Tere, hea kuulaja, see on pere saada ja mina olen saatejuht Roman Timofejev, psühholoog, koolitaja. Ma räägin perest saatekülaliste, kesin laste arengust. Me oleme juba rääkinud möödunud saadetes imikutest ja äike lastest ja nüüd me jõudsime kaheksanda eluaastani, seekord räägimegi lastest, kelle vanusevahe on kaheksa kuni 11. Räägime eelkõige enesehinnangust, perfektsenismist ja depressioonist. Stuudios on minuga täna kliiniline psühholoog ja kognitiivkäitumuslik terapeut, margitam remargid kerist. Mingi hetkeni, kui laps sooritab ülesannet, mitte päris hästi. Noh, ma ei tea, kas jätab siis pooleli või ei pinguta piisavalt. Ta ka mingi hetkeni, kui ta, kui sa kiidad teda selle eest, ta on rõõmus ja hea meelega võtab selle vastu mis iganes, olgu see siis komm või lihtsalt tunnustus või mingi mänguasi. Aga siis mingist hetkest, kui lapsi ei ole ise rahul oma soorituse üle ja kiidab teda, siis mitte ainult ta lihtsalt ei taha vastu võtta seda, vaid tonka, lausa õnnetu. Sest temas areneb isiksus, ta tahab teada, milleks on võimeline. Milline on see nii-öelda selline maksimaalne seatud, laitis millega ta saab hakkama ja see tähendab hulga ebaõnnestumisi, viha ja pisaraid ja samas ka uhkust ja enda kompetentsusetunnet ja eneseaustust. Ja ma tahan alustada sellest hoopis, Margit, ma küsin, et kas sa mäletad ennast umbes kümneaastasena, et mille üle sa uhke olid mida sa lapsena oskasid? Ma ei oskagi kohe niimoodi öelda, sest see paneb kohe mõtlema natukene, et, aga tõenäoliselt olime küll hästi selline tagasihoidlik ja ega mul oli vist vähe asju, mille üle ma uhke olin. Et ma arvan, õppimisele ma arvan, see tuli mul hästi välja. Hinded olid need näitajad, mis nagu andsid teada, et et ma saan sellega hakkama. Ja hiljem tuleb kindlasti öelda juttu. Räägi palun natukene pikemalt meile siis kuidas kujuneb välja lapse enesehinnang selles vanuses millele toetub laps, kui ta nagu peab aru saama, et kas ma olen hea või kui hea ma olen, kuidas see asi töötab? Tegelikult on kurb tõde see, et, et juba tegelikult sündides on lapsed ebavõrdsel positsioonil selle omaenesehinnangu loomisel, et nad juba sünnivad siia ilma sellise teatud sellise geneetilise meikopiga, mida ei saa muuta, et sa, Nike ju võib-olla on natukene selline raskem temperament, võib-olla sotsiaalmajanduslik staatus. Aga sellest hoolimata kujuneb enesehinnang nagu välja Nende inimeste abil, kes seda last ümbritsevad ja hakkab pihta juba nagu väga-väga varases eas. Et sellised enesekohased teadmised kujunevad, tekivadki välja tegelikult sellises interaktsioonis vanemate õdede-vendade hilisemas vanuseperioodis juba koolieakaaslastega õpetajate tagasisidest. Et, et kõik see, millise tagasiside või millise teadmise ta nagu teiste käest enda kohta saab, hakkab nagu tema enda sees siis neid hinnanguid andma, et areneb siis välja kas selline ennast julgustav ja toetav nii-öelda sisekõne. Või siis selline kuri kriitik. Ja sa mainisid, et et nii-öelda geneetiline taust, määrap isegi, kas ma sain õigesti aru, et rohkem kui keskkond või kuidas sooned nagu klassikalised Öeldakse, et, et see on interaktsioonigeenide omavaheline mõju või vastastikune seos, aga kas on selle kohta teada, et mis rohkem mõjutab, et kas geenid või või siis keskkond? Ma arvan, et seda ei ole üldse mõtet siin arutada, fakt on see, et geeni me muuta ei saa, aga keskkond on see, mida muuta saab. Ja, aga lihtsalt see ebavõrdsus nagu tekib juba selle koha pealt, et et kui laps on juba väiksena Nutlikum, Vii nõudlikum või siis tegelikult see tekitab vanematele tundeid ja nende oma tunnete pinnalt nad reageerivad ja see reageerimine tekitab lapse tundeid ja tekitavadki, nagu tekibki selline nagu suletud ring. Et ja lapsevanemad võib-olla nagu pahaaimamatult hakkavad nimodi sellist negatiivset enesehinnangut kujundama, kuna neil kujunevad mingisugused hoiakud oma väikeste laste suhtes või noh, nagu nagu sildid nende kohta või ei, väga-väga sageli ma kuulen oma töös, kuidas vanemad sildistavad oma lapsi, et tema ongi selline targutaja, tema ongi selline neurootiline või siis vastupidi, et oi, tema on mul see päikeselaps ja kui see hääletoon juba vanemal muutub, kui ta niimoodi oma last hindab. Ja, ja siis see panebki nagu prillid ette ja ta näebki nagu oma lapses seda noh, mida need prillid talle näitavad. Aga kui vanemad, nagu suudavad näha ka, no ütleme sellises võib-olla raskemas lapses midagi, mis on temas head ja, ja pigem teadlikult nagu otsivad ja toetavad seda siis kujuneb lastel ka välja selline positiivne enesehinnang. Ehk et me saame tegelikult vanematena täiskasvanutena mõjutada seda või suunata seda, kuidas lapsed hakkavad enda kohta arvama. Nii et sa ütlesid, et lapsed on ebavõrdsed, see on ebavõrdne mäng, Vistse koolis hakkab eriti tugevalt välja mängima. Kas sinu arust nagu peaks ka meie koolides olema selles valguses nagu samamoodi nagu ka mõnes läänekoolides, ma tean, koolides on paljudel see näiteks ligipääs teistel õpilastel mingisuguse konkreetse õpilase hinnete või tulemuste juurde on nagu täiesti keelatud ehk siis lihtsalt öeldes, et mitte keegi ei tea, kuidas, kes õpib et see info on nagu rangelt suletud. Sest vastasel juhul just kus see mõjutab nagu enesehinnangut halvasti, nii et mis sa selle kohta ütled? No minu arust Eestis on juba ka niimoodi, et ega enam ei öelda klassi ees hindeid, et need sina said kahe ja, ja üleüldse mõnes koolis ei pandagi hindeid. Aga, aga tegelikult ega lapsed võrdlevad ikkagi ise ehk ei pea üldsegi õpetaja muidugi see, kuidas, mis tooniga õpetaja lastega räägib või mis tooniga talle neid tehtud töid annab või et lapsed tegelikult loevad hästi palju välja ka millestki muust ja ükskõik, kuidas me tahame seda võrdlust või võistluslikust koolis ära hoida. Nad leiavad ikkagi ise, milles võistelda. Et mis siis võib-olla, mis on sinu kogemusest, mis on need teised alad, kus siis lapsed hakkavad nii-öelda konkureerima, kui nad hinnete pärast ei saa? No neid alasid on väga palju. Välimus rikkus, et lapsed saavad väga hästi aru, mis on parem ja mis on vingem. Aga ka see, et kellel on rohkem sõpru või kes on nagu parem suh. Et see sotsiaalne pool hakkab nii-öelda tugevamalt välja mängima, kui ta muidu Vikse viimasel ajal on palju juttu sellest, et et just selles vanuses, et kui me räägime selline noh, ütleme kooli juba alganud taga ei ole veel teismeline laps selline kaheksa üheksa. Et ei tohi neid kiita nii-öelda nende tulemuste eest, vaid peab pigem siis kiitma nende pingutuste eest, et kas sa arvad, et see võiks olla nii, et kui jaksid, siis millega on see seotud? Ja muidugi pingutuse eest seda, et märgata lapse pingutust ja hinnata seda et see on igal juhul hea. Aga võib-olla on nagu olulisem see, et, et millele see edu ja ebaedu nagu omistada, et noh, kui laps on edukas või need head tulemused võiks omistada võimekusele ja andekusele või sellele, et pigem siis just võimekusele. Aga ebaedu võiks nagu omistada millelegi sellisele, millega laps saaks midagi teha. No näiteks, et et see ei olnudki hea strateegia või et võid sa ilmselt ei pingutanud palju, et, et siis ongi, et kui midagi ei tule välja, siis, siis oleks alati nagu mingi olemas mingi võimalus, kuidas nagu seda paremaks teha. Aga kui on hästi tulnud, siis miks mitte kiita või, või miks mitte öelda, et vaata kui tubli Salid või vaata, kui, kui targalt ja sul välja tuli? Hästi, seda oskasid. Hirm vist on see, et või, või noh, siis nii-öelda mure on siis see, et võib-olla siis lapsed hakkavadki nagu tulemuse nimel ainult pingutama ja siis üldse noh, võib-olla siis võltsivad midagi vahepeal või, või siis nagu on rohkem huvitatud nii-öelda sellisest enda, sellise positiivse imago loomisest, kui nagu reaalselt midagi osata või teada. Noh, eks see, eks see võib tulla nii või naa, ehk et see on ka natukene loomulik, et aga noh, see, kas nad võltsima hakkavad, et neil ei ole ju vaja võltsida ja vassida ja valetada ja spikerdada kui nad teavad, et, et noh, neid aktsepteerida tehakse ja neid hinnatakse nende, nende pingutus on ka midagi väärt. Ja sa mainisid seda, et kui siis on ebaõnnestunud, siis pigem omistada millegile, mis on kontrollitav, midagi, mille kohta saab midagi ette võtta. Just nimelt ja pigem mitte see, et mitte jälle sildistada, et rumal ja laisk ja sest need on kõik need ütleme, need sõnumid, mida laps hakkab ka endale ütlema, et ma olengi saamatu ja oh jälle sul ei tulnud midagi välja ja et aga kui naguniimoodi vaadata, et noh, mis siin siis nüüd, mida siis saaks nüüd teistmoodi paremini teha või ja võib isegi natukene kavalalt nagu uurida, et huvitav, et aga miks sa seda siis niimoodi tegid, tuleb ka uudishimu ja uudishimu, et vaatame, sest et ütleme, mingi piirini on ju ka valed vastused õiged, et vot siiamaani läks sul hästi, aga siiamaani oli päris, aga mida sa siis siit edasi mõtlesid, et, et mis siis nüüd siin? Et see on rohkem nagu vaatamas seda, mitte nii absoluutterminit, absoluutselt, et nii õige vale. Õige vale jah, vaid, vaid ikkagi see, et, et ja siis lapsel isegi siis kui tal ei ole see kohe välja tulnud, aga ta nagu näeb, et ahaa, siiamaani sain ma aru. Ja et tal ikkagi nagu püsiks see tahe tegutseda. Et see kergendab tal aru saada, et mis see nii-öelda lähim arengutsoon, kuhu ta edasi peab? Ja ja see hoiab tal alles selle motivatsiooni seal hoia, hoiab alles selle töötahte. Nii et siis tuleb välja, kui ma õigesti aru, et nagunii justkui oleme geneetiliselt ebavõrdsed. Aga me ei arvesta seda oma käitumises, et kui me jõuame käitumiseni ja ebaõnnestumisi, niisiis meie omistas sellele, et kuule, aga geneetiliselt sa oledki nõrgem leppis sellega vaid siis pigem ikkagi otsi mingi muu strateegia ja kas see ei ole natuke vastuoluline? Noh, nii ja naa, et ega palju me siis mõtleme sellele geneetilisusele või noh, tegelikult ikka mõned mõtlevad, eks see tuleb ju kadedus peale, kui mõnel on nagu kõik antud ilu ja tarkus ja, ja, ja teine peab hästi palju seal pingutama ja võitlema. Aga lihtsalt tähtis on see, millele me keskendume. Kas me keskendume sellele, mida muuta ei saa või ikkagi hoolimata sellest, et olukord on selline, minu tingimused on sellised, aga ma ikkagi teen midagi, et, et ka elust rõõmu tunda. Ja seda ma ütlen ka oma klientidele, on kogu aeg, et kui sa mõtled sellele, mida sa muuta ei saa, siis seal on nagu üks kindel viis olla neurootik. Absoluutselt siis on kindel viis luua endale haletsusväärset tulevikku kui ongi see, et, et keeldun leppimast sellega, mida muuta ei saa ja kogu aeg juurde, kui ebaõiglane see on ja miks teistel on kõik paremini. Et siis on ju see tuju pahaasid, oled mossis, kui sa oled mossis, siis sa võib-olla lükkad enda. Et meie ringi, eks ju, sellele, kellel on halb tujus, sooritab halvemini ja kes sooritab halvemini, sellel ongi halvem tuju. Või, või kellel on halvem tuju, ta saab ka nagu teiste poolt sellist negatiivsemat. No kes see siis ikka tahab minna nagu sellise toriseja või paha tujuga inimese juurde, pigem jäetakse ta rahule. Siis siis jääb nagu see hästi suur hulk sellist positiivset tagasisidet nagu saamata. Et lisaks sellele, et ütleme, et ongi siis võib-olla geneetiliselt kehvem, Meikati olengi kehvem ja kui ma siis veel ise olen selle pealt selline kuri ja turris ka ja kogu aeg nagu keskendun sellele, kuidas teistel läheb paremini. Ja, ja võib-olla isegi vaikselt seal nurgas õelutsen või mingeid temakse Hauned, et, et siis tegelikult tuleb ka maailmast järjest sellist negatiivsemat juurde ja kõik see negatiivne, mis maailmasse juurde tuleb, kinnitab seda oma skeemi. Nii et sellised ja sellised nõiaringid tekivad. Läheme tagasi selle hindamisele sa juba mainisid need hinded. Ma mõtlen selle peale, et me oleme täiskasvanud ja meie, vähemalt paljud meist, mina kindlasti, vähemalt mõnikord me läheme närvi, kui keegi hakkab mind hindama. Kui mõni kolleeg on, on siis nagu hakkab neid hindama või, või siis kui me peame kuidagimoodi aru andma oma töös on stressirikkas olukord. Ja kui ma mõtlen nüüd sellele reaalsusele, milles lapsed elavad koolis, siis nad on kogu aeg nagu märklaud terve päev sind hinnatakse või viis, seitse korda päeva jooksul, nagu kuidas see mõjub nende enesehinnangule. Kuidas mõjub sinu arust nende ültse vaimsele tervisele, kuidas sellega toime tulema peaks? Noh, tegelikult lapsed vajavad tagasisidet, et ütleme, et see hinnete panemine ei ole ju tegelikult halb, no nad ju vajavad tagasisidet, ise ka ju, kui palka ei saaks, kas tööle läheks või näiteks no ma ei tea võistlustel, kui punkte ei pandaks, no viitsiks siis seda korvpalli sinna korvi loopida ja hinne on ju ka ikkagi nagu tagasiside. Et selles mõttes, ega hinded ei ole oma loomu poolest või ei ole nagu halvad. Aga lihtsalt küsimus on selles, et mida hinnatakse ja kuidas hinnatakse ja mis võimalusel on nagu laps lapsel seda hinnet näiteks ka parandada, sest noh, ma viimasel ajal nagu hästi palju näen kuidas lastel tekib lootusetus, kui on koolis, ma ei tea, kontrolltööd või tunnikontrollid ja siis lihtsalt ei lubatagi parandada lihtsalt ehk et see oli nagu tema üks võimalus ja rohkem ta ei tohi seda teha või ta ei saa seda teha. Ja, ja noh, seda ma näen, kuidas see nagu lastele mõjub, et esiteks niigi halb, et see halvasti läks, aga teiseks talle ei anta nagu ka võimalust, et ta saaks selle ära parandada ja, ja noh, kuidagi sellest nagu targem olla, et ma ei saa sellest aru, ma võib-olla saan aru, et koolis on õpetajatel väga palju tööd parandamist, aga noh, miks ei võiks siis anda sest võimalust tööd ümber teha? Muidugi ma ei, mõtlesin selle tellijasid Võib-olla sa esined korra ja kui sa kukkusid läbi, siis mõne aasta pärast. Ja aga no kas õppimine on nagu olümpiamängud ehk tegelikult mis on selle koolis õppimise eesmärk on ikkagi see, et lapsed omandasid teadmise, teadmised, jäetad, omandaksid sellise tööharjumuse, et nad noh, aktiivselt kuidagi arendaksid ennast, aga, aga jah, kui nagu ongi see, et, et ta seda ei lubata mingisuguseid võimalusi nagu ennast paremast küljest näidata, et siis see on ju natukene kurb. Ja kui ma tulen tagasi täiskasvanute juurde täiskasvanute ikka väga närvi lähevad, siis, kui, kui nüüd hinnatakse, aga lapsed selles vanuses, siis taluvad seda isegi natuke paremini, võib-olla kui täiskasvanud, kas see on seotud kuidagi arengulise et mingis vanuses laps nagu, nagu küsimustega on ju mingis vanuses laps küsib väga palju küsimusi, täiskasvanute me seda enam ei tee. Mingis vanuses lapsed nagu tahavad hästi palju nagu liiga palju tagasisidet selle kohta, kuidas nendel läheb, kuidas nad on sooritanud ja siis enam ei taha, nad ise teavad. Noh, ikka see tagasisidevajadused, et laps tahab nagu teada, kuidas tal läheb ja kui nüüd ütleme, koolis ongi see noh, muidugi numbrilist hinnangut või hinnata võimalus asemele on ju võimalik ka anda selliseid suulisi hinnanguid, et mis siis nagu täpselt välja tuli ja mis siis täpselt hästi läks, et et võib-olla see on nagu oluline, aga, aga lapsed tahavad teada, kuidas neil läks ja nad ei jaksa oodata. Et noh, umbes, et me kunagi võib-olla ütleme sulle, kuidas sul läks, et, et tegelikult mida noorem laps, seda kiiremini tahab ta ju saada oma käitumisele tagajärge. Et ja, ja see paratamatult motiveerib pingutama. Ja et siis tundub mulle, et jällegi need kaheksa üheksa aastastele, et nendel on väga oluline, et asjad välja tuleks ikka eks, ja et nad tunnevad ennast. Kompetents on aga et ütleme, et nad on nagu trükkamat keskmiselt on ju nad nad, nad on valmis panustama, nad on valmis rohkem veetma aega nagu nuputama, et nad tahavad, et asjad tulevad välja. Mingi hetk, sa pead leppima, sellega, läheb aega, kuni tuleb veel, et kui sa praegu pingutad rohkem, see ei anna sulle juurde tulemust, sest ma tean, et see on väga paljudele nagu koolilastele, eriti kui me räägime stereotüüpsete tublidest tüdrukutest, kes nagu tuupivad ja tuupivad ja nagu ei suuda, pidama ei saa. Ja siis täiskasvanud need perfektsionistid, kes nagu kuidagi ei suuda oma projekti kallal nokitsemist ja öösel ei maga, ja see neurootilisus nagu lööb seal sellisel moel välja, et et mis on nagu vahe sellisel tublil tööl ja, ja ületöötamisel lapse puhul. Noh, mulle tundub jälle, et siinse hästi oluline vahe on see, et mis asja nad ajavad, mis asja nad teevad. Et lapsed tihti ja ka täiskasvanud siis võtavad omale nagu selliseid saavutamatuid ülesandeid. Et nagu see ei ole nagu taga mingit sellist konkreetset ma pean parim olema. Ma pean jah, võib-olla ma pean meeldima. Ma pean võitma, kui nad nagu noh, vot sellise eesmärgiga tegutsevad. Ja, ja tegelikult noh, ütleme ei ole olemas nagu sellist käitumine nagu parim olemine ei ole olemas sellist käitumist nagu võitmine. Aga, aga kui nad siis nagu saavad aru, et ahah, et nad nüüd sellel hetkel nüüd ei võidagi või midagi hakkab halvemaks minema ehk siis tekib selline tohutu halb tunne. Ja, ja siis kuidagi need asjad välja ei tulegi. Aga kui nad nagu sõnastavad oma sellised eesmärgid ja ülesannet mingis osas nagu käib olemuslikult, et mida nad seal siis konkreetselt teevad õppimise puhul näiteks nad õpivad mingid sõnad selgeks või või kusagil trennis või tantsimisest mingisugused sammud selgeks õietite või muusikat õppides klaverit, mingisugused palad selgeks, et et kui nad nagu juhendavadki ennast nagu midagi tegema, siis tegelikult nad tõenäoliselt ka jõuavad kusagile kaugemale välja. Nii ehk siis teisiti öeldes siis ühtepidi lapse ajus, selles vanuses produtseerib väga palju selliseid üleüldiseid, üldistavaid, hoiakuid ja eesmärke ja need on nagu sellised noh, juba ette, nagu sellest säilimisele määratud ja täiskasvanud on ja õpetajad mingis mõttes on ju aidata need eesmärgid korrigeerida, sõnastada neid natuke konkreetsemalt. Nii et oleks arusaadav, kas mul on ikka Juudvus seda saavutada. Ja, ja et ma saan aru, et kui ma olen saavutanud, siis jah, ma olen seda saavutanud. See, see ongi vist asi, mis kehtib vist ka laiemalt. Ma praegu mõtlen veduritele ja juhtidele ja et see vist on nagu igal pool maailmas. Me seame endale liiga kõrged eesmärgid. Ja, ja minu arust, kui vaadata neid jalgpalli vaatavaid isasid, kuidas nemad juhendavad oma lapsi seal või ma ei tea, või, või üleüldse kui nagu öelda, et mine anna endast parim või et noh siis see paneb juba. Teie või sure ära. Umbes selline ilma halastamata. Ära haletse ennast. Ja, ja siis, kui noh, mis see siis tekitab lapses tekitabki nagu sellist pinget või noh, näiteks noh, mul on palju lapsi, kes kohutavalt kardavad muusikakooli, neid eksameid, kuidas nad enne on nagunii ärevad, kuidas, kuidas neil läheb kõik sassi ja siis, kui me nagu hakkame koos mõtlema, et aga, aga mida sa seal siis teed. Noh, ja siis ongi, et noh, ma lähen, ma pean endast parima andma ja mul peab see hästi välja tulema. Ja siis, kui me koosneme, et oi-oi, et, aga ei ole nagu sellist käitumist nagu ütleme, saksofoni mängides endast parima andmine. Ja siis juhtubki see, et, et kui ta nii pingesse ei oska millele keskenduda, et noh, siin võib-olla saaksidki need õpetajad, treenerid, muusikud kuidagi nagu aidata lapsi, et kuhu nad siis oma tähelepanu suunavad, millega nad seal tegelevad, kui nad sellises sooritas, suslikus esinemise olukorras on. Ja siis nad saavad ju alati pärast küsida, kuidas mul läks, kas ma sain hakkama. Aga kuidas ma pärast küsin, ma sain parim olemisega hakkama. Või kas ma, kas ma andsin endast parima? Jah ja, ja tihtipeale lapsed siis tõlgendavad seda niimoodi, et kui on halb tunne, kui on ärevus, see tähendab Mul läks halvasti, aga tegelikult halb tunne on ainult halb tunne. Seal ei ole võrdusmärki läbikukkumise ja, ja selle vahel ja on täiesti normaalne, kui minna esinema või või ka enne kontrolltööd või enne eksamit, et, et tekib selline ärevus. Psühhoanalüütikud räägivad, et selles vanuses on tekkimas selline superego ehk siis südametunnistus ja me võime seda ümber sõnastada, me võime öelda, et see on lihtsalt selline, ongi nagu südametunnistus ja süütunne ja vastutustunne ja enesekontroll ja et need asjad on aktuaalsed, need siis nagu tekivad seal esmakordselt. Kuidas see töötab, võib-olla sa saad rääkida natuke laiemalt seda, et kuidas, nagu ühel päeval laps ongi rohkem vastu tundlik hoiab rohkem asju meeles näiteks kas siis, kui täiskasvanu ei tuleta meelde või, või ei ei, ei seisa tema kõrval kogu aeg ei meenuta talle ja ta saab kuidagi ise oma prioriteedid paika pandud ja et mis seal ajus peab olema küpsenud, et see on võimalik. Noh, see on nüüd üks selline asi, eks muidugi, eks otsmikusagar peaks olema nagu tutte arengutasemele juba jõudnud, et mis seda, seda enesekontrolli nagu võimaldab. Aga, aga tegelikult selline enesekontroll ja vastutustunne ja see ei ole mingi nagu selline asi, mis lihtsalt ühel hommikul sulle peale tuleb. Ehk eks see kõik kujuneb välja läbi kogemuse. Et kui laps on saanud nagu sellise teadmise, millega ta hakkama saab ja, ja kui talle selline, mis me selle enesekontrollis on jälle nagu selline natuke ümmargune sõna, et see enesekontroll Ja noh, ma näiteks ma ütlen seda, et mul on ülesanne, eks ju, et noorem laps kui kui ema läheb toast välja, siis mu tähelepanu läheb mujale ja mul ei ole enam see ülesanne nii oluline teha, kuni vanem tuleb tagasi. Nüüd on jälle oluline, eks ju, et nagu kuidagi lapsevanem on see eesmärgikandja ja mingist hetkest laps on iseenda eesmärgikandja, kas siis, kui täiskasvanud pole kõrval, et sa pead koristama tuba, et sa pead nüüd ülesande juures püsima kulisat teed seda lõpuni, et kas see on puhas, selline nagu kvantitatiivne areng siis või, või seal on midagi nagu huvitavat? Sinnakanti natukene, et, et seal nagu õpitud, et tegelikult on nagu õpitud, nagu see hea tunne, et hea, kui asjad on tehtud, et ja see mingil hetkel saab see nagu lapsele kasulikuks. Et ta näeb, et noh, asjade edasi lükkamine või, või see kuidagi see ei aita teda kuidagi. Aga see vastutustunne, et tal on antud võimalus, kõik asjad nagu õigel ajal ära teha, seda on võib-olla varasemas vanuseetapis aidatud nagu üle minna sellistest asjadest, mida ta nagu ei taha teha, tahad, teda on aidatud aru saada, et millega ta juba hakkama saab. Et ja, ja siis tegelikult nagu tekibki see, et ta tahabki vastutada, tegelikult ta tahabki, et tal läheksid asjad hästi, et tahavad kontrollida teatud asju. Nad tahavad võtta ise vastutust või, või ise otsuseid, et et üldiselt ega lastele ei meeldi, et vanemad käivad neile meelde tuletama, et hakka nüüd õppima ja vanematele ei meeldi kogu aeg meelde tuletada, et kuule, hakka õppima. Aga, aga kui on nagu selline lasteaia vanemate vahel väljakujunenud nagu selline suhe, et see ei ole nagu selline kamandav, vaid vaid selline nagu koostöö, et juba väiksest tehale aidatud, et noh, kui on näha, et ega siis ega siis lapsed võib-olla väiksena väga ei taha kodusid ja aga kui, siis vanem sinna tuleb appi, et aga läheme, teeme koos ja teeme enne selle ära ja siis me saame teha midagi lõbusamat. Et kui sealt nagu kujuneb selline harjumus. Aga ta ikkagi on nii, et see asjade ära tegemine, see hakkab nagu omamoodi, nagu ära tasuma. Nii et siis nad lihtsalt avastavad katse-eksitus meetodil, et seda asja on natuke parem. Et tegelikult kõik see noh, eks lapsed õpivadki niimoodi, ütleme juhendatult avastades et kui vanemad aitavad neid nii-öelda nagu läbi avastuste, et no vaata, et nüüd sa tegid kõik kohe ruttu ära, vaata kui palju meil nüüd aega üle jääb, et mis me nüüd sellega võime teha, et noh, et, et see ei pea olema selline tunnustamine ja selline nagu piits ja präänik, aga aga, aga kui, nagu märkamine või seal ütleme just varasemas eas veel enne, kui seda vastutust ei ole, et, et kui laps on nagu teinud midagi sellist, mis on juba meie oodatud käitumisele sarnane ja siis, kui seda ära märgata ja niimoodi nagu siiralt, et oi, kui palju sa oled juba või millega sa oled juba hakkama saanud, vaata, kui tubli said ise. Ja kui ta nagu saab selle eest sellist positiivset tähelepanu, et siis ta ise ka rõõmustab ja sealt sealt tekibki nagu selline vaikselt senine sisekõne, mis algul tuleb nagu läbi vanema Kas see on kuidagi seotud sellega, kaeton tunneb ennast siis rohkem ta kontrollimas oma elu või nagu võinakana ennast, sest nagu mulle meenub üks Winston Churchilli fraased, et kui sa nagu tahad võimu juures püsida, siis sellega kaasneb vastutus. Ehk kui sa oled vastutas millegi eest, siis tähendab seda, et sa saad ka nautida ka nii-öelda neid tulemusi, mis tulevad, on ju nii, et kus sa pingutad, siis, siis saad siis sa kogetki reaalset, vat kui tubli ma olen eksinud või võtvat, kuidas lähevad asjad nii, nagu mina tahan. Et see on oluline, tunnen endale, eks. Tutvus tuleb ikkagi nagu nagu läbi kogemuse. Ja ja noh, muidugi tahavad ennast ka väga proovile panna ja need läbikukkumised on kohati nagu vältimatut, eks ju, selles vanuses ja aga kohati ka väga valusad ja, ja nii-öelda tee motiveerivad ja mida peab siis lapsevanem ütlema lapsele, kes tahab ennast proovile panna, mis on tore. Aga samas noh, lapsevanem, kas näeb ette, et see nagu ei õnnestu jube, et kas, kas pigem lasta tal kukkuda läbi ja õppida sellest või siis ennem ikkagi aidata tal korrigeerida see eesmärk, et vaata, kas sa ikka saad sellega hakkama, mis on parem? Kui nüüd vanemana proovidagi niimoodi, et last nagu sellistest ebaõnnestumistest võimalikult eemale hoida ja niimoodi vaikselt, et kuule, ise ikka ei ole veel selleks valmis noh, ega see ka ju väga hea ei ole, see kasvatame nagu sellist ebakindlast. Aga kui ikkagi nagu proovida nagu ennast proovile panna nagu ikkagi sellistes asjades, mis, milleks ta, noh, on juba võimeline, et noh aga noh, mõned lapsed lihtsalt nagu nõuavad, et ma tahan minna ja ma tahan ja Meie lähevadki, aga üldiselt nemad saavad ka nende kaotustega natukene nagu paremini hakkama. Et, et me ei saa neid võistlusi ära hoida. Muidugi hea oleks, kui kui mingisugused võistlused jäävad, oleksid nagu sellised, kus siis nendel lastel, kes võistlevad, oleksid nagu võrdsed võiduvõimalused. Aga noh, alati ei ole see võimalik. Kuidas sa seletad, meie ühiskond on nii läbinisti täis praegu sellist tardsessismi, kus me üldse tahame, nagu, et kõik oleksid nähtavad ja kõik tublid ja kunagi ilma kriidikati. Mis, kuidas põhjendada, seda peabki. No mina üldse ei kasutaks seda sõna läbikukkumist läbikukkumise, näete? Mulle tundub, sellise klišee on, aga aga ei ole olemas läbikukkumist, et on olemas õppetunnid ja ja et vigadest õpitakse. Et kui, siis see eesmärk nagu sõnastada niimoodi, et, et jällegi, et mitte minna või Ma mitte minna tegema midagi, mida nagu noh, mida nagu ei saagi saavutada või mitte minna parim olema. Aga, aga kuidagi alguses nagu eesmärgiks seadagi osalemine, et kõige eesmärk ongi osalemine ette teha seda nagu sellise eksperimendina, et aga vaata, vaatame kui kaugele sa jõuad. Aga, aga vaatame, et, et kes on su vastased, et kuidas sa siis muidu, et noh, võib-olla hästi kaval on natuke valmistada lapsi ette sellel ka, et, et noh, et võib-olla esimest korda ei olegi eesmärk nagu mingit suurt sooritust saada, aga vaatame, et kuidas näiteks teistel läheb. Või, või siis kuidas seda, et et noh, selle jaoks, et kunagi oma neid suuri võite saada peabki õppima kaotama. Ja, ja seal on võib-olla jälle jääd sõltu mis valdkonnas, neid kus ta nagu sinna võistlema, siis tahaks minna, et tegelikult noh, spordivaldkonnas on võib-olla väga hea tuua nende kuulsuste iidolite näiteid, et no selle jaoks, et lüüakse võiduvärav kui palju pidi ta lööma mööda? Tegelikult ka noh, ma ei tea, siin ei ole lugu sadades väravale. Ja ma olen ka kuulnud sellest Michael Jordani, näitan, et tema siis lassi mööda nagu kõige rohkem, sest ta kõige rohkem katsetas Ja, ja et, et tegelikult nagu peaks õppima ka nagu sellist nii-öelda nagu kaotamist või teiseks, mis sest, et, et aga eks eesmärk ongi alati nagu sõnastamises, et kui ongi juba nagu vaikselt, et laps võib isegi tahab minna kusagile, ma ei tea, jooks võitma, aga kui ikkagi tegelikult eesmärk on sõnastatud natuke teistmoodi. Et vaatame, kui kiiresti vaatame, sa võid minna sinna oma rekordit tegema. Päris nüüd ära hoida, et me üldse lapsi võistlema ei lase või et me üldse, et jumala pärast, et nad nagu haiget ei saaks. See ei ole ka okei, panenud võiksidki nagu toetada, nagu noh, mulle meeldib see nagu see tellingute põhimõte. Et, et nad ei ole nagu liiga kaugel fini nagu maja ehitamisel, et kui tellingud oleksid liiga kaugel, siis tõenäoliselt see maja tuleb vildakas. Aga kui need tellingud on liiga lähedal, et absoluutselt siis sealt ka nagu ilusat maja ei tule, et see vanema toetus võikski olla niimoodi, et ta ikkagi ta saaks nagu noh, parajalt ise katsetada, aga et Need turvaline toetus oleks nagu piisavalt lähedal Kuidas seda saavutada, see kõlab hästi, teoorias, aga kuidas see praktikas välja näeb, et ühtepidi eesmärk olgu ambitsioonikas aga samas ei tohi nagu, nagu katki minna sellega, et kuidas eriti nagu, kui tegemist Olüheks aastasega, kes kes nagu panebki need eesmärgid liiga kõrgeks esialgu alati, et mis on, mis on need juhtnöörid? No ja ikkagi kõik algab nagu eelnevalt, et kuidagi nagu ikkagi sõnastada need juhendused, mis ta siis nagu endale annad ja kuhu ta siis keskendub, aga kui ikkagi ei ole või ta ei ole saanud esimeseks, seda on jäänud teiseks noh, lapsel on segakaotus selles muuseas et siis ikkagi tuleb aktsepteerida seda tunnet, mis sellega kaasneb. Kuidas kätt, kuidas me aktsepteerime läbikukkumist mitte läbikukkumist, et mis sellega kaasneb, noh, mis tunne see on, mis, mis sa võid olla, kui, kui ei võida nagu, mis nemad ütlevad, et see on niisugune säilimise, luuseri, tunne kaubahinnang, mida ta endale annab. Ilmselt seal tegemist kurbusega, eks ju. Aga kuidas siis lepime kulutusega? Kurbus, ja siis lõpuks võib sinna peale tulla nagu viha, et liha ei ole alati kõige esimene tunne, aga, aga ongi see, et vanemad saaksid seal olla kõrval, nii et toetada niimoodi, et, et see on okei, et see tunne on okei, see on sinu oma, me ei saa öelda, et Tunne, ära ole vihane. Ah, ära põe, ära nuta, unusta nüüd ära, kuidas ta saab unustada midagi, kui see oli talle nii oluline. Et, et pigem ikkagi nagu aktsepteerida seda tunnet ja siis proovida kuidagi nende hinnangutega, et jällegi et mitte see, et sa oled nõrk või sa oled kehva või et sa ei ole veel nii hea, et sellises klassis võistelda. Et pigem võiks nagu proovida seda seletada sellega, et aga tegelikult see ülesanne oligi liiga raske ja tegelikult noh, kui sonis spordis, siis võib-olla tõesti niimoodi, et et tegelikult see oligi liiga suur samm sinu jaoks. Et noh, et, et ei saa kohe hüpata nii kõrgele ja et, et aga vaatame, mis me siis nüüd teha saame, vähemalt oli see nagu hea teadmine jällegi igas kaotuses või seal saab ju vaadata, et kust otsast nagu see, kui kaugele nagu asi, läks hästi, kas seal oli mingi stardis, mis me saame siis järgmine kord teha, mida me saame siis harjutada? Minu kogemuse järgi ma ei tea, kas sa pead kinnitatud, ma olen seda ka, et kui soorituse järgselt ei olnud head tunnet isegi siis, kui sa ei olnud esimene, kui see on võistlus. Aga kui head tunnet ei olnud, siis järelikult ikkagi, kas alateadlikult kuidagi oli eesmärk realistlik? See võib nii olla jah, midagi liiga suurt midagi liiga üldist. Jah aga no lastele, või ongi see, et see eesmärk, et võibki öelda, et kus nagu tekib selline enesehinnang, et tegelikult enesehinnangus nagu toimivad ka nagu sellised Acteidid, et kui sa nagu millegagi saad hakkama, et siis sa saad juba mõelda endast natukene paremini ja siis kui, aga nagu lastele ka niimoodi vahest isegi näitan niimoodi. No vaata, kui seal on kõrgushüppes nagu paned lati nii kõrgele ja, ja siis kui sa nagu pingutad, tegelikult ongi sul nagu üle pea, et no mis sa siis võidad, sa võid hüpata ja hüpata ja hüpata ja sa ei saagi siia. Et, et tegelikult nagu siin all nagu tekivadki need kannatused, aga sul on ju võimalik hakata harjutama natukene siit ja siis jälle panna teda üles. Et natuke panna salat alla poolaja mida meisterlik perfektsianis teeb, ta ju tõstab latti soorituse hetkel? Jah, et, et siis kui ta sooritab just siis ta nagu ta tegelikult saab hakkama. Aga ta lükkab nagu edasi selle mõnu saamise sellest kas sa oled, jäävad lapsed ka või see on puhas, selline täiskasvanute äri. Ma arvan, et mõned teavad, lapsed teevad nagu väga tihti nagu selliseid selliseid asju, pingutusi nagu noh, ilma et nad seda teadvustavad, vaid neil lihtsalt nad lihtsalt teevad ja niimoodi nagu tulebki välja, et see teadvustamine võib-olla tuleb hiljem või või selle analüüsimine, et mis siis nüüd hästi läks, ei alati on hästi oluline nagu see, mis iganes asju teeme. Et peaaegu igas olukorras on meil olemas nagu selline käitumuslikke ülesanne, millele sa saad keskenduda näiteks sotsiaalses olukorras, et noh, väga tihti see enesehinnang seal kujunebki lastel ka teistega suheldes. Et noh, ma olen mingi imelik, Ma olen mingi, ma ei tea, mul ei ole midagi öelda. Mingi Äpu enam pole tänapäeva laste aastaid tagasi oli äpu. Aga, aga kui siis nagu hakata nagu uurimata, mida nad seal sotsiaalses olukorras siis teevad või mida nad sinna siis tegema lähevad, siis jällegi no nii nagu spordivõistlustel nad lähevad vale asja ajama. Nii ka tihtipeale sellistesse igapäevastes sotsiaalsetes olukordades. Nad lähevad muljet jätma, nad lähevad normaalne olema, nad lähevad äge olema, nad lähevad teistele meeldima. Milles sotsiaalseal eesmärgid, aga siuksed, üleüldised? Üleüldiselt, aga kui ma ütlen sulle nüüd, et Roman, palun mine sinna kõrvale ruumi, ole äge. Meeldi teistele ole huvitav, ole lõbus. Jäta endast normaalne mulje. Mida sa siis teed? Nojah, eks ma midagi teen ja võib ju õnnestuda ka. Aga kuidas sa teada saad, et sa olid äge, et sa meeldisid? No ilmselt ikka tagasi sellepärast et kui, kui teised mulle kuidagi respekti väljendavad või naeratavaid Ja kui nad naeratavad, aga kui nad naerata, siis on probleem, siis on häda käes ja siis ongi see ja sealt see hinnang nagu tulebki. Noh, ma ei tea, ma olen mõttetu ja ja mind ei taheta ja, ja kõik sellised asjad, et, et noh, siin ongi tegelikult see, kus nagu laps saab nagu natukene aidata, et see noh, see tähelepanu on selline maagiline sõna, kuhu saama selle tähelepanu suunad. Et kas sellele, mida sa sinna tegema lähed. Ja siis sa saad pärast öelda, et aga jah, ma läksin, ütlesin teistele tere. Ma küsisin, kas nad vastasid sulle ja ehk siis järelikult ma nagu suhtlesin Nii et siis võib öelda, et me ei taha üldse, et lastel oleks kõrge enesehinnang. Me tahame Mis ei tähenda seda, et nagu sa oledki keskmine, lepi sellega vaid see tähendab seda, et oma võimete, oma pingutuste koheselt nagu reaalsust vaatame, mitte igasugu fantaasiaid, vaid kui me vaatame reaalsust palju, mida sa tahtsid. Mida sa selleks tegid, selles raames sääsedele täitsa tubli. Jah, just nimelt, et enesehinnang ei ole nagu üks selline konstrukt. Et, et mul on nagu mingi üks asi, enesehinnangus on palju tahke ja tegelikult võib nagu juhtuda, et mõnes osas oled sa nagu täiesti saamatu, aga see ei tee sulle absoluutselt kannatusi ja mõnes teises valdkonnas oled sa väga tubli ja see ongi sulle oluline. Et noh, näiteks teivashüppes täiesti saamatu, aga absoluutselt ei huvita ka, las siis hüppavad. Rõõmustan nende, rõõmustan teiste üle. Et, et tegelikult nagu lastest ka nagu seda, et iga igalühel on midagi, millest on hea ja isegi vahel õpetajad nagu, kes siis väga sellised lapse enesehinnangut toetavad nagu julgevadki öelda, et ka kõige lootusetumas juhtum suudab midagi nagu väga hästi teha, et lihtsalt täiskasvanute vanemate õpe, töötajate treenerid kelle iganes nende oluliste teiste ülesanne on märgata, panna seda tähele ja toetada seda. Ja, ja nii on nagu igalühel midagi, milles ta saab olla hea. Räägime natuke paar sõna teil depressioonist, see on väga kooskõlas meie ilmadega praegu ja kui me räägime just selles vanuses kaheksa kuni 11, selline eelteismeline kas tema depressioon on, kui tal juhtub depressioon, kas see on siis õpitud abitusest ja madalast enesehinnangust või isal on teisi tegureid, mis on sinu kogemus? Hästi palju teisi tegureid, et ja tegelikult on depressioon sageli kaasuv häire ehk ta ei ole nagu esimene seal all on täpselt nii, nagu sa ütlesidki, et et see võib olla normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale, et sellisel juhul ja sellisel juhul on ta võib-olla alguses, ta ei ole kohe depressioon, ta on nagu pigem kohanemishäire ja et see on selline hea ja aga see võib olla ka niimoodi, et seal all on olnud näiteks kas või seesama see sotsiaalärevus ehk ehk ta on hakanud vältima, et mingi hirm on seal taga, tänu millele ta ei ole julgenud nagu eakaaslastega suhelda, ta on jäänud eemale. Ja võib-olla seal depressiooni all on nagu hästi palju selliseid asju, mida õigel ajal lahendades oleks õnnestunud seda depressiooni ennetada. Kui palju see laste depressioon üldse täiskasvanute omast erineb, kas kas laste depresson näeb teistmoodi välja? Kasutama no ütleme, et need valdkonnad on, on ikkagi samad aga, aga tihtipeale nagu laste depressioon nagu välja selline, et nad saavad kuidagi nagu selle halva lapse sildil. Et nendel on asjad tegemata, nad on, nad ei hoolitse enda eest, nendel on selline apaatsed, nad tegelikult kuidagi nad jätavad nagu sellise paha või hoolid, hoolimatu lapse mulje. Aga tegelikult eks needsamad asjad, mis täiskasvanud telgi käitumuslikke aktiivsus hakkab vähenema, jõud hakkab otsa saama ikka vahel nagu metafoorina ütlen, et see on nagu mullivesi, ilma mullitajat nagu vurtsu väljas, mõistus on selge, tead mida tead, aga, aga seda jõudu ei ole. Ja ta hiilib tegelikult lasteni täpselt samamoodi nagu täiskasvanuteni keelte. Et kõigepealt kuidagi hakkab see aktiivsus vähenema, hakatakse asju edasi lükkama. Ja siis asemele tuleb selline negatiivne mõtisklemine hakkavad kuhjuma tegemata asjad, aga mis laste puhul ja just selles vanuses laste puhul on teistmoodi, et kui täiskasvanu on tööl ja, ja tal tekib selline meeleolu langus, et siis, kui tema läheb tööle tagasi, siis tegelikult tal on seal olukord enamasti nagu suht sama. Aga kui laps on puudunud või ta nagu millegipärast nagu endast väljas, ütleme sinna kooliprogrammide sisse ei ole planeeritud seda, et laps võiks vahetada, ennast halvasti tunda, sest kui on mingi nädal aega ära oldud kaks nädalat kooli ei ole enam sama. Seal räägitakse hoopis teisi asju matemaatikas. Tihtipeale selles vanuses on ka sõbrad muutunud. Et juba seal pinginaaber keegi istub sinu koha peal. Et see olukord nagu lastemaailmas muutub palju kiiremini täiskasvanute majas on täiskasvanu tuleb tööle, siis sa ikka töötad sellesama projekti kallal edasi. Ja ma kujutan ette, kui raske meil oleks, sa tuled tööle ja siis nagu täiesti muutunud olukord, sa ei saa nagu pihta üldse, mis toimub. Sealt aga täiskasvanutel on veel ka see eelis, et ta võib ju oma ülesandeid delegeerida või kui keegi on ära, siis asendab. Või sauna minna, kui ta, kui ta tunneb ennast halvasti ja need on need nii-öelda ennast rahustavad tegevused või mis iganes on ju, lähen kinno siis, kui tahan, võtan päeva vabaks, need, need on asjad, mida lapsed ei saa teha. Aga jah, seal depressioonis lapsega või kui tal on see meeleolu langus, et siis noh, tihtipeale noh, eks ta sisuliselt ongi niimoodi, et et ta peakski hakkama tegutsema ja vaikselt oma neid võlgnevusi likvideerima. Aga kui talle seda meelde tuletada, et öelda, et võta nüüd ennast kokku, et, et sa saad hakkama, siis sellel hetkel see ei toimi. Et aga see teadmine ka lasteni viia, et tegelikult selline depressiooni väsimus puhates üle ei lähe. Et, et võid olla päevade viisi pikali ja tunne ei lähe paremaks, võid olla päevade viisi nii-öelda nagu püüdes puhata, aga, aga see enesetunne paremaks ehk see depressiooni salakaval süda ongi selles, et tegelikult, et see energia tuleb nagu tagasi tegutseda, et, et mis asjad seal väsitavad, väsitavad ju tegelikult tegemata asjad. Need, mis tehtud on, enam ei väsita Eestist, aga siis ongi vaja nagu sellist strateegiat, et arvestades, et et kui jõuda on vähem ülesandeid on palju, et siis tegelikult tuleb nagu välja mõelda, et millest siis alustada, et see esimene samm peab olema vastutav. Aga jah, eks nad, eks nad sisuliselt nagu depressioon ja sarnane on nii täiskasvanutel kui lastel, aga ka lapsed tihtipeale nad ei oska ma seda tunnet sõnadesse panna ja mida nooremad nad on, seda rohkem võib-olla nagu sellist halba käitumist, et nad hakkavad vastu tratsivad, jonnivad, ei hoolitsenud. Seda vist jälle selle tõttu, et ei ole neid täiskaslane meetodid, kuidas omaenesetunne paremaks kas või väheke destruktiivse sel moel, aga siis. Ja, ja vahel ikkagi ja klastega kaua töötades, et, et need vanemad isegi on märganud, et tegelikult hakkas juba enne märku andma ja ta hakkas juba ütlema, et ma ei jõua, ma ei jaksa, ma olen väsinud või, või et kui hakkavad need keskendumis, et mul ei tule nagu midagi välja. Aga noh, ei kuule võib-olla seda sellel hetkel, kui võib-olla oleks teda veel nagu kergem toetadele, kui neid asju ei ole neid tegema asju nii palju, et noh raske on lihtsalt aru saada, mis seal lapsel liiga kõikki olemas. Nii et sind kuulates täna mul on kaks võtmes sõnad peas konkreetsus ja konkreetsus ja, ja siis tegelikult aktsepteerimine ka konkreetsus ja aktsepteerimine on see, mis hästi toimib nendega. Aitäh, Margit saatesse tulemast. Ma isiklikult arvan, et lapse jaoks armastus on muidugi alati oluline ja seda muidugi mitte ainult lapsena ja täiskasvanuna ka vorm, milles armastus tuleb kogu aeg muutub, see muutubki igas arenguetapis. Alguses on see kuidagi rohkem läbi puudutuse ja siis läbi kaitse saamise ja siis läbi aktsepteerimise ja ja selles vanuses kaheksa kuni 11, seal on väga oluline see uhkustunne. Ja ma arvan, et uhkuse tunne, tundmine oma lapse üle on midagi, mis nagu armastus võiks tulla tingimusteta. Mina lähen Roman Timofejev. Peresaade ja kuulmiseni.