Tere, hea kuule minul anud Roman Timofejev, psühholoog ja koolitaja ja me oleme siin peresaates viimased kuus, saadad rääkinud laste arengust ja igatepidi käsitlenud seda siis erinevate spetsialistidega ja Meie laps, kellest me räägime, on jõudnud siis viimases saates tantsis saanud 21, nii et tantsis täisealine. Ja võib-olla sul on tekkinud küsimus, et miks just nagu kuus sellist perioodi me käsitlesime, sest erinevaid käsitlusi on palju ja. Ma tahan sellele küsimusele vastata. Aga ennem kui ma sellele küsimusele vastan, ma tahan tutvustada tänane külaline, kelleks on Kristjan Tamm, Kristina, tere, Christian on transpersonaalne psühholoogia paarisuhtenõustaja ja me siis räägime täna sellisel huvitaval teemal nagu laps täiskasvanu sees, et me oleme siis käsitlenud nagu laste arengut, aga, aga ega see laps kuhugi ei kao ja mulle sellega seoses jubedalt meeldib see tsitaat, mis tuleneb poolteistkümnelt või vähemalt alles seda omistatakse, et ega see täiskasvanu ei ole muu, kui et üks laps, kes on natuke suuremaks saanud. Nii et siis me, me kohe tuleme siis sellele teemale, aga enne ma tahan, vastates sellele küsimusele, et miks just kuus perioodi me oleme käsitlenud siis perioodi, kus siis me rääkisime imikut ratast ja rääkisime lastest kuskil Sis sünnist kuni kuni pooleteistaastane ja siis me rääkisime lastest kuskil kaks kuni neli, siis viis kuni kaheksa, siis üheksa kuni 11 12 kuni 16 ja siis see viimane oli selleni 17 kuni 21 ja mina olen seda usku, et et arengut mõjutab muidugi see, mis, mis ajus toimub ja kuidas nagu keha ja kuidas kuidas aju küpsevad taga nagu väga-väga tähtsal kohal lapse arengus on just nimelt vajadused. Et mingis mõttes nagu nagu loode kordab emaüsas planeedi elusolendit evolutsioonistaadiumid, mehed siis läbib ka laps sünnist kuni täisealisi, nii need Maslow vajaduste, püramiidi, täieliku arengutsükli, siis füsioloogilist eneseteostuseni, ehk siis imiku eas on kõige tähtsamad füsioloogilised vajadused, kus siis kõik on elu ja surma küsimus ja seepärast on see füsioloogiline füüsiline rahulolu on et kui silmas pidades, siis mitte ainult lapse toitumist, vaid ka seda kehalist kontakti on siis kõige tähtsam. Ja et kui me räägime edasi, siis umbes sellest teisest eluaastast, et siis kui laps hakkab kõndima ja saab peamiseks vajaduseks turvatunne ja et laps kasvab kiiresti ja tal on vaja kõike katsuda ja maitsta aga kuna tal pole kogemust, siis võib selline maailmaga tutvumine olla ohtlik ja orienteeruvalt kuskil siis neljandast eluaastast. Ta algab lapsel kõne kiire areng ja, ja püüdsis nagu ennast keerukamalt väljendada ja mistõttu peamiseks vajaduseks muutub siis aktsepteerimise suhtlemisvajadus. Aga areng siis seal ei peatu ja üheksandast eluaastast umbes saavad lapse jaoks oluliseks keerulisemate oskuste ja grupis suureneva konkurentsi taustal see tunnustamine ja austamine ja teismelise jaoks, kellest, mis hiljuti rääkisime, temal siis areneb abstraktne mõtlemine ja märkimisväärne on ka keha areng muutus ja, ja selle taustal on siis kõige tähtsamaks muutunud see iseenda ümbruses, harmoonilisuse tajumine jääb jälgi, on siis varast noorust samastatakse teine Sagdoliseerimisega, et enda otsimine täiskasvanute reaalses maailmas, kus valikut on väga palju ja karjääri oma kutsumuse valikuma tuleviku määramine, nii et siis lapsed lähevad siis seda mööda seda redelit pidi. Aga ega siis, nagu sa laps kuhugi ei kao ja, ja kuidagi siis ta kas siis ühe või teise või kolmanda nii-öelda vanusegrupist annab endast teada, kas siis, kui, kui on ka täiskasvanuga teha tegemist Kristjan, et kuidas sulle tundub. On see selline käsitlus sulle väga, väga õudne. Kindlasti mitte minu õpingud on väga Süvati käsitlenud sellist lapse arengut ja just ütleme nüüd, kui siit edasi liikuda selle sisemise lapse sisemise lapse olemasolu pluss siis täiskasvanualateadvuses, kuidas seda siis saakski nimetada? Et eks see sisemine laps on natuke metafoor ja miks siit ongi hea minna nende vanusegruppide järel, mida Roman just loetles, nagu edasi selle sisemise lapse peale. Et justkui saimegi täiskasvanuks, on ju, justkui nagu peaks nüüd midagi siis teistmoodi olema. Samas, aga see sisemine laps on meil sees edasi ja paneb meid siis aeg-ajalt käituma, no ühel või teisel viisil, nii nagu me päris võib-olla ei taha alati. Reeglina, kui öeldakse, nagu sisemine lapses, mõeldakse vist sellist väga-väga väikest last, selline kahene või kolmene. Aga see vist ei ole nii, aga küll me selleni jõuame. Kristjan, mis su kogemus ütleb, et kuidas annab endast täiskasvanust märku imik, kuidas see pool välja mängib täiskasvanutest sinust? Kui imikul on selline baasvajadus turvalisuse järgi, ta ise ju on selles mõttes abitu olend oskab oma vajadust väljendada siis väga kõva kisa tehes. Ja see uskumus või oskus siis nagu jääb ka täiskasvanu ikka, et arvatakse, et mida kõvemat häält ma teen, seda rohkem ma midagi saan. Ja unustatakse ära täiskasvanu eas meile nagu hakkab tegelikult olulisemaks saama väljendusoskus, see, kuidas me väljendada suudame ennast, me ei pea enam kisaga väljendama, vaid me võime nagu rääkida oma vajadustest. Ja minu arust on ka see koht, kus kui lapp, see väike imik vaatab oma vanematele otsa, nutab ja ta teab, on vähemalt kogenud, et vanem aimab tema vajadusi. Vanem katsetab natuke ühte teist asja ikkagi proovib tema vajadusi aimata siis sama uskumus jääb jälle täiskasvanu eas, et küll minu kaaslane peaks minu vajadusi nüüd aimama. Kui ta minuga koos on elanud, peaksite mind tundma ja jäetakse väljendamata oma tegelik vajadus ja need siis saavadki sellise konflikti allikaks, et ei osata väljendada teadlikult, vaid hakatakse sellest alateadlikust oskusest, mis me oleme õppinud siis lapsepõlvest nagu selle läbi käituma siiski väga kooskõlas kogemusega, et kui, kui mõni klient näiteks tuleb ja ütleb, et ma tulen tagasi selle kisamise pooled. Et klient ütleb, et noh, et ma olen kergesti ärrituv, et ma olen nagu selline karjuja tüüp või kuidagi kergesti süütenöör on lühike ja ja jääd, kui ma ütlen, et et, aga okei, et noh, sa ilmselt ise mõistad ka, et nendes tingimustes, kus sa elad, olgu see, ma ei tea, oma naisega rääkimine või oma mehega rääkimine või oma ülemusega rääkimine või oma alluvaga rääkimine jumala lapsega rääkimine, et see ei ole. Nagu adekvaatne või, või nagu kohane, ei olnud mõtet seal tõsta, häälde karjuma hakata. Aga et kui me paneme nagu see kontekst kõrvale ja mõtleme sellele, et mis universaalsete tingimustes me kõik karjume mis on need tingimused ja siis siis nad väga ruttu küll tulevad selle peale, et siis kui on valus. Et siis, kui on valus ja eriti siis, kui sa oled nagu väike ja sul ei ole nagu teiste teiste variante ennast väljendada, kuid karjuda. Nii, et siis Need iha taga nagu väga tihti leiame valu. Ja teine asi, mis sa mainisid, on see, et jah, seda, seda ma arvan ka minul. Me küll toetame natuke erinevate meetoditega, eksju, sa töötad paaridega läbi maakova, töötan läbi tulede keskse teraapia, aga mul on ka see kogemus väga paljuski, et inimestel väga-väga tahavad, et need loetakse. Et mingis mõttes on meil justkui nagu selline unistus täpselt sealt kuskil imikueast, et mind võetakse, mind loetakse varem kui ma iseendast saan aru, eks ju, sest see on täpselt see, mis ema ja imiku vahel juhtub ja eks ole. Aga kuidas sulle tundub, Christian, kas imiku ajast me võtame kaasa endaga midagi head ka, et kas, kas sisemine imik Kannab endast kuidagi heal moel teada ikka võtame kaasa, et kui me sinna päris väikelapse ikka lähme, siis seal on see kõige olulisem vajadus. Turvatunne. Kui meie vanem on olnud siis meie vajadustele nagu piisavalt kiiresti reageeriv siis me kogeme, et maailm on turvaline paik, meie vajaduste eest hoolitsetakse ja kui seda on tehtud, siis sellisel mõõdukal moel, siis selle läbi kasvab meil enesekindlus. Ja me oleme julgemad elus hakkama saama. Meie suhted on tervemad, sest me oleme ise sees tervem. Loomulikult ei ole olemas ühtegi ideaalset vanemat, ühtegi ideaalset lapsepõlve, et selles osas aeg-ajalt ikka vanemad ei arva ära neid lapse vajadusi ja ei ei mõistagi võib-olla kohe, mida laps tahaks ja eks mingid haavad sealt kindlasti tulevad. Aga kui see tähelepanu lapsele on siiski olnud pigem nagu positiivne kohalolek on vanemaga ühendus on vanema naeratav nägu siis sealt saab see enesekindlus vundament alguse eluks. Karjud ja sa ise oled abitu, siis ikkagi tuleb ja võtab kui tuleb, on ju, noh, see on see fundamentaalne usaldus maailma, et maailm on hea, eks ju, mis, mis tuleb, seal on tegelikult, kus ei tule siis selle tagajärjed on vist päris päris kehvad, kui seda baas usaldust ei teki, et kui ma olen abitus, siis keegi tuleb taastmaninud, sest nagu ma seda mõtlen, et lapsi sünnib, ta ei tea, kuhu maailmades sünnib, eks ju, et kui lapsed sünnivad, on nagu need Maubli lapsed sünnivad kuskil džunglites seal loomade, kes siis nendel kõne arenegi, eks ole. Et kui laps sünnib inimeste maailmas, siis ta peab sisseinimeste maailma ja see tähendab seda, et sa usaldad teisi ja kogu seda koostööd ja et seda, et teised inimesed on kõrval ja nendest sõltub su ellujäämine, et see on nagu fundamentaalne elu osa igapäevaselt seal midagi, mida nagu laps peab nagu väga ruttu õppima ära esimese aasta jooksul. Kas poleni just? Ja kui seal nüüd ikkagi on siis selliseid vajakajäämisi ja tema on jätnud selle lapse üksi pikemaks perioodiks, kui nagu oleks okei, vahel jätavadki vanem endaga üksi, siis sealt lapsel lihtsalt kassabki. Teadmine, et ma ei saa kellelegi peale lootma, ei saa kellegi peale usaldada. Maailm ei tule mind päästma ja siis ta nagu tõmbab eemale. Kui aga nüüd ema on olemasolev, siis ta saabki sellega edasi minna, et maailm on turvaline paik. Ja et kui me räägime, siis abistamisest. Mida sa teed või mida sa soovitad inimestele, et kui kui nende sees on see imik, kes annab endast märku läbi selle, ta ei usalda, ta ei lõõgastu, ei jää magama, kusjuures võib-olla me siin rääkisime neuroloogiga magama jäämine on ääretult oluline seal ära õppida ja suur probleemil tänapäeval ka. Et ta on kergesti ärrituv, et mida siis teha, kuidas siis täiskasvanu võib seda sisemist last mis iganes toita, ma tean, et üks kuulus pereterapeut nimega kal vide keeran on oma patsiendi sõna otseses mõttes toitnud nagu pudelipiimaga aga sellest natuke drastiline täna tänaseks päevaks, mida sa teed? Tõepoolest, siin on siis aeg nende nii-öelda haavade tervendamise ka tegeleda, et sellest läbi kasvada. Need meetodid on kindlasti päris palju erinevaid, aga üldse, kust saab kasvamine või tervenemine algus saada, on see, et, et ma saan teadlikuks. Ma saan teadlikuks, et mul on selline haav, hakkan märkama, mis hetkel ma reageerin sellele haavale vastavalt. Ja siis olen siis kuskil loodetavasti mingil kursusel koolitusel terapeudi juures raamatust õppinud neid oskuseid, mida ma saan siis rakendama hakata. Ehk kaudne mõte on nagu selles, et kui paarisuhtes näiteks tuleb üles tüli siis enamasti kaklevad ja tülitsevad seal kaks väikest sisemist last. Ja kui nad nüüd ei tea, et see ärrituse põhjus ei ole nendes lihtsates asjades, mis nagu tundub, olevat tihti baarid ju ikkagi suurem osa, nad ütlevad niimoodi, et meie tülid tulevad ei, millest ja kasvavad nagu väga suureks. Kui nüüd õppida siis sinna alla vaatama, et mis on minu päris vajadused, milline päris tunne nagu pihta sai. Et siis selle asemel, et jätkata siis oma kaitsemehhanismide abil enese kaitsmist, kas siis ära põgenemise ehk siis nii-öelda ütleme jutust väljumise või siis sellise reaktiivsema käitumise ja ülevoolava jutu ja kohe vastuste nõudmisega. Et siis selle asemel, et nagu teineteisega käituda lõhkuvalt on võimalik siis hoopis arutada neid haavasid, mis mul on, mul on selline kogemus, sealt lapsepõlves on selline ja, ja nüüd gaase oma vajaduse väljendamine teraapias ma tihti ikkagi mingi paari sinnamaale, et ma lasen siis ühel partneril öelda, et mis on see, mida sa vajad hetkel. Et sinu kaaslane saaks sulle pakkuda sellest haavast nagu terveneda. Ja me saame hakata tervenema siis, kui me teame, mis meid aitab. Siin muidugi võib-olla, et paljud inimesed on oma vajadus hästi alla sulgenud ja nad isegi ei, ei oska nagu esimese raksuga küsida, mis mind aitaks. Ja muideks seda tuleb aktsepteerida, sest see on üks kohanemist Teiega lapsepõlvest, et laps ei teagi, tunnegi oma vajadusi, et ta ei saa kohe sellele ligi hakata ütlema, mida ma vajan. Ja kui nüüd võib-olla jõuda siis sinnamaale, et kui ma ütlesin, et see turvatunne ja siit tuleb üles usaldus mis usalduse puhul on alustama, peaks nagu sellest iseenda usaldama õppimine, sest et me oleme saanud need sõnum, et maailmas ja usaldada. Ja selle läbi me arvame, et me ei saa ka iseennast usaldada. Aga teadmine, et siis ma olin väike, siis ma olin maailmast sõltuv imik ja ma võin selle jätta sinna selja taha. Täna ma olen täiskasvanu, see mehhanism, mis mul lapsena oli okei, aga täna täiskasvanu elus ei toimu. Ja nüüd ma teen siis otsuse, et ma saan teha, valida, käituda teistmoodi, lahendada oma muresid teistmoodi. Ja sealt nagu kõik see lumepall hakkabki parema poole nagu keerlema. Või siis teine variant siis täiskasvanuna hoolitseda sellest lapsest, kes minu sees on, sest ma arvan, et kui me oleme selles seisundis, kus ma olengi nagu imik ja ma tahan, et mind loetakse ja ma ei, ma ei tea, mis mu vajadus on ja nii edasi, siis ma ei saagi kommunikeerida, aga kui saame sellest lõhestada ennast nagu täiskasvanuna, maju enam-vähem tean, mida imik vajab. Et see, mida mina näiteks olen soovitanud oma klientidel Esson üllataval moel, nagu ma ise naeran, vahest kui hästi see töötab vahest et kui nagu just see imik annab endast teada. Et siis nagu hästi töötab see, sa. Ja nagu unerežiim ja see on nagu uskumatult hästi toiminud, sellepärast et need inimesed, kelle sisemises elab nagu see väike imik, kes ei oska magada, kelle unerežiimid on häiritud, kes ei oska nagu süüa ja et siis ka need täiskasvanud reeglina ei söega korralikult, ei maga korralikult, nagu lisab seda stressi ja seda frustratsiooni. Ja et see on nagu üks asi, mis nagu mind ennast on väga üllatunud, et kui me nendest asjadest rääkima, sest see ei ole ainult haavad, vaid ka Täitsa õige mõte, mulle väga meeldis see praegu, mis sa ütlesid, ja ja siit tulebki natuke see, et, et kui ma ei usalda, siis ma nagu pean kontrollima ja magamine On ju protsess, kus sa nagu lülitaksid oma kontrolli välja ja loogiline, et kes on sellises vanuses saanud nagu haiget ja haavata, et sellel on siis nii-öelda troll sele magamisele probleemid seal, et, et ma ei saa sügavalt magada. Aga ma tahan tulla korraks ikkagi sellele, mida headmessaad, saametud. Et kas on võimalik, et sisemine imik meid kuidagi väga aitab, vahest, kui ta on toidetud ja hoitud ja usaldas siis kuidas ta aitab mind igapäevaselt? Üldjuhul kui sisemine imik on rahul, siis ta siis ta tunnebki rahul olla, et inimene, kellel on hästi kogeb rahulolutunnet ja ka imiku, tema vajadused on täidetud, kogeb rahulolutunnet, eks siis iseenda ja, ja sellise maailmaümbruse, selliste asjadega rahulolek ongi siis ta võiks, võib öelda, isegi vistud, selline irratsionaalne ja nii et see nagu tegelikult sisemise imiku nagu märkeks. Ma ei tea, miks, aga on nagu nii hea olla. Seal on nagu selline vahetu ja väike laps, kes nagu ei oska teisiti ja lihtsalt ongi nagu hea ja kõike tunnen põhjuseta ennast õnnelikult. Ja nii ongi, et inimene kipub alati oma peas otsima mingeid lahendusi, et miks ma olen õnnelik, alati ei olegi vaja lihtsalt tal õnnelik ja võtta vastu. Tere. Lähme edasi siis kuidas võib anda märku selleni sisemine tootlar, ehk siis selline kaks kuni neli on ja see on hoopis teine laps, on energiline, liikuv, emotsionaalne, et kuidas tema annab endast teada täiskasvanust ja, ja mis pahandust ta võib teha. Kaks kuni neli sisemine laps on nüüd siis see vanus, kus on hästi oluline hakata maailma kogema. Inimene tahab ju väga maailma kogeda ja uusi asju õppida ja kogu see, milliseks sisemine laps kujuneb, sõltub nüüd sellest, millisena see lapsevanem metsistub, tahab selle maailma kogemisel või piirab, et ülehoolitsev lapsevanem, kes teeb kõik lapse eest ära, ei ole ka kõige parem lapsevanem. Laps ütleb siis ise ise ise teen, ise. Tahan, et see iseseisvuse kasvu seal oleks väga kasulik kindlasti toetada just sellega, et kui näiteks ema kipub last piirama, et ära mine kõrval passis oleks hästi hea, võib-olla mõelda, kes päriselt kardab, kardab ema, kardab laps, et ema nagu oma hirmu ei peegeldaks sedasi lapsele. Ja, ja kui see laps siis kasvab selliseks julgeks, et tal on okei maailma kogeda ja tal on OK turvale tulla, teda ei tehta maha selle eest, et ta käis maailma kogemus siis see annab ka jälle sellise sõltuvusest ja irdumisest julguse, täiskasvanu elus. Et ma näiteks ütlemegi, kui laps saab täiskasvanuks, siis siin see 21, mis me tõime välja, et ka see 21 laps näiteks, kas ta tahab kodust põgeneda, kas tal on kodus olla hea okei olla ja läheb sealt ära siis, kui ta läheb, või siis ta jääbki sinna ema kõrvale on ju, et see on koht, mis tegelikult jääbki mõjutama seda last ka selles hetkes. Nii et kas see tähendab siis, et kui kui, kui täiskasvanud nii-öelda annab kuidagi märku kolmele, kes ei tunne ennast turvaliselt, kas see tähendab seda, et ta on nagu täis hirme ei julge proovida asju või ei julge nagu öelda kõrvaltuppa või kuhu iganes minna? Jah, et see, see, mis ma teen, on nagu võib-olla väär on see sõnum, mis sealt võib tulla. Et vanemad, kogu aeg piiravad meie tegemisi, et ära lõhu seda ära kiusa loomi, noh, see on selline leebem. Sinna vanusesse võib ka täitsa vabalt tuua sellise asja, kui laps hakkab näiteks lasteaeda minema ja hommikul on vaja sukapükse jalga panna. Emal ei ole aega ära oodata, kuni ta need sukapüksid jalga saab. Ta ütleb lapsele, ma panen ise. Laps tahab trepist alla minna, ei ole aega oodata, haaratakse laps sülle, siis ta väga selged sõnumid lapsel, et sa ei saa hakkama. Ja, ja see on see baaskoht, mis me võtame siis kaasa täiskasvanuna ei usu enam endasse. Et me saaks. Pebaksin, sest et kas ma ikka saan hakkama, kas mul on ikka ressursse, jaksu ja jõudu ja teadmise, ma arvan, et, et need on need kliendid, kes tulevad ja ütlevad, et mul on kõik teadmised olemas, mul on, mul on oskused olemas, aga ma ei usu, et mina olen õige inimene seda asja tegema, inimesed ei näed. Et, et ma ei ole tegelikult see õige ja see on täiesti ratsionaalne tunne. Kas selle taga on seesama vana hea ebakindlus, mis, mis nii-öelda selle juured on seal kuskil kolmeaastaselt. Ebakindlus täiesti ja siin on veel eriline vabaduseiha, kus inimesel on nii suur vabaduse vajadus noh, sellest haavast, mis ta sealt on saanud, et ta tahab endale tõestada, et ma tulen ise toime ja saan ise hakkama, ehk siis nagu vastand ütlemine juba sellele ebakindlusele, onju mina olen ka kogenud seda, et täiskasvanud, kelle sees nii-öelda annab märku selline pahanduste kolmene, need on Tabingulsiivsed inimesed dist, eks täpselt nagu 300 nagu ongi, eks ju, et et nagu väga kiiresti muutuvad emotsioonid on ju väga selline labiilia psüühika, eks ju nagu korraks nagu rõõmus ja järgmine hetk vihane ja järgmine hetk on kurb ja siis on jälle naljakas. Et siis nagu ma vahest ma toon nagu näiteks nagu ühe kliendi, kus siis inimene oli kuskil välismaal siis nagu jääb hiljaks. Lennuki peale, et kui ma küsin, et miks, mis siis juhtus, ta ütleb, et ma eksisin ära, linnas käis, seda ikka võib juhtuda võõras linnas, aga mis siis edasi sai, et ma siis hakkasin nagu ringi vaatama ja leidsin ühe paari, astusin sisse ja seal oli nii palju toredaid inimesi ja kohe leidsin Ell sõpra, ime ennast purju ja siis ma mainin maha nagu et see on nagu tüüpiline selline impulsikontroll, me nimetame seda psühholoogiline tihti, et inimene nagu on nagu väga vaimustatud sellest, mis siin ja praegu on ja ta ei mõtle nagu väga pikalt tagajärgedele, eks, et see on ka vist üks viis, kuidas, nagu selline nii-öelda kolmene teeb pahandust meie sees. Kindlasti ja kolmene on ka juba selline vanus, kus inimene ei taju veel oma tundeid, ta ei saa nendest aru hästi. Vanematel on siis oluline hakata aitama, nagu lapsel mõista, mis need tunded on. Ja kui inimene sellesse faasi jääb kinni, siis ta ka täiskasvanuna ei pruugi nagu väga aru saada, mis tunne tal midagi on siis need tunded ei ole nagu õpetatud tundma, need on kuskil maha surutud, neile ei ole antud sõnastust. Ja, ja ma ei oskagi nagu väljendada, mis ma tegelikult hetkel tunnen ja käitungi kuidagi selliselt, isegi arusaamatult ma ei tunne iseenda vajadusi selle läbi. Jah, ja, ja üks asi on see, et maid mõista oma tundeid ja teine asi on see, et nad on aga ruttu-mööduvat, et nad ei ole püsivad väiksest kolmene nagu mu enda tütar, eksju nagu ükseta kallistab mind, järgmine hetk on juba pahane mu peale ja see juhtub nagu vähem kui 10 sekundiga. Et seal on nagunii ebastabiilne ja mis on paradoks, on see, et mida ebastabiilsem sa oled ise, seda ebaturvalisem on vaimsel ümber, eks ju, sest seda ebaturvalisemat elustiili sa pead, et see mingis mõttes muutub selliseks nagu iseennast täiendavaks prognoosiks ja nõiaringiks on ju, et ma olen impulsiivne, maailm on ebaturvaline, mida ebaturvalisse majandusse impulsiivsed olen justkui, et toime tulla. Ja ringnokk kinni, saba lahti. Aga kas on sinu arust midagi head, kolme sassi, et mis ressurssi me saame kolmeaastaselt enda sees? Ma usun, et kolmene on just see, kes saab selle julguse siis kätte minna maailma kogema, minna impulsiivselt emotsiooni ajendil midagi tegema, sest ega tema ei lähe ju pahatahtlikult midagi tegema, lihtsalt asjad kukuvad vahel pahatahtlikult välja või asjad on nii, nagu nende vanemad ei tahaks, et kas nad just nii halvad on, aga lihtsalt vanemad on otsustanud, et see ei sobi. Ja kui selline impulsiivsus mitte, siis pahas mõttes just julgus spontaansust sisse jääb siis täiskasvanuna nagu olla julges, spontaanne see tähendabki, et mul on turvaline seal maailmas olla, ma võin lubada sellised ootamatused, sest muutused on inimesele rasked. Kui ma lähen, teen nagu midagi tavalisest teistmoodi, midagi ootamatut, siis paljusid hirmutab. Aga sihuke tugeva sisemise lapsega, kes selles vanuses on seda sisemist last, nagu pole nii palju haiget saanud, sellel on julgust rohkem tegutseda. Temast siis kasvab selline nagu tõeline liider välja ja et kes ei karda midagi ja julgeb ette võtta ja mul sellega seoses meenub, just lugesin Sydney padjee memuaare, siin üks kuulus Ameerika näitleja ja tema siis räägib neid lugusid, kuidas ta on, kuna ta on kasvanud Bahama saartel, siis seal vanematel ei olnud üldse aega temaga tegelda, jätta nagu kasvas praktiliselt üksi sedasama aeg, kus ta nagu ise oli võimeline kõndima, siis ta käis seal mööda loodust, seal ei olnud mitte midagi ohtlikkusest, see on noh, need on need ajad ja need, need tingimused, kus ei autosid, ei isegi elektrit ei ole, on ju meri, mets ja ka selline suhteliselt sõbralik mets, noh, maksimum, mis ta vist sai, olingi mesilane, ta, ta või herilane teda teda sepistas. Aga et siis Ta nagu koges kõiki neid asju proovis kõike ja koges ka vahepeal ka muidugi seda, ta on ohtlik ja tuleb ise toime tulla. Et kuidas ta seda kirjeldab, on see, kui ta Ameerikasse tuli, et kui kogusse rassistlik pool hakkas nagu endast märku andma, siis tema nagu tundis, kuivõrd ta erineb teistest inimestest. Et ta ei oska seda karta ja ta ei oska nagu nagu sellega kaasa minna, sest ütles, et nagu ma olen niivõrd endas kindel, et ma ei oska mitte midagi karta, ma lihtsalt lähen läbi seina ja, ja see oli üks üks omadustest, mis kindlasti teda aitas, et ma arvan, et kui temast seda sisemist kolmest ei olnud, kes seal sai vabalt looduses ringi joosta, et siis ta ei oleks ka võimeline nii kaugele läbi lööma. Kõlab küll sellist moodi, et kui näiteks laps paneb ikkagi vanema toa piiridesse, ütleb, et ära siit välja mine, et seal väljas ei ole hea või ebaturvaline või mis iganes siis see on ju see, millistesse raamidesse laps seda maailma kogema õpib, lisaks siis vanema hirm sinna. Aga kui see vanem lubab seal maailma kogeda ja kui sa mesilase käest nõelata saada, on ju valus, tuled korra puhutakse peale, öeldakse, et läheb. Et ongi valus, mitte suruda seda valu alla ja et varsti läheb see siis mööda ja lubatakse jälle minna kogema. See ongi nagu eluterve. Peaasi, et lihtsalt vanem oleks nii palju tähelepanelik, et ei juhtuks midagi, mida juba tagasi pöörata enam ei saa. Kõigest muust saab õppida, eks. Pere. Ja kui me siis edasi liigume, siis mis sa arvad, kuidas viieaastane saab pahandust teha täiskasvanu sees? Viie aastasel hakkab kasvama päris suurelt, Sa esimene seda identiteeditunne, et kuhu ma liigun ja ja kes, kes ma siis olen, ehk on see emast eraldumine nagu toimunud laps alguses ju arvab, et ta on emaga üks on ju siis ta emastan eraldunud, hakanud seda maailma kogema ja tahab siis nagu seda iseennast hakata seal nagu kehtestama, et mina olen see ja mina jõuan kogeda, et mil moel ta siis võib halba teha. Täiskasvanu eas plaan ongi see sisemine kahtlus, et kes ma päriselt olen, kuhu ma päriselt kuulu, mis ma päriselt vajan. Et kui me mõtleme nagu viie aastase peale, siis siis ühtepidi nad ju tahavad eralduda emast, atest, Bidena tahavad, kuuludes sinna gruppi, eks kas siis mis iganes hiline lasteaed või see on selline lasteaed, kus juba hakatakse õpetama ja, või siis selline nii-öelda eelkool. Ja ma mõtlen, et, et see on nagu aeg vist, kus, kus nagu väga-väga tähtsaks muutuvad lapseks reegleid aga enam mitte ema reeglit, vaid nagu nii-öelda ühiskonna reeglid, et kuidas on õige ja see, mida mina olen märganud, on see Et need täiskasvanud, kes nagu kogu aeg tahavad, et oleks nagu kõigi kesti et näiteks viga, et ma ei läheks ühiskondlike normide vastu. Et ühtepidi nad elavad seda elu, kus nad siis nagu ongi nagu sellised noh, nii-öelda head ja õiget kodanikud. Aga see elu nagu kohati on selline väga hall Kuigi seal ei ole särtsu, seal ei ole, see ongi nagu täispõhimõttelised reegleid, sest nagu kogu inimese energiana nii-öelda selle viieaastase kuueaastase energia on suunatud sellele et nüüd vaataks, mis reeglid on maailmas ja teksti Ja kui ma jälgin näitajaid, Neid reegleid siis ehk ma olen, olengi nagu ma kuulun ja siis on kõik hästi. Täiskasvanute puhul see vist ütleme seda kohanemist, ei, sellest ei piisa, et sa tunned ennast hästi, eks ju. Ja, ja ma arvan, et see on selles mõttes selline omaette nagu selline kurb lugu, et et need ei ole need inimesed, kes nagu satuvad nagu sügava depressiooni, kus on nagu tohutu maas või või ääretult kõrge ärevus on see, et Elon, hea. Aga ta on kuidagi niisugune nagu. Ei, ta ei ole eriline tantsuga, hall nagu normaalne, on ju normaalne elu nagu vist oma omaette tragöödiaid, kui sa normaalsed elu elad. Jah, kui piine laps on ju selline, kes kab väga-väga tahtma ja proovida siis kohandada nende vanemate soovidega just sellesama pärast, et kuuluda sinna. Ja kui nüüd ei ole siis vanemate poolt selline vastureaktsioon, et et see oleks hästi, siis ta püüab aina rohkem, siit tulebki see hea laps on ju. Ja siit hakkabki välja kasvama enamasti perfektsionism, et ma lähen kuni perfectionismini välja, et kõik oleks väga hea, kõik oleks väga täpne. Aga tõepoolest, see iseenda vajadused on siin täiesti kõrvale pandud, siin on nagu kellegi heaks millegi hea tegemine, millegi hea näitamine. Selline sotsiaalne Moskva nagu muutub nagunii tugevaks, et sa enam ise ei tea nagu kusse Mosklükid, kus nagu hakkab ja kui nüüd siis ei ole olnud vanemate poolt sellist nii tugevat vastuseisu ja, ja karme reegleid ja on toimunud lapse vastuvõtmine, identiteedi ja kasvu toetamine, siis see annabki nüüd ka täiskasvanu eas, siis ütleme, selle positiivsema poolena selle, et laps jälle enesekindlam, ta ei pea nagu kõikjal õhk jääma jälle ta kontaktne oma vajadustega palju rohkem. Ja saab sirge seljaga edasi minna, teades, kes ta on ja mida ta tahab. Nagu sellele viie kuue aastase omadus. Mul tuli meelde, et mida me oleme siin eelnevates saadetes arutanud. Et nad hakkavad mingi hetk tohutult küsimusi küsima ja nad hakkavad õppima nagu maailma kohta. Ja nad usaldavad seda, mida nendele öeldakse isegi siis, kui nad ei ole seda oma silmaga näinud, eks ju, et kui sa räägid kolme aastasega, siis nad mingi hetk seal isegi valetada ei oska, et kus sa ala annad talle rohelise karu ja ütled, et ütled, son pruunkarust, et see on roheline, karu on ja ta ei suuda ta nagu justkui see formaalne vale läheb tast mööda. Aga, aga mingi hetk nad õpivad siis usaldama seda, et ahah, et täiskasvanud teavad midagi, mida mina ei tea ja ma ei pruugi seda näha, aga see vist on nii. Ja nad võtavad selle sisse. Ja see, kuidas ma olen näinud, kuidas lööb välja täiskasvanud, kas on see, et nad usaldavad teda väga kergesti, võtavad nagu teiste kogemust, siis noh, me usaldame meediat, me usaldame teiste inimeste kogemust. Me usaldame kõike seda, mida räägitakse, ilma et meil oleks isiklik kogemus. Et jällegi, ma arvan, et kui selline sisemine kuue aastane nagu magab või vait siis, siis tegelikult inimesed võtavad vaid hoopis nagu ärkab ellu nagu see kolmene, kellest me oleme rääkinud, tema nagu julgeb, tema ütleb, et ma tahan oma kogemust saadavat valus ebameeldiv noh, eks ma siis hüpi, nii et see on nagu see suhtumine ellu. Aga vot see kuuene ta tahab nagu õigesti, nii et ta nagu hästi hoolega vaatab ringi, mis toimub. Et kas nagu, kas ta teeb õigesti, kas on ikka nii, okei. Ja kogu aeg nagu vaatab ringi ja lõpuks ta nagunii palju vaata prindiata oma elu üldse ela. Jah, sest vanemad on hästi suureks autoriteediks selle ajal ja kõik, mida vanemad ütlevad, on nagu ainuõige tõde on ju ja noh, võib-olla siis isegi mitte ainult vanemad õpetaja, õpetaja on ju ja see tundubki maailma ainutõde ja, ja seal võib siis väike konflikt tekkida, kui see päriselt nagu sellele ei vasta, aga kui vanemad nii ütlesid, siis järelikult ikkagi nii on, nagu vanemad ütlesid, on see uskumus lapsel sellises vanuses. Aga mis on selle viieaastase lapse positiivne külg, mis, mis väljale? See laps võtab kaasa, ütleme, selle kolme-neljase julguse ja teab, et tema mõtted ja käitumised võivad vahel eksida, aga tema ei ole sellepärast väär ehk vanemate poolt antud tagasiside nagu kasvatanud julgust iseenda identiteedis ja jänese väärtustamises ja see aitabki siis nagu olla tervem, julgem. Seal on vist üks positiivne omadus, ma ei tea muidugi, kui palju ta eesti kultuuris on positiivne omadus, aga minu silmis on küll positiivne omadus, mis nagu kuueaastasel on olemas, on see suhtlemisaldis, nii et nad jube jutukad lobisevad, lobisevad, lobisevad ja et ma arvan, et millegipärast kui meie oleme need lähme nagu kuskile peole või kuskile koosviibimisele või, või üldse nagu otsime seda, seda võimalust nagu jagada kogemust ja suhelda ja rääkida inimestega niisama lobiseda. Et ma arvan, et kas see on nagu see puhas, selline mitte millekski, mitte kohustatav nagu ravimsuhtlemisest, et see on ka nagu selline kuueaastase energia lihtsalt istume ja räägime juttu nagu meie sinuga praegu, eks ju, et kas see on nagu mingis mõttes selline kaks kuueaastast, eksju, kes nagu saavad kokku, et kuule, mis sa tead, ma tean seda. Ma tean seda ja see on see väljendubki kindlasti nüüd seal sellel positiivsel poolel on ju, et kui ta on saanud mingit vastulööki sellele, siis ta l ei taha enam nii väga minna rääkima, et siit hakkab selline nähtav eemaletõmbumine juba ka positiivsel poolel kindlasti väga avatult, jutukalt lähevad maailma vaatama ja tahavad ikka aina rohkem sellest teada. Pere. Järgmine nii-öelda see arenguetapp, millest me oleme siin rääkinud, oli see selline enesehinnangu väljakujundamise tab ehk siis niisugune kaheksa kuni 11, et mis on selle asja, sellised negatiivsed jäljed siis täiskasvanud mis võib selles vanuses nii-öelda vussi minna ja, ja kuidas see välja lööb, hiljemalt. Kaheksa kuni 11 on see faas, kus inimene juba tahaks nagu hakata. Veidi iseseisvuma selles mõttes, et, et tema juba teab, mis ta teeb, on kerge, selline eelpuberteedifaas ka kaheksa võib-olla niivõrd mitte, aga ütleme siin 10 11 küll. Ja kui seda iseseisvumist siis piirata lapsel siis seal hakkab selline mässumeelsuse trots nagu kasvama. See mässumeelses trots võib täitsa erineval moel väljendada, kes siis näitab seda väljapoole, kes sissepoole sisse pole kasvata, vihaks? Väljapoole toon näiteks omal ajal punkarluseli punkarid olid tegelikult ehe selline mässumeelsuse väljanäitamine. Aga milles on erinevus, siis ma kohe küsin nagu selle mässumeelsusele ja puberteedimass meelsusel, et see on nagu eelpuberteedi puberdajad mõlemad just kumas. Aga natuke erinev olla, puberteet on juba saanud nagu mõned aastad peale kogemust, vanust ja seal minnakse natuke julgemaks oma selliste mõtete väljaütlemisega eelpuberteedis, nagu laps veel tajub, et ta on ikka päris päris sõltuv sellest maailmast, aga esimesed kodust ära jooksmised hakkavadki toimuma, selles vanuses on ju. Et noh, kindlasti nad sagedasemad siin 12 kuni 16 või 12 kuni 15 vahemikus, aga need on need esimesed, need võib-olla siin on ka natuke sellist vara küpsust hea vaadata, et kes saab varem nagu küpseks, onju et laps tajub, et tema soovid ja nägemused ei ühti välismaailmaga, see välismaailm ei võta neid temale aktsepteeritaval moel vastu. Ja see sisemine konflikt on siin väga suur tulema, et et väga ruttu toimub pettumus, ta arvab, et tema on ju ainukene tark sellel hetkel mitte et tal ei oleks tarkust, tal on väga palju tarkust, aga protsess on selline, et, et ma ei taha enam vanemate sellist asja juurde kuulata. Et nagu sa peaksid nagu täitma ainult käsku ja ise, Aleksei ei keegi, see tunne on siis, mis sellest sisemisest lapsest ärkab ja see täiskasvanuna samamoodi, kui sa kellegiga suhtled ja sinu see kaheksa kuni 11 sisemine laps ärkab, siis oi, väga-väga suurt protesti võis tekitada trootslik ja vihane ja trots kaheks. Et mina mäletan ühte hetke ja kui ma nüüd praegu analüüsiksin seda, siis ma arvan, et see oli täpselt see kaheksa, kuniks teist trostlik sisemine laps tuli minust välja. Et ma olin gümnaasiumi lõpetanud ja olin siis järgmises koolis. Õpetaja tuli see meil esimene tund, õpetaja tuli klassi ja ütles, et tõuseme nüüd kõik koos püsti ja ütleme õpetajale tere. Mina jäin istuma. Õpetaja küsis, mis sul viga siis on? Ja mina vaatasin, ütlesin, et ma ei tea, lasteaias ma enam ei käi. Et minu trots oli nii suur, et miks ma pean alluma sellistele asjadele, kui ma olen juba täiskasvanud inimene ja ma usun, et see on täpselt sellel vanuse, selline sisemine mässaja Tretset natuke julged, natuke ei julge nagu seda välja näidata, ainet. Ja kõlab vist nagu nagu sellist respekti nõuda ka. Et ma ei ole enam laps. Keegi Nad tahavad olla juba suured, nad kindlasti on juba oma arengus sammu teinud, aga nad ei ole veel nii suured, et päris tulla ise elu ja maailmaga toime. Ja, ja võib-olla siis see soov olla nagu sammu võrra ees on see kõige suurem konflikti koht sellises ja muidugi sellises vanuses last tihti kuulata lihtsalt ei ole kedagi, kes kodus päriselt ka teda kuulaks. Ja siis see laps saabki väga haavata, et, et ma ei ole vajalik. Kui näiteks mõtleme, nooremad õed-vennad sündinud siis noh, väga palju pannakse juba vastutus talle see neile laps üht ühelt poolt tahetaksegi lükata suht ruttu täiskasvanuks, onju ja siis ongi sisemine konflikt, et kes ma nüüd olen, olen natuke laps, aga päriselt tahaks olla täiskasvanu, selline enneaegne täiskasvanu, enneaegne täiskasvanu täiesti. Samas ta ise ka veel ei tea täpselt, kus ta on ja kus ta tahab olla. Üks päev tahaks veel võib-olla isegi nukkude ja autodega mängida on ju ka järgmine päev nagu juba kuidagi nagu peaks olema, vot siis hakkavad juba sellised esimesed sõnumid tulema, et nende teiste laste poolt, et ära ole lapsik. Et, et noh, sa justkui nagu peaksidki olema juba täiskasvanu laps on olla tegelikult nii äge. Täiskasvanul peaksime ka lapsikud jaa, tegemagi selliseid piiridest välja hullusaid. Ja noh, mingis mõttes on see ka arusaadav, et, et ka laps ise ei taha enam olla nagu, nagu, nagu sinu näides, eks ei taha enam laps olla, vaid vaid ta tahab juba olla keegi, ta tahab nagu liikuda edasi ja ja, ja noh, ma mõtlen, et kui kui see nüüd täiskasvanu eas, kuidas mina olen näiteks näinud, et, et see välja lööb, on see, et ma arvan, et me oleme siin isegi rääkinud siin sellest margid tammega. Et, et need täiskasvanud, kes on nagu ühtepidi väga nagu edukad, eks väga kompetentsed nagu kõik on justkui hästi on ju nagu võiksin teda aga nendest nagu säilik nagu tohutu enesekriitilisus tohutu kriitilisust teiste üle. Ja see, et nagu peab kogu aeg nagu kuskile edasi minema kogu aeg nagu veel ja veel ja rohkem ja rohkem nagu veel paremad tulemused, veel paremad tulemused, veel paremad tulemused. Ja tihti nagu see selline väga ebaadekvaatne eesmärkide püstitamine, nägu, et jällegi ma arvan nagu väga selline klassikaline üheksa aastane, eks, kes tahab nagu olla äge. Kuule, super ja edukas, aga need on nii üleüldised sõnad, eks ju. Et kuidas sa seda siis mõõdad, et, et kas ja lõpuks siis nagu pettumus on nagu kerge tulema. Aga vajadus nagu respekti üle nagu Zatlevad, nagu väga, väga selgelt veel, eks, aga jällegi respekti saamiseks pead sa pingutama. Selline kajangu jälle paradokse täisprotsess. Aga ma usun, et sellises vanuses isegi selliste mõõdukate piiride panemine ja ja nende, nimetagem siis kokkuleppel istepiiride, et siin ei olegi, et ainult vanem saab kehtestada, siin on ikkagi laps juba teatud vanuses, et temaga siis kokku leppida ja see on ikkagi vajalik, sellepärast et see aitabki just pärast siis, kui laps täiskasvanuks saab, nii-öelda mitte varjupoolel positiivsel poolel liikuda tal nagu rohkem võib-olla siis õigemat ja turvalisemat rada, et ta ei satu sealt mingitesse valedesse seltskondades asjadesse ja ta nagu kodus toetatud hästi. Ja kui laps on kodus toetatud, siis tal õppeedukusele on paremad. Täiskasvanuna ongi tal võimalik jõuda oluliselt kaugemale oma elus, kui ta on nagu turvalise toetusel sellest hetkest saanud selles vanuses saanud. Pere. Liigume edasi teismeline teismeline täiskasvanu sees, mis probleemid? Põhjustada noh, siin oligi veidi õhkõrn piir on ju seal nii-öelda sellise teismelise vahel, aga teismeline kui võtta, siis võib-olla sellel negatiivsel moel siis ta võibki jääda selliseks jonni vôiks teisme selliseks, et ta nagu ühtepidi on teadlik mingitest asjadest, aga teistpidi nagu selline jäikuse järele andmatus, nagu tekib inimesel teismelises on see hetk, kus ta tahab kindlasti siis hakata maailmast või ütleme, kodu piiridest maailma poole liikuma. Ja see iseseisvumise poole liikumise vajadus on siin nagu väga tugev, siin on oluline, las siis tunnustada, toetada selles iseseisvuse poole liikumises sest kui siin kaob ära see õige toetus, siis tihti ka ongi just need lapsed, kes väga ruttu lähevad kodust ära. Väga ruttu satub, et võib-olla siis suhtesse koha ja, ja sellel suhtel järgnevad ka kohe lapsed seal nii-öelda selle isa ema, natuuri otsimine, keda mul ei ole kunagi olnud, on ju nii, et see on see negatiivne mõju sellele, et, et tal jääbki selline jonnakus ja, ja trots sisse. Ja kui ma mõtlen siis oma kogemuse peale, siis mulle tundub, et vot see see pool teismelist last, mis on nagu selline eksperimenteerimine ja hakata elu nautima ja nagu selle täiskasvanud likku eluviisiga mängima nagu joon ja suitsetan ja narkotsi, proovin seksi, proovin igalt poolt midagi, proovin ja et need täiskasvanud, kes nagu ka juba 30 40 ja mõnikord ka 50 pluss, nagu ikka, on selline nagu mõnedes filmides on seda näidatud väga kenasti, et nagu ongi niisugune muretu elu nautimine, ei mingeid kohustusi, ei mingeid eesmärke, lihtsalt on niisugune igavene pidu. Et nagu ühtepidi siis ei ole nagu kõige halvem asi, mis võib inimesega juhtuda, aga teistpidi jälle tähendust sellel ei ole mitte mingisugust, eks ju, ja ja toetuda sellisele täiskasvanu peale ju kuidagi ei saa, eks see tema jaoks on, pidu on nagu palju tähtsam. Et kui siinsete õiget tuge ei ole sissevastutuse võtmise osa, nagu jääb väga vajaka ehk siis inimene toetubki siis teismeeas, siis kas vanematele ümbrusele ja ta ei saa nagu veel aru sellest, kui palju on tema vastutus, roll ja tõepoolest täiskasvanuna negatiivselt ilmneda, sel ajal ta ei vastuta ka täiskasvanuna oma elu jama ümbritsevate eest. Millisena sa näed siis positiivset külge, et mis on see ressurss, mida teismeline annab täiskasvanule? Ma usun, et täiskasvanule teismeline annabki sellise kindla vastutuse. Et ma tean, mis ma teen, ma võtan vastutuse selle eest, ma olen teadlik, kas see mind kahjustab või mitte. Et ega kui laps saab sealt teismeeast edasi, siis valmis siis ta päriselt see teismeiga ikkagi venib oluliselt pikemaks, et hakata nagu reaalselt ka aru saama, mis on elu ja kus sa need vastutused. See esimene hetk, kui sulle tuleb esimene elektriarve sinu nimele või esimene üür sinu nimel, et see on nagu see, et issand, nüüd ma sain suureks, on ju, ja see võib ka juba teismeeast tulla, sest minnakse ju gümnaasiumidesse ja kutsekoolidesse tihti ka niimoodi, et sa lähedki nagu üksinda elama üksinda õppima seda elu seal selline murranguline periood iseseisvumisest. Ja siin ei ole ka halb, et kui nüüd on vanematest nagu eraldi mindud, aga kui vanematega koos jäädakse elama veel selle teismeeas, mis on nagu igati loogiline ja mõistlik ja on hea side vanematega, siis nendest inimestest kasvavad küll väga edasijõudvad ja sellised ütlemegi edukad ja head inimesed. Ja mulle tundub, et ka hästi tugeva identiteediga, et see on nagu midagi, mis on teismeliseeas alles nagu toimumas, onju, aga et protsess on nagu, nagu toimunud hästi siis, vot see on see, mis täiskasvanu sellest saab, on tugev identiteet, ta teab, kes ta on, ei kesta, ei ole, mis on ääretult tähtis, eks ju. Teismeline on muidugi rohkem mures, et kes ta ei ole, eks ju. Aga jälle, kui see protsess on õigesti tehtud, siis see on väga oluline meile täiskasvanu anda teada, kes me ei ole, eks ole. Kuuluvuse kohta on ka sellel teismelisel, et siis hakkab ta tohutu vajadus ikkagi sinna kuulumise osas. Ja kui saadasin kuulumisest nagu positiivne kogemus, noh mitte siis võib-olla sattuda sellistesse mitte kõige paremates seltskondades, aga kuuluda kuhugi ja saada toetatud sealt On väga oluline teisme eas ja selle läbi hakkab ta siis täiskasvanuna vastavalt siis, kui sotsiaalne ta saab olema, et kas tal on nagu, kas ta sõpru näiteks suudab, on ju võtta vastu avatud inimene, kas ta on siiras inimene või siis on tal ikkagi nii palju haiget saanud, et ta ei saa väga ennast avada kõigele. Et pere saab Noor täiskasvanu, paljut isegi kahtlevad, et selline arenguline periood eksisteerib, eks ju, sest näiteks mõned ütlevad, et see selline dialektiline mõtlemine ei, üldse ei eksisteeri, eks ju, vaid kõik lõpeb selle formaalse operatsiooni staadiumiga ja mõned ütlevad tegelikult ikkagi, see on väga oluline, et sa oskad mõelda nagu hallides toonides, mitte ainult, kas asi on must või valge, vaid käed, mis hall on ja ja kogu see eneseotsing, et kes mina olen ja ja et selline enesemääratlus ja oma missiooni ja karjääri valimine. Et kas see jätab mingisuguse jälje sinu arust täiskasvanule, sest tegelikult siin on juba õhkõrn piir nagu selle noore täiskasvanu päris täiskasvanu vahel, et et kuidas sellega sinu arust. Oma mingi jälje ta jätab põhimõtteliselt sellepärast, et see nüüd on tõesti esimene hetk, kus inimene ongi siis oma vanemate seatud piirangutest nii-öelda vaba sisemiselt tunneb, et oh, mina nüüd otsustan, mis ma tahan. Teistpidi siis tuleb siis see elu seal tänaval vastu kõigega päris ise ka hakkama ei saa, kõik ei oska, onju, et selline uue elu algus ütleks täiesti kõige nagu uuesti läbikogemine. Et sul on mingi mudel, mida sa oled kaasa võtnud, siis selle pilgu läbi, mida sa siiani oled õppinud ja nüüd on see koht, kus sa seda saad siis kannatanud natukese hakata oma nägemuse järgi kujundama. Eks sa kindlasti kõik need eelmised vanus, etapid, mis olid ja need kogemused sealt võtad kaasa. Aga see on ikkagi totaalne nagu murranguline periood, kui palju ta nüüd mõjutama jääb, et pigem ikkagi hakkavad siit nagu tagasi lapsepõlve poola olevat faasid siis seda täiskasvanu elu mõjutama. Aga kindlasti on see üks meeldejääv ja murranguline hetk ikkagi lapse elus. Ja mis on see, mis on sealt hea, mida, mida saab iga täiskasvanu, kuidas, nagu olles ma ei tea, 45 aastane. Et kui ma saan kontakti enda sees, 20 aastasega, et mis ma sealt saan? Positiivsed millegipärast jooksid kohe mõtted nagu oma elu nendesse staadiumites faasides, et mis see siis nagu oleks? Võib-olla millegipärast tundsin ära sõnavabadus. Et mulle nagu tundub, et kui sained, koolid lõpetatud ja nii-öelda siis lõpuks täiskasvanulikult oma elu hakata elama siis just koli nagu vabadus. Tean, et näiteks teismeeas lapsed, kes on mul nõustamisel käinud, ütlevad kogu aeg, et oh, ma tahaks, et see kool ükskord läbi saaks, oleks vaba, sellest kõigest saaks tööle hakata käima sel hetkel nagu ei tajunud veel ära, no et, et need on nagu järgnevad kohustused korraks sellise vabaduse tunne, et ma kohe homme pris tööle läheb, ma pean natuke puhkenaine. Ja, ja noh, see vabaduse tunne muidugi siis kaob erinevate kohustuste taha aeg-ajalt ja siis me laseme sellel kaasa haarata, aga nüüd kes ütleme, neljakümnendat vaadata kahekümnese peale siis oi kuidas nagu tahaks oma vabadust tunda. Ma muidugi olengi sinna liikunud, aga lihtsalt see kaob uuesti ära. See vabaduse tunne. Minu vastus oli unistus, et nagu see, mida, mida ma arvan ja mida ma tegelikult enda peal nagu arvan, et mis on hästi tähtis olnud, et kui ikka umbes 20 siis nagu su elu määrab unistused, sa oled nüüd nii-öelda iseseisev, sa tuled toime, aga nüüd on sul mingisugune idee, visioon, mida sa oma elus tahad teha. Ja vot, kui see on midagi, mida, mida täiskasvanu eas nagu ei kaota, siis ma arvan, et see on nagu suurepärane, et et kui sa ka, ma ei tea, 50 60 aastasena ikka oskad veel unistada ja öelda, et vot see on see, mis ma nüüd tahan teha oma eluga ja et see on, ma arvan, nagu väga-väga suur boonus. Ja see unistus on selles mõttes kihvt, et nüüd ongi ju esimest korda võimalik päris iseseisvalt neid unistusi nagu täide viia joonistused, hästi erinevad. Mina mäletan, et kui ma siis lõpetasin kooli ja läksin siis esimest korda tööle, siis minu unistus oli esimese palgast endale botased osta. Ja noh, see oli nii kõva unistused, tänase päevani naeratan selle peale, kui ma sellele mõtlen, on ju? Sellele järgnesid siis muidugi juba unistused, kellena ma tahaks töötada ja kuhu liikuda, aga aga see on jah. Ja eks seesama jälle täiskasvanuid ju ei ole olemas. On olemas laps täiskasvanu sees, kes nagu nagu kohutavalt võib nautida seda, et et vaat, ma olen juba nii suur, et ma ei pea enam nagu välja teenima need botased, eks, et ma ei pea enam kiita lõhkima, vaid ma lihtsalt võin minna ja osta seda, eks, et see on nagunii oluline tunne jällegi viitab sellele, et et nagu täiskasvanule, see on nagu väike asja, eks ju, aga lapsele enda sees on nagu tohutult suur asi ja nii, aga aitäh, Kristjan Tamm, täna kaasa mõtlemast. Selline siis natuke ebatavaline, tänane saade meil tuli, hoolitsege oma sisemisest lapsest. Ma arvan, et see, et mis helistab nagu täiskasvanud lapsest muidugi üks on suur ja teine on nagu väiksem või päris väike, aga see, mis on, nagu oluliselt neid eelistab, on see, et üks on on võimeline hoolitsema endast ja hoolitsema teistest. Ja see tähendab seda, et olles täiskasvanuna, et see on meie kohustus ka hoolitseda, mitte ainult oma päris lastest ja meie meie lähedastest, vaid ta enda enda sisemisest lapsest hakata hoolitsema, sellest võidame meie, sellest võidab maailm. Mina olen Roman Timofejev, aitäh teile ja kuulmiseni.