Mäletamine pole mitte see, kuidas miski maailmas on olnud, vaid see, kuidas sina isiklikult oled maailma näinud. Seepärast tuleks mälestusi võtta üksnes kui kui emotsioone enda ja teiste vaatlemist. Minu Leningradi päevad ei olnud seotud ainult raadioga. Ka ajakirjandusega, nimelt ma töötasin ühe aja Leningradis ilmuva ajalehe Rahva hääle toimetuses. Ma ei suuda nüüd enam mälus taastada üksikasjalikult toimetuse ruume. Need olid fantankal kollast värvi ampiirilises majade blokis kuhu pääses kõhkete raudväravad, et ega siis õue kaudu ka ei tea ma palju olulist öelda toimetuse tööst ja ajalehe sisemuredest tol ajal, sest ma olin üksnes väike lüli tol ajal selles töös. Kuid inimesi mäletan väga selgesti ja väga üksikasjaliselt näiteks Juhan Smuuli. Tema tuli meie toimetusse tööle. Ta oli üsna noor poiss. Üsna haiglane, nägi välja, kael oli paksult sidemes. Teda oli välja kurnanud tol ajal näärmed isikus ja, ja muidugi ka alatoitlus. Aga ta vaim oli kärsitu ja töötahe väga suur. Juba siis oli ta pesueht Smuul, nagu me teda tunneme, suure huumorimeelega. Ta jutustas meie ajalehe trükkalist oli ostnud omale paberroosid, pannud vette ja siis kohtnud Juhan Smuuli lett, et ta tegi kõik õigesti, lilled pani vette ja aga varred sindrid läksid miskipärast rooste. Rahva hääl. Polnud mõeldav ka Veronika kruusita. Tema õlgadel lasus ajalehe tegevtoimetamine ja koordi. Tema koordineeris tööd ja andis ajalehele selle näo. Ent ajalehe nägu ei kuulu ainuüksi trükitud väljaandele. Ta iseloomustab ka toimetust Veronika Kruusi paeluv maneer inimestega suhelda. Tema tasakaal ja isikliku võlu ja sisukus soodustasid luua sõjaaja oludes atmosfääri. Nonii, milles oli, ma pean ütlema, väga hea tööd teha. Ja missugune tähendus on sellel, kui tööd on hea teha? Ei tahaks Veroonika Kruusi iga abstraktseks alimusete jäta, temas oli kõik väga tasakaalus, isegi niisugune naisõiguslase sinine rätsepakostüüm mis pigem rõhutas ta naiselikkust ja kenadust. Ta pilk oli testida, mäletab veel, seal tuleb meelde väga ära olevi haju Jutaga väga keskendatud imetel tavaloogikaga ja väga poolitud oma lausetelt. Üks asi oli tal veel, see oli tema särav naeratus, mis tõepoolest võis ilma parandada. Ma ei usu, et olen oma ka tema suhtes liiga heldelt ümber käinud. Meie toimetuses saabus üsna pidevalt noort täiendust. Tuli Berta Uusen, Eesti laskurkorpusest, praegu on ta tõsta Kuusberg Kauaaegne kirjastuse lastekirjanduse toimetaja ja pool. Tema oli tol ajal ohvitseri mundris ja tema kastanpruunide juuste lainetel oli sõjaväemüts. Aga sõrmes hiilgas Hubiiniga kuldsõrmus. See jäi mulle meelde. Taliimekaunis leitnant ja nägu olid kui kõige õrnemat portselanist, huuled ka kui roosipung, aga kui see pung avanes, tuli sõrmed kõrvadesse toppida. Berta ütles kõiki asju nende õigete nimedega. Kuta hakkas kohe kõigile väga meeldima, ei lugenud, järsk otsekohesus ja Berta vahetus ja just seltsimehelikkus oli palju väärt tol ajal. Põhiloomult oli ta väga südamlik, ma ütleksin isegi, et väga õrn ja tundeline inimene. Ei maksa imestada, et mul ka kõigil riietus nii hästi läbi aegade on meeles seisnud. Seda oli liht meelde jätta, kuna see tol ajal peaaegu Evarieerunud ning seetõttu moodustas riietus oma kandjaga. Haavandid näiteks ma mäletan, ta kandis valge-sinisetriibulist Champuit ja Pollitud seelikut. Ta istus käsikirju lugedes suures üldtoas, mis sisendas, pigem ma ütleksin ebakindlust kui hubasust. Ma mõtlesin teda vaadeldes alati, et kust võtab tema selle kordumatu sõnaseadmise medali ka erakordne nähtus meie hulgas Deboga kehastas minu jaoks väga omapärase ande ja ilusünteesi. Ka toimetuses oli ikka kaks papat tappa saat Jabapas on Armin saan töötas keskmises toas kõige niisuguse kõhke vanaaegse büroo laua taga ja tema töö oli tõlkimine. Ta meenutas oma sinises puuvillasest tööriietusest kõhke kaelusega ja rinnataskutega ja rihmaga vöötatud pluusis. Niisugust revolutsiooni järgset aega. Leningradi eestlasena väetis ta väga korralikku ilusat emakeelt. Inimesena pälvis ta tõepoolest suht lugupidamist aganüüd papa saadist papasaatrafahele toimetajana oli täpselt samasugune nagu praegune akadeemik Joosep et juba siis oli ta kühmus ja pikatoimelise jutu ja maatoimelise rahuga. Tema oli selle poolest erakordseid toimetajaid minu teel, et ja kellelegi kunagi mingeid korraldusi ka töökäske ei andnud. Niisuguse ülemuse all on väga keeruline töötada, sest on hoopis lihtsam. Jõuga on täita korraldusi, kui et iseendale tööd välja mõtelda. Aga meil pidid kõik ise teadma, mida teha tuli. Ja kui juhtus, et mõni ei teadnud siis papa saategi kõik ise, aga tarvis siis oli ka ekspediitoriks tassis ajalehepakke millestki ei ütelnud ära. Koht sõitis ta Moskvasse perekondlikul põhjusel ja talle sündis nimelt laps. Ja kui ta siis tagasi jõudis, siis me kõik uudishimulikult küsisime, et noh, kuidas siis kuidas laps on. Papal saatega lõi käega ja ütles, et ah, mis ta on. Räägi veel ega midagi, ma pole muidugi uurinud, mis aastal on sündinud meie andekas noorepõlve generatsiooni kirjanik Mari Saat, aga kui see tema siis oli? Ma ei imestaks sugugi, kui papasaat oleks öelnud, et ah, mis ta on, et novelle ta veel ei kehvisuta. Lõpetuseks võib-olla veel nii palju, et samal trükibaasil samades ruumides samade inimeste toimetusel ilmus veel rida väljaandeid. Kaastööd tegid meile evakueerunud eestlased sovhoosidest, kolhoosidest, tehastest ja Leningradis. Viibivaktiiv võitlevad Eesti laskurkorpusest. Võib olla järjekindlamalt, saatsid oma kaaslased rindelt Voldemar Kapp, Lembit Remmelgas ja Ralf Parve. Emotsionaalselt võib ütelda, haavalt kirjutas tol ajal Aados Lutsk, üks omapärasemaid, ajakirjanike ja publitsiste. Kahju, et ta nüüd on oma sule ära pannud. Aga tore on ka see, et ta on raadiomaja üles ehitanud. Sest see on tema rahuaja panus. Andestagu ka mind suuremeelselt, need, keda ma nii lühikeses mulle reserveeritud ajas jõutud meenutada. Kes tegid suurt ja püha tööd, tegid rõõmuga andekalt kodumaa armastusest ja võidu lähendamiseks. Sest ruudupäev päev on minu põlvkonna elus suurim päev.