Tere, hea kuulaja, see on peresaade ja mina olen saatejuht Roman Timofejev, psühholoog, koolitaja. Mul on plaanis rääkida siin pere saatekülalistega järgmiste kuude jooksul laste arengust. Me alustasime eelmine kord imikutega ja nüüd me liigume edasi ja täna räägime väikestest lastest. Täna meie fookuses on lapsed vanuses kaks kuni neli aastat, see periood on paljudele vanematele üsna väljakutserikas. Lapsed on väga aktiivsed, üle emotsionaalsed motoorsed, ühtepidi kohmakad, samas küllaltki iseseisvad või vähemalt nõuavad iseseisvust. Ja seoses sellega, et lapsed hakkavad iseseisvalt liikuma. Ka turvalisuse küsimused on kohe väga aktuaalsed ja seda mitte ainult füüsilises, ka emotsionaalses mõttes. Minuga täna kaasa mõtlemast tänane külaline, Külli Kadarik pereterapeut ja imeliste aastate vanemlusprogrammi koolite. Tere, Külli. Tere. Mulle tundub, et nagu vanemluse ja ka laste arengu paradoks selles selles vanuses seisneb paljuski selles, et et ühtepidi kui lapsed, kui need maailma piire ei katseta, siis siis nagu nad ei arene, aga kui nad katsetavad neid liiga aktiivselt, siis nad võivad pahandustesse sattuda. Kuidas seda paradokse lahendada? Meie oma koolikesel räägime sellest, et vanemal ja lapsel võib olla ka temperamendi erinevus. Kui juhtub niimoodi rahulikule vanemale sündinud natukene teise temperamenditüübiga laps, ehk siis natuke rahutab laps siis vanema jaoks seda kõike ongi liiga palju või siis vastupidi, vanem on hästi kiire ja laps on sellise rahuliku loomuga ja võtab aega maailma avastada ja kõigega nagu hästi detailselt tutvuda ja vanem tahab hästi kiiret tulemust või hästi kiiret tegutsemist või hästi kiire iduoskuste kasvu, siis jällegi tekib selline tunne, et mu lapsel äkki võiks midagi viga olla või, või miks te nagu selline on. Et võib-olla esimene koht, mida vanem peakski nagu mõtlema vaatama, milline on minu laps, on. Et see, et mina olen selline, ei tähenda see, et mulle sündis samasugune laps. Küsimus pigem selles, et milleni mina, Ulanud punkt jää varsti nagu varieeruv ja et kuidas minu laps toimetab, et kaslane, aeglasem või kiirem laps ja kuidas, nagu mina tavaliselt toimetan ja kas seal on mingisugune vasturääkivusi. See on siis, kui ta on väga erinev emast, siis ta on reeglina väga sarnane isaga vä? Võib-olla küll niimoodi, et sageli sageli ta kellelegi motika pihku sealt perest olema, ta võib olla ka vanaema, vanaisa voodi, et kuidagi kellegiga ta on sarnasem see, kellega ta on sarnasem nende vahel, see üksteise mõistmine on ka suurem. Tavaliselt noh, et me kõik kõik on nagu konteksti kinni. Et tonn võid küll olla kisa, sapp oma tütrega paremini läbi, sest nende kuidagi nende koostoimimine on nagu ühtedel alustel ja, või siis vastupidi, et ema sellega, et nad on mõlemad hästi kiired, hästi energilised, äkki aktiivsed tahavad avastate tahavad kõike teha. Et võib-olla see esimene selline vaatepunkt võiks olla selles temperamendi is teine üldse kõige olulisem asi on see, et kui tasakaalus me siis ikkagi ise vanemana ja et kas mul on aega olla vanem oma lapse jaoks olemas või millega on miinimumaeg siis täidetud suurema osa päevast, et kui ma pean ennast jagama 1000 erineva asja vahel, et ei ma tööl koolis lapsi kasvatama koeraga jalutama, et võib-olla see minu elu ongi nagunii kiire. Et et selles kiiruses ma ka nagu muutun selliseks kärsitu, kas ootan mingisuguseid selliseid väga kiireid tulemusi, ootan ka lapse poolt, et kui ma ütlen, siis ta kohe teeks. Kui ma palun, siis ta kohe reageeriks ja unustan ära, et tegemist on tegelikult veel hästi söömisega teise inimesega hästi väikse lapsega, et kellel kõik need oskused tasapisi nagu välja alles arenemas kujunemas. Nii et siis number üks on, see tasub rahulikult suhtuda seal, et meie vahel on erinevused ja sarnasused võidki, olla erinev temperament ja et natuke hoolitseda endast ka. Vot tõstaks selle enda eest hoolitsemise kõige olulisemaks sain, ja ma arvan, et see, see on nagu hästi ära leierdatud jutt, et, et ole ise tasakaalus, rõõmus ja roosa. Kas ma saan võib-olla natukene? Minnes sügavamale küljest selle teemaga, sest võib-olla mõne inimese jaoks on see nii, et, et endast hoolitsemine tähendab, et ma käin juuksuris ära, ma teen oma küüned või mis iganes ma saan lugeda ja ongi endast hoolitsetud. Mida, mida sina mõtled seal alguses ütled, et kas vanemana sa nagu hoolitsed endast? Kui ma nüüd mõtlen, et mida ma mõtlen selle all, et ma lapsevanemana hoolitsen enda eest siis ma mõtlengi tegelikult seda aega, aega, mille ma pühendan vanemaks olemisele. Ja kas see aeg on millegi arvelt või see aeg, kui on, kui mul ongi olla aeg lapsevanem. Geneetika keskendumise perspektiivist, et kas, kas mul üldse praegu on aega olla vanem võimul, seal midagi keeb või küpseb ja, ja ma ei, juulis. Võin ma tahan tegelikult tegeleda karjääriga 1000 tegelikult, tegeleda õppinud jah, et, et sealt nagu, et sealt nõukogud hakkavad need sellised sellised kärsituse või hakkama mitte saamise seemned idanema, et sellest pühendumisest või sellest ajast, et see on huvitav, et kui me vanemad meile tulevad koolitusele, siis nad ka räägivad sellest ajast sellest kiirusest ja kuidas see aeg kaob, nii et mul ei ole tegelikult. Aeg on. Et, et see aeg on võtmesõna. Aga läheme tagasi laste juurde, kust tuleb turvatunne, kui me räägime lastest niiviisi kaks kuni neli, kus turvatunne on kõige olulisem. Kust lapsed seda saavad? Lapsed saavad turvatunnet oma vanematelt ja vanemad saavad seda turvatunnet vast üksteiselt, et see nagu sepp paarisuhe on väga oluline, et selline ema turvatunne tuleb isalt saadud tuleb emalt ja kui seal omavahel on selline hea suhe olemas mõistmine ja arusaamine, et võib-olla selle 200-ga kodus ongi raske olla ja võib-olla see, et sa pidid loobuma oma tööst oligi sinu jaoks väga suur loobumine. Et selline mõistmine loob ka selle turvatunde. Kui vanemate vahel on selline üksteise mõistmine turvatunne olemas, siis on lihtsam ka oma lastele jagada, et see kõik siiski hakkab meie vanemliku meie nagu vanemliku seda eeskuju ei saa oma lastele mitte midagi õpetada, mida meil meis endis ei ole. Aga kui minnes, siis natuke konkreetsemaks lapsed saavad turvatunud vanemalt kuidas, millest või nagu, nagu kallistades või kuidas see täpsemalt toimub. See toimubki niimoodi, et vanem märkab minu vajadust. Kas see minu vajadused on füüsiline lähedus, ehk siis kallistus või minu vajadus on? Et sa suhtled minuga, et noh, need on need kaks sellist vajadust, sest väike laps õpib õpib maailma tundma siiski läbi oma vanemate, vanemate emotsioonide, vanemate suunamise. Kui me nüüd räägime vanuses kaks kuni neli, siis kõik need oskused, mida lapsel on vaja omandada, ta saab mingil hetkel, kel aru sellest, eks ole, et sotsiaalsest maailmast saab aru sellest, et algul oli see üks turvaline isik, kes tavaliselt on meil ema, aga noh, võib ka olla isa, eks ju. Tänapäeval on nii emad kui isad lastega kodus ja see kiindumussuhe võib tekkida ka isapätse, üks turvaline täiskasvanu on lapse jaoks vajalik ja temaga suhe määrab selle, kuidas ma usaldan maailma. Niisiis mingil hetkel peale teist eluaastat hakkavad muutuma tähtsaks ka teised. Et tekib selline arusaam, et maailmas on ka teisi turvalisi. Ehk siis tuleb, see võib olla isad, vanaemad kui mõnel õed ja vennad, aga laps ise sellist sotsiaalset suhtlust siis ei loo, et see toimub ikkagi selle läbi vanemate vahendamise. Et kui me vaatame sellises vanuses lapsi mängimas siis tavaliselt nad mängivad sellist paralleelset mänguga, mitte sellist omavahel suhtlemise mängu. Et üks mängib oma kuubikut, teine paneb oma pusle kokku ja see on selline väga spetsiifiline, koos mängimine. Jah, ja kui nüüd ema mõtleb, et ta tahab seda sotsiaalset suhtlemist arendada ehk tuleviku mõttes, et hakkab lasteaeda minema, eks ole, kolmandaks eluaastaks siis ema peab võtma, või isa siis, kes lapsega tegeleb või vanaema peab võtma, siis selle rolli etendab, tähendab lapsele selliseid sotsiaalseid oskusi teisega koos mängimist, ehk teisega koos mängimise juures on oluline, et ma jagan temaga mänguasju, ootan oma järjekorda. Ehk kui, kuigi ma tahaksin ka mängida ja siis sellised viisakusreeglid. Ja seda tehakse tavaliselt niimoodi, et et vanem ikkagi näitab ette, kuidas see käib. Ja seda me võime teha argistest situatsioonidest ka Me võime samamoodi õpetada lauakombeid riidesse panekut, me kõike seda tegelikult teeme. Et see ongi see, kuidas väike laps õpib. Ja mul on siiamaani häbi, et mu muu kolmene riidleb teiste autojuhtide peale, kui, kuna sõidame nagu tuleneb minust. Aga kui ma lähen veel spetsiifilisemaks, kas reeglite olemasolu teeb elu turvalisemaks ja nende puudumine teeb elu ebaturvaliseks lapse jaoks? No mina ei tea ühtegi inimest, kes ütleks, et tema jaoks on turvaline see, kui ta elaks reegliteta maailmas. Et selles suhtes sellest on tehtud väga palju õudusfilme, et kus me sellised anarhia ja mingid sellised, kus meil üheks ööks ei ole reegleid, kõik võivad teha, mida nad tahavad. Et siis valitseb kaos ja tugevama õigus, et ma usun, et ühe väikese lapse jaoks on turvaline keskkond, kust teab väga selgelt, mida temalt oodatakse, milline käitumine, son, mida temalt oodatakse. Ja ja samamoodi, et kuidas asjad maailmas käivad. Et see siiski tolmatu kuidagi jah, et mingil määral ma saan nagu, et kui ma söön ära, siis tuleb see asi, kui ma pesen ära, siis tuleb see asi ja see annab ikkagi mingisuguse sellise turvatunde. Ja me ju terapeutidel ja näeme, mis juhtub lastega, kelle, kellel ei ole reegleid. Et need on need lapsed, kes tulevad siis kelle vanemad tulevad teraapiasse, ütlevad, et nad ei saa nendega kama aga lapsel on väga raske toimida ühiskonnas või peres, kus ta ei tea, mida temalt oodatakse. Kuidas see mõjub nendele, mis on see seos reeglite või selle rezhiimi puudumisel ja, ja mis iganes agressiivsele käitumisele No sellel ongi otsene seos selle agressiivse käitumisega, otsene seos ka tuju, kus aga selles mõttes, et kui laps, kui me räägime nüüd kollektiivist või, või mingisugusest seltskonnast, kuhu me oma lapsega läheme ja meie laps käitub nii nagu ei ole ootuspärane siis laps saab hästi palju negatiivset tähelepanu, negatiivset tagasisidet, et et jah, lapse jaoks võib-olla ei ole suur vahet, et kas ta saab tähelepanu positiivse või negatiivse käitumise eest, et ema tahab ikka oma tähelepanuvajaduse rahuldada, aga mingil hetkel ta hakkab nagu mõistma see negatiivne tähelepanu kuidagi tema enesehinnangut ei tõsta või tema iseseisvumisele kaasa ei aita. Et kui sa küsid, et millised need lapsed on, need lapsed tavaliselt on natukene nagu emotsionaalsemad, võiks isegi öelda vihased nad väga tihti lahendavad olukordi füüsiliselt ja neil on hästi palju emotsioone ja, ja valdavalt ikkagi negatiivsed emotsioonid. Mis seal loogikas siis ikkagi, kas on see, et, et kui ma ei tea, mis juhtub, siis ma olen valmis kõigeks ja siis ma olengi selline üle pingestatud. Justkui see situatsioon on minu jaoks hoomamatu, siis ma tunnen ennast halvasti ja ma väljendan oma halba enesetunnet ja halba enesetunnet, on väga raske nagu positiivsete tegudega. Aga kas siis nendel reeglitel on mingisugune noh, nii-öelda, kas piiridel on piir? Et millal sa tead, et reeglid on liiga palju või nad on liiga karmid? Jah, seal on see teine pool ka, et väga nagu piiritletud või Rägareeglitega rangete reeglitega peredes lastes jällegi see loovuses ja iseseisvuse poolgi kannatama, et see ei ole turvaline seda oma initsiatiivi millegi juures näidata, sest see võib olla nagu reeglite vastu eksimine. Et selline kuldne keskmine ehk siis, et meil on, on reeglid paigas, aga meil on ka võimalik neid reegleid vastavalt lapse siis arengule või eluolu muutumisele nagu muud. Ta reeglid on oma olemuselt kokkulepped. Et mida vanemaks laps saab, seda rohkem tuleks vanemal teda kaasata sinna kokkulepete tegemisse. Et siis need reeglid ei ole lastele ka rasked kanda. Ehk aga kaheaastasega võib-olla peab siis olemas vanema initsiatiiv, et seal väga arutlus arutlemiseks veel ei ole kohta, aga need reeglid on ikka selline päevakava, sotsiaalse suhtlemise normid, kuidas me kodus toimime ja selles osas saavad vanemad väga suuresti ju ise eeskuju, eks ole, see, kuidas nemad omavahel toimivad, nüüd selle ju lapsed võtavadki. Kui ma kuulan sind, siis tekib selline mõtet sind nagu, nagu kuulates sind vähemalt tundub nii imelihtne. Ja miks ta ei ole, miks ta ei ole reaalses elus? Sellepärast, et see eeldab teatavat järjepidevust. Mida siis täiskasvanul ei pruugi olla Jesstsast jälle omakorda olles selles samas vanuses, tema ei ole saanud seda järjepidevust. Nojah, natuke võib-olla see seotud sellega, kust me tuleme, aga teisest küljest, et kui nüüd vanem on saanud käidud näiteks vanema koolitusel või saanud kuid ainult nõustamisel ja saanud juhtnööre, et miks siis temal on raske seda oma kodus luua. Et see põhjus ongi väga sageli see, et kui me tahame mingit tulemust saada, siis me peame väga pikk ka aega olema järjepidevad, et nagu spordiski, et ma pean ikka iga päev trenni tegema, kui ma tahan nagu oma tulemust parandada. Ehk siis on raske nagu lapselt nõuda seda, et ta paneks oma jope nagisse, kui ta koju tuleb, kui kõik teised, viskame need kuskile tugitoolide peale ka siis, kui meil kiire on, eks. Et ma panen teisipäeval ja kolmapäeval mul rohkem aega, siis ma panen oma jope nagisse. Neljapäeval on mul väga kiirema, mis on selle kuskile vedelema, aga lapsed mon uuele, ta teeks seda. Et noh, üks osa sellest on vanemlik eeskuju, teine asi on see, et jah, et ma oleks iseenda suht ise ka sama ses mõttes endaga järje peal ja teine on see, et mul oleks alatise üks ja seesama nagu nõue, et ma ei muudaks seda vastavalt olukorrale. Et see on ka Ja jällegi seda sellepärast, et laps ei ole veel võimeline neid nüansse nägema, eks seda ta tajub maailma väga sellisel üleüldisel moel, nii et nii et ta ei näe seda nüanssi, et nüüd täna oli kiire, ta viskas jope, aga homme ei ole nii, et kui mul on kiire, ma võin visata, aga siis ma pean seletama, et mul oli kiire, et see on liiga keeruline loogika. Kolme aastasena. Ja nii väikeste lasteaia jaoks küll, mis ja suuremad lapsed võivad sinuga selles osas manipuleerima hakata, ta ise viskad ju ka. Ja siis? No siis ma arvan, et kõige parem on tunnistada seda, et ma olen ka ikkagi ja et ma ei hakka nagu siis noomima, et kuidas sa minuga räägid või mis mõttes augud mulle vastu, vaid siis ma lihtsalt peaksin, tunnistavad jah. Et ma olen ka selline laisk ja lohakas selles osas, aga ma tahan paraneda ja teeme seda koos. Kui me räägime nüüd jällegi kahe-kolmeaastastest lastest, me teame, et nad on Tagematsionaalsed emotsioon tuleb, uputab kohe ära ja nad iseennast nii-öelda reguleerida veel ei oska tihti vanemale välja nagu kapriisne, tujukas kuidas praktiliselt, kuidas lapsevanem saab abiks olla, kui, kui laps on kapriisne. Kas see on jällegi selline nagu teema, et emotsioonide teema on hästi keeruline teema meie lastevanemate jaoks ja see on nagu natuke ka sellega seotud, et me ise ei taha endale oma emotsioone tunnistada. Ja me ei taha nendega ka tegeleda. Et meid uputavad ka? Koputan. Jah, et see uputamise võib-olla sa jälle ja et üks asi on, kujusest ma tasakaalus olen ja kuidas need emotsioonid nagu et kui seal, kas see lapse emotsioon viib mind endast välja, tõmbab endaga kaasa või ma suudan sellest emotsioonist ennast nagu kuidagi eemaldada ja vaadata seda kui lapse arengusse kuuluvat. Ja teine asi, et ma ei oska mitte midagi sellega teha, eks ole, et et aga meie õpetame, õpetame vanemaid oma koolitusprogrammis imeliste saastat emotsioone juhtima, ehk siis emotsioonide juhtimiseks on see, et sa nimetad neid, oskad neid nimetada kõigepealt ja teine, peaasi et sa oskad nagu lapsele nagu tekitada sellist seost. Et, et sa oled praegu pahane. Et seal ei tulnud seal jah, et seal ei tulnud nagu see ütleme niimoodi, et laps ehitab, tornis ei tule välja nagu selline, nagu ta tahab, sellepärast et me teame, et selles vanuses laste mõttemaailmas annab palju suutlikumad, kui nende käed lubavad, on ja sealt tulebki see Kustratsioon. Ja, ja siis ta lükkab selle torni ümber ja läheb hästi närvi ja tavaliselt vanem tahaks hakata kohe olukorda lahendama. See on meie nagu täiskasvanute selline tüüpkäitumine, et me tahame kohe olukorra ära lahendada, aga tegelikult nagu noh, oluline lapse jaoks on ka see, et me tunnistame seda, et ta võibki olla pettunud sellepärast, et et asi ei tulnud välja nii, nagu ta soovis Kohe tahame lahendada, kas on seotud sellega, et just laps tuli imiku east välja, kus ta on täiesti abitu ja me oleme pooleteist aastaga harjunud kõike tema eest tegema, sest on abitu ja nüüd me kuidagi ei paindu nagunii ruttu, et nüüd on asi muutunud, ta muutub iseseisvamaks. Üks pool kindlasti need on need väga ülihoolitsevad või, või kõik nagu lahendada tahtnud, vanemad, aga teine pool on see, et me nagu tunneme ebamugavalt ennast emotsioonidega me ju tunneme? Jah, piinlikkust ka nagu tunneme, kui me, sest nagu kuidagi ootuse, need lapsed on kogu aeg õnnelikud, rõõmsad ja rahulikud ja siis me kuidagi oleme väga head vanemad. Et nagu ühiskonna ootus on ju selline, et rõõmsad, rahulikud lapsed, aga aga me oleme inimesed ja meil on kõik, meil on emotsioonide variatsioon päris suur ja, ja, ja kust me saame teadlikuks sellest, et meie sees need emotsioonid on, kui me neli luba mingites olukordades esile tulla, et võib-olla natukene vanemad tunnevad nendes erinevates emotsioonides ka hirmu? Üritame maha võtta seda hirmu, kui mõelda, et mõnikord on hea lasta lapsel koalitsioonis olla ja mõista seda, et emotsioon võibki tulla olla muidugi vanematel on ka hirm, et see emotsioon kasvab üle mingisuguseks, hüsteeria. Ja nad jäävad kinni ka, eksju, nad ei suuda pidama. Et kui tihti seda ikka on, et mõnikord võib-olla läheb tõesti see hüsteeriaks ülex. Ei pruugi hüsteeriasse minna ka, näiteks jääbki kinnine kinni vihasse näiteks loobib ei suuda peatada jah, et kas mingi hetk siiski tasub abi pakkuda. Millega asjade loopimisega, loobite koos Atlandi ma mõtlen, et rahuneda maha näiteks ma küsin oma tütrelt, kui ta hakkab nutma. Ma küsin, et kas sa tahad, et ma aitan sul rahuneda või sa tahad natuke nutta veel ja ta vahest teeb selle valiku, et ma nutan natuke veel ja vahest ta küsib abi. Ja just et ka see rahu, lapse rahunemise õpetamise osa on koolitusprogrammis tõesti sees. Et jah, et mu õpetangi lapsel rahunema. Vot seda peab nüüd proovima, et kas kahe ja kolmeaastasega, kui hästi see nagu välja tuleb, et vanem peab seal väga juures olema, et lapse juures võib-olla pakun talle siis mingisugust sihukest, mängi mängulist, hingamise tehnikat või või, või siis ka tähelepanu mujale juhtimine, eks ole, oli selline hea viis, kuidas laps sellest välja tuua, et pakkuda talle mingit teist tegevust või lemmiktegevust, mis ta aitaks sellest välja tuua. Et noh, neid variante on väga palju. Kuidas, aga nagu see, kui me läksime nüüd emotsioonide juurde tagasi, siis nende emotsioonide endale teadvustamine ja lastele teadnud talvine on selline kõige baas. Ja hästi oluline osa selle juures, mitte nendega pidev likvideerimine. Ütle mulle selle info valguses, kuidas sa suhtud sellesse, et lapsed käivad selles vanuses lasteaias, sest lihtsalt oodata, et seal grupis, kus on 20 last, kasvata ei saa kõikide emotsioone reguleerida kaasa ja ometi nagu lapsed käivad, nagu meil on tuhandeid lapsi praegu siin praegu samas hetkel, kes on vanuses poolteist kuni kolm, kes on lasteaias. Lasteaeda peab laps minema siis, kui vanem teeb selle valiku, et ta veedab selle tööpäeva kuskil tööl, eks ju, et selles suhtes, kui vanemavanemal on võimalik kodus olles, siis ta väga kiirustada selle lapse lasteaeda panekuga et väga sageli selline varajane lasteaeda minek on oluline pere vajadus. Et lasteaed võib ka mõningate laste jaoks olla liiga palju ja võib-olla sellised lasteaias väga sageli vanemad pöörduvad nõustaja poole, öeldes, et lasteaiast ta käitub kuidagi agressiivselt, aga kodus ta oli täiesti rahulik. Et siis võidki mõeldakse. Kohast tulenev emotsionaalsus või agressiivsus on alati seotud selle kohaga. Et võib-olla see suur rühm ei ole sellele lapse jaoks kõige parem valik. Et mõnikord on abi olnud ka sellest, kui vanem vahetab lasteaia väiksema vastu. Aga see kuidagi tundub natuke vastuoluline, et ühtepidi me õpetame vanematele, et häälastuge laste vajadustele ja nagu olge nende jaoks olemas ja ja siis me ütleme nendele, aga laps läheb lasteaeda siis, kui vanem tahab, mitte siis, kui nagu tema emotsionaalne küpsus lubab, vaid siis, kui, kui vanem tahab tööle minna, et see ei ole nagu natuke vastuoluline. No ikka, elu on vastuolusid täis, ütlen ma selle peale ja eks see on ka nagu laste väikeste lasteaia jaoks üks emotsionaalse see põhjus, et väga paljud seid teevad vanemad nende eest, kuigi nad tahaksid väga ise teha. Näib et, et see on ka selline sellises mõnusas laste võib-olla emotsionaalsus, põhjus, et nad ise tunnevad, et nad suudavad rohkem, aga vanemad teevad nende eest asju ära. Aga ma ei tahaks, ma saan aru, et sa tahad mind väga sinna sellesse, et ma ütleksin, et jah, selles vanuses on hea panna ja selles vanuses ei ole ja panna ka mina ei taha nagu seda no kellelegi öelda, millal tema peab või võib või paneb oma lapse lasteaeda, sellepärast et need valikud on väga inimest, et elustiilis ja nende vajadustes kinni on ja ja, ja meie vanemad elavad väga suure süükoormaga. Sa mõtled siis, kui üleüldse on ja et nad tunnevad väga sageli, et nad ei ole head vonenud, et nad peavad tegema mingeid otseseid, mis nende laste jaoks ei ole head. Nad saavad hästi palju kriitikat väljastpoolt, et selles oma tegevuse olemise kohta. Ja siis tahaksin tuua jälle selle, meie vanemakoolitus jällegi üritab vanematele mitte üüritavaid, õpetad vanematele sellest süükoormast vabanemist ja väga suures osas tähelepanu pööramist positiivsele ja ka oma laste puhul rohkem näha positiivset käitumist, positiivsust seda väga tihti esile tuua ja seda tunnustada. Mis on ikkagi nagu natukene revolutsiooniline meie ühiskonnas. Sest me oleme harjunud kogu aeg tähelepanu enam tähelepanu pöörama sellele, mis on valesti või halvasti. Kui me lähme nüüd tagasi lasta emotsioonidele kui lapsed nutavad, siis tihti. Me oleme harjunud mõtlema, et noh, et kui ta nutab, siis ju tal on mingisugune vajadus. Ja kas nad võivad kas selles vanuses juba manipuleerida pisaratega või ütleme, kui me räägime sellest keskmisest kolmeaastasest, kui ta ikka nutab, siis oli ka häda. Jälle selline trikiga küsimus ja sellele nii raske üheselt vastata. Et ja see sellele pühendab, tähendame me ka oma koolitusel ja see on see, et mõnikord on mõningaid lapse käitumisi hea hoopis ignoreerida ja mitte tähelepanu sellele pöörata, eriti kui me tajume, et see võib olla selline manipulatiivne junn. Ehk et selle jonni eesmärk on saada midagi. Kui me tahame teha sellist ümberlülitust vanemas, et ta pöörab tähelepanu siis, kui laps käitub hästi ja tunnustab head käitumist, siis mõnikord on hea ignoreerida, jätta tähelepanuta selline nutt kui jonn. Mis on selleks, et saada midagi. Aga see on jällegi nagu väga situatsioonist nagu tulenev ja väga raske on nagu, nagu sellist üldistust teha, aga vanemad väga tihti ikkagi teades ja tundes oma last, tunnevad ära selle hetke, kui see on tõsine vajadus. Et kas see on unisus, nälg või mingi muu vajadus, kui see on lihtsalt see, et Ta lihtsalt tahab saada oma tahtmist. Siis ma arvan, et võiksin oma intuitsiooni usaldada. Jah, võib ikka, räägin natuke nendest asjade omamisest veidikene seda mainisid juba, eks ju, et et sellist käib nagu osaliselt ka sedasama piiriteema juurde või siis reeglite juurde, et ühtepidi vanemad tahavad, et laps teistega jagab. Me õpetame talle sotsiaalsust, et kui külalised tulevad, siis ikka anna mänguasja ära, ole ahne ja samast ja me tahame, et ta oskab ennast kaitsta, et me, me tahame, et temast kasvab inimene, kes suudab ennast kehtestada vajadusele, et mis on see kuldne kesktee siin. Et see on jälle üks selline top viis küsimus, millega vanemad sisenevad sellesse koolitusprogrammi ja millele nad vastast otsivad. Et nii nagu meie ise ka oma lemmikasju oma sõpradega jaga, nii on, on asjad, mis kuuluvad Ants meile ja mida me ei taha kellegiga jagada. Nii ei peab peame õpetama ka lapsele seda, et ta peab endale väga kallist asja ilmtingimata jagama oma venna või õega või külla tulevate inimestega. Et siis on oluline see kallis asi, mida me ei hakka, ta ei taha panna selleks ajaks silmaulatusest ära. Et siis ei teki seda probleemi, me teame seda jagama, sest ilmselgelt, kui me paneme selle keset lauda, eks ole, siis tekib tahtmine seda teistel saada ja siis on võib-olla raske selgitada, miks me ei taha seda jagada. Samamoodi sellise õdede-vendade vaheline asjade jagamine, et noh, väga sageli juhtub ju see, et kui sünnib see noorel pigem nagu kohe, peab nagu väga mõistlikuks toimetajaks hakkama ja kõike jagama ja alati järgi andma ja ja alati just just et seda on ka vanematel väga raske mõista, et et tegelikult, kuid see nii ei ole ja selline et laps tunneb väga kiiresti ära selle, millal see ülekohtune on. Ja selle tagamise asemel ta ei taha jagada siis kui ta tunneb, et see on tema suhtes ebaõiglane. Et seal on ka hea teha kokkuleppeid. Et kas siis, et millal sa oled nõus talle seda andma, et nüüd sa mängid viis või 10 minutit, kas sa siis oleksid nõus andma talle ja sageli lapsed siis ongi sellepärast et see asi tundub eriti kallis siis kui teine seda tahab. Aga kui sa saad Nad saavad ikka ajakontseptsioonist ka, nagu aru, see eeldab 10 minuti pärast nelja aastane saapaga kaheksast. Tol ajal jah, aga siis kaheaastane nagu jah, tema jaoks on see väga raske, aga siis seal ema, on seal see või isa või siis vanem on seal, et las need, tema mängib natuke, siis saad jälle sina. Et, et noh, et siis tuleb seda nagu harjutada. Aga tavaliselt on see niimoodi küllatajate, et nelja-aastasest peab saama väga suur, kui tal on see kahe või lastele, peab saama väga suur ja mõistlik inimene, kes alati annab järgi. Mul on üks küsimus veel sulle nii-öelda topist hüsteeriahood et iiliti poe hüsteeriahood põrandale viskamise teel. Mis teha, see on ka tapja. Et ilmselt sul on lapsed. Noh, jällegi me võime lapsega teha neid kokkuleppeid, kuidas me poest käitume, raha nii, et siis asi hakkab eeltööst ja ei saa minna niisama poodi sisse. Me peame leppima kokku, mis seal toimuma hakkab. Ja noh, võib-olla on oluline ka vaadata, minu meelest on mõned poed juba ju leiutanud need puuvilja, et korgid, kas lapsed saavad võtta lastekassade, et hästi lastesõbralikuks on kõik tehtud. Siis miks üldse peab lapsega käima tipptunni ajal poes, et ma saan aru, et võib-olla on see tõesti üksikvanem, kellel ei ole last kuskile jätta ja võib-olla mõnedele vanematele mulle tõesti soovitanud, et need ostud teha ära enne, kui sa laste lapsele järgi lähed lasteaeda, et sa ei pea lapsega sinna minema üldse sinna poodi. Või siis, kui sa lähed siis ka väga konkreetsed kokkulepped, et teha, et tavaliselt need sellised riiud tekivad sellest, et laps tahab midagi ja vanem ei taha talle seda lubada. Et lapsega teha kokkulepe, et me oleme neid poest ise ka näinud ju, et sa saad võtta ainult ühe asja ja, ja siis sellest kokkuleppest kinni pidada isegi siis, kui sul on palgapäev või hea tuju, et siis sai ostudele kaks asja. Või. Sest kui sa lapsele annad erinevaid signaale, siis ta siis ta kindlasti valib selle variandi, kus ta rohkem saada ja on selle nimel valmis minema, aga selle, sellele sellele Jollile, mis alati mõjub ja jonni selles suhtes jonn või selline noh, ütleme siis nutuga manipuleerimine, sest vanem tunneb piinlikkust tavaliselt poes ja tahab sellest situatsioonist väga kiiresti väljuda ja siis ta teeb hästi kiiresti otsuse, mis lapse maha rahustab. Aga mida laps sellest õpib? Selle, et kui ma piisavalt kõvasti karjunud, siis ma ilmselgelt saan ikka seda, mida ma tahan. Et noh, et seal tuleb nagu väga vaadata see muster üle. Ja siis seda mustrit natuke muuta. Et kui see on vältimatu lastega, kuues poes käia väikeste lastega, et kuidas teha nagu rahulikumaks ja me oleme väga vähe täna rääkinud sellest tunnustamisest, aga seal ka, et oluline on last tunnustada. Kui ta teeb midagi, mida sa oled oodanud. See ei ole üldse loomulik, see ei ole normaalne, eks, ja ma arvan, et see on, see ongi nagu meil kuidagi pime, kohteks seal normaalne käituda normaalselt, nii seal tunnistada, aga tegelikult kuna ta teeb seda esmakordselt elus, peab orienteeruma, me peame tegema. Et kui ta istub rahulikult nagu seal ostukorvis ja ja jah, see, et seda märgata ja öelda ja kui sa hakkad nägemata nihele, eriti, kui seal on kahe lapsega seal olla üks on väiksem suurem siis kuidas seda tähelepanu mõlemale jagada ja kuidas mõlemat hoida, seda tunnustust, sega nagu ree peal. Et tänase istud nii ilusti vaikselt. Me ei ütle kunagi lastele, me ütleme ainult siis, kui nad karjuvad, et ära karju ja mul on piinlik kodusse, multikaid ei näe või mida iganes on ja ja sellised nagu vaidlus, et me näeme neid poes iga päev, kus emad või isad vaidlevad oma lastega. Et neid, aga noh, üks pool sellest on see, et tunnusta seda käitumist, mille kordumist sa tahad. Ja see on ka signaal lapsele, et ma teen midagi, mis mu emale-isale meeldib, sest lapsed tahavad oma vanematele meeldida. Nad tahavad käituda hästi. See on huvitav, sest need asjad, mis, mis sa mainid, nad vist kehtivad palju kaugemale kui kaks kuni neljaaastased lapsed ja need asjad vist kehtivad ka kaugemale lapsepõlvest üleüldse need kehtivad ka täiskasvanute maailmas. Tahaksid seda, kuulaks inimesed nagu igal tasandil igal pool, et et kui sa tahad, et hea käitumine korduks, sa pead seda kuidagi esile tooma. Jah, ja eks see läheb vaata kooli ja kooli ka välja, et et koolis me ka ju tegelikult pöörame hästi palju tähelepanu sellele, kui meie laps ei saa seda soovitud hinnet või tunnustame siis, kui ta tahab kiituse, aga me ei tunnusta seda, et me ei tunnusta seda osa, et et ma tean, et sellel matemaatikaga väga raske, aga sa said, täna sa tegid nagu ainult ühe vea, noh, et sa vaatad seal õhtul üle. Täna parem ei jää või, või et võib-olla see ei olnud, aga ma nägin, et sa olid püsivamalt asja juures midagi ikka leidub, mille, mida tuvastad, eks ole. Seda pingutust, seda võib-olla seda püsilist, seda või mingi asja tegemist, mis sinule ei ole nii meeldiv. Et, et see on nagu selline raske koht meie vanemate jaoks ja meie kõigi jaoks, sellepärast et me ei ole harjunud, et inimestele ütlema, kui väärtuslikud nad on või kuidas nende tegu meid positiivselt mõjutab. Me kiidame ainult suurt asja. Kuule, ma ei saa jätta, rääkimata, see ilmselt topis number üks, populaarsuse deemon karistamine, ma tean, et seal imelistest asjadest on väga-väga spetsiifiline arusaam, kas üldse tasub karistada ja ja mida üldse pidada nagunii-öelda pahanduseks ja mida mitte, et räägi natuke sellest. No mis on sidujaks karistamine, meie sellist sõna ei kasuta üldse sellist konteksti karistamine. Et meie kasutame näiteks privileegi äravõtmine, sellist väljendit. Mis on siis pensionifondi kolmanda samba blokeerimine või mis seal? Kui me räägime sellest, et me ei taha tähelepanu pöörata sellele, et et laps on halb, vaid ta on hea ja rohkem pöörata tähelepanu tema käitumisele, mille kordumist me tahame, siis me ei taha ka võimendada, võimendada sellist karistamist kui sellist. Jah, meil on distsiplineerimine, võtteid, õpetame vanemat. Üks nendest on selle nänni seriaali puhul tuttavaks saanud rahunemise tool, mis meil on hoopis teise eesmärgiga teistsugune son vanematele jaoks väga suur üllatus, et me, et toolile minek ei ole karistus Aitoolile minekul, laps on seal täpselt nii kaua, kui ta maha rahuneb ja me ei jäta teda sinna üksi. Ja Me Jäbistadena, vaid me oleme talle õpetanud ka, kuidas ta maha rahuneb. Ehk ta läheb sinna toolile maha rahunema või oma mingisse turba kohta. Et et kui ta läheb agressiivseks, loobib asju, siis me palume. Aga selleks me oleme harjutanud enne kokkulepet endal minna sinna kohta, kus ta saab näiteks hingata ja maha rahuneda ja seda oskavad juba väga väikesed lapsed. Ja ta tuleb, ta tuleb toolilt kohe ära, kui ta maha rahunenud. Ja kui ta hakkab tegutsema, siis me kohe pöörame tähelepanu sellele positiivsele käitumisele. Me ei aruta temaga 100 korda, et sa olid paha laps, pidid istuma seal toolil, kas sa nüüd ikka said aru, miks sa seal olid? Et me ei häbista lapsi vaidlema, õpime neil enda tunnetega toime tulema. Et siis meie üks distsiplineerima. Ta on väga selged käsklused, et väga tihti meie lapsed eiravad meie soove, käske, kui me anname käsklusi järjest 100 100 käsklust tegelikult nende käskluste täitmist ei oota. Et me peame andma väga selge ühe käskluse ootama, kui lapsele ära täidab ja siis andma järgmise, et meie vanemad väga tihti üllatuvad, kui me palume neil jälgida, mitu käsklust nad annavad minutis ja nad ise ka üllatunud, et see võib olla päris suur arv ja ilma ootamata, et laps üldse täidaks, siis lapse jaoks ongi selline müra ema närviline ja siis ta hakkab seletama midagi ja ma ei peaks seda tegema sellepärast et seal ema rahunemise viis. Ja kui me räägime karistamise vajadust, siis karistamise vajadus väga sageli tuleb sellest, et meie ei tule oma emotsioonidega toime. Et toimub mingisugune situatsioon, me läheme selle peale närgi kättemaksus loksunud. Ja siis hakkame midagi tegema, sakutame, lööme, mis ajab lapse närvi jälle. Ja siis ongi selline nõiaring, et tegelikult, et selles esimeses faasis, kus laps teeb midagi ja me tunneme, kuidas see meid ärritab. Kui me tajume seda enda ärritust ja ei käitu selleks, et seda ärritust nagu maha saada, vaid lähme ise rahunema, eemaldume sellest situatsioonist või leiame mingi rahunemise, et siis see konflikt jääb tulemata, meil sageli ei ole vaja karistada. Nii et see, keda oma tuppa rahunema vaja saata, on täiskasvanud. Et see on huvitav, et vanemad selles vanemlusprogrammi läbides avastavad tõesti, et nemad vajavad rohkem rahunemist kui nende lapsed. Kena külla, kust leida programm, kuhu minna, mida selleks peab tegema, kuidas vanemad leiavad seda? Et see programm on täna vanematele tasuta, noh see on kohaliku omavalitsuse ja riigi koostöös ja tavakuna, see programm kestab tavaliselt 16 nädalat. Imelised aastad on seal programmi nimi, eks ole, siis me tavaliselt need toimivad siis sügiseti ja kevadeti ja oma kohaliku omavalitsuse säästab selle info või siis tark vanempunkt ei kodulehelt ja noh, tavaliselt nagu on kohaliku omavalitsuse poolt korraldajateks lastekaitsetöötajad, nende päästab seda infot. Suurepärane ja ma ei tea küll küll nagu miks on see programm til nimetatud imelised aastad minu jaoks on just see kaks kuni neli on imeline, imeline aeg just seetõttu, et see on nagu suhteliselt lühike periood, aga see nagu see tagajärg see, kuivõrd tegelikult muudab maailma ja mitte ainult su lapse maaema su enda maailma vaid üldse maailma meie ümber, sest me just rääkisime sinuga enne meetrid. Et, et kõik need psüühikahäired, mis inimestel on, need hakkavad sellest, et just selles vanuses kaks kuni neli midagi jäi tegemata ta väga-väga tõsisel moel, nii et nii et need on tõesti imelised aastad, mis mis nagu annavad nii palju teha nii enda kui ka oma lapsi kui ka maailma ja. Jah, et öeldakse ju ikkagi laps mõnes mõttes vastutus, et kui ma olen ta saanud, siis ma pean leidma selle aja ja temale ka seal, no ja noh, tahtmises talle pühen Duda ja teine minu arust väga lahe ütlemine on seal koos kasvamine, et, et lapse saamine õpeta inimeseks olemise sinu enda kohta väga palju. Ehk siis et kuidas tuled stressiolukordades toime, kuidas kiiresti reageerid, kuidas olukordi lahendad, kuidas probleeme lahendada. Et sa saad väga kiiresti tagasisidet, mida sul võiks olla enda juures arendada vaja. Ja kui sa nagu tahad, siis kõik võimalused on ka täna Eestis selleks olemas lauset asuta. Et imelised aastad on tasuta programm ja ta on tõenduspõhine programm ja ta on 30-l maal tänaseks toimiv programm, nii et noh, selles suhtes jah, ja kui sa küsid selle imeliste aastatega, mina täpselt ei tea, kus see imelise taastub tuleb aga ma arvan, et kõik aastad, mis meil oma lastega on võimalik koos nimelised Aitäh saatesse tulemast, Meiega oli külla Kadarik pereterapeut ja mina olen Roman Timofejev, saatejuht ja psühholoog. Kuulmiseni.