Tere, hea kuulaja, kuuleb peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Täna räägime saladusest. Arvestamisväärne hulk inimesi tuleb nõustamisele just sellepärast, et neil on hingel mõni saladus, mida nad mingil põhjusel mõne teise inimese eest varjavad. Ja selle saladuse enda sees hoidmine koormab neid. Koormab neid sellisel määral, et neil on tekkinud lausa kehalised stressi sümptomid. Mõtleme siis täna, miks on saladuse hoidmine enamikele meist nii keeruline. Ja mida teeb saladuse hoidmine meiega? Nii meie ajuga kui füüsilise kehaga? Alustame kõigepealt lastest, lapsed, no need ei oska üldse saladust hoida, tahaks küll, aga ei suuda. Ma mäletan, kuidas aastate eest, umbes siis, kui mu poeg oli nelja aastane, tahtis ta teha mulle emadepäevaks üllatust ja käis koos oma vanaisaga lilli ostmas peitsid lilled edukalt ära ja siis ei saanud poiss enam asu. Ei suutnud keskenduda mängule. Ta tiirles umbes pool tundi ringiratast ümber minu ja kauem oma saladust hoida ta ei suutnud, kuni ütles, ma ei ütle sulle, et Me peitsime vanaisaga sulle homseks lilled, saun ära ja ma ei ütle sulle seda ka, et need lilled on nelgid. Saladuse endast välja rääkinud, sai ta rahulikult oma asja edasi ajada ise küll veendumusel muidugi, et saladus on tema sees endiselt hoitud. Enamik meist ilmselt ütleks, et saladuse juures on raskeim osa just selle varjamine teise inimese eest enda teada hoidmine. Kui inimene hoiab saladust, siis tema mõte uitab selle saladuse juurde patuselt. Tihti. Kui sa tead, et ei tohi mingit asja kellelegi rääkida, siis askeldada oma mõtetes selle teemaga ju päris palju. Saladus keerutab end mõnikord ajukurdude vahel nagu kuum kartul suus. Kui aga võrrelda seda aega, mis kulub saladus, et teise inimese eest varjamiseks selle ajaga, mil me meel oma peas saladuse juurde liigub siis ilmneb, et need hetked on üürikesed kus saladusekandja peab vestluse käigus teise inimese eest oma saladust varjama. Võrreldes selle ajaga, mil ta iseenda sees oma mõttes saladusega toimetab. Natuke meenutab suure saladuse hoidmine mäletamist. Sa mõtled sellele mingi aja siis neelad alla? Enne mingi aja pärast tõuseb see teema jälle üles. Sa pead seda jälle mäletsema. Kui sa ei suuda saladuse hoidmisega sellega, et teda enda sees hoiad rahu teha siis kipub üks hea saladus pidevalt psüühikas aktiivselt üles tõusma. Ja selle maitse on justkui pidevalt keelel. Columbia ülikooli teadlaste uuring saladuste kohta sõnastab, et 97-l protsendil inimestest on antud hetkel mingi saladus hoida. 13 saladust. Vaat olema umbkaudu see arv, mida keskmiselt üks inimene enda teada hoiab. Kui teha saladuste inventuur sinu peas mitu, siis tuleks. Need saladused on muidugi seinast seina. Skaala kergemas otsas on väikesed saladused. Sa ei reeda lastele, kus päkapikud hoiavad oma sussi kommivarusid. Või võib-olla sulle lihtsalt ei meeldi mõni inimene, kellega suhtlema pead. Või sulle ei meeldi ämma küpsetatud tordid. Aga sa teed nende puhul head nägu ja ei anna teada oma arvamusest. Kergete saladustega pole meil üldiselt mingit probleemi elada. Keerulisemaks läheb skaala keskel. Võib-olla hoiad enda teada, kui su elukaaslase mõni harjumus sind ärritab? Võib-olla hoiad enda sees oma sõbra mõnd saladust? Võib-olla sai jutustada mõnele oma lähedasele oma edust, sest sõbra elu on hetkel madalseisus ja sinu edu tekitaks talle tuska. Võib-olla varjad kaaslaste eest, kes arvavad, et sa oled kompetentne mingil alal. Et tegelikult pole sul aimugi, kuidas mingit olukorda lahendada. Ja sa tunned end petturina. Võib-olla püüad sa suhted oma vanematega teha head nägu. Aga tegelikult on su südames kibedad etteheited millegi kohta, mida nad sulle lapsepõlvest tegid. Võib-olla tahaksid oma kallimat sõpradele tutvustada, aga sa ei saa, sa pead seda saladuses hoidma, sest su kallimal on oma perekond. Veel keerulisemaks läheb skaala teises otsas kus on rasked ja suured saladused. Võib-olla sa ei räägi mitte kellelegi, et sa ise või su perekonna liige kuritarvitab alkoholi või on emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne. Võib-olla varjata partneri eest, et oled oma paarisuhtest tüdinenud ja leidnud endale uue armastuse. Võib-olla varjad oma partneri eest mingeid rahalisi väljaminekuid? Või ei räägi oma kaaslastele mingist oma tervisehädast. Või võib-olla ei meeldi sulle su töö või tööandja, aga sa ei saa seda väljendada, sest sul on seal tarvis edasi töötada, kuna raha on ju vaja. Võib-olla on seks muutunud sulle ebameeldivaks kohustuseks, aga partnerile sa seda öelda ei saa. Võib-olla kahtled sama seksuaalsest orientatsioonist? Võib-olla ka nii, et sa ei taha kellegagi jagada oma pettumust, hirmu või ebaedu. Või hoiad saladuses, et elu ei paku sulle enam mingit rõõmu ja oled mõelnud elust lahkumise peale? Ühesõnaga sa varjad kellegi eest, mida sa mõtled, tunned, oled teinud või plaanib teha? Mõned saladused tekitavad elevust. Sa ei taha veel välja öelda, et ootad last või et oled armunud, võitsid lotoga või tead kellegi teise kohta midagi intrigeerivat. Mõndadel juhtudel on nii, et isegi kui sa iitsatagi kumab see elevust sinust siiski väljapoole. Ja on mõningaid märke, kus sa ei saa midagi parata aga su kehakeel ja reaktsioonid räägivad sinu eest. Siinkohal ma võin tuua ühe tähelepaneku elust enesest. Sa võid arvata, et suudad oma sümpaatiat kellegi suhtes ainult enese teada salajas hoida. Paraku oskuslik kehakeele lugeja teab, et kui mingis seltskonnas inimesed naeravad, siis nad ei saa sinna mitte midagi parata. Et naerdes vaatab inimene automaatselt selle inimese poole, kes talle selles seltskonnas kõige sümpaatsem tundub. Seda teades on päris lihtne aru saada, kes omavahel klapivad, selles seltskonnas ja kokku hoiavad. Vähe sellest. Kui sa näed, et keegi naljajärgselt just sulle otsa vaatab on suur tõenäosus, et ta tahab luua sinuga lähemat kontakti kas siis tööalast või isikliku. Ühesõnaga oma sümpaatiat on raske saladuses pidada. Mis siit õppida? Nii mõnigi kord saavad inimesed oma partneri talle mitte teadaolevatest lähedastest suhetest teada just siis, kui nad on ühiselt mingil seltskondlikult lõbusal üritusel. Seda ei osata küll sageli sõnastada, et mis see on, mis häirekellad helisema paneb. Suud võivad olla küll lukus, aga silmside nalja ajal räägib rohkem kui 100 sõna. Nii et kui sa ikka oma naisele või mehele naljale otsa ei vaata, siis tõenäoselt on sul seal seltskonnas keegi temast tähtsam inimene või sa oled oma partnerist tüdinenud, võõrandunud või lihtsalt riius. Nii või? Naa. Ka lauda sööma ei. Saa seda. Välja tulles. Oled muutnud? Ja leida ja kas siin on kaks või üks kassonsusi? Tõsta äikesegi või. Ühtviisi ja elu on suhkur kui soo. Latiival väelansu peidetud. Saladus Sa oled loomu ja selles. Eliis hetke. Ja ei tea, kas sind andaks seal või üks. Saladus Sa oled olnud no ja ja selleks. Kui enne rääkisin saladustest, mis tekitavad elevust siis teine tüüp saladusi tekitavad meis ärevust välismaailma eest hoiame saladust reeglina selleks, et mitte olla haavatavad. Sest saladusega on sageli seotud rasked tunded nagu süü, häbialaväärsus, kurbus või lootusetus. Võib-olla inimene valetanud, varastanud, petnud, reetnud, teinud midagi ebaeetilist või keegi on teinud temaga või temale midagi ebaõiglast või ebaeetilist. Ja inimene ei saa või ei taha endale lubada, et keegi sellest teada saab. Ja selline saladus rusub. Sageli paistab see välja. Näed, et inimesel on miskit viga Võib-olla isegi küsin sellelt inimeselt, mis sul viga on? Ja vastuseks saad? Ei midagi, kõik on normaalne. Nüüd sõltub, mida usud. Kas oma silma ja sisetunne, mis ütleb, et ta varjab midagi, et miski pole õige. Või usud oma kõrvu ja seda, mida inimene ütleb. Psühholooga kirjeldab seda mõistet kui kognitiivset dissonantsi. Et sul tekib ebamugavustunne. Sest sa ei tea, kumba oma meelt usaldada ja kumma uskumuse pealt reageerida. Meie aju jaoks on kõige lihtsam töödelda meeltelt saadud infot. Kui kõik meeled toovad ajusse sama uskuvust kinnitavat infot. Sa tahad uskuda, et silm näeb õigesti ja tahad uskuda, et kõrv kuuleb õigesti. Aga kui need silma ja kõrvasignaalid onu vastukäivad siis oma sisemise tasakaalu taastamiseks valib inimene tavaliselt ühest uskumusest loobuda ja usub endale mugavamat varianti. Seda kirjeldavad päris paljud petetud partnerid et nad ignoreerisid oma sisetunnet ja seda, mida nende silmad nägid. Näed, suhe on muutunud ja, ja nad eelistasid kuulda oma partneri sõnu, et kõik on korras. Hirmust kaotada see, mis on armas ja harjumuspärane ja mitte kogeda seda sisemist ebamugavust ja ärevust tuleb meile psüühika appi ja justkui võimaldab ühed meeled sulgeda. Nii et mõnikord me hoiame ka iseenda sees saladus seda, mida meie meeled meieni toovad. Niisiis, aga mida siis teeb saladuse hoidmine meie ajuga? Sõltuvalt inimestest, mõndadele, idee, väikeste saladuste pidamine, mitte midagi erilist, nad suudavad neid hästi kanda. Paljud inimesed ütlevad aga seevastu, et nad ei suuda üldse mitte midagi salajas hoida. Miksis. Oma eelmises saates arutlesime ajuteadlase Jaan Aru ka mõtlemisest ajutööst. Meenutan põgusalt räägitud, sest see, mida ma nüüd ajuste saladusest edasi räägin, toetub just selles saates kajastatule. Me rääkisime jaanaru ka sellest, et meie mõtlemises toimub justkui kaks paralleelset süsteemi. On automaatne, ehk siis kiire mõtlemine ja teadlik ehk aeglane mõtlemine. Automaatne mõtlemine toimub vähese pingutusega või üldse pingutamata. See mõtlemine käib meil kiirelt vaistlikult ja impulsiivselt. Valdav osa tavainimese päevasest ajutegevusest on just automaatne mõtlemine ja teadlik mõtlemine käivituv vaimset pingutust nõudvate tegevuste korral, kui olukord on keeruline ja vajab süvenemist. Ehk siis, kui me peame läbi mõtlema seda, mida me ütlema, see on, pingutan ja keeruline. Ja paljud inimesed ei viitsi üldse teadlikult mõelda, see on nende jaoks raske, et nad toimivadki automaatse mõtlemise peal. Sealt tulevad ka eelarvamused just sellest automaatsest mõtlemisest, sest inimesed ei süvene mingisse teemasse. Aga see selleks, automaatne mõtlemine on kogu aeg töös. Teadlik mõtlemine on aga nõndanimetatud säästurežiimis ja automaatne mõtlemine soodustab seda, et ma ütlen ausalt ja tsenseerimata välja just seda, mida sülg parasjagu suhu toob. Niisiis automaatne mõtlemine soodustab tõe rääkimist. Tõe varjamine, saladuse pidamine vajab aga teadlikku mõtlemist. Selleks et mitte öelda välja ausalt seda, mida sa parasjagu küll tead aga välja öelda ei saa või ei tohi peab aju pingutama ja kasutusele võtma teadliku mõtlemise. Aga juba nagu enne öeldud, see on raske ja võtab energiat ja väikesed lapsed seda üldse ei suuda. Seepärast nad kipuvadki tõde välja rääkima ja valetavad kehvasti. Saladuste hoidmine tähendab ju enesetsensuuri ei saa automaatselt kõike öelda, seepärast peame mõtlema, mida ütleme, mõtete tsensuur on puhtalt jälle selle teadliku mõtlemise pärusmaa. Enesetsensuur on reeglina väsitav, sest enese kontrollimine nõuab ju tahtepingutust. Kui aga saladus on suur või tume siis nägu esimestel minutitel ütlesin, et heal saladusele on võime tõusta kogu aeg aktiivselt psüühikas üles. Nii et inimene peab justkui seda selle andma oma mõtteressurssi, juskui mäletsema seda ja mingi mõte, pidev märatsemine võtab vaimujõudu. Seega saladuse pidamine väsitav. Eriti siis, kui sa mõtled ja kardad, et mis siis saab, kui see saladus avalikuks tuleb. Kui inimene millelegi nii pidevalt ja pingsalt mõtleb kui just siis sellise saladuse mäletamise ajal siis on ta aju sageli ülekoormatud. Kui me võrdleme aju arvutiga saju mingis mõttes ju ongi, siis võib tuua arvutimaailmast analoogi. Kui liiga palju protsesse ühes arvutis on ühekorraga käimas, siis paratamatult aeglustab andmetöötlust. Arvuti muutub siis närve söövalt aeglaseks. Ja inimaju pole erinev. Vähe sellest, et üks suur saladus võtab enda alla päris palju vaba ajumahtu. Aeglustab saladuse pidamine meie mõtteprotsesse. Ja meie teadlik mõtlemine Pole enam nii vilgas. Veelgi enam kui inimene hakkab saladuse varjamiseks valetama siis peab ta oma teadlikku mõtlemist eriti pingsalt kasutama. Sa pead ju vale detailid meelde jätma. Aga enamike inimeste mälu pole üldse maailma kõige usaldusväärseim panipaik. Inimesed sageli ei mäleta hiljem oma vale väikeseid detaile. Valetamine on kognitiivset üks raske protsess. Eriti raske on vale üleval hoida, kui sinult küsitakse aina rohkem täpsustavaid küsimusi. Kui küsimused tulevad üllatusena, pead sa vastused kiiresti välja mõtlema. See aga võib su käitumisest silma paista, sest ärevuse kasvades käitume me teistmoodi. Kriminalistid võtavad inimesi vahele just sellega, et küsitlevad võimalikult kohe et inimene jõuaks veel valet välja mõelda. Emotsionaalselt erutunud inimesel on kõige lihtsam rääkida automaatselt tõde mitteteadlikku mõtlemist kasutades konstrueerida valed sellisena, et kõik detailid klapiksid. Põnev on näiteks lapsi valetamas tabades küsitleda. Nende jutudetailid ei klapi sageli sest nad ei suuda oma valed koostades ja oma saladust varjates läbi mõelda kõiki aspekte. Ehk siis millal, kus, kellega, mis eelnes, mis järgnes. Aga see ei puuduta ainult lapsi. Kui hakata küsitlema täiskasvanud, kes mingit infot varjata püüab siis, kui jõuda nende tahkudeni, mida inimene pole suutnud veel läbi mõelda või välja mõelda siis inimene reeglina vihastame. Käratab, mis sa nuhid? Teine asi, mida kriminalistid teavad, on see, et kui inimese jutt on palju hiljem sõna-sõnalt sama kui paari nädala või paari kuu eest siis tähendab see, et inimene õppis pähe ühe vale mida ta nüüd automaatselt kordab. Kui inimene räägib tõde ja meenutab, siis ta ei meenuta seda reeglina kunagi täpselt samade sõnade ja lausetega. Ja kolmas asi, mida mina olen kriminalistidelt õppinud, on see, et paljud inimesed lihtsalt ei jaksa saladust pidada. Et nad jätavad justkui alateadlikult ripakile mingeid vihjeid, et neid tabataks. Ja et saaks saladuse oma hingelt maha. Ka maailma kirjanduses on ju saladuse kandmise tabamatud, psühholoogilist raskust väga detailselt kirjeldatud. Võtame või vaese Raskonnikovi kuritööst ja karistusest. Saladuse pidamine ja süütundega elamine oli noorele mehele raskem kui kuride sooritamine. Mõnikord peab oma saladuse varjamiseks inimene valetama. Kuidas siis inimesed käituvad, kui varjamine paneb nad valetama? Inimese organismis, alates aju närvirakkudest ja lõpetades käte ja jalgadega? Käivitu valetamise ajal hulganisti protsesse. Näiteks salatsemisele on iseloomulik oma tunnete mõtete ja tähelepanekute vähele kirjeldamine. Jutt on sageli detailivaene, puuduvad üksikasjad või vastupidi, räägitakse liiga detailirikkalt, seda, mida inimesel keegi ei küsigi. Salatsedes kipub inimene ennast kordama, et oma teadlikule mõtlemisele aega juurde anda. Niimoodi justkui ostetakse endale aega juurde. Salatseja valetaja viib jutu sujuvalt muule teemale üritades teemast kõrvale kalduda. Kui üldiselt öelda, siis valetajad üritavad vältida silmsidet või vastupidiselt tekitada võimalikult tugev silmside. Silmsideme vältimine on instinktiivne. Aga kogenud valetaja teab, et tugeva silmsideme hoidmine tekitab usaldust ja seepärast vaatab otsa, nii et silm ka ei pilgu. Reeglina tõtt rääkides ei väldita silmsidet ega hoita seda ka väga tugevalt. Sest meie pilk Vilab rääkides ringi, kuna silmade liigutamine aitab meil mõelda ja informatsiooni meelde tuletada. Neurolingvistiline programmeerimine ütleb, et kui me tuletame mingeid mälupilte meelde siis liiguvad me silmad üldjuhul vasakule ja ülespoole. Piltide väljamõtlemisel aga liiguvad silmad pigem paremale ülespoole. Olenevalt inimestest. Muidugi võib see protsess varieeruda. Aga kui me teame, et üks konkreetne inimene meenutades vaata tavaliselt vasakule üles, siis võime eeldada küll, et ta fantaseerinud, kui ta vaatab paremale üles samuti pilgutama oma silmi rohkem, kui me peame midagi välja mõtlema. Aga mõned inimesed pilgutavad valetades just tavapäraselt aeglasemalt, sest nad hoiavad pingsalt silmsidet, kuna tahavad näidata, et on puhtad, kui prillikivid. Valetades inimesed räägivad sündmusi tavaliselt kronoloogilises järjekorras aga kui inimene räägib tõtt, siis tuuakse esimesena välja tavaliselt kõige emotsionaalsemad situatsioonid ja alles siis kõik ülejäänu kronoloogilises järjekorras. Valetades muutuvad inimeste liigutused. Seda siis, kui me teadlikult proovime kontrollida seda osa oma käitumisest, millest arvame, et see võiks meid reeta. Teisisõnu, me üritame kõigest väest välja paista tavaliste ja normaalsetena, mis aga üldjuhul lõppeb ikkagi sellega, et me käitume eriti ebaharilikult. Mustkunstnikud, kes on õppinud inimesi päris hästi lugema, väidavad seda, et ei ole olemas konkreetseid ja kindlaid liigutusi, mis näitaks, et inimene valetab. Aga näiteks siis, kui keegi kõigutab pidevalt jalga edasi-tagasi võib-olla valetamise märgiks just see, kui ta jätab jalapaigale. Ja teistpidi, kui jalg on kogu aeg paigal, järsku kõikuma hakkab, siis võib see samuti viidata pettusele valetades kippoveda inimesed oma keha ja suvaliste asjadega enda ümber üleliia nihelema. Näiteks hakkavad nad juustega mängima, lipsu sättima, prilliklaase puhastama, kingapaelu kinni siduma või laualt, mis on ilmselgelt puhas käega tolmu pühkima laudlina sikutama. Süütunne ja ärevus, mis siis valetamise ja mingisuguse asja saladuses hoidmisega kaasneb teeb meid rahutuks. Eriti siis, kui valetada kellelegi, keda inimene armastab. Veel üks asi, mis on selline saladuse pidamise ja varjamise juures silma torkab, on see, et inimese naeratus on ebasiiras. Et ta suu naeratab, aga silmaümbrus kaasa ei naera. Kui me naeratame ehedalt, siis naeravad meie silmad kaasa. Silmanurgad tõusevad ka. Kunstliku naeratuse puhul saab küll suu vedada laiaks, aga silmad ei reageeri. Salatsedes läheb sageli hääletämber kõrgemaks, sest häälepaelad on pinges. Ja kõnetempo muutub siis sõltuvalt inimesest kas tema loomupärasest kiiremaks või aeglasemaks. Varjamise märgiks võib-olla ka higistamine, huulte niisutamine või närimine. Neelatamine. Miks, sest valetamine suurendab kehas olevat adrenaliinitaset ja see omakorda pärsib sülje tootmist. Inimene, kes valetab, võib proovida seega oma suud kasta pidevalt neelatades, juues või köhatades. Tõtt rääkides kipume kalduma kuulaja poole ja valetades eemale. See on märk sellest, et me ei taha jagada rohkem informatsiooni kui hetkel vajalik. Ja varjamisele on iseloomulik ka ennast rahustav käitumine ehk siis nina või kõrvalesta või lõua hõõrumine käte ristamine või taskusse toppimine. Aga osavamad valetajad võivad üritada välja paista, lõõgastunud ja haigutamine ja igavlen käitumine võib olla märk sellest, et proovitakse oma valet teadlikult peita sellise näilise lõõgastuse maski alla. Mehe. Surnuaeda. Vaatame siis lähemalt, mida teeb saladus enesetundega. See, mis toimub peas, hakkab ühel hetkel mõjutama enesetunnet ja kogu keha. Inimest, kes peab kandma suuremat saladust, kui ta kanda jõuab, hakkab ühel hetkel piinama stress. Ja stress võib päädida sellega, et tekivad füsioloogilised sümptomid. Vaatame siis lähemalt, mis toimub stressi ajal meie kehas. Esimesena tuleb ikka pähe ärevus. Selle tulemusel süda klopib, käed värisevad, süda on paha. Kõhus keerab seedesüsteemihäired, pea võib ringi käia, hingata on raske, unehäired, söögiisu on olematu või vastupidi, suur. Muutused toimuvad sugutungis. Väsimus, sage urineerimine. Loomulikult ei avaldu need sümptomid siis, kui edendate hambahaldjat või toimetajate jõulukuuöödel sussi juures need sümptomid need stressi sümptomid avalduvad suuremate saladuste puhul. Et justkui võib tunduda, et mul on midagi kehaliselt viga, kas mul on mingi haigus, aga tegelikult võib-olla lihtsalt see, et ei suuda enam seda stressi mis kaasneb saladusega välja kanda. Suure saladuse ajus töötlemine vabastab stressihormooni mille nimi on kortisool. Kõrge kortisooli tase aga pärsib immuunsüsteemi tööd. Ja kui immuunsusüsteemi töö on häiritud, on pingeseisundis inimene haigustele tavapärasest vastuvõtlikum. See on ka põhjuseks, miks ületöötanud ja stressis inimesed on sageli haiged. Ning miks haigestutakse sageli just pärast mõnd erakordselt stressirikast olukorda või pikaajalist saladuse endas kandmist. Nii et võiks öelda, et pikka aega kurnava saladusega elamine mõjub lausa tervisele halvasti. Need olid praegu sellised füsioloogilised sümptomid aga ma loetleksin ka stressi psühholoogilisi sümptomeid mis avalduvad selles, et inimesel võivad tekkida mäluhäired. Keskendumisraskused, meel on murelik ja rahutu inimest võivad vaevata nutuhood ja vihahood. Inimene võib tunda pettumust. Siis veel huvitav, et inimene võib tunda ka eksistentsiaalset üksinduse tunnet. Isegi vale sõna on võib-olla üksindus, õigem oleks isegi öelda üksildust. Ja tunne, et ma olen kannatust kaotamas ja võinud kohe-kohe plahvatada. Ja see tunne, et ma pean varjama saladus, mida ma ei tohi välja öelda võib aidata just kaasa sellele, et ja ühel hetkel on seda minu sees nii palju, et nüüd ma plahvatan kõik kohe valimatult välja. Ja stressil on ka loomulikult käitumuslikud sümptomid. Kui hakatakse mingeid aineid üle tarvitama, suureneb magusavajadus. Kui liikumisvajadus muutub, mis tähendab siis seda, et ühed teevad väga palju sporti, liiga palju sporti ja teised ei liigu üldse. Aga üks kõige olulisem, ma arvan stressi käitumuslikke sümptomeid, on see, et inimene on pidevalt pinges ja pinges ja ärevusega maadleb inimene võib muutuda kergesti ärrituvaks. Ärritunud inimene aga satub kergemini olukorda, kus ta nõndanimetatud roomaja aju annab talle korralduse. Võitle, mängi surnud. Või põgene. Ja seda me ju teame, et kui meid juhib roomaja aju siis meie see prefrontaalne kordeks ehk see koht, kus asub teadlik mõtlemine kus asub analüüsiv mõtlemine, kus asub naljasoon, kus asub loogika. Vaat see prefrontaalne korteks ei tööta enam ülemäära hästi. Ja halval juhul läheb aga hoopis nii, et aju funktsioon on üldse Ohvlynis. Aga meil on ju seda Brebrantaalset kordeksid vaja, et olla innovatiivsed, loogilised, mõistlikud, et kasutada oma teadlikku mõtlemist. Ühesõnaga keha enda stressireaktsioon võib lõpptulemusena osutuda kahjulikkumaks kui stressitekitaja. Ehk see saladus ise? Ja justkui kõigest eelpool mainitud veel vähe oleks siis ühe suure saladuse pidamine võtab lõivuga siin ja praegu kohalolekuvõimelt. Kui aju töötleb ja mäletseb üht saladust siis rebib vaimuenergiat. Ja inimene ei suuda olla hetkes kohal. Ta on justkui kuskil ära oma mõtetes. Loomulikult see, mis ma praegu ütlen, see ei tähenda, et kõik inimesed, kes ei oska hetkes kohal olla kannaksid endas mingit suurt saladust. See võib olla ka lihtsalt keskendumisvõime puudumine. Aga samas üks suur saladus, eriti selline, mille ilmsiks tulemine on inimesele kuidagi ohtlik. Pärsib inimese võimet lõdvestuda ja lõõgastuda, elust rõõmu tunda ja lihtsalt niisama naudiskleda. Nagu öeldakse, kes masenduses sel mõtted minevikus kes ärevuses, sel mõtet tulevikus. Aga selgel rahu on mõtted olevikus. Ja kui parafraseerida seda ütelust, siis me võime tuletada, et mineviku saladus, mis tekitab tuleviku suhtes ärevust röövib meid olevikust. Ja sestap jätab ilmaga rahvast ja kohalolekuvõimest Nüüd aga peresaate kontekstis vastse kõige aktuaalsem. Mida teeb saladus paarisuhtega. Paarisuhtes hoiavad inimesed enamasti mingeid asju enda teada selleks et hoida ära tüli või säästa partneri tundeid. Selles kontekstis kõlab ju igati loogiliselt, et ei kiirustata oma partnerile rääkima näiteks kõrvalsuhetest. Saladusega elamine on lihtsam. Hooliv inimene tahab kaitsta oma partnerit selle saladuses hoitava info eest. Ta kardab, et see infode partnerile haiget. Ühes varasemas saates esimesel hooajal rääkisin ma paarisuhtearhitektuurist. Ma räägin sellest korra uuesti, sest see paarisuhtearhitektuur ilmestab kujundlikult, mida saladus paarisuhtega teeb. Tavaliselt on heas pikaajalises traditsioonilises suhtes partnerite vahel aken lahti ja kahe partneri privaatsust ülejäänud maailma eest kaitseb sein. Näiteks kõrvalsuhte puhul paari arhitektuur aga muutub aken põhipartnerite vahel sulgub. Kõrvalsuhte loonud inimene varjab oma sisemaailmas toimuvat elukaaslase eest. Ja selle partneri ja tema kõrvalsuhtekaaslase vahel avaneb uus aken. Ja Seindi paigutub ümber. See tekib nüüd põhipartnerite vahele, et selle seina taga saaks segamatult kõrvalsuhetega tegeleda. Sein kaitseb kõrvalsuhet välja jäetud partneri eest ja välja jäetud partnerid teadmise eest, mis põhjustaks talle avalikustamise korral ilmselt rohkesti valu. Ühesõnaga, see, mis ma öelda tahan, on see, et paariliste vahele tekib sein ja selle seinaloo või miski muu kui saladus. Petja hoiab saladust, et oma põhipartnerit kaitsta. Sest et sageli ju endiselt on hoolivus suhtes alles. Paraku salatsemine suurendab paarisuhtes partnerite vahelist distantsi. Ma tõin küll näiteks kõrvalsuhte, aga saladus, millest paarisuhtes ei räägita, võib olla mida iganes. Finantsid, ebaedu, muutunud eelistused või muutunud tunded välja ütlemata soovid. Kui me julge oma partnerile avada oma vajadusi, soove, tundeid, unistusi, mingit infot, mida me tema eest kiivalt varjame ja need enda sisse saladuseks jätame tõusevad me maha surutud või salatud vajadused, tunded, unistused. Mingil teisel hetkel. Alguses rahulolematus Ena siis ärritusena ja lõpuks konfliktina. Et lühidalt öeldes võib öelda, et kui salgad mingi vajaduse Claude saladuse siis lõpptulemusena lood seina Mõni saladus on suurem, mõni väiksem nii nagu kivid rannal, mõni päris tilluke, teine suur mürakas. Aga kui neid väikseid kivikesi koguneb terve hulk, siis moodustavad nad partnerite vahele juba korraliku seina. Rääkimata siis sellest, kui need mürakaid on palju. Sein võõrandab. Baarid võõranduvad, mitte ainult võimuvõitluse pärast. Mõni paar lähebki lahku hoopis sellepärast, et nende vahel on nii palju, rääkimata asju nii palju, rääkimata saladusi mitte sellepärast, et nad oleksid ohjeldamatult tülitsenud. Muidugi ei tasu unustada, et mõni inimene ongi oma loomult kinnine. Tema jaoks on turvaline kõike enda sees hoida. Ta saab selle nõndanimetatud konteiner tamisega enda sisse hoidmisega väga hästi hakkama. Sellisel juhul võib-olla hoopis nii, et kinnine inimene saab ise päris hästi hakkama. Probleem on aga hoopis tema partneril. Ta tajub, et tema kaasal on nii palju, rääkimata teemasid. Ja kuna tal sellest, mis toimub, tema partneri sees, mingit teadmist pole siis on tal tunne, kasutades nüüd seda eelnevalt toodud arhitektuuri näidet. Et tema ja partneri vahel on aken kinni ja neil on seal sein vahel. Partner on justkui seina taga. Algul põmmid küll rääkida sooviv partner seinale aga prõmmimine kohutab omakorda seinatagust partnerit. Ja tema kindlustab siis ennast veelgi tugevama seina taha. Mis muidugi ajab seda avatumat partnerid, kes infot taga otsib veel rohkem närvi. Nii et ühe salatsemine toodab teisele poolele ebakindluste kahtlusi. Mõju ja lõpptulemus on tavaliselt ikka sama eemaldumine, võõrandumine. Eluline paradoks. Paarisuhtes hoitakse saladust reeglina selleks, et suhet kaitsta. Ja mõningatel juhtudel nii ongi. Saladus kaitseb suhet. Mõningatel juhtudel juhtub aga täpselt vastupidine. Saladus saab saatuslikuks. Peresaade. Kuigi jah, mõnikord on väga küsitav, kas tasub alati aus olla ja saladused päevavalgele tuua. Ma olen väga mitu korda oma teraapiakabinetis kuulnud, et inimene ütleb, et ma oleks eelistanud oma partneri saladust mitte teada. Olen nüüd selle näite, mida ma toon ühes varasemas saates ka juba toonud, aga toon uuesti, kuna see sobib siia väga hästi. Teraapiasse pöördus üks keskealine naine, kes oli elanud oma mehega koos mitukümmend head ja toredat aastat enda arust head ja toredat. Tema mees oli olnud tema jaoks maailma tublim parim. Mees oli just vähki surnud. Vahetult enne surma oli mees naisele üles tunnistanud, et ta ei taha saladuse ja musta südametunnistusega surra. Ja rääkis välja, et poole nende abieluajast oli ta pidanud kõrvalsuhet. Et tegelikult oli ta armastanud üht-teist naist veel. Minu kliendi jaoks varises maailm kokku. Ta kaotas oma mehe justkui kaks korda vähile ja valele. Ta ei osanud enam mingit seisukohta võtta, mis nendes ühises elus oli olnud tõde ja mis vale. Kas tal üldse oli olnud õnnelik abielu, mida ta veel viimasel kuul enne mehe surma arvas olevat? Ta ei suutnud mehele tolle eluajal andeks anda. Ta polnud oma Surjest mehe kõrval mehe viimastel päevadel. Mees suri aususes. Ent üksinduses ja naise poolt põlatuna. Naine ütles, et kui mees poleks oma saladust avanud oleksid olnud küll lesk ja siiralt kurvastanud. Entel oleks olnud mälestus nende ühisest ilusast minevikust. Nüüd aga pole tal enam midagi, vaid suur tühjus. Ja kui oleks olemas vaidleks eluline tagasikeeramise nupp, siis ta ei kõhkleks hetkegi. Teadmatus oleks talle taganud kuvandi oma mehest kui oma kangelasest. Jah. Mõnikord on vist tõesti nii, et parem on, kui me kõik ei tea. Tõde võib mõnikord olla liiga valus. Tõde võib hävitada. Paljud meist ütlevad, et ma igal juhul eelistan teada tõde. Kas me oleme alati valmis tõeks ja oskame selle, mille tõde meie ellu tõi, oma elukogemuse integreerida. Mida siis saladusega peale hakata, kui sina eest saladust kannad? Loomulikult on siin vahe, kas peita enda sees kellegi teise saladust või on see sinu enda saladus. Reeglina on teiste inimeste saladuse kandmine kergem kui enda oma. Näiteks elukutselised saladuste hoidjad, psühholoogid, advokaadid, poliitikud, arstid tulevad tööalaste saladustega ilmselt täiesti adekvaatselt toime. Mõni inimene jaksab kanda saladus, nii et silm ka ei pilgu. Aga ajalugu teab piisavalt juhtumeid, kus inimese psüühika ei kannata välja teise inimese saladust. Selline inimene lihtsalt peab minema ja ventileerima seda kolmandale isikule. Tagarääkimine, lobisemine ja klatš võrsubki suutmatusest saladust pidada. Kui üks saladus on väga suur ja intrigeeriv või kõmuline siis võib saladusehoidjal tekkida tahtmine seda jagada kellegagi, sest seda on nii raske endale hoida. Ja nii tekivad nõndanimetatud saladuse ahelad aaregi peele, sest see toob talle kergenduse. Aga nüüd on see saladus, bee hingel, kes sageli leiab see. Ja mismoodi siis c sellega toime tuleb kipub teed otsima. Saladust edasi rääkides lausume sageli. Palun ära seda kellelegi räägi. Aga me ei arvesta sageli sellega, et ka sellele teisele inimesele võib see olla liigne koorem, et ta ei suuda seda kanda. Et see hakkab ka tema süles tõusma ja Temaski võib hakata toimuma mäletsemis protsess ja et ainus võimalus tal sellest vabaneda on, usaldada see kellelegi kolmandale. Sest vastasel juhul võivad ka temal käivituda eelpool räägitud stressi, füüsilised psühholoogilised käitumuslikud sümptomid. Nii võime lihtsustatud öelda, et neil, kes saladust ei suuda kanda neil on vähene stressitaluvus ja selle väljarääkimine on neile abistav stressi reguleerimisvahend. Nii et kui me ise oma saladusega enam toime ei tule ja tahame sellest rääkida, peame siiski alati kaaluma, kas see teine inimene jaksab seda kanda. Ja mida selle saladuse teadmine tema eluga teeb? Jah, saladuse kandmine võib olla raske. Seega, kui tunned, et saladuse pidamine mõjub sulle stressi tekitavalt leia endale mõni hea sõber ja usaldas talle. Mõnikord on lihtsam usaldada oma saladus, aga kellelegi päris võõrale kui oma inimesele. Seda kutsutakse nõndanimetatud rongi kupeeefektiks. Miks? Sest oma inimese arvamus võib sinust muutuda. Või kui sa tahad rääkida saladusest, mis puudutab näiteks sinu partnerit siis sa ei pruugi tahta rääkida oma heale sõbrale või vanemale sest nende arvamus su elukaaslasest võib muutuda ja seeläbi raskendada nende edasist suhtlust ja suhet. Võõras kuulaja on neutraalne ja tema arvamus sinu elukaaslasest ei mõjuta tulevikus mitte midagi. Ja tõenäoliselt ei puutu sa selle inimesega tulevikus ka kokku. Seepärast üks hea külg, mida psühholoogiline nõustamine või ka üks hea hingekarjane pakub, on võimalus oma saladus kellelegi võõrale ja hinnangu vabale usaldada. Võõra või elukutselise kuulaja puhul võime loota, et ta ei hakka riidlema, et kuidas sa võisid, mis inimene sa küll oled, mis sul arus oli? Psühholoogiline nõustamine kannab tänapäeval sarnast funktsiooni nagu vanasti pihil käimine. Boonusena pihtimisele saab aga erinevalt vana aja pihikambris tehka mõned alternatiivsed ideed, mida ette võtta. Saladuse kellelegi usaldamises on mingi alateadlik soov saada lunastust niiet psühholoogid pakuvad omal moel sarnast sakramendi nagu kirik. Paljud ilmselt küsiksid praegu, et mis kasu ma sellest saan, kui ma räägin. Ega see mind ei aita. Ega teine mul seda rasket muret ju ikka ära võtta. Tõsi, aga mõnikord on sellestki abi, kui keegi jaksab olla meie ja meie raskete tunnete või kannatustega koos ilma et ta ise kokku kukuks. Sest see saladus ei puuduta teda isiklikult. Ehk see keegi oskab olla sulle toeks? Ei mõista sind hukka, vaid mõistab, et mis iganes su elus on juhtunud. See ei ole maailma ajaloos mitte esmakordne juhtum. Sõbralikku suhtumist ja kaastunnet vääriv. Kujundlikult väljendades võib öelda, et saladus läheb ajus justkui käärima nii nagu mitmed ained lähevad kinnises nõus käärima. Saladus vajab võimaluse korral õhutamist, muidu on tal ajus liiga umbne. Ära räägitud, saladus vabastab sulle vajaliku ajumahtu, annab sulle võimaluse ehk näha asjaolude neid külgi, mida sa enne ei näinud. Väga paljud inimesed räägivad, et saladuse ära rääkimine vabastas neid otsekui mingist pingest ja nende kummalised sümptomid, nagu just see unehäired, ärevus, liigne söömine, seedehäired taandusid. Sageli on saladuse üks kõrvalmõjusid inimestele ka veel see et need rasked tunded nii saladusega kaasnevad, olgu siis häbi, süü või hirm mõjuvad tihti paraliseerimalt. Ja see omakorda võib viia selleni, et see inimene ise isoleerub teistest inimestest. Näiteks kui inimene ei taha mingit osa oma elust sõbraga jagada siis võib tunduda kõige lihtsam eemalduda sellest sõbrast. Muidu võiks tekkida olukord, et kuidas ma sõbrale mingit tähtsat asja oma elust ei jaga. Aga kui ma eemaldan sõbrast üldse, siis pole mul ei vajadust ega võimalustki temaga midagi jagada. Ja sageli on nii, et suure saladusekandjad eemalduvad oma lähisuhetest. Valetada justkui ei tahaks, et kõik on hästi. Siis on lihtsam eemalduda ja vaikida. Peresaade. Hea kuulaja, kes tahab tegeleda eneseanalüüsiga võib siinkohal mõtiskleda. Kui palju saladusi mina endas kannan. Kuidas ma nendega toime tulen? Kuidas ma tulen toime endale usaldatud saladustega. Ja veel huvitav, mida ma endale ütlen, miks ma mingit saladust endas hoian, mis siis juhtuks, kui ma räägiks. Ja ongi aeg tänu saatele joone alla tõmmata? Aitäh teile, head pere, saate kuulajad. Mina olen Katrin saali, Saul. Peresaateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Ja loomulikult saate pere saatele kirjutada aadressil peresaade ERR-i. Ma ootan teie kirju väga. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head. Hoolige üksteisest ja iseendast.