Tere, hea kuule, see on terasaade ja mina olen saatejuht Roman Timofejev, psühholoog ning koolitaja. Minul on plaanis rääkida siin pere saatekülalistega järgmiste kuude jooksul laste arengust. Aegsel peresaade, siis jookseb väga ruttu, me oleme juba rääkinud möödunud saadetes imikuteste väikestest lastest ning et see laps, kellest me räägime ja ta on juba vähemalt viieaastane kuni seitse, niisiis natuke enne kooli, natuke juba koolis. Mulle endale tundub, et see periood on üks odavamatest, sellepärast et see on aeg, kus läheb laps üsna kindlalt väljaspool perekonda ja hakkab rohkem suhtlema. Tema mõtlemine on täiesti muutunud, laps, kes kunagi oli selline lahtine, avatud raamat, enam seda kindlasti ei ole ja tema peab pingutama, et temast saadakse aru ja vanem peab pingutama, et aru saada temast. Ja kuna see on selline põnev ja keeruline aeg, siis minul on ka täna külas lausa kaks külalist. Siriklisson logoged, tere, Siiri. Tere. Ja ega Marie Kaldro psühholoogs, tere tulemast. Tervist. Te olete mõlemad. Lisaks sellele, et olete spetsialistid, te olete lapsevanemad mõlemad ja ma ei tea, kas te olete kuulnud sellest kontseptsioonist. Selline kuulus arengupsühholoog, Alice Kopnik jaotab kõiki vanemaid kahte gruppi või nii-öelda siis Puusepad ja aednikud. Ehk siis vanem, kes püüab oma lapsest midagi teha ja seal vanem, kes nii-öelda püüab lihtsalt tingimusi luua, et midagi tuleks. Et kumb te olete ja mis kogemus, son. Siljak, eks alustab. Kui sa nüüd ütled nii, et, et ühed on aednikud ja, ja teised puussepad. Et võib-olla mina oma elus oma kogemusega olen kaldunud sinna aedniku poole, et, et üritanud luua tingimused, et siis midagi sellest tuleks. Ma kujutan ette, et, et see on natukene natukene võib-olla isegi lihtsam, sellepärast et sul on võimalik mingisuguseid asju planeerida ja, ja sa oled, sa oled oma valikutes nagu natukene vabam. Aga su lapsed on täiskasvanud praegu juba ka sinu lapsed on just selles vanuse vähemalt üks nendest. Ja minu kõige kõige noorem tütar on just parasjagu viie aastane. Kes sina oled, kas ja ma jäin kohe mõttesse, et tahaks natuke kombineerida neid? Et jah, ma arvan, et selline kõige õigem lähenemine on, on just nimelt aedniku lähenemine. Et luua tingimused ja olla ise avatud ja vaba. Avame oma lapse potentsiaali ja oleme valmis vastu võtma, et mis, mis tema valikud elus on. Samal ajal tuleb ikkagi hoolega hoolitseda ja, ja toetada ja väetada. Ja teinekord tuleb sõltuvalt lapsest muidugi rohkem või vähem ikkagi kujundada ka. Et võib-olla see rohkem siis selline natuke selline heki kujundamise versus puussepatöö. Et ma vaatan teinekord ainult tingimuste loomisest, võib olla piisagi, see sõltub natuke lapsest ka, et, et ma oma laste pealt vaatan, et keda tuleb rohkem ka voolida. Keda tuleb vähem voolida. Et, et see on selline tunnetuse küsimus. Kui ma mõtlen enda peale, siis ma kindlasti tahaks olla aednikega, ma kardan, et ma olen liiga palju puusad ja ma arvan, et see on väga-väga tüüpiline olukord vanematele, et me kõik tahame loota, et me oleme sellised noh, rohkem neutraalsed, kui me reaalses elus vist oleme, eks. Või see võib olla ka see, et tõde selgub hiljem et nemad Just sellest, et ise olles ka kogu kogu protsessi sees jama emotsioonidega oma laste elus ja iseenda elu sees siis võib-olla teinekord päris keeruline niimoodi samm kõrvale astuda ja ja olla siis nagu niimoodi ehtsalt empaatiline. Et ikkagi kipume teinekord isegi liiga palju sekkuma või siis laskma oma emotsioonidel segada seda, kuidas kuidas oleks just antud hetkes kõige õigem, et seetõttu on teinekord kõrvalt kuidagi oluliselt lihtsam seda terve mõistuse positsiooni võtta. Aitäh, aga huvitav mõte jah, et lasteaia laste peal sa ju näed, kas vees on Pinocchio viisues on lill, eks, et selle järgi on aru saada. Nonii, aga lähme siis lähme siis selle vanusesse sisse ja. Tundub, et muutused kõnes on midagi, mis on, mis on hästi teistmoodi selles vanuses, kui me võrdleme, aga ma ei tea, kahe või kolmeaastasega, et siis nii-öelda muidu nagu sellise keele keerukuse mõttes. Mis seal siis veel toimub nagunii-öelda inimese nagu lapse ajus või et mistõttu see, see kõne läheb nagunii keeruliseks, sest ta vist hakkab selles vanuses väljendab juba ennast nii et peaaegu isud eelistada täiskasvanulikkust väljendamisest, eks ma ei tea, võib-olla Syriza alustatud, et mis seal toimub ja kuidas on võimalik, nagu niisugune kvalitatiivne muutus järsku selles kõnes. Kindlasti nagu sa ütlesid, et üks asi on, on see aju areng siis, mis lapse kõnet siis kindlasti mõjutab ja üha rohkem, mida, mida vanemaks laps saab see kõne osatähtsus ikkagi suureneb. Ja kõne arengus on siis kindlasti sellised individuaalsed ja vanuselised seaduspärasused. Et ja kindlad tunnused. Ja kindlasti see suhtlemine ja kõne, kõik see sõltub ka lapse kognitiivsest arengust ja siis tema kasvukeskkonnast. Et tean, et sellises vanuses on laps juba jah, piisavalt piisavalt suur, et kõik need tegurid siis mõjutavad. Temaga, kas see on nüüd siis selline kvalitatiivne või kvantitatiivne muutused ebamani, mis sa ütled, et, et kas see on lihtsalt see nii-öelda sõnu on rohkem või lapsis hakkabki reaalselt teist moodi natuke nende sõnadega mängima. Nii üht kui teist Est haju arengust rääkides, siis selles vanuses viis kuni seitse on hästi tähtsal kohal selline täide saatate funktsioonide areng mis tähendab seda, et laps õpib järjest paremini oma käitumist kontrollima. Ja see areng toimub ka tänu sellele, et on verbaalne pool muutub järjest osavamaks, lapsel tekib suurem repertuaar, kuidas maailma tõlgendada, kuidas oma Enda ja teiste käitumisest aru saada. Üks näiteks üks selliseid, kõige tüüpilisemaid oskusi, mis on hästi kriitiline, oskus areneb, selles vanuses on oskus oodata. Ehk see selline eneseregulatsioonimehhanism on see, mis, mis areneb ja see vahetu hüve edasilükkamine, on see siis kast, tahan kohe jäätist või, või järjekorras ootamine või millegi muu ootamine. Et, et see võimekus areneb koos keelelise arenguga. Et kui me võrdleme kaheaastast last seitsmeaastast last, siis seitsmeaastane on juba palju püsivam. Ta suudab mingisuguse kaugema eesmärgi nimel seda vahetut edasi lükata. Aga ometi on tal see veel palju keerulisem kui, kui näiteks 15 aastasel või kaheksateistaastasele, sest et see täidesaatvat funktsioonide küpsamine või areng tegelikult kestab läbi terve lapsepõlve kuni noore täiskasvanu eani. Ja nüüd see on ka meie täiskasvanute suur ülesanne toetada seda arengut nii niimoodi, et Ps saaks ta siis nagu elutervelt seda loomuliku arenguteed pidi minna. Et on hästi selgelt uuringud näitavad seda, et, et noh, need lapsed, kelle siis seda eneseregulatsiooni võimekust toetatakse kinnitatakse siis seda, et kui ta saab hästi hakkama või kui ta on, kui ta on tublisugustes väikestes ootamisi lasannetes, et siis see annab Sist edukogemust ja laps tuleb ka järjest paremini toime. Et kas praktiseerimist siis peab alustada sellest väiksematest asjadest või kuidas? Ja kindlasti väiksematest, et haju õpib seda, mis, mis tuleb hästi välja. Edu kogemusest, et et seega, eks tegelikult see tagasiside tsükkel üles ehitada nagu võimalikult koheseks vahetuks. Et kui laps saab nagu väikese ootamise ülesandega hästi hakkama natuke paremini juba näiteks kui eile või üleeile. Et siis kindlasti on tema jaoks hästi oluline, et see saab ka täiskasvanu poolt kinnitatud. Hästi tehtud. Tubli, mul on selle üle hea meel, sa said sellega hakkama. Et see kinnitab, loob turvatunnet, mis on, mis on hästi oluline, sest et me õpime palju tõhusamalt. Ja ka laps õpib palju tõhusamalt siis kui tal on hea olla. Et kui on hirm, ärevus, viha või mingisugused muud emotsioonid mängus, siis tegelikult see teeb hoopis hoopis kärsituks või või kuidagi soosib seda hirmu, nii et sellises kontekstis on ajul väga raske õppida. Ja ma lisaksin veel juurde seda, et, et mida väiksem on laps, et seda enam ta siis tema kõne toetub, vahetult tajutud rahvale, aga mida suurem on laps, et seda rohkem on tal igasuguseid kujutlusi, teadmisi, kogemusi, et seda enam tal on, millest rääkida, et seetõttu see, see kõne areng on ka just nimelt, eks ju, alates viiendast eluaastast selline selline väga, väga tormiline, mis ei tähenda seda, et enne ei oleks, aga, aga ta on teisel tasandil. Ja siin on hästi tähtis roll nagu ka siis nende lähedaste täiskasvanutel, kes aitavad lapsel siis seda kõnet mitmekesistada, et seega miks on ülimalt tähtis lapsega koos arutleda, aidata tal muide maailma näha erinevate nurkade alt, et arutleda selle üle, mida tunneb teine laps, mida tunnen mina selles olukorras kuidas võiks nagu reageerida veel lisaks sellele, et näiteks ma ei tea, kas teisele halvasti öelda või vastu vahtimist anda, et et see, selline empaatia, arengu, empaatia, arendamine käib ka käsikäes kõne arenguga, sest mida rohkem mul on sõnu enda kohta ja maailma kohta, seda avaramaks muutub võimalus valida, kuidas reageerida. Nii et noh, aju mõttes on see siis kognitiivne paindlikkus, on see see funktsioon, mida tegelikult on ülimalt tähtis maast madalast tasapisi arendada ja oluline on ka teada, et, et see ei, ei ole automaatne või lihtsalt enesestmõistetav. Selline. Kus see on vabandus, ma sain sisse, see on vist väga hull, mis sa ütlesid, Ma tahan selle juurde tagasi minna, kohe. Et sa ütlesid, et kui mida rohkem sõnu lapsel on kogemuse nimetamiseks, seda paremini on ta võimeline ennast juhtima. Eks. Just sellepärast, et, et kõige tõhusam enesejuhtimine toimubki läbi mõtestamise, mitte tunnete allasurumise. Kui juhtub midagi ja ma ei tea, mis on siis minu vastus on ilmselt selline automaatne ja noh, ei ole kontrollitav. Jah, või siis jah, just, et emotsioonipõhine ja see on tegelikult üsna ütleme siis niimoodi primitiivne viis, et kui mõtleme nagu täiskasvanute peal, et noh, et milline on arukas käitumine, arukas enesejuhtimine, selline, mis on mõtestatud, empaatiline erinevaid asjaolusid arvesse võttev lapsel ei ole seda kohe alguses kuskilt võtta. Seda oskusteta Tseedel arenebki koos täiskasvanuga, kes, kes teda sellel teel toetab ja verbaalselt osavamad lapsed. Uuringute järgi on ka osavamad enese reguleerijad, sest et nad oskavad olukordi mõtestada nõnda. Ja, ja tähelepanu juhtimine tähendab, et, et vanem vanem saab väga ära kasutada selle, selle lapse huvi mingisuguste asjade vastu, tema tema tähelepanu, et, et see on noh, annab võimalust lapsele ja täiskasvanutele siis neid tegevusi kommenteerida, sealt edasi ju ju kõik asesõnavara areneb. Lauseehitus täieneb, grammatilised konstruktsioonid arenevad. Nii et siis, kui ma mõtlen praegu, et üks üks sellistesse olulisematest asjadest, mis hakkavad selles vanuses juhtum, on see, et laps kab ta mõtlema oma peas on ju, et kui ta nagu siiamaani see on üks põhjustest, miks ta ei ole enam selline avatud raamat ja ta on omad mõtted, omad kavatsused, mis ei ole vahetult näha, eks ju, et see on nagu see jälle nagu Volkonski on rääkinud seda, nagu kõigepealt sa kordad, mida teised ütlevad, siis sa kordad, et ennast reguleerides, siis sa hakkad endale, ütleme oma peas, et teised ei näe. Põhimõtteliselt see ongi nagu sa mõtlemisprotsess, mis ma tahtsin küsida, kas siis, kui kõne arengu kuidagi häiritud, kas see tähendab seda, et ka mõtlemise areng on kuidagi häiritud silmis? Jaa, absoluutselt, see ei ole muidugi 100 protsenti, et, et mõtlemise areng ja kõne arenguhäire peaksid käima käsikäes, aga nad käivad mõnikord. Kuid teinekord võib olla ka see, et kognitiivne pool on ikkagi korras ja, ja seal on kõnepuue, et see sõltub ikkagi sellest, kus on ajusse kahjus. Nii et kuidas, kuidas mõtlemine võib olla moonutatud tänu tänukõnele? Selles mõttes, et, et kui lapse kognitiivsed võimed ei ole näiteks nii, nii kõrged siis siis kindlasti see kõne areng on ka ikkagi aeglasem. Et kas see on ka põhjus, võib olla üks võimalikest põhjustest, miks need niinimetatud koolioskuste häire kätt kaasas tihti graafides läksijad Laaliad ja, ja mis seal veel kukutamine, need tihti käivad käsikäes. Jah, selles mõttes, et kindlasti sealt võib areneda õpiraskus edasi. Et kui laps loomulikult saab õigeaegset abi, siis need õpiraskused, mis siis koolis võivad tekkida, on kindlasti väiksemad, et see abi kiire saamine ja, ja tema tõhusus on väga olulised. Hea meelega kohe kinnitan ka kõrvalt, et mul on kohe mitu head näidet selle kohta võtta nagu lähiminevikust, kus, kus tõepoolest selline õigeaegne logopeediline sekkumine on teinud imet, et kus lapsest, kes seal viie aastaselt rääkinud, Ühtegi selget sõna sai noh, paari aasta pärast kooliküps laps ja ta läheb koolis väga hästi. Nii et näide sellest, et päris iseenesest ei juhtu, vaid, vaid hakkasid juhtuma just nimelt siis kui laps sai sellist järje, järjepidevat, logopeedilist abi ja see oli lapsele hästi tore ja mänguline, et siin ei ole midagi sellist. Võib-olla kõrvalt vaadates isegi midagi nii tohutult erilist, et vaid see oli, see oli äge ja vahva, mis, mis lapsega tehti. Ja samal ajal ei, tohutult õhus. Nii et, et see selline abi ja teadlik sekkumine on väga olulised. Nii et sa just mainisid last, kes 500 veel ei rääkinud, aga see oli, mis sa ütled, et mis vanuses peaks nagu see foneetiline pool kõnest nagu hästi paigas olema ütleme. Ja ei tea seal viiendaks eluaastaks peab olema tegelikult hääldus juba juba korras, kui seal nüüd ei ole tõesti, et seal puuduvad mingisugused häälikud, siis on see see viimane viimane aeg hakata nendega tegelema. Et et üldiselt eesti keeles öeldakse, oleks nagu see kõige viimane häälik on kõige raskem ja kõige raskem just. Ja aga seal kindlasti sõltub ka sellest, et miks häälik ei tule. Et kas temaga siis tõesti hakata nüüd viie aastaselt tegelema selle häälikuseadmisega. Või tuleb seal juba ikkagi enne seda tööd teha. Harja, kuidas, kuidas siis muutub see tänu selle sotsiaalse positsiooni muutusele lapse mõtlemine, et kui ta on juba selline, kas koolieelne laps või siis juba koolis, siis see positsioon muutub, aga eks ta ei ole enam ainult emaga seotud, on kindlalt juba seal sõbrad, sotsialiseerumine, suur täiskasvanu, kes juhib protsessi. Kas see kuidagi muudab mõtlemist? Selles mõttes kindlasti, et lapsel on hästi mitmekülgne keelekasutusruum ümberringi. Samal ajal noh, mida läbisid nagu neuroteaduste psühholoogia uuringud näitavad, on sööt, lapsel ennast kõne arengu seisukohast ülioluline mitmekülgse korrektse sõnavara või, või, või kõnekasvatuse olemasolus nagu siis kuulmisväljas või tähelepanu väljas ehk ehk just täiskasvanute pool. Et see, mis puudutab kõne arengut ja teine asi on see, et, et kõik kaaslased ümberringi jällegi nagu mitmekesistavad seda arusaama, et räägitakse erineval moel. Ka muideks küll teema, mis tuleb natuke hiljem, et need lapsed teevad ka sõnakasutus on erinev, eks see võib-olla teinekord on sellised väljendid, mis täiskasvanu, ütleme, ennast on sobivad antud või, või kohatud või tehakse selliseid nalju. Tegelikult isegi juba ma tean, et minu viie aastane teinekord tuleb lagedale selliste võib-olla täiskasvanute mõistes ebatsensuursete mõttekäikudega. Et, et neuroteadlased ütlevad, et see ei ole üldse halb. Seetõttu, et laps nii-öelda songlöörib, see on küll väga erinevad ja erinevate öelda modaalsuste vahel. Tegelikult õpib ka seega tunnetama neid erinevaid konteksti. Et, et millises kontekstis, millist sõnavara kasutada. Ta õpib vahet tegema, et kas see on kohane okei või ei ole ja kuidas suhelda täiskasvanutega, kuidas suhelda siis oma kaaslastega millist, kas nende sõna kasutada näiteks ka noh, oma pereliikmete kohta peresiseselt, millist sõna kasutada sõpradega, et ma olen ka tähele pannud näiteks kasvõi oma laste pealt, et et neil on hästi toredad sellised hellitusnimed, näiteks vanaema ja vanaisa kohta. Aga nad on kõik kasutanud juba lasteaias oma perekonnast, rääkides kihi korrektselt sõnu vanaema ja vanaisa, sellepärast et nad saavad hästi kiiresti aru, et et namastab asjast rääkimise eest, keegi ei, ei ole samal lehel aga ei saa aru, täpsete, kes need tegelased on hästi, kiiresti õpivad siis nii-öelda selle keele ära, et et noh, mis keelt mõistetakse, kus ja selles mõttes. Me kesine kontekst, keskkonna kindlasti kõne arengu seisukohast ka tähtis. Tegelikult. Viiendast eluaastast juba nad hakkavad omandama ikkagi selliseid suhtlemisstrateegiaid ja, ja ütleme seitsmendaks eluaastaks valdavalt neid juba päris päris kenasti. Et mis need, no näiteks nad oskavad väga hästi meelitada, nad oskavad manipuleerida. Suhtlemismudeleid ja kompliment, Smerdamine käib ähvardusi näiteks, et midagi saada, et, et vot need on need strateegiad. Kas võib siis öelda, et kuna nagu keel on põhimõtteliselt nagu sümboolne käitumine siis nad nagu mida, mida laiemad võimalused on keeleliselt, seda, seda rohkem on ka võimalusi selliseks sümboolseks käitumiseks, on ju kõiki, peab proovima. See on hea, et, et aju on justkui niisugune simulatsioonikeskus või masinavärk, eks ju, et noh, mida, mida rohkem see otsmiku piirkond areneb, kus, kus seda sellist planeerivate, loovat ja sümbolist nagu mõttetegevust säilitatakse, et seda mitmekesisemaks kõik peas lapsed katsetavadki ja, ja, ja ka tegelikult valetamine on üks niisugune huvitav nähtus, et noh, mis osas ei tasuks kohe kiirustada, kui lapsi hukka mõistma. Sellepärast et tegelikult oskama olemuslikult näitab seda, et tal on, tal on nagu mitu stsenaariumit korraga käigus ja ta suudab simuleerida oma peas mitut asja korraga. Ja see on tegelikult väga oluline oskus. Et noh, me et eetika ja moraal on nagu järgmine teema, et see on jällegi meie täiskasvanute asi aidata lapsel vahet teha, et noh, et kus tulu-kulu analüüs, et mis Väliselt see on justkui lihtsalt valetamise kohta nagu mõtlemisprotsessi kobilisekse protsessi mõttes, seal on palju põnevamad asjad. Täpselt nii, et pigem selles mõttes julgustaks vanemaid mitte kiiresti hukka mõistma vaid pigem kui nägema mehhanismi mõttes võib-olla seda, et laps lapse aju töötab väga osavasti ja nüüd on noh, järgmine ülesanne aidata tal mõista, et et noh, mis olukorras on see asjakohane, mis olukorras mitte. Jah, et valetamise puhul ongi see, et aju planeerib aju, planeerib mingisugust tegevust, siis samamoodi kõnet ja, ja minu enda töökogemusest üks selline vahva näide, et lapsevanemaga rääkisime, planeerisime edasisi tegevusi ja lapsevanem teised, et mul nüüd laps hakkas valetama, et see on küll nüüd väga paha lugu ja, ja mina muidugi selle peale ütlesin, et see on just nimelt, et, et see on väga hea, et ta teil nüüd valetab. Et see tähendab seda, et, et areng on edasi läinud ja selles mõttes logopeed ütles, et on hea siis. Mis oli hea ja noh, muidugi siit edasi, et ma kohanen, olen selle Ta käigu peale saanud ka noh, erinevaid reaktsioone vanematelt, et kas me siis nüüd peaksimegi see ta pidama normaalseks ja toetama seda valetamist kui niisugust, et noh, loomulikult sugugi mitte, et siis on oluline aru saada, et noh, miks ta seda teeb, et kas see on selline mänguline, päikeseline ajugümnastika tema jaoks, et ta on niimoodi säde silmis ja, ja vaatab, et kuidas, mis töötab, mis ei tööta või on seal all näiteks noh, midagi muud, et noh, milleks täiskasvanud valetavad mõnikord ju sellepärast, et et see tõe rääkimine tundub hirmutav. Miks kasutatakse hädavalesid, et ikka nagu sellepärast, et jätta endast kuidagipidi paremat muljet ja kardetakse ette, et kui ma nüüd räägin asjast nii ära nagu nad on, et siis ma saan niimoodi vaimses plaanis karistada. Et hirm on seal taga, et on vaja aidata oma lapsel olla julge ja rääkida enda eest ausalt, avatult ja seegi on seotud kõnega ja eneseväljendusoskusega. Et siis see on suurepärane võimalus teda ta julgustada ja koos läbi arutada, et mida siis teha. Täiskasvanute puhul, kui täiskasvanu valetab ajugümnastika pärast, siis vist ikkagi heaks, aga ei peeta, kuigi. Üks minu meelest on see, et, et naljategemine või huumor kui selline on, on üks nali, on üks näide sellest on eks selles mõttes selline nagu hea näide sellest, et ja et noh, kuidas seda ajugümnastikat teha ja, ja mõttes seda mitmekesisust peas hoida. Ja peale selle see vabastab ja vabastab positiivseid emotsioone mis tekitab hea tunde ja aitab stressi vastu väga hästi. Aga oluline on loomulikult see, et jällegi et ka ülejäänud inimesed oleksid samas kontekstis saaksid sinust aru, et kui ainult sina iseenda naljast aru saanud, nii nagu see mõeldud oli, siis on sellest vähe abi. Peresaade. Üks asi veel, mis toimub seal, mis väga teistsugune on see, et lapsed hakkavad tohutult palju küsimusi küsima. Ma lugesin Polharjus raamatust, et nad lugesid kokku, et aasta vältel laps küsib umbes 10000 küsimust, mis on nagu metsik ma arvan, kui me, täiskasvanud, me küsiks nii palju küsimusi, me oleksime kõik nagu maailma targemad inimesed korraga. Aga miks see nii on ja miks me täiskasvanutena siis sõna enam ei tee, isegi mitte täiskasvanud Adris juba kaheksa-üheksa aasta enam nii palju küsimusi küsib. Ühelt poolt just nimelt seetõttu, et et aju arengu seisukohast see ongi selline nagu plahvatuslik kiire arengu aeg selline vahetult enne kooli ja koolimineku aeg ja siis hakkavadki mõtted verbaliseerima, et noh, tegelikult olgem ausad, ka kolmeaastane küsib palju. Et aga, aga viie, kuue seitsme aastase küsimused on juba teistsugused. Kolme kolme aastane võite küsida rohkem siuksed nagu, et kas sa lubad mul seda teha või et mis on need? Küsivad juba nagu, kuidas ma olen, miks? Ja et üks päev ma just olingi plindris isiklikus plaanis, sest minu viieaastane tütar vaatasime koos keskust poliitika vestlussaadet televiisorist ja siis ta küsis, et mis asi on partei. Ja ma olingi hädas, et selles mõttes, et talle selgitada ikkagi ära väga niimoodi arusaadavalt, et mis asi on partei või et miks ühest inimesest saab peaminister ja teisest ei saa. Et siis siis ühest küljest mul oli jube hea meel, et ta sellise küsimuse küsisin. Teisest küljest ma olin iseendaga hädas, tegelikult neid asju ongi raske seletada. Et kui sul kodus on sihuke väike konstruktivist ekse, kes kogu aeg nagu seab küsimärgi alla ja me oleme harjunud mõtlema, niiet Meidicineerina mass Ja täpselt nii nagu nad on, et võib-olla see ongi see, et me niimoodi tasapisi elu käigus hakkame võtma enesestmõistetavalt üht kui teist mõtlen asjade tähendusele või mehhanismile nii väga enam. Aga lastel on kõik uus ja huvitav ja nii-öelda puhtalt lehelt. Kas küsimustel on ka oluline roll logopeedi töös? Absoluutselt, et et sellises vanuses jah, need küsimused ongi juba juba, nad on teistsugused, nagu sa enne juba mainisid, neil on teistsugune sisu, et nad on pigem sellised tunnetuslikud, nad küsivad palju miks-küsimusi, kuidas küsimusi? Et kogu see informatsioon, mida nad sealt saada soovivad, on see, et mida nad veel ei tea ja nad ei taju seda maailma enam noh, väga nagu ütleme eana tajuvad küll konkreetselt, aga nad hakkavad tajuma ka juba abstraktset maailma ja see vajab juba hoopis teistsuguseid, teistsuguseid küsimusi, selle mõistmiseks ja teistsuguseid vastuseid siis et mitte see, et, et vot, see on laud või see on tool. Aga et, et kus õhkkon näiteks. Abstraktsuse jumal, bakteeriumid. Kas ta nüüd päris viie aastaselt, aga? Et see ongi selline põnev ülemineku aeg, et sellised küsimused mõttekäigud võivad tekitada meist täiskasvanuna sellise tunda, et et ta saab juba väga paljust aru ja me eeldame, et ta saab aru veel keerulisematest abstraktsioonidest ja, ja me tegelikult noh, teinekord anname lapsele ülesande, millega ta päriselt toime ei tule. Sümboliline mõtlemine nagu arusaam sellest, mis on silmale nähtamatu, et sega areneb tasapisi, aga koolihariduse käigus. Et päriselt laps teoreemi mõista veel ei saagi seitsmeaastaselt. Et ikkagi niimoodi konkreetsest abstraktse suunas sammhaaval. Ja ikkagi vastavalt sellele vanusele tuleb need vastused üles ehitada ja et laps seda siiski ka mõistaks, et see on, see on hästi oluline ja noh, niisamamoodi on ka näiteks raamatute ettelugemisega, et kui, kui loetakse, ta saab ja sealt samamoodi informatsiooni saab oma küsimustele vastuseid, kuid see raamat peab olema ikkagi jõukohane ja vastavale vastavalt tema vanusele. Ja ma tahtsin korraks veel minna tagasi selle mängule keelega, et riim on vist ma arvan, selline musternäidis sellised mängust keelega, eks ju. Et kas see kuidagi nagu luuletuste kirjutamine või luuletuste lugemine. On midagi, millel on selline eriline koht selles vanuses ja eriline koht nagu logopeedi tööga. Ja igasuguste riimide ja, ja riimisalmide lugemine on väga oluline selles mõttes, et see aitab arendada häälikutaju. Aitab arendada hääldust, nii et selliseid asju me teeme logopeedi töös väga-väga palju. Et ta kuuleks, et ta tajuks neid häälikuid, ta tajuks sõna erinevat kõla. Ta saaks aru, et võib-olla millel on tähendus, millel ei ole tähendust. Nendel sõnadel, et see on, see on väga-väga tähtis. Ja kui on valida, kas sul viieaastane luuletuse Ta ise ei tee luuletusi, ta ise teeb laule, laule mis on midagi sarnast, et et ma Est paralleelselt mõtlesin, et jah, tõepoolest, et tegelikult igasugune rütmilisus nii kõnes kui, kui liikumises, kui, kui helides on noh, lasteaiaks hästi-hästi tähtis, oluline ja see aitab neil niimoodi sünkroniseerida hästi ka seoseid oma peas. Et jugakoolides võib-olla mõnes koolis rohkem mõnes koolis vähem kasutatakse kui palju tegelikult just nagu laulmist väikeste lasteaeda või nende esimeste klassidega laule, luuletusi ja selleks, et neile jäävad asjad niimoodi paremini meelde. Ja, ja nad niimoodi võtavad ka jututähendust sisu, sellisest kui rütmilisesteriimilisest tekstist, brilingu laulust kui kergemini. Ja peale selle noh, just, et ma tooksin ka selle häälekasutuse just sest ka laulmise võtmes välja teemselt logopeed oskab, oskab paremini kommenteerida, et miks nii hästi töötab ja kasulik on. Aga see, selline heliline stiimul. No iseenesest on midagi sellist, sellist orgaanilist, mis mis aitab mitmes mõttes kaasa. Keeleliselt vaid kas sotsiaalsed kognitiivsed Ja et aitab arendada empaatiavõimet, aitab stressiga toime tulla. Et ja see on midagi sellist orgaanilist, mida me nagu iseenesest kasutama. Et noh, teinekord tundub, et see on see asi, mida, mis lastel tuleb iseenesest ja mida me peame täiskasvanuna või, või hiljem või siis hiljem teismeliseeas Velile täiskasvanuna kuidagi taaselustama või, või uuesti uuesti looma. Jah, et, et need helid siis, eks nad nad tekitavadki sellise nii-öelda madalad kõrged. Et, et see kõik kõik aitab, aitab, lapsel võib olla lihtsamini siis planeerida oma tegevust, et see, see tuleb tal juba kuskilt kuskilt tema seest, et ta ei pea nii täpselt sellele mõtlema. Ja, ja teinekord teinekord on ka sellised motoorsed liigutused lauldes juba juba iseenesest lihtsamad tulema. Et seetõttu on see kindlasti selline soosiv faktor kõne arendamise puhul. Ja, ja kuna, kuna eesti keeles meil on ju näiteks välted, mis on ka hiljem lugemisel kirjutamisel väga olulised, siis ka lauldes saab neid välteid siis kasutada ja võtta siis nagu, nagu aluseks, et ta kuuleks ka juba neid välteid Nii et siis laulma ja tantsima peab mitte ainult sellepärast, et ema ei ole saanud seda omal ajal teha, vaid sellepärast, et arendab tegelikult väga mitmekülgselt aju ka eks ole? Peresaade. Lähme natuke korraks eemale sellest keeleasjast. Te olete ilmselt mõlemad kuulnud sellest pudru eksperimendist, mis on väga-väga ammu tehtud, kus siis lastele seal grupp lapsi istub ümber laua ja siis on tädi annab nendele putru proovida ja see puder on igal poolmagus, välja arvatud üks koht, kus ta on soolane. Ja siis kõik lapsed muidugi ütlevad, et ta on magus ja nad on täitsa ausad seekord. Ja viimane, kes saab selle pudru soolane, ta teeb sellise koleda kalade näha ja siis küsitakse, et kuidas on, et ütleb, et ikka magusam. Ja kui küsitakse, et miks sa ütlesid ja vastus on loomulikult see, sest kõik ütlesid nii et seal laste konformsus on vist väga-väga suur asi, saad sa natuke rohkem sellest rääkida omani, mis seal toimub ja kuidas sellega vanemal toime tulla, et laps ei oleks liiga konforne. Ja et eks see konformsus on tegelikult tõesti ütleme siis selline funktsionaalne asi, et ta mingis mõttes aitab ellu jääda. Et kui sa teed nii nagu kari ees, siis suure tõenäosusega suure tõenäosusega on enamikul õigus ja, ja sajad ellu on selline evolutsiooniline seletus ja noh, mida, mida väiksemad Me oleme inimestena mida nooremad Me oleme selles mõttes siis seda rohkem meid ka sellised ürgsed või ürgsed automatismid mõjutavad. Et selle konformsusega muidugi see töötab täpselt samamoodi täiskasvanutega. Et mass on ikkagi väga võimas eeskuju tegelikult nagu indiviidina. Aga jällegi see tegelikult on ju eneseregulatsiooni ülesanne, et kui me mõtleme selle aju arengu peale, siis kui raske on vahel väikese inimese psüühikal eristuda teistest. Et seal võivad juhtuda nagu väga palju halbu asju. Et sul hakatakse näpuga näitama, sa saad tegelikult nagu vaimses plaanis karistada. Sa ei taha, et see juhtuks, on turvaline olla samasugune teistega. Ja see on, see on asi, mis on nagu pigem loomulik, et niimoodi niimoodi lapsed enamasti käituvadki. Ja need õpivad ka hästi kiiresti ära selle, et kui mulle midagi ei meeldi või ma tunnen ennast halvasti maskeerimisel ära, et ma peaasi, et, et minu teada ei saaks, et et ma olen teistsugune. Et nüüd nagu vanemate ülesanne, võimalus siin tegelikult on, on jällegi arendada lapses seda, sellist mitmekülgset arusaama iseendast ja maailmast, et et mis siis juhtub, kui sa arvad teistmoodi julgustada last ka analüüsima olukordi iseennast ja maailma erinevatest vaatepunktidest. Et jällegi see ei tule iseenesest, vaid siin ongi vaja sellist sihukest mõistmise harjutamist, täiskasvanu eeskuju. Ja loomulikult on ka isiksuslikud eripärad, et on juba puhtalt isiksuse omaduste mõttes. Neid inimesi muuhulgas ka lapsi, kes on julgemad ilma vähimagi mureta kätest ma ütlen, mina arvan teisiti. Ja neid, kes ongi konformsamat, kelle sotsiaalsus on kõrgem ja võib-olla ka natuke ütleme siis neurootilisus kõrgem et või kes on introvertsemad, et noh, nende puhul võib-olla niimoodi, et tendents igaks juhuks olla nagu teised, lihtsalt rohkem esiplaanil. Ja et ma mõtlen, et selleks, et kuuluda nii-öelda rääkijate maailmas on ju, kas siis olgu see siis viimane lasteaiagrupp või esimene klass, sa pead lobisema hakata rääkima ja ja kui sul on näiteks, kui näed efekt või, või kõnehäire, kui palju see kui palju see siis mõjutab seda kuluse üksilduse tunne, et mis asi. See mõjutab ikka väga palju, tihtipeale tekib sellist tõrjutust ka mõnikord lapsed ei saagi aru, kui see kõnehäire või kõnedefekt on lihtsalt niivõrd suur ja sügav, et teised ei saa sellest lapsest aru. Ja, ja lõppkokkuvõttes võib-olla ta ei tahagi enam, et temast aru saadakse, ta ta eraldub, ta ei mängi enam teistega, ta ei suhtle ja see võib viia jah, täiesti täiesti sellise isiksuse isiksuse probleemide tekkimiseni. Mida saab teha logopeediline abi? On, on väga tähtsaks küsimuseks. See on selline omaette nagu, nagu suletud ring on ju, et, et ühtepidi, et nii-öelda kuuluda, laps peab seal ennast väljendama ja samasse ennast vabalt väljendada, ta peab tundma, et ta on seal tahetud ja kuulub sinna. On ju, et kuidas seda, kuidas sellest nõiaringist lahti saada, Ivanovi. Mina arvan, et hästi tähtis roll on ka teistel lapse ümber see grupijuht või, või liider, täiskasvanu, kes on selle lastegrupiga, et tema ülesanne on, on suunata seda empaatiat ja meelsust. Et mis juhtub iseenesest hästi, lihtsalt ongi see tõrjumise eraldumise üksildustunde kujunemise ahel. Et me ei pea selles mõttes, kui selle pärast muretsema, et seda ei tekkisid, see tekib iseenesest lihtsalt väga-väga kergesti. Aga nüüd täiskasvanu ülesanne on aidata, arendada ülejäänud lastes empaatiavõimet ja aru saama, et, et kuidas kuidas olla toeks lapsele, kellel on probleem või õppida nägema selles kõneprobleemiga lapses täpselt samasugust võrdväärset last nagu nagu kõik teised. Et, et just grupi tugigrupi roll on, on hästi-hästi oluline, et et täpselt samamoodi ju ka misiganes kiusamisprobleemide korral. Et see, kes kiusamist üleval hoiab, on see passiivne või natukene isegi omalt poolt kaasa andev grupp. Mitte. Me ei saa anda vastutust kiusamisega hakkama saamisel ainult kiusataval endale vaid vaid just grupile ja see on suurepärane võimalus tegelikult õpetada empaatiat lastele. Siin on vaja täiskasvanu suunamist kindla peale. Jah, et ta ongi selline tegelikult nagu võrgustikutöö, et sinna kuuluvad siis kõik õpetajad, lapse lähedased, laps ise, terapeudid, et, et sellisel, sellisel juhul on sellel sellel asjal tulemust. Ja kas selles vanuses on selline asi nagu normaalne üksildus eksisteerib, sest istun see vanus, kus üldse üksildust tuleb, nagu nagu nii-öelda arengu lihtsalt on kogemusena kättesaadav, sest varem nad siis Nad lihtsalt ei, ei, pigem siis ei taha üksi olla, onju, aga, aga nad ei ole nagu väga sotsiaalsed. Mida suurem on sotsiaalsus vajadus, seda suurem on see potentsiaal üksildane olla. Aga et kas selles on midagi sellist normatiivselt ka? Nojah, sest üksildus on ju selline suuresti ka selline sisekõne tulemusena tekkiv nagu teki seisund, eks ju, et kuna selline verbaalne sotsiaalne suhtlemine saab järjest olulisemaks, siis noh, siis see käibki käsikäes, tõepoolest et mida me teha saame, on just nimelt nügida siis seda verbaliseerimise poolt, et on, on hästi suur vahe, kuidas, milliste sõnadega me mõtleme siis endast või teistest väga lihtne olla, hinnanguline, ründav kritiseeriv oluliselt keerulisem on, on olla siis selline empaatiline tegelikult see on selline omajagu keerukas võimekus, aga samal ajal ka väga palju nagu hoiakuliselt suunatav. Et kuidas, kuidas mõttekäigud siis on ühe või teise kohta. Nii et võib siis öelda, et see lapse selline noh, lapsed on Reiljani jutukad väga selles vanuses, et et selline loomulik, jutukas ja, sest nagu on justkui nagu soon välja lobiseda, kogusse kogemus ja kõik need mõtted, mis mul on, et mitte üksi olla Ja et selles mõttes, et jällegi, mida täiskasvanu teha saab, on julgustada last võimalikult avatult ja palju ennast ennast väljendama, sest teinekord lapsel ka väga raske panna sõnadesse seda muret või probleeme, mis tal on. Ja olgem ausad, isegi täiskasvanutel on sageli raske sõnastada, et mis seesama mure Sõnade õigele kogemusele. Täpselt ja see on harjutamise asi nagu iga teine asi elus. Mina muidugi oma oma töökogemuse taustalt näen seda, et lasteaialapsed on tegelikult küllalt suhtlemisaltid ka lapsega, kes võib-olla ei ole kõneliselt nii hästi arenenud, et, et ma väga ei näe lasteaias selliseid selliseid suuri probleeme, et Need hakkavad kasvama pigem koolis kui, siis, eks ju see kõneprobleem on ikkagi suur ka veel koolis, et ta ei ole saanud enne abi või ei, ei ole saanud seda piisavalt piisavalt korda, seda kõnet. Ja mulle endale tundub, et see võib ka osalt ollagi sellest, et õpetaja, kooliõpetaja, laste õpetaja rolli vahepeale siis siis lasteaiaõpetaja on ju lastega tegelikult selles igapäevases tegevuslikus pidevalt kaasas ka sellises sellises vabas sotsiaalses suhtluses ja tegelikult nagu ma siiralt arvan, vähemasti nii palju, kui ma tean ja olen näinud õpetajaid kõrvalt teevad oma tööd hingega ja tegelikult see selline empaatia arendamine lastes on ka, on ka nende igapäevatöö selline loomulik osa, märkavad olukordi, suunavad tõlgendusi, tähendusi, see selline pidev igapäevane tegevus, töö nüüd, kui laps jõuab kooli, siis õpetaja roll number üks on anda ainetundi ja võib-olla ta saab tegelikult tegelikkuses täpselt sama tähtis roll on, on aidata sotsiaalsete suhet, et nagu arenemise ja reguleerimise teemal. Aga ikkagi traditsiooniliselt õpetaja õpetab ainet ja võib-olla tal jääb ka vähem tähelepanu ja vähem võimalust toetada ja suunata lapsi siis sellises sotsiaalses suhtluses ja eriti kipuvad jääma võib-olla natuke kõrvale õpetaja tähelepanu väljast need lapsed, kes on, kes on sellised vaiksed ja endassetõmbunud ja need ongi tegelikult need üksildased lapsed, sageli, et ta ei paista silma, ta ei häiri justkui kõik on väliselt korras, aga sisemiselt võib see laps olla ainult just nimelt hästi. Jah, et võib-olla koolis ongi see see suund ka, et kuna lapse areng on juba vanuseliselt selline, et et seal tekivad rohkem sellised probleemid, siis õpetajal on koolis palju suurem vastutus just nimelt elimineerida Ta neid õpetada, nagu Eva-Maria ütles, õpetada empaatiat, kõike suhtlemist. Et koolis on selles mõttes õpetaja töö raskem tänu sellele lapse arengule. Aeg, mil lendab tohutu kiirusega, nii et ma lähen viimase küsimusena rollimängud see on vist midagi, mille vastu on jällegi erakordne huvi just selles vanuses on tahavad mängida kedagi mingisugust professionaalset rolli, esindades seal mängida õpet, et mängida superstaari mängida politseinikud mida iganes, peaasi et ei mängiks iseennast. Ja, ja ma ei tea, kas see on võib-olla seotud selle konformsus, aga ka, et miks see nii oluline on ja mida see annab ja kuidas seda toetada. Mina näen, et see on hästi üheselt seotud sellesama eneseregulatsiooni oskuste arenguga sest üks selline alaoskus või alakomponent, et eneseregulatsiooni juures on töömälu töömälu ei ole mitte mälu selles mõttes, nagu me mälus tavaliselt aru saama, kui palju asju sulle meelde jääb. Vaid töömälu tähendab sellist nii-öelda nagu tähelepanu ala funktsiooni, et kui palju sa hoiad korraga erineva tasandi asju endal peas. Ja rollimäng on selleks tegelikult kui suurepärane vahend ja lapsed intuitiivselt ise nagu rakendavadki rollimänge, sest tegelikult just nimelt selleks, et areneks nende töömälu, mis tähendab seda, et sa pead hoidma korraga meeles kui mitut infokildu, kes sa päriselt oled, aga kes on sinu, sinu tegelaskuju, sinu roll, kuidas roll reageerib, käitub suhtes teistega, sa pead, tegelikult ta selle oma päris mina tõstma, korra kõrvale hoidma kogu aeg meeles kui paralleelselt, et mis toimub rollimängus ja kuidas siis mingi kaugem eesmärk sinu hetke tegevust selle kõigega kokku läheb. Ja töömälu, mida lapsed harjutavad rollimängudes, saab hiljem või ka tegelikult juba lasteaias ju hästi oluliseks osaks sellest kuidas näiteks lapsed saavad aru ülesannetest, et kas ta saab mitmeosalisest ülesandest aru, kas talle jääb meelde üles anda algus, kui lõpp on käes ja need on kõik sellised eluks ülimalt olulised oskused mida nagu rollimängu käigus ongi võimalik arendada. Miks nii vähe, sellega arvestavad meie koolid Siri? Ma ei tea, kas nad nüüd vähe arvestavad, aga aga eks eks õppimine toimub ju ka läbi läbi erinevate meetoditega koolis, et, et mängitakse ka rollimänge. Ei no tore mängida meid ja geograafia tunnis seiklejaid ja füüsikas mängida, ma ei tea kedagi teadlast ja nii edasi. No meie meie ikkagi tuleme sealt, kust me tuleme ja, ja meil on, meil on natukene teistsugused, teistsugused meetodid olnud, kuid kuid mulle tundub, et see, see asi hakkab ikkagi muutuma, et väga palju tehakse igasugust avastusõpet. Ka just nimelt läbi nende rollimängude õpitakse. Nii et. Ma arvan küll, et see on muutumas ja positiivses suunas, et, et just nimelt nagu siin enne ka juttu oli, et, et kõik need rollimängud, nad on ju ka sõnavara arendavad, nad on tegelikult mõnes mõttes nagu, nagu lünktekstid, et, et see üks rollivõtja siis ta peab aru saama, mida see teine siis näiteks talle parasjagu räägib, kui ta ei anna täielikku infot, et, et see on kõik selline kombineerimine ja, ja arusaamine ja, ja kõnest arusaamine, mõistmine kudesse, vastad talle kõik, seal on paika pandud koguse suhtlemisstrateegia pool. Ta tulite saatesse, meiega oli siis Siiri kliss logopeed ja Eva-Maria Kangro, psühholoog. Niisiis hea kuulaja kunagi Henry Miller oli, oli see, kes öelnud, et sõnad on üksildus ja mina julgen tänapäeval kosuma külalistega siin vastu vaielda, et õiged sõnad, mis on jagatud õigete inimestega õigel hetkel õigel moel nii täiskasvanutele kui ka lastele viis kuni seitse on kuuluvuse aluseks. Nii et sellise tarkusega me siis lõpetame tänast saadet ja kuulmiseni järgmisel korral.