Mehest, kes maalis märg? Ja ta ju elas öeldagu talirannalaps, elas, kasvas seal, tema tegi isegi oma lõputöid. Sest tema ju ma mäletan, kui mina sinna läksin, Tartu ta oli siis juba ateljee kursused läbi ja oli meisterklass, nimetatakse antik, satub ruum üheks aastaks oma pead teed ilma juhendajata. Aga tema oli maal rannas, Altjas haldjarannikul seal paris ranna lähedal on seal käinud, siis on päris mägi, nagu öeldakse, et näri ukse, lähevad sealt oma lõputöid ja siis mina teda. Algul teadsin ainult, et ootaks veel triivi ateljee õpilane veel olemas, et uutma seal rannas ta on. Ühe korra ta käis seal enne lõpetamisest vist seal kooskõlastanud, millas lõputööd tuua ja kõik, siis ma nägin esimest korda. Niukene, vähese jutuga mees endasse tõmbunud. Ja väga vähe tarvitas sõnu. Siis kadus jälle ära, siis sügise ilmus äkki oma töödega. No need olid erinevad sellepärast kõikidest teistest see oli tõepoolest, tema oli esimene seal, kes nii. Merele vaatas silma kandes. Seirasin rannal lamades sadamast lahkuvaid laevu, meri oli mässid sinketesse õudsuvatesse puudedaisse udu, Looresse. Luues mingi kummalise ebamaise valgustuse üle vee taeva üle tühja ranna läks sadamast laevu, purjeid täis ahneid tuuli. Mõtted käisid kui mõõdet pendli otsas saamata avaruste taha. Üksildus tõi valusaid soove Iseäralik sobimatuid selles maastikus. Läks purjeid silma piirida. Adus, kaugus, tuutu. Pidage purjed ning võtke mind kaasa. Raskelt uhkelt kõikumatult, kui saatus rändavad purjedoomi radu. Iga kunstniku elude ja looming on väga tihedalt seotud lapsepõlvekoduga kooliga, kus ta käib selle kooli vaimuga, mis, mis valitseb sõpradega kõik need on, need on komponendid, mis mõjutavad inimese, eriti kunstniku eluteed. Ja kui mõelda praegu Richard uut maale, siis ennekõike tulevad ju meie tema meremaalid see esimene märk, mis viitab tema kodukohta Põhja-Eesti rannikule mille üheks kunstiliseks avajaks ta meie uuemas kunstis on olnud. Ja kui mõelda edasi, et sealt Ta läks Rakvere kooli 22. aastal, mis tähendas Rakvere poelas gümnaasium ühele noorele õppijale, tookord ega mina olen Rakveres õppinud ja ma mäletan, et see õhkkond Rakverekoolides 22 kuni 27, kui võtame Uudma õppimisaega see oli meie noortele omaette põnev tänu üksikutele silmapaistvatele õpetajatele. Ma mäletan, Rakveres pani kunstiliselt noored mitmed lihama Eduard Ole kellega olid kontaktis mugasto sagris. Ja hiljem tuli Kustas moodsage otseselt rea Tuutma õpetaja, samuti suur entusiast noorte innustaja. Sevadi pärast oli vihvelyn Rakveres, need kõik kokku lõi taolise meeleolu. Ja muidugi ärgem unustagem, et kõrvuti kujutava kunsti joonistamise maalimise harrastamisega käis tollal väga tihedalt kirjanduslik tegelemine, ütleksime niiviisi kirjanduse lugemine ja, ja temast vaimustumine. Ja ei ole mitte päris õhustik, kui me, kui me täna ütleme kuulajale, et äsja meie hulgast lahkunute rahvakunstnik ei olnud mitte ainult maalija, vaid tal on järgi jäänud terve hulk minu arusaamist mööda võluvaid laaste luuletusi. 30. aasta algult ja nii edasi, selgus alles alles mul nüüd. Ja, ja see on üllatus ja ühtaegu on see nagu korraga selja, miks pärast see nii oli? Tol ajal see oli tolles väikses nüüd nii välja kasvanud, kuid omaaegses väikses linnakeses huvitav joon. Ja ma arvan, et sealt tänu võib-olla eriti Ando mugastu eeskujule läks tee Rakverest, Tartu Pallases ja Pallases muidugi taurest õpetajad nagu, nagu vaatajad, riik, viimane neist otseselt viha Tuutma õpetaja nende poolt loodud ja teiste pedagoogide poolt loodud Tseeb kooli mentaliteet ja vaimsuse loominguline lähenemine. Teatud niisugune fanaatiline suhtumine kunsti. See muidugi haaras noore rannapoisi ja ei ole seegi juhuslik, et olles Pallases just need rannapoisid, ma mõtlen tema, tema lähemad naabrid ja nimekaimu Richard Sagritsad, nad avasid ju Põhja-Eesti mere kunstile. Ja pole vist juhus ka see, et samal ajal jookseb üks paralleeljoon lääne poolt Eesti kandist kus võõransu ja haamer, haavad Saaremaa mere ja Saaremaa maastiku koos merega, nii et see on niisugune ühine ühine rünnak korraga mere motiivile. Oleme meremaa ja mikspärast ei peaks seda siis meie kunstis kajastuma. Ma mäletan vaid ta lõputööd seal võrgus väljavõtmine siis kalurid seal võrke parandamas kalurilapsed ja poisid ja kõik nagu rannas on nad ikka vaikset kaptenist. Neid on hästi palju seal ja siis koloriit oli tal ta täitsa erinev. Kui seal Pallases juba ahvateni mindi värviliseks ja vaadata neid prantslasi intressionisti Sänna poole ja tänna ja aga tema rannas oma valgeliseksad demonice lillakas hallikat tooni, rohekat tooni, nii tumedasse kalluv toon kõik selle gammas hoida, kõik läbi viidud, nagu ta ise oli sihuke tõsine tõsine poiss. Koloriit, kadresin, tõsise poisi koloriit oli seal, selles jäi ta meel ja see jättis niisuguse väga niukse sügava tõsise mulje sellest mehest. Ta oli valmis küpsete töödega, oli nagu öeldakse, et tulid valmis uutvana. Mina kohtusin uut maga varem, kui mina läheksin ballasesseni peale kolmekümnendaid kolmekümnendat aastat siis uut maali juba töötas Triigi ateljees. Ja tolle aja ütleme nii. No üldse üldise ballase nii taseme juures oli uut ma väga omapärane ja esiteks just ka koloriidi kui ka üldse niisuguse sisemise tunnetuse poolest ja ta armastas hirmus palju muidugi mere ja siis oma kodukoha motiive maalida. Ja seda ma siis nagu hiljem veel võisin täpsustada, kuna ma käisin 32. võtsin, et jalgrattamatka Saagritsa juurde Karepale ja Sagritsa juurest me siis lagrits ühines Velzis, läksime sealt edasi edasi kuni Altjani välja puutma. Või talu, kus ta elas, too asus natuke külast eemal ja seal oli niisugune heinamaia sang, leppade leppade niisugune tüüpiline, võib-olla uut male ongi see sangleppa Allikas, roheline toon ja hästi krässus raagus puud, mis ta on tihtipeale teinud, need puud on nii hästi-hästi kuidagi sõlmes ja need on just sang Lepale omase niisuguse krooniga. Ja seal oli lahe. Niisugune shop oli ja see oli hästi kiivine allid, niisugused suured kivid olid seal. Nii et see iseendast nakut tingis selle uutma koloriidi. Mul oli huvitav nüüd just, et ma möödunud või ülemöödunud laupäeval käisime Lahemaal ja siis mul tulid kõik need tol ajal nähtud need motiivid ja, ja see küla meelde. Muidugi palju oli seal muutunud, palju oli seal sõda muidugi ka hävitanud, kuid nüüd on see Altja küla taastatud väga toredasti vanad võrguaidad ja isegi seal see talu, kus uutma esivanemad olid sündinud, see oli. Kas ta oli Tooma talu, see oli maha põlenud, aga kuskilt oli toodud sinna uus ja ma nüüd mõtlesin just sellele tagasi, kui ma olin nüüd seal Alpias ja ise mõtlesin veel, et et uut uut maannüüd esmalt, et tal on ju neid võimalik nagu oma kodukanti külastada ja, ja näed teda jälle uuesti nagu üles ehitatuna. Aga et see niisugune kurb sündmus vahepeal juhtus ja teda meil enam nagu polegi. On otsas. Lõpul minu tee. Mis Monkunud all üles on otsas nagu pärlikee mis pudenenud mu sülest. Kõigile on tasuks surm. Ning kirst on peatselt lukus. Kel on olnud elu heitlus, surm, kel kõigest jäänud vaid nukrus. Me nõudnud helgust päikest, tuld ja püüdnud altpoolt üles. Me aateist püüdest jändvaid mulist Meliiaks maise küljes. Mäe kostub, sureb, Eha. Öötaevasse toob tähe. Muld pärib kadunud maise kehamast sünniks Eldeid vähe. Aga mis nüüd uutmani, kui ütleme seltsimees ja, ja, ja inimesse puutub, siis selles mõttes on tõesti niisugune suur lugupidamine tema vasta. Sest ta oli alati heatahtlik, osavõtlik ja ühtlasi ka nii abivalmis. Nii kui ütleme, mina teatud aja, kui ma Tartus elasin, puutun temaga kokku, aga nüüd peale seda, kui 44. aastal, kui ma juba Tallinnas oli, siis puutusime uut ega kokku palju kunstiinstituudis ja ka ütleme nii, koduses ringkonnas kunstiinstituudis oli mingisugused kaebused, et uutma vähe räägid, no nagu meil oli juttu, ta ei olnud aga sõnadega niisugune jutumees või et, et tol korral nagu nõuti mingisugust kindlat retsepti kunsti tegemiseks või isegi värvi segamiseks. Nii et me olime siis ka mina, samuti noored õppejõudja ja aga niisuguste tolle aja nõuetele võib-olla vastavaid vastavaid retsepte me ei oskanud ka anda ja need minu arvates ei saagi õieti ka nüüd tänapäeval anda. Aga aeg oli niisugune, millal see, nii nagu olid nii väga tähtsad ja vajalikud. No selle instituudi kohta võib nii palju öelda, et ta oli niivõrd kole õiglanovi ja hell. Talle aitas ühest vihjest, kui ta kuulis koolis kuskil, et võib-olla ta ei kõlba, kõik sellest aitas, et ta enam ei läinud. Aga mis muidu puutus niisuguse niipalju kui ütleme, töötasime koos tol korral, nii nagu oli nii kursus Jamutatud, teatud õppejõududel tuli tegeleda ühe või teise kursusega ja vahel isegi paralleelselt ehk kollitsükli viisi. Nii et uut maa oli väga kohusetundlik ja, ja ühtlasi ka ikkagi nii väga asjalik, asjalik õppejõud mitte sugugi mingisugune nii juhuslikult võib olla sattunud sellele alale. ETA oma loomingus. Siiski suutis ka peale selle nii jääda oma tasemele, see on minu arust üks juba näitajad on väga nii isikupärane ja väga-väga nii kindla summa ja mõtlemisega kunstnik olnud sest need rannarahva elustseenid, mida ta on kujutanud Eesti Eesti ütleme noh, ka kõige kaunimad maastikud Otepää ja Saaremaad ja Ta on neid kõiki jäädvustanud ja minu arust see on üks niisugune suur suur nagu rikkus, mis meie kunstile ühes temaga on tulnud. Hiljem, tema koloriit muutus palju värvikamaks, mina mäletan ta Pallases, ta oli kanjoni just rohekas nagu sina ütles rohekasallikas ja, ja murtud toonidega rohkem, kuna tema viimase aja ja, ja nii kõige parema, võib-olla loominguline perioodi nii tööd on hästi minu arvates niisugust värvirõõmsad ja optimistlikud ja mitte mingil määral nii nagu kuidagi elunisust muredest mõjutatud. Et just see optimism, mida ta säilitas, et see oli Kadale inimesena kaudma, ei olnud kunagi niisugune viriseja või, või hädaldaja või tema. Hädaldada ta ei ole minul tegemist palju seal majas inimestega. Selle mehe suust ühtegi hädaldavad sõna ei ole tulnud mitte ühte. Teda tundsime teda juba varem öös koolis ei ole õppinud, kuna ta on 10 aastat minust vanem aga väga lähedaseks sõpradeks me saime just. Noh, nii 40 seitsmendal-kaheksandal aastal, kui ta kunstiinstituudis õppejõud oli meie ühiselt, siis olime suvebaasis Vääna-Jõesuus. Vääna-Jõesuus oli ümbrus ilus ja temale eriti uut, ma olen niisugune meeldiv maastik. Mererand siis seal lähedal seisval vanad talud, käisime koos maalimas ja mul oli niigi mõndagi temaga õppida. Ta oli ikka väga peen ja, ja niisugune hea maalija, tarile ja Justi huvitavad tehnilised võtted olid talealist noh, näha kohe südamega, sealjuures oli talinski. Malis hulk aega enne seda motiivi, ta käis vaatamas teda mitu korda ja ja nii, et see oli nagu mina olin nagu kärsituma, hakkasin kohe tegema, aga tema oli väga põhjalik. Olime seal koos, kes siis oli meil ka, perekonnad olid meil seal, siis me olime ka nii kalamehed väikselt käisime Vääna jões kala püüdmas ja panime seal põhja, angesid vahest ja Eesti peale hommikuti oma hästi vara läksime. Kuna lapsed olid väiksed, siis tuli värsket kala muretseda. Oleme siis läksime hästi vara hommikul jõe äärde. Niisugune see meeleolu kõikese vaikne meelo ja uut tasane jutt seal juures ja see oli niisugune väga-väga head mälestused sellest. See öö oli samanemis teisedki milleks pidi ta iseäralik Olemegi hämaruseni. Ütlevad tuhmide pilvedega. Ning õõtsuda merega. Last häälitses ka kaugemal Räkk, laulis mingi lind, sumistus, putukas, põlesi jaaniuss. Oli seal veel midagi. Hämaruses hõõrusid, raudkivid, vallandasid kaugetel randadel liiv, palistused. Ka sel ööl käisin ma üksi neid randu nagu alati. Nagu kunstniku peenemaitselised valit värvi toones läbi viid. Mul on ikka kahju naist, öist naist ilmaasjata kulutad väärvest naist õrnalt koloreerid pilvist kaugusest. See öö polnud mingi iseäralik. Ainult tavaline põhjamaine. Ent võrratu toonelt. Peenemaitseline kui kunstniku mõeld. Ja nüüd ja nüüd siis uut maasisene, niisugune kunstiline olemus. Kui me sellel järgi mõtleme meie ees, praegu on 1009 47. aastal heinmanni poolt joonistatud portree, temast tahan siin veel suhteliselt noormees. Pehme, natukene romantiline, natukene mõtisklev. Näotüüp, mis hiljem sai teravamad kontrastsemalt jooned. Võiks öelda, see oleks nagu võrdpilt tema kunsti arengule. Kui meenutame neid maale 30.-te aastate teisest poolest sonis pärast Pallase lõpetamist Pallase lõpetamise aegu, mis oli siis 1935? Need maalid olid pehmed, natukene hämused, romantilised neis on midagi neist, mida ma hiljuti tabasin tema lühikestest laastudes luuletustes. Selles on tolleaegse Pallase koolkonna romantikat heas mõttes eluga seotud maalähedast romantikat, kus taevas lööb konkreetsema kohal kummalised suurelt lahti. See pehmus tõesti pärast kremo loomingus asendub teatud kontrasvama joonega teravama dramaatilisemalt tundelaadiga. Kui tuletame meelde viimast personaalnäitust või tema esinemisi suurtel näitustel, kus, kus taeva ja merekahekõne muutus tõesti dramaatiliseks, kus romantiline pehmus oli, oli asendunud millegi uue uuega küpsemale mehele omasema. Ja tema tema kuju on jäänud, on kummaliselt meelde jäänud just niisuguse tagasihoidliku mõtisklema romantilise mehena kellega sa tõepoolest viimase ajani ja meie taipa palju sageli on taolise mõtisklev rahuliku näojoonest. Kui taga alles nüüd kuuled äkki elu, niisugune dramaatiline hetk sunnib sind kokku võtma mõningaid lahtiseid otsi ja tegema järeldusi ja nüüd mõtled tema tema suurele ütleme, Tammsaare armastusele talukanudele, surma, veel tõde ja õigust. Ja mõtled tema suurele pooleli jäänud plaanile. Ta kavatses nimelt tervet suurt sarja kõikides Eestis leiduvatest kultuuritegelaste maja muuseumidest. Nägin ta täna tema tema pooleli jäänud, kuid küllalt lõpetatud motiivi vargamäelt ja see on niisugune paratamatus. Tugevate talente, tugevate mõtisklete eru sageli lõikub kuskil äkki midagi pooleli. Ja kui me nüüd ma ütlen tõesti nagu munale Alt Altest nüüd külast, nii, sain mulje. Meri on nagu tagasi tõmbunud tükk maad, rannariba on hoopis kuiv, vahepeal kalurid seal kohapeal. Inimesed ütlevad ka, et selle aja jooksul mõtlesime 45 aastat tagasi, millal mina seal käisin. Et väga palju on, miks see meri taganenud, et vanast läksid need paadi. Nooned kivi, mis need on, laudne laud Lauteri kivi, Lauteri läksid juba nagu paadid tulid sinna vahel nüüd on need täitsa kuival, aga ilus, kivine rand. Mis see seal tuletorn pilgutad, pelgutad? Kellele mere pääl näitad, sa teed kellele loo? Kus sa südamed tilgutada kellele määrati need hõõguvad söed? Tuletorn mulle, kas vilgutud mulle, kas valguse vilked on need mulle, kas julgus südame tilgutada mulle, kas määratan valgust, teed? Tuletorn üksinda sünguses pilgutab maha, jääb randadekangestunud vaht. Valguse vilkeid, kui süsi seal tilgutada. Kellele hõõgub sushit deta? Üks silmne elukas. Mind kas sa pilkad vast pimedas öös? Mulle kas määraton hukku ses öös Mulle kas tuletorn lõppu seal vilgutab mulle vastmääratud, kukuks too rand. Mulle tas südamel mürki, nüüd tilgub.