Tere taas hea kuulajaperesaade alustab täna oma kolmandat hooaega, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul peresaade keskendub sellele, kuidas iseennast, oma suhteid, valikuid ja käitumist paremini mõista. Ma usun, et vaid teadlikkus nendest protsessidest, mis toimub meie sees, võimaldab meil pisut paremini hakata hakkama saada välismaailmaga meie ümber. Ja selle püha eesmärgi teenimiseks vaatame selgi hooajal üheskoos psühholoogia varasalve. Tänases saates tahan ma luubi alla võtta mõtlemise. See, kuidas need maailmast aru saame, kuidas me suhestume teiste inimestega, sõltub otseselt ja ainult sellest, kuidas meie aju töötab. Psühhoteraapia, ühed põhilised küsimused, millega terapeut saab aidata inimesel eneseanalüüsile kaasa, on just ju mõtlemistajumist ja tundmist käsitlevad, et mis toimub sinu sees, mida sa oma olukorrast mõtled, miks sa just nii mõtled? Minu tänane saatekülaline on psühholoog ja ajuteadlane Jaan Aru, tere, Jaan. Tere. Minu jaoks on see, kuidas inimeste mõtteprotsessid on nii erinevad, mille tulemusena me maailma asjadest nii erinevalt aru saame kõige intrigeerivama teema üldse. Nii huvitav on jälgida inimeste teadlikku mõttekäiku, nende vaimset pingutust. Aga selle teadliku mõtlemise kõrval toimub ju suur osa ajutööst, mis valmistab Te meie otsustusi ja intuitsiooni meie peas hoopistükkis täiesti märkamatult. Enamik muljeid ja mõtteid jõuab meie kogemus, ilma et me üldse teaksime, kuidas need sinna sattusid, et see on kuidagi täiesti automaatne. Et hakkame siis otsast arutama, mis asi see mõtlemine üldse on. Mis sa mõtlemine, võib-olla on hea alustada sellest, et mis ta ei ole, et kui ma Teile kohe vuristaksime ette mõtlemise definitsiooni kuskilt, siis ma ma ei mõtleks tegelikult. Aga kuna ma võtsin aega natuke kaaluda, et mida ma siis vastan sellele küsimusele siis ma mõtlesin ja see vastus, mis ma, mis ma niimoodi kokku panin mõtlemise teel mõtlemise kohta on järgnev, et mõtlemine on eelnevate teadmiste põhjal uute teadmiste käitumiste või vastuste loomine, kusjuures peab sobima ka olukorraga. Niisiis tuua veel üks näide, mis mõtlemine ei ole. Kui teie laps tuleb teilt küsima, et isi, kuidas tuul tekib mine vaate puhub seal väljas, siis see ei ole mõtlemine. Aga kui te panete raamatu käest ja üritate tõesti sellele küsimusele vastata, ehkki ei tea seda vastust päris hästi, siis mõtlemine Tegi kuigi mõtlemine on üks tore asi, väga suur osa meie tegevustest toimub kuidagi mõtlematult. Jah, ja selleks on oma väga oluline põhjus. Nimelt mõtlemine on aeglane ja raske, hingates nõude ja, ja ma toonitaks ka seda veel, et ta on aeglane. Et kui näiteks sõidate autoga ja järsku lendab teele kuskilt mingi ball, siis ei olegi aega mõelda, et nii kuidas ma täpselt peaksin seda rooli keerama, et kõige optimaalsemat, sest pallist mööda sõita, võttes arvesse ka, et vastu tuleb üks, teine auto. Et seal ei ole mõtlemiseks aega ja kohati ka meie elus mujal lihtsalt mõtlemine on küll tore, aga ta on aeglane ja seetõttu kohati need, kes mõtlema jäävad. Need võivad hoopis viletsamini käituda. Et jalg läheb pidurile automaatselt. Või te teete mingisuguse manöövri automaatselt, et kunagi ma käisin autokoolis, eriti sellest, midagi ei mäleta, aga nüüd, kui ükskord oli kits teel, siis koheselt tegin selle tagu põhimõtteliselt õige manöövri. Aga kui oleks vastu suunastunud auto, siis siis oleks võib-olla ka väikse avarii teinud, et niimoodi niimoodi mõtlemine käib ja niimoodi meie aju töötab, et kui on aega ja kui on vaja, siis seesama aju suudab mõelda. Aga kui parajasti see mõtlemine justkui jääks jalgu, siis aju üritab sellest kiiresti üle lennata. Nii et meil on justkui kaks süsteemi ajus, et üks on aeglane ja teine on kiire, kiire on, automaatne, nõuab vähe pingutust või, või pole üldse? Pingutav eks natukene ikka ükskõik, mis me teeme, näiteks võiks öelda, praegu, kui me siin räägime siis automaatne süsteem pakub välja neid sõnu, milliseid sõnu täpselt ja kuidas ma grammatiliselt enam-vähem korrektselt neid ütlen, seal kõik automaatne süsteemiks. Ja muidugi see vajab ikkagi ka ajuressurssi. Aga nüüd, kui mõtlemine lülituks sisse veel, et kuidas ma kõige ilusama eesti keelega neid asju siin ütle siis võtaks veel rohkem ressurssi ja oleks kuulaja jaoks ka väga tüütu kuulata. Sest see oleks väga aeglane. Et ka lihtsatest lausetest me saame aru või helide asukohta oskame määrata just nimelt selle automaatse süsteemi pealt. Ja hea ja automaatne süsteem, et ta kõlab võib-olla natukene halvustavalt, aga tegelikult automaatne süsteem on meie igapäevaelus vaata et isegi tähtsam kui mõtlemine. Me võime teda nimetada käiks kiireks süsteemiks kiireks süsteemiks ja et ma saan aru, et osad nendest on meil kaasasündinud lausa ja need on samasugused kui teistel loomadel. Et Moskva oma tähelepanu suunata ja tunneme ära esemeid just nimelt tänu sellele kaasasündinud võimetele, aga nagu teised mõttetegevused muutuvad automaatseks ikkagi harjutamise tulemusel. Jah, et oletame, et kõnnite metsas ja on ilus seeneilm ja seen iga leiate. Aga järsku kostub kuskilt praks fraks paks, siis see on teie automaatne süsteem, mis koheselt liigutab teie pilgu sinnapoole. See ei ole üldse lihtne sellist süsteemi luua, mis õigesse kohta selle pilgu viib, selle plaks plaks plaks järgi. Ja nüüd võib-olla isegi te näete sellega midagi liikumas. Ja ehk esimene reaktsioon on ka selline kerge hirmureaktsioon, see kõik on automaatne süsteem. Nüüd kui te panete jooksul, siis see on ka automaatne süsteem, aga kui lülitub sisse sinna mõte, et ootoot tegelikult me oleme siin metsas, mitmekesi me kogu aeg karjume, lärmamäed vaevalt küljelt karu nüüd siin siin kuskil on, pigem on see minu, see sõber Uudo, kes seal toimetab seal põõsas. Noh, et me näeme, et need süsteemid, nad töötavad koos ja niimoodi selles selles seisneb tegelikult see inimese intelligentsuse, et need süsteemid kaks süsteemi kiire, aeglane õigesti kokku panna. Vahel kiputakse arvama, et see aeglane süsteem on see, mis teeb meist intelligentsed loomad, aga tegelikult päris nii ei ole. Näiteks jällegi, kui olete kuskil vestluses ja küsitakse, mingisugune keerukam küsimus siis esimene kord, kuidas ta keerukat küsimust kuulete siis pead ehk tõesti mõtlema natuke kukalt sügama ja see läheb aega. Aga nüüd, kui teinekord küsitakse teilt umbes samasugust küsimust siis enam seda mõtlemist tegema ei pea, sest see ükskord läbi mõeldud asi on läinud justkui automaatsesse süsteemi. Ja nüüd te saate seda kasutada, et hoopis tobe oleks see, kui siis teinekord tuleb sama sarnane küsimus raadioeetris või kuskil mujal ja siis jälle te võtate kogu selle aja jälle sügatama, kuka ta niimoodi, kuigi vastus on põhimõtteliselt teis juba olemas, eks. Nii et. Mulle tundub, et see ilu selle inimese aju juures on see, et kui on mingi keerukas uus olukord siis me suudame leida ka uue lahenduse, aga me suudame selle lahenduse siis järgmiseks korraks panna praktiliselt sahtlisse aju sahtlisse ja seal ta siis kiiresti võtta. See on nagu maletajal, nii et esimesed korrad mängid malet ja on väga keeruline, aga tõelised Trophy maletajad, neil on juba seal sahtlis, nii palju. Ja, või kes ma alati mänginud, see nagu lugemine, et lugemaõppimine alguses lapsel on need tähed kokku saama siis, kui tal tähed on olemas, ega ta siis lugema ei hakka, siis päris raske endale seda, et isegi lihtsalt sõnanäitajad paned ilusa ilusa lihtsa sõna aju talle sinna ütled nonii, tähti oskad, mis siin kirjas on. Ja siis ta võib sulle öelda moos või kompott või midagi, sellepärast et ta peab seda kõike õppima. Aga üldjuhul. Ma usun, et peaaegu kõik raadiokuulajad tänaseks suudavad väga hästi lugeda, et ühest hetkest lihtsalt sai osaks teie ajuarsenalist ja nüüd te saate seda kasutada. Teadlik süsteem, räägime sellest siis rohkem siis teadlik mõtlemine et noh, et automaatne süsteem on, eks ole, kogu aeg töös ta kogu aeg seirab ja teadlik mõtlemine on tegelikult justkui nagu säästurežiimis, sest et see võtab aega, energiat ja loob, eks ole, automaatne süsteem toodab teadlikule süsteemile ju kogu aeg pidevalt vihjeid, muljeid, aindusi, kavatsusi, tundeid, et kui teadlik süsteem selle heaks kiidab, siis muutuvadki ju mulje tõekspidamisteks ja, ja tegevusimpulsid teadlikuks tegevuseks. Oh, ega vist teadlik süsteemi ei peagi midagi heaks kiitma, pigem pigem nagu võtaksin, ütleksin nii, tõesti, teadlik süsteem võib lausa nagu magada, et ta ei tee nagu kohati nagu mitte midagi tangid, et säästurežiimil jah, säästurežiim, see sõna mulle väga meeldib ja ma ilmselt kõige üks olulisemaid teid tänasest on see, et aju on väga laisk. Et kui ei ole otsest vajadust, siis tema seda teadliku mõtlemise aeglast süsteemi sisse ei lülita. Vabatahtlikult täna niisama lihtsalt see ei käi. Sellepärast. Aju saab päris hästi hakkama ka ainult selle automaatse süsteemi najal. Teadlik süsteem vajab energiat, käed, ressurssi, see, me kõik, me teame ju, et mõtlemine on rask. Te peate mingit oma elu keerukat otsust partneri valikust, auto valikuni elutee valikuni läbi mõtlema, see on raske ja tüütu, palju lihtsamaks teha, teisi tegevusi. Me käivitame selle teadliku süsteemi siis, kui automaatne süsteem on siis hädas, et kui ta ei tule automaatse toimetulekuga ei vea välja ja Jaa jaa, aga väga tähtis on siin öelda, et muidugi automaatne süsteem on tegelikult väga osav ja siis vahel on nii, et ehkki kõrvalt vaadates võiks tunduda, et ja see siin ilmselgelt automaatne süsteem ei vea välja ja palun lülitage sisse oma mõtlemine siis tegelikult, et inimene teeb ikka midagi oma selle automaatse süsteemi najal, sellepärast et kiirem Taistlikum ja impuldiivsem eelkõige kiirem ajus loeb eelkõige see, et ta on kiire ja võtab vähem ressurssi, et ta võtab vähem energiat, et seega kui te, kui te jalutate kuskil ja näete pealt mingit kaklust näiteks, siis muidugi oleks ju asjalik vahele minna näiteks. Või kutsuda politsei, aga selline automaatne süsteem ütleb, et ah, me kindlasti on, nad on lihtsalt sõbrad, kes nagu omavahel natuke jagelevad ja tegelikult mul on väga kiire ka. Ja siis jääbki asi tegemata. Te lähete edasama automaatset käitumist mööda. Milliseid protsesse võib siis kirjeldada, kui just nimelt seda teadlikku ja aeglast mõtlemist? Ma arvan, et te kõik tunnete selle ära selle järgi, et ta ongi raske. Et see on see Näiteks tuludeklaratsiooni täita. Kuigi Eestis on võrdlemisi lihtne, võrdlemisi automaatne, proovige seda Saksamaal teha, siis kitsaste kohta parkimine tavalisel inimesel ja tavalisel inimesel näiteks kitsasse kohta parkimine või sellist moodi parkimine, nagu te tavaliselt ei tee. Ja keerulise loogilise argumentatsiooni paikapidavuse vaidlemine kellegagi. Jah, et kohati all on. Mingi hetk selt lülitavad välja, kui argumentatsioon läheb liiga pikaks ja keeruliseks. Olete proovinud kuulata mõnda filosoofi näiteks rääkimas, mina olen teadlane ja vahel ma Mul on suur austus filosoofide vastu, aga vahel ma ei suuda nende raamatuid lugeda, sest ma isegi mulle nagu ma ei suuda nii-nii palju oma ressurssi oma aju ressursse sinna panna, et sellest aru saada. Ja näiteks ühe inimese jutule keskendumine väga mürarikkas kohas. Jah, ka see, kas see on raskem. Mina siis tavaliselt üritan müra vähendada restoranides, klienditeenindajad tunnevad mind ja ma palun, et äkki saab muusika vaiksemaks panna. Kui mul on väga arutada midagi, siis ma lähen selle inimesega kohe ütlen, et kuule, lähme jalutame hoopis või, või niimoodi kodus ka meil käib niimoodi, et abikaasa paneb hommikul hea meelega raadio käima ja siis niipea kui mina tuppa, tule sa selle kinni ja siis me käinud ei sisse välja sisse, välja. Hämmastav on ju ka see, et väga suur osa, kuidas inimesed üldse omavahel nii paarisuhtes suhestuvad või kui ka lastega, et väga palju me teeme ju automaatselt intuitiivselt, võttes selle omaks, mis kuidagi, kas meiega kuidas meiega lapse eas käituti, et me ei ole väga teadlikud ja ka vanematena sageli. Vanematena või, või abikaasade ja partneritena, et kas see on ka üks võib-olla selles suhtes üks kõige tähtsamaid olukordi, et kõik, kellel on lapsed või partner, teavad, et need olukorrad ajad vahel nii-öelda närvi, eks. Ja te teate ka siis seda, et tihti pärast seda, kui te olete seal paar kõvemat sõna öelnud isegi võib-olla tülli läinud mõtet, et tegelikult see kõik ju ei olnud seda väärt ja miks ma ikkagi nii närvi läksin ja nii. Ja seal te näete tõesti seda, et see automaatne süsteem võtab ohjad enda kätte. Vot suust välja asjad, mida te kunagi justkui tegelikult ju ei mõtle, mida te ei tahtnud öelda, aga, aga, aga nii see käib. Ja mitte ainult öelda või mõnikord lähevad ju käiku ka rusikad, jalad ja teravamad objektid. Et kas me võime öelda niimoodi, et vägivaldne käitumine nii emotsionaalselt vägivaldne käitumine kui füüsiliselt vägivaldne käitumine tulevad mõlemad automaatse süsteemi pealt? Kindlasti enamasti jah ja osati, et miks see nii on, osati põhjus ongi see, et võib-olla inimestel seda enda nahal kogenud, kui nad olid lapsed või seda näinud. Aga osati ka sellest, et kui me läheme vihaseks kui meil niimoodi selle tugev vihaemotsioon meid üle võtab siis see justkui tõesti lülitab välja selle teadliku mõtlemise aeglase süsteemi. Et siis lähebki, kõik läheb autopiloodile ja veel sellisele üsna kohati siis võika lauto piloodil. Ja et siis selle aeglase mõtlemise, selle süsteemi üks eesmärk on ka kontrollida inimese käitumist impulsse, et see hoiab meid viisakana. Need ei karga kaklema, kui vihastan. Kas see on üks väga oluline funktsioon, mida ta teeb, aga jällegi, et tihtipeale ta ei tee seda, see on see küsimus, et ta peaks tegema, miks ta ei tee. Ja mida teha selles olukorras, et see siis nagu paraneks seda, need olulised küsimused. Eks minu enda ilmselt lemmiknäide sellest on väga tuntud jalgpallur Zinedine Zidane'i käitumine 2006. aasta maailmameistrivõistluste finaalis. Mis on siis jalgpalli kõige tähtsam mäng, mida telekast vaatab miljoneid ja miljoneid ja, ja aga ma mõtlengi seda, et jalgpalluri jaoks on see kõige tähtsam tema elu tähtsam mäng, sest võib-olla et mitte kunagi enam ei saa sinna, seal on nii raske on jõuda sinna finaali, eks. Ja sina teed, seda oli ka hinnatud, kui üks. Õigemängija, kellele Pals ta leidis saati õige löögi tahvli tark mängumees, valitud ka Euroopa parimaks jalgpalluriks mitu korda. Ja siis seal finaalis lisaajal pallist hoopis eemal toimub see asi, kus sinna individuaal Itaalia mängijat peaga rindkerre, nii et too kukub ja kõik, kes jalgpalli kunagi vaadanud, teab, et seal ei ole midagi arvutada, see punane kaart. Ja siin me näeme neid kahte süsteemi natukene omavahel jagelema pärast, et igale ühele kasina tintsi daamile on täiesti selge. Et selles olukorras ükskõik mis ei tohi teist mängijat lüüa, sellepärast et sa tead, selle järgmine punane kaart. Selle järgneb see, et sa lähed välja maailma sellest kõige tähtsamast jalgpallimängust. Ja antud juhul järgnes sellele ka see, et Prantsusmaa kaotas Itaaliale selle kõige tähtsama mängu. Aga sellest hoolimata ta tegi seda ja siis pärast siis räägiti sellest, et väidetavalt siis Itaalia mängumees oli midagi öelnud kas Zidane'i, õe või ema kohta. Me saame sellest aru, et selle peale võib närvi minna. Aga kui me niimoodi siin raadioeetris seda asju asja arutame, siis on muidugi absoluutselt selge, et see on ju nii tähtis mäng. Kõige tähtsam, et ükskõik, mis ta ütleb, ükskõik mis öeldakse venna, õe või ema kohta, las ta olla praegu pärast klaarime arveid pärast ükskõik millega võikalt teise asi pärast, ükskõik, aga praegu ei, praegu ei. Ja siin selles me näeme seda inimvaimu sellist paradoksi, et ehkki see oli üks kõige targemaid hinnatumaid mängumehi ta tegi sellise absoluutselt kõige suurema, aga samas kõige inimlikuma vea. Et ta lõi seda teist mängumeest peaga ja läks kohe siis mängust välja. Siin võibki siis mõtiskleda, et miks see nii oli ja siin mängib mitu faktorit tähtsat rolli. Ma ütlen seda üldisemalt meie kõigi kohta, et meie teadlik süsteem lülitub rohkem välja ja töötab vähem, kui me oleme väsinud. Meie teadlik süsteem töötab vähem, kui me oleme koormatud ja me teadlik süsteem töötab vähem, kui meil on sellised tugevad emotsioonid. Ja selles olukorras võib öelda, et kõik need kolm tulid kokku, et see oli siis teine lisaaeg vist, ühesõnaga nad olid mänginud juba pea kaks tundi. Väga väsitav, väga suur koormus, väga suur pinge. Ja siis veel see väike väike isenesest emotsionaalne, selline tõuge. Siis viis sellise. See oli viimane piisk karikasse. See oli viimane piisk ja ja sealt üle kees. Nii et võib öelda, et ühesõnaga sel hetkel tema, see automaatne süsteem võttis üle ja ta teadlik süsteem, ta, see aeglane mõtlemine oli sel hetkel väljas. Täiesti täiesti väljas ja mõnes mõttes sport on väga hea näide, et jalgpall või korvpall, et mängijad tegelikult ei tahagi, et väga palju see teadlik aega süsteem nendega nende töösse sekkub. Sellepärast, et otsused tuleb teha väga kiiresti. Kuhu ma söödan, korvpallis, kasva, viskan peale, kas ma teen veel paar liigutust ja siis viskan peale, kas ma söödan palli ära? Et aeglane süsteem on aeglane, sest ta on aeglane. Ja sellepärast noh, kes hakkab korvpalli mängima? See näeb, kui aeglased need asjad kõiki asjade õppimine läheb. Aga see, kes on hea korvpallur või jalgpallur, ta on siis aastakümnete jooksul kõik need protsessid endale sinna väga-väga automaatseks juba teinud. Ma olen kuulnud tennisistide profimängijate käest niimoodi, et et kui tahad üldse oma partneri lööki kuidagi untsu ajada, siis ütle talle just nii ja nüüd mõtle oma tagakäelöögi peale või mõtle tervi peale. Seda sidet, seda ja sul on hea ela lükk täna taga. Ja hingu, ta hakkab mõtlema oma siis servi peale või, või tagasi söögi peale, siis kui teadlik süsteem rakenduv, siis ta tegelikult ei suuda seda võib-olla nii hästi ära teha kui, siis, kui ta oleks automaatselt löönud penaltit löö millega nagunii keeruline, eks ole, muidu lööks ju jalaga palli värava poole ilmselt tuhandeid kordi harjutatud, aga siis kui sinu peale on ka kõikide inimeste silmad ja sa tead, et nüüd ma pean lööma ja vaat nüüd ma mõtlen, siis on see Jah, täpselt ja siin on tore, on ka see, kuidas inimaju töötab, et ma ise mõtlesin täpselt sedasama näidet, automaatne süsteem meile mõlemale pakkusse, salat, penalti näid nüüd lisaks sellele tennisenäitele aga, aga põhimõtteliselt õigused hea jalgpallur siis selles olukorras, kus ta penaltit lööb, nagu ta ei tohi mõelda, et nii see nüüd on siin finaal väga tähtis löök, keskendu vaid, ta peab põhimõtteliselt kujutame ette, et seal harjutus lihtsalt selle ära lööma. Sellepärast et automaatne süsteem on treitud selleks, et penalt sisse lüüa. Ma olen kuulnud, et golfimängijad ütlevad niimoodi, et kui ta teeb väga otsustavat lööki, siis ta ei mõtle selle peale, vaid ta hakkab ümisema. Et justkui see ümisemine või mingi mingi mantra lugemine, et see lülitab teadliku süsteemi välja, ta saab automaatselt lüüa, et sellepärast öeldaksegi nii ilusti, et see on mul käe sees või, või noh, nagu jala sees. Ja et paljud räägivad sellest lihasmälust, aga tegelikult on see muidugi ikkagi ajus kogu see otsustav asi seal, et seal ikkagi aju mälu, aga põhimõtteliselt võib öelda, et see aju mälu on selle kohta, kuidas oma lihaseid väga täpselt õigesti liigutada. Ja tõesti ei sportlane ega ka tavainimene mingis vastavas olukorras ei taha, et sa teadlik mõtlemine liiga segama tuleks. Jällegi toome selle näite, mis on igale inimesele omane, on see, et kui te vestlete kellegagi näiteks meie praegusena räägime, eks räägime teemadest, mida ka mina ei ole nii palju varem rääkinud. Aga ma ei taha siiski mu teadlik mõtlemine, liigselt, tuleb segama seda, millised sõnad ma siia panen sisse läheb aeglaseks, väga tüütuks ka kuulajale. Veel tuleb mulle hea näide klaverimängijatest, kes ka eks ole, mängivad ühte pala nagu nii palju enne, et see oleks sõrmede sees isegi mängivad klaverikaane peal suletud kaane peal, et lihtsalt ütles, et nad enam ei peaks mõtlema selle üle, vaid et see läheks justkui nagu selge. See on igal pool kõikidel headel muusikutel. Kõikidel headel sportlastel käib soni ja sport ja muusika, selles väga head näited, aga tasub mõelda, et kus me siis iga inimene neid asju kasutab ja ma tõin siin näite selle kohta, et et rääkimises vestluses aga ka kui te näiteks kõnnite, siis kõndimine iseenesest tundub väga lihtne, aga kui te kõnnite jälle olete seal metsas, eks seal on natukene igasugu oksi ja käbisid ja asju. Aga siiski, Te ei pea väga palju nüüd mõtlema selle peale, et kuidas ta täpselt astutavaid teie keha tegelikult ja aju automaatselt, sõltuvalt sellest, mida te näete, paneb teie sammud paika, nii et üldjuhul te seal metsas ei kuku. Võib-olla mõni linnainimene ühel hetkel kukub ka, aga üldjuhul lõikub. Ja aga kui öelda niimoodi, et ja nüüd kõnni, muidu me kõnnime, eks ole, suhteliselt sirgelt, automaatselt ei ole mingit probleemi, aga kui öelda inimesele nüüd kõnni ja pane tähele iga nagu seda aistingut, mida sa tallal tunned ja kõnni mööda sirget joont, vaata et sa kõnnid igal juhul täiesti otse, on väga raske teha, kui me teadlikult jälgime ka nii automaatset protsessi, kui seda on kõndimine. Ja noh, selle kohta on ju eesti keeles ka hea termin, et ülemõtlemine ja seda muidugi ka näiteks kooliõpilastel ülikoolis siis kui eksam tuleb, siis järsku nagu no üks põhjus on see, et lihtsalt nii esu ärevusel, aga teinekord inimeste lapsed lihtsalt mõtlevad üle, et nad kuidagi seal nii tähtis olukord ja kuidas ma, kuidas siin hakkama saan ja siis nagu selle asemel et lihtsalt nagu üritada seda vastata, kuidagi vaadata, mis automaatne süsteem välja. Nii et me näeme ka siin tegelikult, mis on väga oluline, et see teadlik aega, süsteem ta ei ole ilmtingimata parem tähtis, leides vastavalt olukorrale õige kombinatsioon sellest aeglasest ja kiirest süsteemist. Ja väga raske on ka ümber õppida seda, mida sa oled automaatse süsteemi kuidagi juurutanud ja oletame, et see on kui mitteefektiivne siis väga raske on seda automaatset protsessi endast välja juurutada. Miks ma sellest räägin just nimelt nagu peresuhetes see, millega mina põhiliselt teema, näen, et kui inimesed on harjunud kas kuidagimoodi kasvõi tervitama või mitte tervitama omavahel suhtlema, kui see on juba nii automaatne protsess, siis inimesed tulevad teraapiasse ja tahavad seda kuidagi muuta, aga seda muuta on väga raske ja selle jaoks on vaja väga suurt teadlikkust. Jah, et, et võib-olla lähemalt kohe sinna, mis on ilmselt kõige olulisem, et me rääkisime juba seda, et mis juhtub siis, kui peres inimene läheb kas lapse peale või partneri peale nagu vihaseks. Et see on see olukord, kus me tahaksime tegelikult ju muuta seda käitumist, seda automaatset käitumist, mis paljudel inimestel olla automaatne süsteem, nagu pakub sellise halva käitumisvariandi, kas karjuda või nõukogusid visata või isegi kätest, eks. Kuidas me sellises olukorras saaksime seda muuta, kuidas me saaks seda parandada. Ja ilmselt kõige tähtsam sõnum tänasest vestlusest minu poolt ongi see, et põhimõtteliselt see on võimalik. Me saame põhimõtteliselt oma seda aeglast, mõtlevad süsteemid kasutada, et neid olukordi ära hoida. Aga see ei toimu mitte nii. Et siis, kui see olukord on, siis me lülitame sisse oma aeglase mõtleva süsteemi vaid seda tuleb teha natukene teistmoodi, räägid sellest natuke pikemalt. Ühesõnaga tavaarusaam sellistest olukordadest on, et nojah, aga kui sul tuleb see viha, et siis mõtle või kuidas sa ei saa ennast pidurdada selles olukorras. Aga mida mina ütlen, on see, et kui see juhtub, et kas karjud või viskate lõbusid või koguni läheb veelgi hullemaks asi siis pärast seda olukorda, kui te olete läbi ajanud, kui te natuke olete rahunenud ja saate aru ise, et te ei taha seda teha see oli vale siis mõelge ennast uuesti sinna olukorda sisse nagu tagasi tagasi sellesse olukord täpselt nii nagu oli. Nüüd te olete ainult oma mõtetest ja enam ei tee seda, kui vaja, minu poolest võtke see taldrik uuesti kätte ka. Ja nüüd on see tähtis, et nüüd, kui ta lihtsalt oma mõtetes seda mängite et siis sel hetkel, kui teil tuleb see viha siis te üritate nüüd aru saada, ahaa, nii siin olukorras mul tuli viha. Ja te üritate nüüd seda paremat käitumisvormi teha. Taldrik ära panna, teise tuppa jalutada, näiteks. Te teete niimoodi mitu korda selle soo korraste, siis mida te teete, on see, et te kasutate oma aeglast mõtlemissüsteemi. Et treenida oma automaatset süsteemi ümber? Ei saa seda mitte kunagi teha, siis kui olukord ise käib seepärast, et kõik käib nii kiiresti, taldrik lendab. Aga pärast seda pikka teraapiasessiooni saab seda teha, aga peab olema see, et see inimene, et ta tõesti ta tunnetab seda viha. Ja ta saab siis selle nii-öelda, et tal on siis alternatiivne käitumine, mis, mis on automaatne, et tal on alternatiivne automaatne käitumine näiteks lihtsalt ära kõndida kiiresti teised hüppamine, uks kinni panna, midagi taolistes seal alati parem, eks. Ja noh, mida mina teen paaridega näiteks, et kui nad räägivad, et nad nende tülide ajal nad lähevad täiesti ebakonstruktiivseks, kes on emotsionaalselt ülesköetud ja, ja kes läheb hüsteeriliselt, kes tuleb kallale, et siis nad saavad väga hästi aru, et teadlik mõtlemine seal selles olukorras ei käivitu, et see on nii nagu visata kuiva heina, vuh läheb ja jana plahvatavad ja siis mina nimetan seda, et koostame praegu siin teraapia olukorras, kus me oleme kõik rahulikud. Koostame evakuatsiooniplaani, et ainukene asi, mida sa pead meeles pidama seda, kui Te jõuate sellisesse olukorda on minna näiteks kodus, on mõnedel inimestel on kodus tahvel või, või kellel on külmetuskapp, siis sinna on pandud kas siis knotkaga või magnetiga selline, et, et kui see emotsioon sinus tõuseb et siis selle asemel, et hakata näiteks oma partneriga vaidlema või talle midagi selgeks tegema, seal on kirjutatud näiteks küsimus, et sa küsid partneri käest, kallis, mida sa vajad. Või kui see ei sobi, siis, et kui mõnus, tõuseb selline emotsioon ja ma ei taha neid tagajärgi, et noh, näiteks, et ma siis nagu karjun või või, või hakkan midagi loopima, et siis ma kirjutan endale ülesse. Ma hingan, et ainukene asi, mis ma pean meeles pidama, on see, et ma lähen korraks sinna nagu tahvli või külmetuskapi juurde ja seal on mulle nagu evakuatsiooniplaani pealkirjas, et hinga-mine toast välja. Ütle oma partnerile, et ma olen praegu vihane. Et oota, võtame aega, et rahuneda, et ära hoida nagu seda plahvatust. Mida ma soovitan teha, on see, et nad tegelikult nad tegelikult peavad seda õppima nagu närvis olles vihased olles, sellepärast et seda me teame ju kõik, et siis kui kõik on rahunenud, mõtlen mingi asja järgi sisse, tundub täitsa loll, mis me tegime seal vihasena või nii-öelda mõtlemata. Aga sel hetkel, kui see viha tuleb sel hetkel inimese aju, justkui meenuvad need asjad, mis selles viha olukorras on olnud ja see, mis seal terapeudi juures toimus, terapeut rääkis, see lihtsalt ei tilgu. Ma soovitan väga, et tegelikult, et, et inimesed nagu nad pärast seda olukorda kujutaksid, kuidas selle viha olukorras nad nagu midagi muud teevad, et tahad teed siis kui see viha tuleb teie aju Olses vihasüsteemis, et siis ta teab seda, siis tal on see teine automaatne käitumine. See on alati see suur probleem, et me hindame oma seda teadliku süsteemi üle, et me arvame, et kui me räägime sellest sealt kui me mõtleme selle asja üle rahulikult, siis see aitab, aga kõik teavad, et see ei aita. Ja see on nii nagu, eks ole, automaatne reaktsioon on siis, kui auto hakkab, kui me sellelt auto näidetest räägime, kui autoga kuidagi niimoodi imelikult käituma tuleks pidurdada, ent ometigi me teame, et jääteel kurvis see automaatne reaktsioon ei aita, ükski teadlik teadmine selle kohta ei aita, ainukene, mis aitab, on nagu käia ja harjutada seda praktiseerida. Nii et noh, see on seesama, mida sa räägid, eks ole, et et kujutada seda uuesti ette, aga et noh, praktika olukorras Jah jaa, autosõiduga, seetõttu ka autokoolides seda jääsõitu tehakse, eks ja me peamegi siis leidma need siis need võimalused ka, et kuidas seda treenida nagu siis isiklike peresuhete korral ja ma ütlen, et seal on ilmselt raske sellist simulaatorit leida, aga, aga võite seda ise nagu oma peas nagu proovida ja loodetavasti terapeudid ka siis ehk kasutavad seda üha enam, et nad lasevad inimestel siis minna natukene kan närvi seal selles teraapia sessioonis. Et kett, nagu kujunesid välja uued automaatsed teed Selles viha olukorras või selles vastavas probleem olukorras jah. Aga nüüd üks teema, mis mind ennast väga huvitav on see, et automaatset süsteemi iseloomustavad teatud nihked, et tekivad automaatsel mõtlemisel illusioonid, automaatne mõtlemine ei taipa väga palju statistikast ja mõnikord mulle tundub, et ka loogikas Ma jällegi võib-olla toetaks seda, et, et Impingute elaneetset teadlik süsteem on nagu targem ja parem, et osad nendest illusioonidest kahtlemata tekivad ka teadliku automaatse süsteemi koostoimel. Me natukene juba rääkisime sellest, et mitmes kontekstis, spordi kontekstis või peresuhete kontekstis, et et te peaksite nagu oma teadliku süsteemi kasutama, et seda automaatset süsteemi välja treenida. Ja siis võib-olla et või noh, ongi, et osad nendest illusioonidest, mis meil automaatselt tekivad, need tegelikult on kujunenud teadliku mõtlemise käigus. Niisiis mina alati nagu, nagu ma siin vestlus olen korduvalt öelnud, nagu toonitan seda koostööd nende kahe süsteemi, et koostööd ja, ja seda, et. Me tahaksime, et meie automaatne süsteem teeks võimalikult häid automaatseid asju. Näiteks teadlasena. Ma tahan, et kui ma loen mingit artiklit, kuulen teise teadlase mingit argumenti, et ma ei pea kogu aeg. Sest kui mõtlema vaid osa sellest, toimub täiesti automaatselt, ma saan aru nendest vigadest, mis tema argumendis on automaatselt. Et see on see, mis me, mis me tahaksime, mis on see eesmärk. Aga kuna sina oled ajuteadlane, oskad sa ka öelda seda, et millised kohad meie ajus, justkui selle kiire ja aeglase süsteemi eest vastutavad. Aeglane süsteem asub Velzin otse lauba taga, seal nii-öelda otsmikusagar või teinekord kuulete brief frontaalne korteks. Seal siis süsteem, mis on eriti inimestel väga välja arenenud võrreldes teiste loomadega ja seal siis süsteem, mis saadab ühendusteid kõikjale mujale, Hay üritab teisi ajupiirkondi siis kontrollida. Aga kogu ülejäänud osa ajust, mis on siis tõesti see suurem osa, noh, võiks öelda, inimesel võib olla lihtsustades neli viiendikku ajust, see kõik töötab erinevaid automaatseid rutiine välja. Ja nüüd teadlikumad. Meil ongi siis võiks öelda, et ta on nagu selle laeva kapten, kes üritab kontrollida, kuidas laev toimib, aga tegelikult ta tahaks, et laev toimiks praktiliselt ise tiga, madrus teaks, et kui tuul hakkab puhuma, siis läheme, paneme need purjed ülesse ja nii edasi. Teda ei peaks väga palju tegema, et see on see eesmärk. Sellepärast et iga kord, kui see kapten hakkab seal seletama, kui see prefrontaalne korteks hakkab muid ajupiirkondi kontrollima siis võib midagi viltu minna, võib minna, et teised ajustruktuurid ei taha seda seda teha, mida see prefrontaalne ajukoor ütleb ja siis visatakse kapten üle parda. Millised tegurid pidurdavad kortexi tööd? Me mainisime siin rääkisime Zinedine Zidane'i, st et üks väga oluline faktor, mida me väga alahindame, väsimus see, kui te olete vähe maganud. Te kõik teate seda kindlasti, et vahel tundub, et teised inimesed kuidagi lihtsalt tahavad teid närvi ajada, lapsed tahavad teid pahaseks ajada, kolleeg on täna kuidagi eriti rumal ülemus, miks ta just minuga hakkas norima. Siis teadke ka, et osati see võib-olla seetõttu, et teie olete sel ööl vähe maganud, halvasti maganud või halvasti maganud jah, et see on üks väga kindel teaduslik fakt, et inimesed, kes on vähe maganud, halvasti maganud. Nad on kergemini ärrituvad, nad ütlevad kergemini igasugu rumalusi, nad lähevad rohkem tülli. Nii et see on üks väga oluline faktor, mis takistab selle prefentaalse kortexi tööd. Teine oluline faktor, mida me oleme rääkinud, on emotsioonid ja et kui näiteks tuleb viha, siis pro frontaalne korteks ka justkui ta ei lülitu välja, tunduvalt vähem mõju saab, seda me oleme pikalt arutanud. Võib-olla kolmas asi, mis on huvitav, on see, et tegelikult struktuur juhtstruktuur, aeglase mõtlemise struktuur ei saa teha oma tööd siis, kui te olete kognitiivset üle koormatud. Ma ei pea silmas mitte ainult seda, et te olete stressi all, vaid ka seda, et näiteks kui parajasti loete oma telefonist sõnumit võist, Facebooki või midagi siis te olete gaasistega kontrollite, oma aju tööd tegelikult vähem, nii et kui selles olukorras, kus teie loete väga tähtsat Facebooki sõnumit, tuleb teie laps ja midagi, tal on mingi nukul pea otsast ära tulnud, midagi vingub seal natukene nagu lapsed ikka teevad siis tõenäolisem on see, et te ütlete, mis täna sellises tujus oled. Mine oma tuppa või midagi taolist, ma toon lihtsalt sellise julma näiteks. Kuigi tegelikult kui teil ei oleks telefon käes olnud, siis oleksid tule vaatama, juhtuks seal nuku, tuleb kogu aeg pea otsast ära. Emme aitab. Nende kognitiivne hõivatus võib olla ju ka siis, kui seal lihtsalt on sul nagu rööppähkleid, kui sul on hästi-hästi palju tegevusi samaaegselt, mulle hästi meeldib see Daniel kaanemanni lauset kognitiivsed hõivatud inimesed langetavad isekaid otsuseid, kasutavad seksistliku keelt ja teevad suhtlusolukordades pealiskaudseid järeldusi. Ja veel seda, et paaril klaasil alkoholil ja magamatusel on täpselt sama tulemus. Just just ja alkoholi kohta me kõik ju enam-vähem teame seda, eks, et see või, või et see on see, mida inimesed üldiselt nagu peaksid teadma une kohta unetuse kohta? Inimesed ei tea, seetõttu ma seda ka mainisin. Ja selle kohta, et see kognitiivne hõivatus võib probleem olla inimesed praktiliselt keelduvad seda uskumast, aga kui me katsetes teeme ja Daniel kannavad, on muidugi palju selliseid katseid ka teinud. Ja teised teadlased ka siis me näeme seda, et see tõesti on nii et inimesed, kes on oma nutiseadmes näiteks nad on samamoodi ärrituvad kergemini, nad käituvad mõtlematult, ütlevad asju, mida nad tegelikult ei mõtle. Kuidas me võiksime vähendada kognitiivset hõivatust, et olla rohkem kohal? Jah, võtame eelkõige selle peresituatsiooni, mis on kõige tähtsam. Jällegi inimestel on selle illusioon, et sel ajal, kui ma olen oma nutiseadmes ja ma ju kuulemisse teine mulle räägi, mis partner mulle räägib või, või maju kuule, mis mu lapsed teevad. Oluline fakt, mis siit vestlusest kaasa võtta, on see, et ei Te ei ole oma partneri jaoks kohal. Te ei ole oma laste jaoks kohal, kui te olete oma Facebookis või nutiseadmes seega lihtne iseenesest on lihtne asi, mida teha. Kui te olete kodus õhtul pärast tööpäeva oma partneri või abikaasaga oma lastega, siis pange need nutiseadmed kaheks tunniks ära, nii et kõik kodus panevad nad ära. See on väga rasked, sest meil kõigil sinna kerge sõltuvus, aga te peategi nagu kodus kõik sellest koos rääkima, et kõige tähtsam on pere, ma arvan, et kõik, kui nad heal hetkel sellele mõtlevad, nad kõik nõustuvad sellega, et pere on kõige tähtsam. Ja siis tuleb teha iseenesest ju väike ohverdus, et noh, kui te ei saa, kaks tundi, tehke pool rehkendust, tehke tund, kus kellelegi ei ole nutiseadet, kus te kõik kuulate, mis on teise inimese päevaprobleemid olnud. Olete nende jaoks? Kas ma võiksin niimoodi öelda, et aju vajab vaikust aeg-ajalt? Iga aju vajab aeg-ajalt vaikus, tõepoolest. Aga kust seda leida? Siis te peate ise otsima, kas seenel või hoopis tuleb teie jaoks vaikus, siis kui te panete käima muruniiduki ja teete seal tund aega, te peate seda ise otsima. Üks asi, mille ma tahaks veel tähelepanu juhtida, on, on just nimelt see, et, et väga palju meie käitumises toimub automaatselt. Ja üks küsimus, mis meid aitab nagu selle juures on, siis kui me küsime endalt, aga miks ma niimoodi teen, et see küsimus, miks on nii tore, mis mis võimaldab meil heita mingis mõttes valgust oma automaatsetele käitumistele, kui me oleme eluga rahul olevat, siis on kõik okei. Aga kui juba, kas me ise pole rahul või meie kaaslased, partnerid pole meiega rahul, ütlevad, et aga miks sa nii teed, nad küsivad, siis võiks endalt küsida, et aga miks, miks ma just nii mõtlen miks ma just nii käitun, et kas see on niisugune nagu hea küsimus, et aktiveerida oma seda aeglast mõtlemist? Ma arvan, et siin on kaks väga tähtsat asja, esiteks inimesel peab olemagi see aeg, kus ta seda miks-küsimust küsib, eks. Ja teiseks, et kui keegi meie part Midagi küsib meie käitumise kohta, siis tavaliselt on meil automaatne vastus on nagu ise oled loll, mis, mis sa tuled minust rääkivaid, vaata oma probleeme on kuidagi mulle tundub, et oleme tagasi seal kaitsval seisukohal, et ei tohi minu käitumist kritiseerida, aga ma arvan, et kui inimene tahab olla hea inimene ja mõistlik inimene siis ta peab tõesti sellisel rahulikul hetkel küsima endalt, et jah, tõepoolest ekspartner kaan, vahel loll, aga. Ma mõtlen korra, et äkki kas ma tõesti oleks võinud selles olukorras ka teistmoodi või paremini käituda või miks ma seda teen? Ja miks küsimusega on nii, et ega sellele ju päris lõplikku vastust ei saa. Meil on see ettekujutus, et me leiame mingisuguse põhjuse. Tegelikult aju on tohutult keerukas süsteem, mis teeb mingisuguseid arvutusi mingisugustel põhjustel. Nii et kohati ei pea küsi homite miks vaid me peame küsima, et kas ja kuidas saaks paremini. Ja ja selle jaoks meie enda perekond või, või lähiringkond on ammendamatu ressurss, sest et nemad saavad meile heita valgust meie pime täppidele, et anda meile rohkem tagasisidet selle kohta, et kuidas, kuidas ma käitun. Kui on näiteks olukord pingeline või ma olen närvis võtta siis info vastu mitte ära süüdista peeglit, kui ta sulle midagi sellist näitab. Jällegi, et meie kõikide ajud on võimelised muutuma ja me kõik saaksime ju natukene paremini teha, nii et tõesti kutsun üles kõiki rahulikel hetkedel oma partnerile või ka lastele selgitama, et selles ja selles olukorras võib-olla võiksite teistmoodi käituda. Kutsun üles siis seda inimest keeles, öeldakse seda infot vastu võtma. Alguses on salati väga vastik kuulda, et ma peaksin midagi enda juures muutma. Aga mõelge ja vaadake, ja ilmselt see mantra peab olema, et alati saab paremini. Aju saab alati paremini. No siin saatesarjas olen ikka inimestele andnud mingisuguseid ülesandeid, et kuidas enesest teadlikumaks saada ja siis täna võikski olla see, et võib-olla oleks hea aeg üheks toredaks arenguvestluseks oma lähedase inimesega, et küsida tema käest, kuidas ma talle tundunud, kuidas ma käitun. Kes on olukord, mida võiks teisiti või paremini teha? Teha, ja kuigi ma saan väga hästi aru, et mõningates peredes võib tekitada praegu viia nad uue kodusõja lävele, mida me kindlasti ei tahaks. Aga siis, kui see tuleb, siis tuleb jälle sellest automaatsest süsteemist, ehk ma ei võta sinu antud infot vastu, panen kaitsepositsioonile ja parim ründaja. Jah, et kui te nüüd mõtlete, te tahaksite sellist vestlust pidada oma partneriga, siis valige hoolikalt see aeg mitte sel hetkel, kui ta mängib jalgpalli, mitte sel hetkel, kui ta vaatab jalgpalli ja nii edasi. Ja kui ta on näljane, kui ta on magamatu, väsinud ja stressis Ja et kui te olete mõnusalt seal seenel näiteks, siis võib-olla võib-olla on hetk. Ühesõnaga, ma loodan, et see vestlus on, kõik on näidanud, et meie aju tihti teeb mingeid asju automaatselt, sõltuvalt olukorrast. Neid asju saab muuta, aga selleks peab olema see õige rahulik hetk ja õige keskkond. Aitäh sulle, Jaan Aru ja ongi aeg tänasele saatele joone alla tõmmata. Nii nagu iga elusorganism areneb, nii areneb ka peresaade ja meiega liitub esimeseks poolaastaks pereterapeut Roman Timofejev ja hakkab tegema saateid inimese psühholoogilisest arengust sünnist täiskasvanuks saamiseni. Mis tähendab siis seda, et Roman toob teieni inimese arengu koondportree näidates, kuidas toimub isiksuse struktuuri vundamendi rajamine. Ja ühtlasi ilmselt vaatab ka seda, mida saab ette võtta, kui mõni oluline plokk vundamendiks jäi vanematel kogemata või siis teadmatusest ladumata. Mina käsitlen ikka edaspidigi suhete ja enesearengu teemasid. Aitäh teile, head pere, saate, kuuled, mina olen Katrin saali, Saul peresaateid saab järele kuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Ja kohtumiseni neljapäeva õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.