ja mida nad vahelise niimoodi kõrvalt kuidagi ei kuulegi. Et sageli need erimeelsused tunduvad võib-olla isegi suuremad, kui nad on, kui minna tagasi nende selliste juurte tekkepõhjuste juurde ja kui luua või tekitada sellist nagu mõistmist juurde, et miks keegi on mingil hetkel teinud selliseid valikuid ja miks keegi arvab, et selline lähenemine kas või näiteks lastekasvatuses on nagu õige, mis nende endi taust on, et miks minu ema arvab, et ma peaksin, ma ei tea oma last sellisel viisil kasvatama, mis tema kogemus oma emaga on, et selline mõistmine avab need teemad ja lubab sellest rääkida ilma nii suure vastandumised. Huvitav, millised suhted või millised suunad hakkavad olema tulevikus vanemlases. Kas sa, Gea terapeudina oled selle peale mõelnud, et kuhu me tüürime? Meil on mingi ettekujutus, kuidas oli kunagi varem me teame, mis toimub täna, aga mis juhtub tulevikus? Ma ei ole ausalt öeldes selle peale. Siis mõelnud ja mu enda nagu tunne, vaadates selliseid noori vanemaid enda ümber on, et ma tahaks küll mõelda, et me liigume nagu avatuma suhtluse suunas lähemate tegelikult lähemate suhete suunas kuidagi selliste tervemate suhete suunas. Gea, sa oled teiseks muusikapalaks valinud inspleigi aine Lõõntušeer. Seal on ka niisugune nagu selles mõttes nagu tore lugu, et sellele ongi ainult üks lause, mille ta laulab seal kogu aeg. Et ta ütleb, et mu õde ja vend ei räägi minuga, aga ma ei, ma ei süüdista neid selles. Tegelikult tal ei ole edasivendi ja see on nagu sihuke nagu naljaga lugu ühelt poolt ka on ju, et, et mu kujuteldavad õde ja vend on nüüd räägime kui, aga noh, ma ei süüdista neid ka selles aga, aga teiselt poolt, et küll ka see, et ta on ju ka väga palju rääkinud oma sellistest raskustest, just ka lähedussuhet, seesamamoodi, raskustest, oma tunnete emotsioonide, võib-olla jagamisel, väljendamisel kui oluline see on, et me räägime omavahel, et me õpiksime nagu ühelt poolt õpime oma perekonnast seda, kuidas rääkida asjadest ja teiselt poolt mõtleme teistega oma sõprade-lähedastega seda ja kui me seda ei ole, siis me jäämegi jällegi oma mingite selliste deemonite küüsi ja ärevuse, depressiooni vangis. Ja vikerraadio kuulaja, sa kuulad peresaadet, MINA OLEN Merle Liivak ja mul on külas pereterapeut Gea Grigorjev ja kehakursusel osalev lapsevanem Siret. Me räägime teadvel olevast vanemusest, mis kõlab inglise keeles mainud full Berenting. Milliste elementide lisamine oma pereellu aitab kiirelt jõuda lähemale teadlikkusele? Võib-olla isegi mingisugune korralduslik muutus Siret sulanud. Kiiremini tuleb see vastas praegu ja mina kohe ütlen aeg. Sellepärast et meil kõigil on kohutavalt kiire, kogu aeg. Aga, aga võta väega. Näiteks lösutab diivanil näiteks planeerida tervet nädalavahetust täis vahel võttagi töölt vaba päev, kui vähegi seda võimalust on ja oodata malest koolist koju ja siia temaga koos lõunat. Võib-olla see teinekord tähendab nii jõhkrat ettepanekud lapsele ja perele jätta mõni lasteaiakaaslase sünnipäeva-le minek vahele. Noh, see on juba valikute küsimus, aga lihtsalt see mõte, et võtta aega sellepärast et minu arust see on küll üks üks meie ajasime, ütleme nii, et see ongi see, et elul on nii palju põnevat pakkuda meile tänapäeval, et me tahame saada kultuuriüritustest osa. Me tahame sporti teha. Me tahame lähedastega aega veeta. Ta. Ja me tahame seda kõike oma lastele pakkuda ja me tahame näidata väga head eeskuju kõigis erinevates eluaspektides, aga vahel võiks lihtsalt lubada endale niisama olemist ja vanematena ka niisama üksi olemist selles mõttes, et see enese Hoolitsemise pool on teine nagu väga oluline aspekt, mis tegelikult loob nagu Ma olen kohe suure muutuse, kui sa ikkagi ei ole aasta aega, nagu sa lubanud endale üksinda kinoskäiku või ei oskagi seda enam teha. Just nimelt imelik tunne ja mahajäetuse tunne ja kõik muud asjad, see võib lõppeda. Antidepressant. Nonii kuidagi tõesti, teiselt poolt võib lõppeda ka uute uue energia ja uue ideega. Sellisest väiksest asjast võtsin endale pool tundi, jalutasin pargis. Et seda mitte ära unustada, et hoida seda kuidagi. Sest et kui see tasakaalust liiga palju välja lähed, siis seal on raske sinna nagu tagasi liikuda. Ja, ja et siis on see pool, Siret ütles, et võib nagu tundud, siit on lihtne liikuda isekaks ka, eks ole. Selles mõttes ja see on see, mida kardetakse, eks ole, nüüd ma siin hakkasin, iga õhtul käin kinos ja niimoodi on ju ükski asi nagu tasakaalust väljas või liialdusega ei ole nagu hea, aga mis see teie pere, et kuidas saadakse luba, kuidas saada see kontakt oma partneriga nagu end öeldagi, et täna on sinul vaja minna, mine ole hea. Ja tema märkab, et täna on sinul vaja. See sisaldab ka, eks ole, paarina nagu selle aja võtmist. Muidugi kõik, ma arvan, teevad seda viga, et nad ei, alati ei jõua sellega arvestada. Et vanemad ju hakkavad hästi kiirelt mõtlema endist kui lapsevanematest ja kaob ära nagu meie kui partnerid abikaasad või elukaaslased, et läheb justkui nagu üheks kokku peas, aga tegelikult nad on kaks väga erinevat tasandit. Me oleme neid pikalt rääkinud teadliku vanemluse eri aspektidest, aga nüüd jutu kokkuvõtteks keha, kas sul on midagi veel panna lapsevanematele südamele? Et lisaks nendele hingetõmbepausidele, siis ma paneks kohe tugevalt sügavama südamele siis võib-olla tore ja see on alati üks selliseid lemmikharjutusi ka lapsevanematel kursusel on oma lapse kui rosina vaatlemine. Et see nimi on sellepärast selline, et me kursusel harjutame seda Rosinaga, kuna meil lapsi ei ole ka. Aga, aga vaadelda iga päev kas või kord ühes olukorras, kus su laps ei pruugi seda nagu märgata, et kas riietub või mängib või ma ei tea, vaatab multikat või peseb hambaid. Et korra vaadata oma last sellise pilguga nagu sina oleksid Marsilt, poleks elus nagu näinud sellist huvitavat olendit, kes sinu silme ette nüüd on sattunud. Et mida sa siis kuidagi märkad tema juures, kui sa vaatad teda värske pilguga nagu see poleks teda varem näinud, nagu sul ei oleks mingisuguseid nagu juba ette teadmisi, et no tavaliselt ta peseb hambaid paremas käes hoiab ja põnev nagu ühe silma kinni ja tal on sihuke tobe komme nagu teha, nii ja naa. Et, et jäta see korra kuidagi kõrvale. Ja vaadata, mis juhtub. Väga kihvt. Siret, kas sul on mõnda sama ebatavalist isiklikku praktikat välja pakkuda? Me lihtsalt täiendaksin, Gea seda soovitust, et üks asi on selles hetkes tajuda oma last nii nagu ta on ja nii nagu sa ei ole teda võib-olla kunagi vaadanud, aga aga pikemas perspektiivis tähendab see seda, et me õpime oma lapsi vaatama värske pilguga iga päev, et sageli vanematel tekib ju arusaam oma lastest, et noh, tema on see kohusetundlik laps on ju, talle meeldivad sellised asjad tema natukene udupea ja tema käitub niimoodi, et vaadata täiesti värske pilguga kuidas ta täna on, siis võib avastada täiesti uusi asju sellest, et kuidas laps käitub või kuidas ta mõtleb ja see võib olla hästi värskendav ja ma arvan, et üldse inimestele Tasuks tasuks enda iga päev uus võimalus, kes meie elus on, et mitte jääda kinni sellesse kuidas ta tundub meile, et ta on sellepärast et võib-olla ta on meile kunagi midagi öelnud, mis on meid haavanud ja nüüd selle tõttu me vaatame teda nii või naamoodi või suhtume temasse nii või naamoodi, et üldse üldse inimestega mu elus nii oma peres kui teistes kontekstides, et rosinaharjutus tegelikult laieneb laieneb ka kaugemale. Sama võiks kehtida ka partneri osas, eks ole, ja sest me kõik oleme ju iga päev uued. Gea, kust võiksid huvilised leida rohkem infot teadliku vanemluse kohta? Näiteks minu kodulehelt www punkt Gea aeg. Facebook'is on ka selline väga tore. Anni Kuusiku kureeritud leht, mille nimi ongi teadvelolek ja seal liigub palju infot erinevate kursuste ja selle teema kohta üldse. Kindlasti saab lugeda ka just teadvel oleva vanemluse kursuse sünnilooja ja selle looja suusam tögelsi kogemuste kohta suvisest ajakiriema numbrist, mis on kohe varsti ilmumas. Suurimad tänud teile, Gea ja Siret. Meie teadlikus suurendamast ja, ja ilusad püüdlemist ka edaspidi. Ilusat protsessis olemist. Aitäh sulle. Ja aitäh sullegi, armas kuulaja. Sa kuulasid peresaadet, mina olen Merle Liivak, ajakirja EMA peatoimetaja ja peresaate saatejuht. Peresaatele võib kirjutada aadressil peresaade ät, ERE Saadet saab igal hetkel vikerraadiost järele kuulata. Kohtumiseni uuel hooajal.