Tere, hea kuulaja, sa kuuled peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Täna tahan ma rääkida empaatiast. Empaatia on oskus kaasa tunda ja mõista teise inimese tundeid. Kaastunne on eesti keeli nii omapäraselt täpne sõna. Ma olen su tunnetega kaasas. Ma saan aru, mis teises toimub. Ja eelkõige ma mõistan, kuidas minu sõnad ja käitumine teist inimest mõjutavad. Madal empaatiatase muudab meid kalgiks jäigoistlikuks. Aga liiga kõrge empaatiatase võib jälle kaasa tuua enese kaotuse. Kui ta ikka ainult teistele keskendunud, siis võid ise ära kaduda. Nii et nagu elus ikka, ka empaatiat peab olema tasakaalukas. Minul tänane saatekülaline on paarisuhte terapeut Kadri Sakala. Tere, Kadri. Tere. Tänase saate salvestamise ajal on uudiste pealkirjad. Teismelised poisid lõhkusid eaka naise maja akna ja lõid teda vastu pead. Keilas on läbi torgatud enam kui 20 autorehvid. Auväärsele ametikohale pürginud mees kasutab nilbeid väljendeid ühe naise suhtes vägistamise kohta. Luisanud naine mõisteti valeütluste andmises süüdi ja need on küll neli pealkirja, kuid inimesi, kes oma käitumisega teistele kannatusi põhjustavad, on palju. Et näiteks tekkida küsimus, et mida need inimesed küll mõtlevad, kui nad niimoodi käituvad. Ja kas nad aduvad, kuidas nende käitumine teisi inimesi mõjutab üldse, kas neid huvitab see empaatia skaalal, tundub, et need inimesed kõik nõrgad, mis näiteks veel ei tähenda, et nad näiteks oma töös kehvad on. Vabalt võivad nad olla ka hea huumorisoonega, toredad sõbrad või muhedad trennikaaslased. Aga miks nad siis teistele inimestele kaasa ei tunne? On nad siis pahad inimesed, on see geenides või on nende vanemad midagi valesti teinud või on elu neid nii mõjutanud? Viskasin õhku nii palju küsimusi, aga alustame nüüd ikkagi sellest, et kuidas me üldse empaatiat õpime? No iga lapsevanema soov on, et tema lapsest kasvaks hea inimene. Ma siiralt usun, et ükski lapsevanem ei ärka hommikul üles mõttega teha oma lapsele halba. Nüüd öeldes peab ka tõdema, et meil on palju lapsevanemaid, kes ei ole ennast kurssi viinud, mis on lapsele hea. Ning seetõttu teadmatusest võivad teha kurje nii lastele kui Kristjan inimestele enda ümber. Et heaks inimeseks olemise eeldus on empaatia. Empaatia tähendab, et ma suudan panna ennast sinu olukorda. Ma olen sinu tunnete ning vajaduste suhtes hooliv ja tundlik. Ja ma suudan jääda hoolivaks ka siis, kui ma olen ise pihta saanud ja tunnen ebakindlust. Nüüd empaatia on oluline, sest uuringud näit ja vaat et nendel lastel, kes on empaatilised, nendel läheb palju paremini koolis, nad saavad paremini hakkama sotsiaalsetes situatsioonides. No ja ka täiskasvanutena nunnad ju tööalaselt edukamad, sest et nad on nii füüsiliselt kui vaimselt tervemad täiskasvanud ja nendel on hoolivad suhted, on just. Ja empaatia aitab meil ka koostööd teha, koos eksisteerida, siin maailmas koos toimetada, armastada. Et me ei sünni Impaatiliseks, empaatiat tuleb õppida ning vanemad vastutavad selle õppeprotsessi eest. Meil on olemas peegelneuronid, mis aitavad meil märgata ning mõista teise inimese tundeid. Näiteks kui ma näen, et partneri näoilme on selline, kus suunurgad on justkui allapoole, tan veidi tardunud olekus ta Ta silmad läigivad ja ma tean, et ma olen talle just midagi nähvanud tahtnud talle halvasti ütelda, siis ma tema näoilmest sain järeldada, et ma tegime istama sõnadega haiget. Ta tunneb arvatavasti kurbust ja kui ma seda märkan, siis ma oskan minna teda lohutama. Ja nüüd peegelneuronite hea toimimine on hädavajalik, et me oskaksime nii-öelda häälestuda paarisuhtes. Peegelneuronid töötavad ju juba päris pisikeste laste puhul, et tore on vaadata, kuidas ema ja beebi omavahel suhtlevad, et ema peegeldab lapse ilmet ja siis peegeldab beebi jälle ema ilmet. Ja ema rõõmus naeratus annab beebile tagasisidet beebi enda näoilmest, nii et nad vastastikku peegeldavad. Ja see on ka see, mida me tihti täiskasvanutena ju suheldes kasutame, et et üks kallutab ennast kuidagi ettepoole, teine kallutab ennast ettepoole, üks vajub vasakule ja paneb küünarnuki endale alla ja teine teeb samuti. Me peegeldame teineteise keha positsioone ja sellega ühtlasi häälestume teise inimese lainepikkusele. Jah, et lapsed õpivad empaatiat just nendes hetkedes, kus ta näeb, kuidas vanem nendega on ja kuidas vanem teise partneriga käitub. Kui teine tunneb ennast turvaliselt, tunneb hirmu, kurbust, pettumust, solvamust, abitust ja nii edasi, kus laps saab näha, kuidas vanem tuleb toime enda tunnetega ning jääb lohutama, taks jääb toetavaks viisakaks abivalmiks ja hoolivaks, ta jääb empaatiliseks. Ja laste pealt on väga hea vaadata, kuidas vanemad nendele empaatiat õpetanud. Kui vanemaprotsessi edukalt juhtinud ja nende noh, näiteks nelja-aastane laps näeb, et ta sõber sai haiget ning ta on kurb, siis ta läheb oma sõbra juurde. Ta silitab teda, ta pakub talle oma mänguasja. Nüüd, kui vanemad ei ole, olete õpetanud, siis see nelja-aastane laps tunneb teise lapse valu pärast väga suurt ebamugavust ja ta võib minna ning lüüa seda teist last, et kui sa praegu räägid. Mul tuleb endale üks näide ühest õppevideost, kus oli umbes niisugune viie-kuueaastane laps, teise sama sama vana lapsega kõrval, joonistasid ja siis üks ajas neist veetopsi ümber. Ja siis teine laps röögatas tema peale, et kuidas sa võid, mida sa tegid, igavene käpard. Ja samas siis oli teine videoklapp, mis oli näidatud, kuidas siis selle teise lapsevanem oli temaga kodus rääkinud, kui tema oli piima ümber ajanud täpselt samade sõnadega, mida sa ometi teed, vana käpard? Et kui seesama lapse isa oleks sellele lapsele võib-olla, kui ta piima ümber ajas, et noh, ikka juhtub, et tulema, annan sulle salvrätiku ja sa saad laua ära pühkida, oskaks võib-olla seesama laps ka selles olukorras, kus ta istub kõrvuti lapsega, kes joonistab ja ajab vee ümber öelda talle, et kuule ikka juhtub tulema. Katsun leida siit mõned salvrätikud ja kuivatame selle laua ära. Just et võiks ära, et eks ju, et nelja-aastase ja 40 aastase inimese empaatia arengus on suur vahe sees. Aga nii mõnigi kord võib kohata täiskasvanut inimest, kes oma partneri abipalve peale vihastavad ning ütlevad midagi inetut selle peale. Selle asemel, et eksju lohutada, et aidata või, või toetada või kes arusaamatuse peale lähevad endast nii välja, et vaikivad pärast mitu päeva või nädalat selle asemel, et otsida siis kontakti minna rääkima oma partneriga ja leevendades ühenduse katkemist. Nojah, kuigi ka päris empaatilised inimesed võivad vaikimist karistava käitumisena siiski kasutada, sest see on ikkagi nii inimlik ja väga tõenäoliselt ikkagi suhteliselt ruttu tulevad otsima pärast kontakti ning vabandavad oma käitumise pärast, kui nad mõistavad, et nad on midagi valesti teinud. Ma selle peale mürki ei võtaks, ma olen näinud piisavalt tempaatilisi inimesi, kes ei tee seda ka ruttu, aga see ongi nagu inimlik, et sa mõnikord jaksad olla empaatiline, mõnikord mitte. Aga noh, me tänase tuurime, eks olegi, seda, kuidas empaatia üldse nagu tekib. Tere saada. Teadus on hakanud üha rohkem rääkima emotsionaalsest intelligentsusest. Emotsionaalne intelligentsus näitab, kuidas me oskame ära tunda teise inimese emotsioonide väljendust, kui hea sõnavara Meil on ja kuidas me oskame ära kasutada emotsioone, et oma käitumist kuidagi juhtida. Nii et mida parem on meie tunnete sõnavara ja mida paremini suudame ära tunda teiste inimeste tundeid, seda paremini suudame reageerida, mille tõttu on meil paremad suhted ning Me oleme edukamad nii koolis kui ka tööl uuringutest, eks ju. Me teame, et me kasvatame poisse ja tüdrukuid erinevalt. Tüdrukutega räägitakse kordades rohkem emotsionaalses ehk tunnete keeles kui, kui poistega tüdrukud saavad ka rohkem füüsilist hellust kui poisid. Nende kallistamine on juskui aktsepteeritavam kui poiste kallistamine, sest tüdrukud on nii õrnad. Ja tegelikult selle taga on paljude isade väga hea soov, et poegadest kasvaksid need tugevad mehed. Aga sellel kõigel on üpris halb mõju lapse ajule, sest lapse aju on väga tundlik varajases eas. Nii et kui vanem ei räägi lapsega tunnetest, ei treeni tal tunnete sõnavara, ei lohuta last, kui ta nutab, ei kallista teda palju, ei paita, ei mängi temaga iga päev ei luba tal olla nõrk ja ei räägi temaga iga päev. See kõik tähendab, et need ajuosad, mis vastutavad suhete loomise ja hoidmise, sest et neid ei saa lastel väga hästi areneda ajuosadeks, mis tegelevad rääkimisega ja enda väljendamisega ning empaatiaga. Et nad ei saa sama hästi areneda kui nendel lastel, kellega siis räägitakse rohkem ja ollakse rohkem emotsionaalses ühenduses. Need, kes on saanud emotsionaalset ning füüsilist lähedust vähem. Nüüd need lapsed on täiskasvanuna närvilisemad ärritavad, nendel on palju suurem risk olla vägivaldsed ning muidugi vaimse tervise probleemid, nagu depressioon, ärevushäire ja nii edasi. Mis on hästi kurb on see tundeid peetakse siiani naiste pärusmaaks ning taunitakse poistes juba varajases eas. Veelgi enam tüdrukuid ja poisse õpetatakse teineteist kartma Ma ja alavääristama bostoni kolledži professor, ma loodan, et ma hääldan ta, nii ma nüüd õigesti Chamis, mehaanik kanname Ameerika ühiskonna näitel, uurinud mida peavad naised ja mehed tegema, et olla vastavuses oma soorolli normidega. Mis ta leidis, oli see, et, et meestelt oodatakse emotsioonide kontrollimist, vägivaldset käitumist, võimu, naiste ülestaatuse saavutamist, tee esikohale seadmist, riski võtmist ja, ja võitmist samas eks ju, naistelt oodatakse püüdlemisele kehaideaali poole hoolitsemist, laste ees, kodu korras hoidmist, seksuaalset ruudust, partnerile, tagasihoidlikkust ja lahkust. Ja naised peaksid kasutama oma ressursse, et hoida ja parandada füüsilist väljanägemist, nii et väga lihtsustatult mehed, tugevad, naised nõrgad. Mulle küll tundub, et uus põlvkond meil ikkagi kasvatab oma lapsi teisiti, et see on natukene natukene kuiva varasem aeg, kuigi nagu sul on ilmselt õigus, et see kajastub ka meiega praeguses ühiskonnas. No ma just nägin mõni aasta tagasi just lasteaialapse isa, kes mängis oma, ma arvan, et ta võis olla umbes viieaastase pojaga palli ja ta ütles talle, et sa viskad nagu tüdruk, nii et kindlasti on palju paremaks läinud ja ma arvan, et meil on veel palju arenguruumi. Ma arvan, et siin saab mõelda ka ühe sellise hea näite peale, et kui tuppa astub laps, kes tassib kivi siis kui ta on poissi sageli reageeritakse sellele niimoodi, et tubli poiss küll sina oled tugev, küll sa jaksad seda rasket kivi tõsta. Aga kui see on tüdruk, siis temal öeldakse, oi sedasi suur kivi vaatajad sama kleiti ära ei määri. Et me õpetame kahjuks selliste lausetega halvakspanu teineteise suhtes ja Me nägema teistsugu endas kuidagi ala väärsemana halvemana, midagi, mida peab vältima ja halvustama ning seetõttu kartma. Ühesõnaga, see on selline polariseeriv suhtumine ja sellel on ilmselt ka tagajärg tulevaste naiste ja meeste mõttemaailmale. Et paljud meeskliendid tunnevad, et nendel on midagi viga. Sest et stereotüüpne, vana mõtlemine, juskui läks, et mehele ei peaks olema hirm lähedal, ei peaks olema tundeid, igatsusi, nõrkusi, vajadusi peale muidugi vajadusel tööd teha. Ehk siis mees ei peaks olema inimene. Aga ja mehed on inimesed, on vistel inimesed, kes kannatavad tegelikult väga sügavalt. Et ma arvan, sellel on põhjus, miks meestel on tervis korrast ära, miks nad on, miks nendele nii palju sõltuvusi ja miks enesetappude arv on nii kõrge, et nendel on depressioon, nad tunnevad, sest need lihtsalt ei jaksa enam teeselda, et neil tundeid ei ole. Praktiliselt iga mees räägib, et ta tahaks lihtsalt sõpradega kokku saada, rääkida ilusti sellest, mis tema sees toimub. Ta tahaks olla armastatud ja ise armastada. Ta väga vajab kuulda, et ta pole ainuke, kellel on hirmud ja ebakindlused aga keegi nendest ei julge helistada ja esimesena vestlust alustada, sest nad ütlevad mulle. No kuidas ma lihtsalt niisama helistan ja ütlen, et saame kokku ja räägime, et see on nii imelik, et tavaliselt me ju räägime autodest, ehitusest, lisast asjast, jah, mitte sellest, et ma tunnen ennast üksinda või et mul on valus. Sellel sõnal rääkimine saame kokku, räägime, et sellel kultuuriline taust, miks mehed seda kardavad, sest et vanasti see tähendas, et saame kokku ja räägime seda, et sind kutsutakse välja arveid klaarima ja sulle pannakse tõenäoliselt vestluse käigus pasunasse. Ühesõnaga, kui mantra bioloogiliselt tagasi lähme, siis see oligi see, et naised käisid koos oma mugulaid juurikaid korjamas ja sel ajal nad rääkisid ja tõenäoliselt rääkisid ka sellest, kuidas nad tunnevad ja kuidas neil muidu läheb. Kui mehed istusid kõrvuti ja, ja ootasid, millal mammut tuleb ja loomulikult nad sel hetkel ei rääkinud. Kuidas sul kodus läheb, seal vaikiti ja räägiti asjast kui mammut tulijat, sina lähed vasakult ja paremalt. Erootikapart joodonoomise luudele. Ei ole teie isegi pea. Vaata kui kõrgele tõuge minu jalg vaatamispuude ja on teinud all, enne kui lugeda numbreid, jõuad olema talud, lauad. Kilone. Ja kellel on euro 180 kilo, ei vea piire, temale ei tea. Taga olid maha jäänud. See, mida mina kabinetis kuulen, on see, et mehed kardavad ka teisi mehi, et kui mees hakkaks rääkima oma tunnetest, vajadustest ja ebakindlustest siis praeguste standardite järgi oleks ta kohe justkui nagu pehmo. Ja kuna mehed kardavad tohutult hülgamist, neid visatakse kambast välja, sest nad on vait ja kannatavad vaikides üksinda. Et meestel on valus, sest et me ei lase nendel olla inimesed. Minu arvates selles on midagi fundamentaalselt valesti, kuidas mehi portreerime praegusesse meeste kaasatus sisse kodeeritud, sellised destruktiivseid ja, ja vägivaldsed suhted või mees ei saa kõva häälega rääkida, et ta kardab, kui me ei luba mehel tunda tundeid näidata hoolimist, olla hooliv, olla õrn pehm oma partneriga ja et heade suhete seisukohalt on ainuõige teha otsuseid koos oma partneriga siis eluterved, suhted selle mehe jaoks välistatud. Haavatavus ja empaatia käivad kohus. Täna me ei õpeta poistele õnneliku ja pikaajalise suhte jaoks vajalikke oskusi, milleks on kõige suuremaks, eks ju, on hea emotsionaalne keel ning emotsioonide tundmine, ilma et see poiss peaks siis kartma, eks olla kutsutud tüdrukuks ja, ja seda eeskuju, seda saab näidata poistele ainult isad ET õnnelikest suhetest ja iga päev häälestamine teineteisele ning pakutakse järjepidevalt hellust, lohutust, abi, tuge arvestamist ning nii mõistmist ja meie õpetajat suurtele poistele teineteise erinevusi hindama ja austama. Me õpetame erinevusi põlgama ja halvustama. Ja täiskasvanuna me siis ju näeme, eks, et kuidas ta mängib oma paarisuhtes täpselt samasugust mängu. Me halvustame teineteist, selle asemel et austada ja hinnata erinevusi. Mul on su jutu peale, tekkis kaks mõtet. Miks on see, et sa ütled, et meestel pole lubatud oma tundeid väljendada ja sageli meestel ju ka üldse puudub sõnavara oma tunnete kirjeldamiseks on okei ja, ja ei ole okei, on normaalne. Jah, aga see ei tähenda veel, et neid tundeid üldse pole. Aga, aga see teine mõte, mis mul tuli, oli selline tunne, et, et väga paljud mehed on topeltlõksus. Et justkui neile öeldakse, et näitama tundeid, räägi oma tunnetest, noh nüüd praegu uusi ideoloogia näitama tundeid, räägi oma tunnetest ja sageli, kui nad hakkavad suhetes oma tunnetest rääkima, siis naised ütlevad, et oi, tegelikult ma ei taha su tundeid kuulda, ma ei taha tunda, et sa oled haavatav, et sa oled nõrk, et sa ei tea, mida teha. Et ma tahan, et sa oleksid tugev mees, et sa oled nagu kalju, mille vastu mina saan lainena emotsionaalselt peksta. Ja meestel on siis nagu segadus, et kumb siis on, kas ma võin oma tunnetest rääkida või ma siiski ei tohi oma tunnetest rääkida, et see on siis selline nagu tapetakse olukord, mille vahel on leida tasakaal ja mis on ilmselt keeruline. Noh, minu kogemusele igal juhul meestel on sama palju tundeid kui naistel ja need, kes väidavad vastupidist, valetavad, et mehed lihtsalt suurest hirmust saada endale selline pehmo silt külge. Nad viivad need valusad tunded, trenni lähevad, sõidavad 90 kilomeetrit oma rattaga viivad need tunded tööle, alkoholipudelisse narkasse kõrval suhetesse ja eks ju, kui nendest ei ole kasu, siis võtavad appi nööri, millega ennast üles puua. Jah, aga kus siis õppida, kus olla eluterve mees, kui lasteaias ja koolides enamus õpetajatest naised. Ja väga palju poistel, nagu me teame, ei ole üldse võimalust oma isaga suhestuda, kui ennemuiste olin isad lihtsalt sõjas või, või tööl, siis tänasel suurel lahutuste ajal väga paljud emad maksavad kätte oma valu eest selle eest, et paarisuhe on läinud tantsusellega, et nad ei lase lastel oma isandat, aga kui sul see on hästi-hästi nukker. Ja, ja siinkohal küll tahaks kõikidele vanematele panna südamele, et lapsega tunnetest rääkimine tõstab nende emotsionaalseid intelligentsusest, lapsel peab olema võimalus oma isaga suhelda. Et nendel läheb elus selle tõttu palju paremini ja see tõstab nende mina eristamise taset kindlasti, kui rääkida tunnetest nendega. Nii. Nüüd sa oled sattunud küll pereteraapiabaas varasse, mina eristumine seal nagu tavainimesele nagu hiina keel, et räägi nüüd, mida sa selle mina eristamisel mõtled? No mina, helistamine tähendab inimese oskust hoida tasakaalus kahte süsteemi, intellektuaalset süsteemi, emotsionaalset süsteemi, nii et mida kõrgem on inimese MINA helistamise tase, seda rohkem ta suudab märgata oma tundeid, et ahah, ma märkan, et noh, näiteks praegu ma sain haiget sellest, mida sa ütlesid. Ja ma tunnen hirmu, ma tunnen kurbust, sest ma ei tea, kas sa enam tahad praegu minuga koos olla või mitte. Nii et need on need tunded, mida ma märkan, kui mul on kõrgem mina eristamise tase. Ja lisaks tunnete märkamisele ma suudan samas ka kasutada mõtlemist, nii et ma tunnen kurbust ja hirmu sinuga. Seega kui oleks selles sulle hoolivalt teada anda, et me saaksime koos arutada, mis edasi saab, see on juba, eks ole selline kõrgem pilotaaž, et ma annan sulle teada, kui hea asi seegi, kui sa juba ise aru saad seda, mida sa tunned. Jah, aga sa ei saagi muidugi ka teisele teada anda, mida sa tunned enne, kui sa ise seda ei tunne. Et kõrgema mina eristamise tasemega inimene, ta ei lase oma tunnetel ennast üle ujutada, kus ta hakkab karjuma või kus ta läheb vaikuse režiimi peale paariks päevaks. Ta ei tee otsuseid veid tunnet põhjal, vaid ta kasutab oma mõistust. Et kui ma seda praegu niimoodi teen, ta oskab mõelda, et kas see suurendab minu suhtes turvalisust või see vähendab? Nojah, ja oma mõistust kasutades on need inimesed siiski teadlikud oma tunnetest, sest et need tunded tahame või ei taha, on meie otsuste liikumapanevad jõud. Mida madalam on inimese mina eristamise tase, seda rohkem pigem ta laseb oma ärevusel, see tähendab tunnetel, määrata ära seda, kuidas ta käitub, kuidas ta reageerib. Et väga hea näide sellest on, et eile ma tahtsin siin ja sa olid mulle kallis, täna midagi juhtus oli, eks seal mingi konflikt. Ja nüüd ma tühistan ära kõik kokkulepped ja vaatan, kas ma üldse tahan enam sind. Et madala mina eristamise tasemega inimesed, nad ei suuda hoida suhtes sama kurssi, mis oli enne konflikti, kus kui asjad ei lähe nii, kui tema tahab, taib hakata karjuma või näiteks kus, kui mulle tundub, et sa teed ülekohut või ootad minult mingit otsust, mida ma ei ole valmis tegema siis selle asemel, et tulla sulle rääkima ja leida ning taastada kontakt, ma, ma lihtsalt kaon paariks päevaks ära ja pärast ta mu tunded kahjuski kaovad ära ja ma ei oska sellele mingit seletust leida. Nende inimeste enesehinnang on madal, nad on vähem paindlikumad, nad on vähem kohanemisvõimelisemad. Ja nüüd on hästi oluline minu meelest mõistmine, et nad võivad olla akadeemiliselt või tööalaselt väga edukad, sest et see ei puuduta isiklikke asju, et ühesõnaga tööalaselt nad on küpsed täiesti professionaalselt, suudavad teha väga adekvaatseid otsuseid ja aga kui vaadata nende isikliku elu, siis see on tihti kaoses, nad on palju tundlikumad lugema teiste tujusid väljendusi kehakeelt. Nad on justkui pidevalt valmis reageerima ja kui ärevus läheb suureks, siis nad ei, nad ei suuda jääda kontakti ja dialoogi, kus proovivad leida lahendust, vaid nad lähevad maandavad ärevust, pigem töö või trenniga. Tüüpiline näide sellest on, mul oli just üks klient, mees, pea 40 aastane. Ta oli lahku läinud oma elukaaslasest poolaastal enne seda, kui ta leidis endale uue naise. Ta armus täiesti ära, ütles naisele sõnu, nagu sa oled parim asi, mis minuga juhtunud on, sa oled mulle nii kallis, tahtis temaga reisile minna ja nii edasi, et andis väga selgelt mõista, et naine talle ääretult oluline. Ja siis ainult nädal aega hiljem. Noh, nendel oli mingi arusaamatus, mis tuleb ja eksju tegelikult igas suhtes ette pidevalt, mis on täiesti loomulik asi. Ja mis juhtus, oli see, et mehe ärevus läks nii kõrgeks ja kuna tal puudub oskus ärevust maandada ehk oma tunnet teadlik olla, nendest rääkida, siis ta lihtsalt kadus ära paariks päevaks. Laiemedis ühendustan, said uuesti kontakti, kaks päeval jälle hea ja siis mees jälle kadus ära mitmeks päevaks. Ja see tants käis niimoodi mitu korda, kuni naine andis lihtsalt ühel hetkel alla ja lõpetas suht ära. Kui ma siis pärast eksju küsisin selle mehe käest, et mis sinuga juhtus, siis ta vastas, et tead, et kui meil oli see konflikt, siis ma sain aru, et mul oli täitsa nagu klapid peas olnud, selle armumise ajal ma sain aru, nagu ma oleksin olnud mingi mulli sees. Nii et need inimesed, Nad väga igatsevad, nad tahavad lähedust ja samas, kui nad kogevad lähedal, siis nad kogevad ka hirmu sellest ilma jääda, kui toimub mingi arusaamatus. Ja kui nüüd inimesel on madal mina eristamise tase siis ta ei oska selle hirmuga mitte midagi peale hakata, ta ei oska partneri juurde tulla, et partner saaks seda lohutada neid hirmutada kui nad mõistavad, kui lähedale keegi nendele saada. Ja see lähedus ehmatab neid, kuna seal midagi väga võõrast ja seetõttu nad vajavad eraldada ning distantseeruda ja nende inimeste heaks kehtib tihti mõte, et mis silmist see meelest. Nii, et kui ma sind ei näe, siis sa isegi ei tule mulle meelde. Ja nad oskavad ennast väga hästi ära kaotada, töösse ja, ja trenni. Sellised inimesed võivad ikka mõnikord tunduda ka hirmus kurjad, nad elavad ennast teiste pealt kurjalt välja. Kuigi mulle endale tundub, et kurjaks läheb inimene just siis, kui ta on pikka aega tundnud end väga kurvana. Et kurjus on nagu kontsentreeritud kurg. Aga teeme siinkohal ühe muusikalise vahepala. See huvitav asi, millest me nüüd räägime, mina, eristumine, see algab ju juba lapsepõlves, et kui väike laps sünnib, siis ema ja laps on omavahel sümbiootilises seoses, need on täiesti ühte sulandunud. Ja siis ühed jäävadki sinna sulandunud faasi ja, ja maga siis normaalse arengu puhul läheb niimoodi, et ema ja laps hakkavad eralduma, lapsel tekivad omad mõtted ja tunded. Aga võib juhtuda ka niimoodi, et ühed jäävad siiski väga sulandunuks, aga teised jäävad üksteisest väga kaugeks. Ja nonii, öeldaksegi, et ärevus tekib sellest, et vanem ei suuda pakkuda lapsele piisavat lähedust. Ta on kas liiga lähedal ja mingid vajadused läbi selle on rahuldamata või on liiga kaugel ja, ja ei paku lapsele tuge. Et kui vanem on liiga lähedal, siis laps ei saa enam aru, et millised on minu tunded, millised on minu mõtted ja kui ta on liiga kaugel, siis lihtsalt vanemarst ei ole mingeid abi. Mida ta peaks pakkuma lapsele tema nagu tunnetest arusaamisel. Ma olen mitu korda kuulnud ja ma ei mäleta, kes on see tark inimene, kes seda ütleb, et, et mõned inimesed räägivad aastaid oma sõpradele, oma terapeudile, oma partnerile, sellest, mida nad oleksid pidanud tegelikult kunagi ammu-ammu aega tagasi rääkima vanematele, ehk sellest, kuidas nad ennast oma lapsepõlvest tundsid. Et ühesõnaga sinu olulistest asjadest olulistest asjadest ja ühesõnaga meie pika jutu mõte siis need nagu võibki kokku võtta selles, et tegelikult, et see enese mina leidmine on tohutult oluline ja kui sa seda mina üles ei leia, kui sa, need tunded jäävad sinu sisse nagu suurde segadusse, siis on sul ka väga raske empaatiline olla, aga me enne rääkisime sellest, kui see madal mina, see tase. Aga kuidas ta siis sellise kõrgena välja näeb. Nii et mida kõrgem on inimese, mina eristamise tase, seda kergemalt ta suudab oma tundeid väljendada, tal on seda lihtne teha seda paindlikum, ta on, seda paremini. Ta oskab teiste inimestega koos olla. Ja nende inimeste abielu funktsioneerib partnerlus, kus mõlemad saavad nautida sellist emotsionaalse intiimsuse täielikku diapasooni, ilma et kumbki nendest peaks enda minast loobuma. Nojah, et nad tulevad oma tunnetega toime ja enesest teadlikud aga nagu üks siis perepsühholoogia alustõdesid ikke side on antud pereterapeut Võueni poolt ütles, et aga seda täiuslikku inimest, kelle mina eristumine oleks väga, väga kõrge, pole tema silmad veel näinud. Seda ei ole olema tõenäoliselt, nagu pole ka keegi teine veel näinud. Jah. Aga mina, eristamiseks on ikkagi vaja eelkõige suhelda ja mis on tegelikult üpris hirmutav. Üllatav on see, et me pole tegelikult kunagi varem elanud nii suhete vaeses keskkonnas, kui me täna elame. Et kui keskmine leibkond 1500. aastal oli 20 inimest, siis 1000 850. aastal oli 10 inimest, 1960. aastal oli viis inimest ja kui nüüd vaadata aastat 2000, siis oli kolm inimest nii-öelda kütijate klannis, ehk meie siis eelkäijate klannisoli suhete võimalusi lapse heaks, neli ühele ehk siis neli täiskasvanute ühe lapse kohta ja tänapäeva lapsel, kellel on üks hooldaja ja, ja kes läheb lapsehoidu, siis seal on tavaliselt ühe täiskasvanu kohta neli last, kui niigi hästi läheb hästi ja et kuni eelmise sajandini me elasime ju, eks ju, kõik kogukondades. Me elasime koos oma vanema, et aga või olid nad meile väga lähedal. Mitmed põlvkonnad olid koos, kõik teadsid enda naabreid, mina kasvasin üles nii, et ma teadsin kõiki oma naabreid ja nendega oli väga tihe suhtlus. Ning kui vaadata praegust olukorda, siis nüüd on täitsa tavaline, kus üks vanem kasvatab üles rohkem kui ühte last, nii et ta vanemad elavad teises linnas, tema õed-vennad on ka kaugel sugulastega läbi, väga ei käi tal poolega kogukonda, kes saaks seda toetada ning ta elab ka naabruskonnas, kus keegi teda väga ei teagi, ehk siis tema lapsed on täiesti üksinda ja laste aju saab sellest tugevalt mõjutatud positiivsel viisil. Sest et kui sa oled väike laps ja sa oled kõrgelt verbaalsest keskkonnas ehk see, et sul on väga palju täiskasvanud inimesi enda ümber ja sa kuuled palju sõnu ning vestlusi siis sul areneb teiseks eluaastaks välja sõnavara, mis koosneb umbes 600-st sõnast. Või kui sul on madal verbaalne keskkond ehk et su ümber on vähe inimesi või siis sinuga ei räägita väga palju. Siis sul on teiseks eluaastaks sõnavara, mis koosneb ainult 150-st kuni 200-st sõnast, saab näidata, see on nagu ühes mu lemmikraamatus, 12 tooli oli ellutška, oli selline madal sõnavara ja see on küll sihuke venekeelne raamat. Põhifraasid olid nuda ja tanu ja sellest piisas. Nii et meil on ühelt poolt siis, eks ju need lapsed, kellel on täielik vaesus suhetes, kuna ei ole piisavalt täiskasvanuid nende elus. Ja siis nüüd lisame sinna võrrandist juurde ajaühikud, mida me veedame ekraanide taga. Inimene vaatab telefoni keskmiselt 150 korda päevas, ta külastab 40 veebilehtedelt. Ta veedab internetis umbes tund aega. Ja kui ma vaatasin nüüd eelmine aasta, et eestlane veedad päevas teleka ees keskmiselt neli tundi ja 30 minutit. Ja mida ma nüüd nädalavahetusel veel leidsin, et usas viidi läbi metauuringus, vaadati NM PVId. See on testis, mis vaatab isiksuse erinevaid aspekte. Ja seda on tehtud aastakümneid. Mida nemad leidsid, on minu arvates tõeliselt alarmeeriv. Nad leidsid, et aastal 2007 meil oli ühiskonnas viis korda rohkem inimesi, kes said punkte, mis vastasid nii-öelda psühhopaadi lahtrile. Et nad toovad oma uuringus välja, et, et miks see, mis nende olete siis on. Meil on praegu ühiskonnas justkui viis korda rohkem psühhopaate. Et me oleme kultuuriliselt liikunud eemale sisemistest väärtustest nagu kogukond, elu, mõtte ja kuuluvus. Ning Me oleme liikunud rohkem nii-öelda väliste eesmärkide suunas, minnakse materialism ja, ja staatus. Ja mul on ikkagi see lootus, et noh, me oleme mingisuguses kõveras seisneb, see liigub jälle paremuse poole. Ma väga loodan. Sest et praegu me oleme loonud keskkonna, kus paljud neist ei kasuta enam aju osi, mis soodustaksid suhtlemist, empaatiat, mis moodustaksid kogukonnas olemist, kuuluvust, vaid me oleme loonud ennast isolatsiooni. Ja kui psühhopaat on uuritud, siis paljud nendest on just nimelt kasvanud üles emotsionaalses füüsilises isolatsioonis. Et kui sul on positiivne suhtlus kellegagi, keda sa imetlejad, keda sa austad, usaldad, kes sulle väga meeldib, siis see on ju naudingut pakkuv turvaliste ja tuttavate isikute lähedal olemine. Et sinu stressireaktsioonide süsteemid on palju rahulikumad. Sul südamelöögid on palju rahulikumad, kui keegi naeratab sulle. Kui keegi puudutab sind viisil, mis on hell ja õrn hoolivust näit, et siis see on neurofüsioloogiline sündmus, see on hea sinu südamele, see on hea sinu nahale, sinu kõhule. See sõna otseses mõttes teeb sind terveks. Ja uuringud näitavad ka, et kui sa oled sotsiaalselt isoleeritud olukorras, siis sa sured varem ära. Kui sa oled sotsiaalselt isoleeritud olukorra, siis sul on palju kõrgem risk saada südamehaigus. Igasuguseid füüsilise ja vaimse tervise probleemid tulevad koos sotsiaalse isolatsiooniga. Nii et ühesõnaga peaks niimoodi oskama mõelda, et et iga lapse ellu on vaja rohkelt inimesi, rohkel kiindumust väga palju rohkem ja enamik inimesi ei teadvusta, et enamik ajast on inimene üles kasvanud just nimelt suurte perekondadega. Ja et me oleme üles kasvanud nagu aastasadu ju kogukondades, kus keskmine suhe ja on mitu täiskasvanut ühe lapse jaoks. Mis siis ideaal oleks, et neli täiskasvanut ühele lapsele, mitte nüüd praeguse, vastupidine, et üks täiskasvanu mitme lapse peale ja, ja, ja siinkohal ma just mõtlen ka nende üksikvanemate peale, kes on ju täitsa üksi. Ja siis veel kurvem on mõelda, paljud lahutatud partnerid tahavad oma vabast tahtest luua sellist olukorda, kus teine vanem on lapse elust eemale tõrjutud. Kahjuks neidki tõukab just nimelt viha ja viha tõukab neid empaatias teemale, nad ei mõtle, mida nad teevad sellega oma lapsele sügavalt traumeerida ja tahavad ainult kätte maksta ju oma sellele teisele partnerile, kelle peale nad pahased ja lisaks sellele, et lapsel on vaja nüüd eksju, rohkem täiskasvanud palju nagu sa just praegu ütlesid. Et lisaks sellele on lastele vaja kasvada üles keskkonnas, kus on head suhted oma lähedastega. Ja et nad saavad näha pealt, kuidas täiskasvanud inimesed omavahel hellust jagavad, kuidas nad omavahel hellalt ja õrnalt räägivad, kuidas nad jäävad austalaks konfliktiks ratsioonides ja kuidas nad lohutavad teineteist pärast sõda. Armastamist peab harjutama korduvalt ja pidevalt on ju. Et kui sa käid matemaatika tunnis harva, siis siis ega sul matemaatika hästi välja ei tule. Võib-olla oled siis keskpärane, aga kindlasti mitte hea. Kuna sa ei ole järjepidev ja armastus nõuab järjepidevust ilma armastuse ja kaastundeta ehk empaatiat, aga ilma empaatiat ta ei ole ükski olemine väga mõttekas. Minu arvates küll jah. Ja ma tahaksin veel ühe teema siia lavale tuua, mis takistab minu arvates meil olemast empaatiline ja selleks on trauma. Palju, et täiskasvanud siiani usuvad, et lapsed on vastupidavad ja kohanevad draamadega hästi, ilma neid abistamata. Nüüd see, et lapsed ei oska mingitest asjadest rääkida, see ei tähenda, et nad ei ole sellest mõjutatud. Et vaadates praegu meie ühiskonda, siis minu hinnangul on meil palju diagnoosimata traumadega inimesi. Pereteraapias uuritakse kolm põlvkonda tagasi, et mõista, millise pagasiga inimene meie vastuvõtule tuleb. Et see, mis juhtus 100 aastat enne lapse sündi, see mõjutab otseselt tema elukäiku. Nüüd, kui me teeme kiire arvutuskäigu, siis me näeme, et kolm põlvkonda üles kui meie vanavanemad, nemad olid ju sõjaaja lapsed, sina oled nii palju noorem, mina saan öelda, et minu enda vanemad on olnud sõjalapsed. Nii et, et siis paljude meie vanavanemad ja mõndade, meie vanemad. Et nemad on see põlvkond, kes sai väga suure trauma, perekonnad jäid ilma lastest, nad jäid ilma isadest emadest oli nälga, oli vaesust, hirmu kindlasti, eks ju, vägivalda teadmata segadust, et oli kõike ja tollel ajal ei teatud väga palju draamast ja me ei teadnud sellel ajal ka palju oma ajust, kuidas draama mõjutab meid, meie aju, meie toimist inimestena, kuidas draama, et meie suhtlemisi teiste inimestega, et kui täiskasvanu ei tunne iseendas ära traumat ja ta ei tea, mida sellega teha siis tal on väga raske näha ja aru saada, kui ta ise käitub teistega traumeerivalt ja kuidas ta võib pärandada oma trauma lapsele edasi. Aga räägime siis sellest rauast nüüd natuke rohkem. Nii et on levinud müüt, et trauma, midagi sellist, mis peab kindlasti olema midagi väga-väga jubedat. Et nagu mingi mõrv või korduvvägivald, sõda või sõda ja, aga täna me teame, et inimene võib saada aga trauma, kui ta kasvab üles keskkonnas, kus vanem alandab teda või kus vanem mingil põhjusel ei ole suuteline pakkuma lapsele järjepidevalt lähedust, et mitte tundes vanemate aktsepteerimist, armastust, hoolivust, vanemate kohalolekut ning häälestamist. Et see põhjustab lapses traumat. Lapse jaoks on see kõige suurem draama, kui ta tunneb, et ta on emotsionaalselt üksinda jäetud, et nagu uuringud näitavad ka seda, et, et otseselt ju vahet pole, kas sa saad füüsiliselt haiget või sa saad emotsionaalset haiget, samad kohad ajus aktiveeruvad füüsilise kui emotsionaalse puhul ja isegi siis, kui emotsionaalne valu ei ole tehtud mitte sulle endale, vaid sa näed pealt, kuidas kellelegi teisele tehakse emotsionaalset valu inimeses ikka aktiveeruvad needsamad piirkonnad, need küll lapsevanem karistab last ja teised lapsed näevad pealt, siis need teised lapsed saavad täpselt samasuguse draama, kui see laps, keda karistatakse. Aga siis võib-olla räägime veel natukene draamast ja et, et ma arvan, et üks oluline info on ka, et mida võiks kõik teada. Me viimasel ajal hakanud rääkima arengudraamast, et arengudraama on termin, mida kasutatakse kirjeldamaks lapsepõlvetraumat ja arengutraumasid jaotatakse kolmeks. Millest üks kohtlemine, eks ole, see jaguneb siis nagu füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne. Et nagu päris hästi, kujutame ette, mis asi on füüsiline väärkohtlemine, et on siis kõik need karistavad käitumised, erinevad erinevad füüsilised karistusmeetodid ja ka seksuaalne, me teame, mis asi see on, et igasugune lapse loata Ta puudutamine ja kõik, mis sinna alla käib, aga räägime natuke emotsionaalsest. Ehk siis lapsed, draama siis, kui vanem ütleb lapsele või lapse kuuldes teisele vanemale või partnerile inetult ehk alandab, ütleb eks troppi piinlik, härra melise, pane suu kinni ja nii edasi, kui vanem tõstab lapse või lapse kuuldes teise vanema peale häält või karjub. Kui vanem mõnitab, häbistab või ähvardab oma last või teiste partnerit, kui vanem valetab ja kui vanem ei pea kokkulepetest ning lubadustest kinni. Või see, mis me enne rääkisime, et lapse jaoks on emotsionaalselt sama ka, kui ta näeb, et tema teist vanemat karistatakse, siis lapsel on ka hirmus, kui vanem kritiseerib oma last või teist vanemat ega tasakaalustada seda kriitikat ju heade sõnadega või ta, kui ta lihtsalt ignoreerib nii seda last või oma teist partnerit. Ma arvan, et paljud inimesed ei teadvusta endale, et sama kohutav kui see on inimese jaoks kogeda kellegi karjumist. Sama õudne on see, kui keegi vaik justkui tundub, et vaikimine on parem tegelikult see on täpselt sama hull kui isegi vahimite hullem ja oks ümaroni karjuv vaikus. Ja, ja siis teine on siis hooletusse jätmine ja seda siis kas füüsiliselt või emotsionaalselt, ehk siis lapsab draama, kui vanem ei pööra tähelepanu lapse tunnetele, näiteks laps nutab, aga vanem ei lohuta või vanem ei peegelda lapsele tema tundeid. Näen, et sa oled kurb, ma näen, et sa oled pahane, lapsed, draama, kui vanem ei pööra tähelepanu lapse vajadustele, lapsendab kallistust, vanem lükkab minema. Tänapäeval väga tavaline laps proovib vanemaga suhelda ja vanem vaatab telefoni või vaatab telekat, arvutit. Et kus, kus vanem on, kaua aega tööl tagasi tuleb, siis ta on liiga väsinud, et lapsega olla ja temaga rääkida kus lapsel ei ole piisavalt toitu kodus, kui teil ei ole puhtaid riideid, ei ole kedagi, kellega koos õppida ei ole tunnet, et perekond on lähedal ja ei julge rääkida, eks see pereliikmetega ma kurbusest või üksindusest või, või hirmust või abitusest võtan lapse hooletusse jätmine isegi siis, kui vanem ei naerata talle või, või sittuda, lihtsalt kaob ka lapse elust ära ja täies teha, et et see on nüüd hea teadmine, et vanem võib kehana küll kodus olla, kui ta ei ole kohal oma mõtetes ja veedab kas siis enamik aega tööl eriti tehes või siis ekraanide taga mida iganes siis ja siis ikkagi me saame rääkida hooletusse jäetud lapsest. Et laps vajab tähelepanu, ta vajab puudutusi, hellusi nii füüsiliselt, emotsionaalselt, ta vajab mängida ning suhelda mõlema vanemaga. Laps peab saama tundma ennast turvaliselt ja olulisena, et tema areng ei saaks kahjustatud. Ja mainin ära ka selle, et lapse jaoks on ääretult ebaturvaline, kui ta kasvab üles kodus, kus täiskasvanud ei ole pidanud vajalikuks ära õppida, kuidas teineteist armastavalt ja hellalt kohelda ehk lapse arengut takistab see, kui ta kasvab üles keskkonnas, kus vanemate või täiskasvanute vahel on pingeline distantne suhe. Ja nüüd kolmandaks arengu draamaks peetakse siis perekonna disfunktsiooni, mille alla käib vaimne haigus, vangis olev vanem või sugulane kus ema on koheldud vägivaldselt või ka isa või isaainete kuritarvitamine ja lahutus. Ehk siis lapsed, Tarmo, kui vanem on depressioonis või tal on mõni muu vaimse tervise probleem, mis ei lase tal lapse jaoks kohal olla täie tähelepanuga. Võtame veel korraks tagasi, sa ütlesid, et lahutus, ma arvan, et siin on nagu oluline öelda, et et loomulikult alati see on lapsele traumeeriv, kui ta vanemad lahutavad, aga siiski mitte. Lahutus ei ole see, mis lapsi traumeeriv vaid kuidas vanemad vanemad lahutama täpselt, kuidas nad omavahel läbi saavad, kuidas nad omavahel suhtlevad, kas nad hakkavad sõnumeid saatma läbi lapse või suudavad ikkagi ise vastutust võtta ja omavahelise osad jäävad austavateks. Ega ei, kui nad ei mängi seda laste peal välja, sest et me ei pea rääkima kui lastest, kellel on ilmtingimata tiivad tulevikuks murtud ja ta traumeeritud ja nagu ennem ka ütlesin, et suhete vaesus on, eks ju, see mis tekitab ju ajule nii-öelda kahjulikke mõjusid. Nii et seda on ka uuritud, et kui laps kasvab üles suheterikkas keskkonnas, siis kõik need traumad, mis ta isegi elu jooksul saab, ta tuleb palju paremini nendest välja, tulevad palju paremini nendes toime. Aga nüüd kui minnes tagasi, eks ju, et seda perekondades funktsiooni, kus laps võib saada trauma. Nii et veel mingi näide, et kui näiteks vanem või keegi teine sugulane on vangi pandud ja lapsel puudub juurdepääs talle. Kui vanemal on mingi sõltuvus, on ta siis alkohol, narkootikum, mis iganes, mis hoiab teda eemal tema lapsest ja kuju rääkisime, eks, et kui vanemad lähevad lahku, et mis ei ole sõbralik. Ja, ja nüüd ma tahaks küll korraks võtta aja maha ja kuulajatele ütelda, et võtke korraks praegu hetk ja mõelge praegu sellele, mida ma ette lugesin. Et kui paljud teist tundsid ennast praegu ära ühes või mitmes punktis kui mõeldakse, et statistika järgi iga viies neist kuritarvitab alkoholi nüüd liitke sinna juurde enesetappude arv, liitke sinna juurde, vägivald vaesuses kasvanud lapsed, depressioonis vanemaga üles kasvanud lapsed, ehk tegelikult, kui palju meil jääb järgi peresid, kus ei kasva laps või lapsed üles traumaga, mis jääb diagnoosimata? Jah, eks me kõik oleme omamoodi traumeeritud, ainult osad saavad meid paremini sellega hakkama osad mitte. Ja osad me siiski suudame jääda Impaatiliseks eosad kahjuks mitte. Ütleme siis, miks sa nende traumade teadvustamine, oluline, miks me peaksime ise oma traumadele otsemad tema. Sest et need traumad kui nendega ei ole tegeletud, Need määravad paljuski ära meie elu ja meie suhted. Kui lapsed on keskkonnas, mis on kaootiline või kus nad on jäetud hooletusse, siis see mõjutab nende emotsionaalset ning füüsilist tervist, see mõjutab nende kogu ülejäänud eluuuringud on ju näidanud. Traumaatilised kogemused on seotud ainete kurida võitamisega nagu suitsetamine üleliigne alkoholi tarbimine, narkootikumide tarvitamine, see on seotud vaimse tervise probleemidega nagu depressioon, ärevus, posttraumaatiline stressihäire ja teiste riskantset käitumist ega näiteks nagu enesevigastamine, seksuaalne riskikäitumine, vägivald ja draamaspetsialistid on juba pikemat aega rääkinud, tekkinud, et mida rohkem on lapsel terveid suhteid tema ümber, seda rohkem need suhted kaitsevad teda halba asjade eest, mida rohkem sul on suhete vallas terve keskkond seda rohkem pigem ja, ja seda paremini. Su aju areneb ning funktsioneerib sõna otseses mõttes suhted kaitsevad meid. See on nii armas mõte, ütle see mõte veel kord välja. Nii et suhted kaitsevad meid just et kui me veedame oma perega koos rohkem aega, kui me räägime olulistest asjadest, kui me kallistame ja paitab oma lapsi, siis me sõna otseses mõttes tehes me me koome justkui laste ümber sellise kaitsekilbi, mis kaitseb neid eluraskuste eest, mida nad niikuinii ühel või teisel hetkel oma elus kogenud. Ja siis on need inimesed, ehkempaatilisemad inimesed ja, ja siis äkitselt on ka igasugust vägivalda vähem suure tõenäosusega empaatilised. Ma olen alati igas saates andnud inimestele võimaluse mõelda ka antud teema üle järele ja siis täna tahakski öelda, et hea kuulaja, et sa saad ise mõelda, et kui empaatiline sa oled. Ja nüüd huvitav on see, mida sa iseenda kohta arvad, siis võiks pöörduda mõne eksperdi näiteks oma partneri poole ja küsida tema käest, et mida su partner arvab, kui empaatiline sina oled ja kas sa oled ehk liiga empaatiline ja võtad kõiki asju liiga endasse ja kaotad iseennast ära või Ansolempaatias. Arenguruumi. Aga ongi täna aeg saatele joon alla tõmmata. Aitäh teile, head pere, saate kuulajad, aitäh sulle, Kadri, saatesse tulemast. Mina olen Katrin saali, Saul peresaateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Loomulikult saate meile kirjutada aadressil pere saadajat TRUE. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks soovin teile kõike head, elage ise ja aidake teistel elada.