Jah, täiesti kevad on käes ja sel hilisel õhtutunnil on meie stuudios Kustas kikerpuu mees, keda tuntakse meie kerges muusikas üsna mitme kandi pääst. Ajame nüüd temaga veidi juttu ja kuulame ka muusikat. Millisel kevadel see laul sai kirja pandud või ehk ei olnudki see kevad? Seda on raske meelde tuletada, ei küllap ta siis. See oli küll õige varakevad, õige varakevad pole, jääd niimoodi meelde, kuidas? Selle laulu üks ettekanne, see isegi koht ei ole meeles, aga kuskilt Põltsamaalt sõideti. Kui ma ei eksi, siis ida poole mingisugune tee läksi, mis koht see oli, aga see, see pilt ja kuidas see laul seal kõlas? See lava ja see on kõik hästi meelde jäänud, ilmselt ma tegin ta 64. aasta hästi vara saatel, sest see ettekanne, mis mul meeles on, see oli ilmselt märtsikuusteist, lumi oli maas, inspiratsioon tuli vist võib-olla tõesti kuskil veebruari alguses, kui päike hakkas juba kõrgemalt käima. Kas esimene ettekandja oli ka Elsima ei olnud ega mäleta, kes laulis voola kus tema nimi, oioi, surmus või midagi sinnapoole. Filharmoonia solistile Orgeemias. Kui õige praegu hakkaksime kõige lähemate päevade töödest peale? Teoksil on ühte-teist ja lõpetatud, on ka ühte, teist ega tööpuuduse üle ei saa kurta, et tööd ei oleks. Siin alles hiljuti lõpetasin muusika kirjutamise Ervin Abeli uuele estraadietendusele. Sellel ei ole vist isegi veel õiget pealkirja sellel etendusel. Aga seal päris päris tore töö selles mõttes, et need laulutekstid, need olid erinevad mida tavaliselt on käibel Priit Aimla tekstid ja ja minu arust juba alguses nad olid väga vaimukad ja siis ta tegi need veel ümber ja siis läksid nad veel toredamaks. Lõpust jäi selline, sellega oli lõbuste jah, eriti tekstid, need on tõesti vaimukad. Kas mäletate, millal kõlas avalikkuse ees noh, nii päris esimene laul või oli see koguni instrumentaalpala? Vaat seda on küll raske öelda. Ma mäletan, et kunagi ma üritasin küll midagi kirjutada, see oli õige varakult, kas ei olnud mitte isegi keskkooli lõpuklassis, tulin õhtul koju proovid ja siis sai mängitud ikka teiste meeste lugusid ja d veel tekkis niisugune mõte, et prooviks ise ka asja valmis teha. Ega siis ei olnud nii plaanis. Ma istun maha, kirjutan laulu v kirjutan, instrumentaalpala on põhiline, et oleks ehk õnnestunud mingisugune tootja üles kirjutada ja siis ma midagi kirjutasin ka. Hommikul, kui ma ärkasin ja vaatasin seda, siis ta tundus mulle nii naiivne ja tobe, tähendab, mõtlesin selle paberi lõhki ja sinnapaika see asi siis jäi. Mitmeks aastaks. Ma kardan, et esimene ei olnud kindlasti laul. Esimene oli instrumentaalne, vala kuskil 60. aastal või kuskil seal oli üks niisugune lugu on nagu hommik ana farmis. Ja aga nüüd muidugi 105 ja ma ei mäleta, aga, aga ma tean, et niisuguse pealkirjaga lugu oli ja seal oli Larnetile pandud niukene kuke lee kui kukepolka motiivisingi. Päris seal õige lähedal oli veel üks niisugune asi, mina ei tea, kust ma selle mõtte sain, kust ta üldse tuli, tegin valmis ühe niisuguse, ma ei oska nimetada, mis asi ta peaks olema, aga seal oli neli osa. Ja pealkiri oli pildikesi loodusest. Kaunist naiivne Pealkiri. Võib-olla oli minul esimene kokkupuude teie lauluga, võib-olla Anceeki esimene ammu tunnen sind. Esimene ta ei ole kindlasti, eks midagi vahepeal oli ikka muud ka, aga see oli esimene laul, mis sai niimoodi enam-vähem korrektset linti mängitud ja mis, mis läks, raadiofondi sai kirjutatud Vello markinile kohe ambetsiaalselt, arvestades tema häält ja ja häälevärvi ja kõiki seda. Keegi. Ei ja. Raske. Seal ka. Muusika kirjutamine niisugune asi, et ega mina ei ole seda ala õppinud ja see on tulnud nagu orkestri juhatamise ja seal mängimise kõrvalproduktina. Tihtipeale on vaja muusikat, on vaja laulu ja omal ajal, kui ma hakkasin kirjutama, siis noh, eriti heliloojad ei tundnud kedagi nii isiklikult, et need kellelegi helistada ette, kas sul on midagi portfellis ja siis nagu öeldakse, et häda ajab härja kaevu, siis tuli hakata ise kombineerima ja ja sama lugu oli tekstiga ka jõgi, siis keegi laulutekste üldse näeb väga harva kuskil või tähendab sellist luuletust, mille järgi on võimalik nihukest lihtsamat laulu teha. Lihtne laul on ju niimoodi põhiliselt salmilaul ja kui need salmid ei lähe kokku, siis on väga raske raske sellele meloodiat. Ja see sundis jõudnud, leidis ise hakkama kirjutama tekstidena. Põhiliselt see ja, ja eks muidugi, seal oli veel üks konks. Kuna minu koolipõlve ajal oli nagu ainuke eesti helilooja, kes mulle meeldis, kes laulusid kirjutas või õigemini oli kirjutanud, oli Raimond Valgre. Ja tema oli mul üldse nooruspõlves väga suur eeskuju, peaaegu võiks öelda, et ebajumal ja see oli üldiselt teada, et Valgre enamuse oma laulutekstidest tegi ikka ise. Ja ehk siis ma muidugi siis mõtlesin, et miks ma olen halvem kui Raimond Valgre. Meenutades pisut teie kogu kirjapandud muusikat, ma vist ei eksi, kui siin on enamus on laule kui ka instrumentaalmuusikat või kuidas siis sümpaatia lauludele nüüd üle läks? Ei, seda ei saa öelda niimoodi, et sümpaatia, mina olen eluaeg olnud rohkem instrumentaalmuusikast. Ja selle ma räägin kaera, millest see tuleb, see tuleb sellest, et kui ma sõitsin mõned laulud valmis, siis tulid paljud lauljad minu juurde, et kuule, ole kena mees ja kirjuta mulle ka midagi. Noh, ja kuidas, kellele sa ära ütled või eks siis sai kirjutatud ja niimoodi nad on tulnud, kõik, mina saan teha ainult niimoodi, kui ma mõtlen konkreetse laulja peale, kyll seda laulu teen, et kõik, kõik tema hääle iseärasused ja hääleulatus on väga tähtis. Kuna tihtipeale eriti naislauljatele on see hääleulatus on äärmiselt väike, kõrgele ei saa teda väga ajada ja ja, ja siis ikka tuleb mõelda selle laulja peale ja siis tihtipeale tema otsetest alati ei aita, tuleb hakata ikka kohe algusest peale jälle uuesti mõtlema. Ainult et siis, kui jah, vahest on ka niimoodi, et ütleme, see, hakkad nüüd tegema ühte laulu ja, ja õige tihti on niimoodi ei tule välja tuleb natukene ja edasi ei lähe mitte kuskile, nii kui aed oleks ees. Ja siis paned seisma ja hakkad uuesti teed hoopis uue ja, ja, ja tuleb kohe ja, ja siis kunagi tulevikus Konsamal laul jälle tarvis midagi teha, siis otsid selle üles. Ja siis vahest juhtub tõesti nii, et sealt saab midagi. Klaastaarast nagu lauljate peale juba jutt läks. Kes võib olla meie lauljatest nii kõige lähedasem, teile on, on oma esitusmaneeri poolest. Toredad inimesed on, nad kõik ei, ei oska kedagi niimoodi esile tõsta ega maha laita võib-olla niimoodi selles suhtes, et kuidas üldse muusikasse suhtumine ja töösse suhtumine ja siin muidugi on tõesti selliseid lauljaid, kellega kohe suur lõbu koos teha, näiteks Uno Loop, Helgi Sallo. Kahjuks ei ole ammust aega temaga saanud koostööd teha muidugi Jaak Joala, Paul Allik, kes on ka alati väga korralikele maadi. Kui ta tuleb lindistama, siis ei hakka mitte seal kohapeal veel seda lauloveerimiga vaatama, tal on juba kodus asi läbi mõeldud ja äkki enam-vähem teab, mis ta teeb. Puistata. Aga üldiselt on lauljate juures üldse üks niisugune asi, et kes on ikka pillimees, see on hea laulja, ka sellised lauljad nagu Uno Loop ja Kalju Terasmaa ja Jaak Joala on, ütleme kõik pillimehed. Naerniin narriks. Etti lapse kombel nutta, taastama. Kui päikest oleks, siis. Seejuures ka aeg ja. Jääb ainult mitmeid. Te olete ka pillimees, kas te ise olete proovinud laulda? All proovinud laulda küll. Ilmselt väljaandjad. Kohati on tulnud isegi välja siis siis kui on tarvis laulda kuskil seades mingisugust ansambli, see, ma olen isegi niisuguste asjade heidet kunagi oli selline juhus. Naistrio või mis ta oli? Üks inimene ei tulnud lihtsalt välja, tütarlaps nendest midagi ei olnud teha, keegi pidi laulma, hästi kõrge oli, piiksusin kuidagi falsetiga ja ei kõvas kokku küll muidugi. Kas kõige esimeses tantsis? Ei, mitte kõige esimeste kuskilt eesti Nathan kaunis kõrge, nii et pärast ei saanud kaks tundi rääkida. Häälepaelad olid nii. Siis te olete osa võtnud mitmest meie vabariigis toimunud lauluvõistlusest. Millised laulud sealt otse on tulnud. Jõudnud eetrisse ja. Noh, need palju nii jae-, kui ma ei eksi, siis kolmest sellest aastavahetuse võistluskontserdist ja ühest tippmeloodia voorust Võrd vajalikud on teie arvates sellised võistlused, mõtlen siin vokaalmuusika osa ja ka instrumentaalmuusika. Mis üldse võistlusesse puutub, siis mina ei ole selle poolt võistelda, minu arust saab sellel all, kes hüppab kaugemale või kõrgemale, kes jookseb kiiremini. Selline asi nagu muusika või üldse kunst. Seda minu arust ei, ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Elu on näidanud, et väga sageli sellised laulud, mis tõesti võidavad võistlusi ja kas instrumentaalpalad või või kasvõi interpreedid, ega see ei tähenda veel seda, et et need kohe kõige paremad on, eriti paistab see silmalaulude jaoks. Tihtipeale jäävad elama laulud, mis on seal nimekirja kuskil tagumises otsas. On juhtunud väga sagelisugustes. Aga kas siin siiski niisugust väikest edasiviivat momenti ei ole, ma mõtlen? Tal on kahtlemata edasiviiv moment, kuna ta teatud mõttes preemiat ja ta sunnib heliloojad kirjutada muusikat ja ja selle vastu ei ole kindlasti keegi, et muusikat on vaja uut muusikat järjest rohkem, aga üldiselt võistluse jagu ikkagi minu arust küll staadionile. Milliseid teile endale oma paladest kõige rohkem on nii istunud või millega te olete rahule jäänud? Ürg ei ole veel kirjutanud, läks, tuleb. 20 aasta pärast võib-olla ei ole. Mul ei tule parem isegi rääkida. Kas teie palasid on lauljat või esitanud ka mõned solistid või ansamblid väljaspool meie vabariiki. Minu teada kaunis vähe, mida on kaunis palju tehtud, mis mina tean, see tantsulaul? Jah, seda on Lätis tehtud Leedus tehtud. Ukrainas. Näiteks seesama laul, mis teil tipp meloodias olis Jaak Joala esituses kui kustunud päikese naer. Seda on ju nüüd võimalik isegi tänasesse saatesse panna, näiteks Soome laulja tabanigantsaga. Nojah, see niuke arm suus. No ei, palun Jonathan. Kuidas te suhtute näiteks pala mitmesse varianti? See on ju iseenesest väga tervitatav, tekib selline konkurents. Kes paremini teeb? See viibiv samuti edasi. Sama asi on jo instrumentaalmuusika puhul ma mõtlen, et kui meil juba selle peale läks, et te olete teinud jugatöötlusi üsna hulga lauludest, kasvõi näiteks praegu, võtame selle Uno Naissoo laulu ühe suvemuinaslood, kuidas te selle peale tulite või või millal see nii-ütelda kummitama teid hakkas? Ta ei hakanud kummitama. Kui ma ausalt ütlen, siis ma seda laulu nagu enne teadnud, juhtus pihkuks laulge kaasa, seal oli ta sees. Mängisin ta paar korda läbi, hakkas mulle meeldima see meloodia. Mis on teile näiteks silma hakanud meie viimaste aastate kerge muusika positiivsetest osadest ja, ja mida nimetasite puudustena? Liiga palju kiputakse õpetama, kui üldse lugeda ka tõsises muusikas kriitilisi artikleid, siis enamus nende sisust on ju see, mis on halb. Me oleme eetika, peaks olema objektiivse, edasi viima, edasi viima. Instrumentaalmuusika. Teeb nagu uuestisündi läbi, väga palju on hakatud viimasel ajal mängima. Teid on võib-olla kõige enam kuuldud ja nähtud klaveri taga. Aga kas on veel teisi Pillegi, mida olete mänginud või proovinud mängida? Noh, ma olen mänginud ikka päris hulga Anetil, aga klaver on, isegi ei tea, millest. Võib-olla sellest, et see on niisugune pill, mida ei pruugi kogu aeg mängida ja siis jälle vahepeal, et seal näpuga näidata, et alla sa natuke kõvemini ja tina vaiksemalt. Esimene pill ja mida mängisin, oli klaver, oli kodus olemas ja. Ma hakkasin teda niinimetatud kuke noodist mängima juba õige varakult, kuskil juba nelja viie aastaselt ehk proovisin viisi sealt välja saada, vanemad on ka niimoodi, ema on päris muusikainimene ja isa on ka ikka päris lähedalt nuusutanud. Ja siis ema muidugi sattus kohe hirmsasse hoogu ja panin klaveritundi. See oli kuskil kas seitsme või kaheksa aastaselt. Aga ei, mulle see asi ei istunud. Ja oli ilus kevadine ka ja siis paar korda vist käisin, siis peitsin noodid ära ja emal ütlesin muidugi, et käisin ja siis, kui nad õpetajaga kokku said tänaval, siis tuli asi välja ja sellega esimene üritus lõppes. Ei mäleta, ei, vist ei olnud. Võib-olla jah, eks, eks, eks ema oli võib-olla nukker üritus. Siis oli väga pikk vahe. Ma muidugi mängisin, aga niimoodi peastega ma nooti ei tundnud. Teises keskkoolis oli niisugune õnnelik juhus, nagu öeldakse, ühe mehe õnn on teise õnnetus ja seal oli koolipoiste orkester, kus klaverimängija läks minema. Poisid olid kuulnud, et ma oskan natuke mängida, kutsusin siis see esimene muusika vaimustusse, lõi nagu kotiga pähe ja peale kooli siis ma mäletan, seal mängisin akordionit ja kuna siis tuli hästi moodi, tuli Emil Laansoo ansambel ja ja seal oli akordion ja, ja siis pidi kindlasti akordionit mängima. Peale selle on tulnud ikka igasugust Tillu proovida kontrabassi ja kitarri ja trummipuhkpillide vibrofoni. Mängin puhkpillidest. Olen ükskord jah, laval esinenud kuskil Riias isetegevusega mängisin saksofoni. Aga sinnapaika see asi jäigi, sest suu hirmsasti valusaks. Aleksei ilmselt teadis rohkem rohkem treenima. Nii et selle ühe korraga siiski ei saanud. Aitas muidki pille. Kas muusika tegemise ja sellega otsese tegelemise kõrval on ehk veelgi midagi, mis huvitav? Mul mõlemad vanaisad olidki kõvad töömehed, üks oli tisler ja teine oli senine töömees, kes oskas igat asja teha, alates võib-olla seal sokineerumisest lõpetades maja ehitamisega. Ja see on ka kuidagimoodi nagu mulle verre jäänud omal ajal siin isegi üritasin mööblit teha ja täiesti kodusel teel vanaisade tööriistad olid kasutada ja ja isa on mul ka niuke, kelle hobiks on puude. Ja siis ma tegin jah, päris isegi kaks mööblitüki valmis, mis olid isegi mõned aastad toas. Ja siis, kui ma sain uue korteri, siis ma seal ise ka tegin ikka põrandat ja seina ja panin ise mööbli kokku ja niisugust tööd, kui aega on, siis ma teen hea meelega. Ja kui see ei ole väga suur saladus, siis milline on näiteks tee elus kõige suuremaks sooviks olnud? Kõige suuremaks sooviks on see, kui mul oleks kunagi oma professionaalne orkester ja saaksin sellega iga päev proovi teha, mängida neid lugusid, mis mulle endale meeldivad. Palju tänu teile tänase vestluse eest ja edaspidiseks jätkuvalt jõudu mitmel rindel muusikas. Raamatu küll võtta siiski. Sest ma ei iidolid