Tere, hea kuulaja, sa kuulad peresaadet ja mina olen pereterapeut, Katrin saali, Saul. Täna räägime karistamisest. Elus juhtub kogu aeg, et mõni inimene või inimeste grupp ei käitu vastavalt meie soovile. Olgu selleks teiseks inimeseks siis enda laps, vanem, elukaaslane või alluv või see võib olla ka näiteks klassikollektiiv. Ja meil tekib sellest jõuetuse tunne, et kuidas mind ei kuulata, kuidas minuga ei arvestata. Selleks mooduseks, kuidas oma pahameelt välja näidata ja oma tahtmist saada kasutavad nii mõnedki neist karistamist. Miks me kasutame just karistamist kui oma mõjujõu näitamise vahendit? Kas karistamine on mõjutanud tõus ja kasvatusvahendina efektiivne ja mida teeb üks karistav käitumine paarisuhtega? Kas karistamisele on üldse alternatiivne? Me ei räägi täna ainult laste karistamisest, vaid ka just nimelt karistamisest paarisuhtes. Ja minu tänane saatekülaline on peresaate kuulajatele juba tuttav pereterapeut meelikes Aarna. Tere meelikke. Tere. Läbi aegade on teisitimõtlejaid karistatud, ei oma seda võimu teise inimese ülepüütud karistamise läbi kehtestada. See on nii ja kui rääkida kasvatuslikust aspektist, siis mõneti on ju olnud nii, et kasvatus ja karistamine kuidagi on kokku kuulunud. Aga et kas nad peavad kuuluma, et või, või miks nad niimoodi on kokku kasvanud, et lausa sünonüümiliselt võivad mõjuda, et siis siis eks seal on kindlasti hästi pikad ajaloolised juured, et ja, ja kui me mõtleme ka meie lähiajaloo peale, siis me oleme tulnud totalitaarsed ühiskonnast. Aga noh, kui me läheme veel hästi hästi kaugele, siis muidugi seal on mõisa peksupink, eks ole. Nii et läbi aegade tegelikult on tüütud mitut inimest korrale kutsuda, teda panna käituma sel viisil, nagu kas keegi inimene või, või keegi inimeste grupp tahab ja selleks on, on läbi aegade püütud kasutada võimu ja mõned ometi on ju segaefektiivne olnud jah, sest et ta tekitab hirmu, karistamine oli just hirmul baseeruv tegevus. Ja kui me nüüd jõuame lähemale meie aega, siis et kui me mõtleme, et mis on karistamise mõju, et sa ütled, et hirm loomulikult, et siin on uuesti lihtsalt öeldakse siin hästi, selge seos on, kui on, karistamine tekitab hirmu ja premeerimine tekitab sõltuvust, eks ole. Et need on ka, et kui mõelda vanemlikele niisugustele viisidele, mis, mis tihti on läbivad, et siis karistamine, premeerimine, piits ja präänik, jääks tal üldinimlik ka, et ei ole, ei ole ainult lasteaiavanematega siin siin tegu. Ikkagi, kui me mõtleme pikaaegsele mõjule, siis, siis mida tekitab see karistamine ja mida tekitab see, et me teeme teisi asju, et me püüame kuulata Ta mõista, teha koostööd, liikuda koos lahenduste peale pidada lugu ja, ja püüda mõista, olla kohal teise jaoks meest, enne kui ma saatesse tulin, vaatasin Facebookis oli üks tore video ja seal oli selgitus selle kohta, et kui laps lööb, eks ole, mis on ka just nagu karistav käitumine põhimõtteliselt nagu teise suunal, eks ole. Et siis siis üks tõlge sellele käitumisele on see, et ta tegelikult nutab ja ta on tegelikult hädas. Ja vanem võiks täiesti selle koha peal lihtsalt võtta lapse sülle ja öelda talle, et mul on kahju, et ma ei olnud kohal, kui see sinuga juhtus. Noh, see on ka see väikelapse puhul see ennetuseks ole mõneti aga et, et see on hästi-hästi armas näide ka üleni üldse üldinimlikul, sest et meie ülesanne ikkagi, kui me tahame olla heades suhetes, siis meie ülesanne on kuulata ja mõista kõige tähtsamad ülesanded. Ja just selle pinnal tekib inimeses iseseisvus ja see niisugune isiklik väärikus ja, ja, ja enesekindlus ja see tunne, et, et minu arvamus on tähtis ja, ja mina olen tähtis ja see on just see, mida me praegu oma aega väga vajame, just selliseid inimesi, mitte neid, kes lihtsalt kuulavad sõna ja ütlevad Lesbos legi. Ja sest, et karistamine ju tekitas vanasti kuulekust, kui ta vähemalt midagi muud ei tekitanud, siis kuigi tekitas ka ilmselt midagi muud, aga kuulekust mastika, aga kas see on see, mida me tänapäeval tahame ja ma arvan, et siin oleme suures piires ükskõik kelle käest küsida, siis, siis siis tegelikult ma arvan, et suures piires, see vastus on ikkagi see. Et ja et me tahame inimesi, kes peavad endast lugu ja teistest lugu ja suudavad ise otsustada, suudavad vastutada, võtavad initsiatiivi, on empaatilised tundlikkust teiste vastu. Aga et nüüd on osati isegi väga paradoksaalne see, et kui, kui vaadata, et mida näitavad küsitluste tulemused, siis, siis ka praegu on see nii, et et ligi kolmandik vanematest peab karistamist täiesti normaalseks lastekasvatuse osaks. Ja tõsi, osa neist ütlevad, et et see on vahetevahel ikkagi väga vajalik, noh, et mitte kogu aeg, aga et ikkagi, et see on nagu normaalne asi ja lastega lihtsalt niimoodi käia muidugi ei saagi jah, just et see lihtsalt on, nii et jah, siin võiks natuke ju siis nalja teha sellega, et küsida näiteks selle vanema käest, et aga et et kas siis on okei, kui ma sind löön, näiteks kütistan, kui sa mulle ei meeldi, täiskasvanud täiskasvanuna hea ja noh, näiteks ma ei tea, mulle ei meeldi su küsimustest, tokson sind jalaga siit laualt, eks ole, et see on ju põhimõtteliselt seesama, aga et noh, et miks, et, et siin on nagu niisugune kahepalgelisus sees ka tegelikult ju endiselt, et lapsi on nii hea, karistada nad nii palju väiksemad ei karista vastu kuigi tegelikult ikka karistada küll, on ju tavaliselt ju see, mida külvad ja eks ta kuidagi ja vanemluse, see on alati see, et vanemlus on ju väga pika vinnaga, eks ole, et see, mida me ikkagi oleme läbivalt kasutanud, see kipub minema ikkagi niisugusel niisugusele automaatselt tasandile, nii et see laps ikkagi, kes on harjunud, et teda karistatakse, temaga manipuleeritakse, teda ei peeta tähtsaks. Teda ei kuulata, Ta no kuidas ta õpib siis teisi tähtsaks pidama ja teisi kuulama. See on ikka väga keeruline, ta peab seda kõike täiskasvanule siis hakkama juurde õppima. Tihti kuulen oma kabinetis, kui vanemad ütlevad, et noh, kuidas ma saakski karistamata, et mind ennast on kasvatatud karistades ja minu arust on tulnud täiesti normaalne inimene. Ja sageli hoian ma ennast tagasi sellelt mõttelt, et ma ei tohi öelda seda, et me ei tea, missugune inimene oleks sinust võinud tulla, kui sind poleks karistatud, et võib-olla on sinust tulnud normaalne inimene sellele vaatamata, et sind karistati, mitte tänu sellele, et sind karistati. Jah, kindlasti, eks minagi olen seda kuulnud, et sain peksa, nii et tolmas, aga vaat poiss nagu ponks kasvas minust, eks ole, et näed, mis mul siis viga on. Aga tõesti, et me ei, et see ressurss, mis oleks võinud saada, see on pimedas ja osati muidugi võib ka seda öelda, et teinekord ju ka inimesed tulevad nõustamisse niimoodi, et et täiesti dramaatiliselt pisarates, et ma, ma tea, tutistasin oma last ja panin ta nurka, kas tal on nüüd eluaegne trauma? Kui ta seda enam ei tee, siis ilmselt ei ole. Asi on ju läbivates käitumistes, eks ole, et see, et, et me kõik oleme lihtsalt inimesed ja vahel lihtsalt olukord võib minna käest ära, vahel seda võib ju meie igaühega juhtuda, et, et minule see on küll hästi arusaadav, aga et et, et tõesti, et kui see laps on saanud, siis ma ei tea paar korda elus tutistamist, aga see läbiv õhustik, mis on lapse ümber, on hooliv ja mõistev ja lapsele häälestunud ja last kuulatakse ja, ja piire pannakse mõistlikul viisil. Et siis ma usun, et selle toel just see laps kasvab noh, nii-öelda normaalseks inimeseks mitte mitte selle toel, et teda on tülitatud nii vaimses kui füüsilises mõttes. Kas sa statistikast oskad midagi öelda, mida meil Eestis on karistamise kohta kogutud? Need arvud on tegelikult hämmastavad, et ma vaatasin see oli minule üllatuseks, et, et siin tehakse vahet nagu selle vägivaldse kuritöö ja vägivalla ja siis niisugune lihtsalt vägivalla juhtumi vahel. No vägivalla juhtum? Ma võin muidugi eksida oma tõlgenduses, aga et mina sain aru nii, et, et see on see, kui on midagi niisugust juhtunud, et, et kas laps või vanem või, või paarisuhtes on olnud mingisugune intsident, kus on on füüsilist vägivalda kasutatud või ka vaimsed ja see on kuskile jõudnud, kas siis ohvriabisse või politseisse ja neid juhtumeid eelmisel aastal oli 53000. Sa jäid vait ja ma jäin hetkeks t2na peas jah, et muidugi need, mis on tõesti, kus on karistatud inimest selle eest, et ta oli vägivald, need, kus on tõesti see korteerub, eks ole, kuritööks teid on, on muidugi hulkades hulkades vähem, et kahjuks ei ole neid andmeid praegu kaasas, aga mul peas on kuskil esse võis olla kuskil kas 2000-ga või midagi niisugust, aga et minu jaoks on ikkagi hästi kõnekas see, et kuigi ka Eestis on võetud vastu seadus 2016. Et laste füüsiline karistamine on keelatud. Jaa. Ma mäletan, kui oli arutelu selle seaduse üle, siis ma mäletan, siis meil ma ei tea, kas sa kuulsid seda nalja, mis ilmselt ka terapeutide hulgas keerles, et just nagu oleks olnud üks vanem, kes noh, ma ei tea, kas ta oli või ei olnud, aga see on lihtsalt lihtsalt kõnekas niisugune lugu. Et üks vanem, kui see seadus oli vastuvõtmisel oli seisnud sotsiaalministeeriumi ees ja tal oli umbes plakat, et kui te võtate vastu selle seaduses, siis võtke mult ära ka lapsed. Sest mina ilma karistamiseta nende lastega mitte midagi ma hakkama ei saa, eks ole. Ja see võib olla tõesti nii vanem, võib tunduda, et, et tal on käed nii lühikesed, et tal ei ole nagu üldse ühtegi vahendit lapse mõjutamiseks. Aga et mida näitab ka statistika ja küsitlused, näitab seda, et nendes peredes, kus vanemate haridustase on väiksem, et nendes peredes on, ongi tegelikult nii füüsilist kui vaimset vägivalda, roht. Nii et, nii et väga tore on ikkagi see, et, et maga, vanemaid, koolitan hästi palju ja, ja et, et vanema suhtlemiskoolitused, mis põhinevad nagu niisugustel headel väärtustel nagu pere ja armastus ja hoolivus ja et laps on väga tähtis kuidas, kuidas temaga ringi käia ja et nende populaarsus on hästi suur, aga need on üldiselt ka seal natukene teadlikum vanem isegi kui ta natukene kardab enda pärast, et äkki ta võib reageerida mingites olukordades, nii et noh, nagu see ema, kellele ma tõin näiteks, eks ole, et ma et mul juhtus nii, et kas nüüd on eluaegne trauma, et nad tõesti tahavad oma lastele kõige paremat ja nad annavad endale sellest aru. Pikaajaline mõju on sellel, mida me teeme eriti lapse esimesel 10. eluaastal, kui see isiksus kujuneb, eks ole, et, et see kõik, see põhi tuleb, tuleb selle, me ehitame, siis? Jah, ent kui endal on see isiklik kogemus olnud, et mind on karistatud ja ma olen ise okei siis väga sageli, eks ole, et ei oskagi ju oma lastega kasutada teisi meetodeid kui ainult neid, mis on meie enda puhul rakendatud 1000 intuitiivne kasvatus, et ma teen oma lapsega nii, kuidas minuga on käitutud ja pärast eks ole, see laps siis kasvab suureks ja siit näevad, lähevad need karistamise ahelad nagu niimoodi edasi, et tema karistab hiljem ise vanemana ja vähe sellest, et ta karistab vanemana oma lapsi. Ta olla ka väga karistab oma paarisuhtes, et ma siin ei ütleks ju ainult seda kindlasti ei mõelnudki seda karistavad ainult madala haridustasemega, et valge, kraalide ja haritud inimesi kuidagi praegu puhtaks ei pese sellest, et igaüks meist võib aeg-ajalt hakkama saada mõne väga karistava käitumisega, et et ma ju ikka siin saadetes annan inimestele võimalusi mõelda sel teemal kaasa, nii et praegu ma võikski küsida, et raadiokuulaja mõtle selle peale, kui palju sina kasutad karistavat käitumist, siis kas oma lastega oma partneriga karistav käitumine võib olla ju väga-väga peen ja sellest me ka edaspidi siin nüüd siin saates räägime, aga et ka see, kui sa oled oma partneriga lihtsalt vait ja ei räägi temaga võib-olla nädala tüki teiseski või kolmanda või ma olen kuulnud ka paaridest, kes lausa mitmeid kuid omavahel ei räägi, et ka lihtsalt mõnikord vakka olemine see, kas mingid minu unistused pole täitunud või mingid minu lootused luhtunud või ma olen sinu peale millegipärast nii pahane, aga kuna sa oled nüüd, eks ole, suuri inimene minu kõrval, mul ei ole võimalik sinka lüüa. Või noh, on, aga lüüa pole ilus. Ja siis see hea been karistusviis on just vaikimine. Ma arvan, siin on hea mõttekoht minna oma esimesele muusikalisele vahepalale. Kuidas vaikus võib mõjuda laastavalt. Peresaade. Ma tahaks ikkagi natuke rääkida veel sellest, miks karistamise keelustamine just nagu ajab vanematel harja punaseks, sellepärast et et siin on see teema, et, et vanemad seal on tunne. Et, et kui mul ei ole nagu midagi, millega lapsi korrale kutsuda et siis siis, siis just nagu see laps kasvaks üle pea ja siis see laps justkui võiks teha kõike, mis lapsel pähe tuleb, aga see ei ole nii, eks ole, et siin see tähtis asi on, see karistamise keelustamine ei tähenda seda, et lapsel võib lubada kõike teha vaid, vaid see tähendab seda, et vanem püüab igati koostöö poole lapsega ja mis eriti tähtis, et vanem arvestab sellega, milline on lapse vanus. Sest sellest oleneb see, milleks on laps võimeline, mida ta juba suudab, mida ta ei suuda. Sa oled, me peame kogu aeg ikkagi arvestama sellega, et, et mis on, et mis on lapse põhitunnused, et ma saan aru, et ma seda või igal puhtusest räägin, aga tõesti tähtis, eks ole aru saada sellest, et laps on impulsiivne, etaan tiivne, et ta ei tea veel, kuidas asjad käivad. Et see, et laps teeb midagi sel moel, mis vanemale, ei sobi, see see suures piires, esiteks see tähendab ka seda, et seesama vanem ei ole lapsele veel jätanud, seda laps ei ole lihtsalt seda veel ära õppinud, nii nagu vanem arvab, et see peaks olema noh, oletame, et see peabki nii olema, nagu vanem arvab, aga vanem ei ole veel veel seda seda lapsele selgitanud, sest et üks karistuse nagu oluline, kui me mõtleme, et noh, et, et, et mis on karistuse mõju, mõju on selles mõttes tagurpidine, et laps saab karistada ükskõik siis kas sõnadega või, või füüsiliselt, aga et et see mõju on see, et laps tunneb ennast süüdi, ta tunneb ennast halvasti, tunneb ennast mittearmastatuna, ta tunneb ennast vanemast lahti ühendatuna, mis on lapsele väga-väga traumaatiline. Aga ta ei saa teada midagi selle kohta, et mismoodi siis see oleks võinud olla, sest, sest noh Ta on näiteks selles vanuses veel, et ta ei teagi, et ma ei tea, seda ei tohtinud Ta või seda ei tohtinud sinna panna või, või nii ei tohtinud nüüd öelda või mis iganes või ta lihtsalt ei saanud oma emotsiooniga hakkama, et karistamine on juga väikestel lastel endal sees. Vaata, kuidas tihti väiksed lapsed karistavad vanemaid. Hästi klassikaline on see, et kui laps ütleb, et vot, ma lähen ära ma lähen ära siit majast ja ma ei tule enam kunagi tagasi või nüüd ma suren ära ja vot siis te nutate. Ja nüüd on hästi huvitav vaadata, mida vanem selle peale teeb. Kas ta hakkab last karistama selle peale, et laps on teda püüdnud algeliselt karistada, sest nii nagu sa ütlesid, eks ole, et karistama hakkab ju inimene, kes tunneb ennast halvasti, see tähendab ka laps võib tunda ennast halvasti sel hetkel, kui ta ju ütleb emale või isale, et nüüd ma lähen ära ja nüüd ma suren ära. Ja kui nüüd vanem teda selle peale karistab, siis laps lapsel lähevad juhtmed täiesti kokku, nii lihtne on karistada last öelda, et kuskile sa ei lähe ja, ja selle mõtte eest praegu seisad nurgas või mida iganes. Kui samas kui vanem suudaks jääda sel hetkel rahulikuks ja, ja rääkida lapsega, et jaa, muidugi tegelikult sa võidki minna. Aga maid On sul siis asjad kokku panna, mida sul on vaja? Et kui õues on külm, ma panen sulle näiteks soojad asjad kaasa ja panen sulle ka natukene sooja sööki kaasa. Ja kui sul siis sinna pikale teele minek on sinna kuuse nüüd minema, oled ennast sättinud. Mina ikka armastan sind siin kodus ja ei näe, eks ole, tõenäoliselt sellise, kuhu mõistla lahke hoidva vanemliku reaktsiooni peale tõenäoliselt laps ei, ei lähe ära. Et see niisugune mõistus on siin selles kirjeldatud stseenis hästi-hästi olemas ja, ja, ja loomulikult sarnases olukorras on alati võimalik ka püüda aru saada sellest suurest hunnikus tundest, mis parajasti last on nagu tabanud ja püüda midagi seal oma selle arusaama järgi peegeldada, eks ole, et, et oi-oi kuule, tundub, et sulle siis üldse praegu ei meeldi see, mis meil siin kodus toimuv või et või et sul ei ole üldse, ei sobinud praegu see, et et mina, noh, ma ei tea, tegin mingit asja, eks ole. Et, et me saame arutada seda, mis juhtus, et me ei lähe. Me ei lähe nagu ei lippa ette sündmustest, vaid tegeleme selle sellesama, selle, selle tundega kohe siin ja praegu. Ja, ja, ja siit noh, ei pruugi alati tulla, aga et siit võib tulla väga sügav ja vajalik. Ja mõlemad Jaoks valgustav jutuajamine sellest, et et mis tegelikult on puudu, mis tegelikult selles kodus kodustes suhetes on võib-olla mitte nii nagu nagu laps tahab, sest et, sest on hästi-hästi oluline reegel tegelikult selles olukorras, kus me tajume lapse käitumist sellisena, et mulle tundub, et ta vääriks karistust, siis tegelikult see on vanemale väga selge märk sellest, et see laps just praegu ajab mind kõige rohkem toeks, sest see laps on hädas. Sest see laps, kes käitub noh, nii-öelda halvasti just nimelt nii-öelda, sest, et halba last ei ole olemas pahalaste ole olemas, on olemas laps, kelle vajadused on katmata ja kes väga targalt siis seisab enda eest lihtsalt sellel moel, mis tema arengujärglane on kohane, eks ole. Et on hästi selge reegel ju, et mida hullemini laps käitub, seda hullemini ta ennast tunneb ja see käib ka suurte inimeste kohta. Aga nüüd suur inimene ikkagi on suur inimene ja siin on natuke teised asjad. Aga et laps, eks ole. Et, et see on ju hästi tegelikult noh, mõnes mõttes küllaltki imelik, eks ole, et ma näen, et mu laps on hädas ja karistan teda selle eest, minu ülesanne on ju talle appi minna, vanemlik kõige tähtsam ülesanne on last mõista ja ärevat või hirmul või ükskõik milliste suurte tunnete vallas olevat last rahustada mitte isegi nii palju kasvatada, kuivõrd aidata tal kasvada just olla suhtes lapsega, luua suhet ja see suhte loomine on, kõlab ja hoopis teistmoodi kui kasvatamine, eks ole. Lähen ja eriti kui me paneme selle kasvatamine, võrdub karistamine ained, minu asi on teda kasvatada, et ta teinekord enam niimoodi ei käituks, sestap ma karistada on teda loonud mingisuguse hirmu, keskkonna, et ta sellel toel kasvaks või me tänases maailmas teame, et head lapsed need kasvavad, vitsata on mõnikord tahaks küll öelda, et nad alati ilma vitsata ei kasvata, aga no vaata, siis ongi see, millest sa rääkisid, et vanemlikud on pika vinnaga, et tegelikult alguses kasvatab peaaegu iga lapse ülesse ilma vitsata. Aga kui need asjad on juba nii üle võlli läinud, et sa oled alguses nii palju kuidagi karistanud mitte last mõistnud, siis tõesti 13.-ks eluaastaks noh, näiteks või veel hiljemgi. On väga võimalik, et sa enam seda armupealt enam teda kuidagi kasvata, kuigi see on kõige tähtsam üles üles vanemlik, eks ole. Ja mul oleks isa hästi toredasti ütles, et kelle poeg on 1,2 praegu ja siis ta kirjeldas mulle kui nunnu ta poeg on ju oi kui nunnu, kui tore ta on ja siis ütles, et aga varsti meil läheb jamaks. No mis see siis tähendab? Noh, et siis tuleb ju see, et noh, et see minaaeg ja kõik see. Et siis ta hakkab mai tea, jonnima ja siis ta paneb oma väikse jala maha ja ei tee enam koostööd minuga ja jah, see kõik kuulub arengu lihtsalt lapse juurde, aga vanema ülesanne on ju sellega toime saada sellel moel, et, et see laps pikas perspektiivis, eks ole, õpiks iseendaga toime tulema. Arusaama oma tunnetest seoses on pikk tee, aga et vanem asi on ikkagi ju juhatada seda last eelkõige selles tunnete maailmas just väiksena sellepärast et laps ei tulevama, tunneb toime, ta lihtsalt näitab neid. Ja, ja kui meie hoidvalt Nende tunnetega ringi käime, nendega neid püüame mõista ja ka piiritlema, eks ole, et armastus ja piirid on ju mõlemad on väga-väga tähtsad ega piirid ei ole vähem tähtsad kui armastus, lihtsalt lihtsalt tähtis on see, et kuidas me neid piire paneme sel moel, et me seda kasvavat isiksus tema väikese inimese väärikust ei ei riiva, sest et sest et see on hästi oluline seadus või põhimõte või teadmine, mida, mida peaks arvestama, et see väike inimene õpib ennast ja teisi armastama siis kui teda on enne armastatu. Aga, et kui ta väiksena juba tunneb või ka natuke suuremana, eks ole, ta tunneb seda, et et, et minust ei hoolita, mind ei kuulata. Ma ei tea, mind ainult käsutatakse, raamistatakse ja, ja minu tunded ja mõtted ja tahe just nagu üldse ei loe. Et siis ta ju ei tunne armastust, vähemalt mitte nii palju, et see toetaks tema arengut kõige paremal viisil. Ja laps sageli ei lakka armastamast inimest, kes teda karistab. Küll aga me teame seda, et laps lakkab mõnikord armastamast iseennast kui ta on karistatud. Just, sest et lapse minapilt on ju väga habras ja selle karistamise kaudu see üks sõnum, mis laps selle kaudu saab, ju on see, et noh, lisaks sellele, et see on valus, et see on alandav, et see on hirmutav, et see on õudne. Aga ta saab ju sõnumi, et, et ta ei ole väärtuslik ja, ja ta ei väärigi armastust. Täpselt nii nagu sa ütlesid, et ta ei lõpeta oma vanema armastus, sest et see on lihtsalt nii tugev bioloogiline side-et-et, see lihtsalt on vääramatu täia ellu ilma vanema armastuseta küll, aga ta jääb ellu siis, kui ta ise ennast enam ei armasta ja lihtsalt, et et seal perspektiivis ikkagi on ennast ja teisi vigastavad käitumised, ma mõtlesin ainult füüsilist vaid, vaid võib-olla isegi eelkõige vaimset, eks ole, et et kui inimene ikkagi endast ei hooli, siis, siis siis kipuvad juhtuma halvad asjad, eks ole, kas või sõltuvused, eks ole jah, ja siis veel koolikiusamised näiteks, et et kui ta kodus ise üks laps tajub, et teda karistatakse vanematest ütlevad, ah sa oled niikuinii halb laps ja justkui lapsele tundub, et vanemad kiusavad mind siis sageli nii nagu selles. Nii et kui meie sinuga Nordolymoli pits trupi koomiks servi, selline koomik, kus ülemus riidleb mehega mees nuhtleb siis selle eest, et teda ülemus nuhtles karistab kuidagi oma naist, naine jälle ei hakka mehele vastu, sest et see on suurem ja tugevam, karistab oma last, laps valab oma viha ja karistab kuidagi koera ja koer reageerib sellele, et lööb hambad esimesele ettejuhtuvale inimesele. Sageli seal koomiksis on see, et see siis, kellele koer hambad sisse lööb, on seesama ülemus, kes eelmisel hommikul oli meest karistanud, nii et, et me kõik need karistamise ahelad tegelikult lähevad käima. Nii et väga sageli need, kes koolis teisi kiusavad, on ise kogenud kiusamist või karistamist. Jah, ma alati siis, kui on kiusamisest jutt, siis ma ja, ja väga tore, et on olemas organisatsioon, mis tegeleb kiusamisega ja selle vastu võitlemisega ja ma alati mõtlen, et noh, et siin lisaks sellele, et me räägime sellest koolides ja lastele õpetajatele, et me kindlasti need vanemad peavad kindlasti olema kaasatud, et ma pole alati kindel, et kas vanemad on piisavalt kaasatud sellepärast et et ma usun, et see kiusamine ikkagi oluliselt võiks väheneda just tänu sellele. Vanemlik teadlikkus kasvab selles osas, et millised on vanemlikud mõjud, mismoodi piiritleda last niimoodi, et just nendes piiritlemise olukordades tekivad need, et üks asi on, et, et just nagu lapsed teevad vanema arvates just nagu pahandust, mille tõlge on see, et laps teeb midagi niisugust sel moel, mis vanema jaoks ei ole nagu okei ja et kuidasmoodi siis vanem saab, saab õpetada ja koostööd teha ja, ja suunata ja olla nõudlik nii et et laps ei saa kannatada ja nende suhe ei saa kannatada, sellepärast et see vanema kuri olemine ikkagi haavab suhet väga sügavalt. Peresaade. Jah, aga vanem on kuri teatud põhjusega, nii kus vanema tass on ja kui täis see on täpselt. Et nii lihtne on öelda. Diaraadiokuulaja palun ära karista. Aga tegelikult, kui ta ikkagi ei suuda oma impulsse kontrollida, tegelikult, kui sul on endal paha olla, kui sul mõistus täitsa otsas, nagu öeldakse, et kõige suurem karistuselus on olla loll, nii et kui sul lihtsalt ei ole mõistust, aga teinekord on see, et sa ei ole ka üldse mitte loll, sa tegelikult tead küll seda, et karistada ei tohiks ja teevad, kui halvasti see mõjub ja kui rängad on selle tulemused ja kui veel pika vinnaga, kui pika aja pärast need võivad välja lüüa, aga see lihtsalt ei suuda ennast kontrollida. Vabandust küll, aga see on kolmeaastase psüühiline tase, sel juhul ma, ma saan aru, ma praegu ütlesin, et see kõlas hästi karmilt, aga osati, osati see siiski on nii, eks ole. Täiskasvanud inimese ülesanne on ikkagi tulla oma asjadega toime, täiskasvanud inimesel ikkagi peab olema nii palju teadlikkust, et et kas või selles olukorras, kust, kust näiteks ongi juhtunud midagi, mida ta ise ka väga kahetseb, näiteks ta ongi, tants on täiesti kriibi, mitte midagi lusikaga kraapida, eks ole, kõik on halvasti elus, kõik on, ma ei tea, ületöötamine, läbipõlemine, suhe on katki, mis iganes. Raha ei ole, noh, tervis on kehv. No mis veel. Mul on rumal, rumal jah, nii ilm ongi. Ja siis on juhtunud midagi, et noh, ma ei tea midagi, ta on näiteks varistanud rängalt oma last ja ta väga-väga seda kahetseb. Nüüd kõik, mis on juhtunud, seda me ei saa muuta. Aga et me saame muuta tulevikku planeerimise ja mõtestamise ja, ja õppimise ja suurema teadlikkuse abil. Nii et kui on midagi niisugust juhtunud, siis see on väga-väga oluline märki sellest, et nii ma pean midagi muutma. Tihti on täiskasvanute elus ka niisugune olukord, et lihtsalt et seda liigutamisruumidega, et ongi vähe, et ongi nagu väga paha olukord näiteks, eks. Aga et midagi ikkagi on ehk võimalik, ma ei tea, on võimalik midagi muuta, midagi juurde tuua, midagi eemaldada, nii et et see rahulolu isiklik rahulolu oleks suurem. Sest me kõik täiskasvanud teame seda, et kui me oleme iseenda ja maailmaga rahujalal, siis tegelikult me suudame olla rahulikud ka väga halbades olukordades. Nii et tegelikult ka palju seda vanemaid õpetades räägin, et et kui tähtis on see, et, et sinu tass, sinu isiklik, kas oleks täis, et selle eest tuleb seista ja paarisuhe ja tööasjad ja oma ruum oma aeg. Et me oleme palju paremad lapsevanemad, kui me tuleme oma isiklike asjadega paremini toime mitte ainult lapsevanem, et me oleme ka palju paremad partnerid, just et nüüd olemegi päris palju rääkinud lastest. Tahaks rääkida, aga karistamisest, paarisuhtes, et nagu öeldakse, eks ole, et armastusel on mitu keelt. Et armastus on nii sõnad kui teod kui teened, kui aeg, kui füüsiline puudutus, mis me oma partnerile anname ja sageli see, kuidas karistamine paarisuhtes välja näeb, on see, et midagi nagu nendest praegu viiest loetletud asjast. Me keerame kinni, kas me ei ütle oma partnerile häid sõnu või me ei taha teda enam heas mõttes teenida talle teha midagi head, midagi meeldivat? Me ei taha pühendada talle enam aega. Me ei taha teda enam puudutada, meie käed ei tõuse enam kallistusteks mida võib-olla karistusmeetodina nagu väga hea kasutada ja mida ilmselt väga paljud meist kasutavad ja just nimelt sellepärast oma tass on tühi või see teine käib kuidagi nii närvidele ja mingid teemad, mida me ei saa ära lahendada või ma olen ta peale nii vihane, nii pettunud. Ja siis ma karistan teda võib-olla ja karistamisele on siin ka kaks aspekti, üks on see, mida see partner võib-olla mulle teinud, aga teine on lihtsalt see, et ma olen kuidagi ise oma elus nii pettunud. Ja nii vihane. Kõige lähem inimene, kelle peale mul seda välja valada on, on mu enda partner ja siis ma valin Nendest armastuse keelte peale, mida ma nagu ma tean oma partneri Achilleuse kanda, ma tean, mis on talle kõige valusam. Kas see kuma keeran kinni oma armastavad sõnad või oma armastava puudutuse. Ja ma teen talle? Jah, kõlab väga julmalt, eks no, aga siin sinuga ju naiivsed ei ole, me ju näeme seda, mis toimub suhetes ja nii see on. No eksterapeutide maailmapilt ongi natuke kallutatud, eks ole, et me kohtume oma töös ikkagi inimestega, kes mingis mõttes on oma niisuguses elujärgus, kus, kus on kus on niisugused teemad, millega on raske toime tulla ja vajatakse abi. Aga et ma usun, et nii sinul ja minul on ikkagi seda kogemust purgitöös, et paremini ikkagi tulevad nendes paarisuhtekriisides toime need inimesed, kellel on ka nii-öelda see alumine skript või siis see alumine töömudel. Ühel või see lapsepõlves kujunenud automatism nii-öelda, et need on sellised, mis aitavad ka suhet hoida ja päästa, isegi kui ta läheb vahepeal nagu kuskile täna, eks ole. Vat aju harjub sellega, mida ta palju näeb, millega ta palju kohtub ja kui laps näiteks näeb ma tea vanemate vägivaldset suhet või tajub enda suunas vägivalda ja kuna aju tajub ka pealt nähtud asju, just nagu oleks isiklik üleelamine siis laps just nagu noh, ütleme kujundlikult, nagu neelab selle kõik alla. Ja see on kõik tema jaoks hästi hästi harilik, hästi tavaline ja paradoksaalsel moel isegi turvaline selles mõttes sellega harjunud ei lülita näiteks väiksena koges seda, et vanemad vaikisid, mitte midagi, mingeid vägivalda otseselt karistamist ei olnudki, aga lihtsalt vait siis ta suure tõenäosusega ise ka võib kasutada selliseid karistusmeetodeid, et ta lihtsalt vaikib jäiselt jah, või et näiteks isal-emal on, oli kombeks näiteks tema lapse eas 11 kostitada nagu igasuguse jutumärkides toredate sõnadega, eks ole öelda teineteisele nii halvasti kui võimalik, kui teha seda karjuvat kõneviisis, eks ole, et siis see muutub ka lapse jaoks loomulik, ahaa, selge, niimoodi suhted käivadki. Ta ei mõtle nii, aga et see on tal seal alumises, kõige alumises TÖÖ mudelis sees. Loomulikult me saame seda teadlikkuse kaudu muuta, aga et siin ongi see, et noh, aju ikka teeb meiega trikke, eks ole, et, et siis kui on väga emotsionaalselt nagu väga-väga kõrge temperatuur. Me võime olla õppinud igasuguseid toredaid tehnikaid ja mudeleid ja et kuidas võiks ja peaks. Aga kui ikkagi see aju on väga krussis omadega, selle aju käivitu palju just siis lihtsalt lihtsalt ei tule meelde, see avad ma tegelikult pidin tegema, vot ma ei tea, ära minema või ma ei tea, hingama natuke enne, kui ma midagi ütlen, või üldse arusaamad, mida ma tunnen, enne kui ma ütlen ja, ja nii edasi, et, et noh, ega vanematega on ka nii, et, et vahel ma vanematelt küsinud, kui te mõtlete selle peale praegu kuidasmoodi, teie elate. Milline teie paarisuhe, milline on teie pereelu ja kui te kujutate, et Teie neljaaastane laps on 24 ja valib enda ellu partneri ja teeb oma elus isiklikke valikuid, et kas te tahate, kas teile meeldiks, kui teie laps elaks nii nagu teie elate praegu muide, suhtlete omavahel, suhtlete nii? Peremudel on umbes niisugune, nagu teil on siis, siis vanemad jäävad mõttesse, osad ütlevad, et teavad suures piires ja osad ütlevad, et, et oi ei jaa. Aga et, et see, see ei ole midagi, ulgu sa seda märkad, siis muuda seda, eks, et tegelikult aju on ju paindlik. Et me võime õppida paljusid asju ikkagi juurde ka täiskasvanud peast. Nii et kas seesama noh, niisugune destruktiivne suhe, mida sa kirjeldasid, et see karistav vaikimine või et siin on? No siin on väga suur repertuaar, mida saab kasutada, eks ole, karistavana, eks ole, et ma ei puudutasin ma ei, ma ei tea, kui on majanduslik ebavõrdsus, annan sulle raha, eks ole, ma ei tea, ma ei tee sulle süüa, Ma karjun, sinu peale on, meil ei ole seksi no mis iganes, eks ole, et seal seal on väga-väga palju asju, mida saab kasutada tegelikult nagu võimuatribuudina, ma ei aita sind, Ma ei tule sulle vastu. Ja ma ei märka sind, ei märka sinu vajadusi ja ma ei ole sinu vajaduste suhtes lahke ja sõbralik. Lõppkokkuvõttes on see, millele see karistamine, karistamine taandub ja ja see teeb alati haiget. Ma arvan, et siin on meil praegu jälle hea koht teha üks väike muusikaline vahepala ja kuulata sellest, kuidas karistamine teeb haigeks. Ja meie naer, eiole, kurbus. Veel oli keskaeg sulle. Pärast surnud. Sõna. Enne jäime meelikke sinuga siin just pooleli mõttelt, et vägivallale on komme end taastoota. See on hästi lihtne reegel, eks ole, et kui laps on kogenud vägivalda, siis ta normaliseerib seda ja kipub seda kaasa võtma oma paarisuhetesse oma ellu ka üldse. Ja hakkab kasutama seda nii oma lastega Carteriga aga muidugi väga siin ikkagi mina oma töös ka ju sinagi näeme seda, et et on inimesi, kes tahavad seda, seda seda muuta ja kui nad selle muutuse ära teevad, see on ikka võimas tegelikult, eks ole. Et nad katkestavad selle destruktiivse, selle kohuta õudselt eriti, eks ole, mis, mis muud, kui käia ja käia. Sa oled nii, et, et kui vanem ikkagi teadlikult võtab vastu otsused nii, mina ei tee niimoodi, nagu tegid minu vanemad minuga või minu õega või minu vennaga või omavahel. Ja eks see on niisugune õppimise teekond, aga et, et, et see on võimalik, et, et olla ikkagi kõikides oma suhetes eelkõige mõistev ja aktsepteerib. Ja siin on oluline see, et ei tohi ajada segamini aktsepteerimist ja heakskiitu, eks ole, et inimesed tihti loomulikult ma aktsepteerin siis ma just nagu kiidan heaks. Aga aktsepteerivus on lihtsalt see, et ma mõistan sinu kogemust, see juhtus sinuga, sa tunned ennast sinisa, tegid nii, ma ei pea seda heaks kiitma, aga mul on ikkagi vaja aru saada selleks hätta jääda, hoolivaks jääda hapistavaks, eks ole. Nii, et seda, seda, seda mõju, mis, mis, mis kipub korduma. Seda ikkagi on võimalik muuta. Et see on hästi oluline, kui vanemad hakkavad seda ja vähemalt pürgivad sinnapoole lapse kuulamise ja koostöö poole, sest et et väga tihti ikkagi, et Narboma veel võtan laste juurde tagasi ja tegelikult täiskasvanud täpselt sama moodi, et kuulamine on, on, on kõige olulisem mõtlemisoskus ja kui vanem selle asemele, et, et ma tea karjuda lapse peale, et sa midagi ei kuule, midagi, leia meelde ja ja miks ei tee nii, nagu ma ütlesin ja kuidas sul, kuidas sa oled üldse niisugune ja et küll selle asemel püüaks kuulata, mis lapsega toimub, mis partneriga toimub? Kuulamine aitab tegelikult väga-väga palju koostöö poole, et me ei teeks, et me loobuksin partnersuhetes, kui, kui vanemlikke suhetes klusest võitluse asemel püüaksime dialoogi poole, see vahe on ju selles, et et kui, kui võitluses me lihtsalt. Me Argmenteerime, eks ole, et mina arvan nii, sina arvad nii ja me oleme sõjas ja me peame tegema nii, nagu mina tahan. Jah, ja mina olen enda juures, eks ole, nii, mina järgi järele ei anna, eks ole. Aga et see, et ma kuulan siin, ma lihtsalt kuulan sind, ah arvad seda, mis, mis sa arvad, mis sa veel mõtled, mis sa veel selle kohta tead, okei, ja siis on minu kord, et on, on hästi oluline ka lastele seda dialoogis olemist õpetada, sest et see on partnersuhetes tohutu, tohutu vajalik ja partneri suhetes sama moodi, et ma ikka naljaga pooleks paaridel ütlen, et etteheidete asemel tehke ettepanekuid. Noh, üks sõna ja palju erinevust. Peresaade. Kuid hästi oluline on, on paarisuhte juures märgata seda, et vahel lihtsalt kuidagi on nii, et inimesed ei märka, et nende suhe tegelikult kannab karistava käitumise ja vägivaldsuse märke. Eks ole, emotsionaalne vägivald võib olla väga-väga laastav ja väga sekka tambib armastuse, niimoodi mutad, seal lihtsalt sureb seal ära ja ärka kenam ellu. Aga et, et kui inimesed on ka elanud niisugustes varastes suhetes sel moel, et, et nad kuidagi kuidagi adugi, noh milline see hea suhe siis on või et loomulikult igaüks otsustab selle üle ise, millises suhtes ta on või ei ole või kas ta tahab välja või olla seal sees. Aga et see põhiküsimus tegelikult igas suhtes võiks olla see igas paarisuhtes, et kas partner on pühendunud ja turvaline ja ma ise ka, eks ole, kas ka mina oma partneri suhtes olen pühendunud ja turvaline, et see on niisugune märgiline küsimus. Sest mulle hästi meeldis mõni aeg tagasi kolleeg Kätlin Konstabeli artikkel, kus ta kus ta tõi välja just selle vägivaldsete suhete teema oli ühes ühes artiklis ta just rääkis sellest teemast. Vägivaldne paar tuleb paariteraapiasse, et millised on siis ohud mida millega tuleks arvestada, aga et, et seal Kätlin hästi-hästi olulisena tõi välja ühe hästi lihtsa küsimuse, et kui on suhe, kus on niisugused noh, jõumärgid nagu, eks ole, et et üks partner teise suunal ikkagi kasutab jõudu ja teine just nagu on sunnitud alluma. Et siis niisugune märgiline küsimus ja vastus on see, et, et kas mina julgen oma partnerile ausalt öelda seda mis minule meie suhtes ei meeldi, mis mulle teeb haiget, mida ma tahaks kindlasti muuta, millega ma ei ole nõus sest niisuguses alluta suhetes tihti siis see partner, kes on just nagu see, kes, kes jõuliselt nagu juhib, kes domineerib jäljega. Tavaliselt see partner ei, ei kannata lihtsalt seda küsimust välja, eks ole, et sellele tegelikult järgneb jälle karistusaktsioon, eks ole, olgu siis füüsiline või vaimne ja vett. Et muidugi on hästi hea meel mulle, et, et hästi palju on meil palju rohkem, on meil hakatud nendest asjadest rääkima. Aga veidike paradoksaalne on see, et kui ma mõtlen ka sellele uuringule, mida ma hommikul vaatasin, et täiskasvanud tolereerivad vähem täiskasvanuna omavahelist vägivallatsemise versus vanema ja lapse, eks ole, et, et see on nagu kuidagi noh, seda veel võib kuidagi nagu välja kannatada, no okei, et vanem last karistab ja noh, mis seal ikka, eks ole. Aga seal heal eesmärgil seal seal ju nagu pühal eesmärgil, eks ole. Ja, ja väga palju jutumärke tahaks selle sõna endale panna. Aga et, aga et partnersuhtes, see on vähem aktsepteeritud. Ehk kui kirsijahi palju esineb jah, kuigi palju esineb jah, aga et seal on nagu väike niisugune lõngs vahel, et, et mis minu jaoks on kuidagi hämmastust tekitav, et, et kuidas see inimese mõte ikka niimoodi saab, saab minna ja et ja et noh, et mis, mis millega seotud on ja mis siin, millest tuleneb näiteks siin kõik me võiksime mõelda, et kes me aeg-ajalt karistame, et mida, mida me loodame selle karistamisega saavutada justkui, et mis on see eesmärk, miks niimoodi tehakse ja siis järgmine samm edasi, kus mõelda, et kas sa oma eesmärgi, mida sa tahad saavutada, oled saavutanud sellega. Ja siit veel edasi. Kuidas karistamine mõjutab suhet selle inimesega? Jah, kuidas on omavahel seotud näiteks karistamine, usaldus ja armastus, kuidas need on omavahel seotud. Sa oled karistamine kontrollimine, eks ole, et need, need, need ei kuulu usalduse juurde ja nad ei kuulu dialoogi juurde ja nad ei kuulu kuuse juurde. Aga ongi meil täna saatele joon alla tõmmata, aitäh sulle, meelikke Saarne tulemast. Ma lõpetaksin täna selle mõttega, et meil, eestlastel on üks lausung, ela ise ja lase teistel elada. Mõte pole üldiselt paha. Aga see on lihtsalt dalai-laama, kellele on omistatud lause, mis tundub mulle, et on natuke toredam kui see eestlaste lause. Et ela ise ja aita teisel elada. Kui me karistame oma kalleid, siis me neil elada ju ei aita. Aga me võiks ju aidata. Ja kui iga kord välja ei tule, siis äkki 10-st korrast ühel juba suudad peatuda oma tavapärases automaatses reaktsioonis ja proovid selle asemel, ole lahke ja sõbralik. Ja vaata, mis siis saab? Aitäh teile, head pere, saate kuulajad. Mina olen Katrin saali, Saul peresaateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Ja peresaatele saab kirjutada aadressil peresaade, et ERKE kohtumiseni teiega juba ülejärgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks soovin teile kõike head, elage ise ja aidake teistel elada.