Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul täna räägime surmast. Surm on teema, mis üheaegselt paelub ja pelutab. Surm jõuab meieni läbi uudistekanalite õnnetusjuhtumid, terrorism, looduskatastroofid, surm ilutseb arvutimängudes ja multifilmides. Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta enesestmõistetav, abstraktne ja mõõtmatult kauge. Just see kaugus Jabstraktsus annavad meile turvatunde, et vaatamata sellele, et surmeid igal sammul ümbritseb ei ulatuda meieni. Aga siis ühel hetkel on ta kohal siinsamas meie kõrval sirutamas oma jäist haaret, armastatud inimese hea sõbra või meie enda järele. Need sõnad lugesin ma mõne nädala eest ilmunud raamatust, kui aega on jäänud vähe. Selle raamatu autor on hinnanarro kliiniline psühholoog, kelle töökoht Hiiu järelravi kliinikus on seotud leinasurma ja haigustega millest valdava osa moodustavad pahaloomulised kasvajad. Treina. Tere. Sa oled palju surma näinud, kuidas see sulle mõjub? Ma olen surmaga väga hästi kohanenud. Ma olen surmaga suurepäraselt sõbraks saanud. Alguses, kui ma sinna tööle läksin, siis oli ta kohati võõrastav, kuna ta ei olnud saanud omaks. Aga tänaseks päevaks mõjub surmule seda paremini, mida kauem seal töötan. Sest seda rohkem oleme hakanud hindama eluaega ja eluaega. Sul on kindlasti raske töö, et sa oled ju surijate kõrval, see töö ei olegi niivõrd raske, kuivõrd emotsionaalselt hell. Seda raskust panevad mulle nii-öelda peale teised need, kes satuvad minu loengutesse või minuga juttu ajama. See töö minu jaoks ei ole raske, see on, see töö on üllas, see töö rikastab mind. Armastan öelda, et mina armastan oma tööd ja minu töö armastab mind vastu. Mina loon oma tööd ja minu töö loob mind samamoodi. Seda küsimust küsitakse ju ka pereterapeudi tähti sageli audil on kindlasti nii raske töö, et te peate nii palju kokku puutuma kokku inimeste lahutustega ja probleemidega ja kurbuse ja ärevusega. Ja selle kohta minu naati ka seesama vastasin sinagi praegu ütlesid, et see on nii erakordselt priviligeeritud töö näha seda, kuidas inimesed mõtlevad, kuidas nad tunnevad, kuidas nende suhted käivad. Ja sina saad veel omalt poolt sinna lisada, et kuidas nad surevad ja see kõik annab kokku erakordse sissevaate sellesse, mis on elu. Ja ma nüüd õnneks saan seda edasi jagada ka teistele oma õpilastele, kellele ma annan psühholooge tunde ja ka oma erapraksise patsientidele vajadusel, kui tekib eksistents, realistlik teema elu ja surma piirimad olemisest. Kuidas käib suremine, suremine ja surm on tegelikult kaks väga eraldiseisvalt substantsi surm on kui persoon ja suremine kui protsess. Me võime suremisest rääkida kui väga kiirest protsessist, kui sul on võib-olla ka väga aeglane, on väga lihtne ja kergem minut töös, kui me näeme inimest, kes hakkab peatselt lahkuma. See on näha, et kuidasmoodi maa hakkab inimese keha enda poole tõmbama. Nahk muutub kahvatuks, nägu langeb sisse, suu vajub ka sisse, et kogu keha valmistub siit lahkumiseks. Ja sellistel puhkudel me saame anda juba lähedastele teada, et praegu on aega tõesti jäänud vähe. Ja teine surm on vargsi ligi hiiliv, mis tuleb seespidiselt. Inimene võib olla haiglasse täiesti näiliselt terve elujaatav valmis minema koju. Juba järgmisel hommikul võib ta olla meie seast lahkunud. Ja sellised surmad on meie jaoks ka personali jaoks hingeliselt Raumeerivad, sest meie lootus on samamoodi purunenud koos lähedaste lootusega. Ja ometi, eks ole, just seda teist tüüpi surma inimesed ihaldavad, et läheks une pealt ilma valudeta. Ootamatult. Nii palju, kui ma olen saanud teha juttu oma patsientidega suremisest kui protsessist siis viimne kui üks patsient on öelnud, et kõige ideaalsem lahkumine oleks minna valuvabalt ilma lämbumiseta ja une pealt. Ja mina ise tahaksin kunagi ka samamoodi minna. Kõik me nii ei lähe ja üks muidugi puudujääk, mis siis ühel teisel surmal siis on, on see, et et kui sellisel pikaajalisel surmal algablein juba enne surma, et inimene ise leinab seda, et hakkab elust lahkuma ja teised saavad hakata teda juba leinama, siis sellel üleminekul jääb lihtsalt lein puudu. Ja plein puudu see, mis jääb surmaeelne lein. Et seal on ainult surmajärgne leid. Siis ootamatu lahkumine tekitab alati küsimusi nii meditsiinipersonali poolt kui lähedaste poolt ja eriti veel lähedaste poolt. Tekib küsimus, kõik oli nii hästi, nad ei olnud valmis selleks, et hakata läbi rääkima vajalikke tegevusi, mis on seoses lahkumisega näiteks lahkuja viimased soovid jäävad läbi, rääkimata tahtmised. Inimesed ise on valmistunud rohkem eluks. Ja kui tuleb hakata koheselt tegelema surma linateemaga, siis on see kohanemise protsess lihtsalt natukene kauem. Surm on meie ümber ju igapäevane nähtus on ju, seda kunstis kirjeldatakse palju ja kirjanduses, filmides, arvutimängudes, mis lastele toodetakse multifilmides. Aga ta on alati nii kauge, kui ta on mingis kunsti vormis või kuskil seal. Et üks asi on minna ka, kui sa oled elukaare loomulikus lõpus. Ka teine asi on minna siis, kui sa oled veel kuskil keset elu, oled veel noor. Mul on olnud patsient, kes oli napilt üle 20 noormeesterahvas. Temaga töötamine oli mulle emotsionaalselt väga suur katsumus, sest temaga töötamine oli suunatud tulevikku nendele unistustele, mis tal jäid täitma. Noore inimese lahkumine on alati katastroofiline ja ma ei saa ennast pidada tugevaks inimeseks veel, sest ma elan siiamaani üle endast nooremate inimeste lahkumist. Ja kuna mul on au töötada ka vähihaigete lastevanematega siis olen ma töötanud ka nende vanematega, kes on kaotanud oma beebid paari kuuselt paariaastaselt päi haigusele. Mis sa neile ütled? Kuidas lohutada neid just nimelt selle teise grupi surma puhul? Eaka inimese surm tuleb, eks ole, noh, nagu siis üleöö või, või ootamatult või kui ta tuleb elukaare nagu mitte selles faasis, kus sa seda surma justkui ootad. Ma lähenen sellistele noortele noort Noorte inimeste surmadele üsna budistlikult. Sellel hetkel tuleb leida need õiged sõnad. Ja üldiselt ma nagu rõhun sellele sellele ajakvaliteedile, mis neil oli võimalus olla koos oma lapsega selle noore inimesega. Ma julgustan neid leinaprotsess seal mõtlema sellest, kuidas noor inimene elas, mitte sellest, kuidas ta suri. Ma julgustan mõtlema nendele tegudele, mida see noor inimene oma elus suutis saavutada, mitte mõtlema sellele, mis nagu tegemata jäi. Me ei saa kuidagimoodi panna oma täitumatuid, unistusi ja lootusi tulevikule selle inimese nimel, keda enam meie hulgas ei ole. Kuidas me peaksime elu jooksul surmaks valmistuma? Seda küsimust on minu käest küsitud pea kõikidel loengutel, kus ma olen käinud rääkimast surmast, suremisest ja leinast. Kui ma ise olin teismeline, ma isegi kavatsenud ära surra. Ma arvasin, et ma elan igavesti. Minu puhul on praegu selline soovitus, et inimesed võiksid arendada endas surma, teadlik, kust nähes ümberringi neid nii palju surmaga seonduvaid teemasid, siis me võiksime kuidagimoodi katsuda seda enda jaoks personaliseerida. Võib-olla rakendada siine empaatiat, panna ennast näiteks kas või filmis sureva tegelase lähedase olukorda. Surmateadlikkust saab arendada läbi kunsti ja kirjanduse lahtimõtestamise. Surmateadlikkus kasvab koos inimese hingelise ja vaimse arenguga. Sellest sain ma ise aru alles siis, kui ma olin töötanud Hiiu järelravi kliinikus paar aastat. See ei tulnud mulle kohe, ma pidin õppima kasvama, arenema koos tulemiste lahkumisega. Jah, eks keskigale kindlasti üks niisugune hea aeg, millal, kui varem pole alustanud surma peale mõtlemisest siis keskkehas tundub mulle, et see on tagumine aeg kuskil kolme-neljakümnendates hakata mõtlema. Et paratamatult see aeg jõuab kätte. Olles lugenud seoses tööga erinevaid uuringuid, mis on maailma mastaabis tehtud selle surma ja surmateadlikkuse teemal siis mida vanemaks saab inimene oma aastatelt ma räägin siin eluaastat tegelikult seda rohkem kerkivad esile surmaga seonduvat teemad. Me oleme noored väga lühikest aega, aga paraku vanadus võib olla mitmeid kordi pikem. Ja näiteks kolmekümneselt surma teadlikkust kas või isiklikult võttes on hoopis teistsugune kui praegu, kus ma olen ise seisnud surmaga silmitsi. 30. inimese jaoks on see täpselt niimoodi, et abstraktne nutetakse siis, kui filmis mõni peategelane lahkub. Praegusel hetkel ma ei nuta, kui inimene lahkub. Minus valdab tänutunne selle aja vastu, mis mul oli võimalik selle inimesega veeta. Leinakontseptsioon praegu on muutunud minu nii-öelda keskjakriisist lähtudes mida inimesed Kardavad, kui nad saavad mingisuguse diagnoosi, mis neil siis tõotab lõppeda surmaga, sest et noh, need ei saa nendest rääkida, eks ole, kes lähevad õnnetuste või mingite katastroofide tulemusel, sest et neid tabab see ootamatult, aga just siis, kui sa saad surmalt kutse, aga ta pole sind veel võtnud, aga ta ütleb sulle, et nüüd sa oled saanud mingisuguse diagnoosi ja ma võin sulle tule järele, missugused hirmud, inimesi valdavad. Kõik inimesed, kes on saanud minu patsientidest pahaloomulise kasvaja diagnoosi. Esimene mõte on. Miks ma pean surema, teine mõte on, miks see just minuga juhtus. Ja kolmas mõte on, miks nii vara? Ma pole selleks valmis ja inimesed ei olegi selleks valmis. Ja ma usun, et tegelikult ei ole enamik inimesi selleks valmis. Kui ma olen terve, tegus noor nooruslik meie eas, siis seda see surma teema jääb kuskile üllatusse kaugusesse. Ko diagnoosi saamine paneb inimese olukorda, kus kogu tema maailm variseb sellel hetkel kokku. Ja siin tegelikult esimestel kriisipäevadel ei saa sellisele inimesele pakkuda psühholoogilist tuge sest see teadmine on niivõrd šokeeriv ja šokiseisundis inimene, ta ei võta mitte ühtegi informatsiooni vastu. Et see, see harjumine, see nii-öelda see eitamise faas tuleb inimesel läbi elada. Tüüpilised sellised ju leina faasid, eks ole, et kõigepealt on šokk siis on eitus. Ja, ja lõpuks me jõuame välja aktsepteerimiseni ütleme ideaalis noh, ütleme nende, need peaks olema siis nii-öelda täpselt sellises järjestuses, nagu nad on küünla Rossi poolt kirja pandud. Aga mitte kunagi ei lähe ju plaanipäraselt mõnikord. Ja on inimesi, kes aktsepteerivad, mida eakam inimene. Seda lihtsam on tal aktsepteerida, shop on nagunii, keegi ei taha minna, alati on liiga vara. Kas sinuga võimuses on nii, et mida eakam inimene diagnoosi saab, seda lihtsam tal on. Ja mul on olnud päris mitu üle 85 aastast patsienti, kes olid juba sellega arvestanud. Nende esimene lause mulle oli, kui ma läksin nii-öelda selle selle surma lahkumise teemaga peale. Ma olen elanud oma elu. Mul on tulnud kaunis elu, nüüd ongi minu aeg minna. Et ja ollakse mõnikord ka väsinud, väsinud mitte haigusest, vaid väsinud elust enesest. Väsitud ollakse üksildusest, tegevusetusest ja teadmisest, et kõik su parimad sõbrad on juba sinu kõrvalt lahkunud. Et siis on isegi surm kui kingitus suurem kui kingitus. Ja olen olnud ka mõne patsienditerapeut tiks enne lahkumist, et jagada selle peatselt lahkuva inimesega rõõmu eesootava surma üle. Sellisel puhul me diskuteerime, missugused elud, tegemised, maad ootavad inimest pärast surma. Ja see on ka üks selline huvitav teema, mille, mis on paelunud arste, kunstnikke, kirjanikke, filosoofe. Nii aga seda siiski on ju palju harvem see, et keegi ootab surma kui, kui sõpra, kui, kui kauaigatsetud lõpplahendust, et räägime rohkem sellest, kui see tuleb liiga vara. Inimene ei ole armastamise jaoks mitte kunagi liiga vana, kuid suremiseks on ta alati liiga noor. Ja ma olen näinud päris palju oma töös lapsi, ma räägin just siin, lapsest, siin ei ole vahet, kas laps on viie aastane, 20 50. kuuekümnene lapse roll. Oma vanema surma eel on lapse roll, kaotuse hirm, eesootava leina vari. Ja need lapsed, isegi need, kes on 50 pluss 60 pluss, leiavad, et nende eakas vanem on veel liiga noor. Tal on liiga vara minna vaatamata sellele, et see vanus võib-olla juba 75 pluss. Ja sellest ma leidsingi sellise filosoofilise mõttetera, et ükskõik kui eakas inimene on suremiseks, on ta alati liiga noor. Lapsed ei taha lahti lasta ja üsna tihti taha vanemad lahti lasta. Ja sa ütlesid enne, eks ole, et, et inimeste põhilised kui need hirmud ja küsimused, mis tõusetuvad, siis surma hinguse tundes on, et miks mina, miks nüüd ma ise olen mõnikord mõelnud selle koha pealt, et kust ta on meil see arrogantsus küsida, et miks mina, miks minuga mingisugust need? Sest et kes me oleme, et me arvame, et meie oleme surma eest või mingite selliste tõbede eest kaitstud mõnikord ma ise mõtlen sel hetkel just, et, aga miks mitte sina või miks mitte mina? Et ei saa teha endale kaitse pookimisi ega osta kindlustust surma eest ja haiguste eest ja midagi me saame oma elustiili ja, ja hoiakute ja valikutega ära hoida. Aga nagu üks, mis elus on kindel, eks ole, et surm tuleb niikuinii. Ja isegi siis, kui ta tuleb, vara, see küsimus, et aga miks mina. Aga miks mitte mina. Ma olen mõelnud aastaid selle küsimuse peale, miks mina ja ma tegelikult leidsin ka vastuse alles kolmandal või neljandal aastal. Ja minu vastus tee on sellisele küsimusele, miks mina, et paraku meditsiinilisel võimalusel omab piirid on see kogu see haiguste jada on tegelikult inimese ütleme siis nii, et geneetilise koodi ja keskkonna vastasmõju ja ütleme, et seoses selle baase pahaloomuline kasvaja tegelikult on see sama hea kui Vene rulett. Ja see, miks mina, ma olen soovitanud sellele küsimusele mitte vastust otsite praegu. Me võime siin nii-öelda diskuteerida, et mõnikord võib see vastus tulla mõned päevad, mõned ajad hiljem. Ja mõnikord ei pruugi seda vastust üldse leida, sest ühest õiget vastust sellele küsimusele lihtsalt ei olegi olemas. Just mida need inimesed, kes on surma silme ees vajavad kuidas neid aidata? Seda surmanõustamist on minu käest viimast viimase poole aasta jooksul väga tihti küsitud. Et inimene, kes hakkab lahkuma meditsiini poole pealt on kohustustele garanteerida valuvaba lämbumisvaba lõpp. Ja siis hingehoid, ehk siis psühhoemotsionaalne vahetus tagab emotsionaalse ja vaimse, väärika oleku. Et inimene oleks hoitud, ta tunneks ennast emotsionaalselt turvaliselt ja nii hingehoidja kui nii-öelda siis surmaga töötava psühholoogi esimene tööülesanne ongi selline, et ventileerida need surmaga seonduvad hirmud. Inimene võib rääkida sellest hirmust 10 20 30, isegi kui ta sadakond räägib ta lihtsalt, et talle tuleb anda võimalus see hirm endast lahti rääkida. Mis su kogemus on, mida inimesed ütlevad, mida nad kardavad. Inimesed kardavad enne surma, et suremise protsess on valus. Surma kui persooni ei, inimesed ei karda. Nad on loonud oma visiooni, kas siis kellel siis nii-öelda religioossest vaatevinklist kellel elufilosoofiast vaatevinklist. Kaks asja, mis on hirmu vaktoris, on valu ja lämbumine. Eriti lämbumist kardetakse nende patsientide poolt, kellel on kopsu pahaloomuline kasvaja. Siin on mul väga hea tuua väljameditsiini kõrge areng. Valuravi on meil täiesti perfektne ja meil on olemas kõik seadmed selleks, et inimesel ei jätkuks õhku kuni tema viimase hingetõmbeni. Et see üleminek ühest dimensioonist teise see tegelikult ei ole valus. Me teeme kõik selleks, et lahkuv inimene oleks väärikalt hoitud ja kaitstud. Mida veel kardetakse peale valu ja lämbumise? On loomulik, et kardetakse, kuidas saavad hakkama need, kes jäävad maha. Kuidas saavad hakkama abikaasad, kuidas saavad hakkama lapsed, lapselapsed, kas nad tulevad toime rahaliselt? Kas neil on materiaalseid ressursse korraldada näiteks lahkumistseremoonia matused? Ja paraku nende hingeliste hirmudega kaasnevad pea alati ka mured, mis on seotud rahaliste vahenditega. Surma ajal ei pääse kahjuks ka sellest Mida sinu kogemuses veel need Surjed vajavad, kuidas sina saad neid aidata? Mina saan neile garanteerida hingelise ja emotsionaalse hoituse kui muidugi nad on valmis koostööks. See koostöö on patsiendi vaba valik. Me ei suru seda peale. Me saame nii-öelda käsitleda seda surmaga seonduvaid teemasid, kas siis kognitiivkäitumusliku vaatevinklist lähtudes või siis eksistentsiaal istlikus teraapiast lähtudes. Ja tegelikult rohkem ma kaldun logoteraapia või eksistentsiaal istliku metoodika poole et lahti mõtestada, elatud elu lahti mõtestada, kõik see hea, ilus ja puhas, mis on inimene siia teistele jätnud. Süütunne on paraku ka üks teema, millega on tulnud väga palju kokku puutuda. Tuntakse nii-öelda mõnes mõttes muret, süümepiinu nende teemade pärast, mis jäid lähedastega lahti rääkimata. Tuntakse häbi ja kahetsust tegemata tegemiste pärast. Ja tuntakse kurbust ja leina sellepärast, kes ei juletud olla oma elus ühesõnaga kahetsetakse surma, suu ees, elamata jäänud elu. Ja kahjuks see on teema, mis mind ennast ka väga kurvastab. Et tahetakse olla nüüd siis selle väikese ajamõõtme jooksul. Ideaalne ema, ideaalne isa, ideaalne abikaasa, kõik see, mis jäi nii-öelda elu ja, ja terveks olemise ajal tegemata takse, mahutada nüüd sellesse mõõtmatult tuttavasse aega, armastus, peresuhted, heaks inimeseks olemise aeg. Ja vot see on minu jaoks ütleme kõige kurvem teadmine, et kui sul oli see elu, seal oli kaks kätt, kaks jalga, sul oli hingsu, süda oli terve, see oli tegus. Kus olid siis, et armastada. Ehk siis see ongi see, miks ma ütlesin, et nad kesk-eas on nagu viimane aeg hakata selle peale just mõtlema, mitte niivõrd sellest vaatevinklist, et kuidas ma suren ja kuidas valmistada surmaks vaid just nimelt seda, et mida ma võiksin oma eluga veel teha. Et ei peaks siis surma palge ees tundma seda kahetsust elamata jäänud elu eest. Kui inimene suudab lahti mõtestada oma elu, oma eesmärgid, oma saavutused ja mõelda sellele, mida on temal endal veel elule pakkuda ja mida tal endal on veel elult oodata siis see surmateadlikkus ei ole nii õõvastav õppida, sest et mis on surm, surm on üks elu osa. Ja siin ma tegelikult soovitaksin lugeda Robert Lanzarote kes on Ameerika doktor meditsiiniteaduste doktor, kes on uurinud surmalähedasi kogemusi, tema on loonud sellise teooriad, tegelikult on surm kõigest üleminek ühest dimensioonist teise. Ja me satume pärast oma siit maailmast lahkumist samasugusesse teise maailma. Jah, eks see sõltub, kõik on ju, millised religioossed või filosoofilised uskumused inimestel on, kes usub, on ju, et see siin on üks lõplik ja pärast pole midagi. Õigus, olgu neil õigus, olgu neilgi, kes arvavad, et sealt midagi on. Hinna, mis su kogemus on, mida inimesed kahetsevad kõige rohkem. Enamjaolt kavatsetakse seda, et ollakse tehtud liiga palju tööd liiga palju, pühendunud just nii-öelda materiaalsete väärtuste ja heaolu loomisele. Seda eriti meesterahvaste puhul kavatsetakse seda, et ei ole oldud oma pere jaoks piisavalt olemas. Kahetsetakse seda, et ei ole juletud viia täide just nimelt erialavalikute puhul. Ja mõnikord on mul suhteliselt kurb kuulata seda, kui mõni naispatsient pihib mulle, et ka tema oleks unistanud saada psühholoogiks, aga ajad olid sellised. Mida sa ütled, kui inimesel on nii, nii kahju, et see kahetsustunne on nii suur peal, et elatud sai justkui valesti valesid valikuid tehtud või vastupidi, ei juletud teha mingeid valikuid, et nii palju, kui mina elus olen aru saanud, inimesed sageli ei kahetse mitte seda, mida nad on teinud vaid just nimelt seda, mida nad on tegemata jätnud. Lohutuse, mida mina sellistel puhkudel pakkuda saan, on anda neile mõtlemiseks teadmine, et sellel hetkel, kui nad tegid otsuse loobuda või siis nii-öelda võta oma elult antud hetkel just see vajalik suund just sellel hetkel siis oli see selle hetke kõige olulisem otsus, see oli sellel hetkel ainult võimalik lahendus. Sest me ju ei tea ju, missuguseid olukordi see inimene või läbi elada. Ja ma alati palun neil keskenduda sellele, et need otsused olid tookord õiged. Lihtsalt elu on võib-olla inimest arendanud, teinud teatud mõttes targemaks ja paremaks ja võib-olla nad jõuavad oma arengusse, et teatud vanuses just sellesse hetke, kus nad leiavad, aga oleksin ju võinud tegelikult seda teha siis, kui ma olin noor. Sellel hetkel oli see ainus õige otsus ja õiget otsust ei saa kahetseda. Elu on nagu Impressionism, mida kaugemalt me vaatame, selgemaks näeme ja, ja vaatad lähedalt, on ainult täpikesed. Täpselt nii veel, mida inimesed kahetsevad. Kahetsetakse eriti naiste poolt seiku, et ollakse enda jaoks mitterahuldavas suhtes. Ma siin tegelikult julgeksin öelda ka, et mõned mehed on seda julenud tunnistada. Mul oli au töötada ühe 70 viieaastase meesterahvaga. Ja kui ma temaga ja siis küsisin, et mis oleks see oluline teadmine, mida mina peaksin andma edasi neile, kes jäävad temast siia maisesse maailma maha siis ta ütles, et, et head hinna, ta on edasi selline teadmine, et kui inimesel tuleb ühel päeval tema eluteele, et tema elu armastus siis ta peaks minema, järgib oma südame kutset, mitte jääma kohusetundest selle inimese juurde, kellega ta hetkel koos on. See mees kahetses seda oma surmatunnini. Ehk siis ikka see, et jääb kahetsema seda, mida ei teinud. Eks me järgime mõneti oma südame häält ja mõneti ma mõistuse häält, aga kahjuks või õnneks mõistuse hääl jääb üsna tihtipeale sest inimene mõtleb mõistusega, siis ta juba hakkab ette mõtlema. Kui ma teen selle sammu, siis tuleb see samm, mõeldakse nagu malemängus umbes viis käiku, et mõned on rohkemgi siis südamehääl ja paikseks, aga see südame hääl tugevamaks, mida lähemale jõuab elule? Tead, mis mulle praegu täiesti hoopis teisest ooperist tuleb justkui meelde veel enne rääkisime, kuidas valmistuda surmaks, eks ole, et kas ja kuidas valmistuda surmaks. Mõtted läksid muinasjuttude peale. Olete tähele pannud, et muinasjuttudes praktiliselt ju emasid ei ole? Enamlevinud muinasjuttudes on ju ikkagi lapseke on jäänud kuidagi üksi. Ma kuskilt lugesin seda, et sellel on põhjus, miks muinasjuttudes ei ole emasid, esiteks, emad valmistuvad niimoodi omaenesesurmaks, et neil on ju ka kurb oma last jätta. Aga et nad valmistuvad sellega, et räägivadki lapsele, kuidas sina pead ise hakkama saama. Sest et naised ju vanal ajal naised, kes jutustasid muinasjutte, eks ole. Naised surid sünnitusel palju ja nad teadsid, et emadus on üldse üks ohtlik asi, mille käigus väga lihtne ära surra. Ja samas valmistati niimoodi iga ettelapsi selleks, et sa jääd siia üksi, sa jääd siia omapead teha. Head emasin, kaitsmas ei ole. Et mingis mõttes on ja see on ka nagu üks abstraktne viis, kuidas vaadata surmale otsa just nimelt kõik need muinasjutud ja filmid. Mul on kurb tõdeda, et muinasjutte loetakse ja räägitakse emalt lapsele kui isalt lapsele järjest vähem. Tõenäoliselt on see, tal on meie tehnikaimedele. Ma olen selle peale ka väga palju mõelnud, sest ma olen näinud piisavalt noori emasid lahkumas, kellest jäävad maha väikelapsed, varateismelised, hilisteismelised. Ja siis need, need lapse, see lapsevanem või siis vanavanemad, kes jäävad nii-öelda seda last hoidma ja kasvatama, on minu käest küsitud, et kuidas selgitada lastele surma, on olemas ja raamatud näiteks üks raamat, mida soovitatakse nii-öelda nii-öelda siis lastega tegelevate psühholoogide poolt, see, et me kaevasime vanaema üles on üks selline raamat, mis siis räägite, räägib lahti selle surma teema lapsele sellises noh, üsna elulises ja mitte traumeerimas võtmes. Aga kuna lapse mõtlemine teatud vanuseni on konkreetne, siis läheb ta abstraktseks, et igal arenguastmel on nii-öelda vaja leida oma need sõnad ja omad meetodid, kuidas model lapsel selgitada surma. Üsna tihti küsitakse minu käest, et kas ma Pean võtma oma väikelapse imiku või paariaastase beebi matustele kaasa või näiteks kui laps on seal juba nelja-viie-kuue aastane, siis ma annan valikut, valik peaks jääma siiski lapsele. Ja kui vanem tahab lapse siiski kaasa võtta, et jääks mälestus siis oma vanema lahkumisel osalemisest siis olen soovitanud. Lapsele peaks väga konkreetselt ja lühidalt lapsele arusaadavas keeles lahti seletama, mis on surm, milleks korraldatakse matuseid. Kuidas seal matustel käitutakse, kuidas öelda lapsele, mis on surm? No väikelastele ma olen kuulnud räägitavat et ema, isa või vanaema või vanaisa läks inglite juurde ja ta läks taevasse. Minu vanaema selgitas mulle, et läks jumala juurde, kuna tema oli sügavalt religioosne, sõltub muidugi vanemat religioossest taustast. Siis väga ilus lause Maria riisi suust ühelt koolituselt. Ta on näiteks vastus lapsele väikelapsele, kes tuleb küsima surma kohta, et emme, kas sina ka sured, see on üsna levinud küsimus. Kui laps saab kuskilt surmaga seotud stiimuli siis oleks väga kaunis öelda, et et ma kavatsen elada nii kaua, et näha, kuidas sina oma lapsi ja lapselapsi armastad. Lapse aja mõõde on hoopis teistmoodi kui täiskasvanutel. Ja nende jaoks ütleme see teadmine diskui, tema on juba suur ja vana on mõõtmatu. Ja nagu ütles spetsialistid lause pidi olema päris mõjus. Et ei tasu teha seda, mida sageli laste puhul öeldakse, et öeldakse, et lastele öeldakse, et mina ei sure kunagi. Et lapsed peaksid nägema surma ja ma arvan, et seda on hästi ilus õpetada ka läbi looduse ringkäigu, et näed looduses kõik elab, kõik sureb. Igal asjal on lihtsalt oma aeg joota. Mõni väike puukene sureb juba keset suve ka siis, kui ta on elujõuline ja mõni puu püsib. Haljana pani kollaste lehtedena ka siis, kui teised lehed on juba maha lasknud. Lood abi looduse olekski tegelikult kõige mõistlikum selgitada sest kui lapsevanemad hakkavad läbi enda seda selgitama lapsel on konkreetne mõtlemine. Ta seostab seda kohe vanemate lahkumisega. Ja tõesti puud, lilled. Teine tase on hoopis lemmikloomad. Et lemmiklooma lahkumine on tegelikult sama valus kui inimese lahkumine läbi lillede, puude, põõsaste on see kahtlemata parem variant. Mis su kogemus ütleb, kuidas valmistada inimest ette just nimelt selleks, et ta peab lahti laskma siis oma lastest või elust? Kui lapse ja vanema suhted on korras, kui nende vahel on valitsenud terve koosolemise aja maalsed kiindumussuhted Dadan julenud rääkida oma tunnetest oma armastusest, oma vajadustest, siis on seal lahti laskmine lihtsam. Mul on olnud üks juhtum, kus ema ja tütar elasid terve elu koos. Nad ei olnud, nad ei olnud isegi vist viit päeva nende 45 aasta jooksul lahus. Tütar oli sel hetkel 40 viiene, ema oli üle 70. Ja minu jaoks oli üllatuslik see, et nad ei julenud kumbki üks teineteisest lahti lasta, sellepärast et nad ei olnud kumbki julenud teineteisele öelda, kui väga nad tegelikult teineteist armastavad, küll väga sellest hoolivad. Ja siis noh, ma olin mingiks hetkeks, olin nende vahel nagu puhvriks sest ema rääkis mulle, kui ta väga kui tagada oma tütart armastele, kuidas ta tal on nagu kahju sellest lapsest, kes jääb siia maailma üksinda. Tütar rääkis sama, et armastab oma nii väga kada pole julenud emale mitte kunagi seda öelda, sest nende peres ei räägitud armastusest ega tunnetest otsioonidestega kalliks olemisest. Õnneks ma sain selle ikkagi nii kaugele selle teema, et enne, kui ema lahkus, Nad julgesid rajada keda oma tunnetest see tunnete aktsepteerimine. Teadmine, et sa oled andnud oma parima oma lähedasele nii lahku ja elavale kui elav lahkuvale, seda kergem on lahti laskmine, süüme kaob ära. Raske on minna, kui sul on süü. Ja, ja eriti keerulised on need juhtumid, kus suhted ei ole andnud head näiteks lahkuja ja mõne pereliikme vahel. Siis on see lahkumine seotud negatiivsete emotsioonidega. See on nagu nii-öelda lõpetamata lugu. Armastus on lõpetamine, armastus on armastus, annab meile alguse, armastus ka meid ühel päeval lõpetab. Aga kui sinna jääb sellist viha, kurbust, kibestumust välja ütlemata rahulolu või rahulolematust välja ütlemata tundeid igast balletist ja, ja siis kui nad ei jõua neide. Neid teemasid omavahel lahti arutada, siis üsna tihti see inimene, kes jääb nii-öelda lahkujast maha, see võib oma süümepiinadest kanda endas väga pikka aega, viha, viha nende vastu, kes seal hetkel siis tegelesid selle lahkuva lähedasega võib olla näiteks nii-öelda meditsiinipersonali poole suunatud jumala poole suunatud pahameel nii-öelda saatuse vastu. Aga keegi kahjuks ei julge vaadata peeglisse endale otsa lahtiste silmadega ja küsida endaga, et kus ma olin siis kui oli õige aeg. Jah, nii on lihtsam lahkuda, kui tunded on selgeks räägitud. Kuidas aidata Surje lähedasi? Psühhoemotsionaalne toetus on oluline igas vanuses lähedasele. Ja nüüd see abivajadus sõltub just sellest, kui palju on seal süümepiinad, aga kui palju on seal läbi elamata tundeid, kui palju on seal nii-öelda seda lahti lasknud ost minna lasta? Sest kui me üldse räägime leinast, siis selline normaalne, eluterve ja hingeparandav lein on aktsepteerimine, ollakse tänulik selle aja eest, mis on koosveedetud, aga hea patoloogiline lein, mis võib siis sellest normaalsest leinaajast, kui me räägime siin nagu enamalt kahest aastast minna nii-öelda pikemaks kui kaks aastat, et mis siis paneb inimesi teatud moel käituma? See on üsna sarnane posttraumaatilise stressihäirega. Et kõigepealt esimeseks abivõtmeks on leida üles need kitsaskohad, lähedasele hinge jäänud valusad emotsioonid, ka süüme ja alustada nendest. Sest kui inimene kannab kaasas nii-öelda läbi elamata välja ütlemata tunnetetulva, siis minul kui psühholoogil on just oluline ülesanne tunnete tulv sealt välja saada panna inimene. Ma nutan alati hea pisarad puhastavad. Kui lähedased ei ole suutnud kogu selle selle nii-öelda selle lahkumise eelsel ajal jaga matustel nutta, siis nutt teeb inimesed haigeks ja esmane samm inimesel tuleb lubada endal emotsioonid välja elada nutta, valada kellelegi peale välja oma viha, viha väljendamine on esimesed sammud. Üks oluline teema, mis ei kaasne küll ainult surmaga, mis on kindlasti teema, mis tuleb surma ja surma palge läbi mõelda, on andestamine andestamine käibelt elule üldse, et see on siis mu ellu praegu surma toonud andestamine võib-olla iseendale kõige selle eest, mis on elus juhtunud, andestamine teistele, mis su kogemus näitab surijatega kuidas nad selle andestamise protsessiga tegelevad. See on väga individuaalne töö, üldiselt naised andestavad kergemini, mehed. Kuna nemad üldse nagu peegeldavad, väljendavad emotsioone nii-öelda vähem, siis nendel on see andeks andmine natukene keerulisem. Sest andeks andmine käib ju läbi sõna ja mõtte. Üldiselt andestamine on seda lihtne, saan jälle, mida rohkem on inimesed saanud rääkida oma kitsaskohtadest, noh, elu jooksul. Minu arust kõige olulisem on see, et lahkuv inimene andestab eelkõige iseendale. Et see sellest süümest lahti öelda, et inimene, kes julgeb tunnistada oma vigu, annab endale andeks oma eksimused. Kui ta suudab andestada iseendale kõik need, siis ta suudab andestada ka teistele. Ja mõnikord see andestamine peabki toimuma inimese enda hinges, ilma et ta saaks seda andestust mõne teise inimesega jagada. Töötades nii palju surmaga, mida see on sulle õpetanud elu kohta? Elukohta oleme õppinud kõige olulisemat, et inimene võiks elada talle antud elu võimalikult enda jaoks väärikalt. Et mina olen elus kõige tähtsam. Ma hindan igat hingetõmmet ja ma panen oma kire armastuse, igasse hinge tõmbasse just kõik ju palju mul jäänud on. Surmapoolt oleme õppinud seda, et surm on seda valutum vaevatum, mida rohkem on inimene rahul oma tööga. Kuna ma viisin läbi teadusuuringu uurides siis oma patsientide emotsioone, seisundeid, väärtuseid, siis tuligi välja üks oluline punkt, et mida rohkem on inimene rahul oma elus tehtuga seda vähem on temast surmahirmu. Ja kindlasti ka eks ole, suhetega ja linlastega suhetega. Töö ja armastus. Töö ja armastas. Ja armastus ja surm käivad paraku käsikäes. Tuleb meelde üks tore Ameerika film pakitlist Viljandisse viimaste soovide nimistu. Et just, et siin iga kuulaja saab ka järele mõelda praegu, et mida sina peaksid oluliseks veel teha, et veel elus kogeda, elada tõesti elatud elu oleks selline, et siis saaks ka ühel hetkel surra niimoodi, et öelda ja ma küll elasin tõeliselt elasin. Selleks, et tõeliselt elada peab oskama iseennast hinnata, nii et ei oleks mingisugust kahetsust enese alaväärtustamist. Ja oluline on see, et ei hakataks kauplema, mida ma olen oma praktikas näinud, üllatuslik, kult. Ja õnneks vähe, et surmast on saanud kauplemisvahend. Surma ja paraku ka armastust käsitletakse meie maailmas nagu peenraha, et kuidagi nagu visatakse õhku. Kui ma midagi saa, siis ma tapan ennast ära. Olen kuulnud, kuidas lapsed räägivad oma hirmudest vanemate kaotuse ees, et siis üks lapsevanematest noh, nii-öelda lubab surra, kui laps ei ole piisavalt hea Ps. Et siin tuleks nagu väga mõelda, et surm ei ole kauplemisvahend. Surm on elu selline väärtusse, milleks tuleb teadlikult valmistada. Ja kui ma võiksin siin vahepeal Remargina teha, siis selleks inimene teadvustaks oma elu puujaama surelikust oleks väga hea nii-öelda igal inimesel teha elu lõpujuhised. Kuidas minuga käituda siis, kui ma ei ole enam võimeline endast vastutama. Kuidas peaks välja nägema minu lahkumistseremoonia ja missugust muusikat ma tahaksin ja missugused toidud võisid seal olla ja kes peaksid olema sinna kutsuda. Ja kas lahkumine peaks olema siis läbi tuvastamise või läbi traditsioonilise kirstumatuse, et need on need küsimused, mis jäävad piinama lähedasi, juhul kui saabub äkksurm või see surm lihtsalt on lükata tänu meditsiinilistel imedele kuskile kaugele? Nii et see, mida sa ütled, et inimesed julged ja mõelda oma surmast mitte nii, nagu paljud inimesed ütlevad, et oo, sellele hirmsal asjale ma üldse mõelda ei taha. Väga tuntud kli, see on see, et mina ei ole selleks teemaks veel valmis. Kui see teema kallis kuulaja Teieni jõuab, siis just sel hetkel ongi see märk, et ei, olete just selleks hetkeks valmis siin praegu. Nii on aga niikaua, kuni veel on antud elu nii kaua veel elame, aitäh sulle linna norra saatesse tulemast. Ja aitäh sulle, hea, kuule, sa kuulasid peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Mis kord on alanud lõppu, sel pole kestma, jääb kaunis. Kestma, jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu, kuivõrd need on hetked, kõik. Mõte ei pruugigi selguda praegu vähemat rohkemat olla ei võimeks. Parajal määral saab elu meilt leidnud. Ei ole kadunud, vaid kudumeid aegu. Alles jääb hetkel asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei Haine. Kui seda jäädvustada, meeleni tajuma. Ei ole möödunud või tulevaid aegu onlines joon säilid missal, ainuski silma peal ikka ei ole mõttetult elatud aegu, ei pruugigi selguda praegu. Vähemalt rohkematki olla. Parajal määral seal elu.